Rotaru ja Pet Shop Boys, kuid mitte DDT

Huvitav, miks jäi meedia tähelepanuta Venemaa kultusbändi DDT ja tema hinge Juri Ševtšuki kolmapäevane kontsert Tallinnas. Meie avalik-õiguslik ringhääling on rääkinud Pet Shop Boysi uue video võtetest kui ka Sofia Rotaru kontserdist, kuid miskipärast ei leitud ruumi Ševtšukile. Ma pole mõistagi kõiki saateid vaadanud, kuid uudistest ei paistnud seda teemat küll.

Ševtšuk on kindlasti palju põnevam figuur kui Rotaru ja PSB kokku. Julgen nii öelda. Mitte sellepärast, et ta on kultuskuulsusega suurepärane muusik ja laulude looja, vaid ka tema põhimõttekindla hoiaku pärast Venemaal. Siinkohal olgu vaid üks väike näide sellest:



Ševtšuki ja DDT kontsert Saku suurhallis oli aga üks viimase aja paremaid elamusi. Kaks ja pool tundi tõeliselt head muusikat ei kuule Tallinnas kuigi sageli.

Lissaboni leping: kas juba ajalugu?

Kindlasti mitte. Euroopa Liidu valitsusjuhtide äsjane kogunemine Brüsselis andis küll palju kõneainet seoses Prantsuse-Saksa uue initsiatiiviga täiendada ühenduse aluslepingut, kuid samas ei tähenda see siiski katset avada Pandora laegas. Vähemalt on enamik liikmesriik just sellisel seisukohal.

Tegelikult taandub kogu probleem sellele, kuidas tagada tulevikus eurotsoonile kriiside tingimustes  toimekindlust. Kuna prantslased ja sakslased said Kreeka kriisis kõige enam kõrvetada, siis on nad mõistetavalt huvitatud ka oma koormuse jagamisest. 

Eestil kui konservatiivse eelarvepoliitikaga riigil, kes peagi liitub eurotsooniga, on kindlasti suur huvitatud võimalikke uusi riske maandava süsteemi loomisest. Eelmisel reedel kiitis Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon (ELAK) heaks valitsuse seisukohad seoses eelseisva ülemkoguga, kus muuhulgas oli jutuks ka alusleppe muutmise eeldus. Tõsi, pärast äsjast ülemkogu tuleb ELAK selle küsimuse juurde tagasi juba 8. novembril, et saada täpsemat infot toimunud kohtumisest ning edasistest sammudest.

Teatavasti peab president Herman Van Rompuy detsembri keskpaigas toimuvaks järgmiseks ülemkoguks välja pakkuma võimaluse, kuidas võiks Lissaboni lepet alalise kriisiregulatsioonimehhanismiga täiendada selliselt, et see ei peaks läbima uue ratifitseerimisprotsessi. Olemasoleva leppe alusel on seda võimalik teha siis, kui muudatus ei laienda Euroopa Liidu volitusi. 

Kuid vaatame, millised on konkreetsed ettepanekud. Siis saab ka Eesti parlament kujundada oma hoiakud. Igatahes on kujunenud olukord veenvaks kinnituseks siin blogis juba varem öeldule: Euroopa Liidu aluslepingud on dünaamiliselt arenevad.

Soome ajaloolise kohtumise järelkaja

Läinud laupäeval toimus Helsingis ajalooline sündmus. Esimest korda pidasid kaks sõsarerakonda - Soome Kokoomus ja Eesti IRL oma juhatuste ühisistungi. Euroopa Rahvaparteisse kuuluvad kaks erakonda on koostööd teinud juba pikki aastaid, kuid sellist ühisistungit ning ka ühist arutelu pole varem toimunud.

Kokoomuse esimees Jyrki Katainen ning IRLi esimees Mart Laar andsid vastastikku ülevaate poliitilisest seisust vastavalt siis Soomes ja Eestis. Mõlemal juhul on poliitiline debatt sisenemas valimiseelsesse aega, sest Riigikogu ja Eduskunta valimiste vahe on vaid mõni nädal.

Pean ütlema, et eriti huvitav oli Kataineni analüüs pärastlõunasel seminaril, kus ta andis oma ettekujutuse Soome sisepoliitika võimalikest arengutest. Kokoomus on hetkel Soomes liiderpartei ning seetõttu pole välistatud, et põhjanaabrite praegusest rahandusministrist Katainenist võib saada ka uue valitsuse peaminister.

Ühisaarutelul keskendusime rahandus- ja majanduspoliitilistele küsimustele. Kokoomuse liikmetele pakkus eriti huvi Eesti paremtsentristliku koalitsiooni edu majanduskriisi läbimisel ning eurotsooniga liitumisel. Lõunapausi ajal oli aga mul hea võimalus koos kaitseminister Jaak Aaviksooga veidi detailsemalt vestelda Soome kaitseministri Jyri Häkämiesiga julgeoleku- ja kaitseküsimusi puudutavates küsimustes. 

Ühiskohtumine andis mitu väga head ideed, kuidas Kokoomus ja IRL võiksid tulevikus kahe naabri suhteid veelgi tihendada ning ka erakonadevahelist infovahetust parandada. Ma olen päris kindel, et juba lähiajal rakendame mõned neist ka ellu. Igatahes leppisime kokku, et sarnased juhatuste ühisistungid muutuvad regulaarseks.

Positiivsed hetked Moskvas

Kes pole Moskvas pikema aja jooksul käinud, see kindlasti leiab nii mõndagi üllatavat. Seejuures ka kindlasti positiivset. Kui veel neli aastat tagasi, kui ma viimati Venemaa pealinna sattusin, tervitas saabujaid Šeremetjevo lennujaama väsinud peahoone. Nüüd ootab aga Tallinnast saabujaid uhke ja avar terminal, mis teeb Venemaale saabumise kindlasti oluliselt meeldivamaks ja ladusamaks. Selle krooniks oli ka lahke teenindus.

Moskvasse saabujal on viimasel paaril aastal olnud hea võimalus vältida pealinna suurimat peavalu – ummikuid. Kiirrong viib 35 minutiga otse Valgevene vaksalisse kesklinna serval. Mul siiski autoga vedas. Ürituse korraldajate pakutud transport toimis laitmatult. Täna õnnestus päeval lennujaama jõuda isegi alla tunni. Uskuge, see on päris unikaalne juhtum. Autojuht kinnitas, et temal on ükskord kulunud ka 3 ja pool tundi. Suurlinna asi.

Lisaks saatkonna külastamisele ja seminarile oli pisut aega ka külastada omaaegsest Moskva elust (1994-97) tuntud paiku ning kohtuda sõpradega. Juuresolev pilt on Kremlist, kus käisin oma peagi valmiva raamatu jaoks viimast inspiratsiooni saamasJ

Täna enne ärasõitu lennujaama jõudsin korraks käia ka Moskva parimas raamatupoes. See asub otse FSB peakorteri kõrval Lubjankal ning kannab nime Globus. Juba 1990ndatel paistis ta silma laia valikuga, kuid täna kogetu ületas küll igasugused ootused. Suhteliselt kitsastesse ruumidesse (olgugi et laiendatuna) passides pakub Globus kõige parema valiku nii kodumaiste autorite teostest kui tõlkekirjandusest. Ajanappuses jäin rohkem pidama oma eriala ehk ajaloo ja poliitika lettide juurde.

Esimese märksõnana tuli meelde valik. Tõepoolest, sellist valikut näiteks Venemaa ajaloost pole ma varem Moskva poodides näinud. Raske oli igatahes otsustada, kuid ometi jagus ostetud raamatuid kahe kilekoti jagu. Mind paelus näiteks Aleksandr Janovi viimane triloogia Venemaa ajaloo mõtestamisest, huvitav monograafia Venemaa tsaariõukonnast 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, ühe endise KGB ohvitseri vaade Nõukogude Liidu lagunemist tinginud asjaoludele. Soodsa hinna tõttu lipsas valikusse ka näiteks päris asjalik ülevaateraamat tulevastest geopoliitilistest vastandumisohtudest Arktikas.

Muide, hinnad kõiguvad tavaraamatute puhul 60 kroonist 250 kroonini ehk siis arvestavalt odavamlt kui näiteks Eestis. Aga kvaliteet on ka väga kõikuv ning tiraažid võrreldes väikse Eestiga siiski oluliselt suuremad.

Selles suures valikus torkas silma ka näiteks see, et võrreldes minu eelmise külastusega 2006. aastal on oluliselt kasvanud Stalinit käsitleva kirjanduse hulk. Seejuures on pigem esil positiivne ja ülistav, kui kriitiliselt hindav hoiak. Vähemalt võis seda näha pealkirjadest. Isegi Stalini kogutud teostele on lisasid trükitud.

Üks nendest raamatutest kandis näiteks pealkirja “Stalinism – Venemaa pääsemine”, mille autoriks oli keegi Lavrenti Gurdžijev. Võtsin raamatu suvaliselt kohalt lahti ning kohe torkas joonituna silma lause algus: Lääs tuleb hävitada! Mõned leheküljed hiljem oli aga veelgi ilmekamas kirjas tekstiosa, millest ei läbenud ma isegi pilti teha. Vaadake seda siit alt. Lühidalt tõlkides räägib see Venemaa ajaloolisest imperatiivist – maadekogumisest ning oma sajandeid kogutud traditsioonide kaitsmisest Lääne mõjutuste eest.

Lisaks sellele riiulinurgale jäi veel meelde raamat, mis oli nähtavasti alles ilmunud, kuna teda reklaamiti uudiskirjanduse letil. Selles seati jätkuvalt kahtluse alla Katõni veretöö faktid, ja seda vaatamata pärast aprillikuise lennukatastroofi järel toimunud märgatavat meelemuutust Venemaa tippjuhtkonna tasemel.

Aga pluarlismist polnud raamatupoes tõesti puudus. Nii võis sealt leida Edward Lucase “Uue Külma sõja” venekeelse variandi ning Zbigniew Brzezinski gepoliitiliste tööde mitu tõlget.

Euroopa ja Venemaa otsivad kokkupuudet

Ditchley fondi korraldatud kolmepäevane seminar eelmisel nädalal keskendus Euroopa Liidu, idanaabrite ja Venemaa vahelistele suhetele. Kuna tegemist on Chatham House'i reeglitega, siis ei saa ma lähemalt kirjutada, kes mida arvas. Kuid mõned viited siiski.

Seminar kinnitas kahjuks veelkord, et Venemaa ametlik huvi sarnaste ürituste vastu on jätkuvalt kahanemas. 38 osavõtja hulgas oli Venemaa taustaga vaid kolm inimest. Nendest üks (väga nimekas politoloog) kinnitas mulle, et Moskval puudub huvi käia Euroopas tühja juttu ajamas. Tema sõnul olla pigem tähtis vaadata ida poole, Aasia suunas. Pealegi on näiteks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel juba 2008. aastal alanud läbirääkimised uue leppe sõlmimiseks sisuliselt varjusurmas.

Teiseks tähelepanekuks on kohati päris terav eriarvamus sellest, mis ikkagi sünnib endises Nõukogude ruumis, millised on Venemaa ambitsioonid ning mida peaks Euroopa oma poliitikas ette võtma. Kõige enam näib meeli erutavat Gruusia - ühest küljest on ta kõige paremini reforme korraldanud riik, teisalt loob 1/5 riigi territooriumi jätkuv okupeerimine Venemaa poolt ebamugava nurga Brüsseli ja Moskva suhetes. Parema meelega tahaksid nii mõnedki Gruusia mured unustada.

Kolmandaks on vaatamata probleemidele ning eriti Euroopa suurriikide vähesele innukusele idapartnerlust tugevdada asjad siiski liikunud paremuse poole. Seda eriti Gruusias ja Moldovas, kui võrrelda näiteks viimast kümneaastast perioodi. Ometi oldi väga mures olukorra teravnemise pärast Mägi-Karabahhias.

Igatahes pakkus Ditchley mõisas (1940-41 leidis seal nädalavahetustel varju ka peaminister Churchill) toimunu päris hea võimaluse saada hetkeülevaade idapartnerluse seisust ning Euroopa ja USA paremate ajutrustide arvamusest Brüsseli ja Moskva (ja Washingtoni) suhete väljavaadetest. 

Eesti vastus Aasia sajandile

Käimasolevast sajandist kui Aasia sajandist hakati esimest korda rääkima juba 1980ndatel aastatel. Selleks andsid eeskätt põhjust Jaapani ning Kagu-Aasia tiigrite Lõuna-Korea, Singapuri ja teiste muljetavaldav esiletõus. Veidi hiljem lisandusid juba hoopis uute suurustena Hiina ja India, mis kokku on muutnud paratamatuks maailma jõukeskme pöördumise Aasiasse ning laiemalt Vaikse ookeani suurde ringi.

Kui 19. sajand oli suuresti Briti impeeriumi ajastu ning 20. sajand möödus suurte sõdade järel Ameerika Ühendriikide tähe all, siis 21. sajand on ilmselgelt mõõdetav Aasia huvide kaudu.

Sellel aastal sai Hiinast ametlikult maailma teine majandus. Ekspertide hinnangul võib Hiina oma majanduskasvu edenedes mööduda Ameerika Ühendriikidest veel enne 2040. aastat. India teeb seda umbes 2042. aasta paiku. Kõik kasvunumbrid, mis puudutavad Hiinat, Indiat ja tervikuna kogu Aasiat, ei jäta kahtlust, et maailma majanduspoliitilise jõukeskme eemaldumine euroatlandi ruumist on juba toimunud.

Kindlasti ei maksa seejuures unustada, et demokraaltikule läänemaailmale on lisaks majanduslikule konkurentsile eriti Hiina suunas tõsiseks väljakutseks riigisüsteemide erinevus. Nobeli rahupreemia äsjane määramine Hiina vangistatud dissidendile Liu Xiaobole viitab ilmekalt tõsistele probleemidele, mida ei tohiks eirata.

Kõik see sunnib meid väga tõsiselt mõtlema, kuidas võiks väike Eesti selles maailma suures nihestumises asetuda ning mida peaksime tegema, et Aasia sajandil oma rahvusvahelisi huve ja eesmärke kõige paremal moel saavutada.

Minu arvates on väga tervitatav see debatt, mida Postimees on oma arvamusküljel viimastel nädalatel alustanud. Ma pean siin silmas Hannes Hanso ja Urmas Paeti artikleid. Loodetavasti saab see teema pideva käsitluse objektiks, sest üksnes paljude eritasandiliste ideede sõelumise kaudu suudame paremini vastata meie ees seisvale suurele väljakutsele.

Eestil on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud aktiivne suhtlus paljude Aasia riikidega, kusjuures eriti torkab silma visiitide rohkus Eesti ja Hiina vahel. Pealegi on sellel aastal käimas ka Shanghai maailmanäitus, kus muuhulgas 18. oktoobril on toimumas Eesti päev.

Tuleva aasta riigieelarves on valitsus eraldanud 6 miljonit eurot ammuoodatud saatkonnahoone ehituseks Pekingisse. Suurepärases asukohas paiknev krunt tuleb kõige paremal moel rakendada meie Aasia huvide teenistusse. Seetõttu on igati ajakohane mõelda just praegu laiaulatusliku ning erinevate ametkondade tegevusi sünkroniseeriva “Aasia strateegia” väljatöötamisele.

Kindlasti ei pea ma silmas veel ühe tulutu arengupaberi kirjutamist, mida võetaks teha vaid linnukese pärast, vaid reaalselt meie huve silmaspidavate eesmärkide ning nende täitmiseks vajalike tegevuste ning ressursside kokkuleppimist. Selle väljatöötamiseks ning hilisemaks regulaarseks jälgijaks võiks luua näiteks peaministri juurde kõrgetasemelise töögrupi.

Strateegia võiks olla näiteks kümneaastase perspektiiviga, mis annaks võimaluse nii lühema- kui ka pikemaajaliste eesmärkide seadmiseks.  Strateegia enda eemärgiks oleks aga valitsuse, ettevõtlusorganisatsioonide ning kolmanda sektori ühiseesmärkide sõnastamine, mis kokkuvõteks teeniksid poliitiliste kontaktide laiendamise, kaubanduse elavdamise ning investeeringute kasvatamise huve.

Veel mõned aastad tagasi oli meie kogu välismajanduspoliitika koordineerimine lonkav ning erinevate ametkondade egohuvidest kurnatud. Viimasel ajal on olukord tunduvalt paranenud, kusjuures üheks teguriks on olnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel valminud Eesti majanduse rahvusvahelisustamise kava “Made in Estonia”.

Viimane muuhulgas näebki tuleviku kaardistamisel ette konkreetsete strateegiate ettevalmistamist prioriteetsetes suundades. Aasia peaks olema siin üks esmatähtsaid, sest just seal on riigi tugi meie ettevõtluse ja tervikuna kontaktide laiendamisele vajalikum kui näiteks piisavalt hästi toimival Euroopa turul.

Ma ei poolda nende arvamust, et me peaksime kiiruga mõne saatkonna Euroopas sulgema ja selle asemel Aasias jälle avama. Siin on vaja pikemaajalist visiooni ja sihipärast tegevust nii Pekingi saatkonna tugevdamisel kui näiteks India esinduse rajamisel. Samas on selge, et üksnes aukonsulitele või ka Euroopa Liidu esindustele ei ole mõtet väga suuri panuseid teha. Aasias oleme naabritega eriti majanduse vallas ikkagi konkurendid.

Meie ressursse arvestav diplomaatiline ning ettevõtlust toetavate tugistruktuuride kohalolek regioonis ja nende omavaheline hea koostöö on üheks eelduseks uute võimaluste leidmisel kaubavahetuse elavdamiseks ning investeeringute otsimisel.

Kui vaadata näiteks viimast viit aastat, siis kaubavahetus Hiinaga on Eestil kasvanud 30 protsenti, ulatudes 2009. aastal 3,1 miljardi kroonini. Kaubavahetus Indiaga on tõusnud samal ajal koguni neli korda, kuigi kogumaht oli 2009. aastal üksnes 400 miljonit krooni.

Kui siia kõrvale panna meie kaubavahetuse mahu Soomega, mis 2009. aastal oli 35 miljardit krooni, siis arenguruum maailma majandushiidudega Aasias on ilmselge. Samas tuleb silmas pidada, et Aasia turgudele jõudmine on kordades keerulisem ja ajamahukam, kui üle lahe naabritega asjade ajamine.

Soome ja mitmete teiste meiega võrreldavate riikide kogemus näitab, et edu saavutamiseks Aasias tuleb investeerida aega ning olla oma ideedes teinekord julged unistama. Helsingi lennujaam poleks täna kindlasti nii jõudsalt kasvanud, kui juba paarkümmend aastat tagasi poleks riigi toetusel asutud otsima turgu Aasias.

Kui silmas pidada, et täna käib 1,3 miljardist hiinlasest aastas välismaal vaid mõnikümmend miljonit, siis on päris selge, et tulevikustrateegias võiks olla Helsingiga võrdsel kaugusel Aasiast asuval Tallinnal head võimalused õhutransiitkoridori arendamiseks. Viimase puhul on esmaoluline Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise ülelendude leppe sõlmimine. Siin on kindlasti omad võimalused panustada transpordivolinik Siim Kallasel.

Rahvusvaheline haridus on üks kiiremini kasvavaid valdkondi maailma teenusteturul. Kui 2003. aastal õppis välismaal 2,1 miljonit tudengit, siis aastaks 2020 prognoositakse selleks numbriks juba 5,8 miljonit. Märkimisväärne osa nendest tuleb just Aasiast. Käesoleval õppeaastal on Eestis oma teadmisi täiendamas 144 tudengit Aasiast, sealhulgas 60 Hiinast.

Meie ülikoolide rahvusvahelisustamise käigus oleks normaalne, kui kasvaks ka Aasia tudengite osakaal. Lisaks konkreetsele rahalisele mõõtmele on kohati hindamatu väärtusega kontaktibaasi loomine inimestega, kes kunagi võiksid tõusta oma kodumaal otsustavatele kohtadele kas poliitikas või majanduses.

Vastastikuse teadmise laiendamine on mõistagi üks väga olulistest tegevustest, mis peaks “Aasia strateegias” leidma eraldi tähelepanu. Aasia ajakirjanike visiitide organiseerimine Eestisse võiks olla regulaarne ning kindla eesmärgiga. Sama võiks pakkuda ka meie ajakirjanikele. Seejuures peaks riik toetama meie avalik-õiguslikku ringhäälingut korrespondendipunkti loomisel näiteks Pekingisse.

Eesti välispoliitika instituut on juba korraldanud ühiskonverentsi näiteks Jaapanis, kuid kindlasti annab ajutrustide ning ka ülikoolide koostöö veel oluliselt laiendada. Miks mitte seda teha kahasse näiteks soomlaste või teiste Põhjala riikidega.

Need on vaid mõned üksikud vihjed teemadele ja eesmärkidele, mis võiksid leida kajastuse “Aasia strateegias”. Loodetavasti saame juba varsti sellel teemal rääkida mitte üksnes unistustest, vaid ka reaalsetest ühissammudest.

Artikkel ilmus kolmapäevses Postimehes.

Tšiili ime

Tallinna lennujaamas on varahommikul uniselt vaikne, kuigi maailmas on just toimunud üks enneolematu sündmus. Tšiili kaevurite päästeoperatsioon on edukalt lõppenud (foto: boston.com) ning kõik 33 ligi 700 meetri sügavuses kaks kuud lõksus olnud kaevurit on taas tagasi maapinnal oma lähedaste juures. 

Midagi sarnast pole varem ajaloos toimunud. Liiati siis veel kogu maailma silme all. Ma võin eksida, kuid Tšiili ime - aga nii võib seda õnneliku lõpuga õnnetust julgelt nimetada - loob kindlasti väga tugeva pretsedendi kõigile järgnevatele sarnase sisuga õnnetustele. Loomulikult on seesugused sündmused erinevad ning võimalused inimesi päästa sageli väga piiratud. 

Kuid Tšiili võimud ning rahvusvahelised tehnilised abiandjad näitasid kõige paremal viisil, kui väärtuslikud on inimelud ning kui oskuslikult ka kõige keerulisemas situatsioonis on võimalik leida lahendus inimeste päästmiseks ekstreemsetes tingimustes. Lihtsalt uskumatu! 

Ungari valmistub uueks väljakutseks

Veidi vähem kui kolme kuu pärast võtab Belgialt Euroopa Liidu eesistumise üle Ungari. See on nendele mõistagi esimene kord sellise suure väljakutsega vastakuti seista. Täna kohtusin Riigikogus Ungari suursaadikuga Eestis Jozsef Vigiga, kes andis põhjaliku ülevaate ettevalmistustest ning prioriteetidest. 

Peab ütlema, et ungarlaste ideed ning proriteedid on meile väga lähedased. Eriti veel valdkondades, mis puudutavad näiteks majanduskasvu stimuleerimist ja ühtse tööturu võimaluste paremat kasutamist, ühtse energiapoliitika kujundamist, Läänemere strateegia eeskujul Doonau strateegia edendamist, ühendusesiseste vabaduste laiendamist, aga kindlasti ka idapartnerluse ja laienemispoliitika tõhustamist.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon külastab novembri algul oma kolleege Budapestis (fotol Ungari parlamendihoone), et veelgi detailsemalt tutvuda Ungari eesistumisprogrammiga ning vahetada seoses sellega vastastikku ideid ning informatsiooni. 

Balti koostöö ja energiajulgeolek

Eile ja täna peeti Eesti Välispoliitika Instituudi egiidi all Tallinnas regionaalse energiajulgeoleku teemal konverents. Korraldajad palusid minul rääkida kolme riigi parlamentaarsest dimensioonist selles valdkonnas. Olin sunnitud tõdema, et Balti riikide energiaalase poliitilise koostöö tase ei vasta nendele tõsistele väljakutsetele, mis on meie ees nii energiajulgeoleku kui ka mõistliku ühise ressursijaotuse vallas.

Kui valitsuse tasandil on koostöö osas rohkem ette näidata, siis parlamentaarsel tasemel valitseb suuresti vaikus. Pole ju normaalne, et viimase kaheksa aasta jooksul ei ole toimunud ühtegi kohtumist kolme parlamendi majandus- ega ka keskkonnakomisjonide vahel.

Üheks võimalikuks lahenduseks kolme parlamendi paremal sidustamisel energiavaldkonnas oleks Balti assamblee põhjalik reformimine.  Riigikogu on teinud väga konkreetse ettepaneku oma Läti ja Leedu kolleegidele Balti koostöö muutmiseks senisest efektiivsemaks. Selle sisuks on just komisjonide põhise suhtlemise sidustamine Balti assambleega, mis annaks palju reaalsema ja vahetuma kontakti rahvuslike otsustusmehhanismidega.

Türklane, ukrainlane ja islandlane

Mis ühendab neid kolme. Tegelikult on asi lihtne. Viimane nädal pakkus päris huvitava võimaluse vahetute kohtumiste kaudu hoomata paremini Türgis, Ukrainas ja Islandil toimuvat. Kõik kolm riiki on meie välispoliitikas väga olulisel kohal.

Kõigepealt Türgist. Esimest korda üldse meie kahepoolsete suhete ajaloos oli sel nädalal Eestis visiidil Türgi parlamendi Euroopa Liid asjade komisjon eesotsas selle esimehe, endise välisministri Yasar Yakisega. Ta on olnud ka Türgi suursaadik NATO juures, Saudi Araabias ja Egiptuses. Kohtumistel rääkisime nii Türgi ühinemiskõnelustest Euroopa Liiduga, Türgi sisepoliitikast kui ka välispoliitikast. 

Eesti ja Türgil on tõepoolest suurepärased suhted. Samas on siiski kaubavahetuses veel küllaga arenguruumi. Seejuures oleks väga heaks täiendavate võimaluste loomiseks Turkish Airlines'i tuleks meie turule. Türgi president lubas juba selleks kevadeks otselendu Tallinna ja Istanbuli vahel, kuid see on paraku edasi lükkunud. Türgi kolleegid lubasid kõik omalt poolt panustada selle tähtsa õhusilla loomiseks. Otseühendus Istanbuliga avaks meile paremini nii Türgi kui ka laiema Lähis-Ida.

Türgi kolleegid olid veel eriti huvitatud meie e-lahendustest ning sellega seonduvatest avaliku ja erasektori koostööst. Loodetavasti andis see visiit veelkordse panuse meie kahepoolsete suhete edendamisele. 

Samal ajal Türgi delegatsiooniga oli Tallinnas Ukraina peaminister Mykola Azarov. See oli esimene kord viimase 14 aasta jooksul, mil Ukraina peaminister väisas Eestit. Seejuures oli Azarovi puhul ka väga emotsionaalne side. Nimelt ulatuvad tema esivanemate juured Laiusele Jõgevamaal. Lõunasöögil Ene Ergmaga tunnistas Azarov ise, et oma pedantsuse ja korraarmastuse juured pärinevad ilmselt tema eesti verest.

Aga sisulisemates küsimustes oli Ukraina peaminister samuti väga huvitatud Eesti e-lahendustest, mis aitaksid kaasa Ukraina haldussüsteemi läbipaistvuse suurendamisele. Samas oli ta väga kriitiline Oranži revolutsiooni tõusulainel riigi etteotsa saanud poliitikute suhtes. See viimane polnud mõistagi üllatus, sest Ukrainas on pärast president Janukovitši võitu paljud varasemad seisukohad ümber muudetud. Kahjuks on kõige nähtavam muutus toimunud sõjalis-strateegilises plaanis ning lähitulevikus muutub üheks peaküsimiseks Ukraina energiasektori saatus. 

Igatahes lubas Azarov aidata kaasa Kiievis  meie eesti kogukonna tegevuseks vajalike ruumide leidmisel. Ta jättis sõnapidaja mulje. Eks siis peagi näha ole, kas ja kuidas see ka täidetakse. 

Reedel sain aga koos kolleegidega kokku Islandi välisministri Össur Skarpheðinssoniga (pildil), kes oli Eestis käimas kahepoolsel visiidil. Väga selge jutuga endisest kalurist välisminister andis põhjaliku ülevaate Islandi Europürgimustest. Tema hinnangul on kõige keerulisem mõistagi kalanduse ja põllumajanduse valdkond. Samas to lootis, et peagi algavad läbirääkimised annavad rahuldava tulemuse ning Island on peagi otsustava referendumi lävel. Hetkel toetab riigi ühinemist Euroopa Liiduga umbes 60 protsenti islandlastest. See number võib olla aga kergesti mõjutatav.

Välisministri arvates on Islandil võimalik Euroopasse kaasa tuua kolm teemavaldkonda, kus neil jagub teistest rohkem kogemusi: kalandus, maasoojuse parem ärakasutamine ning Arktika küsimused. Kindlasti on neid veel, kuid selge on see, et Islandi liitumine oleks kogu põhjalale väga heaks signaaliks. Loodetavasti saab sellest uue innustuse ka Norra. Kuid ärgem rutakem ajast ette.

Uus nädal toob aga uued kohtumised. Nendest huvitavamaks kujuneb kindlasti Oxfordi lähedal asuvas Ditchley fondis toimuv kinnine seminar teemal "Euroopa Liit ja Venemaa". Kuid sellest juba lähemalt ehk otse Inglismaalt.

Euroopa suur võidupäev!

Ma võin eksida, kuid Ryder Cup on üks väheseid suuri spordivõistlusi, kus Euroopa on väljas oma lipu ja ühise võistkonna all. Tegemist on siis golfi ühe suurima ja põnevaima meeskonnavõistlusega, kus USA ja Euroopa parimad on alates 1979. aastast iga kahe aasta tagant väärika karika eest võistelnud. 

Mõni hetk tagasi võitis Euroopa meeskond suurepärase ja ülipõneva lõpuga võistluse Walesis Celtic Manoris. See oli eurooplaste kaheksas võit, mis on ühe võrra parem ameeriklastest. Pole midagi öelda, sinised kuldtähtedega lipud mõjusid sama koduselt kui rahvuslipud. 

Eesti sportlastel on pääs Ryder Cupi võistkonda veel väga kauge unistus, kuid see pole kindlasti võimatu. Loodetavasti aitab Ryder Cup seda maailma üht populaarsemat spordiala väärikalt tutvustada ka meie spordimeedial. Ei taha kohe kuidagi olla provints, nagu ütles Hans H. Luik eelmise nädala Kolmeraudses:)

Uskumatult vahvad Läänemaa pensionärid

Eile olin koos oma kolleegidega IRLi fraktsioonist ringsõidul Läänemaal, kus kohtusin Haapsalu kutsehariduskeskuse õpetajate ja õpilastega ning hiljem Jõõdre küla rahvaga. Mõlemal juhul olid kohtumised mulle väga huvitavad, aidates luua väikeseid spikreid eelseisvateks valimisteks.

Ma pean ütlema, et kohtumine Ridala valla Jõõdre küla rahvaga oli eriti emotsionaalne ning seda just positiivse poole pealt. Kohtumisele olid tulnud peamiselt eakamad inimesed, mis on sellistel juhtudel üpris tavaline. 

Enam kui kahe tunni jooksul võtsime läbi kõik olulisemad Eesti elu puudutavad küsimused.  Kasvavad hinnad, pensionite tulevik, noorte perede toetus, puuetega inimeste olukord, haldusküsimused, tööpuudus, Savisaare salajased Moskvas käigud, Euroopa põllumajandustoetused - need on vaid mõned vihjed teemadele, mida küsiti ja millest rääkisime. Oli kerget kirumist, muhedat nalja ning lihtsalt häid soove. 

Igatahes võtsin kohtumiselt kaasa kuhjaga positiivsust ning lootusrikkust. Seda olen tähele pannud ka mujal - need poliitikud, kes püüavad maalida Eestist mingit hädaorgu, petavad iseennast ja oma valijaid. Meil on palju probleeme, eriti tööpuudusega seonduvalt, kuid samas on inimesed meelestatud lahenduste leidmisele, mitte aga tahumatule mahategemisele.