Euroopa vaevaline debatt Madridis

MADRID. Tänane päev COSACi kohtumisel Madridis on paraku veelkordseks kinnituseks sellest, kui keeruline on Euroopa Liidu tasandil rääkida tõeliselt aktuaalsetel teemadel. Viimati olid liikmesmaaade parlamendisaadikud (COSAC) koos eelmisel sügisel Rootsis.

Sellest ajast saadik on Euroopa Liidus kujunenud läbi aegade üks kriitilisemaid olukordi. Siin aga räägime ikkagi kõige madalama ühisnimetaja stiilis ehk siis võimalikult vaikselt tegelikest küsimustest. Peaaur läheb COSACi enda tuleviku peale, samas on äärmiselt piiratult kõne all majanduskriis ning Euroopa tulevik.

Ainus, mis on siin saadikuid elevile ajanud, on mõistagi varahommikune juhtum Gaza suunas liikunud "rahuflotilliga". Arusaadavalt on inimohvritega lõppenud intsident hukka mõistetud ning nõutud kõigi asjaolude väljaselgitamist.

Samas on siiski COSAC hea formaat koridorivestlusteks ning kohtumisteks kolleegidega korraga erinevatest liikmesmaadest. Kasutasin seda võimalust usinalt, uurides arenguid eriti meie naabermaades (Poola, Rootsi, Läti).

Kas majanduskriis võiks kärpida siestat?

MADRID. Homme siin Hispaania pealinnas algavaks Euroopa Liidu liikmesmaade parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide delegatsioonide traditsiooniliseks kohtumiseks (COSAC) saabudes käis mul korraks mõttest läbi küsimus: huvitav, kas käimasolev majanduskriis võiks kuidagi mõjutada kohaliku rahva ärimeelt?

Siesta ehk pärastlõunane magamisaeg on nii Hispaania kui mõne teisegi Vahemere riigi pikaajaline traditsioon. See on sedavõrd suure elujõuga, et isegi tänapäeva hektiline ja globaliseerunud elurütm pole suuresti mõjutanud siestat. 

Näib, et ka käimasolev majanduskriis ning Hispaania suur tööpuudus pole käitumismalle muutnud. Eile tabasin ennast olukorrast, kus kell neli pärastlõunal polnud Valencia turistirohkes piirkonnas kuigi kerge lahtiolevat söögikohta leida. 

Homme räägib meile Hispaania peaminister Zapatero, kuidas edeneb eesistumine Euroopa Liidus ning mida on tal öelda majanduskriisi teemadel. Ootan huviga:)

Maailm punases

Pingete kiire eskaleerumine Korea poolsaarel, suurest võlakoormast tingitud raharaputused Euroopa Liidus ning kõigele lisaks veel uute sanktsioonide kavandamine Iraani vastu (rääkimata Afganistanist, Somaaliast ja paljudest pisematest probleemidest) on surunud maailma parajalt punasesse.

Potentsiaalsete konfliktide või kriisisituatsioonide hulk on selgelt peegeldumas maailma rahaturgudelt, kus valitseb ebakindlus lähituleviku ees. Paljud kahtlevad, kas olemasolevad rahvusvahelised struktuurid on võimelised nende ohtudega toime tulema.

Lisaks kummitab praegu maailma üha suurem killustumine ning erinevate jõukeskuste esilekerkimine, mis teeb ÜRO võimekuse maandada ähvardavaid ohte oluliselt piiratumaks. Lisaks tuntud suurustele on viimasel ajal ennast jõulisemalt näitamas ka Brasiilia ja Türgi.

Kahjuks on kõige selle taustal Euroopa Liidu ühtne välispoliitiline võimekus silmatorkavalt nõrk. Asi on juba nii kaugele jõudnud, et Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja süüdistab otsesõnu Catherine Ashtoni oma volituste ületamises (seoses Iraani tuumakütuse teemaga).

Kuid hoolimata tõsiasjast, et suured ihkavad omatahtsi käitumist, puudub Euroopal ja selle sees Eestil alternatiiv. Ise killustudes anname võimaluse nendele, kes tahaksid taguda läänemaailma ammuennustatud langusesse uut hoogu.

Sõidan ise homme Madridi, et seal eelolevatel päevadel kohtuda oma kolleegidega teistest liikmesmaadest. Loodetavasti räägime mitte üksnes nendel teemadel, mis meid vähem ärritavad ja mis seetõttu pole päevakajalised, vaid ka tegelikest probleemidest nende õigete nimede all.

Kes võiks olla Eesti nägu?

Kord Türgis kohtumisel sealse kaubanduskoja esindajaga tuli jutuks Balti riikide tuntus või tundmatus sealsete ettevõtjate hulgas. Paarkümmend aastat Balti riikide ja Türgi ärikontakte vahendanud mees oli oma vastuses kiire - kõige tuntum on Leedu. Ja põhjus oli sama lihtne - korvpall.

Kaasaegses netiseeritud maailmas on mõistagi keeruline saavutada laialdast kuvandituntust, sest igapäevane üleilmne infouputus on muutnud inimesed tihti immunseteks uute ja vähetuntud teemade suhtes. See käib kä väikeriikidele nii olulise enesereklaami kohta, sest vähese ressursiga on raske laiemat ja püsivamat tähelepanu võita.

Samas kinnitas aga seesama Türgi kohtumine, et ilme riigipoolse sihikindla turundustegevuseta on keeruline ehk kulukam ka ettevõtjatel uutel turgudel oma tooteid või teenuseid pakkuda. Eesti pole siin kaugeltki algaja, sest aastatega on enesetutvustuseks kulutatud kümneid miljoneid kroone. Samas on alati võimalik veidi juurde mõelda või leida neid emotsionaalselt positiivsemaid linke, mille kaudu huvi tekitada.

Eelmisel nädalal kuulsin meie Washingtoni saatkonnas, et selleaastasel Euroopa päeval külastas meie esindust mõne tunni jooksul umbes 3000 inimest. Paraku jagus Eestit tutvustavaid materjale kaugeltki mitte kõigile. Loomulikult pole mõtet toota prügikastitäidet, kuid samas ei tea kunagi, millest üks kontakt võib edasi areneda. EAS ja teised asjassepuutuvad ametkonnad võiksid siin ehk võtta pikema sammu.

Kuid loo pealkirja ja alguse juurde tagasi tulles tahan rõhutada, et Eesti pole kuigi hästi suutnud oma rahvusvaheliselt tuntud inimesi rakendada meie tutvustamiseks. Tallinna vanalinna ilu, spaade rohkus või meie üldine e-meelsus on kindlasti head haakekohad riigi tutvustamisel nii turistile kui investorile, kuid emotsionaalse sideme loob ikkagi inimene.

Kui paljud maailmas teavad, et Arvo Pärt või Carmen Kass on seotud Eestiga. Või kui palju me püüame ise siduda Eesti tutvustamisega suurde telemeediasse jõudvaid sportlasi nagu varem Markko Märtin ja Jaan Kirsipuu ning nüüd näiteks Kaia Kanepi, Gerd Kanter või Joel Lindpere. Vist mitte väga. Aga võiks, sest spordi vahetus ja emotsionaalsus on kergelt piire ületav.

NATO strateegilisest kontseptsioonist

WASHINGTON. Eilne konverents Woodrow Wilsoni keskuses oli üks paljudest NATO tuleviku üle peetud aruteludest. Peaesineja Madeleine Albright tutvustas tema juhitud ekspertide raportit alliansi tulevikust ning päeva täitnud teised esinemised keskendusid teemadele uutest ohtudest kuni suheteni Venemaaga.

Nii eilse ürituse kui ka kogu strateegilise kontseptsiooni ettevalmistamise protsessi üheks peamiseks tulemuseks on avatud ja sisuline arutelu NATO olemusest, peamistest eesmärkidest ning uutele väljakutsetele parimate vastuste leidmisest. Kunagi varem pole NATO tuleviku üle nii põhjalikult ja avlikult arutletud, kusjuures kaasatud on ka NATO partnerid.

Albrighti raport annab minu arvates küllaltki hea ülevaate laual olevatest küsimustest, mis iseloomustavad alliansi 28 liikmesmaa hoiakuid. Seejuures on nii mõneski küsimuses, sealhulgas suhetes Venemaaga, püütud leida kompromissina kõlavat sõnastust.

Eesti seisukohalt on kõige olulisem NATO peaeesmärgi ja põhiolemuse selge rõhutamine. Selleks on aliiansi moodustavate vabade ja demokraatlike riikide kollektiivse kaitse põhimõte, mida tuleb kinnitada läbi konkreetse kaitseplaneerimise ning usutava heidutuse tugevdamise.

Samas on ära toodud ka uued võimalikud julgeolekuohud (näiteks küber- ja energiajulgeolek), mis on vastavuses alles hiljuti meie parlamendis heakskiidetud Eesti julgeolekupoliitika alustega. Sealhulgas on mainitud ka Tallinnas asuva NATO küberkaitse oivakeskuse töö täiustamise vajadust.

Strateegilise kontseptsiooni tegelik tekst saab lõpliku heakskiidu selle aasta novembris Lissabonis toimuval NATO tippkohtumisel. Nüüd on peasekretär Rasmusseni voli võtta Albrighti raportist ning teistest sisenditest kõige tuumakam ning vormida see kõigile meelepäraseks dokumendiks. Loodetavasti jäävad Albrighti raporti põhisõnumid alles ka lõppdokumenti.

Mina rääkisin eilsel konverentsil küberjulgeolekust, rõhutades Eesti näitel kolme olulisemat tegevussuunda.   Küberjulgeoleku kasvatamisel on möödapääsmatud üheaegsed sammud ühiskonna ehk iga arvutikasutaja tasandil (küberkultuuri täiustamine), rahvusliku strateegia ja seadusandluse loomisel ning rahvusvahelise koostöö süvendamisel.

NATO kontekstis on küberjulgeolekust lähtuvate võiamlike ohtude käsitlemiseks täna ehk kõige parem viis artikkel 4 võimaluste (konsultatsioonid) parem ärakasutamine.

Eesti ja USA suhetest

WASHINGTON. Täna oli mu päevakava olulisem kohtumine USA välisministeeriumis Pamela Quanrudiga, kelle hallata on kogu Euraasia portfell. Peaaegu tund aega väldanud kohtumise ajal rääkisime kõige erinevamatel teemadel, sealhulgas olukorrast eurotsoonis ja Euroopa Liidus tervikuna, idapartnerlusest, suhetest Venemaaga, Afganistani missioonist.

Kuigi kohtumise detailidest ma mõistagi ei saa avalikult rääkida, võin kinnitada, et kahepoolsete suhete seis on väga hea ning äärmiselt avameelne. Nii mitugi teemakäsitlust andsid parema arusaamise USA praeguse administratsiooni prioriteetidest ja võimalikest sammudest.

Eesti ja USA suhteid on aastaid iseloomustanud kohtumiste sagedus ja kõrgetasemelisus kõige erinevamates valdkondades. Vaatamata uue administratsiooni vahepealsele sisseelamisperioodile on juba toimunud terve rida kohtumisi, sealhulgas kahe presidendi kohtumine Valges majas. Järgmisel nädalal on siin Wahsingtonis kiirvisiidil oma Põhjha-Balti kolleegidega Riigikogu spiiker Ene Ergma.

Reedel on mul ees esinemine Woodrow Wilsoni keskuses korraldataval konverentsil, kus peateemaks NATO tulevik. Põhiettekanne on eksvälisministrilt Madeleine Albrightilt. Mina keskendun küberjulgeolekule.

Cameron vaatab ikkagi Euroopa poole

Briti uue peaministri David Cameroni esimene välisvisiit on nüüdseks teada. 20.-21. mail teeb ta külaskäigu  nii Pariisi kui Berliini. Cameroni esimene välisvisiit Prantsusmaale ja Saksamaale on piisavalt kõnekas, arvestades tooride reserveeritust Euroopa Liidu suunal.

Kuigi Downing Street 10 omab kutset ka USA presidendilt, nõuab eeskätt majanduskriis kiireid konsultatsioone just Euroopa partneritega. See on hea võimalus kontrollida liidrite personaalset keemiat ning annb esimese ettekujutuse Cameroni rahvusvahelisest haardest.

Nii Sarkozy kui Merkel võivad kõneluste ajal võtta teemaks ka tooride tagasimeelitamise Euroopa Rahvapartei rüppe, kust britid eelmisel aastal lahkusid. Vaevalt see siiski suuremaks küsimuseks tõuseb, sest rahandusmured on ühtviisi olulised kõigile kolmele liidrile.

Nii kasvatatakse impeeriumi jätkajaid

Mõni aeg varjus olnud Venemaa noorteliikumine Nashi näitas nädalavahetusel ennast täies "hiilguses". Moskva kesklinna oli kohale toodud 70 000 noort üle riigi, et mõista hukka "ajaloo võltsijad" ning kaitsta "kodumaa suurt võitu".

Laupäevase ettevõtmise peaeesmärk oli korraldajate sõnul infosõja alustamine kõigi nende vastu, kes ei austa Nõukogude Liidu suurt võitu Teises maailmasõjas ning kasvatada uut põlvkonda austama ja mäletama seda ajaloolist triumfi. Teiste sõnadega on võimud voolimas kuulekast noorsoost impeeriumi jätkajaid, et ka veteranide põlvkonna kadumise järel oleks "suurt võitu" võimalik kasutada identiteediloo keskteljena.

Mõistagi on "Euroopa vabastamise" lugu keskseks narratiiviks nendele, kes peavad jätkuvalt oluliseks Venemaa ekspansionistlikku välispoliitikat ning ksenofoobset sisepoliitikat. Vaadake seda videoklippi (vene keeles), mis sedavõrd ilmekal moel kinnitab eelöeldut. Ka on Nashi kodulehel võimalik lugeda kodumaa vaenlastest ning kuidas nende vastu võidelda.

Hästi lavastatud üritusel jagati kõigile noortele välja Georgi lindi otsa riputatud padrunit, mis peaks nendele alatiseks jääma meenutama suurt võitu. Samas organiseeriti ajaloo võltisjate raamatute kogumine ning nende saatmine suurimatele võltsijatele (nende hulgas ka Toomas Hendrik Ilvesele). Viimane aktsioon meenutab küll kõige otsesemal moel Natsi-Saksamaa üliõpilaste korraldatud raamatupõletamist Berliini ühel keskväljakul 1933. aasta mais.

Selle loo lõppu passib aga veel üks tähelepanek lausa meie enda koduõuelt. Eesti Päevalehes ilmunud artikkel Evhen Tsybulenko ja Jevgeni Kristafovitši sulest näitab kujukalt, et eelmainitud infosõja kaasosalisteks on sisuliselt kaasatud ka populaarsusnäljas erakonnad Eestis. Eriti paneb mind imestama sotside tegevus, kes ju kannavad Tallinnas koos Keskerakonnaga valitsusvastutust.

Vene tippajaloolased tulevad Tallinna

Venemaa tuntud ajakirjanik Julia Latõnina tegi oma autorisaates 8. mail raadiojaamas Ehho Moskvõ  suurepärase analüüsi Nõukogude Liidu rollist Teise maailmasõja vallapäästjana. See on paras julgustükk, arvestades Georgi lintide alla maetud massipimedust tema kodumaal. Ja mitte ainult.

Latõnina analüüsi moraal on minu arvates lihtne - võidu ülistamise üheks eesmärgiks on maha vaikida sõja tegeliku tekke tagamaad. Selle sisuks on ühtlasi ka Eesti okupeerimise eitamine. Võit on mugav idee.

Sellega on võimalik taandada miljonid ohvrid - nii enda kui teiste rahvaste omad. Inimelu on vähemtähtis kui võit. Selline arusaam on aga üksnes võimalik impersonaalses messianistlikus maailmapildis. Latõnina julgus samas kinnitab, et kaugeltki mitte kõik ei usu pimesi Kremli pealesurutud ajalugu.

Latõnina kasutas oma jutus peaallikatena ajaloolaste Mark Solonini ja Viktor Suvorovi  raamatuid. Just neid nimetab ta ka Venemaa kaasaja suurimateks ajaloolasteks. Juba järgmisel nädalal on mõlemad mehed Tallinnas, kes osalevad 21. mail väga huvitaval ajalookonverentsil.

Euro on Eestile täiendav julgeolekutagatis

Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga tänased raportid ütlevad üheselt - Eesti on valmis 1. jaanuarist 2011  liituma eurotsooniga. See muidugi ei tähenda, et homsest võiksime püksirihma lõdvaks lasta ja jalad seinale lükata. Ka oleks mõnevõrra vastutustundetu kohe võlakoorma kasvatamisest rääkima hakata.

Kuid minu arvates seisneb tänase päeva kõige olulisem sõnum siiski Eesti julgeolekule lisatagatise tekkimises. Arvestades eriti viimastel kuudel Venemaa aktiviseerunud survet majandusliku ja seeläbi ka poliitilise mõjujõu kasvatamiseks endise Nõukogude Liidu territooriumil, on euroala laienemine Eestisse murrangulise tähendusega.

Ajakirja Newsweek venekeelse väljaande vahendusel on avalikkuse ette jõudnud Venemaa välisministeeriumis koostatud laiaulatuslik programm, millest ilmneb üheselt Moskva soov tõrjuda oma vahetus naabruses Lääne mõjujõudu ning kasvatada samas läbi majandusliku kohaloleku suurendamise naaberriikide pimeuskset Venemaa-meelsust.

Balti riikide kohta on öeldud, et seoses majanduskriisiga ning Euroopa Liidu investorite huvi langusega tuleks osta üles siinseid energeetika, logistika, transpordi ja infotehnoloogia ettevõtteid. Tonaalsusest ei jää kahtlust - Balti riike ei käsitleta võrdse partnerina ning suunatud investeeringutes nähakse mitte äriloogikat, vaid poliitilise mõjuvõimu eksportimist.

Just selles valguses on äärmiselt oluline Eesti hea eelarvepoliitika tulemusel saavutatud läbimurre euroalasse, mis seob Eestit ning kaudsel määral ka meie lõunapoolseid naabreid maailma ühe mõjukama (kuigi kriisi üle elava) finantssüsteemiga.

Seejuures kasvab Eesti mõjukus, sest nüüd muutume üheks otsustajaks ka Euroopa rahaliidus. Koos sellega saab Eestist Balti regiooni kõige enam integreerunud riik kogu euroatlandi süsteemis.

Mart Laari habe pole ohus

Hea kolleeg Mart Laar on meediale teatanud, et ajab oma habeme suveks maha kui Eesti peaks eurost ilma jääma. Mõned hetked tagasi Riigikogus toimunud kohtumisel (fotol koos kolleegi Taavi Rõivasega) Euroopa Parlamendi maltalasest raportööri Edward Sciclunaga andsid küll kindluse, et Maastrichti kriteeriumid täitnud Eesti liitub eurotsooniga 1. jaanuarist 2011.

Aastatel 2006-2009 Malta ettevalmistusi euroalaga ühinemiseks nõustanud Scicluna kinnitas, et tema raporti tekst saab olema lühike ning selle heakskiitmine leiab rahanduskomisjonis aset 2. juunil. Scicluna ei avaldanud arusaadavalt oma raporti detaile, kuid samas ei viidanud ta ka ühelegi takistusele, mis välistaks Eesti liitumise eurotsooniga.

Homme lõunaks on selge, mida ütlevad Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank. Nende koordineeritud raportid peaksid andma siis selge sõnumi, kas Eestit oodatakse eurotsooni või mitte. Nagu kinnitas Scicluna, lähtutakse üksnes kokkulepitud kriteeriumitest ja nende täitmisest. Täiendavate tingimuste või poliitiliste kaalutluste lisamise antud otsuseprotsessi Scicluna välistas. See aga tähendab meile eeldatavalt positiivset sõnumit.

Loomulikult ei tähenda homne päev veel lõppotsust, sest rahandusministrid kogunevad komisjoni ja keskpanga raportit arutama 7. ja 8. juunil. Viimase ja lõpliku otsuse vahetuskursi (mis on kehtiv Eesti krooni ja euro vahetuskurss) ja ülemineku kuupäeva (1.01.2011) kinnitamiseks teevad Euroopa Liidu rahandusministrid 13. juulil.

Viisavabadus ei tohiks muutuda poliitiliseks

Täna Brüsselis kogunevad Euroopa Liidu 27 liikmesmaa välisministrid räägivad ühe teema all ka suhetest Venemaaga. Mai lõpus Rostovis toimuva EL-Venemaa tippkohtumise ettevalmistamisel on üheks päevakorrapunktiks viisadialoogi süvendamine, mille tegelikuks sisuks on viisavaba liikumiseni jõudmine.

Ministritel on viisadialoogi süvendamise edasiste sammude osas erinevad arvamused. Suuresti jaguneb Euroopa Liit täna kaheks leeriks. Ühed arvavad, et Venemaaga võiks paika panna täpsema teekaardi, tehes sellest protsessist teatud mõttes poliitilise küsimuse. Kui tegevus muutub kuupäevaga tähistatuks, siis pole välistatud, et nii mõnesgi puhtalt tehnilises, kuid samas olulises küsimuses võidakse vaadata läbi sõrmede.

Eesti kuulub nende riikide hulka, kes tahavad selles küsimuses eeskätt sisulist ja konkreetsetele tegevustele suunatud koostööd. Võrdsetel ning reeglitest kinnipeetud alustel toimiv viisavaba liikumine Venemaaga oleks kindlasti ka meie huvides. Samas ei tohi Euroopa Liit teha asjatuid taganemisi juba üldtuntud standarditest.

Mäletame ju hästi, kui palju erinevaid samme pidi astuma Eesti enne, kui meid hakati lubama Euroopa laienevasse viisavabasse tsooni. Liitumine Schengeni alaga sündis aga hoopis mitu aastat pärast meie tegelikku ühinemist Euroopa Liiduga. Nende tegevuste sisuks olid nii õigussüsteemi, passikontrolli kui tehnilise piirikontrolli ühtlustamine vastavalt Euroopa Liidu standarditele.

Viisadialoog Venemaaga peaks sisaldama eeskätt just nende põhimõtete elluviimist. See aga tähendab terve hulga küsimuste eelnevat lahendamist Venemaa poolt: alates siseriikliku passisüsteemi reformist kuni näiteks piirijärjekordade reaalse lahendamiseni (foto: Tanel Mazur).

Venemaa on survestanud Euroopa Liitu kiiremate sammude astumisele seoses viisavaba liikumisega. See on Venemaale suhetes Brüsseliga üleüldse kõige tähtsam küsimus. Seejuures püüab Moskva muuta seda poliitilise tahte avalduseks, jättes sellega varju tehniliste ja õiguslike nõuete täitmise.

Venemaaga viisadialoogi arendamisel on samuti väga oluline, et sarnase küsimuse käsitlemine idapartnerluse riikidega ei satuks löögi alla. See tähendab, et kõigile kehtiksid võrdsed nõuded ja tingimused. Oleks ju eriti tobe, kui näiteks Lõuna-Osseetias või Abhaasias elavad Vene passide omanikud saaksid Euroopa Liitu rohelise tule, samas aga jääksid grusiinid pika ninaga.

Angela Merkeli must päev

Tänased valimised Saksamaa suurimal liidumaal Nordrhein-Westfalenis andsid Angela Merkelile nukra tulemuse: föderaalne valitsuskoalitsioon kaotas nii liidumaal kui jäi ilma enamusest Bundesratis. Konservatiivide ja eriti liberaalide läbikukkumine viitavad võiamlikele poliitikamuutustele Saksamaal.

Vaatamata olulisele valimispäevale leidis Merkel aega lennata Moskvasse ning osaleda hommikul Punasel väljakul toimunud paraadil. Viimane oli muuseas kõige paremas Nõukogude vaimus peetud jõudemonstratsioon. Koju naastes ootas aga Merkelit ees sõna otseses mõttes külm dušš.

Veel nädal aega tagasi oli lootus, et kristlike demokraatide ja vabade demokraatide koalitsioon võiks valimistel oma positsioone säilitada. Ometi näitavad lävepakuküsitlused, et vasakpoolsed (sotsid ja rohelised pluss uuskommunistid) on selges ülekaalus.

Nende valimiste puhul on lisaks Merkeli partei kaotusele (CDU kaotas võrreldes eelmiste valimistega 10 protsenti) tähelepanuväärne Ida-Saksa kommunistidest võrsunud Die Linke esmakordne pääsemine Nordrhein-Westfaleni parlamenti. Eeldatavalt on nad saanud 5,7 protsenti.

Teiseks üllatuseks oli Guido Westerwelle juhitud vabade demokraatide kesine tulemus võrreldes üldvalimistega. Kui eelmisel aastal sai FDP üle Saksamaa 14,6 protsenti, siis täna NRW valimistel vaid 6,5 protsenti. Tõsi, see on siiski pisut paremini kui eelmistel liidumaa valimistel.

Kuid mis kõige olulisem, Merkeli juhitud koalitsioonil pole tänasest enam ülekaalu füderaalparlamendi ülemkojas. See aga tähendab, et näiteks maksude vähendamisele ja muude reformide läbiviimisele on kerkinud tõsine takistus.

Võidu rõhutamine või ohvrite mälestamine

Tänasel mälestuspäeval on kohane meenutada kõiki neid miljoneid ohvreid, kes hukkusid või murdsid oma saatuse Teise maailmasõja ajal. Seetõttu toetan kõigiti Eesti presidendi tänast avaldust ning pärgade asetamist lahingutes langenud sõdurite mälestuseks. Sõltumata siis nende päritolust.

Täna hommikul PBK eetris olnud saade "Vene küsimus" keskendus eeskätt homsele päevale ning selle tähendusele eestlaste ja venelaste seas. Kuigi saatejuhid püüdsid pisut provotseerida jälle pronkssõduri teemadel, ei andnud see minu arvates tulemusi.

Saates tuli ilmekalt esile see võidumütoloogia, mis sageli varjutab teadmise võidu hinnast. Mida rohkem suudavad venemaalased tegelikult näha neid ohvreid, mida stalinistlik Nõukogude Liit ja natsistlik Saksamaa 1939. aastal Teist maailmasõda vallandades kaasa tõid, seda kergem on ka lepitus ning tõeliselt usalduslike suhete rajamine naabrite vahel.

Homne päev on Eestis emadepäev, mis tasandab asjatud emotsioonid ja lubab veidi rahulikumalt suhtuda ka sellesse, mis juhtus 65 aastat tagasi.

Euroopa Liit ja ajaloo lõputus

Euroopa (Liidu) eilne, tänane ja ka homne päev on olnud pidevalt laiemas arutluses juba pikki aastakümneid. Kaasaeg on venitatav mõiste, kuid paljud tänaste sündmuste ja arengute juured on otsapidi taandatavad vähemalt 19. sajandi ideedesse kui mitte isegi kaugemale.

Pariisi rahukonverentsi avamisel 1849. aastal ütles prantsuse kirjanik Victor Hugo oma kuulsad sõnad: “Saabub päev, mil sõda Pariisi ja Londoni, Peterburi ja Berliini, Viini ja Torino vahel oleks sama absurdne ja võimatu kui sõda täna Roueni ja Amiensi või Bostoni ja Philadelphia vahel. /…/ Saabub päev, mil ainukeseks lahinguväljaks on kaubandusele avatud turud ning ideedele avatud meeled”.

Hugo rääkis sellest, kuidas kuulid ja pommid Euroopas peavad asenduma häältega valimistel, kuidas Euroopa ühtsust peaks tugevdama ühine parlament. Kahurid pidid aga jääma muusemi, kus tulevased põlved võiksid imestada selle üle, et taolised tapamasinad kunagi üldse eksisteerisid.

Idealism on vabas maailmas olnud vaatamata realismi objektiivsele domineerimisele alati üheks arengu tõukejõuks. Ilma ideedeta ning ilma ambitsioonideta neid ideid ellu viia poleks sündinud ka Euroopa Liitu.

Olgugi, et Hugo unistas piirideta, kaubandusele ja ideedele avatud Euroopast juba 19. sajandi keskel, lubas poliitiline reaalsus selle täituma hakkamist üksnes sada aastat hiljem. Seejuures pole kirjaniku unistus veel tänagi lõplikult täitunud ega ilmselt täitu täismahus kunagi.

Kaks ohvriterohket maailmasõda pani rusudes Lääne-Euroopa demokraatlike riikide liidrid karmi valiku ette: kas ehitada oma riigid taas üles selleks, et nad ühel päeval jälle tükkideks kiskuda või leppida kokku äärmuslikku rahvuslust ohjeldavates mehhanismides. Seejuures peamiseks küsimuseks oli mõistagi Prantsuse-Saksa ajaloolise rivaliteedi probleem.

Eurooplaste omavahelist leppimist survestasid ka välised tegurid. Kindlasti oli oma roll mängida Ameerika Ühendriikidel, kes Marshalli plaani kaudu andis oma ühendava tõuka. Samavõrd olulist rolli etendas ka “Raudse eesriide” kerkimine Euroopa südames ja sellest tulenevad uued ohud.

Kuigi Prantsusmaa välisminister Robert Schuman naasis 9. mail 1950 oma ajaloolises kõnes Victor Hugo kunagise unistuse juurde sõdadeta Euroopast, oli esimene ühendsamm siiski väga ettevaatlik ning keskendus vaid pelgalt suuremate majandushuvide ühtlustamisele.

Kuigi Euroopa Söe ja Terase Ühendus sai oma eluõiguse 1951. aastal Pariisi lepingu kaudu, läks Euroopa tegeliku ajaloolise ühinemiseni veel enam kui 50 aastat. Veel tänagi teame, et Euroopa pole kaugeltki lõpuni ühinenud ning Euroopa endagi tulevik on täis küsimusi, millele püüdsid vastuseid otsida nii Hugo kui Schuman.

Kuid mis oleks juhtunud, kui ajalugu oleks läinud teisiti? Kas unistus ühinenud Euroopast oleks realiseerunud mingis teises vormis või oleks riigid suutnud keerukatele aegadele vaatamata ning suveräniteeti jagamata koos eksisteerida?

Tegelikult on nendele küsimustele võimalik korraga vastata kahel erineval moel. Esiteks oli Euroopa ühishuvide otsimine paratamatu. Suures majanduslikus kaoses ja üleüldises šokiseisundis sisuliselt puudus alternatiiv rahvusriikide üleste kokkulepete saavutamisele. Eks teataval määral oli oma eeskuju andnud ka ÜRO loomine 1945. aastal.

Teise maailmasõja järgne ilmakord pani läänemaailma paratamatult suuremat koostööd otsima ning lisaks Euroopa ühinemissammudele lisandus NATO näol ka väga selget ühistegevust nõudev kaitsekoostöö.

Just globaalne kontekst on eriti viimase poolsajandi vältel olnud Euroopa ühinemisprotsessides üheks määravamaks teguriks. Ma olen ise kogenud paljudelt kohtumistelt Euroopa kolleegidega, et Hiina, India ja teiste uute jõukeskuste esilekerkimisel puudub ka kõige mõjukamatel Euroopa Liidu suurliikmetel üksinda ja eraldi võttes arvestatav konkurentsieelis.

Teiseks tuleb silmas pidada, et vaatamata Euroopa järkjärgulistele ühinemissammudele pole rahvusriigid kuhugi kadunud. Nii Teise maailmasõja koledustest väljumisel kui Euroopa ülesehitamisel mängisid ja mängivad tänagi juhtrolli eeskätt liikmesriigid, mitte aga institutsioonid. Viimased on liikmesriikide ühishuvide rakendamise mehhanismid, poliitika aga kujundatakse ikkagi pealinnades.

Nii see oli ja nii see jääb vähemalt ettenähtavas tulevikus. Lissaboni leppele eelnenud kaheksa aastat arutelusid kinnitasid veenvalt, et ükski riik pole nõus oma suveräänsust loovutama föderaalsema Euroopa nimel. Olgugi, et Euroopa koostöömudel on oma unikaalsuses suutnud üle elada mitmeid väga tõsiseid kriise, teame hästi, et ajaloo lõppu pole olemas.

Teise maailmasõja järel oli Eestilt ja paljudelt teistelt Euroopa riikidelt võetud võimalus kontinendi ühise tuleviku nimel panustada. Täna on see meie argipäev. Eesti huvides on ühtne ja tugev Euroopa. Nagu 60 aastat tagasi nii ka täna ei ole Euroopa ühenduse ideele võrdväärset vastet leitud.


Lugu ilmus tänases Delfi erirubriigis.

48 tundi, mis võivad raputada Euroopat

Kui veidi dramatiseerida, siis eelolevad 48 tundi saavad olema päris olulised Euroopa tulevikule. Tänased valimised Suurbritannias, Kreeka parlamendi otsus täna ning Bundestagi kogunemine homme on kõik ühel või teisel moel väga olulised sündmused Euroopa Liidus kiirelt süveneva kriisi mõjutamiseks ühes või teises suunas.

Eilsed ohvritega lõppenud rahutused Ateenas näitavad piltlikult, et tuimad majandusnumbrid ning kriisi ohjamiseks hädavajalikud meetmed on juba väga tõsiselt raputamas ülelaenatud heaoluühiskonna toimimist. Pole vaja olla selgeltnägija, et tegemist on kogu Euroopa (lähi)tulevikku tõsiselt mõjutava protsessiga.

Euroopa pealinnades loodetakse, et Kreeka ei kujune doominoefekti esimeseks kiviks. Seepärast on ka valdav arvamus, et pankrotis ja välise abita Kreeka lõhuks Euroopa Liidu ning solidaarsuspõhimõtte võiks sellel juhul ära unustada. Samas on närvilisust tunda kõikjal, eriti Portugalis ja Hispaanias. Madriidis on aktsiad viimase kahe päevaga kukkunud 7 protsenti ning Portugal on uue reitingualandamise lävel.

Sugugi lihtne ei saa olema ka Suurbritannia uuel peaministril, kelleks viimaste arvamusküsitluste põhjal ennustatakse ikkagi konservatiivide liidrit David Cameroni. Riigi enam kui 12protsendiline eelarvedefitsiit nõuab kiiret ning kindlasti väga ebapopulaarset käitumist. Samas on suureks küsimuseks, millisel kujul ilmneb igapäevapoliitikas tooride varjamatu euroskepsis ning mida see võiks tähendada tänases kriisisituatsioonis.

Eesti jaoks on olulised pisut enam kui järgmised 48 tundi. Täpsemini kuus päeva. Järgmisel kolmapäeval avaldab Euroopa Komisjon oma lähenemisraporti, kus selgub, kas Eestit soovitatakse eurotsooni 17. liikmeks. Kreeka sündmused on tulnud mõistagi väga ebasoovitaval hetkel, kuid samas oleks Maastrichti kriteeriume täitva riigi ukse taha jätmine sama suur löök Euroopale kui pankrotis Kreeka.

Eesti Energia edu Jordaanias on väga hea uudis

Jordaania valitsuse otsus sõlmida Eesti Energiaga mitme miljardi dollarini ulatuv leping kuningriigi põlevkivivarude töötlemiseks on meie suurima energiaettevõtte tõsiseks lübimurdeks rahvusvahelisele turule.

Aastatepikkuse töö tulemusel on meie põlevkivitehnoloogia leidnud sellega väärilise tunnustuse. Eesti Energia saab sellega oma portfelli väga olulise argumendi ka teistel võimalikel turgudel läbilöögiks. Samas on sõlmitav lepe tervikuna väga positiivseks uudiseks Eesti majanduse rahvusvahelisustamisel. Eriti uue majanduskasvu ootuses.

Kui nüüd järgneks sellele uudisele ka Eesti valitsuse otsus Eesti Energia vähemusaktsiate noteerimiseks Londoni ja Tallinna börsil, siis võiks ettevõte edu Jordaanias tekitada tõenäoliselt veelgi parema huvi investeerijate seas.