Sõjakurjategija ei sobi Tallinna ajaloonäoks

Lugedes meedias tekkinud arutelu natside sõjakurjategija Alfred Rosenbergi (fotol pärast hukkamist Nürnbergis 1946) Tallinna-sidemete eksponeerimise üle meie ajaloomuuseumi näitustesaalis, otsustasin oma silmaga seda vaatamas käia. Ütlen kohe – minu arvates on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud stendiga, mis näitab natside rassiteooria ja juudivastase poliitika ühte loojat liiga neutraalsel viisil.

Tegemist on ajutise näitusega (Tallinna linnaarhiivi ja ajaloomuuseumi ühistöö) kuni septembrini, kus eksponeeritakse Tallinna kui Euroopa 2011. aasta kultuuripealinnaga läbi ajaloo seotud tuntud rahvusvahelisi isikuid ja sündmusi.  

Rosenbergi stendil on kirjas tema sündimine, õpingud ja õpetajatöö Tallinnas enne 1918. aastat. Ära on toodud seegi, et tema esimene abikaasa oli eestlanna. Mainitud on tema tegevust natsiideoloogia kujundamisel. Alles lõpulõigus on mainitud, et ta mõisteti Nürnbergi protsessil poomise läbi surma. Juures on kaks fotot: üks tsiviilriietes, teine Ida-alade riigiministrina Tartut külastades 1942. aastal. 

Rosenbergi kujutamise teatavat neutraalsust rõhutab seegi, et see on 1918. aasta veebruaris tegutsenud Eestimaa Päästekomiteed ning USA tuntud diplomaati George Kennanit tutvustavate stendide vahel.

Eesti Ajaloomuuseumi direktor Sirje Karis ütles seoses näitusega, et me ei tohiks minevikus toimunu ees sulgeda silmi. Õige. Ka mina olen ajaloolasena alati seda meelt, et mida vähem on meie teadvuses valgeid laike minevikust, seda tugevam on meie tänane identiteet ning seda keerulisem on meie enda ajalugu meie endi vastu kasutada.

Kuid eks ajalugu ole ka narratiiv. Subjektiivne ja ladestunud ajastute teadmisi sünteesiv lugu sellest, kes me olime või mis meiega juhtus. Tahame või mitte, kuid Eesti ajalugu on meile sageli ka vallutajate ajalugu. Nii on lugu ka Rosenbergiga. Eestis sündimine (1893) või siin tegutsemine (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetajana) on minu arvates teisejärgulised selle kõrval, milline oli tema roll ajaloos koletuslike inimsusevastaste kuritegude põhjustamisel. Ka nende kuritegude osas, mis pandi toime Eestis, sealhulgas näiteks Klooga surmalaagris.

Mõned aastad tagasi külastasin Iisraeli visiidi ajal sealset Holokausti muuseumi Yad Vashemi. Kes on seal käinud, see teab, et esimese eksponaadina vaatavad vastu Klooga surmalaagri fotod ja ohvrite esemed. Giidi väitel oli Klooga laager üks väheseid, kus tapetud ohvrite juurest leiti neile kuulunud esemeid või dokumente. Seepärast siis ka see eraldi esiletõstmine. See puudutas.

Ma kujutan ette, millise kummalise mulje või segaduse võib Eesti Ajaloomuuseumis ülevalolev stend selle praeguses kontekstis (!) tekitada nendele, kes pole ükskõiksed Teise maailmasõja ajal sooritatud inimsusevastaste kuritegude suhtes. Võib olla on järgnev võrdlus kohatu, kuid ma ei usu, et näiteks Norra massimõrvari Breiviki kool või sünnipaik selle mehe tegusid kunagi sarnaselt Tallinnaga esile tõstaks.

Juudikogukonna kriitika on minu meelest mõistetav ning toetamist väärt. Mul on kodanikuna häbi nende pärast, kes oma süüdimatutes ja näilise anonüümsusega kaetud netikommentaarides ei ole paremad kui breivikud. Just nende samade breivikute ennetamiseks on minu arvates hädavajalik, et me ei unustaks neid inimsusevastaseid kuritegusid, mis on toime pandud mitte nii kauges ajaloos. Nii holokaust kui kommunistlikud kuriteod, nii Hitleri kui Stalini korraldatud massimõrvad on ajaloo peeglis võrdväärsed. Neid tuleb mäletada nii, nagu nad olid. Ilma võltskangelasteta. Vastasel juhul on nii uutel rosenbergidel kui breivikutel võimalus leida alibi.

Norra tragöödia ja Euroopa identiteet

Kümneid süütuid inimelusid nõudnud Norra tragöödia laiemad põhjused ei peitu üksnes mõrvari erakordses psühhopaatilises vägivallakultuses ja tähelepanuvajaduses, vaid hoopis sügavamas ja keerulisemalt tajutavamas kontekstis.

Breivik pole esimene ega kahjuks ka viimane inimene maailmas, kes lasi kurjusel oma sisemuses võitu saada ning inimvihkajaliku tegevuse valla päästa. Selliste tüüpide jaoks on motiivid peaaegu alati olemas. Ja pole vahet, kas tapetakse üks või sada inimest. Kahjuks.

Kuid Breiviku arvatavad motiivid on palju tõsisemad kui lihtlabase koolitulistaja kättemaks või arvutimängusõltlase virtuaalseks elatud maailm. Ja seda isegi siis, kui ta võidakse kuulutada süüdimatuks vaimuhaigeks.

20. sajandi viimasel kümnendil maailmas eriti suure hoo võtnud globaliseerumine on kiirendanud tsivilisatsioonide segunemist, mis peaaegu paratamatult on esile kutsunud väiksemaid ja suuremaid kultuurikonflikte. Eriti tunnetatav on see olnud Euroopas.

Kui veel kümmekond aastat tagasi peeti multikultuurset maailma globaliseerumisega toimetulevaks fenomeniks ning eeskätt Euroopa tolerantsi musternäidiseks, siis tänaseks on see sisuliselt ajalugu. Saksamaa ja Suurbritannia liidrite vastavad avaldused ning nüüd takkaotsa see kohutav Norra veretöö vaid veenavad, et Euroopa peab tõsiselt mõtlema oma tulevikule.

Kultuuride ja religioonide erisustest tekkivad probleemid ei kao lihtsalt kuhugi. Immigratsioon ning demograafia teevad halastamatult oma tööd. Ja nii võivad uued breivikud tulevikus veelgi hullemaid kuritegusid korda saata. Tulgu nad millistest riikidest, usuveendumustest või ideoloogilistest tõekspidamistest lähtuvalt.

Vastuseid ja lahendusi on mõistagi väga keeruline välja käia. Esiteks eeldaks see Euroopa palju ühtsemat käitumist ning oma identiteedi selgemat kaitsmist. Nagu nüüd teame, on seda väga keeruline kujundada läbi multikultuursuse. Maailmas ei teki kunagi ühtset ja läbivat identiteeti. Alati jäävad teineteisega põrkuvad või vastanduvad “meie”-grupid. Seepärast on tähtis Euroopa ühise mälu (sic! Golovatovi juhtum) ning meile oluliste põhimõtete selgem ja jõulisem väärtustamine. Kuid selle osaks peaks olema ka kaine ning arukas tolerants, mitte pime või poliitkorrektne usk allaheitliku käitumise edukusse.

Me ju näeme ise siin Eestis, kui palju peavalu on tekitanud Nõukogude impeeriumi lagunemisest pärandunud kultuuri- ja identiteedierinevustega toimetulemine. Vene šovinisti Rogozini lapsesuu, kui ta võrdleb Norra katastroofi “Eestis leviva neonatsismiga”, osutab ilmekalt paljude hulgas endiselt elujõudu omavale ohtlikule kõverpeeglile. Tinglikult öeldes ei erine Rogozin siin sugugi breivikutest –  ka laimu levitamine ja verbaalse vaenu õhutamine on meie seas peituvatele hulludele kui hädavajalik hapnik.

Euroopal ja tervikuna läänemaailmal seisab aga ees väga keeruliste valikute aeg. Kas demokraatlikud ja avatud ühiskonnad suudavad olla piisavalt efektiivsed kõigi olemasolevate ohtude ja väljakutsetega toimetulemiseks? Kas me suudame säilitada hädavajaliku tolerantsuse võõraste suhtes, kes ei kipu sulanduma meie laiemasse kultuuriruumi? Kas me oleme valmis jõulisemaks ja tulemuslikumaks ühiskäitumiseks kontrollimatu immigratsiooni ohjeldamisel? Kas me julgeme rääkida endast nii, nagu see tegelikult on? Kas me julgeme rääkida sellest, millesse me usume? Küsimusi on veel.

Tänase Euroopa suurim oht peitub mõistagi meis enestes. Kõige lihtsam vastus toimuvale on sulgumine või killustumine. Mida killustunum ja katkisem on Euroopa, seda kiiremini taandume maailma juhtiva jõu ambitsioonikast eesmärgist. Vaid ühtne ja iseenda väärtusi hindav Euroopa on võimeline ennustatavaid katastroofe vältima.

Ülaltoodud arvamus ilmus täna Delfis.

Austria õppetund

Austria otsus mitte järgida Euroopa vahistamismäärust ning pärast lühiajalist kinnipidamist Viinis vabastada 1991. aasta 13. jaanuaril Vilniuse teletorni ründamisel korraldatud veresauna organiseerimises kahtlustatav KGB erupolkovnik Mihhail Golovatov (pildil) on tekitanud kiiret vastukaja eeskätt Leedus ja samas ka Lätis ning Eestis.

1991-92 KGB võimekamat eriüksust Alfa juhtinud Golovatov osales Leedu uurimisorganite andmetel vahetult Vilniuse teletorni ründamise organiseerimisel. Mäletatavasti sai toona surma 14 inimest, lisaks omade juhuslikust kuulist ka Alfa võitleja. Golovatovi suhtes väljastati eelmise aasta oktoobris vahistamismäärus, mille alusel Viini lennujaamas erupolkovnik 24 tunniks ka kinni peeti. 

Nii Austria võimud kui ka Eurooa Komisjoni justiitsvolinik Reding on põhjendanud Golovatovi vabakslaskmist õiguslike argumentidega - 2002. aastal Euroopa vahistamismääruse täitmisega ühinenud Austria ei pidanudki 1991. aastal toimepandud kuriteos kahtlustatavat kinni pidama. Näib, et tegemist on tuntud JOKK situatsiooniga. 

Huvitav oleks siiski ette kujutada, kas Reding ja Austria võimud oleksid täpselt samaga vastanud ka siis, kui näiteks 1995. aasta Srebrenica veretöös kahtlustatav Ratko Mladic oleks ühel ilusal päeval ilmunud Viini lennujaama. Eelneva loogika alusel oleks Mladic võinud rahulikult avada Viini kesklinnas oma vorstipoe ja keegi poleks saanud midagi öelda ega teha. Rääkimata siis natsikuritegudes süüdistatavate suhtes.

Ma ei tahaks spekuleerida teemal, mis oli Austria otsuse tegelikuks põhjuseks, kuid õiguslikud küsimused näivad antud juhul küll vaid ettekäändena. Tahame või mitte, kuid antud juhtum viitab kahjuks Euroopa sisemise solidaarsuse haprusele ning veelgi halvemini - enesehävituslikule silmakirjalikkusele.

Austria õppetund räägib meile sellest, et inimsusevastaseid ehk aegumatuid kuritegusid kiputakse kahjuks veel tänaseski Euroopas lahterdama erinevatesse kategooriatesse. Üks tapmine oli pisut hullem kui teine tapmine, võiks selle pealt teha mustvalge järelduse. See vaid kinnitab, kui oluline on jätkata väsimatut tööd kommunismi kuritegude uurimisel ning rahvusvahelisel teadvustamisel. Minu arvates võiksid Balti riigid siin teha senisest hoopis paremat ja tihedamat koostööd. 

Teiseks õppetunniks on Euroopa riikide mõjutatavus kolmandate riikide poolt. Ma ei pea silmas isegi otsest, pigem kaudset mõju ja hirmu. See ei sisenda kindlasti mitte usku tugeva, järjekindla ning kogu Euroopa huve silmas pidava ühise välispoliitika võimalustesse. 

Kuid kolmas õppetund on ehk siiski lootustandev - igas halvas sündmuses on ju ka midagi head. Vähemalt võiks seda loota. Austria võimude tegevus ning reaktsioon sellele on tõstatanud teema, mida ka meie valitsuse liikmed peaksid oma kolleegidega tõsiselt arutama. Solidaarsus on väga tugev argument Euroopa ühises välispoliitikas. Seda tunnistavad avalikult ka meie naabrid. Kui solidaarsus aga mureneb, siis võivad ilusad ühised Euroopa unistused jäädagi vaid unistusteks.  

NATO hetkeseis ja Lääne sisemine muredus

Läänemaailm on juba mõnda aega tegutsenud tõsistel kaitsepositsioonidel. Islamiäärmuslaste terrorirünnakud, autoritaarsete mõjukeskuste esilepürgimine, heaoluühiskonna kurnav võlakoorem ja mitmed teised tegurid on muutnud meid ümbritseva maailma väga keeruliselt tajutavaks. Võimalused on segamini ohtudega.

Kohati objektiivne kalduvus jõu balansseerimisele ning seeläbi paratamatult ajutiste strateegiliste liitude loomine ideoloogiliste vastastega murendavad lääneriikide omavahelist koostööd. See aga omakorda kahandab Lääne kui terviku mõjujõudu maailmas, kus praegu käib väga dünaamiline positsioonide ümbermängimine.

Ilmekaks näiteks lääneriikide teatavast identiteedikriisist ning "arvamuste paljususest" on hetkeseis NATOs. Läinud aastal Lissaboni tippkohtumisel heakskiidetud uus strateegiline kontseptsioon on kindlasti positiivne näide sellest, kuidas alianss suudab erimeelsustele vaatamata ühistes poliitikajuhistes kokku leppida.

Samas peegeldab reaalne elu erinevalt konsensusele põhinevatest dokumentidest ja deklaratsioonidest midagi muud. Kõige eredamalt viitas sellele oma Brüsselis peetud lahkumiskõnes ka USA endine kaitseminister Robert Gates.

Selle nädala algul NATO peakorteris Brüsselis koos oma kolleegidega NATO Parlamentaarsest Assambleest veendusin oma varasemas tõdemuses: aliansi tänane võimekus ning maailmas tegelikult toimuv on kohati päris tuntavas nihkes. Ühest küljest pole NATOl kunagi varem olnud sedavõrd pikka ja seejuures samaaegsete sõjaliste operatsioonide nimekirja ning ka võimalike ohtude mitmekesisust kui nüüd. Teisalt käituvad liikmesmaad justkui need ohud ja käimasolevad operatsioonid neid ei puuduta. Kaitsekulusid vähendatakse kohati jooksujalul ning mis veelgi kehvem, liitlastega konsulteerimata.

NATO peasekretär Rasmussen ütles möödunud esmaspäeval Brüsselis meile esinedes, et just kaitsekulude ohjeldamatu vähendamine ning liikmesmaade väga erinev suhtumine oma enda võimekuste rakendamisse rahvusvahelistes operatsioonides (need kurikuulsad rahvuslikud piirangud, mida Eesti teatavasti ei rakenda) pärsivad oluliselt aliansi üldist tegusust. Seejuures viitas Rasmussen Gatesi kõnele just positiivses võtmes ning lisas, et ilma USAta oleks Euroopa liitlased Liibüas läbikukkunud.

Rasmussen tõi positiivse näitena esile Balti riikide õhuruumi ühiskaitset (hetkel siiski ajutine lahendus) ning Eesti valitsuse püüdlusi vaatamata keerukale majanduslikule olukorrale hoida ning isegi kasvatada kaitsekulusid aliansis kokkulepitud tasemeni - 2 protsendile SKTst. Täna suudab seda taset tagada üksnes 5 liikmesmaad 28st, kusjuures enamikel juhtudel nad mitte ei lähene vaid kaugenevad eesmärgist. Samas viitas peasekretär, et viimase kümne aastaga on näiteks Hiina oma kaitsekulusid kasvatanud 3 korda, India 60 protsenti.

Arvestades keerukat majanduslikku olukorda enamikes liikmesriikides on NATO juhtkond hakanud rääkima kulude jagamisest ning võimekuste ühisplaneerimisest. Rasmussen kutsub seda poliitikat nimega Smart Defence. Eestil on siingi hea näide - radarite ühisost koos Soomega või osalemine transpordilennuki C-17 ühiskasutuses. Samas on selge, et mitte kõik ühisprojektid ei pruugi alati olla kuluefektiivsed ning võimekuste kasutamine võib teatud olukordades (näiteks needsamad rahvuslikud piirangud) olla isegi raskendatud.  Teisalt kipuvad liikmesmaad sageli kulutama enesekaitsele ning vähem ühisvajadusi silmas pidades. Eks Eesti tankiunistus ole üks selliseid näiteid.

Pole ilmselt kahtlust, et eelolev kümnend kujuneb NATO tulevikku silmas pidades üheks otsustavamaks.  Kohati nähtamatute või isegi virtuaalsete ohtude maailmas on kerge kaduma ühise ohu tunnetus ning seeläbi ka ühine panustamine ühiskaitse usutavusse. Lissabonis jäi selgelt domineerima arvamus, et uueneva NATO aluspõhimõtteks peab jääma ühiskaitse loogika. See on hea uudis. Kuid kui seda ei toestata reaalse panustamisega kaitsevõimekustesse, siis aastaks 2020 (strateegilise kontseptsiooni siht) võib allianss olla palju keerukamas seisus kui täna.

Eessõna Arkadi Babtšenko raamatule

Kirjastuselt Grenader on äsja jõudnud müügile praegu Novaja Gazeta ajakirjaniku ning varem Tšetšeenia sõdades osalenu Arkadi Babtšenko suurepärane raamat "Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu". Grenaderi palvel kirjutasin raamatule eessõna. Soovitan raamatut kõigile, kes püüavad paremini mõista Venemaa lähiajalugu. Raamatus kasutatud Tõnu Nooritsa fotod on tehtud meie ühiselt komandeeringult Tšetšeeniasse 1996. aasta veebruari lõpul ja märtsi algul.

"Kui ma Arkadi Babtšenko raamatu lugemise lõpetasin, tahtsin justkui minna käsi ja nägu pesema. Vähe on tõetruid jutustusi, mis haaravad sind nii jõuliselt oma embusse ning kui lahti lasevad, oled vaimselt läbi raputatud. Babtšenko raamat on just üks nendest.

Vaevalt oskas Moskva juuratudeng Babtšenko oma stuudiumi algul kõige karmimaski unenäos aimata, millise õuduse ning uskumatu inimvihkamisega ta peagi kokku puutub. Täiesti ilmsi ning oma enda kodumaal, oma enda kaasmaalaste seas. Ja seda veel 20. sajandi lõpul.

1994. aasta detsembris vallandunud Tšetšeenia sõda on kaasaegse Venemaa vaieldamatult traagiliseim sündmus, mis on risti ja põiki seotud Kremli võimuheitlustega. Tšetšeenia sõda räägib meile sellestki, et Nõukogude impeeriumi lagunemine on tegelikult olnud väga verine. Tšekistide aastakümneid kestnud karistamatu vägivald ilmutas ennast täies hiilguses. Nimetutest haudadest Anna Politkovskajani.

President Boriss Jeltsin jõudis enne surma kahetseda oma otsust, mis kustutas tuhandeid inimelusid ja hävitas paljude inimväärika elu. Tšetšeenia sõdades on tänaseks elu kaotanud üle 15 000 Vene sõduri ja ohvitseri ning umbes sama palju tětšeeni võitlejaid. Tsiviilelanikke on hukkunud enam kui 40 000. Rääkimata siis kümnetest tuhandetest haavatutest nii otseses kui kaudses tähenduses. Paraku pole 17 aastat tagasi alanud verine ahel kaugeltki veel lõppenud.

Kui ma 1995. aasta veebruaris ajakirjanikuna sõjatandril käies küsisin toonaselt Tšetšeenia presidendilt Džohhar Dudajevilt, et kaua võib see konflikt kokku väldata, ei pidanud ta paljuks rääkida 50 aastast. Tookord ma pidasin seda emotsionaalseks hüüatuseks, täna suhtun ma sellesse hoopis tõsisemalt.

“Paljaks pöetud peaga poisikesed, mõnikord mornid, mõnikord naljakad, kasarmutes katki löödud lõualuude ja kopsudega – meid kõiki aeti sellesse sõtta ja tapeti seal sadade kaupa. Meid ei õpetatud isegi tulistama, me ei saanud inimeste tapmisega hakkama, kuna ei teadnud, kuidas seda teha, ning kõik, milleks me olime võimelised, oli nutta ja surra. Ja me surimegi,“ kirjutab Babtšenko ja lisab, et “kõik see on üks suur kuritegu.”

Babtšenko avab oma raamatus lugejale harvanähtava siiruse ja tarretamapaneva detailirohkusega sõja koledused. Loo teeb erakordseks asjaolu, et Vene sõdurpoistel  tuli Tšetšeenias korraga võidelda justkui kahel rindel. Neid aeti kahuriliha kombel lahingusse ning neid mõnitati ja tapeti omade poolt.

“Meie „tööliste-talupoegade“ armee, mis on alatise rahapuudusega meeleheitele viidud, mis on nälginud, ilma korteriteta, paljaks röövitud ja õigusetu – see armee on endasse kogunud kogu halva, mis leidub kurjategijatest lumpenite keskkonnas, ta on täiesti pätistunud ja siin valitsevad hundiseadused.” Selline on Babtšenko hinnang Tšetšeenias sõdinud Vene armeele.

Mitmed paigad, millest kirjutab Babtšenko, on mullegi tuttavad. Mozdok ja selle külje all asuv sõjaväebaas, Severnõi lennujaam Groznõis, Atšhoi Martan, Šali, Argun, Alhan Kale ja nii edasi. Iga paigaga seonduvad minulgi omad mälestused. Ometi just nüüd Babtšenko raamatut lugedes saan ma tegelikult aru, mis toimus seal, kuhu ajakirjaniku pilk ei küündinud.

Põhja-Osseetias asuv Mozdok on pealtnäha üks tavaline väikelinn. Ometi sai Tšetšeenia sõja hakul just sellest linnast nii tšetšeenidele kui Babtšenkot uskudes ka paljudele Vene sõduritele kurjuse sümbol. Sealne sõjaväebaas koos lennuväljaga muutusid Tšetšeenia vastu suunatud sõjakäigu peamiseks arteriks.

Mina sattusin Mozdokki 1995. aasta veebruaris. Siis oli Babtšenko veel Moskva juuratudeng. Püüdsin oma toonase kolleegi Georgi Šabadiga uurida, mida kujutab endast Tšetšeenias sõdivate föderaaljõudude peastaap.

Nii nagu kirjeldab Babtšenko nii leidsime meiegi, et suur ja strateegiliselt oluline sõjaväebaas oli sisuliselt ilma igasuguse valveta. Jalutasime sõna otseses mõttes ohvitseride peolauda. Alles siis taipasime, et me ei pruugi olla sugugi teretulnud. Vene meedia oli tolleks hetkeks juba levitanud müüti Balti naislaskesuusatajatest snaipritest ehk valgesukkadest. Sõjaväebaasi välihaigla juures jäi silma arvutu hulk kanderaame. Babtšenko raamatust saame teada detailselt, mida just nende kanderaamidega tehti.

Nii nagu Babtšenko käisin ka mina Tšetšeenias aastaid hiljem pärast esimese sõja puhkemist. Raamatu autor läks vabatahtlikuna tagasi sõtta, mina poliitikuna vaatlusmissioonile. Palju oli muutunud, eriti Vene sõjaväebaaside olmes. 2005. aastal elasin koos oma Euroopa kolleegidega Groznõi Severnõi lennuvälja kõrval rajatud sõjaväebaasis. 1990ndate aastate keskel mudasse uppuva telklinnaku asemele oli kerkinud igati kaasaegne kvartal, kus kõikjal ilutsesid president Putini portreed. Külalistele mõeldud majas oli kõik, mis vajalik vähemalt kahe tärni hotellile.

Ka Babtšenko kirjutab muutustest, kuid lisab siis: “need kaks sõda veensid mind Tšetšeenia vankumatuses. Mis ka maailmas ei juhtuks, millised humanismiideed seal ka ei sünniks, siin jääb kõik samaks. Siin käib alati sõda.”

Babtšenko karmil lool on veel üks tahk. Raamat ilmus Venemaal juba kuus aastat tagasi, kuid paraku pole see ühiskonnas tekitanud suuremat vastukaja. Krooniline vägivald ja õigusetus muudavad inimesed ohtlikult ükskõikseks. Tšetšeenia hakklihamasinas vaimselt laostatud põlvkond on Venemaale  ränk koorem, sest erinevalt Babtšenkost ei ole paljud suutnud oma eluga enam hakkama saada."