Eesti-Vene kohtumiste kokkuvõtteks

Kolmapäeva õhtul Pühajärvel alanud ja reede pärastlõunal Pihkvas lõppenud Riigikogu väliskomisjoni ning Vene Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni delegatsioonide kohtumist võib pidada kordaläinuks. Ma julgeks isegi öelda, et viimased kaks päeva kinnitasid, et kui pooltel on vastastikune huvi ja soov suhteid arendada läbi konkreetsete koostööprojektide, on kõik võimalik.

Minu kogemus poliitilistest kohtumistest Vene kolleegidega ulatub tagasi aastasse 2003. Äsja lõppenud oli nendest minu arvates üks sisukaim ning vähem konfrontaalsem. Võinuks ju eeldada, et üle kuue aasta taas kokku saades on esimene kohtumine kobav ja ettevaatlik. Tegelikult jäi mulje, nagu poleks vaheaega suhetes olnudki. Ehk enamgi, just konkreetsetele koostööprojektidele keskendudes ning vähem erimeelsusi pedaalides andsime mõista, et suhete uuem tasand on tunnetatav.

Suurema osa ajast rääkisime parlamentaarsete kontaktide laiendamisest ning piiriülesest koostööst, misosas on palju häid näiteid, kuid ka rida kistaskohti. Vene kolleegid nägid Koidula piirijaama ning tunnetasid omal nahal vahet, mida näeb piiripuntkis Eesti ja Vene poole tegevuses. Loodetavasti võtavad nad juba lähemas tulevikus ette parlamendikuulamise Eesti-Vene piiril toimuva lahkamiseks, seda siis piirijärjekordadest kuni viisaküsimusteni (Vene pool annab koostööprojektides osalejatele sageli vaid ühekordseid viisasid). Ka tekkis Koidulas mõte, et kui majandus vähegi kannataks, võiks Tartu ja Pihkva vahel liikuda ka reisirong. 

Selle kokkusaamise üheks eriliseks momendiks oli vastastikku sõjaväeosade külastus. Meie tutvustasime nendele Kuperjanovi pataljoni (foto Ilmar Saabaselt Delfis) ja nemad näitasid meile Pihkva dessantdiviisi 104. polgu tegemisi nii ajaloos kui täna. Usutavasti annab see väike samm võimaluse pisutki suurendada avatust ja usaldust ka selles vallas.

Samuti oli Vene pool nõus meie pakutud ideega, et Soome ja Läti eeskujul võiks ellu kutsuda ka Eesti-Vene tulevikuraporti. Loodetavasti annaks see täiendavaid ideid poliitikute omavahelistesse aruteludesse. Töötame selle nimel, et raporti võimalikud autorid saaksid tööle asuda juba lähitulevikus.

Kohtumisel tuli ääriti jutuks ka piirilepingu küsimus. Teatavasti on lepingud küll meie parlamendis ratifitseeritud, kuid ilma täiendavate konsultatsioonideta valitsuste tasandil on raske ette kujutada, et see küsimus lõplikult laheneks. Pean rõhutama, et Vene pool pole viimasel ajal esitanud ühtegi ultimatiivset tingimust, mis lisab usku ka edasiliikumise võimalusse piirlepingute lõpliku jõustamise suunas. 

Pihkvas leppisime kokku, et taastame regulaarsete kohtumiste tava komisjonide vahel. Pole välistatud, et järgmine kohtumine võiks toimuda veel selle aasta sees. Uskuge, teemasid on küll, mida arutada.  

Eesti vajab põhjalikku Euroopa tuleviku debatti

Alustuseks tahaksin meelde tuletada, et eelmise aasta 15. novembril Riigikogu täiskogus peetud Euroopa Liidu poliitika arutelul kutsusin kolleege  Euroopa Liidu asjade komisjonis üles sügavamalt analüüsima, kuhu on Euroopa Liit liikumas ning mis võiks olla Eesti positsioonid kujunevas lõimumisarutelus. Kahjuks on pool aastat läinud mööda rohkem tulekustutamise teemadele keskendudes, pean silmas eurotsooni muresid, ja vähem on olnud aega Euroopa aluspõhimõtete kestvuse üle juurdlemiseks. Kuid siin pole sugugi hilja, sest arutelud on alles hoogustumas ning loodetavasti juba sügisel saab komisjon teemadele rohkem keskenduda. 

Juba ammu on ilmnenud, et Euroopa Liit tema tänasel viisil pole kestvalt jätkusuutlik ning maailmas konkurentsivõimeline. 2007. aastal Islandilt alguse saanud kriiside ahel on püstitanud tõsise küsimuse - kas Euroopa Liit muutub poliitiliselt integreeritumaks ning jääb maailmas arvestatavaks jõuks ka käimasoleval sajandil või taandub oma mugavuses ja demograafilises vananemises maailma muuseumiks. 

Seepärast pole äsjased ideed Saksamaa või mõne teise riigi poliitikutelt erakordsed. Terve eelmise kümnendi esimese poole arutlesid Euroopa poliitikud Põhiseadusleppe sisu üle. Teatavasti otsustasid siis Prantsusmaa ja Hollandi kodanikud pidurit tõmmata, mistõttu pidi ühendus leppima Lissaboni lepinguga. Täna on üha enam ilmnemas, et Lissaboni leping ei anna kaugeltki neid lahendusi, mida nii loodeti. Euroopa Liit vajab aluslepete ülevaatamist ja sellele on alternatiivi peaaegu võimatu leida. Pisiparandused ja eriti finantsraamistiku kohendused (ESM sealhulgas) ei ole kogu ühenduse tulevikku silmas pidades kesksed küsimused. Keskne on hoopis küsimus - kas Euroopa Liit föderaliseerub või hakkab otsast murenema. Karm tõsiasi, aga paljud näitajad sellele viitavad.

Eesti on korduvalt rõhutanud, et meie huvides on tugev, toimiv ja konkurentsile suunatud Euroopa Liit. Ainuüksi siseturu reform ja turutõkete eemaldamine annaks meile palju juurde. Kui Itaalia tööline leiaks kolme kuu puhkuse asemel võimaluse kasvõi üks nädalgi rohkem töötada, oleks Itaalia SKP protsendi võrra suurem. Kuid need on pigem üksikud näited Euroopa kasutamata ressurssidest. Kui maailm keerles ümber lääneriikide ja Euroopa, oli majandusliit väga hea ja eesrindlik lahendus. Täna, kui uuteks mõjukeskusteks tõusevad Hiina, India, Brasiilia, Venemaa, Lähis-Ida riigid, Lõuna-Aafrika Vabariik ja teised, ei piisa enam Euroopa Liidu majandusliidust. Vaja on suuremat poliitilist integreeritust. Samas on oluline rõhutada, et pelgalt liikmesriikide suveräänsuse taandamine Brüsseli bürokraatia kasuks pole lahendus, vaid eksitus. Liikmesriikide poliitikud peavad olema selleks veduriks, kes Euroopale uue näo annavad. Seepärast on äärmine aeg ka meil siin Eestis sellele teemale palju tõsisemalt ja läbimõeldumalt keskenduda.