Eesti paremad ajad on veel ees

Eesti Vabariigi sünnipäeval tabasin ennast korduvalt mõttelt, et meil on riik ja rahvas, mille üle võime olla siiralt uhked. Ma olen presidendiga ühel meelel, et me peame andma endale täna rohkem aega saavutatut hinnata ning samas koosmeelele ja kogukondlikule teineteisetoele edasi liikuda.

Alanud kümnendil on minu arvates Eesti peamiseks eesmärgiks meie kõigi elujärje sihikindel parandamine. Eestil on läinud hästi. Me oleme raputanud ennast lahti Nõukogude impeeriumist ja pöördunud edukalt tagasi läänemaailma kultuuriruumi. Meil õnnestus edukalt triivida globaalse majanduskriisi ohtlike karide vahel, luues võimalusi uueks kasvuks ning kindlustades meie väikeriigi rahvusvahelisi positsioone.

Kunagi varem Eesti ajaloos pole meil olnud nii palju sõpru ja liitlasi kui nüüd. See on tõsine väärtus, mille hoidmise ja tugevdamise nimel tuleb meil iga päev tõsiselt tööd teha.

Samas on ilmne, et kuulumine ühte või teise organisatsiooni ei anna meile automaatselt hüvesid. Keegi ei paranda meie elujärge, kui meie seda ise teha ei taha või ei oska. Eesti on täna veel Euroopa üks vaesemaid riike. Seepärast pole tulevasele valitsusele miskit olulisemat, kui kõigi oma sammudega kasvatada riigi jõukust ning ühes sellega meie kõigi heaolu.

Ilma üldise heaolu kasvatamiseta oleme tulevikus iseseisva riigina haavatavad. See aga omakorda võib murendada meie eneseusku oma riigi tulevikku. Kas me seda tahaksime? Kindlasti mitte. Hoopis enam on meile meelejärele pikem eluiga, turvaline elukeskkond kõige laiemas tähenduses ning kindel tulevik meie lastele.

Kõige selle juures tuleb meil aga suuta säästa ennast asjatust stressamisest. Me peaksime tänaseks juba teadma, et meil pole ükski eesmärk ületamatu. Samas võiksime aga lisaks edasirühkimisele mõelda rohkem ka tänasele, oma lähedastele, sõpradele ja lihtsalt kaaskodanikele. 

Mul on siiralt hea meel nende toetusavalduste üle, mida olen viimastel päevadel saanud seoses Riigikokku kandideerimisega Harju- ja Raplamaal. Kunagi varem pole inimesed nii avatult ja siiralt teatanud oma toetusest ning soovinud edu. Suured tänud kõigile! Head sõnad on teadagi rohkem väärt kui õõnsad ilukõned. 

Hea näide Eesti-Vene koostöö võimalikkusest

Eesti regionaalminister Siim Kiisler (foto: Delfi.ee) võõrustas eile ja täna Tallinnas oma Venemaa kolleegi Viktor Basarginit, kellega sõlmiti ka piiriülese koostöö memorandum. See on hea näide Eesti ja Venemaa suhete edenemisest konkreetsetes küsimustes. Seejuures on piiriülene koostöö täna nähtavasti paremas seisus, kui paljudel varasematel aastatel.

Viimast mõjuatavad minu arvates kaks peamist tegurit. Esiteks on piiriülene koostöö meie piiriäärsetele valdadele ja maakondadele loomulik huvi, mis võimaldab uusi võimalusi ja vahendeid kaasates oluliselt elavdada kohapealset majandus- ja elukeskkonda. 

Teiseks suureks kaasaaitajaks on Euroopa Liidu naabruspoliitika raames eraldatavad vahendid, mida Eesti-Läti-Vene piiriülesteks projektideks on käesoleva eelarveperioodil (2007-2013) kavandatud kokku 43 miljonit  eurot.

Nimetatud programm toetab eeskätt nii pehmeid tegevusi kui investeeringuprojekte. Programmi partneriteks saavad olla nii avaliku sektori asutused, mittetulundusühendused kui ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Eelmise aasta augustist novembrini väldanud taotlusvoorus esitati 23,6 miljonile eurole kokku 230 projektitaotlust, mis näitab suurt huvi piiriüleseks koostööks.

Lisaks sellele on naabruspoliitika rahastusprogrammist võimalik finantseerida ka suuremahulisi riikidele strateegiliselt olulisi investeeringuprojekte, mida viiakse ka ühiselt ellu. Eestile on siin esmatähtsad Narva-Ivangorodi piiriületuspunkti rekonstrueerimine, liiklemis- ja piiriületusvõimaluste parandamine Värska-Petseri kloostri teel, Narva-Ivangorodi unikaalsete bastionite arendamine ühtse piiriülese kultuuri- ja turismiobjektina ning majanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasäästlik Peipsi järve piirkond. Nimetatud investeeringuteks peaks Euroopa Komisjon oma arvamuse esitama lähikuude jooksul.

Eriti viimati mainitud projektide rakendamiseks aga ka tervikuna piiriülese läbikäimise elavdamiseks oli äärmiselt oluline täna Tallinnas sõlmitud Eesti-Vene kööstöömemorandum. Kiisleri ja Basargini kohtumine Tallinnas sillutab loodetavasti teed pikaajalisele ja tulemuslikule koostööle, sest suure tõenäosusega on Euroopa Liidu vahendeid meil võimalik kasutada ka uue eelarveperioodi (eeldatavalt 2014-20) raames. 

Tänase Tallinna kohtumise järel võib arvata, et Eesti ja Venemaa on teinud tubli sammu lähemale aastaid  lahendusi ootavate piiriületusprobleemide lahendimsiele. Samuti on tähtis, et memorandumi preambulas kinnitatud tahe arendada Eesti ja Venemaa vahel "strateegilist koostööd ja partnerlust ning sõbralikke suhteid Eesti ja Vene rahva vahel" saaks jätku ka teistes suhtlusvaldkondades.

Venemaa suur võimalus

Äripäev kirjutas kolmapäeval juhtkirjas, et “turismi mõttes oleks viisavabaduse sõlmimine Venemaaga lihtsalt asjade loomulik areng” ning “teiseks aitaks vaenukirve mahamatmine kaasa Eesti majanduse elavnemisele”. Toimetus küsis retooriliselt: mis “kasu me sellest väiklasest naabrivihkamisest saame? Et surume aga hambad risti ja kinnitame, et ei tee Venemaaga mitte kunagi mitte mingit koostööd?”

Edasise debati huvides vajaks need pisut emotsionaalsed arvamused selgitust ning asjakohast lahtiharutamist. Alustan viisavabaduse võimalikkusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. 

Minu arvates võiks seda küsimust käsitleda eeskätt kui Venemaa suurepärast võimalust ennast kahasse majanduse innovaatilisemaks ümberkorraldamisega ka poliitiliselt moderniseerida.

Eestis teame ju hästi, et ilma konkreetsete eesmärkide ning selleks vajalike sammudeta poleks meie lõimumine Euroopaga kulgenud sugugi nii kiiresti ja edutoovalt. See puudutas ka viisavaba liikumise saavutamist meie kodanikele nii tänases Schengeni ruumis kui kaugemal.

Keegi, ka mitte üleadsed soomlased, ei andnud meile viisavabadust lihtsalt ilusate silmade eest või pelgas usus, et see aitab majandust elavdada. Ennekõike olid olulised meie sammud õigusriigi tugevdamise suunas, mille osaks oli ka tehniliste tingimuste täitmine.

Venemaa liidrid on korduvalt rõhutanud, et nad näevad oma riiki osana Euroopast. Venemaa liitumine 1996. aastal Euroopa Nõukoguga oli esimene samm Euroopa väärtusruumi põhimõtete juurutamiseks. Paraku on selles eriti viimase kümnendiga toimunud terve rida tõsiseid tagasilööke.

Ma olen Äripäevaga nõus, et Eesti peaks tunduvalt aktiivsemalt Euroopa partnerite seas lobitööd tegema, aitamaks kaasa Venemaa ühe olulisema Euroopa-suunalise eesmärgi saavutamisele. Mida avatum ja naabrite suhtes sõbralikum on Venemaa, seda paremad saavad olla ka näiteks Eesti-Vene suhted.

Kuigi Venemaa välisminister Sergei Lavrov on korduvalt kinnitanud, et Moskva on valmis viisavabaduse kehtestamiseks, ei vasta see päriselt tõele. Üksnes erinevate tehniliste tingimuste täitmiseks kulub veel mitmeid aastaid.

Nii näiteks on Venemaal viisavabaduseks vajalik käivitada biomeetriliste passide väljastamissüsteem koos dokumendiregistriga. Samas tuleb enam kui 40 piiripunktis tööle rakendada biomeetriliste passide tuvastamissüsteem. Soome ekspertide hinnangul kulub ainuüksi viimase installeerimiseks viis aastat.

Venemaal on jätkuvalt sõlmimata tagasivõtulepingud terve rea Euroopa Liidu liikmesmaadega, sealhulgas ka Eestiga. Samas tuleb Venemaal tõsiselt töötada eriti oma lõunapiiride kontrollil, mis on üks allikas ka Euroopa-suunalisele illegaalsele immigratsioonile.

Ainuüksi neid Venemaa ees seisvaid ülesandeid arvestades saame viisavabadusest rääkida mitte vähem kui kümneaastases perspektiivis. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, keda ei saa ju kuidagi kahtlustada Venemaa-vastasuses, on rääkinud koguni aastast 2025.

Kuid sellel lool on ka teine, tehnilistest tingimustest sugugi mitte vähemolulisem tahk.

Selleks on demokraatlike reformide teele naasmine ning Venemaa põhiseaduses sätestatud õigusriigi põhimõtete reaalne ellurakendamine. Päris kindlasti ei ole viimaseta täielik viisavabadus Euroopa Liiduga realistlik.

“Ammugi oleks juba aeg meil see vaenukirves maha matta ja Venemaaga heanaaberlikult suhtlema hakata,” kirjutab Äripäev. Kes ei tahaks, et naabritega oleks hea läbisaamine. Mina ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, kes väidaks vastupidist.

„Venemaa ei nõua Eestilt midagi. Meie ainult ootame, et Eesti arvestaks meie rahvuslike huvidega. Eesti aga paraku üksnes ignoreerib neid ja teostab avalikult Vene-vastast välispoliitikat.”See arvamus ei pärine pronksiöö järgsest ajast. Nii ütles mulle Vene diplomaat Aleksander Udaltsov 1996. aastal, kui ta iseloomustas Tiit Vähi valitsuse tegevust. Vaevalt aasta enne seda oli Eesti piirileppe sõlmimise huvides loobunud Narva-taguste ja Petseri ümbruse alade tagasinõudmisest.

Kes vähegi diplomaatiaga kursis, see teab, et heanaaberlikud suhted pole saavutatavad üksnes mehaaniliste sammudega. Eriti veel siis, kui sammud on ühepoolsed või pealesurutud. Tõeliselt püsivate ning vastastikust kasu tootvate heanaaberlike suhete tarvis on vajalik ka arvestatav ühisosa väärtustes.

Küsisin esmaspäeval Venemaa ekspeaministrilt Mihhail Kasjanovilt, mis on  meievaheliste suhete suurimaks komistuskiviks. Vastus oli paraku lihtne: senikaua, kuni Venemaa võimuladvik peab Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, seni on ka keeruline eeldada täit heanaaberlikkust ning mõistmist.

Nii tuleb meil suhetes Venemaaga rahulikult ja oma põhimõtteid selgelt kaitstes jätkata usaldusvälja järkjärgulist laiendamist. Turismi ja kaubanduse elavnemine näitavad, et oleme õigel teel. Mida kaugemale jääb impeeriumi lagunemine, seda vähemaks jääb ka takistavaid emotsioone.

Arvamus ilmus tänases Äripäevas.

Reaganil oli suur panus Eesti taasvabanemises

Pühapäeval möödub sada aastat USA 40. presidendi Ronald Reagani sünnist. See on aastapäev, mida tähistatakse paljudes maailma riikides, sest selle suurmehe tegevus jättis väheseid ükskõikseks ning mõjutas olulisel määral maailma arenguid. Ka Eestis on Reagani sünniaastapäev leidnud kenasti tähelepanu. 

Eesti taasvabanemine oli imeline protsess. Mäletan hästi 1988. aasta sügist, kui me Tartu Ülikooli kursusevendadega "vanas Pällis" enne magamaminekut arutasime, kaua see impeerium veel püsti seisab ning kaua läheb aega Eesti vabanemiseks. Siis oli üldine arvamine, et ehk hiljemalt kümne aasta pärast oleme priid. Me ei kujutanud tollel hetkel ettegi, et ülikooli lõputunnistusel ilutseb juba Eesti riigivapp.

Sama vähe kujutasime me ette toonase USA presidendi Reagani tegelikku panust Nõukogude Liidu lagundamisse. Salajane majandussõda ning järjekindel survepoliitika Nõukogude Liidu suhtes andsid võimsa tulemuse. Võib julgelt väita, et kui poleks olnud Reagani julgust ja sihikindlust 1980ndate aastate algul, poleks Moskva olnud sunnitud ka alustama perestroikat. Kirjutan sellest lähemalt oma raamatus "Venemaa: valguses ja varjus".

Mul on väga hea meel, et Riigikogu väliskomisjon pidas vajalikuks üksmeelselt toetada minu pakutud avaldust seoses Reagani sünniaastapäevaga. Selles kutsume muuhulgas Tallinna linnavalitsust üles jäädvustama Ronald Reagani nimi pealinna avalikus ruumis. Parim koht selleks oleks minu arvates välisministeeriumi taga asuv nimetu park, kus Nõukogude ajal oli kommunist Hans Pöögelmanni kuju. On tulnud aeg tähistada vääriliselt Eesti taasiseseisvumisele sedavõrd palju kaasa aidanud president Reagani nimi.

Marko Mihkelsoni (258) kampaaniaüritused

Alates tänasest käivitan Harju- ja Raplamaal viimase aktiivse perioodi oma valimiskampaanias, kus on juba praegu ette planeeritud terve rida üritusi ja kohtumisi. Kindlasti tuleb siia lisa, millega hoian Teid jooksvalt kursis. Täpsuse huvides tuletan meelde, et Riigikogu eelolevatel valimistel kandideerin 258. numbri all Harju - ja Raplamaal. 

Aga siin on hetkel kindlalt kavas olevad kohtumispaigad (enamik nendest on Laari kohvikud):

3.02. kell 1800 - Raplas šašlõkibaaris Karavan - Mis toimub Egiptuses ja kas see segab puhkuseplaane?

4.02. kell 1800 - Viimsis Jussi pubis  - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus 

5.02. kell 1700 - Raplas šašlõkibaaris Karavan - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

6.02. kell 1700 - Tallinnas kinos Artis - Ronald Reagani 100. sünniaastapäeva tähistamine

8.02. kell 1800 - Tabasalus kohvikus Osvald - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

9.02. kell 1800 - Keilas kohvikus Kegel - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

12.02. kell 1800 - Juurus - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

20.02. kell 1500 - Keilas - kohtumine valijatega

22.02. kell 1930 - Viimsis Jussi pubis - arutlen koos Raul Rebasega huvitavatel teemadel

23.02.  osalen IRLi võistkonnas ETV valimisviktoriinis:)

24.02. osalen iseseisvuspäeva üritustel 

25.02.  kell 1800 - Kuusalus Anna Minna Pubis - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

3.03. kell 1800 - Jüris - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

6.03. kell 1900 - Kolgaküla rahvamajas - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

Tartu rahu aastapäev ja Eesti-Vene tänased suhted

Täna möödub 91 aastat Tartu rahu sõlmimisest Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Selle dokumendi tähendust meie iseseisva riikluse tekkel on väga raske ülehinnata. Korduvalt on seda nimetatud Eesti sünnitunnistuseks, mistõttu sageli esitatud küsimused leppe kehtivusest või mittekehtivusest on pigem retoorilised. Tartu rahuleppe ajalooline tähendus on iseseisvale Eestile püsiv ning aegumatu.

Ma olen suuresti nõus meie suursaadikuga Moskvas Simmu Tiigiga, kes avaldas tänases Eesti Päevalehes Jaanus Piirsalu küsimustele vastates arvamust, et Eesti-Vene suhted on täna ehk rahulikumad kui paljudel varasematel aastatel. Tõepoolest, diplomaatilisel tasandil on toimumas vaikne edasiliikumine, Vene turistide arv on tõusuteel ning Venemaa on Rootsi ja Soome järel meie kolmas kaubanduspartner.

Siit võiks ju küsida, et mis takistab poliitilisel tipptasandil suhete silumist ning aastaid oodanud kahepoolsete lepete lõppvormistamist. Tahan rõhutada, et Eesti erinevad koalitsioonid, kus on osalised olnud kõik meie suuremad parteid, on läbi aegade püüelnud heanaaberlike suhete suunas Venemaaga. Poliitilisest tahtest ja selle nimel tehtavatest sammudest pole Eestis kunagi puudust olnud. Seepärast ei saa kunagi väga tõsiselt võtta neid hüüatusi, et ikka on Eesti see, kellel soov ja sammud puudu. Ma olen veendunud, et kui Venemaa valitsus seda sooviks, võiksid paljud probleemid meie kahepoolsetes suhetes (piirijärjekordadest majanduslepeteni) liikuda tunduvalt kiiremini lahenduste suunas.

Venemaa on viimasel ajal viidanud, et kahepoolsete suhete suurimaks komistuskiviks on puuduv piirilepe. Loomulikult oleks ju mõistlik, et kahel naaberriigil on korrektselt ja vastastikku tunnustatavalt lahendatud piiriprobleemid. Paraku peab tunnistama, et ka siin on täna pigem küsimus meie Vene kolleegide otsuse taga.

Teatavasti kuus aastat tagasi sõlmitud piirilepe ratifitseeriti Eesti parlamendis ülikiire tempoga. Sellega väljendas eeskätt toonane Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon soovi küsimus päevakorralt  taandada. Sageli on meilgi segamini aetud, et Riigikogu olla justkui lepet omatahtsi muutnud. Need, kes seda väidavad või levitavad, on asjatundmatud või pole lihtsalt viitsinud toimunut enesele lahti seletada.

Riigikogu ratifitseeris maismaa ja merepiiri lepingud Venemaaga täpselt selliselt, nagu välisministrid olid need 18. mail 2005 Moskvas alla kirjutanud. Leppe ratifitseerimise seaduses tehti viited Tartu rahuleppele, meie enda parlamendi juba varem vastuvõetud dokumentidele ning Eesti põhiseadusele. Kui hoolikalt lugeda, siis ei leia sealt sõnagi sellest, mida võiks kuidagigi nimetada territoriaalsetele nõudmistele uksepaotamiseks.

Venemaa juhtkonna reaktsioon võtta allkiri leppelt tagasi oli ootamatu isegi Vene enda tipp-poliitikutele. Ka Eestis leidus kiiresti neid, kes pidasid ratifitseerimisseaduse teksti mõttetuks ning diplomaatiliselt kohatuks või pretsedendituks. 

Rahvusvahelises praktikas on väga erinevaid näiteid sellest, kuidas riigid toimivad erineva kaaluga leppeid ratifitseerides. Üks hilisem ja võib olla meie kontekstis kõige ilmekam näide pärineb eelmisest kuust, kui Venemaa Riigiduuma ratifitseeris START leppe Ameerika Ühendriikidega. Ratifitseerimisseaduse juurde lisati seejuures koguni kaks poliitilist avaldust, milles viidati konkreetselt tingimustele, mille tõttu võib Venemaa leppes osalemise peatada. 

Seega ei saa kuidagi väita, nagu Eesti parlamendi suveräänne õigus seadusi vastu võtta, sealhulgas ka rahvusvahelisi leppeid ratifitseerides, oleks vastuolus diplomaatilise tava või käitumisega. Täpselt sama suveräänne õigus on ka näiteks Vene Riigiduumal, mille kinnituseks on eelpool toodud vihje.

Eesti on omalt poolt teinud vajalikud sammud piirileppe jõustamiseks. Kui Venemaa leiab, et piirilepe on oluline küsimus kahepoolsete suhete edendamisel (mis ju iseenesest täiesti arusaadav), siis pole midagi lihtsamat, kui järgida meie eeskuju. Samas tahaksin rõhutada, et diplomaatias ei tohiks kunagi olla võimatuna näivaid ülesandeid.

Põhja-Euroopast võib saada uus kasvumootor

Eestil on kujunenud suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades mitte tuimalt üle võtta Põhjala mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist, vaid kujundada koos partneritega 21. sajandi globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni.

Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähene rahastamiseni võrreldes näiteks põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda seatud mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse enda võimekusega käesolevast kriisist tugevamana väljuda.

Seepärast on täiesti loomulik, et Euroopa Liidus on kujunemas uued tõukekeskused, kellel on kriisist kiiremaks väljumiseks kas paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.

Nii pole imestada, et jaanuaris Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu Euroopa Liitu (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Tegelikult ei maksa selle kohtumise taga näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi – ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevate riiki koostöö on toiminud juba pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised niinimetatud NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks traditsiooniks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt Euroopa Liidu raames.

Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada läbi Cameroni peamise huvi – eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamise.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringutes. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel.

Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu selleks siis Norra näitel otseinvesteeringud või ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid.

Miks ei võiks eeloleval kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju laiemale Euroopale ja miks mitte ka kaugemale kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutavast ühisest vabaturust. Ma arvan, et selle nimel tasub pingutada.


Artikkel ilmus tänases Äripäevas.