Diplomaatide lisatöö - reporteriamet

Postimehe endise väliskorrespondendina ei suuda ma mõista, miks meie tänased meediaväljaanded ei väärtusta välismaailma kajastamist läbi meie endi reporterite silmade. Üksnes ERR on viimastel aastatel suutnud oma taset tõsta, hoides korraga kolme väliskorrespondenti (Brüsselis, Moskvas ja New Yorgis). Kiitus nendele!

Maailm meie ümber on täna oluliselt kirevam ja meid igast küljest mõjutavam kui näiteks 1990ndate aastate lõpul. Siis suutsin Postimehe peatoimetajana omanikele ära seletada vajaduse saata reporterid Moskvasse (olin seal ise töötanud 1994-97), Brüsselisse ja New Yorki (Neeme Raud jagas ennast ETVga). Täna pole Postimehel ühtegi väliskorrespondenti.

Paremaga ei saa hoobelda ei Päevaleht (kui Jaanus Piirsalu välja jätta), Õhtuleht, Eesti Ekspress, Delfi ega teised. Rääkimata siis eratelekanalitest. Kindlasti on omatehtud välisuudised kallid ning nõuavad ajakirjanikult täielikku pühendumust. Omal ajal kirjutasin Moskvast tihti mitu lugu päevas. Ja siis polnud ei google'it, wikipediat, digifotograafiat ega isegi korralikult töötavat internetti:)

Meie ajakirjanduse keskendumine suures plaanis Eesti uudistele on arusaadav ja loomulik, kuid selle kõrval on välisuudised jäetud justkui teiste teha. Agentuuride pildid ja tekstid on loomulik osa maailma kajastamisel, kuid otsati on suur vahe, kas näiteks Liibanonis hetkel toimuvat kajastab prantslane või eestlane. Väga hea, et Delfi, Ekspress ja ERR on oma ajakirjanikud nüüd sinna saatnud.

Minu Facebooki sissekandele tekkis eile samal teemal elav debatt (100 kommentaariga), kus Leslie Leino ütles minu meelest väga täpselt: maailmast huvituvad võõrkeeli oskavad noored võõristuvad meie meediakanalitest ning nende tagasivõitmine on keeruline.

Helsingin Sanomatel on näituseks praegu 8 väliskorrespondenti, lisaks kodus veel 15 ajakirjanikku, kes oma lugejatele maailma avavad ja seletavad. Näiteks Kairo sündmuste hakul saadeti kohale kohe 3 ajakirjanikku, nende hulgas ka fotograafid.

Meil on aga viimasel ajal omamoodi trendiks kujunenud meie saatkondade ja diplomaatide kasutamine justkui reporteritena. Erandjuhtudel on see kindlasti arusaadav, kuid eks ta samas peegelda ka meie väliskorrespondentide põuda. Muidugi pole mõeldav, et ajakirjanikud jõuavad igale poole, kuid nii palju peaks neid küll olema, et erinevaid sündmusi lahti seletada kas kohapealt või toimetusest.

Ideeaalpildis võiks ühel Eesti väljaandel olla täna vähemalt viis välismaal töötavat korrespondenti - Euroopa korrespondent Brüsselis, Ameerikat kattev ajakirjanik Washingtonis või New Yorgis, Moskva korrespondent, Hiinat ja laiemat Kagu-Aasiat kattev ajakirjanik Pekingis ning üks roteeruva või liikuva asukohaga korrespondent. Viimase asukoht oleks sõltuvuses parajasti maailmas toimuvaga. Ehk siis näiteks antud juhul oleks kindlasti huvi keskmes Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuv.

Mõistagi on see vaid minu isiklik arusaam sellest, kuidas võiks tänast maailma meile meie enda keele ja meele kaudu paremini koju kätte tuua. See on küll pealtnäha kulukas, kuid ühele endast lugu pidavale kvaliteetväljaandele ei tohiks see siiski olla ületamatu ülesanne või eesmärk. Liiati nägime äsjaste Saksamaa liidumaa valimiste aegu, kui suur mõju kohalikule elule on just maailmas toimuv. Otse loomulikult mängis siin oma rolli just meedia.

Rohkem kui kunagi varem ajaloos on meedia osaline maailmasündmuste mõjutamisel. Viimases blogiloos just mainisin Al Jazeera näidet Lähis-Idast. Facebook, Twitter ja teised sotsiaalmeediumid näitavad, et riikidevahelisi suhteid ei mõjutata üksnes saatkondadest või välisministeeriumitest. Klassikaline diplomaatia on juba ammu muutuste keerises. Seepärast oleks äärmiselt oluline, et ka Eesti oma väikeste ressursside juures oleks maailmas veidi paremini nähtav ka läbi meie enda ajakirjanduse aktiivsema kohaloleku. Ma olen kindel, et väljaanne, kes esimesena panustab senisest rohkem välismaailma kajastamisele, võidab juurde ka lugejaid/vaatajaid/kuulajaid. Hetkel on siin selge edumaa ERRil.

Ah jaa, see loo juurde lisatud pilt pärineb 1996. aasta detsembrist. Pärast 9 tundi ootamist ning koos Vene sõjavangidega supi lõrpimist õnnestus mul Postimehe ajakirjanikuna teha soovitud intervjuu tšetšeeni välikomandöri Salman Radujeviga. Mäletatavasti oli tema juhitud üksus korraldanud sama aasta jaanuaris pantvangioperatsiooni Kizljaris ja Pervomaiskis. Radujev hiljem vahistati föderaaljõudude poolt ning ta suri Solikamski vangilaagris 2002. aastal.

Lääneriigid on kimpus Lähis-Idas toimuvaga

Liibüa lennukeelutsooni ellurakendamine on takerdumas. Al Qaeda treeningbaase omav Jeemen on kodusõja lävel. Mubaraki lahkumine Egiptuses on juba suurendanud islamistide mõju selles riigis. Iraan viskab hagu tulle erinevates pingekolletes ning laiendab oma strateegilist kohalolekut regioonis. Iisrael on kasvava välise surve all. Saudi Araabia püüab naftadollareid elanikele pakkudes rahutusi vaos hoida ning väiksemaid naabreid (Bahrein ja Jeemen) taltsutada. Seda rida võib veelgi pikendada.

Kui ma 31. jaanuaril siinsamas blogis kirjeldasin olukorda Egiptuses ning rääkisin võimalikest arengutest regioonis, ei oleks ma siiski uskunud, et sündmused niivõrd kiiresti eskaleeruma hakkavad. Möödunud on kõigest poolteist kuud ning kogu laiem Lähis-Ida on täis tõsiseid ohu- ja kohati ka uusi sõjakoldeid.

Iseensesest on usu-, hõimu- ja kultuurierisustest tulvil Lähis-Idas konfliktiõhustik üpris tavaline nähtus. Viimasel aastasajal on mõjutegurite sekka mahtunud ka nafta- ja gaasirikkused, mis on mõjutanud koguni kaasaegsete impeeriumite käekäiku. Nii on Lähis-Idas toimuv otseselt mõjutamas maailmamajanduse tervist.

Tänase olukorra teeb kindlasti palju keerulisemaks asjaolu, et Lähis-Idas on eriti viimase kümnekonna aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud tele- ja muu kommunikatsiooni kättesaadavus ning mõju elanike hulgas. 1996. aasta sügisel esmakordselt eetrisse jõudnud Al Jazeera on näituseks kujunenud kogu regiooni vaadatumaks telekanaliks. Nii on Tuneesia sündmused kiiresti leidnud järgimist üle piiride. Riigiti on rahutuste põhjused erinevad, kuid näib, et vallandunud protestilaine ei näita vaibumismärke.

Viimastel nädalatel on Euroopa Liit ning lääneriigid laiemalt sörkinud sündmuste sabas. Ka eeloleval neljapäeval ja reedel toimuv Euroopa Ülemkogu ei näi pakkuvat midagi uut - räägitakse peamiselt Liibüa lennukeelutsooni rakendamisest ning lubatakse Vahemere naabritele ressursse ümberkorraldusteks. Samas on aga lennukeelutsooni enda implementeerimine jooksmas raskustesse, kuna USA on hoidumas liidrirollist ning eurooplased pole lihtsalt võimelised vajaminevaks panuseks. Osade analüütikute hinnangul on praegu aktiivselt õhus vaid kuus liitlaste lennukit, mis tagavad lennukeelutsooni täitmise üksnes Banghazi linna ümbruses. Samas on mõistagi veel vara teha põhjalikke järeldusi.

Nii või teisiti näib, et lääneriigid on tõsiselt kimpus Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimuvate rahutuste ning osaliste võimumuutuste tegelike tagajärgede ennustamisega. Ilmselgelt on aga tegemist regionaalses ja kohati ka globaalses mõttes väga tundlike arengutega, mis võivad halbade asjaolud kokkulangemisel põhjustada hoopis suurema konfliktikeerise, kui me seda täna näeme või ette näha oskaksime. 

Häid lahendusi pole. Lääneriikidel tuleb hoiduda vahetust sekkumisest riikide siseasjadesse ning kui see on möödapääsmatu, siis üksnes ÜRO mandaadi alusel ning koos araabiamaade (ja mitte ainult) endiga, nagu seda on püütud teha Liibüa suunal. Paraku ei pruugi see sugugi anda ei kiireid ega veelvähem selliseid tulemusi, millele on ehk kusagil valimisõhustikega pealinnades loodetud.

Eesti seisukohalt on äärmiselt oluline, et kõigi nende arenevate sündmuste puhul järgitaks rahvusvahelise õiguse põhinorme. Läänemaailma väärtusruum on meie suurim julgeolekuvara, mida kaitsta. Samas võib see kergesti löögi alla sattuda, kui läänemaailma poliitika rahvusvahelist julgeolekut ohtu seadvate türannide või äärmuslaste suunal on silmakirjalik ja arusaamatu.

Räägime Liibüast, mõtleme Saudi Araabiale

Täna on väga tähtis päev, mis võib oluliselt mõjutada edasisi arenguid araabiamaailmas. Kuigi maailma tähelepanu, sealhulgas ka Euroopa liidrite oma, on suunatud Liibüale, ei tohi mingil viisil silmist lasta sündmusi Saudi Araabias. Kui šiiitide vähemus, kes elab kuningriigi naftarikkas idaprovintsis,  võtab tõepoolest tuld Iraani väidetavatest ässitustest,  võib nii regionaalne julgeolek kui näiteks maailma naftaturul toimuv saada tõsiselt häiritud.

Suhtlusvõrgustike kaudu on tänaseks üritatud kokku kutsuda raevupäeva meeleavaldusi, kuigi kuningriigis on väljaastumised keelatud. Eile tuli Qatifis (asub Idaprovintsis, elanikke umbes pool miljonit) tänavatele 800 inimest, kelle pihta avasid korrakaitsejõud kummikuulide tule. Väidetavalt ei saanud keegi surma. Tänane päev näitab, kui kääriv on tegelikult olukord. Juba on ka teada, et järgmine raevupäev on välja kuulutatud 20. märtsiks.

Ei maksa unustada, et Saudi Araabia on maailma suurim ja mõjukaim naftatootja. Juuresoleval kaardil (allikas: Stratfor) on näha, et maailma suurim naftaväli - Ghawar, kus päevas pumbatakse 5 miljonit barrelit toornaftat, asub otse šiiitide asuala südames. Seega igasugune võimalik vägivald või rahutuste laienemine võivad kiiresti kasvatada maailma naftahinda. 

Kuid veelgi olulisem sellest on küsimus, kas ja millisel määral on Iraan suuteline raputama ümberkaudsete riikide sisepoliitikat. Bahreini rahutuste taga nähakse näiteks otseselt Iraani huve. Samuti pole Iraani ametisikud varjanud oma negatiivset suhtumist Saudi Araabiasse. 

Täna Brüsselis kogunev Euroopa ülemkogu suunab tähelepanu Liibüale, osati ka Egiptusele. Samas oleks hädavajalik ka laiem ja strateegilisem pilk kogu regioonis toimuvale. Siiani on näiteks Euroopa välisministrid olnud sündmustest samm-paar taga.

Meile on seejuures oluline, et vaatamata keerulisele olukorrale Euroopa lõunanaabruses ei kaoks ressursid ega tähelepanu ka idanaabruselt. Euroopa peab tunnistama, et võrreldes mõne aasta tagause ajaga on kogu naabrus muutunud oluliselt ebastabiilsemaks ning see nõuab tugeva ja ühiselt toetatud välispoliitika ajamist.

Ülisalajased e-hääled

Viimastel päevadel on mitu inimest minu käest küsinud, et kas Riigikogu valimistel antud e-hääled on täielikult salastatud või on siiski teada, millistest valimisjaoskondadest nad pärinevad. Tunnistan, et kohe alguses jäin küsijale vastuse võlgu. Hiljem aga täpsustus, et e-häälte pärinemine on valimiskomisjonile mõistetavalt teada, kuid neid avalikult ei kuvata.

Mida aasta edasi, seda enam valijaid teeb oma otsuse e-hääletamise kaudu. Seekord oli meil rekordiliselt 140 000 e-valijat. Samas on meil aga kujunenud seis, et pabersedelil antud hääled on jaoskonnapõhiselt avalikult tuvastatud, kuid e-hääled mitte. Nii on kujunenud olukord, kus Riigikokku valitud rahvaesindajal puudub täielik ülevaade sellest, kuidas jaotusid ringkonnas temale antud hääled. 

Mina sain äsjastel valimistel täpsustatud andmetel Harju- ja Raplamaal 3943 häält, millest 1708 olid e-hääled ehk siis koguni 43 protsenti. 2007. aastal oli e-hääli mul viis korda vähem - 332 (11% kõigist häältest). Sarnane trend oli nüüd paljudel kandidaatidel. 

Valimisjaoskonnad saavad ju vastavalt kehtivale seadusele enne valimispäeva teada, kes valijatest on andnud e-hääle. Mõistagi on põhiseadusega tagatud hääletamise salajasus. Samas ma siiski usun, et targad masinad suudavad hääled kokku lugeda ka selliselt, et kodanike põhiõigused on kaitstud ning samas on ka teada, millisest jaoskonnast e-hääl anti. Tõsi, valimistulemuste endi kokkulugemine ei käinud seekord küll e-riigile kohasel viisil. Aga asja annab ju alati parandada:)

Suur tänu kõigile valijatele ja toetajatele!

Seekordsed Riigikogu valimised olid isiklikult mulle väga rõõmustavad. Need olid minu jaoks kolmandad parlamendivalimised ning iga kord on toetust juurde tulnud. Seekord siis kogunes 3946 häält. Pean seda siiraks tunnustuseks nii enda kui IRLi tegevusele viimastel aastatel. Suured tänud kõigile Harju- ja Raplamaa valijatele ning minu toetajatele!! 

Valimiste eel saatsin oma reklaampostituses teele ka ristsõna, mille vastuseid ootasin valimispäevani. Kokku saabus üle 300 õige vastuse (Jüri Uluots: Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa). Nende hulgas oli väga palju toredaid toetusavaldusi ning häid soove. Kahju, kuid loosiõnn naeratas vaid kümnele vastajale. Auhinnaks on minu pühendusega raamat "Venemaa: valguses ja varjus", mille toimetan igale võitjale ise kätte!

Raamatu võitsid:

Märt Kastein Sauelt

Lehti Mägi Aegviidust

Anne ja Lembit Markus Keilast

M.-M. Indermitte Kohilast

Õie Ausla Loo alevikust

Indrek Paalo Tabasalust

Maret Vaikla

Kalle Valliste

Gunnar Närep Märjamaalt

Ene ja Tõnu Henning 

Palju õnne võitjatele ning suur tänu kõigile teistele aktiivse osavõtu eest! 

Valimiste võitja selgitavad IRL ja Reformierakond

TNS Emori äsja avaldatud viimased avaliku arvamuse küsitlustulemused räägivad selgelt seda, et  tõusutrendil olev IRL on jõudmas Reformierakonna kannule ning valimiste võitja selgitavad just need kaks erakonda.

Varasematel valimistel tegelikele tulemustele kõige lähemaid ennustusi teinud Emor ütleb täna, et Reformierakonda on hetkel toetamas 29 (novembris veel 43%) ja IRLi 25 (novembris 15%) protsenti valijatest. Keskerakond on taandunud kolmandaks 23 protsendiga ning sotsiaaldemokraadid on neljandad 14 protsendiga. Roheliste kolm toetusprotsenti jätaksid nad Riigikogu ukse taha.

Tänane Postimees toob ära väga huvitavad võrdlusandmed kahtede varasemate valimiste eel tehtud küsitlustest (Emor ja Turu-uuringud) ning tegelikest tulemustest. Selle põhjal on näha, et eeskätt IRL on alati valimissituatsioonis suutnud oma toetust kasvatada ning konkurendid on kas jäänud samale pulgale või isegi langenud. Kui sama trend on korduv ka nüüd, siis võib nende valimiste lõpp minna päris pingeliseks. Olukorra teeb huvitavaks ka eeldatavalt kõrge valimisaktiivsus. Emori hinnangul võib see olla umbes 70 protsenti.

Kuid juba täna võib öelda, et käesolevad valimised on säästmas Eestit kahest sisemisest väärarengust. Esiteks on kindel, et valijad on selgelt ütlemas "ei" meid korraks ähvardanud ühe-partei-võimule. Teiseks on poliitilisest kultuurist õnneks taandumas visioonitu pingpong Reformi ja Keski vahel. Eesti on nende valimistega tegemas tubli sammu lähemale Põhjala poliitilisele kultuurmaastikule, kus on selgelt eristumas maailmavaatelised positsioonid. Valimiskampaania on tervikuna olnud palju sisulisem, kui mitmel varasemal korral.

Emori küsitlus näitab samas ka valijate suurt usaldust paremtsentristlike erakondade poliitikale, kes on suutnud valitsuses vaatamata majanduskriisi tingimustele luua suurepärased eeldused uueks tõusuks. Selle kinnituseks on ka tänane uudis, mille kohaselt kasvas majandus Eestis eelmise aasta neljandas kvartalis 6,6 protsenti.

Baltic Sea Strategy - European Flagship Project

The idea of developing a separate strategy for strengthening the cooperation of the EU Member States around the Baltic Sea found its way to the Riigikogu almost immediately after its birth in the European Parliament. That was 4 years ago, coinciding with the new parliamentary term. From that moment, the European Union Affairs Committee of the Riigikogu has taken upon itself to keep a close eye on developments that affect the strategy.

This has meant hearing out the ministries during the negotiations leading up to the adoption of the strategy, as well as in connection with the implementation of the strategy action plan. The Riigikogu has kept the issue going in an attempt to keep the faith in the functioning of the strategy, by supporting the ministries and motivating all parties to actively participate in the projects of the strategy. I am sure that newly elected parliament will keep Baltic Sea Strategy high up in its agenda.

The European Union Strategy for the Baltic Sea Region is a framework allowing Germany, Poland, Latvia, Lithuania, Finland, Sweden, Denmark and Estonia to cooperate in improving the visibility and competitiveness of the region within the European Union.

Of course, the modern Baltic Sea Strategy is not completely as we dared to dream 4 years ago. More than anything, it is a compromise and Estonia has demonstrated its good skills in adapting to the proposed compromise and in accepting it. We must of course contribute to projects that are important to other countries around the Baltic Sea, so that the others would contribute to the issues important to us. 

Preparing for the 2007 negotiations, we hoped that the Baltic Sea Strategy would prove a strong framework of cooperation where the participating countries would all contribute to carrying out a small number of specific projects of common interest to the region and to securing EU funding. However, this agreement fell victim to the economic crisis as well as to the EU budgetary framework until the year 2013. It simply seemed too much of a luxury to demand a separate budget for the Strategy, and the debate over the priority ranking of projects threatened to become too fiery for our predominantly Nordic mindset.

It made more sense to concentrate on the completion of the ongoing projects. It seemed more reasonable to compile an overview of everything going on in the region. Yet we must admit today that this strategy launching phase is soon over.

In 2011 we will be facing the negotiations for a new budgetary framework and the final report of the first action plan of the Baltic Sea Strategy. Since the European Commission has been extremely curt on macro-region strategies in its Cohesion Policy reform announcement, it will be even more exciting to read the ideas of the Commission on the pages of the final report. However, it is nice to conclude even as we speak that better focus is increasingly brought up in discussions on the Cohesion Policy reform.

The time is nearing to reopen negotiations and come to an agreement within the region on the activities that merit common contribution with the help of the EU structural funds, and an agreement on which activities merit the continuation of our contribution. Such large scale projects of common interest which are coordinated at the national level could form the first pillar of the next action plan of the Baltic Sea Strategy. The European Commission should once again assume a supervising and supporting role, so that all the Member States would honour their responsibilities.

Direction of this process will surely be a challenge for Estonia. After all, we have seen the Baltic Sea Strategy as one of our priorities in the European Union. With the potential of all the eight states, our region has every chance of speedily implementing new EU cooperation mechanisms and be truly one of engines for new growth in European Union.

But the Baltic Sea Strategy also has a second pillar which should be carried over to the next financial perspective. I am talking about the Baltic Sea Region Programme and projects that ensure the involvement of hugely differing parties, from the public as well as the private sector, in working towards the objectives of the Strategy.

After all, one of the ideas behind the Baltic Sea Strategy was to improve cooperation between the local populations, companies, researchers, officials, representatives of various interest groups and politicians in order to improve the underused common potential and to lose the scepticism about cross-border activities. This gives the universities, local governments, NGOs and many other actors the chance to participate in the Baltic Sea Strategy through the public application round.

Estonia has already quietly started to prepare for its EU presidency in the first half of 2018. Although the world is in constant change, it is always good to focus on a more long term vision and to set objectives. We should already be concentrating on bringing issues of importance to us in the EU limelight and on ensuring their long term development. One of such issues could be the strengthening of cooperation between the Baltic Sea countries within the European Union. Looking beyond the next financial perspective, but also in its context, I hazard to propose three specific paths that should be continued vigorously within the framework of the Baltic Sea Strategy action plans.

The first is the strengthening of cooperation for responding to accidents on the Baltic Sea – with the goal of organising, during Estonia’s presidency, an environmental catastrophe joint training exercise that involves all the Baltic Sea countries.

The second entails continuing the cooperation in the spatial planning of the Baltic Sea. By Estonia’s presidency at the latest, we should arrive at a common understanding on the principles of spatial planning of the Baltic Sea. The Tallinn European Council during Estonia’s presidency would offer a suitable opportunity for our Prime Minister to distribute to his colleagues a map that shows the spatial planning of the Baltic Sea. This should lay out all marine protected areas, possible locations for wind farms, gas pipelines, communication cables, and motorways of the sea.

The third is the development of a common internal market in the region. This is also a political field that Estonia is responsible for. There is a lot of talk today about the internal market falling short of its functional potential. We keep hearing about bureaucratic market barriers. Integration fatigue and disappointment in internal market are brought up. This does not make a pleasant hearing – we could all gain from an internal market. We should continue in the direction of compiling a list of all the market barriers found in the region and work on eliminating these in the context of specific steps and deadlines. Why not create a functioning market barriers forum on the example of the Nordic Council of Ministers?

It goes without saying that all this requires strong efforts, starting from today. The Baltic Sea Strategy must be kept in constant movement, be replenished with new ideas. In the future, in thirty years time, we might be able to talk about a European Union regional policy which allocates cohesion resources to macro-regional strategies and relevant action plans.

I thank all the ministries who have done an excellent job in launching the strategy. I wish you all a good conference! Thank you!

______________

This is an opening address what I delivered today in Tallinn at the conference "The Baltic Sea Strategy from a national perspective - Estonia"