Marko Mihkelsoni blogi

Venemaa tuntuima opositsioonipoliitiku ning Moskva praeguse linnapeakandidaadi Aleksei Navalnõi karm kohtuotsus on kahjuks veelkordseks tunnistuseks sellest, et meie naaberriik on ohtlikult kaugenenud iseenda põhiseaduses kehtestatud õigusriigi põhimõtetest. Kirovis toimunud kohtuprotsess näis farsina ning ajaloohuvilistele meenutas väga seda, mis kommunistlike kuritegude ajal juba läbi elatud. Kahjuks pole selles midagi üllatavat. Ma ei mõista eriti neid Navalnõi opositsionääridest kolleege Venemaal, kes kommenteerisid kohtuotsust kui šokeerivat. On ju ilmselge, et juba aastaid on võim Venemaal halastamatult tasalülitanud iga vähegi peadtõstva poliitiku või opositsiooniliikumise. Viimasel aastal on muuhulgas karmi surve all ka vabaühendused. Kõik ikka selles suunas, et Kremli võimutäiust ei ohustaks keegi.   Minu arvates on täna taas kohane meenutada Anna Politkovskaja nukrat ennustust juba aastast 2001, mil ilmus tema raamat “Teine Tšetšeenia sõda”. Anna

Horvaatia ühinemine Euroopa Liiduga on justkui uueks suunanäitajaks. Esiteks räägib see sellest, et vaatamata sisemistele raskustele on Euroopa Liit endiselt laienemas. Teiseks mõjub Horvaatia liitumine kindlasti positiivselt ülejäänud Lääne-Balkani riikidele, kes on oma Euroopa tee jalge alla võtnud. Möödunud pühapäeva õhtu oli Zagrebis väga pidulik. Enam kui 50 riigi esindajad, teiste hulgas ka siinkirjutaja, elasid kaasa Horvaatia suurele teetähisele. Muide, viimati ühines vaid üks riik korraga Euroopa Liiduga 1981. aastal. Siis oli selleks Kreeka.  Nüüd oli kord Horvaatia käes, kus veel paarkümmend aastat tagasi käis sõjategevus ning unistus Euroopast näis kauge ja kättesaamatuna. Kuigi paljudele horvaatidele tundub, et Euroopa Liit jättis neid liiga kauaks liitumisjärjekorda, on sündmus ikkagi väga märgiline. Eestiga täiesti võrreldavas suuruses riigil pole viimastel aastatel majanduses kuigi hästi läinud. Koguni viis aastat on jätkunud langus. Nüüd va