Araabiamaailma pöördehetk

Kui jaanuari alguses puhkesid rahutused Tuneesias, ei pööranud maailm toimuvale suuremat tähelepanu. Alles siis, kui 23 aastat karmikäeliselt valitsenud Tuneesia president Zine al-Abidine Ben Ali oli sunnitud riigist põgenema, mõisteti – ka teistes autoritaarsetes ning sotsiaalsetest pingetest tulvil araabiamaades võib midagi sarnast korduda.

Analüütikud viitasid koheselt Egiptusele kui ühele kõige olulisemale lülile araabia riikide seas, kus muuhulgas asub ka Araabia Liiga peakorter. Selleks oli mitmeid põhjuseid. Esiteks on Egiptus piirkonna suurim riik oma 80 miljoni elanikuga, kus sotsiaalsed pinged on aastatega pidevalt kasvanud. Viimased 30 aastat võimu hoidev president Hosni Mubarak on paljudele egiptlastele kujunenud võimu stagneerumise ja probleemide süvenemise sünonüümiks.

Teiseks tähelepanu põhjuseks on kahtlemata Egiptuse olulisus nii regionaalses kui globaalses kontekstis. 1979. aastal sõlmitud rahulepe Iisraeliga tagas Egiptusele pikaajalise toetuse Ameerika Ühendriikidelt ja teistelt lääneriikidelt. Egiptus on ainuüksi oma majanduse ja infrastruktuuri tarbeks saanud USAlt viimase 30 aasta jooksul enam kui 28 miljardit dollarit. Rääkimata sõjalisest abist.

Globaalses mõõtmes on Egiptus maailma ühe olulisema kaubandusarteri - Suessi kanali kontrollija. Võimalikud häired kanali toimimises võivad korrapealt kaasa tuua negatiivseid mõjutusi maailma kaubanduses ning suruda ka näiteks toornafta hind ülespoole. Viimati oli kanal suletud 1975. aastal.

Igatahes on maailm viimase nädala jooksul pingsalt jälginud Egiptuses toimuvat. 25. jaanuaril alanud rahutused Kairos ja teistes suuremates Egiptuse linnades on tänaseks andnud esimese tulemuse. President Mubarak saatis valitsuse erru ning nimetas asepresidendiks oma kunagise elupäästja, luureülema Omar Suleimani. Asepresidendi koht on vaba olnud alates 1981. aastast, mil Mubarak tõusis sellelt kohalt asendama islamistliku sõduri poolt tapetud presidenti Anwar Sadatti.

80-aastase Mubaraki järglus on juba pikemat aega kütnud kirgi. President on jätnud siiani kõik otsad lahti, mistõttu on ka käesolevates rahutustes just tema ise suurim rahva rahulolematuse sihtmärk. Valitsuse tagandamine pole kindlasti see, mida rahvahulk ootas.

Järgmine nädal kujuneb otsustavaks nii Mubaraki enda kui Egiptuse lähitulevikku silmas pidades. Mitmete analüütikute hinnangul tuleb eriti tähelepanu pöörata sõjaväe juhtkonna tegevusele, kes on esimene võimalik jõud täitmaks poliitilist vaakumit. 

Kuigi Egiptuses on islami fundamentalistidel (Moslemi Vennaskond) arvukalt järgijaid, ei pruugi siiski korduda niinimetatud Iraani stsenaarium. Ka 1978. aastal alanud rahutused Iraanis olid esmalt šahhi vastased, kuid kasvasid hiljem üle islamirevolutsiooniks. Selle üheks põhjuseks oli karismaatilise usuliidri Homeini populaarsus. Kuigi näiteks al Qaeda sai oma ideoloogilise juuretise Egiptusest (Sayyid Qutb) ning Osama bin Ladeni parem käsi Ayman al-Zavahiri on egiptlane, ei pruugi islamifundamentalism veel praegu poliitilisele esiplaanile kerkida.

Samas on äärmiselt oluline jälgida, kas ja kuidas Tuneesias, Egiptuses, Jeemenis, Jordaanias, Liibanonis ja mitmel pool mujal araabiamaailmas just praegu toimuv võib kõigutada kogu regiooni arengukõverat ning mida tegelikult need rahvarahutused kaasa toovad. Osad analüütikud on võrrelnud toimuvat Berliini müüri langemisega Euroopas ehk siis panustavad demokraatlike vabaduste laienemisele araabiamaailmas. Skeptilisemad vaatlejad jällegi viitavad niinimetatud vabade valimiste kaasusele Gaza sektoris, mis tõi võimule islamifundamentalistliku terroriorganisatsiooni Hamas.

Nii või teisiti mõjutab Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuv otseselt globaalset julgeolekut. Eelolev kümnend võib seetõttu muutuda vägagi dünaamiliste sündmuste tunnistajaks. Paraku pole sugugi välistatud, et Euroopa peab valmis olema islamifundamentalismi jalgealuse oluliseks laienemiseks oma vahetus naabruses.

Eesti poliitika välised mõjutajad

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ning ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ning positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsile sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm täna sugugi rahulik. Võrreldes Külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ning vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavam on läänemaailma ühine väärtusruum ning põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas Lääs fukuyamalikus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ning vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Täna oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.  

Kuigi aegajalt kostub hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ning vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivseks põhjuseks, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ning turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.  

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt rahalunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ning heanaaberlikkuse põhimõtetest. 

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi. 

Artikkel ilmus eilses Postimehes.

Eesti presidendi riigivisiit Rootsi oli tippsündmus

Teisipäevast eile õhtuni väldanud Eesti riigipea arvult kolmas riigivisiit  (enne Toomas Hendrik Ilvest käis Rootsi kuningal külas riigivanem Jaan Tõnisson 1928 ja president Lennart Meri 1995) Rootsi Kuningriiki oli väga märgilise tähendusega. Suurepäraselt õnnestunud visiit näitas veenvalt, kui tugev ja sügav on kahe naaberriigi sõprus.

Ja mitte ainult. Tegelikult andis see visiit justkui märku, et Eesti on jõudnud oma arengus tasemele, kus meil on palju teistega jagada ning mõnes osas ka eeskujuks olla. President Ilvese väga head ning intrigeerivalt inspireerivad kõned küberjulgeoleku seminaril ning Uppsala ülikooli aulas olid sesosas parimaks kinnituseks. Pealegi oli küberseminari korraldaja välisminister Carl Bildt, kelle teeneid Eesti ees on raske üle hinnata.

Visiidi ajal kuulsin ise korduvalt väga siiraid komplimente Eesti aadressil nii kuningakoja kui valitsuse liikmetelt, Rootsi sõjaväelastelt Põhjala lahingugrupis kui ettevõtjatelt. See kõik pole ju üksnes pinnapealne viisakus, vaid kinnitatud tihedate majandussuhete ning ühtse väärtusruumi kindla kaitsmisega. Rootsi on meie suurim välisinvestor ning eksporditurg. Samuti mõistab Rootsi meiega sarnaselt julgeolekualaseid väljakutseid nii Euroopas kui kaugemal. Mis seal salata, visiidi ajal käis korduvalt läbi väike vihje NATOle:)

Loodetavasti saavad visiidi käigus presidendi poolt rõhutatud teemad (nagu näiteks ühise küberkaitse edendamine, Euroopa siseturu reform ning Läänemere äärsete riikide võimaluste parem ärakasutamine) edasiarenduse erinevates tegevustes nii Eesti-Rootsi suhetes kui laiemalt ühtviisi mõtlevate Euroopa partnerite hulgas.

Lõpetuseks ei saa mööda ka väikesest isiklikust seigast. Vastavalt Rootsi kuningakoja protokollile elasid presidendipaar ning ametliku delegatsiooni mõned liikmed visiidi ajal kuningalossis. Minul õnnestus paar ööd mööda saata külalistetoas number 6. Lugu polekski ehk väärt mainimist kui meile poleks teatavaks saanud selle sündmuse erilisus. Kuningalossis ööbivad külalised haruharva. Enne meid olid seal kroonprintsess Victoria pulmalised ning pärast meid sellel aastal vaid korra ühe välisdelegatsiooni liikmed. 

Viisavabadus Venemaaga pole aktuaalne

Viisavabaduse teema Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on kui kuum kartul, mida juba mõnda aega pillutatakse pihkude vahel ja tehakse ümmargusi poliitilisi avaldusi. Venemaa taob kui rauda, et nemad on valmis ning Euroopa peab nüüd tõestama siirast soovi strateegilisi suhteid edendada. Euroopa riigid aga võistlevad silmakirjalikkuses - mõni süüdistab oma partnereid pidurdamises, mõni lubab kiiret viisavabadust. Kõik on aga niigi ilmne - mingist viisavabadusest pole määratletavas tulevikus võimalik rääkida. Sellest saadakse aru nii Euroopas kui Venemaal.

Moskva loodab Euroopa haprusele ning sisemistele vastuoludele, juhtides viisavabaduse teemaga tähelepanu kõrvale hoopis olulisematelt küsimustelt. Üheks nendest on näiteks partnerlusleppe kõneluste venimine, mis takistab terve rea kaubandusprobleemide lahendamist. Teiseks on kindlasti kõikvõimalikud huvide konfliktid energeetikas. Kolmandaks aga üritab Venemaa kõrvaldada Euroopa välispoliitilisest tööriistakuurist ühe ahvatleva vahendi, millega suurt naabrit meelitada-mõjutada.

Euroopa seevastu ei tea endiselt, kuidas Putini Venemaaga suhelda. Ühest küljest saadakse aru, et Venemaa autoritaarsus ning õigusriigi põhimõtete eiramine on ohuks lääneriikidele, kuid teisalt usutakse endiselt mingitesse retoorilistesse imedesse.

Olgem ausad - rääkida viisavabadusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on võimalik ikkagi alles siis, kui suur idanaaber on asunud reaalselt ka poliitilise moderniseerimise teele ning kinnistanud õigusriigi põhimõtete järgimise. Tehnilised probleemid on siin hetkel isegi teisejärgulise tähendusega. Minu arvates peaks Eesti edendama just eelöeldust lähtuvat selget ja arusaadavat poliitikat oma partnerite seas. Ja me ei pea mitte kartma, et meid ei mõisteta.

Viimane aastavahetus Eestis näitas taaskord, et Venemaa kodanikel on täna piisavalt palju võimalusi vabalt reisida Euroopa naaberriikides. Schengeni viisa annab selleks suurepärase võimaluse. Seepärast ei maksa eriti ka need väited, et viisavabaduse puudumine takistab justkui kahepoolset turismi või ettevõtlust. 

Euro käes, mis edasi?

Eesti ühinemine eurotsooniga on kindlasti samm, mille tegelikku tähendust ja mõju meie edasisele arengule oskame õieti hinnata alles aastate möödudes. Kindlasti ei oma see vaid mustvalget sisu. Kuna euro on meile pigem võimalus, siis sõltub eeskätt Eesti tulevaste valitsuste tegevusest, kuidas me tulevikus euroga ühinemist hindame.

Samas on juba täna selge, et Eestil pole oma väiksuse juures olnud kunagi nii suurt rahvusvahelist mõjujõudu kui nüüd. Euroopa Liidu ja NATO ühispoliitikate kujundamisel oleme pea seitsme aasta jooksul omandanud hea kogemuse. Nüüd on siia lisandunud osalemine maailma ühe juhtiva valuutasüsteemi otsuste kujundamisel.

Eesti integreeritus läänemaailma tuumikorganisatsioonidega pole mõistagi vaid eesmärk omaette. Meil on niigi piisavalt stressiallikaid, et üksnes pingutamist nõudvate eesmärkide nimel elada. Tegelikult on viimase kümnendiga toimunu loomulik areng, mis on olnud ühtviisi oluline kõigile senistele valitsusliitudele.

Samas on juba täna kõlamas küsimus: saime euro, mis nüüd edasi? Kas veel on eesmärke, mille nimel ühiselt rabada? Kui vaadata rahvsuvahelisi organisatsioone, siis on Eesti tagasitulek maailma poliitilisele kaardile jõudnud punkti, kust on võimalik veelgi sihikindlamalt jätkata tööd kõigi oma kodanike heaolu kasvatamisel. Just viimane on meie peamine eesmärk, mille teenistuses on kõik teised vahendid eurost NATOni.

Seepärast peaks ka käimasolev valimiskampaania keskenduma eeskätt nende siseriiklike lahendustele ja poliitikatele, mis tugevdaksid meie inimeste sotsiaalset turvatunnet, ühiskonna keskmist heaolu ning üldist haridustaset. Ma olen nõus majanadusteadlase Andres Arrakuga, kes peab Eesti võimalusi uueks tõusuks eriti Euroopa tihedas  konkurentsikeskkonnas väga headeks. Eeskätt seetõttu, et meie konservatiivne rahapoliitika on järginud kuldset reeglit: ära kuluta rohkem kui suudad teenida.

Eelmisel aastal oli minu arvates väga kõnekaks mitmete Eesti uute IT-ettevõtete õnnestunud rahvusvaheline esiletõus. Olen sellest ka varem kirjutanud ning rõhutan uuesti, et see trend vaid kinnitab täiesti uue põlvkonna sisenemist meie ettevõtlusmaastikule. Ja mitte ainult.

Just julgem ja avatum vaade nii kodustele võimalustele kui ka rahvusvahelistele pürgimustele peaks olema selleks mootoriks, mis alanud kümnendil kasvatab Eesti jõukust ning seeläbi ka kindlustunnet võimalike kriiside või ohtude ees.

Vene võimud kontrollivad Lääne selgroogu

Viimase nädalaga on Moskvast tulnud ridamisi halbu uudiseid õiguse väänamisest, mis peaksid iga kodanikuvabadusi hindava eurooplase panema tõsiselt muretsema. Mihhail Hodorkovski uus süüdimõistmine ning endisest asepeaministrist opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi ja teiste tema kaaslaste  aluseta vahistamine räägivad rohkem kui president Medvedevi mesimagus uusaastakõne. 

Euroopa Liidu, sealhulgas Eesti, soov on mõistagi oma suure idanaabriga edendada mitmekesiseid ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Strateegilised partnerid ju ongi selleks, et vastastikku oma positsioone täiendada ning ühishuve kaitsta ja tugevdada. Kahjuks on aga siin juba pikka aega kummitamas soovmõtlemist tegelikkusest lahutavad käärid.

Oma raamatus "Venemaa: valguses ja varjus" kirjeldan põhjalikult nende kääride olemust ning karistamatuse sündroomi kujunemislugu Venemaal. Eriteenistuste kontrollimatus kahasse sügavate traditsioonidega autoritaarsusega on loonud Venemaal olukorra, kus vähimgi opositsiooniline meelestatus on karistatav. Isegi võimude poolt lubatud miitingul, nagu see juhtus 31. detsembril Boriss Nemtsoviga. Viimane veetis enam kui ööpäeva akendeta imepisikeses betoonkambris, kus isegi lamada polnud kusagil. Eile mõistis kohus Nemtsovile veel 15 päeva juurde. Väidetava vastuhaku eest miilitsale. Videolt pole seda aga mitte näha.

Nii Hodorkovski kui Nemtsovi juhtumile on reageeritud nii USAst kui Euroopa Liidust. Avaldustes on viidatud sellele, kuidas sarnased juhtumid võivad määrida Venemaa mainet ning õigusriikluse puudumine võiks takistada moderniseerumist. Samas võiks küsida, kas nende avalduste tõttu miskit muutub?

Mäletatavasti lubati ka pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu, et suhted pole enam endised. Ometi oleme täna olukorras, kus viiendik Gruusiat on okupeeritud ning kus Lääs müüb Venemaale kaasaegset ründerelvastust (Mistralid mõistagi).

Hodorkovski ja Nemtsovi juhtumid on paraku ilmekaks lakmuseks sellest, millises suunas Venemaa liigub. Kui siia lisada võõraviha kasv kodus ning samas spioonilugude kaudu nähtav soov varjatult kasvatada oma mõju läänemaailmas, siis need peaksid olema tõsised indikaatorid lääneriikide strateegide analüüsides ning poliitikasoovitustes.

Alates 1. jaanuarist veelgi tugevamalt Euroopa tuumikusse kuuluv Eesti peaks enesekindlamalt ja selgemalt  aitama oma partneritel kujundada ühist poliitikat Venemaa suunal. See peaks sisaldama rida konkreetseid samme, mille peamiseks teljeks peaks olema Venemaa enda võetud kodumaiste ja rahvusvaheliste kohustuste täitmatajätmisele viitamine. See tähendab näiteks 1993. aastast kehtiva põhiseaduse sätete austamist ja Euroopa Nõukogu liikmestaatusega kaasnevate kohustuste elluviimist. 

Kui need elementaarsed kohustused on Venemaa juhtkonnale ülejõu käivad, siis peaks Euroopa Liit ja ka USA olema valmis rakendama järjekindlamat tingimuspoliitikat. Nii tuleks näiteks viisabavadusdialoog Euroopa Liidu ja Venemaa vahel seada sõltuvusse õigusriigi põhimõtete järgimisest Venemaal. Poliitvangide olemasolu juures on viisavabaduse perspektiiv kauge unistus. 

Kui aga lääneriigid sulgevad järjekindlalt silmi Venemaal toimuva ees ning ühispoliitika on auklik, siis on keerukas ka oodata usalduse kasvu kahepoolsetes suhetes. Need, kes arvavad, et Nemtsov ja Hodorkovski on marginaalid, eksivad rängalt. See oleks umbes sama, kui keegi oleks kolmkümmend aastat tagasi pidanud näiteks 40 kirja autoreid Eestis mõttetuteks tegelasteks.

Loo juures kasutatud pilt pärineb 2002. aasta sügisest, kui Balti Venemaa Uurimise Keskuse kutsel  Eestis viibinud toonane Riigiduuma liige Boriss Nemtsov kohtus president Lennart Meriga. Vaevalt kaheksa aastat tagasi ei kujutanud keegi ette, millises suunas Venemaa tegelikult liigub. See on juba iseenesest õpetlik seik.