Venemaa surve Ukrainale suureneb

Tänased uudised Sotšist panevad tõsiselt mõtlema: kas Ukraina suudab oma järeleandlikkusega vastu seista Venemaa üliaktiivsele survele? Suurel kiirusel toimuv lähenemine Venemaale on jõudnud väga lähedale murdepunktile, kus Ukraina võib majanduslepete varjus kaotada suure osa oma suveräänsusest.

Eilses pöördumises rahva poole ütleb president Viktor Janukovitš, et riigi välispoliitikas on ta kinnitanud kindlat sihti integreerumisel Euroopaga. Kuid lisab samas, et on astunud samme viimase viie aasta Ukraina poliitika muutmiseks Venemaa suunal. Selle sisuks saab vastastikku kasulik ja heanaaberlik läbisaamine, kus pole kohta konfrontatsioonil ja Venemaa-vastasel retoorikal.

Selle avaldusega püüdis Janukovitš ilmselt rahustada neid ukrainlasi, kes peavad kiiret lähenemist Venemaale ohuks riigi suveräänsusele. Janukovitš rõhutas odava gaasi tähtsust riigi majanduse päästmisel. Venemaa ametlikel andmetel jääb Moskval gaasileppe tõttu sellel aastal saamata 100 miljardit rubla. Lisaks on Venemaa Väliskaubanduspank (VTB) lubanud Kiievile poole miljardi dollari ulatuses laenu.

Kuid kõige olulisemad uudised puudutavad ikkagi Moskva ideed ühendada Ukraina aatomienergeetika ja lennukitööstus ühtsesse ettevõtlusruumi. Lisaks suutis peaminsiter Putin täna kõiki pressikonverentsil üllatada teatega, et Gazprom võiks moodustada koos Ukraina Naftogaziga uue ettevõtte, milles ukrainalastele jääks 6-protsendiline osalus. Läbirääkimised algavad juba mais.

Paneb ikka tõsiselt mõtlema, kui Venemaa on nõus nii lihtsalt tuulde laskma kümneid miljardeid rublasid oma niigi keerulises majandusseisus. Järelikult on ikkagi geopoliitilistel saavutustel palju suurem hind, mida praegu nähtavasti me veel täies ulatuses ei hooma.

Kreeka kriis teeb Eestist Põhja-Euroopa riigi

Kreeka kriisi üheks võimalikuks tulemuseks on Eesti üha selgem lahtirabelemine nõndanimetatud Ida-Euroopa geopoliitilisest taagast ning meie üha mõistetavam sidumine Põhja-Euroopa riikide grupiga. Õigupoolest võib lõunaeurooplaste üle-jõu-elamine ning nõrk valitsemisdistsipliin olulisel määral mõjutada kogu Euroopa (geo)poliitilist kaardipakki.

Kui veel aasta tagasi kiruti üksmeelselt Euroopa Liidu idaserva riike (Läti ja Ungari andsid selleks ka põhjuse) kui majanduspoliitilist hädaorgu, siis Kreeka ja tegelikult kogu eurotsooni fiskaalnäitajad on ikka kaugel sellest, mida näevad ette Maastrichti kriteeriumid.

Seepärast on päris loomulik, et keerulises majandusseisus poliitilist stabiilsust ning konservatiivse eelarvepoliitika kaudu jätkusuutlikke makronumbreid näitav Eesti pole enam lihtlabaselt käsitletav "endise kommunistliku riigina" või eriti tobedalt kõlavana - "endise Nõukogude Liidu vabariigna", vaid väga selgelt, jõuliselt ja solidaarselt Euroopa väärtusi ning põhimõtteid kandva riigina.

Mõistagi ei pääse Eesti nii pea Venemaa faktorist ja tema neoimperialistlikust mõjutuspoliitikast, kuid eurole üleminek ning majandusliku võimekuse kindlustamine on äärmiselt oluliseks sammuks müütide lõhkumisel.

Kui siia veel lisada edukalt toimiva ning rahva toetust omava paremtsentristliku koalitsioonivalitsuse, kes on suutnud esimest korda Eesti ajaloos püsida võimul valimistest valimisteni (ei taha küll ära sõnada, kui nii näib minevat), siis on raske rääkida meist kui mingist "ida-euroopa" riigist. Brüsselis ja teistes pealinnades oleks samuti aeg see nutulaul lõpetada ning vaadata reaalsusele otsa just nii nagu ta täna on.

Tegelikult peaksime eeskätt ise oma kompleksidest üle saama ning veidigi enesekindlamalt oma tegemistesse suhtuma. Loomulikult on tööpuudus väga tõsine probleem, mis vaieldamatult kujuneb eelolevate valimiste üheks kesksemaks küsimuseks. Kuid see pole üksi Eesti mure. Hispaanias on üle 4 miljoni töötu ehk enam kui 20 protsenti tööealisest elanikkonnast.

Ka on infrastruktuurid meil veel takistamas nii sisemist kui piiriülest mobiilsust, kuid liikumine kaasaegsete tehnoloogiate ja võimaluste paremaks ellurakendamiseks on juba aastaid käimas. Mõistagi ei ole meie rahvatervise olukord kuigi kiiduväärt, kuid täiesti väär oleks öelda, et meie tervishoiusüsteem tervikuna poleks eriti viiimasel kümnekonnal aastal jõudsalt edasi arenenud.

Pole sugugi vähetähtis, et Eesti elanikkond on oma positiivses suhtumises nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse pannud väga selge ja laiapõhjalise aluse meie poliitikate kujundamisele just sellise loogika alusel, mis suunab Eestit oma arengus sügavamale Euroopasse. Selle kõige paremas tähenduses.

Sellel nädalal sündis veel üks oluline tähis Eesti sügavamas euroopastumises. Pariisis andsid OECD riikide suursaadikud oma põhimõttelise heakskiidu Eesti ühinemisele, mis tõenäoliselt leiab koos Iisraeli ja Sloveeniaga ametlikult aset veel sellel sügisel.

Eesti Energia börsikava ja julgeolek

Eesti Energia börsikava täiendava kapitali hankimiseks strateegiliselt oluliste investeeringute tegemiseks suurendab Eesti energiajulgeolekut ning loob täiendavaid võimalusi ettevõtte rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks.

Praegu Riigikogu menetluses olev Eesti julgeolekupoliitika aluste eelnõu  rõhutab, et energiajulgeolekut aitavad tagada varustuskindlus, infrastruktuuri julgeolek, ühendatus teiste Euroopa Liidu liikmesriikide energiavõrkudega ja energiaallikate mitmekesisus.

Kõigi nende eesmärkide tagamiseks tuleb rakendada erinevaid meetmeid, kuid ilma avaliku ja erasektori koostööta ning rahvusvahelise komponendita pole pikemaajaline energiajulgeolek saavutatav. Samas on selge, et üksnes riigi kontrollimonopol ning rahastamine ei võimalda paindlikult reageerida muutuvatele turutingimustele.

Seepärast on mõistetav, miks on Eesti Energia juba lähemaks viieks aastaks investeeringute katteks vajaliku 35 miljardi krooni hankimiseks erinevatest rahastamisvõimalustest välja valinud kava noteerida kuni kolmandik ettevõtte aktsiatest Londoni ja Tallinna börsil.

Eesti Energia börsikaval on terve rida tegureid, mis töötavad meie ühise energiajulgeoleku tugevdamise nimel. Üheks peamiseks komponendiks on pikaajalise varustuskindluse tagamiseks vajaliku kapitali hankimine riigi finantskohustusi suurendamata ning strateegilist kontrolli ettevõtte üle kaotamata.

Noteeringukõlbulikkuse saavutamine maailma ühes juhtivamas finantskeskuses – Londoni börsil – on iseenesest väga oluliseks tagatiseks ettevõtte rahvusvahelisustamise ning parema immuunsuse saavutamiseks poliitilistest kapriisidest.

Läbipaistvus, usaldusväärsus ja rahvusvahelistele reeglitele alluv aruandekohustus vaid tugevdavad ettevõtet ning ühes sellega ka kindlustavad tema toimevõimekust energiajulgeoleku suurendamisel.

Lähiajast võib tuua mitmeid erinevaid näiteid sellest, kuidas varjatud omanikeringi või läbipaistmatu juhtimisega energiaettevõtted võivad tekitada tõsist kahju energiajulgeolekule tervetes regioonides.

Rahvusvaheliste investorite sisenemine läbi aktsiaemissiooni toob endaga kaasa investorite päritoluriikide huvi suurenemise Eesti Energia tegevuse vastu ja lisab ühtlasi teatava rahvusvahelise poliitilise kaitse.

Eesti Energia on juba täna tuntust kogunud põlevkivienergeetika alase teadmise kasutamisel rahvusvahelises koostöös. Ka sellel nädalal oli uudistest võimalik lugeda vastava koostöö tekkimisest Maroko suunal. Noteerimine Londoni börsil kinnitaks veelgi jõulisemalt Eesti Energia positsiooni rahvusvahelises konkurentsis.

Parem rahvusvaheline  staatus, atraktiivsem krediidireiting ning konkurentsivõime on Eesti Energiale heaks eelduseks konkureerimisel täielikult avanenud kodusel elektriturul, sest kindlasti püüavad nii Fortum kui teised lähinaabruse suurettevõtted Eesti turu arvelt oma positsioone parandada.

Börsiettevõtte reeglid ning avatus raskendavad oluliselt poliitilistest tõmbetuultest mõjutatud otsuste tegemist, sest need võivad negatiivselt kallutada ettevõtte majandustulemusi ning seeläbi ka turuväärtust aktsiaturul. Kasumi teenimisest huvitatud investorid poleks sellega kindlasti rahul.

Aktsiate avalik müük ei takista mõistagi ettevõttesse sisenemast ka nendel turuosalistel, kelle huvides ei pruugi olla Eesti Energia tugevnemine. Spekuleeritud on niinimetatud “Vene ohuga”, kuid analüütikute hinnangul on see siiski selgelt üledramatiseeritud.

Pealegi ei loobu riik strateegilisest kontrollpaketist, mis muudab igasuguse turureeglitele vastukäiva tegevuse või välise poliitilise mõjutamise vähetõenäoliseks. Samuti ei vasta tõele väide, nagu rööviks börsile minek meilt kontrolli oma maavarade ehk siis põlevkivi üle.

Eesti Energia tulek Tallinna börsile on olulise ja laiema julgeolekupoliitilise tähendusega. Turukapitalisatsiooni kahekordistamisega muutuks Tallinna börs oluliselt huvitavamaks investeerimiskeskonnaks ja suureneks börsi likviidsus, mis omakorda annaks teistele Eesti ettevõtetele parema võimaluse aktsiaturult lisakapitali hankida. Ka niinimetatud rahvaaktsia võimalus oleks atraktiivne paljudele Eesti erainvestoritele, kes siiani on eelistanud hoiustamist investeerimisele.

Energiajulgeolekust rääkides on väga oluliseks teguriks poliitiliste otsustega mittevenitamine. Kahjuks on meie Balti naaber Leedu selles osas hoiatavaks näiteks. Ignalina tuumajaama sulgemisotsus sündis aastaid tagasi riigi liitumisel Euroopa Liiduga. Samas on aga uue tuumajaama ettevalmistustööd takerdunud poliitilisse selgusetusse ning otsustamatusse, mis on negatiivselt mõjutanud Leedu energiajulgeolekut.

Leedu vahetus naabruses käib täna sõna otseses mõttes tormijooks kahe võimsa tuumajaama ehitamiseks (Kaliningradis ja Valgevenes), mis võib Visaginase uue tuumajaama projektile üleüldse kriipsu peale tõmmata. Investeerimisvõimalused regionaalsetesse suurprojektidesse on piiratud ning esimestel turuosalistel on alati eelis.

Eesti Energia börsikava on põhjalikult analüüsitud erinevate rahvusvaheliste ja kodumaiste nõustajate poolt. Kõik vajalikud sammud reaalse tegevuse käivitamiseks on astutud. Seetõttu oleks äärmiselt oluline, et valitsuse vastav otsus sünniks juba lähematel nädalatel. 

(Artikkel ilmus tänases Postimehes).

Euroopa abitus lükkab Ukrainat Kremli kaissu

Mida aeg edasi, seda rohkem kipub ilmnema tõsiasi, et Ukraina president Viktor Janukovitš on oma välispoliitilises tegevuses eelistamas Venemaad Euroopale. Kriitilise majandusliku olukorra parandamiseks on Kiiev haaranud kõige lihtsama, aga samas ka kõige ohtlikuma õlekõrre järele - andnud ära osa oma suveräänsusest odava gaasi eest.

Musta mere laevastiku leppe pikendamine polnud tegelikult üllatus. Küll aga oli üllatus selle leppe sõlmimise ning ratifitseerimise kiirus, kusjuures Ukraina avalikkuses ei eelnenud sellele ühtegi debatti. Opositsiooni korraldatud munasõda tõmbas küll rahvusvahelist tähelepanu, kuid ei enamat. Otsus on sündinud ning nüüd jääb oodata juba järgmisi Kiievi järeleandmisi Moskvale. Seda eriti majanduse vallas.

Venemaa liidrite aktiivsus Ukraina suunal on täielikult varjutanud Euroopa Liidu tegevuse, mis tõestab veelkord ühenduse välispoliitika haprust ning oma eesmärkide hajusust. Idapartnerlusest pole siiani midagi märkimisväärset sündinud ning oluline gaasivõrkude uuendamiskava on varju jäämas odava gaasi eelistamisele.

Ukraina edasist käekäiku hakkab kindlasti mõjutama Moskva kasvav surve Ukraina integreerimiseks 1. juulist tööd alustava Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliiduga. Siiani on Kiiev selle ettepaneku eesotsas Janukovitšiga tagasi lükanud. Kuid juba selle aasta lõpuks vajab Ukraina 30 miljardit dollarit oma võlgade teenendamiseks, mis teeb Kiievi positsiooni väga haavatavaks.

Kohtumisele Elbel eelnes Jalta käepigistus

Venemaa ja Ameerika Ühendriikide presidentide eilne ühisavaldus tekitab kahetisi tundeid. Ühest küljest on kindlasti positiivne, et kahe suurriigi juhid rõhutavad konstruktiivset koostöövaimu. Seda on tänases keerulises maailmas väga vaja. Samas viitab "Elbe vaimu" rõhutamine paratamatult ka "Jalta vaimule".

Ühisavalduse tekstist jääb siiski mulje, et selle initsiaator on Kreml. Fašismi üle saavutatud võit oli mõistagi ajaloolise tähendusega sündmus, kuid jättis sellele vaatamata suure osa Euroopast stalinistliku türannia haardesse.

President Obama eelkäija George W. Bush pidas 2005. aasta mais Riias kõne, kus ta mõistis üheselt hukka "Jalta vaimu". Bush ütles palju vastukaja leidnud kõnes, et Jalta kokkulepped jätkasid Müncheni ja Molotov-Ribbentropi pakti ebaõiglast traditsiooni.

Loomulikult ei maksa arvata, et president Obama administratsioon seaks kuidagi kahtluse alla USA mittetunnustamispoliitika. Samas on oluline, et suurte eesmärkide saavutamise nimel tehtavad jõupingutused arvestaksid ajaloos tehtud vigasid.

Medvedev kinnitas Putini kurssi

Läinud nädalal Tallinnas toimunud Volcano konverents keskendus paljuski Venemaa teemadele. Kuna tuhapilv ei seganud Tallinnasse tulemast mitmeid Eesti sõpru Moskvast, siis olid arutelud seda detailsemad ning huvitavamad.

Kuna konverentsi puhul kehtis Chatham House'i reegel, siis piirdun ka siin vaid ühe üldistusega. Ja seda eeskätt küsimuses: kas president Medvedev võiks peaminister Putini varjust lahti rabeleda? Täna on see teema tänu Aftenposteni intervjuule Venemaa presidendiga jõudnud ka meie meediasse.

Selles ütleb Medvedev, et ei välista kandideerimist 2012. aasta presidendivalimistel. Kuid samas annab ta päris üheselt mõista, et hoiab kindlalt kinni Putini kursist. Ehk siis tõlgituna - ükskõik kui suured või väikesed ka poleks erimeelsused tandemi sees, ei ole ei üks ega teine valmis Venemaal läbi viima mingeid demokraatrlikke ega riigi tegelikule moderniseerumisele suunatud tegevusi. See ohustaks nende enda isiklikku võimu ning heaolu.

Nagu kirjeldas üks Tallinnas käinud analüütik: Putini ja Medvedevi vahe on vaid selles, kas panna Hodorkovski kohe eluks ajaks vangi või mõista talle esialgu vaid 20 aastat ning hiljem veel 30 aastat vangistust otsa. Seega hoidugem roosadest prillidest.

Eesti sai suurüritusega hästi hakkama

Eile pärastlõunal Tallinnast lahkunud NATO riikide välisministrid võisid "tuharünnaku" kiuste toimunud mitteametliku kohtumisega rahule jääda. Eesti sai suurürituse korraldamisega hästi hakkama - elementaarsest logistikast kuni teleülekanneteni välja. See aga vaid kinnitab, et meil on olemas kõik vajalik sarnaste ürituste edukaks läbiviimiseks ka tulevikus.

Neljapäeva õhtul sattusin kokku ühe oma hea tuttavaga Ameerika Ühendriikide delegatsioonist, kes on täna ametis välisminister Clintoni poliitilise nõunikuna. Ta oli siiralt tänulik ürituse väga hea korralduse eest, sest veel mõned päevad tagasi oli kogu ettevõtmine tõsise kahtluse all.

Minu arvates on täiesti paslik mõelda juba täna tulevikule ning võtta sihikule nii NATO kaitseministrite kui ka NATO tippkohtumise korraldamine.

Stalini portree sõidab Peterburis bussiga

Sellise kujundusega buss hakkab Peterburis liikuma 9. mail. Idee autorid on noored ettevõtjad, kes peavad oma sõnul tähtsaks Stalini rolli Teises maailmasõjas saavutatud võidus. See on järjekordseks kinnituseks kasvavatele püüdlustele rehabiliteerida Stalinit ning nagu näha, siis selle taga pole mitte üksnes sõjaveteranid.

Eriti jõhker on see Stalini piltide teema (hetkel pole teada, millised pildid tulevad Moskva tänavatele) Venemaa avalikus linnaruumis just praegu, pärast Katõni sündmuste sedavõrd traagilist meeldetuletust.

Kuid kõigele vaatamata on selles rehabiliteerimiskatses ka midagi positiivset. Vähemalt võimaldab see kasvõi mingidki arutelu toimunu üle. Igatahes näitab seegi debatt Peterburi telekanalil 100TV, kui erinev on Venemaa noorte hulgas suhtumine miljoneid inimesi hukutanud türanni.

NATO kohtumine on Eestile väga oluline

Hajuvate tuhapilvede kiuste homme algav NATO välisministrite mitteametlik kohtumine Tallinnas (Peeter Langovits, Postimees) on Eestile väga oluliseks diplomaatiliseks sündmuseks, millel on korraga mitu olulist mõjurit. Need puudutavad nii meie julgeoleku kui alliansi enda tulevikku, aga ka Eesti enda võimekust sarnaseid suurkohtumisi läbi viia.

Minu arvates on väga hea, et NATO välisministrid kohtuvad just sellel kevadel Tallinnas. Miks? Aga seepärast, et juba üksnes Eesti geopoliitiline asend ning meie julgeoleku väljakutsed (näiteks küberjulgeolek) pööravad nii osalejate kui kohtumist kajastavate ajakirjanike tähelepanu nendele teemadele, mis peaksid moodustama NATO uue strateegilise kontseptsiooni selgroo.

See tähendab, et vaatamata püsivatele kõhklustele NATO tulevikust, eksisteerib jätkuvalt väga selge vajadus vabasid ja demokraatlikke riike ühendava tõsise heidutusvõimekusega kaitsekoostöö järele. Kollektiivkaitse põhimõttest loobumine või selle sisu hajutamine tähendaks alliansi hävingut. Seda ei taha aga ükski liitlane. Loodetavasti annab Tallinna kohtumine sellele jõulise kinnituse.

Kui rääkida NATO suhetest kolmandate riikidega, sealhulgas Venemaaga, siis siin tuleks reaalpoliitiline soovmõtlemine tasakaalustada konkreetsete kriteeriumitega. Kui me tahame alliansis tõeliselt toimivat koostööd ning olemasolevate julgeolekuriskide jätkusuutlikku tõrjumist, siis me peaksime selgelt defineerima, kes on meie strateegilised partnerid.

Välja võiks tuua kolm peamist indikaatorit, mille abil määratleda alliansi strateegilist partnerit. Esiteks peaks see riik ühel või teisel määral jagama samu väärtusi, mis on NATO koostoime üheks põhiprintsiibiks. Teiseks näitab partnerluse tegelikku sisu see, kas riik on valmis panustama NATO välismissioonidesse. Viimasel juhul on mõistagi kõige olulisem täna Afganistanis toimuv. Kolmandaks on loomulik, et strateegiline partner ei tohiks töötada vastu NATO julgeolekuhuvidele. Veel vähem sobiks strateegiliseks partneriks riik, kes peab NATOt endale suurimaks julgeolekuohuks.

Eesti välisminister peaks kindlasti kasutama võimalust ning rõhutama oma kolleegidele NATO edasise laienemise olulisust. Eesti enda näide on ilmekaks tõenduseks, et väikeriik mitte üksnes ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut.

NATO kohtumise siseriiklikku dimensiooni ei saa samuti alahinnata. Tegemist on kõigi aegade kaalukaima rahvusvahelise kohtumisega, mida on Eestis peetud. Samas on ilmne, et nii Euroopa Liidu kui NATO liikmesmaana ei jää sarnane suurüritus meile viimaseks. Kasvõi näiteks 2018. aastal tuleb Eestil eesistujama juhtida Euroopa Liidu tööd. NATO kohtumise kogemus kulub seetõttu väga ära.

Kuigi kohtumise eelarve küündib kümnetesse miljonitesse kroonidesse, jääb see raha suuresti siseriiklikku ringlusse, andes kosutavat lisateenistust meie teenindussektorile.

Poola sisepoliitika jääb parempoolseks

Erakorralised presidendivalimised Poolas leiavad aset 20. juunil. Kui esimeses voorus ei peaks keegi kandidaatidest saama üle 50 protsendi häältest, siis lõppotsus tehakse 4. juulil teises voorus. Juba täna on selge, et sõltumata tulemusest jääb Poola tugevalt paremtsentristlikuks.

Tegelikult on küsimus vaid kahe kandidaadi vahel. Praegune presidendi kohusetäitja Bronislaw Komarowski (fotol), kes esindab peaministri Donald Tuski juhitud Kodanike Platvormi (IRLi sõsar Euroopas), on olnud viimastel nädalatel selge favoriit.

Õiguse ja Korra partei esitab tõenäoliselt veel sellel nädalal oma kandidaadiks hukkunud presidendi kaksikvenna, erakonna liidri Jaroslaw Kaczynski. Viimastes arvamusküsitlustes jääb ta Komarowskist maha paarikümne toetusprotsendi võrra.

Tuleb rõhutada, et pärast hektilist sisepoliitilist perioodi 1990ndatel aastatel on Poolas viimase kümnendiga toimunud väga tugev konsolideerumine. Kahtedel viimastel parlamendivalimistel on selge enamuse võitnud kaks ülalmainitud paremtsentristlikku erakonda, lükates sotsiaaldemokraadid ning teised vasakjõud marginaalsesse staatusse.

Demokraatlik Vasakliit kaotas traagilises lennuõnnestuses veel ka oma juhtfiguuri Jerzy Szmajdzinski, mis teeb nende võimalused väga ahtaks. Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on Vasakliidu toetus 7 protsendi ringis, samal ajal, kui Tuski parteid toetab 45 protsenti ning Kaczynski erakonda 32 protsenti valijatest.

See aga on veelkordne kinnitus sellest, et nii eelseisvatel presidendivalimistel kui tuleval aastal toimuvatel parlamendivalimistel pole oodata põhjalikku muutust Poola sisepoliitilises jõuvahekorras. Rahvusvaheliselt on aga eeldada, et Poola mõjukus nii regioonis kui ka Euroopas laiemalt pigem kasvab kui kahaneb.

Tuhakriis tõestab Eesti isoleeritust

Paari viimase päeva üldine ning ka isiklik (tuhavangi)kogemus tõestavad väga ilmekalt, kui isoleeritud on Eesti Euroopast. Selle sisuks on lisaks ahtale lennuühendusele (mis hetkel ei toimi) rongiühenduse puudumine ning väga nigel maanteekoridor. Ehk siis on minu arvates ilmselge, et lisaks energiaühenduste loomisele tuleb meil märgatavalt rohkem panustada ka rahvusvahelise rongi- ning maanteeühenduste loomisele või kaasajastamisele läbi Rail Baltica ja Via Baltica projektide.

Viimaseid projekte on kõigutatud läbi aastate edasi ja tagasi, kusjuures pidurdajaks on olnud nii objektiivsed (turu väiksus) kui subjektiivsed (huvitatud riikide erinevad prioriteedid) põhjused. Kuid nii nagu sageli ikka juhtub, näitab alles erakorraline olukord probleemi tõsidust.

Nii nagu 2006. aastal pärast Vene-Ukraina gaasikriisi hakkas Euroopa rohkem tähelepanu pöörama energiajulgeolekule ja energiaühenduste loomisele, siis nüüd peaks vähemalt meie regiooni riigid tõstatama maismaatranspordi infrastruktuuri üheks olulisemaks teemaks.

Eestil on siin eriline roll ning kui suuta veenda ka Soome kolleege, siis peaks olema võimalik teema senisest tõsisem tõstatamise ka Euroopa Liidu tasandil. Ka seni väga ujuvas seisus olev Läänemere strateegia võiks siin olla üheks abivahendiks.

Tõstatan teemakäsitluse juba täna Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil, et lähemalt tutvuda mõlema projekti hetkeseisu ning arendustegevustega. Kindlasti peaks selle küsimuse nihutama oma portfellis tähtsamale kohale ka Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas, kes on just praegu läbi elamas oma poliitilise karjääri ühte tipphetke.

Eesti isoleeritus on ilmselt tajutav täna kõigile nendele, kes püüavad erinevatest Euroopa nurkadest tagasi koju jõuda. Laupäeva hommikul Roomast teed tagasi Eestisse alustades kogesin ilmekalt, kui kehv on meie maismaatranspordi infrastruktuur. Roomast Tallinna saab autoga sõita mööda kiirteid sisuliselt katkematult kuni Via Baltica otsani Poolas. Siis algab aga juba ohtlik ning tõsine heitlus raskeveokite ning vastutulijatega. See väsitab ning teeb maanteeühenduse Euroopaga piisavalt kurnavaks.

Rongiühendustest ei ole mõtet rääkidagi, sest isegi Varssavist Vilniuseni saab heal juhul alles 9 tunniga. Teelõik on aga vaid 400 kilomeetrit pikk. Miks mitte minna seda teed, et panna kogu tähelepanu Euroopa rööpmelaiusega raudtee ehitamisele Tallinnast Varssavini. Mõistagi on see suur tulevikuprojekt ning tõenäoliselt väga raskesti rahastatav, kuid samas on raske ette kujutada meie suuremat sulandumist Euroopaga ilma heade transpordiühendusteta. Loomulikult on oma teema ka lennuühenduste probleem.

Ah jaa, loo juures olev pilt on tehtud meie tagasiteelt Põhja-Itaalias vahetult enne sisenemist Alpidesse.

Rooma "tuhavangistusest" Viini vahepeatusse

Seda lugu poleks olnud, kui meie saatkond Itaalias poleks pakkunud meile võimalust sõita saatkonna autoga Viini. Tänu autojuht Olevile jõudsime poole päevaga oluliselt lähemale oma eesmärgile - kojujõudmisele.

Hea kokkusattumuse tõttu jääb meie Viinis viibimine vaid mõnetunniseks, sest juba homme varahommikul hakkab meie Viini saatkonna auto liikuma läbi Varssavi Tallinna suunas. Kui kõik läheb hästi, siis jõuame tagasi Tallinna pühapäeva hilisõõks või esmaspäeva varahommikuks.

Nendel päevadel saab ikka väga ilmekalt aru, kui oluline on lennundus meie igapäevaelus. Ja lennusõit on ikka tõeline ajavõit. Roomast Tallinna on 3000 kilomeetrit. Meie saaksime autoga ehk kahe päevaga, lennusõit võtaks vaid 3 tundi.

Roomas tuhavangis

Iseenesest pole ju Roomas tuhavangis olemine kuigi halb. Väljas on meie mõistes suvi ning linn igatahes minu üks lemmikuid maailmas. Kuid siiski. Islandi "kingitus Euroopale" on kindlasti midagi sellist, millest räägitakse veel pikalt. Täna on aga sisuliselt kogu Euroopa parajalt koomas.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsioon (peale minu veel Rein Ratas, Ester Tuiksoo, Olev Aarma) pidas sellel nädalal kõnelusi oma kolleegidega Itaalia parlamendi alam- ja ülemkojas. Tegemist on minu mälu järgi Riigikogu komisjoni esimese kahepoolse visiidiga üldse Itaaliasse. Kohtumised ise olid väga avatud, kus olid jutuks ka Eestile hetkel väga olulised teemad.

Kuid tagasi "vangistuse" juurde. Tõsi, siinne (Rooma) lennujaam töötab ning isegi ootesaalis polnud täna kuigi ebaharilik. Finnairi esindajad andsid lihtsalt tuima näoga paberi, kus kirjas, et vulkaan purskab ning olukord erakorraline. Mingeid võimalusi ümberlennuks mõistagi ei pakutud. Sest kes sellesse klaasipilve ikka lendab.

Pärastlõunal oli veel lootus, et saame siit Varssavisse, kuid seegi võimalus luhtus kiiresti. Poolas on lahti vaid üks provintsilennujaam. Päris õhtul olime juba pakkimas, et istuda Müncheni suunduvasse rongi, kuid viimasel hetkel selgus, et sealgi on kõik piletid leidnud omaniku.

Nüüd siis ikka Roomas ja homme hommikul vaatame, mis edasi saab. Aga Eesti saatkond siin on olnud väga suureks abiks eesotsas meie ühe kogenuima diplomaadi Andres Tomasbergiga.

Ungari pöörab paremale

Ungari käimasolevad parlamendivalimised annavad tulemuse, mis on olnud juba pikka aega ilmne. Pärast sotside endise liidri ja peaministri Gyurcsany valedeskandaali ning majanduse allakäiku on olnud vaid aja küsimus Fideszi uus esiletõus.

Viktor Orbani juhitud Fidesz (IRLi sõsar Ungaris) võttis valimiste esimeses voorus mäekõrguse võidu (386 kohast Fideszil käes 206, sotsidel 28, paremäärmuslastel 26), kuid 25. aprillil toimuvas teises voorus selgub, kas reformide jõulisemaks elluviimiseks saab Fidesz kahe kolmandikulise enamuse. Analüütikute hinnangul on see saavutatav.

Ungari majandus- ja sotsiaalpoliitika vajavad tõepoolest kiiret tähelepanu, mistõttu ei saa Fideszi ülesanne olema sugugi lihtne. Samas on Fideszil võidetud Ungari ajaloo suurim usaldusmandaat, mida teist korda võimuletõusnud erakond peaks oskuslikult ka ära kasutama.

Fideszi võit mõjutab kindlasti ka Ungari välispoliitikat ning tegevust energiajulgeoleku tagamisel. Igatahes on Fidesz olnud väga kriitiline eelmise valitsuse selgrootuse pärast ning rääkinud jõuliselt näiteks Nabucco tähtsusest Euroopa Liidule. Kui silmas pidada, et Ungari on tuleva aasta algusest Euroopa Liidu eesistuja, siis tuli see muudatus õigel hetkel.

Katõni needus

Poola presidendipaari ning kümnete riigi eliiti kuuluvate inimeste traagline hukkumine Smolenski lähedal Katõni veretöö mälestusüritustele lennates on tõeline šokk, mis jääb mitte üksnes poolakate meeltesse aastakümneteks.

Helistasin täna päeval kaastunde avaldamiseks ka oma kolleegile Poola Senatis Edmund Wittbrodile. Ta oli tõeliselt šokeeritud ning kirjeldas olukorda riigis, kui tõsist kriisihetke. Kuna poolakatele on Katõn väga oluliseks rahvusliku identiteedi ja mälu sümboliks, siis tänane katastroof on eriti jõulise ja ühendava  tähendusega igaühele.

Pole midagi öelda. Katõn omandab tänasest veelgi sügavama ja kurvema tähenduse poolakate jaoks. Jääb vaid loota, et see kohutav õnnetus aitab lõplikult eemaldada valede rägastiku Katõni veretöölt.

Siiras ja sügav kaastunne Poola rahvale.

Kõrgõzstani sündmustel on geopoliitiline taust

Verisel võimupööramisel Kõrgõzstanis näib olevat tunduvalt laiem taust, kui lihtsalt rahva rahulolematus energiahindade ning presidendi klanni korruptsiooniga. Kirjutan sellest pikemalt arvamusloo Postimehele, kuid huvitekitamiseks kaks olulist nüanssi.

Esiteks on Kõrgõzstan ainus riik maailmas, kus asuvad kõrvuti Venemaa ja Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid. Ühendriikidele on Manasi lennuväebaas äärmiselt oluline logistikakeskus Afganistani operatsiooni silmas pidades.

Teiseks, Kõrgõzstan ise on vaene ning hästi toimiva majanduse tarbeks väga keerulise geograafilise asendiga riik. Samas on Kõrgõzstanil siiski geopoliitiline tähendus, arvestades tema naabruse riike. Kes suudab mõjutada Kõrgõzstani, sellel on mõjud nii mitmelegi regionaalsele arengule.

Kuid nagu juba kirjutasin, kõigest lähemalt esmaspäevases Postimehes.

Mistrali vajatakse Kaliningradi kaitsmiseks

Sellise avalduse tegi täna Venemaa asekaitseminister Vladimir Polovkin, kui seletas ajakirjanikele, miks oleks vaja Mistral tüüpi laevu osta. Ta lisas, et enklaaviks oleva Kaliningradi kaitsmine on vajalik lähtuvalt sõjalise ohu analüüsist.

Polovkini sõnul vajavad lisaks Kaliningradile Mistrali kaitset ka Kuriili saared, kuna Jaapanil on jätkuvalt pretensioone nendele saartele. Sama allika väitel soovib Venemaa Prantsusmaalt osta ühe valmis  laeva juba 2011. aastaks ning litsensi veel kolme laeva ehitamiseks.

Nimetatud uudis avab esimest korda Vene kaitseministeeriumi nägemuse kaasaegse dessantlaeva kasutamiseks. Kaliningradi ja Balti mere laevastiku mainimine on mõistagi Eestile uudis, mis vajab tõsist tähelepanu.

Kas tõepoolest on Läänemerel viimasel ajal oluliselt kasvanud sõjaline oht Venemaale, nagu võib kaudselt mõista Mistrali paigutamise põhjendusest? Ma tookin välja kolm põhjust, mis ilmselt on mõjutanud Polovkini viidatud analüüsi.

Esiteks ja ilmselt olulisemaks küsimuseks on Venemaa Balti mere laevastiku väga räbal sõjalistehniline olukord. Sisuliselt on laevastiku opereerimisvõime kulumispiiril ning siseriiklik laevaehitus kriisis. Analüütikute hinnangul ei suuda laevastik tema tänases koosseisus tagada tõsisemate ülesannete täitmist.

Teise põhjusena võib Moskva otsust mõjutada riigi uus sõjaline doktriin, kus jätkuvalt peetakse Venemaa suurimaks julgeolekuohuks NATOt. Mistrali võimalikus paigutamises Kaliningradi võib näha teatud heidutusviisi.

Kolmandaks tuleb siiski meeles pidada, et nendel päevadel alanud Nord Streami gaasijuhtme ehitus muudab tuntavalt Läänemere strateegilist tähendust.

Aga lõpetuseks tahaks siiski rõhutada, et läbirääkimised alles käivad ning varasemalt viidatud erimeelsused Moskva ja Pariisi vahel võivad tehingu toimumise panna tõsise kahtluse alla.

Kes võidab Briti valimised?

Täpselt kuu aega on jäänud kauaoodatud valimisteni Suurbritannias. Juba praegu ennustatakse viimaste aegade teravaimat kampaaniat, mis võib päädida ettearvamatu tulemusega. Viimase tingib asjaolu, et sisuliselt kõigil kolmel suuremal erakonnal on olemas võimalused jääda või tõusta valitsusse.

Veel aasta tagasi peeti konservatiivide liidri David Cameroni tõusu peaministriks (ta oleks briti noorim valitsusjuht alates 1812. aastast) sisuliselt otsustatuks. Viimased arvamusküsitlused näitavad siiski leiboristide suhteliselt head seisu, mis teeb tooride enamusvõidu keeruliseks. Samas on kampaania alles alanud, mistõttu pole välistatud ka erinevad stsenaariumid.

Välispoliitiliselt on omad küsitavused nii tooridel kui leiboristidel.  Cameroni puhul näeksime tõenäoliselt Briti peaministri rahvusvahelist esiletõusu, kuigi samas tooride liigne euroskepsis võib osutada sellele karuteene. Browni jätkamise korral jääks Suurbritannia aga välispoliitikas endiselt tagasihoidlikuks, sest leiboristide liidrile pole rahvusvaheline suhtlemine kindlasti lemmiktegevuseks.

Ukraina presidendi keeruline köietants

Ukraina president Viktor Janukovitš on oma ametisoleku esimestel nädalatel teinud tõsist köietantsu, püüdes hoida riigi välispoliitilist orientiiri kusagil Venemaa ja läänemaailma vahepeal. Neutraalsust sihtiv Ukraina uus administratsioon on väga keerulise ülesande ees - kuidas sõbrustada Venemaaga oma suveräänsust ohtu seadmata?

Nagu eeldada võis, hoiab president Janukovitš oma ametiaja alguses küll pisut enda valijate poole (see tähendab muu hulgas ka Venemaaga suhete soojendamist), kuid ei jäta arvestamata ka peamiselt Lääne- ja Kesk-Ukraina elanike läänemeelsemaid püüdlusi.

Nii on Ukraina riigipea esimesel kuul külastanud Brüsselit ja Moskvat, lubades mõlemal pool suhete edendamist. Tõsi, diplomaatiliste käikude põhjal on vähemalt välja paista pisut aktiivsem tegevus Venemaaga suhete soojendamisel.

Samas pole Janukovitš rutanud ellu viima kampaaniaaegset lubadust Ukraina viimisest Venemaa, Valgevene ja Kasahstani tolliliitu, mis rikuks riigi kohustusi Maailma Kaubandusorganisatsiooni ees. Läinud nädalal ei suutnud Ülemraada algatada arutelu tolliliidu teemadel, kuna ettepanek ei kogunud piisava hulga hääli. Puudu jäi 8 saadiku toetus.

Ka jõudis Janukovitš avalikult noomida valitsuse liiget, kes kiirustas lubama Ukraina peatset liitumist tolliliiduga. Samuti on ta loobunud vene keelele riigikeele staatuse andmisest, kuigi ka see oli tema üks kampaanialubadusi.

Samas on Janukovitš tõmmanud selgema piduri Ukraina integreerumisele euroatlandi julgeolekusüsteemi, püüeldes neutraalse riigi staatust. Valitsus on valmistamas ette vastavat seadusandlust. Märgilise tähendusega oli ka Janukovitši otsus saata laiali ametkondadevaheline komisjon NATOga integreerumiseks ning euroatlandi süsteemiga sulandumiseks loodud rahvuslik keskus.

Analüütikud on hinnanud, et tõeliselt neutraalse riigi staatuse realiseerimine nõuaks lähema seitsme aasta jooksul Ukraina valitsuselt kaitseinvesteeringuid kuni 60 miljardi dollari ulatuses. Riigi tänast habrast majandusseisu arvestades kõlab see täiesti võimatu ülesandena.

Neutraalsuse saavutamise teeb keeruliseks ka see, kui näiteks Vene Föderatsiooni Musta mere laevastik peaks jääma Sevastoopolisse ka pärast kehtiva lepingu lõppemist 2017. aastal. Viimast pole välistanud ka Janukovitš ise.

Ukraina presidendil on juba lähiajal ees väga keerulised otsustamishetked. Moskvas loodetakse, et idanaabriga suhete soojendamisele keskenduvat Janukovitšit on võimalik mõjutada Venemaale soodsate välispoliitiliste otsuste tegemisel. Nii andis näiteks Venemaa asepeaminister Igor Šuvalov alles mõni päev tagasi Kiievis mõista, et senisest soodsama (umbes 30% odavama) gaasihinna saaks Ukraina pärast liitumist tolliliiduga.

Venemaa tajub, et praegu on soodne hetk suruda Ukrainat loobuma aktiivsest euroatlandi integratsioonist ning tõmmata Kiiev tagasi enda poliitilismajanduslikku orbiiti. Tegemist on Venemaale väga strateegilise küsimusega, mistõttu võib eeldada aktiivsuse kasvu Ukraina suunal.

Kaks videomeenutust eilsest Moskvast

Ülal on lühike videoklipp eilsest miitingust Moskvas Triumfi väljakul ning allpool jõhker rünnak 82aastase inimõiguslase Ljudmilla Aleksejeva vastu.