Kas Külm sõda on ikka lõppenud?

Paratamatult tekitab uus suur spioonilugu (foto: WT) Ameerika Ühendriikides küsimuse: kas Külm sõda on ikka tõesti minevik? Rahuaja tingimusi ning eriti veel paljukiidetud reset-poliitikat arvestades on sedavõrd suur luureskandaal mõistagi erakordne. Huvitav, et see tuli ilmsiks vahetult peale president Medvedevi USA visiiti.

Esialgsetel andmetel on tegemist pikaajalise operatsiooniga, mis ulatub tagasi 1990ndatesse aastatesse. Samas näitab see kujukalt, et Venemaa luuretegevus (antud juhul SVR ehk välisluureteenistus) pole vaatamata Külma sõja suurtele vastasseisudele vähenenud. Pigem on endised mahud isegi ületatud.

Nii näiteks on teada, et täna tegutseb Ukrainas rohkem Vene eriteenistuste inimesi kui 1950ndatel aastatel vastupanuliikumist maha surudes. Ka Venemaal endal räägitakse enam kui 2 miljonist eriteenistuste kaastöötajast, mis on suurem kui N.Liidu aegadel.

Lisaks USA juhtumile on ka näiteks Saksamaa rõhutanud, et Venemaa kujutab neile tõsist luurealast ohtu. Eriti viidatakse küberjulgeolekule. Kas need lood ei peaks tegema siiski lääneriike veidigi ettevaatlikumaks eriti julgeolekualast koostööd Venemaaga laiendades? Miks peaks strateegiline partner nii kiivalt Lääne järel luurama? Või Venemaa siiski pole strateegiline partner?

ETV võiks vahelduseks ka tennist näidata

Kaia Kanepi suurepärane ja Eesti tenniseloole kindlasti ajalooline mäng Wimbledonis läheb kahjuks Eesti televaatajatest kauge kaarega mööda. Napisõnalised teated Londonist jätavad mulje, nagu oleks tegemist mõne nurgataguse spordisündmusega.

Kuigi ülekandeõigusi on nähtavasti keeruline osta, võiks siiski ETV kasvõi veerandfinaalikski oma kaameraga Wimbledoni kohale minna. Ja kui see pole võimalik ehk õnnestub Kaialt vähemalt mõnegi kommentaari küsida.

Igatahes on rahvusvaheline meedia Kaia tegemisi küll hoopis enam jälgimas kui Eesti avalik-õigusliku telekanali sporditoimetus. Maailm ei keerle ju ainult ümber jalgpalli:)

Eesti-Vene suhteid mõjutavad teod, mitte jutt

Eesti-Vene suhted on aastate jooksul olnud kui palav pudru, mille ümber on peetud palju jutte ja hellitatud lootusi, kuid kus on puudu olnud tegudest. Eriti sellistest tegudest, mis ei ole tingimuslikud ega lähtu Venemaa ekspansioonihõngulisest survetaktikast.

Eesti on omalt poolt korduvalt väljendanud valmisolekut näiteks nii majanduskoostöö tihendamiseks vajalike lepingute allakirjutamiseks kui ka reaalsete probleemide, nagu piiriületusjärjekorrad ning infrastruktuur, lahendamiseks. Siiani on Venemaa juhtkond suhtunud sellesse suurema huvita.

Venemaa Kontrollikoja esimehe Sergei Stepašini (pildil) ja raudteejuhi Vladimir Jakunini äsjane külaskäik Eestisse on kindlasti märgiks sellest, et Moskva on muutmas oma sõjakat retoorikat. Mõlemad mehed omavad mõjujõudu naaberriigi tänases otsustusahelas, mistõttu hea tahte olemasolul võiksid ka mingid küsimused paigast nihkuda.

Seetõttu on esimeseks lakmuseks suhete tulevikust konkreetsed ettepanekud või teod, mis pärast neid visiite võiksid järgneda. Kui maad võtab vaikus ning pelgalt märtsikuiste valimiste ootus, siis on selge, et miskit põhjusmõttelist muutumas ei ole.

Nii Stepašin kui Jakunin on endised eriteenistuste kõrged ohvitserid, mistõttu peaksid nad väga hästi tajuma, et tuimalt prõmmides või vaid ühele poliitilisele jõule panustades pole võimalik kahepoolseid suhteid pikaajaliselt edendada.

Teisest küljest jällegi, kui keegi Eestis arvab, et ühepoolsete järeleandmiste (sic! Ukraina) on võimalik edu saavutada, siis sellised poliitikud lähtuvad küll oma isiklikest, mitte aga riiklikest huvidest. Mis veelgi olulisem, selline lähenemine ei teeni ka mitte Eesti-Vene suhete parandamise huve, vaid vastupidi.

Mõned meie ettevõtjad on hurjutanud, et Eesti pole osanud olla suhetes Venemaaga nii pragmaatiline kui põhjanaaber Soome. Esiteks on see õõnes jutt, sest Eesti-Vene kaubavahetus meie välismajanduse bilansis (eksport-import kokku umbes viiendik) on umbes sama osatähtsusega kui Soome-Vene kaubavahetus põhjanaabrite välismajanduses (neil 24%). Venemaa osatähtsust meie bilansis on võimalik kindlasti veidi tõsta, kuid mitte hüppeliselt.

Teiseks olen siingi blogis varem rõhutanud, et suhete taustsüsteemid on meil võrreldes soomlastega pehmelt öeldes pisut erinevad. Ajalugu pole just kõige parem suhete siluja, kuid samas ei saa me ei üle ega ümber mõningatest põhimõttelistest küsimustest. Kui Moskva jätkab Eesti õigusliku järjepidevuse ignoreerimist, siis on vundament usalduse laiendamiseks ning suhete edendamiseks mõistagi habras.

Stalin lahkus Gori keskväljakult

See pilt Gori keskväljakult, mille tegin 2009. aasta veebruaris on nüüdseks juba ajalugu. Eile öösel eemaldasid linnavõimud Stalini kuju, et viia see Gori lähedal asuva muuseumi õue.

Väljakule, kus 2008. aasta augustis sai Venemaa vägede pommirünnakutes surma mitu inimest, nende hulgas näiteks ka Hollandi ajakirjanik, püstitatakse mälestusmärk toonases sõjas hukkunud kangelaste auks.

Eelmisel aastal Goris olles küsisin kohalikelt, kuidas käib kokku demokraatliku Gruusia tugevdamine ning Stalini jätkuv kummardamine. Vastus oli kiire, kahju, et Vene pommid monumendile pihta ei saanud. Nüüd on see küsimus lahendatud, päris viisakal kujul.

Kaia tegi Eestile ilusa pühadekingituse

Kaia Kanepi võitis just Wimbledoni 18. väljakul ilusas ja veenvas mängus Prantsuse lahtiste finalisti ning maailma kuuenda reketi Samantha Stosuri. See on meie tennisele ja kogu Eestile suurepärane kingitus pühade hakuks!

Kaia on vist üldse varem jagu saanud kahest esikümne mängijast, nüüd siis kolmas ja just väga tugevalt mängiv Stosur. Tänu sellele pääseb ta kindlasti ka rahvusvahelise pressi esiridadesse, sest lülitas ju samuti välja eelmise suurturniiri tipu, nagu juhtus eile Schiavonega.

Stosuri kaotus on muidugi kibe, sest austraallased lootsid vargsi võitu. See oleks tõstnud Stosuri maailma esireketiks. Pariisis võitis ju Stosur Serenat ja Justini. Samuti Jankovici, kes oli varem võitnud Kaiat.

Nüüd on Kaia tabelipoolel küll ja veel võimalusi edasi jõuda. Palju edu Kaiale!!

Huvitav avaldus Uzbekistani presidendilt

Täna potsatas minu meilikasti (nagu paljudele teistelegi) sõnum Uzbekistani saatkonnast Riias, milles sisaldus president Islam Karimovi avaldus. See on dateeritud tänase kuupäevaga ning räägib hiljutistest sündmustest Kõrgõzstanis.

Avalduse kõige olulisem osa on kirjas kolmandas lõigus, kus Karimov peab veriste kokkupõrgete põhjuseks mitte etnilist vaenu, vaid "väliste jõudude" soovi kiskuda Uzbekistan sellesse konflikti. Mõistagi pole avalduses täpsustatud, kes on need "välised jõud". Samas on see selge sõnum, et Uzbekistani pole lihtne provotseerida. 

Analüütikud on juba mõnda aega viidanud Venemaa aktiivsuse kasvule regioonis. Samas on teada, et Kesk-Aasia võti asub tegelikult just nimelt Uzbekistanis. Taškent on olnud Moskvale suhteliselt ebamugav partner, kuigi pärast veriseid sündmusi Andižanis 2005. aasta mais toimus märgatav lähenemine Uzbekistani ja Venemaa suhetes.

Poola mõjukus on kasvuteel

Täna peetakse Poolas presidendivalimisi. Kuigi esimene voor ei pruugi veel lõplikut võitjat selgitada, kahtlevad vähesed Bronislaw Komorowski edus. Hiljemalt 4. juulil, kui vajadusel toimub teine voor, on asi selge.

Pärast president Lech Kaczynski traagilist hukkumist Smolenski lennukatastroofis tõusis Komorowski parlamendi spiikri kohalt riigipea kohusetäitjaks. Olgugi, et Komorowski poliitiline karjäär ulatub juba Solidaarsuse aegadesse, on ta siiani olnud oma partei liidri peaminister Donald Tuski varjus. Poola ekspertide arvates annaks Komorowski võit mõjukust juurde just Tuskile.

Kuid hoopis enam poliitilisest siseheitlusest on Poola viimasel aastal oluliselt kasvatanud oma rahvusvahelist mõjukust energeetika vallas. Kildagaasi edu USAs, kus gaasi hind tänu uuele tehnoloogiale on aastaga langenud enam kui kolm korda, on ergutamas ka eurooplasi oma varusid üle vaatama.

Olemasolevate andmete kohaselt on just Poola suurimate kildagaasi varudega (vaata kaarti, STRATFOR) Euroopas. Arvestuslikult on Poolal gaasivarusid enam kui 1,5 triljoni kuupmeetri ulatuses. Võrdluseks niipalju, et Poola enda aastane gaasivajadus on 13,7 miljardit kuupmeetrit. See aga tähendab, et uue tehnoloogia rakendamine muudaks Poola gaasi importivast riigist gaasi eksportivaks riigiks.

See pole kindlasti hea uudis senistele gaasimonopolidele nagu Gazprom, sest väga kallid toruprojektid on ehitamisel veel kildagaasi mõju arvestamata. Uue tehnoloogia rakendumine mõjutab aga kindlasti gaasi hinda Euroopa turul ning muudab kallite projektide tasuvuse küsitavaks.

Kas venelane võib olla russofoob?

Kremli propagandamasin on eriti viimastel aastatel uue hooga püüdnud levitada müüti russofoobiast. Seda on tunnetada ka siin Eestis, kus kriitika Vene võimude tegevuse suhtes on mõnede kitsapiiriliste arvajate poolt automaatselt tembeldatud russofoobiaks. See on justkui kaitsekilp, mida kasutatakse argumentide puudumisel või siis lihtsalt tõe varjamiseks. Seda loogikat kasutades peaks näiteks kõiki Eesti opositsioonipoliitikuid, kes arusaadavalt on valitsuse suhtes kriitilised, kurjama estofoobi tiitliga. Kas pole mitte absurdne? 

Sellel nädalal jõudis Venemaal avalikkuse ette liikumise Solidaarsus liidrite, endise asepeaministri Boriss Nemtsovi (fotol paremal) ja endise energeetikaministri asetäitja Vladimir Milovi raamat "Putin. Tulemused 10 aastat". Seda faktirohket 48leheküljelist väljaannet on trükitud 1 miljon (!) eksemplari, mida jaotatakse tasuta üle Venemaa.

Tegemist on faktidele toetuva analüüsiga, mis kirjeldab kriitiliselt Vladimir Putini ajastut Venemaa lähiajaloos. Ma ei tahaks siinkohal sisu ümber jutustada. Soovitan kõigil seda ise lugeda. Eriti nendel, kelle arvates on Venemaa areng edukas ning käitumine muutunud euroopalikumaks.

Nemtsovi ja Milovi peamised järeldused on sellised:

*Korruptsioon on võtnud Venemaal katastroofilise ulatuse.

*Venemaa kaotab iga aasta pool miljonit inimest lühikese eluea, suure suremuse ning kehav tervishou tõttu.

*Kümne aastaga on Venemaa sõltuvus tooraine ekspordist kasvanud 44 protsendilt 65 protsendile kogu ekspordi mahust.

*Venemaa teedevõrk, korruptsiooni tõttu on kümne aastaga uute teede käikulaskmine vähenenud 2 korda.

*Selle ajaga on terroriaktide arv riigis kasvanud 6 korda.

*Elanikkonna varaline kihistumine on kasvanud 15 protsenti.

*Eelarvedefitsiidi ja elanikkonna vaesuse tingimustes kulutatakse hiigelsummasid erinevatesse korruptsioonihõngulistesse ja majanduslikult põhjendamata projektidesse: Sotši taliolümpia, torujuhtmed Nord Stream, South Stream ja Altai.

*Pensionifond on sisuliselt pankrotis, defitsiit ületab 1 triljonit rubla. Olukorra teeb keeruliseks kiirelt vähenev tööealine elanikkond.     

Nemtsov ja Milov ei kirjuta kaugeltki esimest korda sarnast analüüsi Venemaal toimuvast. Nad on seda teinud järjekindlalt nii raamatu vormis kui ka arvukatel esinemistel. Samas pole ma eriti kohanud, et neid russofoobias oleks süüdistatud.

Eilne uudis selle kohta, et Peterburi miilits arestis 100 000 eksemplari raamatu tiraažist näitab, kui valus on tänasel Venemaa juhtkonnal tõde tunnistada. Samas tehti selle sammuga karuteene iseendale, sest nüüd on see raamat veelgi populaarsem ja tuntum nii Venemaal kui piiri taga. 

Raamatu esitlus toimus sellel esmaspäeval. Siit leiate videolingi esitlusele.

Pildid Loksa maabumisõppuselt

Täna hommikul kell 9.15 algas Loksa rannas ajalooline maabumisõppus. Esimest korda harjutasid NATO liitlased - Eesti kaitseliitlased ja USA merejalaväelased ühisdessanti. Sündmust oli uudistamas oma paartuhat inimest, nende hulgas ka president Toomas Hendrik Ilves. Panen siin üles mõned paremad pildid, mis õppuse käigus tegin.

Amfiibroomukid liiguvad suitsukatte all ranniku suunas.

Üks kuuest amfiibsoomukist on jõudnud randa.

Selline see amfiibsoomuk näeb välja külje pealt.

President vestlemas meie kaitseliitlasega.

Koos kaitseväe ülema kindral Laaneotsaga dessanti jälgimas.

Dessant jõuab randa.

Raskeveokid valmistuvad dessanteeruma.

Piiluparti meenutav soomuk-teejuht.

Mineviku mahasalgamine pole pääsetee

Tänasel juuniküüditamise 69. aastapäeval on kohane mõelda korraks nii ajaloole kui ka meie homsele. Kas me seda soovime või mitte, kuid kahjuks mõjutavad meie lähiajaloo traagilised sündmused veel tänagi tuntavalt rahvusvahelist keskkonda ning kaudselt meie julgeolekut.

Inimsusevastased kuriteod on teadagi aegumatud. Kuigi Eestis on kostunud aegajalt arvamusi, et kas me ikka peaksime oma suhteid Venemaaga ajalugu meenutades häirida laskma, ei pääse me mineviku mõjust seda lihtsalt maha vaikides.

Riikide ja rahvaste identiteedilood on sedavõrd tugevasti seotud ajaloolise mälu ning traditsiooniga, mis paratamatult mõjutavad nende rahvusvahelist käitumist ning hoiakuid. Eriti on see tunnetatav erinevate kultuuriruumide murdepunktides, kus ratsionaalsus on sageli taandunud toore jõu ees.

1941. aastal läbiviidud suurküüditamine puudutas teatavasti lisaks Eestile kõiki Molotov-Ribbentropi salasobingu järel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud alasid Baltikumis, Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas.. Kokku viidi 14. juunil ja sellele järgnenud päevadel kodudest enam kui 65 000 inimest. Enamik nendest hukkus.

Eestist sunniti loomavagunitesse üle 10 000 mehe, naise ja lapse, kellest umbes 6000 inimest tapeti või suri vangilaagrites. Juuniküüditamine oli osa rahvusliku eliidi hävitamisest, millega tehti algust kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis.

Tegelikult polnud selles taktikas midagi uut, sest juba Eesti Vabadussõja ajal püüdis Nõukogude võimu tööriist Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga hävitada noore rahva elujõulisemat osa. Vaevalt paari kuuga tapsid punased 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses Eestis 650 talupidajat, kirikuõpetajat, koolmeistrit, kaupmeest. Inimese saatuse otsustas tema sotsiaalne kuuluvus või lihtsalt pealekaebus.

Stalinistlik Nõukogude Liit oli täiustatud jätk Lenini ja Dzeržinski loodud terrorisüsteemile, mille sisuks oli hirmu ja vägivalla kaudu oma utoopiliste ideede elluviimine. Selle tulemuseks oli inimelu muutmine tähtsusetuks ning karistamatuse sündroomi tekkimine ja süvenemine. Viimane on paraku juurdnud nii sügavale, et veel tänagi ilmutab ennast kõige hirmutavamal moel. Mõelgem kasvõi Tšetšeeniale või näiteks ajakirjanike karistamatule tapmisele.

Kommunistlike kuritegude teadvustamine ning nende hukkamõist pole kellegi poliitiline kapriis, nagu teinekord püütakse väita. Ka ei aita mineviku haavade ravimisel nende mahasalgamine ehk siis “ajaloo võltsimise” vastu võitlemine.

Turvalisema tuleviku nimel ning suhete usaldusväärsuse suurendamiseks on hädapärane oskus kahetseda toimunut ning suutlikkus vastastikku leppida. Euroopa südames on seda suudetud, mistõttu peaks see olema võimalik ka mujal.

Venemaa põlvitav peaminister Katõnis oli paljudele, eeskätt poolakatele väga oluliseks signaaliks. Kui see polnud lühiaajalisi eesmärke täitev samm, siis see peaks olema ju võimalik ka teiste sarnaste keeruliste minevikusuhete silumine. Teinekord piisab vaid heast tahtest.

See artikkel ilmus täna Delfi arvamuses. 

Kes võidab jalgpalli maailmakarika?

Maailma suur jalgpallipidu on täies hoos. Ma ei saa küll öelda, et oleksin pühendunud fanaatik, kuid enamiku enda jaoks põnevamatest mängudest püüan kindlasti ära vaadata. Praegu on veel piisavalt aus küsida: kes võidab seekord?  See on sama hea küsimus, et kui ennustada ette ilma Eestis 11. juulil. Siis on see finaalipäev.

Paljud arvavad, et hispaanlased võiksid lõpuks võtta maailmatiitli. Brasiilia on alati tugev, Saksamaa noor võistkond võiks jõuda kaugele ning Holland, Itaalia ja Inglismaa on väga janused. Miks mitte mõni üllataja, nagu näiteks Kamerun?

Kuid ikkagi, hasart tekib kellelegi kaasa elades. 1990ndatel hoidsin pöialt sakslastele. Mulle lihtsalt meeldis toonane meeskond, kus ilma tegid Klinsmann, Matthäus, Völler. Hiljem olen aga rohkem hoidnud inglaste ja argentiinlaste poole. Kui päris aus olla, siis seekord hoian pöialt Maradona meeskonnale.

Tänane esitus nigeerlaste vastu oli heitlik, kuid kui nad suudaksid oma koormast vabaneda, siis jõuaksid ilmselt kaugele. Vaatame, sest pall on ju teadagi ümmargune:)

Halenaljakas diskrediteerimiskatse

Täna Moskva linnakohtus tehtud sensatsioonihõnguline avaldus selle kohta, et Arctic Sea kaaperdamise tellijate hulgas on Eesti endine luureülem ning ettevõtja Eerik Niiles Kross, näib  desinformatsiooni levitamise ning diskrediteerimise operatsioonina. Sihtmärgiks on Kross, kuid kaudselt ka Eesti.

Nii Krossi enda kui ka Eesti õiguskaitseorganite avaldused kinnitavad, et omal ajal Läti kõrgema merekooli lõpetanud Dmitri Savinsi  eeluurimise ajal tehtud ülestunnistused näivad sihiteadlikult konstrueeritutena. Miks pole Venemaa prokuratuur näiteks pöördunud Eesti kolleegide poole järelepärimisega, vaid laseb teemal liikuda meediaavarustesse. Uudistes levitatav tekst viib mõttele, et kogu loo taga on hoopis teised eesmärgid. 

Miskipärast on Krossi iseloomustamisel Savinsi poolt lisatud, et ajaloolasena on ta kirjutanud Nõukogude võimu vastu võidelnud metsavendadest ning et tema isa (Jaan Kross) oli Nõukogude ajal dissident.

Ma võin eksida, kuid minu arvates näitab see juhtum, et Eesti välispoliitilised hoiakud ning positsioon Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaana eriti Venemaa lähinaabrite euroatlantiliste pürgimuste toetamisel on olnud väga edukas. Meie enesekindluse raputamiseks püütakse kasutada ajast ja arust diskrediteerimisvõtteid, kuid need umbuvad eos.

Kahjuks viitab see juhtum veelkord sellele, et infosõdade ajastu on täies hoos. Globaalses meediaruumis käib heitlus mitte tõe, vaid kuvandi ümber. Seepärast on oluline, et ka selle juhtumi puhul tuleks keskenduda konkreetsetele faktidele, mis nullivad desinformatsiooni.

Eesti eurotee - palju õnne ja jõudu tööle!

Eilsel kohtumisel Brüsselis õnnitles Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Olli Rehn Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsiooni (lisaks siinkirjutajale Raivo Järvi ja Jüri Tamm) liikmeid suure edusammu puhul - Eestist saab 1. jaanuaril 2011 eurotsooni 17. liige.

Rehni hinnangul on kogu Eesti ühiskond saanud hakkama tänases Euroopas erakordse saavutusega - suutnud kiirelt ja paindlikult reageerida majanduskriisile vastutuskoormat tulevastele põlvedele lükkamata. Otsused on olnud keerukad, kuid Eesti liitumine eurotsooniga ning selleks tehtud majanduspoliitilised sammud aitavad kindlustada uut tõusu ning pikaajalist stabiilset arengut.

Samas on selge, et 1. jaanuaril ei lõpe, vaid alles algab Eesti eurotee. Selle osaks on vastutustundliku eelarvepoliitika jätkamine kodus (erilise rõhuga inflatsiooni kontrollimisel) ning uute otsustusvõimaluste kasutamine eurogrupi kaudu.

Kinnitasin Rehnile, et Eesti huvides on kindlasti aktiivne osalemine eurogrupi otsustusprotsessis. Selle sisuks on kindlasti ka Euroopa Liidu parema majandusliku valitsemise korraldamine, kus meid ei tabaks Kreeka-sarnased üllatused või kus ka väline spekulatiivne surve oleks kiiremini taandatav.

Kuigi meie eurootsuse viimane formaalne kinnitamine toimub 13. juulil rahandusministrite kogunemisel, on täna täiesti kindel, et Eesti võtab 1. jaanuaril 2011. aastal kasutusele euro just sellise vahetuskursi alusel, mis on meil täna. Palju õnne ja jõudu tööle!

Horvaatia sai naabritelt rohelise tule

Sloveenia eilse referendumi napilt positiivne tulemus avas Euroopa Liidu ukse mitte üksnes Horvaatiale, vaid hoidis ära lisatakistuse tekkimise ühenduse laienemisele ka teistesse Balkani riikidesse.

Horvaatia peaks nüüd tegema oma kodutöö kõigi veel lõpetamata liitumiskõneluste peatükkide osas, et olla võimeline enda seatud eesmärgi täitmiseks - saada Euroopa Liidu 28. liikmesmaaks 2012. aastal.

Sloveenia ja Horvaatia vahelise piiri küsimus on aastaid takistanud kahe naaberriigi mõistlikke suhteid ning viimase lähenemist Euroopa Liidule. Eilnegi referendum näitas, et sloveenlaste hulgas on see teema väga tundlik. Esialgsete andmete järgi toetas valitsuse ettepanekut 51,6 protsenti hääletamas käinutest.

Samas on referendumi tulemus oluliseks märgiks leppimise võimalikkusest ning lisab usku ka teistele Lääne-Balkani riikidele, et vaatamata ajaloolistele probleemidele on just lõimumine Euroopa Liiduga regionaalset sidusust ja koostööd suurendav tegur.

Horvaatia liitumisprotsess on olnud tunduvalt keerulisem kui ühegi teise varasema laienemise lugu. Ühenduse seatud mõõdikud peaksid välistama poliitilise krediidi ning valmistama riigi paremini ette ühenduses osalemiseks.

Hiljuti Tallinnas Horvaatia pealäbirääkijaga kohtudes tunnetasin, et Zagrebis võetakse protsessi väga tõsiselt ning vaatamata kõrgendatud nõuetele ollakse valmis enda seatud tähtajaks ka kodutöö ära tegema.

Miks Riigikogu häbeneb Eesti lippu?

Täna on Eesti lipu päev. Sel puhul on päris paslik korraks mõelda, kui väga me oma lippu siis ikkagi hindame. 23. märtsil 2005 vastu võetud Eesti lipu seadus sätestab üpris täpselt ja kohati ka päris rangelt, kes, kus ja millal võib või peab lippu kasutama.

Samas ei määra seadus täpsemalt, kuidas või kus võiks lippu kasutada näiteks siseruumides. Nii ongi tihtipeale meie eelistuseks siseruumide puhul jäänud väike lipuke laual. Kõige ilmekamalt on see täna nähtav Riigikogus. Minu arvates on see oma lipu häbenemine, kui Riigikogu saalis pole spiikri selja taga mitte täismõõdus Eesti lipp (ja näiteks ka Euroopa Liidu lipp), vaid üksnes pisike lipuvardake laual.

Sellel teemal on aegajalt ka sõna võetud (sealhulgas minu kolleegid Riigikogus), kuid olukord on ikka endine. Riigikogu kantselei võiks lisaks Pika Hermanni tornile (mille lipukasutus on kirjas seaduses) vaadata kiiremas korras üle Eesti lipu väärikama kasutamise ka meie parlamendi siseruumides.

Minu arvates võiks Riigikogu saalis olla esimehe selja taga täismõõtmetes Eesti ja Euroopa Liidu lipp. Samuti võiks ametlike vastuvõttude puhul kujundada üks kindel koht ka lipunurgaks, kus toimuksid protokollilised tervitused. Täna on ikka veidi hale, kui näiteks Hispaania kuninga või mõne teise tähtsama riigitegelase auks on meil kusagil peeglilaual väike lipuke.

Eesti lipp on ju nii ilus, et seda ei peaks küll häbenema.

Kaks ilmekat videolõiku sõnavabadusest Venemaal

Need kaks alljärgnevat videolõiku on ilmekaks tõenduseks, millises seisus on sõnavabadus tänasel Venemaal. 29. mail räägib peaminister Vladimir Putin DDT laulja Juri Ševtšuki ootamatule küsimusele vastates, et demokraatiata pole Venemaal tulevikku. 31. mail ajab aga miilits Moskvas sõnavabadust nõudva miitingu taaskord vägivaldselt laiali. Arreteeriti enam kui 100 osalejat. Mitmed nendest peksti julmalt läbi.

Kes tahab kogeda vahetut informatsiooni sõnavabaduse seisust Venemaal ning vaadata filmi "Vene õppetunnid", tulge täna kell 18 Tallinna kinno "Sõprus". Peaesinejaks on ajalehe Novaja Gazeta peadirektor Sergei Kožeurov. Viimane on naaberriigi üks legendaarsemaid vaba meedia juhte läbi viimase 20 aasta. Lisaks toimub ka Novaja Gazeta poolt välja antud raamatu "Vene-Gruusia sõda" eestikeelse väljaande esitlus.

Võimalikud arengud seoses Gaza juhtumiga

Esmaspäevahommikune verine vahejuhtum Vahemerel, kui Iisraeli kaitsejõudude ebaõnnestunud politseioperatsioonis hukkus 9 inimest, on lisanud pingeid niigi keerulisse Lähis-Ida suheterägastikku. Ühelt poolt tegutsesid Iisraeli kaitsejõud ülemäärast jõudu kasutades, teisalt oli humanitaarsaadetise taga organisatsiooon, millel on tuvastatud sidemeid ka al-Qaedaga.

Minu arvates on täna oluline jälgida vähemalt nelja erinevat arengut. Esiteks on regionaalse julgeoleku seisukohalt äärmiselt tähtis küsimus, kas antud vahejuhtum võib saada sütikuks kolmandale intifadale. Viimase eest on juba mitu korda hoiatatud, kuid siiani on siiski halvimast suudetud hoiduda. Paraku on pinged Gaza sektori ümber pidevalt kasvanud ning Hamasi soovimatus (näiteks Iraani mahitusel) oma terroritegevusest loobuda on hoidnud maakitsust Iisraeli kehtestatud blokaadi all.

Teiseks tähtsaks teguriks on viimase paari aasta jooksul järsult halvenenud suhted Iisraeli ja Türgi vahel. Viimane on olnud Tel Avivile tähtsaim partner moslemiriikide seas, kes alles hiljuti püüdis vahendada suhteid Iisraeli ja Süüria vahel. Laveajuhtumis oli 9 tapetu seas 4 Türgi kodanikku. Ankara kutsus tagasi oma suursaadiku Tel Avivist, Iisrael on soovitanud kiirelt kõigil oma kodanikel lahkuda Türgist ning hetkel on just Türgi Iisraeli vastase ÜRO seisukoha eestvõitleja.

Kolmandaks oluliseks teemaks on mõistagi Iisraeli ja USA suhete tulevik. Esmaspäeval pidi Iisraeli peaminister Netanyahu kohtuma Valges majas president Obamaga, kuid katkestas arusaadatel põhjustel Kanadas olles oma visiidi Põhja-Ameerikasse. Alles mõned nädalad tagasi teatas Iisraeli suursaadik Washingtonis, et kahe riigi vahelised suhted pole kunagi olnud nii jahedad kui praegu. Samas oli just USA see, kes ÜRO julgeolekunõukogus 11 tundi väldanud aruteludes pehmendas Iisraeli-vastast avaldust.

Neljandaks pole siiski väheoluline, millist rolli mängib piirkonna pingete leevendamises vahetu naaber - Euroopa Liit. Viimane on olnud üks suurimaid Palestiina omavalitsuse toetajaid (umbes 300 miljonit eurot aastas), kuid paraku on tulemused siiski äärmiselt kesised. Nagu viimane sündmus näitas, on Euroopa äärmusvasakpoolsed poliitilised jõud valmis osalema küllaltki kahtlase väärtusega operatsioonides.