Tolliliit kisub poliitiliseks

Vaevalt kuu aega pärast Venemaa, Valgevene ja Kasahstani tolliliidu töölehakkamist on juba tunda selle tugevat politiseeritust. 6. juulil kirjutasin siin, et Moskva algatusel rajatud tolliliit võib lisaks majanduskoostööle omada ka poliitilise integratsiooni eesmärki.

Nüüd näib, et see oletus on hakanud realiseeruma varem kui võis arvata. Eile tegi Venemaa tarbijakaitse teenistuse ülem Gennadi Oništšenko Valgevene ja Kasahstani kolleegidele ettepaneku keelustada veini ja mineraalvee import Moldovast ja Georgiast. Teatavsti on Venemaa juba piiranud nimetatud riikide peamiste ekspordiartiklite sisseveo.

Moldova ja Georgia on selgelt väljendanud soovi liituda euroatlantiliste struktuuridega ning teevad selle nimel ka pingsat tööd. Just see on tegelik põhjus, miks Moskva kasutab kaubandusrelva nende mõjutamiseks. Suutes viimasel ajal neutraliseerida Ukraina kaldumise Lääne poole püüab Moskva nüüd uue vahendi - tolliliidu abil survestada jätkuvalt Georgiat ning viimaste parlamendivalimiste järel ka Moldovat.

Kuna Kasahstan ja Valgevene on mõlemale riigile olulised kaubanduspartnerid, võib Moskva ettepaneku läbiminek kindlasti pingestada nii Tbilisi kui Chisinau suhteid Minski ja Astanaga. Viimaste reageering omakorda Moskva soovile on proovikiviks nii tolliliidu tulevikule kui ka poliitilise integratsiooni väljavaadetele endises Nõukogude impeeriumi ruumis.

Millist Põhja-Korea ähvardust uskuda?

Täna on maailma uudistekanalite üheks räägitumaks teemaks Põhja-Korea järjekordne ähvardus oma lõunanaabri ja USA suhtes: me oleme valmis alustama "püha tuumasõda". Märtsist alates, mil Põhja-Korea uputas torpeedorünnakus Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan, on ähvardused ja pinged poolsaarel üha kasvanud. 

Homme algavate ning neli päeva kestvate USA ja Lõuna-Korea mereväe ühisõppuste eel (ameeriklased toovad Jaapani merele ka lennukikandja George Washington) on aga kommunistlik diktatuuririik haaranud vaat et viimasest õlekõrrest: mängus on ähvardus tuumasõjaga. Näib, et kaugemale pole sõnades enam võimalik minna. Siiani on kõik ähvardused osutunud vaid mullideks, kuid neid lõpuni alahinnata oleks ilmselt samuti viga. 

Olukorra tõsidusest räägib ainuüksi seegi fakt, et läinud nädalal viibisid Lõuna-Koreas ühel ajal visiidil nii USA välis- kui kaitseminister (AP pildil). Washington on otsustanud Põhja-Koread veelgi kõvemini pitsitada, kuna viimased on lisaks pingete kruvimisele Souliga väidetavalt alustanud tuumakoostööd Birmaga. 

Nii või teisiti, kuid pinged Korea poolsaare ümber on praegu teravaimad alates sealse sõja lõpust 1953. aastal. Ainus riik, kes suudaks Põhja-Koread vähegi talitseda, on Hiina. Samas on hiinlased hoidnud madalat profiili. Väiksemgi sõjaline konflikt antud piirkonnas tähendaks aga tõsist mõju nii geopoliitilisele tasakaalule regioonis kui ka rahvusvahelisele majandusele tervikuna. 

Tartu Ülikooli suveülikool on IN!

Viimased neli päeva Tartu Ülikooli suveülikooli järjekordsel kursusel loenguid lugedes oli mulle tõeliselt kosutav.  Seekord oli tudengeid nii USAst, Euroopast kui Aasiast ning nende kõigi pühendumus oli vaatamata Eesti superilmadele sajaprotsendiline.

Loengu teemaks oli Venemaa ning tema välispoliitiliste ambitsioonide mõistmine. Peamiselt rahvusvahelisi suhteid tudeerivate tudengite ja magistrantide ettevalmistus oli sedavõrd hea, et lausa nauditav oli nendega erinevatel üksikteemadel diskuteerida. 

Lasin kõigil kirjutada ka essee oma vaatenurgast sellele, kuidas nemad näevad tänast Venemaad ning sellest lähtuvalt rahvusvahelisi suhteid. Ehk saan mõned nimetud repliigid hiljem ka siin avaldada.

Iskanderid muudavad Eesti linnad sihtmärkideks

Hiljutine uudis Iskander-tüüpi taktikaliste ballistiliste rakettide paigutamisest Luuga lähistele meie piiride taha pole iseenesest ootamatu lugu. Kirjutasin sellest võimalusest juba 26. veebruaril, mil esimest korda vihjati sarnase relvapaigutuse võimalikkusele. 

Nüüd siis on see teoks saamas, mis muudab märkimisväärselt strateegilist situatsiooni regioonis. Iskanderi raketid on seni Luugas asunud Totška rakettide asemel viis korda kaugema lennuga ehk võivad tabada sihtmärki 500 kilomeetri raadiuses. Sisuliselt tähendab see Eesti mandriala ja Läti, aga ka näiteks Helsingi jäämist Iskanderi laskeulatusse.

Kas see on vastus USA raketipaigutusele Poola või on lihtsalt osa Vene armee ümberrelvastamisest, polegi esiotsa kõige tähtsam. Oluline on see, et vaatamata ilusatele sõnadele moderniseerimisest ja näiteks viisavabaduse soovist Euroopaga, paigaldatakse samal ajal meie piiridile strateegilist ründerelvastust.

Loomulikult ei jää see tegevus meie poolt tähelepanuta ning leiab arvestamist kaitsealases planeerimises. Kindel on see, et hea tahte avaldusena selline samm pole kindlasti käsitletav. 

Saksamaa ja Venemaa kirjutavad ajalooõpiku

Homme hommikuseks intervjuuks BBC venekeelsele raadiole veidi materjale lugedes tänasest Merkeli ja Medvedevi kohtumisest Jekaterinburgis avastasin muu hulgas ühe huvitav uudise: kaks riiki on valmis kirjutama esimese ühise ajalooõpiku.

Sakasmaa ja Venemaa suhted on viimastel aastatel olnud väga intensiivsed, laiendatud on majanduskoostööd ning tippkohtumised poliitilisel tasemel pole ühelgi teisel Euroopa riigil Venemaaga nii sagedased kui Berliinil.

Jekaterinburgis räägitust ja kokkulepitust võiks kirjutada pikemalt, kuid võtan Berliini ja Moskva suhete teema ühes järgmises blogiloos luubi alla. Samas on see ajalooõpiku teema ikka sedavõrd silmatorkav, et kohe kuidagi ei saa seda mainimata jätta.

Saksa poliitilised fondid püüdsid juba 1990-ndatel aastatel näiteks kokku viia Venemaa ja Balti ajaloolased õpikute kirjutamise koha pealt. Naumanni fondil oli koguni projekt, kus ma ka ise osalesin. See siiski kuhugi välja ei viinud.

Nüüd on siis Moskva ja Berliin lausa riigi tippude tasandil otsustanud ajaloo uuesti lahti kirjutada. Põnev oleks teada, kes ja kuidas seda peaksid tegema ning mõistagi, mil viisil leiavad kajastust kahe riigi jaoks väga tundlikud küsimused. Eriti kõik see, mis puudutab Teise maailmasõja vallapäästmist. Loodetavasti ei hakata selles võitlema "ajaloo võltsijate" vastu.

Euroga liitumine näitab Eesti küpsust

Täna oli siis selleks viimaseks päevaks, mil jõudis lõpule täpselt kaks kuud kestnud Eesti euroga liitumise poliitiline otsustusperiood. Rahandusministritel jäi veel ära vormistada eurole ülemineku päev (1. jaanuar 2011) ja ümberarvestuskurss (1 euro võrdub 15,6466 krooniga). Nüüd jääb kuni 1. jaanuarini üle vaid siseriiklike tehniliste ettevalmistuste lõpuleviimine.

Eurotsooniga liitumine on tubliks kinnituseks Eesti kui Euroopa Liidu liikme küpsusest. Ühest küljest räägib see sisepoliitilisest arukusest, mis on varemgi väljendunud suuremate rahvusvaheliste eesmärkide saavutamisel. Tegelikult on ka näiteks Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni töö heaks tõenduseks sellest, et koalitsiooni ja opositsiooni huvid koonduvad enamasti Eestile parimate positsioonide ja seisukohtade taha. 

Teisest küljest on kuus aastat Euroopa Liidu liikmena andnud Eestile piisava annuse enesekindlust. Euroalaga liitumine taandab nn uue liikme staatuse meie jaoks juba kaugesse minevikku. Eesti on regiooni üks kõige enam integreerunum lääneriik, mis annab meile korraga nii täiendavaid võimalusi kui ka kohustusi.

Nüüd on kõige olulisem keskenduda nende rahvusvaheliste võimaluste paremale kasutamisele meie kõigi elujärje parandamiseks siin Eestis. Loodetavasti annavad valimised lisaks tühjadele lubadustele (eriti igasuguste palkade või pensionite mitmekordistamislubadused) ka häid ideid majanduse elavdamiseks ning tööpuuduse vähendamiseks. Rääkimata siis kõigist teistest meie elu tahkudest. Euro on siin kindlasti vaid üheks vahendiks.

Hispaania võit on ju Euroopa võit!

Maailm on veel tänagi suure jalgpalli lummuses. Just nendel minutitel, kui kirjutan seda sissekannet siia blogisse, käib Tallinnast veelgi kuumemas Madridis maailmameistriks tulnud Hispaania jalgpallimeeskonna vastuvõtt. Sealset jalgpalliarmastust arvestades on tegemist ilmselt Hispaania kõigi aegade ühe suurima sündmusega.

Kuid mitte ainult. Hispaania võidu üle on tegelikult põhjust rõõmustada igal eurooplasel. Eestilgi ju väike osa selles, sest Hispaania pääses Lõuna-Aafrikasse sealhulgas meid kahel korral võites.

Tõsi, nagu varem kirjutasin, hoidsin sellel turniiril pöialt Argentiinale. Paljuski just andekate mängijate, nagu Messi ja teiste pärast. Kahjuks neil ei vedanud, kuid seda enam on hea meel esikolmiku üle, mis ju puhtalt Euroopa oma. Mäletatavasti poetas "kuldse käega" Maradona mingil hetkel, et Euroopa jalgpall on surnud. Kas nüüd peaks küsima vastupidiselt?

Tegelikult mitte. Jalgpall on ümmargune ning sageli otsustab tugevate heitluse õnn. Uruguail oli näiteks nii õnne, kuid kindlasti ka head tahet kaugele jõuda. Ja nad jõudsidki. Pealegi sai sümpaatse olekuga suurepärast mängu näidanud Forlan ka parima mängija tiitli.

Kuid tagasi Euroopa juurde. Hispaania võit ning hollandlaste ja sakslaste väga hea mäng olid kindlasti positiivseks ergutuseks ajal, kui kontinendi majanduses pole just kõige kergemad ajad. Ju annab isegi hispaanlaste võit väikest panust nende kodumaa majandusele.

Spioonivahetuse tagamaad

Ameerika Ühendriikide ja Vene Föderatsiooni vahel saavutatud kokkulepe spioonide vahetamisest ning selle kiirest läbiviimisest viimaste tundide jooksul viitab sellele, et pooled soovivad teema kiiremini unustada ning vältida võimalikku mõju kahepoolsetele suhetele. Viimati leidis sarnane samm aset 24 aastat tagasi, 1986. aastal.

Üllatava kiirusega toimunud vahetusprotsessile (kümme nelja vastu) eelnes kõigi USAs kinnipeetud spioonide süü ülestunnistus, kusjuures Ühendriigid avaldasid ka kõigi illegaalide tegelikud nimed. Samal ajal andis president Medvedev armu neljale Venemaa vanglates viibinud Venemaa enda kodanikule, kellest kõige tuntum on 11 aastat kinni istunud relvastuskontrolli ja tuumarelvastuse ekspert Igor Sutjagin.

Kuigi veel eile räägiti üksnes Anna Chapmani (fotol) ja Sutjagini vahetamisest, siis praeguseks on Ühendriikidest erilennukiga deporteeritud kõik spiooniskandaalis kinnipeetut. Vahetus leidis väidetavalt aset Austria pealinnas Viinis.

Tolliliit, kas ainult?

Tänasest jõustub tolliliit Venemaa, Kasahstani ja Valgevene vahel. Tegemist on järjekordse katsega integreerida riike endise Nõukogude Liidu ruumis eeskätt läbi ühtsete majandushuvide. Pole välistatud, et tolliliidu edasiarendus võib viia ka sügavama poliitilise integratsioonini.

Kuigi varasemad katsed reintegreerida endise Nõukogude impeeriumi alasid on kõik jäänudki vaid katseteks (näiteks SRÜ), näib seekordne üritus veidi tõsisem. Vaatamata Valgevene väikesele pidurdamisele jõuti tänaseks siiski kolme riigi vahel tollikoodeksi kehtestamiseni, mis määratleb ühtsed tollitoimingud ning lihtsustab tariifid. Tulevikus on tolliliidu raames kavandatud üleminek ka ühisele valuutale, mis lihtsamini öeldes tähendaks rubla ekspansiooni.

Astanas peetud Euraasia majandusühenduse (SRÜ uus versioon) tippkohtumisel väljendasid huvi tolliliiduga ühinemise vastu ka Kõrgõzstan ja Tadžikistan. Venemaale on eriti tähtis aga Ukraina veenmine tolliliiduga ühinemiseks. Kui viimane peaks aset leidma, võib tõsimeeli eeldada, et seekordne integratsioonikatsetus võib varasematest minna oluliselt kaugemale.

Hetkel on raske öelda, mil viisil võib uue tolliliidu kujunemine mõjutada riikide võimalikku tulevast osalust Maailma Kaubandusorganisatsioonis (ükski kolmest pole WTO liige) või kui palju mõjutab see näiteks Eesti ettevõtjate tegevust nende riikide suunal.

Tuletan meelde, et julgeoleku vallas on endises Nõukogude ruumis 2002. aastast toimiv Kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsioon (CSTO). Sinna kuuluvad Venemaa, Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan ja Usbekistan.

Poola hingab ühes rütmis

Nagu juba mõned nädalad tagasi ennustati, võitis Poola presidendivalimised Bronislaw Komorowski (pilt: Reuters). Ometi kujunes tema edu Jarosalw Kaczynski ees napimaks kui osati arvata.

58-aastase ajaloolase ja viie lapse isa Komorowski edu on samas ka peaminister Donald Tuski edu, sest ühte parteisse (Euroopa Rahvapartei ehk IRLi sõsarad) kuuludes pakuvad Poola tippliidrid nüüd mõneks ajaks riigile ühist hingamist.

Eeskätt on see oluline vajalike majanduspoliitiliste otsuste tegemisel, et vähendada enam kui 7-protsendilist eelarvedefitsiiti ning suunata riik eurole ülemineku kursile. Viimane on siiski tõenäoline mitte enne 2015. aastat.

Komorowski võit on kindlasti selge sõnum ka Poola mõjukuse kasvust Euroopa Liidus, sest valimised kaotanud Kaczynski on tuntud eurskeptiliste vaadete poolest. Järgmise aasta teisel poolel on Poola Euroopa Liidu eesistuja, mistõttu avaldab eilne valimistulemus otsest mõju ka sellele perspektiivile.

Poola järgmised parlamendivalimised peaksid toimuma 2012. aasta sügisel, samal ajal eesistumisega, mis tõenäoliselt saavad olema järjekordseks tõsiseks heitluseks Tuski-Komorowski ja Kaczynski erakondade vahel. Kuna mõlemad on paremtsentristlikud erakonnad, siis vasaksektor jääb Poolas nõrgaks ilmselt veel vähemalt viieks aastaks.

Moskva alustas Moldova pitsitamist

Mõni päev pärast seda, kui Moldovas kuulutati 28. juuni Nõukogude okupatsiooni meenutamise päevaks, teatati Venemaalt võimalike piirangute seadmisest Moldova veinide impordile. See pole kaugetlki esimene kord, kui Moskva üritab rakendada kaubandussõja meetmeid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Tuletame meelde kasvõi 2007. aasta aprillisündmustele järgnenud aega Vene-Eesti suhetes, kui Moskva teatas ametlikult transiidi (va Timtšenko-Putini nafta) piiramisest ning Eesti ettevõtetele püüti teha takistusi äri ajamisel Venemaal.

Veinisõda on Venemaa pidanud ka Georgia vastu (alates 2006) ning Moldovagi on varem olnud sarnase piirangu all. Kuigi Moldova veinitööstus pole oma standarditelt kindlasti võrreldav Prantsusmaa või mõne teise Lääne-Euroopa veinimaaga, on ikkagi läbinähtav sanktsioonide rakendamine just nüüd pärast Moldova läänemeelse valitsuse vastavaid samme. Lisaks leinapäevale nõuti ka Vene vägede lahkumist Transdnistriast.

Moskvas lubati veiniimporti Moldovast piirata juba aprillis, kui selgus, et presidendi kohusetäitja Mihai Ghimpu ei kavatse osaleda võidupüha paraadil Punasel väljakul. Nüüd siis on järgnenud uus ähvardus, mis  veenab, et Venemaale on väga vastumeelne Moldova hiljutine pööre läänemeelsema välispoliitika suunas.

Tegelikult räägib see lugu veenvalt sellest, et Venemaa püüab kõigiti kasvatada oma poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu endise Nõukogude impeeriumi aladel. Pärast Ukraina sisulist allaneelamist (eriti sõjalis-strateegilises valdkonnas) on surve Moldovale kindlasti kasvamas.

Sellises olukorras on kindlasti äärmiselt tähtis, et võimalike tavarelvastuskõneluste puhul ei loobutaks 1999. aasta Istanbuli kokkulepetest, mille alusel pidi Venemaa oma väed Moldovast välja viima. Tegelikult peaks Lääs oma survet selles küsimuses hoopiski suurendama.