IRLi Suurkogu eelõhtul

Homme Tallinnas Nokia kontserdimajas kogunev Isamaa ja Res Publica Liidu Suurkogu võib kujuneda viimaste aastate üheks elavaimaks poliitiliseks ürituseks Eestis. Ja seda kõige paremas mõttes.

Enne eelmisi parlamendivalimis toimunud kahe paremtsentristliku erakonna ühinemine on tänaseks andnud tugeva ja tulevikku suunatud poliitilise jõu, kelle toetus on viimase kolme aasta jooksul peaaegu kahekordistunud (13 protsendilt 20ni). Vaatamata valitsusvastutusele keerukal ajal on IRLi toetus ka täna jätkuvas kasvutrendis.

Üheks põhjuseks on siin kahtlemata asjaolu, et enam kui 9000 liikmega on IRL selgelt kujunenud laiapõhjaliseks rahvaerakonnaks, kes pakub lahendusi ja ideid Eesti elu kõige erinevamates valdkondades.

Täna on meie vaieldamatuks prioriteediks number üks tööpuudusega seotud probleemid ning Eesti uuele kasvukursile vajalikud struktuursed muudatused. Puudutagu see siis haldusküsimusi, haridusreformi või majanduse elvadamiseks vajalikke meetmeid, mis on oluliseks eelduseks uute ja jätkusuutlike töökohtade loomisel.

Heade ideede ning Eestile vajalike otsuste väljatöötamisel on eriti oluline see, et IRLis eksisteerib terve sisemine poliitiline konkurents. Erakonnad, kus asju otsustatakse tagatubades või üksnes liidri peas, ei ole kuigi jätkusuutlikud. Meil on selles osas olemas hea sisemine energia, mis loob kõik eeldused edukaks osalemiseks järgmistel Riigikogu valimistel 2011. aastal.

Eelolevad aastad on Eesti tulevikku silmas pidades eriti olulised. Paremtsentristlikud jõud (seda nii Eestis kui laiemalt Euroopas) on kinnitanud, et suudavad raskel ajal teha õigeid otsuseid ning luua eeldusi keerulisest majanduslikust seisust kiiremaks  väljumiseks. Eesti hea rahaseis on võrdluses teiste meie partneritega Euroopa Liidus eriti muljetavaldav. Selle tulemuseks on suure tõenäosusega meie liitumine eurotsooniga 1. jaanuarist 2011. Ka see on väga oluliseks eelduseks uute investeeringute jaoks vajaliku stabiilse keskkonna loomisel.

Samas on selge, et terve rida väga põhimõttelisi küsimusi on veel lahendamata. Seetõttu on tähtis, et Eesti jätkaks valitud kurssi efektiivse ning konkurentsivõimelise majanduse tugevdamisel. IRLi jaoks on see kindlasti tõsine väljakutse, kuid samas on ilmne, et riigi kaldumine vasakpopulismi oleks meie arengule tõsiseks piduriks. Viimased avaliku arvamuse küsitlused veenavad, et ka meie elanikud ootavad pigem lahendusi kui kirumist. Just lahenduste nimel pingutab ka IRL.

"Vabariigi kodanike" eilse arutelu jätkuks

"Vabariigi kodanike" eilses saates arutleti meie ajakirjanduse hetkeseisu üle. Ajendiks oli president Ilvese kriitiline esinemine läinud nädala meediafoorumil, kus ta muuhulgas viitas ka ajakirjanduse kvaliteedi langusele.

Kui lubate, siis mina pole siin presidendiga nõus. Või kui täpsemini öelda, siis pole meie tänane ajakirjanduse üldine tase tervikuna ei oluliselt parem ega ka hullem, kui näiteks siis, kui mina Postimehe peatoimetajana (1997-2000) ametis olin.

Ka president Lennart Meri kurtis omal ajal, et meie meediaväljaannetes on tegevad lapsajakirjanikud, kes ei mõista ühiskonnas toimuvat. Ka kümme aastat tagasi kurdeti, et meie meedia kolletub ning kvaliteet kannatab.

Tegelikult ei ole see kaugeltki ju Eesti erisus. Mäletan väga hästi 1998. aastat, kui Postimees otsustas vahetada ajaloolise must-valge päise täna hästi tuntud sinise vastu. Ka siis oli neid, kes arvasid, et kas sellega me ei tee liiga suurt hüpet tundmatusse, eemale konservatiivsusest ja "kvaliteedist". Täna on värvilised ka need, kes kümme aastat tagasi pidasid seda pühaduse teostuseks.

Kuid sisust. Üleüldises kirumise õhkkonnas on alati hea näidata eksimustele ning kallutatusele. Loomulikult pole meie ajakirjanduse tase kõikjal ja kõiges ühtlane. On tõeliselt häid ajakirjanikke ning on ka neid, kes võtavad seda nõudlikku ametit, kui kellast-kellani tööd. Täpselt nii, nagu igal elualal. Ka poliitikas.

Minu arvates on täna ajakirjanikuks olemine palju raskem ning väljakutsuvam kui veel kümmekond aastat tagasi. Toona, internetiajastu eelõhtul olid ajakirjanikud siiski peamised sõnumitoojad ja arvamuse kujundajad. Postimehe Moskva korrespondendina (1994-97) õnnestus mul internetti kasutama hakata (kehva side tõttu lünklikult) alles oma viimasel tööaastal. Ja guugeldamisest võis siis vaid unistada.

Täna on informatsiooni leviku kiirus ning kättesaadavus sedavõrd muutunud, et ajakirjanike roll ja ülesanded on tegemas läbi väga põhimõttelist muutust. Kuidas jagada ennast online ja klassikalise meediaruumi vahel, kuidas olla eristuv, kuidas leida midagi uut, mida keegi veel pole netiavarustesse paisanud?

Endise väliskorrespondendina ei saa ma muidugi jätta rõhutamata, et ühe või teise väljaande kvaliteedi tunnuseks on kõige muu hulgas ka see, kuidas ta suudab tuua lugejate-vaatajate-kuulajateni seda, mis toimub maailmas.

Eilses saates kõlas kolleeg Gräzinilt küll talle omaselt praalivaid kommentaare (kuni selleni, et ka meie saatkondasid ootab ees kadu) väliskorrespondentide vajadusest (täpsemini mittevajadusest), kuid Tiit Hennoste tasakaalustas selle kiirelt ja kenasti.

Loomulikult oleks täna ju lihtne maailmast kirjutada vaid agentuure ja internetti kasutades, kuid see pole ju ajakirjandus, vaid tõlketöö. Ka 1994. aastal, kui Postimees otsustas avada korrespondendipunkti Moskvas, suutsin peamise pooltargumendina rõhutada just OMA (st Eesti) silmade ja kõrvade tähtsust maailmasündmuste vahendamisel. Täpselt see, millest rääkis ka eile Hennoste.

Minu peatoimetamise ajaks oli Postimehe palgal kolm väliskorrespondenti (Kadri Liik Moskvas, Madis Mikko Brüsselis ja Neeme Raud New Yorgis). Tänaseks pole aga Eesti suurimal päevalehel jäänud kahjuks ühtegi alalist väliskorrespondenti ja selle läbi on minu arvates Postimees maailmasündmuste kajastamisel lõivu maksnud. Konkurendist Eesti Päevalehel on Jaanus Piirsalu tegemas tubli tööd Venemaal.

Samas on väga hästi edenenud rahvusringhääling, kes oma kolme püsiva korrespondendi kui ka mitmete kaastööliste kaudu on tegemas head tööd maailmas toimuva vahendamisel.

Mõistagi on väikestele meediaväljaannetele väliskorrespondetide hoidmine äärmiselt kulukas ning elitaarne ettevõtmine. Inimeste huvi keskmes on ju ikkagi sündmused kodus, kuid samas ei tohi ükski meilgi kvaliteeti taotlev väljaanne unustada siiski ka välisilmas toimuva kajastamist.

Liiati siis veel seetõttu, et see maailm mõjutab meid täna oluliselt enam kui näiteks kümme aastat tagasi. Korrespondendi omamine Brüsselis on minu arvates lihtsalt hädavajalik. Maksimum oleks aga kolmikpakett: Moskva-Brüssel-Washington. Täpselt nii, nagu see on praegu rahvusringhäälingul. Kiitus nendele!

Aga jutu otsa juurde tagasi. Loomulikult on meie ajakirjandusel, eriti klikijahi tingimustes, keeruline tasakaalustada huviäratamist ning kvaliteeti. Tähtis on ehk see, et meie väljaannete arvamushoiakud sisaldaksid endas järjepidevust, kus pelga ärapanemise asemel (selleks on teised väljundid:)) oleks peaasjalikuks lähtekohaks argumenteeritus. Arvamuskeskkond peaks looma eeskätt aluse uute ideede ja mõtete ringlusse toomisele, mis eriti tänases Eestis on eriti oluline. Selle osaks on mõistagi ka olemasoleva või kavandatava kriitika.

Seepärast kokkuvõtteks. Minu arvates on Eesti ajakirjandus piisavalt enesekriitiline selleks, et oma vigadest või nõrkadest kohtadest õppida. Eestis on väga tublisid ajakirjanikke, kes ei tee oma tööd konjunktuuri silmas pidades, vaid eeskätt kutsumusest. Kes on seda tunnetanud, see teab, millest ma räägin.

Põnev küsitlus demokraatiast Venemaal

Mõni päev tagasi avaldas Venemaa üks tuntumaid avaliku arvamuse uurimise asutusi - Levada-keskus oma järjekordse küsitluse tulemused. Keskus on alates 2005. aastast uurinud venemaalaste suhtumist demokraatiasse, selle tähendusse ning võimalikkusse Venemaal.

Detsembri lõpul läbiviidud küsitlus andis eeldatavalt küllaltki kirju ja vastuolulise pildi. Küsimusele, mis praegu toimub Venemaal, vastas 42 protsenti, et riigis lüüakse korda majja. Vaid 9 protsenti nägi demokraatia ehitamist ning 11 protsenti autoritaarse režiimi teket.

57 protsenti venemaalastest peab demokraatlikku süsteemi Venemaale vajalikuks, samas kui vaid 23 protsenti ei näe demokraatiat Venemaal võimalikuna.

Hoopis põnevaks läheb aga siis, kui küsida, millist demokraatiat Venemaal vaja on. 43 protsenti peab tähtsaks Venemaale erisugust demokraatiat, kus arvestataks riigile ainuomaseid traditsioone ning eripärasid. 23 protsenti peavad vajalikuks kohalduda lääne demokraatliku traditsiooniga. Kuid veelgi üllatavam - 14 protsenti tahavad näha sellist demokraatiat, mis oli Nõukogude Liidu ajal.

Küsimusele, mis on teie jaoks demokraatia, vastas 39 protsenti, et selleks on riigi majanduslik heaolu. 38 protsendile seostus demokraatia sõnavabadusega, kuid vaid 13 protsenti pidas demokraatia tähenduseks võimuorganite valitavust rahva poolt. Samas pidas 37 protsenti demokraatia sisuks korda ja stabiilsust.

42 protsenti ei pea korda ilma demokraatiata ja vastupidi võimalikuks. Seejuures tervelt 59 protsenti andis oma eelistuse korrale, isegi, kui seejuures piiratakse isiklikke vabadusi. Vaid 18 protsenti pooldasid demokraatiat kõigi vabaduste austamisega.

Kuid last but not least. 48 protsenti venemaalastest peab siiski olulisimaks kodanikuvabaduste ja kodanikuühiskonna tugevdamist. "Vertikaalse võimu" tugevdamise pooldajaid on 31 protsenti.

Mida sellest kõigest järeldada? Esiteks seda, et Venemaal valitseb demokraatia mõistmisel väga lai ja avar arvamuste erisus. Selles peegeldub demokraatliku traditsiooni puudumine ning olemasoleva haprus.

"Kolmanda Rooma" kummitav mõju on tunnetatav ka venemaalaste tänastes arvamustes, mida mõistagi on suuresti kujundamas riiklik propaganda ning vahetu minevikukogemus.

Kuid kõigele vaatamata on Venemaal siiski olemas viiendiku kuni neljandiku jagu inimesi, kellele on tähtsad demokraatlikele ühiskondadele omased põhiväärtused. Arvestades viimaste aastate arenguid, pole seda sugugi vähe. Seega vastus korduma kippuvale küsimusele: kas demokraatia selle avaramas ja universaalsemas tähenduses oleks Venemaal võimalik, oleks kindlasti jaatav.

Üks mõte seoses näitusega Tartu rahust

Täna avati Riigikogus Riigiarhiivi teadurite Eeri Kesseli ja Tiit Noormetsa koostatud ning Tiiu Lauri kujundatud stendnäitus Tartu rahu läheneva 90. aastapäeva meenutuseks.

Tegemist on igati põneva ning hästi komponeeritud kiirülevaatega meie riigile nii olulise dokumendi sünniloost ja sisust. Kellel vähegi mahti tulla Riigikokku, siis istungitesaali kõrval on see näitus vaadatav.

Riigikogus on sarnaseid näitusi ka varem korraldatud, kuid miskipärast just nüüd turgatas mul küsimus: kas sellised väljapanekud oleksid järelvaadatavad ehk tegelikult kogu aeg nähtavad näiteks veebikeskkonnas.

Riigiarhiiv on oma varasemad näitused küll laadinud ka oma koduleheküljele, kuid need on esiteks loetavad vaid eesti keeles ning presentatsioongi võiks olla ehk veidi interaktiivsem.

Ma usun, et selliste meile oluliste ajalooliste tähtpäevade või teemade esitlus veebis võiks olla atraktiivne nii meie endi inimestele (eriti noortele) kui ka rahvusvahelisele või teiskeelsele publikule. Lihtsalt üks mõte:)

Mustad ennustused Eestis ei täitu

Mõni aeg tagasi ennustati, et majanduskriis võib Ida- ja Kesk-Euroopas sillutada uuesti teed autoritaarsematele poliitikutele ning viia mõne üleminekuraskustes riigi koguni taandumiseni demokraatlikest põhiväärtustest. Must ennustus, mis pole tänaseks leidnud ega loodetavasti leiagi tõestust tegelikkusest. 1930ndate algus ei kordu.

See siiski ei tähenda, et demokraatlikes institutsioonides pettunute hulk ei pruugi kasvada. Raskel ajal ootavad inimesed ikka lihtsamaid ja üheselt mõistetavamaid lahendusi, kui tahate, siis ka karmi kätt poliitilise debati (ehk "lehmakauplemise") asemel. Või loodetakse lühinägelikult kellegile kolmandale, kes pole ennast "poliitiliselt määrinud".

Kõrvuti teiste riikidega on Eesti viimasel aastal kogenud keerulist majandusseisu, tööpuuduse kasvu ning teravat kriitikat meie põhiseaduslike institutsioonide suhtes. Kohalikel valimistel kogesime, et mõnes meie omavalitsuses on rakendamisel vaba riigi olemusele vastukäivad ning pigem autoritaarsele otsustamisele kohased meetodid. Me oleme mõne poliitiku puhul näinud hirmutavat põhimõttelagedust, mida mõned kriitikud on võrrelnud omaaegsete juunikommunistide käitumisega.

Meid on hirmutatud arvamusega, et Eesti liigub (ühe)kaheparteisüsteemi suunas ning elus edasijõudmiseks on vaja tingimata võimuloleva partei heakskiit ehk sageli isegi selle liikmeks astumine. Seejuures ei loe põhimõtted, vaid positsioon. See on teatavasti tuttav nõukogulikust nomenklatuuri ajast, mil karjääriredel pidi olema õlitatud NLKP liikmemaksudega.

Eesti on oma sisemises arengus jõudnud täna väga selgesse otsustushetke: kas me liigume edasi lääneliku ehk vaba maailma poliitilise kultuuri ja käitumise kinnistamise suunas või tekib jõulisem ihalus "piduri" järele. Viimase all pean silmas meie põhiseaduslike institutsioonide olemasolu õõnestamist, rahva enesekindluse kõigutamist ning arvamuste paljususe piiramist.

Nagu ütlesin, eelolev aasta kuni järgmiste Riigikogu valimisteni saab olema selles suhtes määrava tähendusega. Kuigi teatud jõud panustavad ilmselt hiiglaslikke ressursse Eesti tulevikutee hägustamiseks, jääme meie seekord kindlaks oma vabale meelele ning suudame ületada nn 20. aasta-tsükli-kompleksi. Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena olen selles veendunud.

Eesti tulevikku suunatud käekäigu tagab eeskätt vabaduse ideaali seadmine kõikide otsuste keskmesse. See võib kõlada pisut loosunglikult, kuid ilma selleta võime takerduda oma konnatiigisebimisse ega märka käest lastud võimalusi.

Seega on kõigil Eesti kui vaba riigi peale mõtlevate inimeste, kodanikuühenduste ja erakondade ülesanne sõnastada enda jaoks need tegevused ja poliitikad, mis kindlustaksid meie vaba tulevikku ja viiksid meid otsustava sammuga eemale hukutavast autoritaarsuse ihalusest.

President Obama - üks aasta hiljem

Täna täpselt aasta aega tagasi astus USA 44. presidendina ametisse Barack Obama. See oli paljudele uue alguse ning uute võimaluste ajaks. Aasta hiljem on paljude kõrgele kruvitud lootused täitumata või koguni luhtunud.

Tegelikult pole juhtunud midagi eriskummalist. Veel enne Obama amaetisse asumist oli ilmne, et kogu tema tulemises oli soove ja tahtmist rohkem, kui reaalne elu täita võimaldas. See puudutas nii sise- kui välispoliitikat. Oli selge, et majanduskriis kahandab üldist optimismi ning muudab kiiresti administratsiooni vastutavaks sotsiaalsete probleemide eest. Samuti oli ennustatav, et avasüli või kõigiga sõber stiilis välispoliitika ei oma selgroogu ning vajab ümberkujundamist. Oli selge, et Iraagi sõja taandumise järel tõuseb Afganistani sõda jõuliselt esile.

Kõige selle juures on aga üllatuslik, et sedavõrd kõrge usaldus ja toetus on tänaseks suuresti haihtunud ning ees seisab väga keeruline tõestamisaeg. Kui Obama võit valimistel oli mäekõrgune ning demokraadid sõna otseses mõttes vallutasid Kongressi, siis tänaseks on seis muutunud. Obama populaarsuse langus on olnud suurim alustavatest presidentidest viimase 50 aasta jooksul.

Tänase aastapäeva sisepoliitiliseks "rosinaks" oli mõistagi eilne vabariiklaste üllatusvõit Edward Kennedy surma järel vabanenud senaatori koha valimistel Massachusettsis. Scott Brown võitis vabariiklastele koha, mida legendaarne Kennedy hoidis demokraatide käes viimased 47 aastat! Kindlasti on see väga tõsiseks ohusignaaliks nii Obamale kui demokraatidele novembris asetleidvate vahevalimiste eel.

Selle võiduga lõhkusid vabariiklased Senatis demokraatidele üliolulise filibusteri-kindla enamuse (60-40), mis muudab Obama tervishoiureformi lõpliku heakskiitmise hoopis keerulisemaks. Rääkimata siis muudest presidendi algatustest.

Kokkuvõtteks võib eeldada, et samal ajal aasta pärast on president Obama oluliselt muutnud oma algset poliitilist päevakorda. Vastasel juhul on tal juba täna väga keeruline eeldada tagasivalimist 2012. aastal.

Iluuisutamine ja Eesti kuvand

Käimasolevad iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused Tallinnas on minu arvates veidi suurema tähendusega, kui lihtsalt üks kena spordivõistlus. Pika ajaloo ning üle maailma sadu miljoneid huvilisi naelutava spordiala tippvõistluse korraldamine Eestis on loodetavasti alles algus teistele samaväärsetele üritustele.

Tõsi, suure (tele)publikuhuviga üritusi on Eestis varemgi peetud. Näiteks Eurovisiooni võistlus 2002. aastal. Kuid ometi on iluuisutamine oma mitmepäevase programmiga hea võimalus sööta sisse teadmist, et Eesti on võimeline väga heal tasemel korraldama maailma tippvõistlusi. Seda puhtalt sportlasi teenindava logistika kui ka teleülekannete poolelt. Viimasega sai ETV juba esimesel päeval suurepäraselt hakkama!

Loomulikult on sellel kõigel ju mitte üksnes spordipoolus. Eesti sarnasele väikeriigile on rahvusvaheliseks eneseteadvustamiseks piiratud võimalused ja ressursid. Olen sellel teemal siin blogis ka korduvalt kirjutanud. Samas on just meie kuvandilugu väga oluline tahk riigi välismajanduspoliitikas, selles, mille kaudu ning millise mulje abil levib teadmine Eestist. Sportlik ehk positiivne emotsioon on seejuures üks parim reklaamivahend.

Seega tuleb vaid tunnustada meie uisuliidu ja tublide treenerite-sportlaste tegevust sellise suurvõistluse kojutoomisel. Ma tean, et teisedki alaliidud on püüdlemas suuremate võistluste korraldamisõiguste saamist. Edukas nädal uisumaailmas lisab kindlasti vaid võimalusi selles suunas.

Kas Jeleva minek jääb ainukeseks?

Nagu arvata võis, võttis Euroopa Parlament oma skalbi ära. Bulgaaria nüüd juba eksvälisminister Rumiana Jeleva teatas täna oma taandumisest kandideerimisest humanitaarabi volinikuks. Samuti astus ta tagasi ka välisministri kohalt. Bulgaaria on esitanud juba ka uue kandidaadi.

15. jaanuari Financial Times hindas Jeleva esinemist parlamendis kõige madalama hindega. Lisaks kompetentsi küsimusele tõstatus ka võimalik huvide konflikti teema, kuigi need süüdistused ei leidnud kinnitust.

Sotside, liberaalide ja roheliste ühise surve läbi jõudis asi täna niikaugele, et Jeleva otsustas ise mängust lahkuda. See aga tõstatas korraga kaks uut küsimust - esiteks võib Jeleva lahkumine tähendada seda, et parlament lükkab Barroso komisjoni kinnitamise 26. jaanuarilt hilisemale kuupäevale.

Teisalt ei saa välistada, et EPP ehk paremtsentristid nõuavad Jeleva eest oma skalpi. Siin on viidatud teisele nõrgemale kandidaadile - Hollandi liberaal Neelie Kroesile, kes jättis tehnoloogiavoliniku kandidaadina kuulamisel samuti kesise mulje.

Kumb Ashton on tuntum?

Lõpetsin just ühe Euroopa Liidu energiajulgeolekut puudutava artikli kirjutamise ning võtsin korraks lahti Google'i otsingu, et leida vajalikku mõttearendust ühenduse uuelt välisminisrilt Catherine Ashtonilt.

Üllatusega avastasin, et baroness Ashtoni nimi jättis Google'i külmaks. Tõsi, proovisin vaid perekonnanime järgi. Kuid ilmekas seegi. Ehk siis Ashtonite seast on otsingumootoris selges ülekaalus USA näitleja Ashton Kutcher.

Kui trükkida sisse Javier Solana perekonnanimi, siis siin on otsitav vastus kohe esimsel juhul olemas. Tegelikult ei tähenda see otsingumootori erisus ju suurt midagi. Lihtsalt väike viide sellest, et uuel Euroopa Komisjoni asepresidendil tuleb kõvasti vaeva näha enda rahvusvahelise tuntuse kasvatamisel.

Ukraina valimised murdemuutusi ei too

Tänased Ukraina presidendivalimised selle suurriigi tulevikku silmas pidades ei too iseenesest kaasa murrangulisi muutusi. Olukord pole võrreldav 2004. aastaga, kus Oranžiks revolutsiooniks üle kasvanud valimised puhastasid teed vabama ajakirjanduse tekkimisele, õigusriikluse tugevnemisele ja ühes sellega ausamate valimiste läbiviimisele.

Kuigi Ukraina järgmine riigipea selgub ilmselt alles valimiste teises voorus veebruari algul, on kaks peapretendenti võidule - Viktor Janukovitš ja Julia Tõmošenko teada-tuntud poliitikud.

Kuigi Janukovitšit peetakse veidi Vene-meelsemaks (toetus peaasjalikult Ida-Ukrainas ja Krimmis) ning Tõmošenkot (suurem toetus Kesk- ja Lääne-Ukrainas) veidi läänemeelsemaks poliitikuks, ei too ei üks ega teine presidendiks saades Ukraina välispoliitilises arengus kaasa kannapööret.

Pigem on mõjutajad hoopis mujal, väljaspool Ukrainat. On selge, et selle suurriigi välispoliitiline orientatsioon on tänini olnud tasakaalu leidmine suhetes Venemaa ja läänemaailma vahel. Võib eeldada, et nii see jääb ka tulevase presidendi ajal.

Samas on selge, et näiteks Venemaa Musta mere laevastiku asukoha (kas ka pärast 2017. aastat jätkuvalt Krimmis või mitte) tulevik, mis peab selgeks räägitama just eeloleva paari-kolme aasta jooksul, määrab suuresti ära Ukraina positsiooni euroatlantilises julgeolekuruumis.

Kindlasti tugevneb järgnevatel aastatel Venemaa välispoliitiline aktiivsus Ukraina suunal, mille eesmärgiks on nii NATO kui ka Euroopa Liidu mõju piiramine selle regionaalse võtmeriigi üle.

Kuigi Euroopa Liidus on tunda teatavat väsimust suhtumises Ukrainasse ning idapartnerlus vajab suuremat rahalist ja sisulist edasiarendust, toovad Ungari ja Poola oma eesistumiste ajal 2011. aastal teema taas ühenduse päevakorra keskmesse.

Suurepärane näide Eesti tutvustamisest

Samal ajal, kui Otepääl tegid meie murdmaasuusatajad toredaid tulemusi, näitas Jaapanis taaskord oma taset Baruto. Siin videos on näha nii tema esimene võit yokozuna üle kui ka tema jaapanikeelne intervjuu kohalikule telejaamale.

Loo moraaliks ikka see, et väikeriigi puhul on iga inimene oma maa ja rahva suursaadikuks. Tihti on just sportlased need, kes emotsioonide ja võitude pinnalt suudavad äratada vahetut tähelepanu ka riigile, kust nad pärit on.

Minu arvates võiks EAS meie sportlaste suurepäraseid esitusi veelgi paremini kasutada Eesti tutvustamiseks.

Golf on parem kui McDonalds

The New York Timesi kolumnist Thomas Friedman on ühes oma raamatus (Lexus ja oliivipuu) kirjutanud, et riigid, kus töötab McDonaldsi burgerikett, omavahel ei sõdi. Ta nimetas seda konfliktide ennetuse Kuldsete Kaarte teooriaks.

1999. aastast pärit Friedmani mõtte sisuks oli see, et piisavalt tugeva keskklassi olemasolul on riigil tunduvalt keerulisem õigustada sõda teise samasuguse riigi vastu. Kena, kuid see on siiski kahjuks ajastust kantud utoopiline mõte.

Pealegi pole ju McDonalds tingimata keskklassi tunnus, vaid lihtsalt üks hea globaalne äriidee. McDonaldsi olemasolu pole takistanud riikidel relvi haarama iseenda kaitseks või naabrite ründamiseks.

Tänaseks on Friedman pakkunud välja juba "Delli teooria", mis on oma loomult sama sisuga. Ehk siis ühes ja samas tarneahelas osalevad riigid on teineteise suhtes leplikumad. Ka see näib vaid friedmanliku leiutisena, sest raamatud vajavad ju müümist.

Kuid kui siia lisada analoogiat, siis minu arvates on hoopis põnevam teooria seotud golfiga. Sellest on päris hästi kirjutanud USA Rahvusvaheliste Suhete Nõukogu direktor Richard N. Haass. Ta nimetab seda "Golfiradade teooriaks".

Erinevalt McDonaldsist või Dellist (loobusin äsja viimasest MacBooki kasuks:)) on golf tõepoolest ja ka sisuliselt keskklassi olemasolu tunnuseks. Mida rohkem on selle spordiala harrastajaid, seda paremad on ka selle riigi suhted USAga, kirjutab Haass.

Kui see USA jutt kõrvale jätta, siis on golf tõepoolest eriti viimasel kümnendil maailma meeli vallutanud. See puudutab eriti Aasiat, kuid miks ka mitte Eestit. Veel kümme aastat tagasi oli meil sisuliselt vaid üks golfirada Niitväljal, kuid täna võib mängu nautida juba seitsmel-kaheksal rajal üle Eesti.

Eestis on golfi harrastajaid paari tuhande ringis. Kui silmas pidada, et Soomes harrastab golfi 100 000 ja Rootsis 600 000 inimest, siis on meil ka suhtarvuna elanikkonda veel kõvasti kasvuruumi.

Seega võib golfil olla mitte üksnes "geopoliitiline" tähendus, vaid see on kindlasti ka riigi heaolu ja edukuse tunnusmärgiks. Seejuures ei nõua see harrastus täna enam sugugi meeletuid kulutusi. Eesti on minu arvates siin päris hästi hakkama saanud ning alanud aasta toob kindlasti juurde uusi golfisõpru.

Miks meie eurosaadikud vaikivad?

Sellel nädalal on Brüsselis käimas Euroopa Komisjoni uue koosseisus kuulamised. Just praegu on küsimustevoorus tanspordivoliniku kandidaat Siim Kallas. Kuuldavasti on olnud tõsist tulevärki, eriti eilsel Bulgaaria volinikukandidaadi Jeleva (fotol) kuulamisel. Distantsilt jälgides jäävad kindlasti mõned olulised detailid tähelepanuta, mistõttu tahaks neid vahetult kuulda meie eurosaadikutelt.

Kui Tunne Kelami arvamus välisvoliniku Catherine Ashtoni kuulamisest kõrvale jätta, siis on meie eurosaadikud olnud enam kui tagasihoidlikud oma muljete või arvamuste esitamisel. Ma usun, et volinikukandidaatide grillimine on üks põevamaid episoode Euroopa Parlamendi tegevuses ning oleks täiesti loomulik ka meie kuue saadiku teravdatum tähelepanu.

Ärgake, meie saadikud!:)

Saksamaa euro-toetus on väga oluline

Saksamaa välisministri Guido Westerwelle tänane kiirvisiit Tallinna (foto: valitsuse pressibüroo) oli väga heaks ja vajalikuks täienduseks sellele positiivsele uudistereale, mis kinnistab rahvusvahelist teadmist Eesti euro-kõlbulikkusest.

Sisuliselt kordas Westerwelle üle selle, mida Saksamaa rahandusminister Wolfgang Shäuble oli mõned nädalad tagasi öelnud Berliinis IRLi esimehele Mart Laarile.

Viimastel päevadel on tulnud terve rida positiivseid signaale Eesti valmisoleku üle liituda euroalaga 1. jaanuarist 2011. Nii võttis rahandusvoliniku kandidaadi Olli Rehni esmaspäevase arvamise levitada näiteks ka The New York Times, kes varemgi on Eesti edusamme kiitnud.

Mida rohkem sarnast uudistausta meediasse jõuab, seda kindlam on ka võimalike investorite tähelepanu kasv juba enne tegeliku otsuse langetamist. Just see on üks olulisemaid eesmärke, mis aitaks meie majandust jõulisemalt taaskäivitada.

Saksamaa poliitiline tugi on tähtis mitte üksnes riigi enda mõjukust arvestades, vaid ka teataval määral seetõttu, et Frankfurtis asub Euroopa Keskpanga peakorter. Samas on väga oluline, et meie diplomaatilised püüdlused toetuse nimel ei raugeks, vaid vältaksid kuni lõplike otsuste tegemiseni juunis-juulis.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon ja rahanduskomisjon võtavad veel selle kuu lõpul kokku kõik meie europrotsessis tegutsevad jõud, et saada ülevaade hetkeseisust ning innustada eelolevatel kuudel neid vajalikke samme astuma, mis sõltuvad meist.

Vene turistid Eestis - väga positiivne!

Vene turistide silmanähtavalt suur kohalolek aastavahetuse päevadel Tallinnas ja mujal Eestis on minu arvates väga heaks uudiseks. Vahetu kontakt siin toimuvaga on meie naaberriigi kodanikele kindlasti väga vajalikuks täienduseks sellele, mida ehk muidu Eestist arvatakse.

Ma olen kindel, et selline vahetu kontakt Eesti argipeävaga on kõige parem viis asjatute emotsioonide lahustamiseks. Mida vähem on müüte ja eelarvamusi, seda vähem on ka võimalusi inimeste mitteteadmisega manipuleerida.

Lisaks aastavahetusele võiksid EAS ja teised tutvustada Vene turul tehtavates kampaaniates ka teisi põnevaid võimalusi Eestis kas oma puhkust või nädalalõppe veeta. Vene suusakoondise kiindumus Otepäässe on ju üks võimalikest vihjetest.

Loodetavasti kasvab ka vastupidine turismivoog (näiteks Peterburi ja Moskva) ning Eesti inimestel on võimalus kogeda vahetult Venemaa eluolu ja vaatamisväärsustega, mis omakorda suurendaks teineteisemõistmist.

Eesti välispoliitika väljakutsed aastal 2010

Alanud aasta pakub Eesti välispoliitikale terve rida päris tõsiseid väljakutseid. Need puudutavad nii meie tegevust Euroopa Liidus, NATOs kui ka näiteks laiemalt Eesti välismajanduspoliitika edendamisel.

Selle aasta kõige olulisemaks eesmärgiks ehk väljakutseks tuleb vaieldamatult pidada Eesti europüüdluste lõpuleviimist ning selleks vajalike diplomaatiliste sammude astumist. Mõistagi on meie eurovõimalus seotud eeskätt sisepoliitikaga, kuid kindlasti ei tohi alahinnata ka meie partnerite ning euroala institutsioonide pidevat ja asjakohast informeerimist.

Euroga liitumine ei ole üksnes majanduspoliitiline samm, vaid Eestile samas ka oluline julgeolekupoliitiline otsus. Meie rahasüsteemi vahetu sidumine suure rahvusvahelise valuutaga lõpetab võimaluse meie sisemise keskkonna väliseks mõjutamiseks kasvõi näiteks aeg-ajalt levitatud devalvatsioonijuttudega.

Euroopa Liidu kontekstis väärib sellest aastast kindlasti rõhutamist Eesti püüdlus saada ühenduse infotehnoloogia agentuuri asukohamaaks. Kuna teiseks kandidaadiks on Prantsusmaa, siis meile meeldiva lõppotsuseni jõudmiseks tuleb panustada aktiivsesse diplomaatilisse tegevusse.

Ka Läänemere strateegia ja idapartnerluse küsimused on valdkonnad, mis eeldavad ka sellel aastal meilt pidevat tähelepanu ning panustamist. Seejuures Läänemere strateegia ei ole üksnes välisministeeriumi rida, vaid nõuab suuremat pühendumust ka teistelt meie ministeeriumitelt.

NATO raames on meile sellel aastal kindlasti tippsündmuseks aprillis peetav välisministrite kohtumine Tallinnas. Nii suurt ja kaalukat kohtumist pole Eestis kunagi varem toimunud. Loodetavasti annab Tallinna kohtumine oma panuse ka alliansi uue strateegilise kontseptsiooni lihvimisele, mis saab liikmesriikidele tähtsaks teekaardiks eelolevateks aastateks. Meile on oluline, et see strateegia arvestaks neid muutusi, mis on eriti ilmnenud seoses Vene-Gruusia sõjaga 2008. aastal.

Välismajanduspoliitika jätkuv edendamine on äärmiselt oluline ka sellel aastal uute võimaluste loomiseks nii meie ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele. Otsati on seegi teema seotud meie europüüdlustega, sest vastav positiivne otsus annaks Eestile väga jõulise uue arengutõuke.

Samas on tähtis, et Eesti ametkonnad suudaksid senisest enama sünergiaga tegutseda välismajanduspoliitiliste eesmärkide elluviimisel. Üldine arengupbaer "Made in Estonia" annab hea aluse sellel aastal keskenduda juba konkreetsemate strateegiate väljatöötamisele.

Seejuures oleks näiteks mõistlik, et enne Shanghai EXPO avamist selle aasta mais võiks meil olla paremini läbi mõeldud nn Hiina strateegia.

Kõigil nendel ja teistelgi teemadel hoiavad silma peal ja osalevad vajadusel poliitikate kujundamisel Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon ning väliskomisjon.

Stratfor muretseb Venemaa naabrite pärast

Texases asuv globaalset luureanalüüsi pakkuv erafirma Stratfor (Strategic Forecasting) on oma selle aasta üldülevaates nägemas võimalust Venemaa aktiivsemaks ekspansioonipoliitikaks oma lähimas naabruses.

Stratfori analüütikud peavad Venemaa kasvava aktiivsuse üheks põhjuseks USA pühendumust vaid Afganistani ja Iraagi probleemidele, Ida-Euroopa teema ei pälvivat Valges majas suuremat tähelepanu.

Seetõttu püüdlevat Venemaa 2010. aastal Lääne (ja ka Türgi) mõju väljasurumist Ukrainast, Kasahstanist, Valgevenest, Armeeniast ja Aserbaidžaanist. Selle tegevuse eesmärgiks olevat poliitilise liidu taasloomine endise N. Liidu territooriumil.

Stratfori meelest kujuneb 2010. aasta lõpuks endisest Nõukogude Liidu ruumist Venemaa mõjusfäär, kus iga katse olukorda muuta nõuab väga suuri jõupingutusi.

Mäletatavasti avaldasid meie meediakanalid hiljuti endise Vene diplomaadi (Venemaa Riia saatkonna 3. sekretär 2002-2005, hetkel Lätis persona non grata) ja praeguse ajakirjaniku Dmitri Jermolajevi arvamuse, et Venemaa peaks naabrite suunal võtma finlandiseerimise asemel kasutusele pealetungipoliitika.

On selge, et Stratfori ja Jermolajevi analüüsid/arvamused lähtuvad erinevatest vaatenurkadest ning nendel on ka erinevad auditooriumid. Samas on järeldus aga üks: maailmapoliitikas on kujunenud situatsioon, kus pole välistatud aktiivsem dünaamika endise Nõukogude Liidu ruumis.

Venemaa kasvavast huvist nn mõjusfääri järele on räägitud juba pikemat aega (otsene signaal tuli Putinilt, kes 2006. aastal kahetses Nõukogude Liidu lagunemist), kuid esimest korda muutus see reaalsuseks 2008. aasta augustisõja ajal Georgia vastu. Venemaa eesmärgiks oli peatada NATO ittalaienemine, kukutada seaduslik võim Georgias (see pole täitunud) ning samas kinnitada kanda Lõuna-Kaukaasias. Sellel suunal aktiivsus kindlasti ei rauge.

Eelolevatel nädalatel saavad kindlasti jätkuvat tähelepanu Ukraina presidendivalimistega seonduvalt Kiievi ja Moskva suhted. Põhiküsimuseks mõistagi Krimmis asuv Venemaa Musta mere laevastik.

Stratfori analüüsi eesmärgiks võib kõige muu hulgas olla ka Valge maja mõjutamine, kus Ida-Euroopas ja Venemaa vahetus naabruses toimuv on radariekraani servas. Sama võiks arvata ka Euroopa Liidu kohta, kus idapartnerlus oli Rootsi eesistumise ajal selgelt tagaplaanil.

Balti riikide puhul on alanud aasta kõige kriitilisem sügavas majanduskriisis vaevlevale Lätile. Eelseisvad parlamendivalimised annavad ebastabiilses poliitilises keskkonnas suurepärase mänguruumi. Sellega seoses pole üleliigne lugeda analüüsi, mis valmis Moskvas juba 2008. aastal.

Meie poliitika peab aga selgelt lähtuma Euroopa Liidu ja NATO jõulisema ühispositsiooni ja poliitika taotlemisest. Eesti peab olema üks nendest riikidest, kes peab ennetavalt pöörama oma liitlaste ja partnerite tähelepanu võimalikele geopoliitilistele probleemidele oma idanaabruses.

VIDEO: Uus aasta Triumfi väljakul Moskvas

Poliitiliselt provokatiivsed reklaamid

Venemaa propagandakanal Russia Today on taas endast märku andnud. Seekord provokatiivsete reklaamidega, mida püüti üles riputada lisaks Suurbritanniale ka USA lennujaamades. Viimased loobusid, nähes nendes ilmselt poliitilist provokatsiooni.

On päris ilmne, et sedavõrd selged läänevastased reklaamid ei sündinud Russia Today turundusosakonnas lihtsalt vahva mõttena. Riigi raha eest Venemaa juhtkonna arusaamasid maailmast inglise, araabia ja varsti ka hispaania keeles propageeriv kanal ei tee selliseid samme kindlasti juhuslikult. Eriti veel ajal, kui USA ja Venemaa suhetes on justkui käimas "restartimine".

Reklaaminduse kuldreegel on mõistagi sisu kerge provokatiivsus või erakordsus. Kuidas siis muidu tähelepanu võita. Teataval määral on RT sellega nüüd ka hakkama saanud. Kuid kas see on imago, mida kanal vabas maailmas tõesti müüa tahab? Usaldusväärsust ei tekita see isegi mitte kopika eest.

Ei maksa unustada, et üksnes alanud aastal kavatseb Kreml kulutada erinevatele propagandakampaaniatele 1,4 miljardit dollarit. Seda on rohkem, kui kulutatakse näiteks kodus tööpuuduse leevendamiseks.

Venemaa suursaadiku jutule mõeldes

Venemaa suursaadik Eestis Nikolai Uspenski on oma viimases intervjuus agentuurile Interfax vihjanud, et Eesti-Vene suhetes pole viimasel aastal miskit hullemaks läinud ja tõsisemat suhete normaliseerimist takistavat piirilepingu puudumine ning probleemid teatud tipp-poliitikute mõtlemises.

Iseensest on Uspenski aastalõpu intervjuu välja peetud diplomaadile omases mitte-midagi-ütlevas toonis. Kuigi ajakirjanik Prisjažnõi püüdis küll suursaadikut oma suunatud küsimustega provotseerida, jäid vastused tasakaalukuse piiridesse. Seda eriti arvestades viimastel aastatel esil olnud emotsionaalset retoorikat.

Uspenskiga võib nõustuda, et viimane aasta on olnud kahepoolsetes suhetes pigem väikeseks edasiminekuks. Seda eriti kultuuri- ja majandussuhetes. Kasvõi viimaste päevade Vene turistide hulk Tallinnas on sellele kenaks kinnituseks.

Kuid probleemsete teemade suhtes pole ma suursaadikuga nõus. Piirilepingu jätkuv puudumine on küll selgelt ebanormaalne olukord kahe naaberriigi suhetes, kuid sellel on kaugelt tõsisemad põhjused kui intervjuus välja öeldud.

Uspenski teab ju väga hästi, et ühes demokraatlikus riigis on parlamendil suveräänne õigus ratifitseerimisseadustes teha oma täiendused. Mõistagi siis, kui selleks on olemas piisav poliitiline toetus. 2005. aastal toetasid nii piirilepet kui selle ratifitseerimiseks sõnastatud ratifitseerimisseadust kõigi fraktsioonide esindajad.

Küll aga juhtus Moskvas midagi sellist, mis demokraatlikus ühiskonnas pole eriti mõeldav. Keegi otsustas presidendile luua väära ettekujutuse, et selle käiguga püüdvat Eesti jätta võimaluse tulevikus esitada Venemaale territoriaalseid nõudmisi. Ja president otsustas välisministri allkirja lepetelt kustutada. Üsna pretsedenditu samm. Eriti ajal, mil Hiinale otsustati anda terved ruutkilomeetrid vaidlusalast territooriumi.

Ma olen veendunud, et hea diplomaatilise koostöö ning reaalselt suhteid normaliseerida püüdva tahte kaudu on võimalik ka sellest seisust välja tulla. Paraku ei näe ma siiani erilist soovi Venemaa kolleegide poolelt poliitilisi suhteid elavdada. Mingid vihjed Keskerakonna Vene-meelsusele ei saa olla kuigi kaugelenägelikud ja meenutavad seepärast pigem 20. sajandi Kominterni mõtlemist.

Blogi 999. lugu - veerand miljonit külastust

Siinsel ajaveebil on kohe täitumas väike ümmargune number. Veidi enam kui kolme aastaga olen jõudnud kokku kirjutada paraja hulga lugusid - see siin on 999.. Nende seast leiab nii viiteid iseenda tegemistele, tähelepanekuid huvitavatest uudistest, mõningaid pildilinke, kuid enamuses ikka välispoliitikat puudutavaid arvamusi.

Ma olen varemgi öelnud, et 2006. aasta novembris seda blogi alustades ma ei kujutanud ette, kui heaks meediumiks ajaveebid just tänases netimaailmas on. Twitteri ja Facebooki tulek on viimastel kuudel kindlasti muutnud ka seniste ajaveebide sisu ja tähendust. Kui Tw ja Fa annavad võimaluse kiireks säutsumiseks ja vihjete-linkide tegemiseks, siis blogimaailm jääb veel pikaks ajaks arvestatavaks sisutekitajaks.

Mul on hea meel, et siinsel ajaveebil on kujunenud ajaga väga korralik pidev lugejaskond. Seda nii Eestis kui kaugemal. 38 kuuga on siinseid lugusid sirvitud enam kui veerand miljoni külastuse ajal. Unikaalseid külalisi on olnud selle ajaga enam kui 70 000.

Blogi on loetud kokku 115. riigis või territooriumil. Esikümnesse kuuluvad lisaks Eestile Soome, Suurbritannia, USA, Šveits, Luksemburg, Saksamaa, Kanada, Belgia ja Bulgaaria. Kuid huvilisi on olnud ka Senegalis, Sudaanis, Mongoolias, Nepaalis, Iraanis, Saudi Araabias, Bangladeshis, Boliivias, Alžeerias ja nii edasi. Eks eestlasi jagu laia maailma küll:)

Olgu nende numbritega kuidas on, kuid eks ka alanud 2010. aasta saab olema siinsele ajaveebile kindlasti uute avastuste ja uute lugude aastaks. Tänu kõigile lugejatele ning kaasamõtlejatele!!

Rootsi eesistumine oli kordaminek

Tänasest on Euroopa Liidu eesistujaks Hispaania. See saab olema väga oluline poolaasta ka Eesti jaoks, sest just hispaanlaste juhtimise ajal saab selgeks, kas Eesti pääseb eurotsooni (poliitilise otsuse tegemine juunis) ning kas meie soov saada IT-agentuuri asukohamaaks ka täitub.

Viimased kuus kuud, mil Euroopa Liidu eesotsas oli Rootsi, oli kahtlemata kordaminek. Rootslased suutsid vaatamata raskustele viia Lissaboni leppe lõpliku jõustumiseni. See aga omakorda andis Euroopa Liidule võimaluse vähemalt eelolevaks kümneks aastaks pääseda sisereformide kokkuleppimise nõiaringist ning keskenduda sisulisematele küsimustele.

Loodetavasti möödub Lissaboni leppe tegelik jõustamine vähem valutult kui selle ratifitseerimine. Liidu presidendi ja välisministri määramisega on vähemalt algus lahti tehtud. Ja seda taas tänu rootslaste asjalikule töö korraldamisele.

Eesti jaoks oli kahtlemata oluline, et Rootsi eesistumise ajal jõuti Läänemere strateegia heakskiitmiseni. Nüüd sõltub ka meie edasisest tegevusest, et see ei jääks vaid paberstrateegiaks.