Marko Mihkelsoni blogi

Olukord Ukrainas jätkab kahjuks pingestumist. Vaatamata rahvusvahelise kogukonna survele ja püüdlustele jätkab Venemaa oma sõjalise kohaloleku kasvatamist Krimmis ning koondab löögiüksusi Ukraina idapiiride lähedusse. Eilsed kahe ohvriga sündmused Harkivis kahjuks vaid kinnitavad provokatiivse keskkonna laienemist Ida-Ukrainas. Alanud nädalavahetusel tuleb silma peal hoida eeskätt sündmustel Donetskis, Harkivis ja teistes idapoolsetes Ukraina linnades. Kahjuks ei ole siiani Ida-Ukrainasse jõudnud ühtegi rahvusvahelist vaatlusmissiooni. Veel pole hilja, kuigi olukord on muutunud väga halvaendeliseks. Krimmi referendum annab etteantud tulemuse. Siin on kõige olulisem, kas ja kui kiiresti järgneb Venemaa tegevus Krimmi annekteerimisel. Samuti on liikumas kuuldused, et Krimmis asuvad Ukraina üksused võivad langeda rünnaku alla kohe pärast referendumit.  Eelolevad päevad muutuvad seega eriti kriitilisteks ning rahvusvahelised jõupingutused Ukraina territoriaalse tervikli

Krimmi võimalik annekteerimine Venemaa poolt oleks kohaliku rahva tahet ettekäändeks tuues ilmselge Stalini vallutuspoliitika kordamine. Vene relvajõudude valve all töötava Krimmi parlamendi tänane otsus kuulutada juba 16. märtsiks välja ühinemisreferendum Vene Föderatsiooniga on sisuliselt Stalini vallutuspoliitika kordus. 1940. aastal Stalin esmalt okupeeris Eesti ja teised Balti riigid ning seejärel annekteeris need kiiresti, tuues ettekäändeks “valimiste” kaudu võimule tulnud uue valitsuse vaba tahte avalduse. Seekord tegutseb Venemaa oma relvajõudusid terroristideks maskeerides ning ilma Molotov-Ribbentropi paktita. Venemaa rikub sellega jämedalt rahvusvahelist õigust ning seab kahtluse alla kõik senised riikide ja rahvaste suveräänsust määratlevad põhitõed. Venemaa valikuline ja silmakirjalik suhtumine rahvusvahelisse õigusse ning 21. sajandile võõras agressiivne välispoliitika on tee tupikusse, kuhu Moskva on üha enam nihkumas. Samas on veel  võimalik ha