TOP-10 maailmasündmust 2010. aastal

Lahkuv 2010. aasta oli maailmapoliitikas väga kirev, kusjuures ükski sündmus eraldi polnud teistest minu arvates olulisemalt esil. Olen selle blogi algusest saati püüdnud aasta lõputi pakkuda oma TOP-10 rea, nii ka nüüd. Seejuures pole sündmused tähtsuse järjekorras. Kindlasti oli maailmale või ka meie regioonile tähtsaid sündmusi kaugelt rohkem, kuid siin on minu valik.

1. Wikileaksi "kaablipaljastus". Selle aasta ehk kõige enam kõmu tekitanud sündmus, mille suhtes on esitatud palju vastakaid arvamusi. Üks peamisi järeldusi sellest on minu arvates kinnitus USA diplomaatia kõrgest professionaalsusest.

2. Smolenski lennukatastroof. Poola presidendi ja tema kaaskonna traagiline hukkumine Smolenski lähedal Katõni mälestusüritusele saabumisel šokeeris mitte üksnes Poolat, vaid kogu maailma. Kuigi õnnetuse kõik asjaolud on veel välja selgitamata, toimus selle järel oluline pingelõdvenemine Venemaa ja Poola suhetes.

3. Konflikti teravnemine Korea poolsaarel. Maailma üheks konfliktiohtlikumaks piirkonnaks kujunes sellel aastal Korea poolsaar. Arvestades tuumarelvade olemasolu Põhja-Koreal ning piirkonna vahetut lähedust maailma suurmõjutajatele (eriti Hiina, Jaapan, Venemaa, ka USA) nii majanduses kui julgeolekus, võib kriisi süvenemine tuua kaasa väga ettearvamatuid tagajärgi. Seepärast on oluline jätkuv rahvusvaheline surve eeskätt Põhja-Korea taltsutamiseks.

4. Hodorkovski kohtuprotsess. Moskva Hamovniki kohtus toimuv Hodorkovski kohtuprotsess on taaskordseks peegelduseks Venemaal valitsevast õigusriigi põhimõtete väänamisest. Hodorkovski süüdimõistmine erapooliku kohtupidamise kaudu ning ilmselgetel poliitilistel motiividel peaks kindlasti mõjutama lääneriikide suhteid Venemaaga.

5. Euroopa Liidu võlakriis. Lahkuv aasta raputas tõsiselt Euroopa Liidu majandust, kuna ilmnesid tõsised probleemid liikmesriikide finantspoliitikas. Samas on ühendus vaatamata oma suurusele ja keerukusele reageerinud kiiresti probleemide lahendamisele. Ühenduse rebenemise vältimiseks tõuseb kriisist väljumisel ühiste poliitiliste otsuste mõju. Eesti ühinemine eurotsooniga on seda silmapaistvam. 

6. Ukraina presidendivalimised. Viktor Janukovitši võit Ukraina presidendivalimistel muutis kiirelt geostrateegilist olukorda Ida-Euroopas. Kiievi loobumine NATOga integreerumisest, Venemaa eriteenistuste mõju kasv Ukrainas ning Venemaa Musta mere laevastiku jäämine Ukrainasse mõjutavad mitte üksnes Ukraina, vaid kogu regiooni tulevikku. Venemaa ajab oma välispoliitikas varjamatult mõjuvälja suurendamise ja tugevdamise joont.

7. NATO kaitseplaanid Balti riikidele. NATO kaitseplaanide kinnitamine Balti riikide suhtes oli iseenesestmõistetav samm, kuigi selle saavutamiseks tuli meie diplomaatidel teha palju tööd. Kaitseplaanide olemasolu tugevdab veelgi Balti riikide pikaajalist julgeolekut, tugevdades nähtavat heidutust ükskõik millise võimaliku vaenlase suhtes.

8. Hiina möödus majanduses Jaapanist. Jätkus Hiina mõju kasv maailmas. Hiinast sai ametlikult maailma teine majandus. Nüüd on Hiina ette jäänud vaid Ameerika Ühendriigid, kellest möödumist ennustatakse järgmise paarikümne aasta sees. 

9. Põhja meretee kasutuselevõtt. 2010. aasta augustis ja septembris võeti esimest korda kasutusele Põhja meretee. Jää sulamine (septembris oli tee peaaegu jäävaba) võimaldab enam kui kolmandiku võrra vähendada aega ja kulutusi Euroopa ja Aasia vahelises meretranspordis. Esimene tanker, mis vedas Murmanskist Ningbosse 70 000 tonni gaasikondensaati, kandis nime Baltika. Ühes sellega kasvab Arktika roll maailmapoliitikas. Väidetavalt on Arktikas peidus vähemalt veerand maailma kütusevarudest. 

10. Tšiili kaevurite ime. Lahkuva aasta ehk kõige positiivsemaks ja imeväärsemaks sündmuseks oli 33 Tšiili kaevuri pääsemine maa-alusest vangistusest. See sündmus õpetas, et lootust ei tohiu kaotada ka kõige keerulisemas situatsioonis ning et inimvõimete piire pole jätkuvalt avastatud.

Nagu mainisin alustuseks, võiks seda rida ju pikalt jätkata. Mainida võiks näiteks veel Euroopas valitsenud transpordikaost tuhakriisi ja lumeuputuse aegu, metsapõlenguid Venemaal, salajast sõda Iraani vastu, Türgi mõjukuse kasvu regioonis, islamiterrorismi jõudmist Skandinaaviasse, "multikulti" lõppu Saksamaal, START leppe ratifitseerimist USA Senatis, vahevalimisi Ameerika Ühendriikides, Isegi Savisaare rahaküsimine KGB järglastelt võiks siia sisse mahtuda.

Loodetavasti pakub algav, 2011. aasta meile rohkem maailma positiivselt mõjutavaid sündmusi. Head aastalõppu ning ikka paremat uut aastat!!

Kas see on maavärin või 1995. aasta järeltõuge?

Kaitsepolitseiameti peadirektori käskkirjas number 98T avalikustatud informatsioon seletab suurepäraselt, miks asus Keskerakonna esimees Edgar Savisaar viimastel päevadel sedavõrd aktiivselt oma nahka päästma. Huvitav, kas teda tabas Jüri Pihli sündroom - kas ta tõesti lootis, et see informatsioon jääb saladuseks?

Mõistagi on homne päev taas targem kui tänane, kuid paratamatult tekib retooriline küsimus - kas me oleme tunnistajaks Eesti sisepoliitilisele maavärinale või lihtsalt 1995. aasta järeltõukele? Ma olen kahjuks arvamusel, et enamik Edgar Savisaare toetajatest pigem konsolideerub selle uudise peale ning nad süüdistavad kõiki teisi maailma kõikides pattudes. Kuid mida teevad need Keskerakonna poliitikud, kellele selline poliitiline kultuur pole vastuvõetav?

Pärast tänast peaks olema selge, et Edgar Savisaarest ei saa kunagi enam Eesti valitsuse liiget ega veelvähem ka presidenti. Ka pole eelseisvaid valimisi arvestades enam suurt jumet Reformi- ja Keskerakonna kõiki äratüüdanud pingpongil. Ka on sellega lõplikult maetud udujutud kaheparteisüsteemi tekkimisest Eestis. Parem on keskenduda Eestile tõeliselt olulistele küsimustele. Punkt.

Väike jõulukingisoovitus:)

Homsest peaks siis lõpuks müügile jõudma minu selle aasta suurim "sünnitis", kirjastuses Varrak välja antud raamat "Venemaa: valguses ja varjus". Tegemist on minu päris esimese oma raamatuga, mistõttu on paras hingevärin ka arusaadavalt sees:) 

Kolmapäeval, 22. detsembril kell 15 on Solarise Apollos raamatu esitlus koos kahe teise minu hea kolleegi - Lauri Vahtre ja Andres Herkeli uute raamatutega. Kes on huvitet, astuge ligi!

Isuäratamiseks pakun siinkohal suuremat osa raamatu saatesõnast. See ütleb ka ära, mida võib veidi enam kui 260 leheküljelt lugeda. Raamatule on eessõna kirjutanud tuntud Vene dokumentalist Andrei Nekrassov.

Saateks

"Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda suhtes tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel.

Just need äärmused ja sajandeid pikk värvitihe ajalugu on pannud Venemaast kirjutama või lihtsalt arvama tuhandeid teadlasi, ajakirjanikke ja seiklejaid mõlemal pool piiri. Võiks eeldada, et Venemaa on kui avatud raamat, mida asjast huvitatud peaksid detailideni tundma.

Ometi teab igaüks, kes on ühel või teisel viisil Venemaaga kokku puutunud, et Berdjajevi jutt üllatustest ja ennustamatusest kehtib ka siis, kui sa arvad Venemaast kõike teadvat. Nii pole imestada, et tugeva slavofiilihingega Fjodor Tjuttševi kuulsad luuleread Venemaa mõistmisest ja mittemõistmisest („Venemaad mõistusega ei võta, üldise mõõduga ei mõõda”) on osutunud prohvetlikeks ja elavad tänapäevalgi laialt levinud arusaamana.

Venemaa on kui üks suur ja lõputu matrjoška, kust kooruvad välja üha uued ja arvamatud tahud. Vaevalt oskas Sergei Maljutin, tutvustades 1891. aastal vene rahvatraditsioonile Jaapani päritolu munanukku, ette näha, et see kujuneb nii populaarseks nähtuseks ja aitab tema enda kodumaa olemust mõtestada.

1994. aastal küsisin Venemaa ekspeaministrilt Jegor Gaidarilt, mis ootab tema kodumaad ees. Gaidar jäi veidikeseks mõttesse ning vastas siis: „Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna Lääne või Ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu vähemalt alates 18. sajandist. Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.”

Gaidari pole enam meie hulgas, kuid Venemaa on endiselt suurte väljakutsete ja olemuslike küsimuste risttules. Venemaal aina jätkuv identiteediotsing ning sajanditega kogutud traditsioonide koorem ei luba ühelgi autoril sellest maast kirjutades kasutada lõplikke ja absoluutseid kategooriaid.

Minu sügavam Venemaa-huvi algas Tartu ülikooli ajalooõpingute lõpuaastatel, mis sattusid kokku ajaloo enda suure murdehetkega. Kui ma 1988. aastal ülikooli astusin, oli Nõukogude impeerium täiesti olemas, ent viis aastat hiljem ilutsesid minu lõpudiplomil juba iseseisva Eesti sümbolid. See murdehetk oli kindlasti üks tähtsamaid mõjureid, miks mind valdas huvi Venemaa vastu ja püüd mõista paremini meile nii saatusliku naabri olemust.

Olen paarikümne aasta jooksul kirjutanud Venemaast sadu artikleid, teinud ajakirjanikuna intervjuusid ja talletanud poliitikuna mõtteid kohtumistelt kümnete Venemaa arengut mõjutanud ja tema olemust seletada püüdnud inimestega, kirjutanud magistritöö Venemaa lähiajaloost ning elanud lõppeks ise üle kolme aasta Moskvas. See kõik kokku suurendas aegamisi kindlustunnet, et võiksin Venemaa mõtestamiseks ette võtta pikema kirjatöö.

Esimesed selles raamatus kasutatud märkmed tegin juba 1990. aastate hakul. Tollal, Nõukogude impeeriumi lagunemise järel, oli maailmas populaarne Francis Fukuyama idee ajaloo lõpust ja liberaalse demokraatia võidust. Optimismiks oli põhjust, sest mitte kunagi varem maailma ajaloos polnud nii lühikese ajaga tekkinud poliitilisele kaardile sedavõrd palju vabasid ja demokraatlikke riike, nende hulgas ka iseseisvuse taastanud Eesti.

Fukuyama teooria kukkus aga kiiresti läbi, sest see ei arvestanud eeskätt Venemaa rikkaliku ja keerulise ajalooga. Just Venemaa enda otsingud ja demokraatliku arengu haprus pärast impeeriumi varisemist sundisid maailmas toimuvale lähenema vähem idealistlikult.

Kui ma kirjutanuks Venemaast raamatu näiteks viisteist aastat tagasi, siis tõenäoliselt oleks selles tehtud järeldused olnud mõnevõrra teistsugused kui nüüd. Igatahes olid minu kunagises magistritöös just toonasest ajastust kantud lootused, et Venemaal kinnistub pluralistlik demokraatia. Eks aeg on alati parim õpetaja, kuid kusagile tuleb tõmmata mõtteline piir. Annan aru, et ükskõik kui põhjalikult või ükskõik kui detailselt me ka lahkame Venemaa olemust ja tema tegude motiive, jääb alati ruumi uutele ja teistsugustele hinnangutele.

Katse mõtestada nüüdis-Venemaa olemust võib olla kaelamurdev ülesanne. Ometi on see nii paeluv teema, et raske on ahvatlusele vastu panna. Liiati veel siis, kui Eestist paistab Venemaa ajalugu ja tänapäev sootuks ehedamana kui ehk mõnestki teisest Euroopa nurgast.

Venemaad saab hinnata ja mõista ise moodi, kui seda teha näiteks Washingtonist, Pariisist, Tallinnast või hoopiski Pekingist – sõltub sellest, mida võtta hindamise aluseks ja millest lähtuda. Kas selleks on suured huvid või hoopis väärtused ehk vaba inimese osa globaalpoliitikas? Mõlemal juhul võivad vastused olla väga erinevad.

Minu lähtekoha aluseks on eeskätt veendumus, et Venemaa nagu iga teine ennast Euroopasse passitav riik on viisil või teisel võimeline rajama õigusriigi põhimõtete alusel demokraatlikku ja avatud ühiskonda. Venemaa elanikud on ajaloos nautinud suuremaid vabadusi kui praegu. 20. sajandi algus oli hea näide, et vaatamata ajaloo raskele koormale on Venemaal võimalik laiendada kodanikuvabadusi ja usaldada ühiskonnaliikmeid. Mis takistab seda siis nüüd, kui Venemaal on rida demokraatlikke ja vabasid naabreid?

Sellele küsimusele saab vastata siis, kui heita pilk Venemaa lähiajaloo murdehetkedele. Nii käsitlen ma põhjalikumalt viimast kolmekümmet aastat Venemaa ajaloos, kuid mitmelgi juhul suunan lugeja rännakule ka kaugematesse aegadesse. Et mõista Venemaal toimuvat, tuleb paratamatult teada tähtsamate sündmuste ja traditsioonide sügavamaid juuri.

Miks just viimased kolmkümmend aastat? Tavaliselt on nüüdisaegse Venemaa kirjeldamine alanud kas 1991. aasta augustisündmustest või äärmisel juhul perestroika algusest 1985. aastal. Minu arvates ei anna ei üks ega teine päris õiget koodi, et seletada turbulentseid üheksakümnendaid või tagasipöördumist Vene traditsioonilise süsteemi juurde uue sajandi hakul.

1979. aasta oli maailmas paljude hiljem mõjukaks osutunud sünd- muste ristumisaeg. Siis alguse saanud sündmusteahelad ja esile kerkinud liidrid mängisid väga kaalukat rolli Venemaa arengutes kümme ja enam aastat hiljem.

Esimeses peatükis võtan kõigepealt vaadelda neid tegureid, mis viisid Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni. Seejuures on suurema tähelepanu all Vene ekspansionismi traditsioon ja Nõukogude Liidu sissetung Afganistani, USA presidendi Roland Reagani järjekindel survepoliitika ja salajane majandussõda, perestroika koos vabanemisega hirmu kammitsatest, mis omakorda oli seotud poola päritolu paavsti Johannes Paulus II missiooniga.

Teises peatükis kirjutan nendest uutest võimalustest arendada vaba ja demokraatlikku ühiskonda, mis avanesid Venemaal pärast 1991. aasta augustisündmusi. Paljuski pärssis eesmärkide saavutamist vabaduse õhuke pinnas ja Vene autoritaarse tsentralismi elujõulisus. Oma rolli mängis ka identiteedikriis, mis saavutas tipphetke 1990. aastate keskel.

Venemaa lähiajaloo kõige mustemad leheküljed on kahtlemata seotud sõjaga Tšetšeenias. Kümned tuhanded hukkunud, karistamatuse sündroom, varastatud miljonid ja poliitiline massimanipulatsioon on kõik Tšetšeenia katastroofi sünonüümid. Kolmandas peatükis kirjeldangi seda lõksu, millesse Venemaa liidrid viimase paarikümne aasta jooksul üksteise järel astunud on.

Neljandas peatükis räägin aga sellest, mida tähendas Venemaale ja tema naabritele Vladimir Putini võimuletulek 1999. aastal. Kas see oli impeeriumi vastulöök või siiski üksnes katse kunagist hiilgust päästa, otsustab ilmselt tulevik. Kuid siiski on päris selge, et Venemaa areng viimase kolmekümne aasta jooksul kinnitab ajaloolise inertsi mõjujõudu, mis teeb demokraatlike protsesside arengu aeganõudvaks.

Laiemale lugejaskonnale mõeldes olen raamatusse sulandanud nii akadeemilist teadmist rikkalikust erialakirjandusest kui ka isiklikku kogemust."

Kas Savisaar päästab skandaaliga iseennast?

Ajalehes Postimees täna pisut hapra ajakirjandusliku töö tulemusel üleskrutitud skandaal Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare seostest Venemaa võimudega näib küll esmapilgul odava enesereklaamina. Ma üldse ei välistaks võimalust, et selle skandaali kõrvad paistavad Tallinna linnavalitsuse peahoonest.

Me ei ole ju täna midagi uut teada saanud. Vastasel juhul oleks ilmselt menetlus veidi teisiti toiminud kui lihtsalt lehte lekitatud esiküljeloo kaudu. Või ma eksin? Venemaa praeguste võimude huvi Keskerakonna ja tema esimehe suhtes on teada-tuntud juba aastaid. Kui mitte varem, siis 2004. aastal sõlmitud koostöölepinguga Ühtse Venemaaga kinnitati see vastastikuste huvide seos ametlikult.

Savisaare korduvad ja demonstratiivselt salajased Venemaa-visiidid on kahtlustele vaid lisanud hagu. Pole ju ka mingi saladus, et Savisaare tutvusringkonnas on mitmeid Venemaa eirteenistuste taustaga nimesid. FSB endine direktor Sergei Stepašin ja kunagine Nõukogude Liidu välisluureohvitser Vladimir Jakunin on vaid eredamad näited.

Kogu sellest skandaalist jääb mulje, et see on eeskätt Savisaare enda huvides. Kas pole siin mitte peamine soov näidata ennast märtrina ning seeläbi haarata kinni viimastest õlekõrtest kaduma kippuva populaarsuse teel. Pole ju viimasel ajal temast ju eriti ka kuulda olnud. Igatahes on tegemist äärmiselt mageda looga ning vähegi iseseisvalt mõtlevad inimesed peaksid tegema sellest omad järeldused. Kindlasti peaksid sarnased skandaalid kuuluma meil juba ammu minevikku.

President Medvedev - andestage Hodorkovskile!

Täna, 15. detsembril, algab Moskva Hamovniki kohtus ajalooline istung. Kohtunik Viktor Danilkin alustab mitmeköitelise kohtuotsuse ettelugemist. See võib võtta päevi. Süüpingis istub ei keegi muu kui Mihhail Hodorkovski - tänase maailma ehk üks tuntumaid meelsusvange. 

Tegelikult pole Danilkini otsustada mitte niivõrd kohtumõistmine Hodorkovski ja tema kaaslase Platon Lebedevi üle, kui lõpliku verdikti määramine Venemaa presidendile Dmitri Medvedevile. Just Hodorkovski kohtuprotsessi tulemus määrab lõplikult, kas Medvedevi sõnadel õiglasest kohtupidamisest ning õigusriigi põhimõtetest on mingigi alus. Tegemist on Kremli kohtupäevaga.

Eile pöördusid kümned lääneriikide avaliku elu tegelased (nende hulgas ka meie eurosaadikud Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland) avaliku kirjaga Venemaa presidendi poole. Selles öeldakse muuhulgas, et "stabiilsed ja usalduslikud suhted Venemaaga saavad eksisteerida ainult siis, kui meie fundamentaalsed ühised väärtused on jagatud ja rakendatud: kui inimõigused on kaitstud, omandiõigus kindlustatud ja õiglus allutab korruptsiooni".

Eelolevad päevad saavad olema määrava tähendusega Venemaa lähitulevikku silmas pidades. Kui Hodorkovski ja Lebedev peaks surutama taas pikkadeks aastateks vanglaseinte vahele, tähendab see ühemõtteliselt Venemaa presidendi enda sõnade murdmist. Venemaa ei saa moderniseeruda ilma korruptsiooni allutamiseta, õigusriigi põhimõtete austamiseta ega iseenda konstitutsiooni sätteid täitmata.

Kutsun siinkohal üles ka teisi Eesti poliitikuid aktiivselt sõna võtma Hodorkovski ebaseadusliku protsessi lõpetamise poolt ning kutsuma üles Venemaa presidenti kinnitma reaalsete tegudega oma väljaöeldud sõnu - Venemaa on õigusriik.

Minu kõne Riigikogu Euroopa Liidu debatil

Tänasel Riigikogu iga-aastasel Euroopa Liidu debatil pidasin kõne Euroopa Liidu asjade komisjoni nimel. Siin on see täies ulatuses:

"Üksnes loetud päevad lahutavad Eestit järjekordsest väga olulisest sammust Euroopa Liiduga süvendatud integreerumisel. Eestist saab 1. jaanuaril Euroopa Liidu seitsmeteistkümnes liikmesmaa, kus võetakse käibele ühisraha euro.

Selle hetke tähendust on raske ülehinnata. Lahkuv aasta pole olnud kuigi lihtne ei Eestile ega laiemalt ka Euroopa Liidule. Koguni on kõlanud arvamused – kas euro peab rahvusvahelisele võlakriisile ning mõnede liikmesmaade lõdvapoolsele finantspoliitikale vastu?

Alles eile küsis üks Saue Gümnaasiumi õpilane kohtumisel minult sama küsimuse. Vastasin seepeale, et viimasel paaril aastal on räägitud kõiksugu musti stsenaariume alates üleilmsest majanduskatastroofist kuni erinevate valuutade kokkuvarisemiseni. Surve eurole pole siin olnud erandiks. Samas on Euroopa Liidu kiire reageerimine probleemidele ning kriisiabi tugimehhanismide väljatöötamine selgeks märgiks, et jutt mingist valuutakrahhist pole kuigi tõsine.

Pigem tuleb aru saada, et tegemist on üldse esimese suurema majanduskriisiga euro ajaloos. Ei maksa unustada, et Euroopa Liidu ühisraha on olnud käibel vaid pisut enam kui kümme aastat.

Ma usun, et väikese Eesti näide räägib pigem sellest, et vastutustundlikku rahapoliitikat ajades on võimalik ka väga keerulistel aegadel hoida eelarve tasakaalus ning avaliku sektori võlgnevused madalal. Eesti ühinemine eurotsooniga on viimast sisemiselt pigem ühendav ja seda eeskätt meie tugeva eelarvedistsipliini traditsiooni arvesse võttes.

Euroopa Liidu asjade komisjon jälgis sellel aastal väga tähelepanelikult valitsuse tegevust eurotsooniga ühinemiseks vajalike sammude tegemisel ning eurotsoonis endas toimuvat. Ma tahan komisjoni nimel tunnustada vabariigi valitsust Eestile äärmiselt olulise protsessi eduka lõpuleviimise puhul.

Samas me teame kõik väga hästi, et 1. jaanuar ei tähenda finiši-, vaid ennekõike stardijoont. Euro on vahendiks uutele võimalustele nii meie majanduselus kui ka Eesti enda sõna kasvatamisel Euroopas.

Teine väga oluline saavutus sellest aastast on IT-agentuuri peakorteri asukohariigi staatuse saamine. See otsus on heaks kinnituseks Eesti võimekusele leida kompromisse ka selliste suurte ja tähtsate partneritega nagu selleks on Prantsusmaa. Selle tulemuse nimel on väga palju tööd tehtud nii diplomaatilisel kui poliitilisel tasandil, kusjuures suurima töö tegi mõistagi siseministeeriumi vastav allüksus.

IT-agentuuri ehk täpsemalt Euroopa Liidu õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste infotehnoloogia süsteemide operatiivjuhtimise ameti tulek Eestisse vaid tugevdab meie e-kuvandit. Ääremärkusena olgu lisatud, et ka NATO küberkaitsekeskus on tänu mitmete riikide äsjasele liitumisele saamas sisse uut hoogu.

Head kolleegid,

Lissaboni lepingu jõustumisest on tänaseks möödunud pisut enam kui aasta. See on ühenduse tasandil toonud kaasa mitmeid muudatusi, kuigi leppe sätete rakendamine võtab kindlasti rohkem aega. Ka oleme täna seisus, kus majanduskriisist johtuvalt on elu toonud juba korrektiive, mis nõuavad ka aluslepingute täiendamist. Viimasest rääkisime alles eilsel komisjoni istungil, kus üksmeelselt toetati valitsuse seisukohti seoses kriisiabimehhanismide reguleerimise sätestamise vajadusega Euroopa Liidu lepingus.

Lissaboni lepingu rakendamine Riigikogus puudutas meie kodu- ja töökorra seaduse muutmist. Kevadistungjärgul heakskiidetud muudatustega on parlamendile antud lisavõimalusi Euroopa Liidu seadusloomeprotsessi mõjutada.

Seadust muutes lähtusime senisest praktikast ja vajadusest esindada Eestit Euroopas ühe seisukohaga, andes samas võimaluse algatusteks ka parlamendile. Tänase päeva seisuga ei ole ükski asjaomane Riigikogu või valitsuse organ leidnud subsidiaarsuspõhimõtte rikkumist, vajadust pöörduda Euroopa Kohtu poole või siis pidurdada Euroopa Ülemkogu otsust hääletusprotseduuri muutmiseks.

Euroopa Liidu rahvusliku otsustusprotsessi senine ladusus ja hea toimevahekord parlamendi ja valitsuse vahel räägivad veenvalt sellest, et me peaksime oma hästi töötavat põhimõtet  -  „üks riik – üks seisukoht” ka edaspidi hoidma. Vajalikud arutelud ja võimalikud vaidlused tuleb vaielda kodus, eeskätt aga Riigikogu komisjonides. Sellega tagame Eestile tervikuna parimad läbirääkimisvõimalused. Siinkohal tahan eraldi esile tuua peaministri eelmisel aastal öeldut, et valitsus annab oma seletuskirjades Euroopa Liidu dokumentidele hinnangu nende vastavusele subsidiaarsuspõhimõttele.

Seega loodan, et valitsus tervikuna ja eeskätt taustatööga tegelevad ministeeriumid võtavad omaks hea tava, et Euroopa Liidu dokumente hinnatakse muude parameetrite kõrval ka subsidiaarsuspõhimõttele vastavuse kontekstis ja nende esitamisel Riigikogule arvestatakse Lissaboni leppest tulenevat ajaraami.

Lisaks rahvusparlamentidele rolli tugevnemisele on Lissaboni lepingu jõustumisega saanud juurde mõjujõudu ka Euroopa Parlament. Euroopa Liidu asjade komisjon on olnud avatud Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikutele ja oleme seda ka edaspidi. 

Kindlasti peame veelgi enam vahetama omavahel informatsiooni. Samas ma tahaks siiski rõhutada, et see ei saa olla vaid meie poolt justkui pealesurutuna. Infovahetus on ikkagi kahepoolne protsess, mistõttu ma loodan meie 6 eurosaadiku aktiivsemale osavõtule Euroopa Liidu asjade komisjoni tegevusest.

Siinkohal pakun pisut mõtteainet Riigikogu järgmisele koosseisule. Meie suhted Euroopa Parlamendiga ei tohiks tulevikus piirduda vaid Eestist valitud kuue saadikuga suhtlemisega või siis ainult erakondade rahvusvahelise tegevusega.

Euroopa Parlamendis nagu ka Riigikogus on komisjonide tegevusel väga oluline roll, mistõttu peaksime suunama oma tulevase tegevuse rohkem komisjonide koostöö põhiseks. See on siiani olnud sisuliselt kasutamata võimalus Eesti seisukohtade paremaks teadvustamiseks Euroopa seadusandja juures.

Koostööl Euroopa Parlamendi komisjonidega on veel üks praktiline ja samas väga oluline tahk. Selleks on Euroopa Parlamendi komisjonide korraldatavad ühisistungid rahvusparlamentide vastavate komisjonidega. Siiani on Riigikogu alalised komisjonid olnud nendel osalemisega suhteliselt tagasihoidlikud. Ühest küljest võib seda põhjendada vahendite piiratusega, samuti ka mõnevõrra ebakindlusega selles osas, kas ja kuipalju meie  esindajad sellisel kohtumisel teha saavad. Teisalt aga arvan, et siiani pole selliste kohtumiste olulisus ja võimalused veel meie komisjonide prioriteetidesse jõudnud.

Iga eesistumise ehk poolaasta jooksul on selliseid kohtumisi umbes viis, lisaks ka sama olulised kohtumised, mida organiseerivad eesistujariigi parlamendid. Mõlemad kohtumiste formaadid on olulised ja kindlasti mitte ainult meiepoolsete võimalike ametlike sõnavõttude kontekstis. Vahetu suhtlemine kolleegidega ja seeläbi meie huvide teadvustamine on see, mis aitab ka meie suuremaid eesmärke saavutada.

Head kolleegid,

Euroopa Liidu asjade komisjonis oli sellel aastal olulisel kohal Läänemere strateegia tegevuskava rakendamisega seonduv. Nii kevad- kui sügisistungjärgul korraldatud kuulamiste eesmärgiks oli toetada ministeeriume ja motiveerida neid aktiivselt strateegia projektides osalema.

Läänemere strateegia ellurakendamise nimel peab väsimatult tegutsema. Kui Eesti ei suuda oma lähiregioonis, kus laua taga on 8 riiki, sündmuste kulgu mõjutada, siis võiks ju küsida: „Kus siis veel?”. Kui arvestada kõigi kaheksa riigi potentsiaali, siis meie regioonis on väga hea võimalus Euroopa Liidu uute koostöömehhanismide kiiremaks ellurakendamiseks.

Euroopa Liidu asjade komisjoni kuulamistel jõudsime järeldusele, et projektid peaksid olema paremini fokusseeritud ning nende arv võiks olla väiksem. Viimane haakub ka Euroopa Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika tuleviku ettepanekuga.

Läänemere strateegia tuleviku jaoks on võtmeküsimus mõistagi rahastamine. Hetkel on Euroopa Liidu 2011. aasta eelarves tekkimas niiöelda stardiraha, mis annab võimaluse koostöökohtumiste ja projektiseire korraldamiseks.

2014. aastast rakenduvas uues eelarveperspektiivis võiks aga olla strateegial juba eraldi eelarverida. Selle nimel tuleb julgelt ja aktiivselt läbirääkida eelkõige partneritega regioonis ning seejärel otsida juba ühiselt laiemat kõlapinda Euroopa Liidus tervikuna.

Selle aasta üheks olulisemaks keskkonnateemaks, mis leidis kajastamist ka Euroopa Liidu asjade komisjoni töös, kujunes bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse edasise kao takistamiseks peetud rahvusvahelised läbirääkimised ja selleks ettevalmistumine.

Maailma elurikkus hävib tohutu tempoga ja sellele ei ole suudetud piiri panna isegi vaatamata positiivsetele arengutele looduskaitsealade territooriumi suurendamisel.

Teatud osas arvavad teadlased, et juba praegu on ületatud kriitiline piir, millest tagasiminekut pole – nagu korallrahude või Amazonase vihmametsade ja sellega kaasnev mullastiku hävimine. Nagoya konverentsil lepiti kokku, et jätkatakse pingutusi maailma bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks. Euroopa Liidu tegevuskava oodatakse veel selle aasta lõpus.

Põllumajanduse ja maaelu valdkonnas on terve aasta jooksul tehtud ettevalmistusi ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle toimuvate läbirääkimiste alustamiseks. Siin on kulutatud päris palju energiat nii Euroopa Komisjonis, ministrite nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis. Meie jaoks on siin olulisemaks küsimuseks põllumajandusettevõtetele makstavate toetuste ühtlustamine Euroopa Liidus.

Põllumajandusega haakuv kalanduse teema on samuti olnud väga teravalt meie komisjonis päevakorral. See on olnud seotud nii kalavarude vähenemise kui ka Islandi saamisega Euroopa Liidu kandidaatriigiks.

Euroopa Liidu asjade komisjon pööras sellel aastal erilist tähelepanu ka meie jaoks väga oluliste transpordiühenduste – Rail Baltica ja Via Baltica edasisele arendamisele. Seda käsitlesime nii Eesti Raudtee kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajatega, aga samuti meie traditsioonilistel kohtumistel Euroopa Komisjoni transpordivoliniku Siim Kallasega.

Loodetavasti leiavad nii need kui teised regionaalse tähendusega projektid väärilise kajastuse ühenduse transpordistrateegias aastani 2020. Lisaks maismaaühendustele on meie jaoks väga oluline ka Siberi ülelennutasude teema, mis võib laheneda seoses Venemaa võimaliku liitumisega Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.

Head kolleegid,

Veel enne selle koosseisu lõppu võtab Euroopa Liidu asjade komisjon põhjalikult kuulata Eesti seisukohti ning tegevussuundi seoses Euroopa Komisjoni “Ühtse turu algatusega”. Alustasime teema lähemat käsitlemist sügisesel kohtumisel siseturu ja teenuste voliniku Michel Barnier’ga.

Siseturu taaskäivitamise ja olemasolevate kitsaskohtade kõrvaldamise eesmärgiks on ühtse turu loomine, mis tekitaks soodsa ettevõtluskeskkonna ja oleks kasulik kõigile tarbijatele. Kogu selles valdkonnas on Eestil võimalik olla aktiivne panustaja.

Ühenduse siseturg on vaid paarkümmend aastat vana, mis pole Euroopa Liidu enda ajalugu arvestades kuigi pikk iga. Seda enam on oluline, et endiselt eksisteerivate turutõkete vähendamisel on Eesti ideed näiteks erinevate digivõimaluste parema rakendamise kaudu kindlasti laiemalt huvipakkuvad.

Pealegi tuleb Eestil endal võidelda eriti e-kaubanduses valitsevate diskrimineerivate tõkete kõrvaldamise eest, mis tagaks meie kodanikele võrdväärse juurdepääsu rahvusvahelisele teenusteturule.

Ühisturuga seonduva ja teiste teemade aktiivsemaks menetlemiseks on Eestile kujunemas hea võimalus mitme järgneva eesistumise jooksul. Tuleval aastal võtavad järje üle kõigepealt Ungari ja siis Poola, kellele omakorda järgneb Taani.

Üheks meile väga oluliseks teemaks, mis ka sellel aastal on korduvalt olnud komisjoni päevakorras, on Euroopa Liidu energiajulgeolekuga seonduv. Ungari eesistumise ajal tuleva aasta veebruaris toimuv energia tippkohtumine võiks olla järgmiseks oluliseks tõukeks Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika kujundamisel. Meile on siin eriti oluline ühenduse ühtse energiaturu poole liikumine koos vastavate regulatsioonide ning eriti Balti regioonile hädavajalike ühenduste loomisega.

Mul on hea meel kinnitada, et Euroopa Liidu asjade komisjonil on ka sellel aastal olnud aktiivne välissuhtlemine. Me oleme kohtunud nii  mitmete liikmesmaade ministrite, Euroopa Komisjoni volinike kui ka kandidaatriikide pealäbirääkijatega.

Lahkuva koosseisu Euroopa Liidu asjade komisjonil on kujunenud hea traditsioon külastada enne iga eesistumist vastavat riiki. Sellel aastal toimusid visiidid Belgiasse ja Ungarisse. Need sõidud on olnud alati informatiivsed, aidanud paremini aru saada eesistujaks saava riigi eesmärkidest ning võimaldanud tutvustada ka Eesti seisukohti. Loodetavasti jätkub sama traditsioon ka tulevases Riigikogus. Lisaks eelmainitud visiitidele külastas komisjoni delegatsioon sellel kevadel Riigikogu esimese komisjonina Itaalia parlamendi mõlemat koda ning võõrustas sügisel Türgi parlamendi kolleege.

Lõpetuseks tahaks teha veel ühe väikese soovituse tulevase Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile. 2018. aasta esimesel poolel seisab Eestil ees oma esimene eesistumine Euroopa Liidus. Kuigi see ei puuduta veel otseselt parlamendi järgmist koosseisu, tuleb ettevalmistusi eesistumiseks teha juba XII Riigikogul. Mida paremini me soovime oma ülesanneteks valmis olla, seda pikemalt tuleb ka selleks valmistuda.

Head kolleegid,

Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena tahaksin tänada kõiki, kes on panustanud käesoleva Riigikogu koosseisus Euroopa Liidu seadusandluse ning Eesti positsioonide kujundamisse. Suuresti konsensuslikul põhimõttel töötav rahvuslik otsustusprotsess on teinud Eestist aktiivse ning nähtava riigi meie partnerite seas. Sellele on olulise panuse andnud ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon.

Aitäh!"

Suhetes Venemaaga vajab Lääs realismi

Senaator John McCaini suurepärane ja hingestatud kõne (videot, kus ka vastused küsimustele, näeb siit) USA ja Venemaa suhetest juhatas eile varahommikul sisse ühepäevase konverentsi siin Washingtonis Johns Hopkinsi Ülikooli Transatlantiliste suhete keskuses. Lisaks McCainile olid transatlantilist konsensust Venemaa suunal otsimas näiteks NATO endine peasekretär Javier Solana, Ukraina eksvälisminister ja parlamendisaadik Boris Tarasjuk, USA endised saadikud NATO juures Kurt Volker ja Robert Hunter, kongressi vabariiklasest liige Mike Turner, Venemaa teleajakirjanik Vladimir Pozner, START leppe pealäbirääkija Rose Gottemoeller, president Obama Venemaa nõunik Michael McFaul ja teised. Mina rääkisin energiajulgeoleku paneelis.

Konverents oli kokkuvõtvalt päris õpetlik, näidates ära Läänes eksisteerivad erinevad lähenemised suhetele tänase Venemaaga. Mingist laiemast konsensusest on keeruline rääkida, mis iseensest pole ei üllatav ega ka eeldatav. Osati on reset-poliitika autoritel õigus, et täna on pingeid Venemaa ja Lääne suhetes vähem kui paari aasta eest. Samas võib küsida, nagu tegi senaator McCain, kas see on ikkagi reset-poliitika tulemus?

McCaini kõne andis konverentsile selge joone, mida täiendas ka lõunalauas kõnelenud Kongressi Esindajatekoja liige Mike Turner. Soovitan kõigile, kes tahavad lugeda soovmõtlemisest vaba, kainet ja selgroogset teksti Venemaa kohta, McCaini kõne üle vaadata. Tema peamine rõhuasetus oli väärtustel ning vaba maailma põhimõtete kaitsmisel. Seejuures ta rõhutas, et praegu testib Venemaa läänemaailma ühtsust oma naabruses, eriti Gruusias.

Konkreetsete ettepanekutena pakkus McCain, et USA peaks tarnima Gruusiale kaitseotstarbelist relvastust, kehtestama sissesõidukeelu Moskvas eeluurimisvanglas surnud advokaadi Sergei Magnitski piinajatele ja teistele inimõiguste rikkujatele, lõpetama kodanikuühiskonna edendamise sildi all toimuva koostöö Kremli ideoloogi Vladislav Surkoviga ning pöörduma tegelike kodanikuühenduste esindajate poole.

McCain rõhutas seejuures, et ta ei õhuta vastandumist Venemaaga. Viimast tuleb kaasata kõikjal, kus võimalik. Samas on aga lääneriikidel oluline ise tajuda, mis on meie põhimõtted ning mis on tegelikud eeldused kestvalt usalduslike suhete arendamisel Moskvaga.

Mina rääkisin energiakoostööd puudutavas paneelis. Rõhutasin alustuseks, et kõigil kolmel osapoolel (USA, EL ja Venemaa) on mõistagi väga erinevad lähtekohad energiaküsimustes. Kui USA (maailma number kaks energiatarbija ja number üks maagaaasi tootja) on teada kui tugeva energiapoliitikaga riik, kes on suuteline oma huve kaitsma globaalselt (sealhulgas ka näiteks Euroopa huve Lõuna-Kaukaasias), siis seevastu kunagi söe- ja teraseliidu põhjal tekkinud Euroopa Liit (energiaimpordist sõltuvana) on oma ühtse energiapoliitika algstaadiumis. Viimast ei toeta kuigi veenvalt ka ühise välis- ja julgeolekupoliitika liiga madal ühisnimetaja. Nabucco torujuhtme projekt ja Lõuna-Kaukaasia on siin parimaks näiteks.

Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa Liidust on Venemaa autoritaarne ja õigusriigi põhimõtteid eirav Euroopa Nõukogu liikmesriik, kes on energiatarneid kasutanud pidevalt oma välispoliitilise tööriistana. Venemaa energiarelva on kõige enam tunnetada saanud naabrid (eriti Leedu). Ka täna maksab Saksamaa tarbija peaaegu kolmandiku võrra vähem Gazpromi gaasi eest kui näiteks Eesti või Bulgaaria tarbija.

Mainisin sarnaselt McCainile, et Venemaa kunagise edukaima naftakompanii omaniku Hodorkovski kohtuprotsess, mis saab lõpu tuleval nädalal, vaid kinnitab iseseisva kohtusüsteemi puudulikkust ning korruptsioonist läbipõimunud kitsa eliidi kõikvõimsust.

Samas rõhutasin, et maailma majanduse jätkusuutlikkuse kindlustamiseks on möödapääsmatu energiakoostöö kõigi kolme osapoole vahel. Venemaa võimalik liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (ehk 2012. aastal?) aitaks kaasa reeglitepõhise kaubandussuhte tugevdamisele. Majanduslik moderniseerimine pole võimalik ilma poliitilise moderniseerumise, korruptsiooni piiramise ning õigusriigi põhimõtete ausse seadmiseta. Viimaseks piisab ju väga vähesest - Venemaa põhiseaduse sätete austamisest.

Euroopa Liidul seisab aga ees väga oluline aasta, mil Ungari ja Poola peaksid ühenduse eesistujatena andma ühtse energiapoliitika kujundamisele värske tõuke. Puudutagu see siis olemasoleva seadusandluse (näiteks konkurentsi alal) paremat ellurakendamist, uute energiaühenduste rajamist või siis ka ühtse leppepoliitika väljatöötamist. Euroopa Liit vajaks ka komisjoni juurde iseseisvat regulaatorit, kes jälgiks ühenduse energiaturul toimuvat.

Samuti selgub tuleval aastal, millised on täpselt kildagaasi tootmise võimalused (eeskätt hind) Euroopas. Kildagaas on juba täna muutnud USA maailma juhtivaks gaasitootjaks ning näiteks Poolas olevad varud võivad tuua murrangu globaalsele gaasiturule. See võib muuta nii Nord Streami kui ka teised uued toruprojektid omanikele majanduslikult väga koormavateks.

Mainisin veel üht teemat, kus tegelikult põrkuvad kõigi kolme huvid - selleks on Arktika. Analüütikute hinnangul on Arktikas peidus umbes veerand maailma gaasi- ja naftavarudest. Kliima soojenemine ja jää sulamine on võimaldamas juurdepääsu nendele varudele, mistõttu on juba praegu alanud tõsine võidujooks oma positsioonide ja vastutusalade kindlustamisel.

Uus põlvkond viib Eesti ettevõtluse maailma

Tänane Wall Street Journal on avaldanud artikli Euroopa IT sektori kümnest potentsiaalikamast alustavast ettevõttest, keda peetakse tulevikutegijateks ning kes võivad suure tõenäosusega pakkuda Silicon Valleyle tubli konkurentsi. Suure tunnustusena pälvis tähelepanu ka Eesti ettevõte ERPLY.

Kümne ettevõtte hulgast on viis pärit Suurbritanniast, üks Prantsusmaalt, üks Saksamaalt, üks Šveitsist, üks Iisraelist ja üks Eestist. Kas pole uhke rida! Kui siia otsa lisada veel üks innovatsiooni väärtustavate noorettevõtete rahvusvaheline pingerida, kus 100 äramärgitu hulgas on koguni 6 Eesti ettevõtet, siis on meie IT-kuvand saanud täiendava annuse tuntust.

Need tunnustavad äramärkimised pole kindlasti sündinud vaid puhtast juhusest. See näitab, et Eesti uue põlvkonna ettevõtjad on julgelt oma ideid rakendamas ning nendel ideedel on ka rahvusvahelist läbilööki. Ma olen päris kindel, et nendele uudistele tuleb kindlasti järge. 

Mis aga puutub riigi toetavatesse võimalustesse, siis me peame veelgi enam pöörama tähelepanu meie välismajanduspoliitikale. Viimastel aastatel on ressursijaotus ning ka erinevate olemasolevate võimaluste kasutamine muutunud efektiivsemaks, kuid arenguruumi on päris kõvasti. Meie saatkonnad peaksid senisest veelgi enam jaotama oma tööülesandeid just majandusküsimustele rõhudes ning meie ettevõtjatele vajaliku tugiteenuse tegkitamiseks erinevates riikides.

IT sektor on aga seejuures üks kindel viis, kuidas äratada tähelepanu ka sellisel keerukal ja konkurentsitihedal turul kui seda on näiteks Ameerika Ühendriigid. ERPLY ja teiste eeskuju on siin kindlasti innustav.

Balti kaitseplaanid ja Wikileke

Wikileke Balti-Poola kaitseplaanide olemasolust pole iseenesest väga suur pommuudis. NATO on ju selleks seatud, et tema liikmetel oleksid kaitseplaanid erinevate võimalike ohtude suhtes. Tegemist on ju kaitsealliansiga. Pigem oleks uudis selles, kui NATO ei teaks, kuidas ja kas oma liitlasi kaitsta. Samas on selge, et NATO ei pea ega saagi oma kaitseplaane avalikkusega jagada.

Kuigi lekitatud informatsioon on väga üldine, on tegemist siiski NATOle kahjuliku olukorraga. Eeskätt võivad osati löögi alla sattuda erinevate liikmesriikide diplomaatilised teenistused, mõnel juhul võib riivatud saada ka sisepoliitiline olukord.

Pole välistatud, et olukorras, kus räägitakse "uuest leheküljest" NATO-Vene suhetes, püüab viimane nüüd lekete valguses saavutada alliansilt suuremat leplikkust mõnes taktikalises või isegi strateegilises küsimuses. Eriti ohtlik oleks näiteks ühtse võimaliku raketikilbi vastutusalade jaotus sektorite põhjal, nagu on nõudnud president Medvedev. Varjatult võib selles näha Venemaa soovi murendada artikkel 5 tähendust ning suurendada oma julgeolekupoliitilist mõju lähinaabruse üle. Koostöö Venemaaga on oluline, kuid mitte alliansi ja tema liikmesmaade julgeolekuhuvide arvelt.

Vaatamata NATO-Vene Nõukogu äsjase kohtumise üldisele kordaminekule ei tohiks siiski unustada, et Venemaa jätkuvalt okupeerib alliansi partnerriigi Gruusia territooriumit, räägib Iskanderide paigutamisest Luugasse ning on suurõppuste raames 2009. aastal läbi mänginud Poola ja Balti riikide võimaliku ründamise. Seoses sellega on täiesti arusaadav ja loomulik, miks NATO on kaasajastamas oma kaitseplaane.

IT-agentuur näitab Eesti Euroopa-küpsust

Euroopa Liidu siseministrite tänane üksmeelne otsus rajada Tallinnasse IT-agentuuri peakorter on kinnituseks Eesti võimekusest leida kompromisse ka selliste suurte ja tähtsate partneritega nagu selleks on Prantsusmaa. Selle tulemuse nimel on väga palju tööd tehtud nii diplomaatilisel kui poliitilisel tasandil. Suurima töö tegi mõistagi siseministeeriumi vastav allüksus.

Alles mõned nädalad tagasi Euroopa kolleegidega vesteldes oli üleval küsimus, kas me suudame prantslastega ikkagi kokkulepet saavutada ning kas lõppotsuse tegemiseks on võimalik vältida hääletust. Olgugi, et meid toetasid selgelt mitmed Euroopa suured, sealhulgas ka näiteks Itaalia, on sarnased kompromissid alati kõigile palju parem lahendus kui hääletus.

IT-agentuuri ehk täpsemalt Euroopa Liidu õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste infotehnoloogia süsteemide operatiivjuhtimise ameti tulek Eestisse vaid tugevdab meie e-kuvandit. On tähelepanuväärne, et nii NATO küberkaitsekeskuse kui Euroopa Liidu IT-agentuuri näol on Eestil väga selgelt eristuv profiil nii Euroopas kui kaugemal. Viimast kogesin äsja ka Lähis-Idast naasnuna. 

Kui kõik läheb plaanide kohaselt, võiks agentuuri peakorter alustada Tallinnas tööd 2012. aastal. Agentuuri tulek on aga omakorda heaks taganttõukajaks nii parema lennuühenduse tingimiseks kui ka näiteks rahvusvahelise hariduse andmiseks Tallinnas. Orienteeruvalt peaks peakorteris tööd saama üle 100 ametniku.

Värsked muljed Iisraelist ja Palestiinast

See Iisraeli armee sõdur, kes oli täna valves ühel kontrollpostil teel Ramallahsse on piltlik kinnitus olukorra keerukusest selles maailma ühes kõige tuntumas ja sensitiivsemas konfliktipiirkonnas. Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni koosseisus oli mul viimasel kolmel päeval hea võimalus värskendada vahetut teadmist Iisraeli ja Palestiina rahuprotsessi hetkeseisust ning võimalikest väljavaadetest.

Kohtumised nii ühe kui teise poole diplomaatide ja poliitikutega paraku vaid kinnitavad üldiselt teadaolevat: kuigi mõlemad pooled räägivad viivitamatust valmisolekust rahuprotsessi jätkamiseks ei usu kumbki selle võimalikkusse. Vastastikused süüdistused ning sügav umbusk on kahjuks sedavõrd sügavad, et mingit valgust ei näi küll kusagilt paistvat. 

Pigem on tunda pettumuse süvenemist ning pingete kasvu. Palestiina esindajad näiteks väitsid, et sellel aastal on eriti kasvanud Iisraeli ja tema asunike jõuvõtted palestiinlaste suhtes. Gaza sektoris on blokaadi tõttu humanitaarolukord eriti murettekitav. Lisaks on Iisraeli poliitikud hiljuti Knessetis vastuvõetud referendumi seadusega muutnud peaaegu võimatuks piiride küsimuse arutamise rahuprotsessi raames. Ka on ohumärgiks natsionalistlike meeleolude kasv Iissraelis, mis on poliitilise maastiku killustanud ning muutnud keerukamaks tasakaalukamate lahendusteni jõudmise.

Iisraeli pool omakorda näeb palestiinlaste tegevuses takistava tegurina tingimuste seadmist rahukõneluste jätkamiseks. Gazast lahkumist peeti hea tahte märgiks, kuid palestiinlased olevat seda hinnanud pigem kui nõrkuse tundemärki. 

Liiati peavad Iisraeli poliitikud täna kõige ohtlikumaks mitte rahukõneluste puudumist palestiinlastega, vaid eeskätt Iraani mõju tugevnemist regioonis. Kui tuumarelva ihkavat Iraani peetakse Iisraelis eksistentsiaalseks ohuks, siis kaks teist tiksuvat ajapommi - Hezbollah Lõuna-Liibanonis ja Hamas Gaza sektoris, ohustavad vahetult Iisraeli piire. Konflikti võimalust eriti Lõuna-Liibanonis peetakse väga tõsiseks.

Kuid samas pole selles kõiges siiski midagi põrutavalt uut. See vaid veenab, et selle keerulise ja väga pikkade juurtega konfliktiõhkkonna hajutamine on näiliselt mission impossible. Ilma välise abi ning mõõduka surveta pole siin midagi saavutada. Isegi siis, kui üks või teine pool vastupidist väidab.

Samas on oluline siiski rõhutada, et Eesti tuntus nii Iisraelis kui Palestiinas on viimastel aastatel tublisti kasvanud. Seda aitab tugevdada kindlasti ka meie saatkonna avamine Tel Avivis ning esimese resideeruva suursaadiku - Tiina Intelmanni saabumine Iisraeli. Kolm päeva kinnitasid, et meie ettevõtjatel  on kindlasti võimalik nii Iisraelis kui Palestiinas leida uusi kontakte ja äripartnereid. Igatahes kinnitati saatkonnas, et vastastikune huvi on kaubandussuhetes kasvamas. Ehk peaks EAS koos välisministeeriumiga kaaluma eraldi majandusdiplomaadi või kaubandusesindaja saatmist tulevikus ka Tel Avivi.