Venemaa rongiõnnetuse laiem taust

Viimastel tundidel Venemaalt lähtuvad uudised viitavad sellele, et eile õhtul Bologoje lähistel "Neeva Ekspressiga" juhtunud õnnetuse võis põhjustada terrorirünnak. Väidetavalt on vastutuse võtnud mingi äärmusrahvuslik organisatsioon.

Kahjuks pole see sugugi erakordne sündmus. Olles Venemaal toimuvat jälginud viimased paarkümmend aastat, võin väita, et võõravihast tingitud vägivaldsed rünnakud on eriti viimastel aastatel märgatavalt kasvanud.

Kindlasti on sellel erinevad põhjused - olgu selleks siis siirded Põhja-Kaukaasiast, islamiäärmuslusest või ka "põlvilt tõusmise" kompleksist. Minu arvates peaks eriti Euroopa Liit olema väga murelik nende arengute pärast.

Paraku ei viita miski olukorra rahunemisele, vaid pigem uute võimalike pingestajate tekkimisele. Loodetavasti ei kasutata juhtunut niigi minimaalsete poliitiliste ja kodanikuõiguste järjekordseks piiramiseks.

Kallasel ees suur väljakutse

Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso tegi täna Brüsselis teatavaks oma otsuse uute volinike vastutusalade osas. Pean ütlema, et suuri üllatusi siin polnud.

Nagu arvata võiski, jagasid "suured eurooplased" omavahel kõige olulisemad portfellid. Sellest kirjutas juba Reuters oma eilses uudises (vaata eelmist blogipostitust).

Tõsi, Olli Rehni nimetamine majandus- ja rahandusvolinikuks on meie põhjanaabritele tubliks tunnustuseks. Ehk ka vihjeks, et Euroopa tipp-positsioonid ei pea tingimata Beneluxi ümbrusesse jääma:)

Siim Kallasel tuleb oma portfelliga igati rahul olla. Eelmise komisjoni personaliülemana oli ta kindlasti Brüsselis tuntud tegelane, kuid transport annab talle nüüd võimaluse näidata ennast tõeliselt üleeuroopalise mõjutajana.

Lisaks asetas juba täna president Barroso Kallasele paraja väljakutse - tegutseda muuseas ka selle nimel, et Balti riigid ühenduksid erinevate transpodisüsteemide kaudu paremini nn Suure Euroopaga. Barroso avaldus on mõneti üllatavgi, sest volinikud ei peaks hoolima eeskätt enda riigi või piirkonna huvide eest.

Uues komisjonis on kokku 18 meest ja 9 naist, kellest 13 esindavad Euroopa Rahvaparteid (konservatiivid), 8 liberaale ning 6 sotsiaaldemokraate. Uusi volinikukandidaate on 13.

Kuid lõplikult pole veel miskit kindel. Euroopa Parlamendi komisjonid võtavad kõik volinikukandidaadid ette 11.-19. jaanuarini ning lõplik hääletamine komisjonile toimub esialgsetel andmetel 26. jaanuaril 2010. Veel enne seda loodab asepresidendist transpordivolinikuga kohtuda ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon.

Alles siis on selge, et kõik on selge.

Olli Rehn oleks väga hea rahandusvolinik

Kolmapäeval teatas Holland viimase liikmesmaana oma kandidaadi Euroopa Komisjoni volinikuks ning juba neljapäeval hakkasid ringlema esimesed kuuldused võimalikust portfellide jaotusest.

Reutersi informatsioon viitab sellele, et komisjoni president Barroso on otsustanud oma kabinetis kõik positsioonid ümber mängida. Kui esitatud info vastab tõele, siis seoses Eesti europüüdlustega on kindlasti heaks uudiseks Olli Rehni võimalik saamine majandus- ja rahandusvolinikuks. Rehni puhul on sosistatud ka kaubandusvoliniku kohast.

Lisaks on Reutersi kaudu teada, et energiavolinikuks võiks saada Günther Oettinger (Saksamaa), siseturu volinikuks Michel Barnier (Prantsusmaa), kaubandusvolinikuks Karel de Gucht (Belgia), konkurentsivolinikuks Joaquim Almunia (Hispaania).

Seega kõik olulisemad kohad (lisaks Catherine Ashton välisministriks) on liikumas ühenduse vanematele tegijatele. Kuid ootame ikkagi ära, milline on tegelik ja lõplik portfellide jaotus.

Pole välistatud, et Barroso teeb portfellide jaotuse teatavaks kas juba täna (reedel) või tuleval kolmapäeval. Jaanuaris seisab kandidaatidel ees kuulamised Euroopa Parlamendis ning hiljemalt 1. veebruariks 2010 peab komisjoni uus koosseis olema kinnitatud.

Taškendis võib, Tallinnas ei või

Möödunud nädalavahetusel, ööl vastu laupäeva, võeti Usbekistani pealinnas Taškendis suurema lärmita lahingukuulsuse pargi rekonstrueerimise käigus maha "Kodumaa kaitsja" monument (paremal pildil), laoti tükkidena veoki kasti ning viidi väidetavalt restaureerimiseks minema. Kas ikka tõesti?

Monument "lõunapiiride kaitsjatele" püstitati 1973. aastal ning park ise avati kaks aastat hiljem. Täna valitseb selles paigas aga tühjus. Ei puid, ei kujusid, ei tanke.

Kas Moskvas Usbekistani saatkonna juures möllasid našistid? Ei. Kas Venemaa nõudis Karimovi tagasiastumist? Ei. Kas Taškendis keerati kesktänavad protestijate poolt segamini? Ei. Keegi ei iitsatanudki.

Siinkohal pole vaja meenutada, mis toimus siis, kui Eesti valitsus otsustas pronkskuju ühes tükis sõjaväekalmistule teisaldada. Veel tänagi ei suuda Kreml juhtunut unustada, nagu viitas Sergei Ivanov oma äsjasel korvpallikülastusel Tallinna.

Midagi taolist pole aga kuulda Usbekistani suunal. Ja ei saagi olla. Suure Isamaasõja pärand on kaitsmisel sama innukalt vaid siis, kui see on Venemaa välispoliitilistes huvides. Nagu kirjutab Andrei Illarionov väga tabavalt oma blogis, siis ei kujuta Usbekistan oma autoritaarse presidendiga Venemaa juhtkonnale mingit eksistentsiaalset ohtu. Küll aga on ebamugav poliitiliselt vaba Eesti. Seepärast siis ka need erinevused.

Mistrali müük oleks NATOle julgeolekurisk

Prantsusmaa ja Venemaa vahel on arenemas väga tõsine relvatehing. Meiegi ajakirjanduses on viimastel päevadel mitmel korral räägitud uusima Mistral-tüüpi dessantlaeva võimalikust müügist Venemaale.

See on üldse esimest korda, kui üks NATO liikmesmaa on pakkumas Venemaale sedavõrd suuremahulist ja sõjaliselt kaalukat tehingut. 300meetrine kaasaegseim (esimene reis 2006) dessantlaev läheks Venemaale maksma umbes pool miljardit eurot.

Tõsi, viimastel aastatel on Venemaa ostnud näiteks Suurbritannialt väiksema koguse käsirelvi. Tehinguid on tehtud ka Austriaga erirelvastuse osas. Samas oleks otseselt ründelaevana kasutatava aluse müük hoopis tõsisem ja tagasiulatuva mõjuga.

Juba ainuüksi Vene mereväe ülema Vladimir Võssotski hooplemine Gruusia vastu suunatud rünnakuga (et sellise laevaga oleks operatsioon väldanud vaid 40 minutit) peaks panema piduri prantslaste tehingusoovile.

Eeskätt peaks NATO liikmesmaad Prantsusmaad mõtlema panema Venemaa tegelikud plaanid oma relvastuse arendamisel. Miks peaks Venemaa arendama Läänemerel või Mustal merel suureulatuslikku maabumisvõimet? Miks harjutati septembris suurõppuste Lääs-2009 käigus dessante nii merelt kui õhust? Miks olid nende õppuste legendi pärast mures nii Poola välisminister kui Läti kaitseminister? Mistral-tüüpi laeva omandamine suurendaks kordades Venemaa võimekust suuremahuliste ja hästi juhitud dessantide läbiviimiseks.

Venemaa rahvusliku julgeoleku alusdokumendid käsitlevad NATOt siiani peamise strateegilise ohustajana. Ukraina ja Gruusia püüdlused liitumaks NATOga on sundinud Kremlit mitte üksnes retoorilisele, vaid ka reaalsele sõjalisele vastutegevusele. Seda nägime eelmise aasta augustis, mil Venemaa okupeeris ühe viiendiku Gruusia territooriumist.

Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy rahupüüdlused Gruusias päädisid lühiajaliseks jäänud seisukohaga NATOs - no business as usual with Russia. Kas tõesti on olukord aastaga nii põhjalikult muutunud? Kas tõesti NATO peasekretäri Rasmusseni soovid Venemaaga paremini läbi saada sisaldavad ka relvastuse suuremahulist müüki? Ma ei tahaks seda uskuda, et NATO sõjalises tiivas oleksid inimesed nii naiivsed.

Minu arvates kujutaks Mistrali müük ning lisaks veel kolme sama tüüpi aluse ehitamine Venemaal tagasiulatuvalt väga tõsist julgeolekuriski just NATOle endale. Küsimuseks ei oleks ei ühe ega teise rannikuriigi mure, vaid NATO kui terviku julgeoleku ohupildi muutumine.

Sellest lähtuvalt peaksid ka meie asjasse puutuvad ministrid avaldama oma selge seisukoha ning argumenteeritult osundama ka oma Prantsusmaa kolleegidele kavandatava relvatehingu kõiki võimalikke tagajärgi.

Loole lisatud pildil, mille avaldas tänane The Moscow Times. on hiiglaslik Mistral eile Neeva jõel, kus temaga tutvusid Vene mereväe spetsialistid. Samuti peaksid sellel nädalal toimuma ühisõppused.

Karl Robert Pusta hauaplaat on puhastatud!

10. novembril kirjutasin siin ajaveebis, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsiooni initsiatiivil ja otsesel panustamisel võttis meie saatkond Madriidis ette Karl Robert Pusta hauaplaadi puhastamise.

Täna saime meie suursaadikult Toomas Kahurilt kinnituse koos juuresoleva pildiga, et 1964. aastal Hispaania pealinnas surnud Pusta hauatähis on saanud kenasti korda. Tänud Toomasele ning kõigile kolleegidele - Jüri Tammele, Enn Eesmaale, Raivo Järvile ning Olev Aarmale.

Toorid jätavad Saksamaa ilma 1,5 miljardist

Näib, et Briti toorid on võtnud tõsiselt ette suhete ülevaatamise kontinentaalse Euroopaga. Suure tõenäosusega hiljemalt 2010. aasta mais võimule tulev David Cameroni juhitav valitsus saab olema põnevaks väljakutseks Euroopa Liidus domineerivale Prantsuse-Saksa teljele.

Paar päeva tagasi teatas varikaitseminister Liam Fox, et konservatiivid sooviksid lõpetada Briti vägede viibimise Saksamaal. Enam kui kuuskümmend aastat on kümned tuhanded briti sõdurid teeninud Lääne-Saksamaa baasides. Täna viibib seal umbes viiendik Briti vägedest ehk 25 000 meest.

Mõistagi kuulub värskes avaliku arvamuse küsitluses sakslaste poolehoid tooride eeldatavale otsusele. Samas tähendaks see aga umbes 1,5 milardi euro suurust auku Saksamaa majandusele.

Küsimus kuulub ka NATO vaatevälja, kuid nii või teisiti on toorid väge täis muutusi esile kutsuma.

Putini toost ja Gruusia tulevik

Tänu Andrei Illarionovile sattus minu silme alla mõne päeva vanune värvikas kirjeldus Venemaa endise peaministri ja välisluure ülema Jevgeni Primakovi 80. sünnipäevalt. Gazeta.ru seltskonnaajakirjanik Božena Rõnska ei jätnud tähelepanuta ka peaminister Vladimir Putini toosti, mis teda tõsiselt vapustas.

Enne lahkumist andis Putin oma teises toostis sünnipäevalapse auks mõista - Venemaa on nii kõikvõimas, et võib Gruusia taasühendada kui seda soovib. Putin olla lisanud, et selle töö võikski Primakov (pildil koos Iraagi eksliidri Saddam Husseiniga) ette võtta.

Toost polnud juhuslik, sest saalis viibis mitmeid tuntud Moskvas elavaid grusiine. Pealegi on Primakovi enda seosed läbi endise naise otseselt seotud Gruusiaga. See oli sõnum avalikkusele, sest tegemist polnud kaugeltki salajase koosviibimisega.

Rõnska vahendusel tegid saalis viibinud skeptikud kõigest sellest päris tõsise järelduse: roolikeeraja ehk Putin asus täitma oma elu suurimat projekti - taasühendada uuel moel see jubedus, mida tunti Nõukogude Liidu nime all.

See viimane on mõistagi ajakirjaniku vahendatud spekulatsioon. Küll aga tekib tõsiselt küsimus: kas mitte ei taha Putin tõepoolest tagasi pöörata seda 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi (tema enda sõnad 2006. aastast), milleks oli Nõukogude Liidu lagunemine?

Euroopa tegi ettevaatliku valiku

Nagu eeldada võiski, tegid Euroopa Liidu valitsusjuhid täna Brüsselis presidendi ja välisministri määramisel ettevaatliku valiku. Euroopa Ülemkogu esimeseks presidendiks saab Belgia peaminister Herman Van Rompuy ja välisministriks Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Catherine Ashton (fotol). Mõlemad on nii Euroopa tasandil kui kaugemal võrdlemisi vähetuntud poliitikud.

Rompuy kujunes favoriidiks juba kaks nädalat tagasi, millele viitasin ka siin ajaveebis. Kui Briti peaminister Gordon Brown loobus täna oma eelkäija Tony Blairi toetamisest presidendikohale, sai selgeks, et konsensus Rompuy ümber kasvab. Kuigi David Miliband jäi endale kindlaks, said britid siiski välisministri koha endale.

Tänase otsustamise kiirus on kindlasti hea märk sellest, et mõlemal persoonil on suhteliselt tugev mandaat. Samas on aga ilmne, et Euroopa liikmesmaade valitsusjuhid ja riigipead ei andnud jämedat otsa käest. Ei Van Rompuy ega Ashton ei suuda pakkuda erilist konkurentsi liikmesmaade värvikatele liidritele. See on veelkordseks kinnituseks, et Euroopa on föderaalsusest väga kaugel ning esmarolli mängivad ikkagi liikmesmaade (eriti suurte) huvid.

Küll aga peaks tänane päev jääma viimaseks, kus Euroopa "vanad" asja omavahel ära otsustavad. Kui mitte varem, siis viie aasta pärast peaks solidaarsust ja võrdsust rõhutav Euroopa tasakaalustama oma liiderpersoonid ka geograafiliselt.

Õnnetus ei hüüa tulles...

Seda vanasõna tunnetasin täna täiel määral. Olin õhtul enne kaheksat teel venekeelse AK otsestuudiost tagasi Riigikogusse, kui sattusin ootamatult Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava ristmikul liiklusõnnetusse.

Sõitsin parajasti Kreutzwaldi tänavalt vasakpöördes välja Narva maanteele, kui kuulsin paremalt, Kadrioru poolt lähenemas sireenidega erisõidukit. Pöörasin pilgu paremale ja nägin suurel kiirusel lähenevat politseiautot.

Ilmselt nägi sama ka minu ees liikunud Volkswagen Passati juht, kes ootamatult pidurdas. Järgnes see, mida ei suutnud vältida. Pisike mõlkimine, kuigi täiesti asjatu ja mõistagi ootamatu.

Ma olen veendunud, et politseil oli kiire väljakutse ning keegi vajas abi. Paraku juhtus see, mida poleks keegi soovinud. Erisõidukid võiksid siiski teatud ristmikel (Kreutzwaldilt Narva maanteele sõitmine on "pime") veidigi hoogu pidurdada, et vältida uute õnnetuste või liiklusohtlike olukordade teket.

Vene miilitsamajori julge avaldus

Viimastel päevadel on Venemaal laineid löönud ning ka rahvusvahelist tähelepanu pälvinud Novorossiiski kriminaaljälitusest lahkunud miilitsamajori Aleksei Dõmovski videopöördumine kaasohvitseride ja peaminister Putini poole, mis on kõigile nähtav Youtube'is.

32aastase Dõmovski julge avaldus paotab ukse Venemaa siseministeeriumi haldusalas toimuvale. Sisekaitseorganite korruptsioonist on aastaid kirjutanud Vene ajakirjanikud, kuid sarnast avaldust pole veel kunagi keegi julgenud teha.

Kuigi Venemaal on pikki aastaid käimas võitlus korruptsiooni vastu (vähemalt liidrite sõnades), viitab tegelikkuses toimuv hoopiski vastupidisele. Just täna Transparency Internationali poolt avaldatud 2009. aasta korruptsiooni tunnetamise indeksi kohaselt on Venemaa 180 riigi seas 146. Samal ajal on näiteks Eesti positsioon 27.

Budapesti energiafoorumilt

Budapestis täna alanud energiafoorum on üks selleteemaliste ürituste pikast reast. Seetõttu oleks midagi väga üllatavat raske loota. Eks peamiseks on siiski võimalus valdkonnas tegevate poliitikute, ettevõtjate ja ekspertidega informatsiooni vahetada.

Foorumi avapaneelis olid ehk nimekamateks esinejateks Ungari opositsiooni liider ja tulevast kevadest alates võimalik uus peaminister Viktor Orban ning Tšehhi endine peaminister Mirek Topolanek. Orbani sõnum oli rohkem sisemaiseks tarbimiseks, Topolanek seevastu tsiteeris Andrei Sahharovi - tuumaenergia on Lääne vabaduse tagatiseks.

Samas paneelis olnud Venemaa Riigiduuma asespiiker Aleksandr Babakov ei üllatanud: tema meelest olevat ohuks energiajulgeolekule NATO laienemisplaanid Ukrainasse ja Gruusiasse ning Gruusia ebaadekvaatse liidri käitumine. Babakovi toon oli tunduvalt jõulisem ning näpuga näitavam, kui varem esinenud USA erisaadikul Euraasia energia küsimustes Richard L. Morningstaril.

Minu paneelis oli teemaks 2009. aasta gaasikriisi järelmid ning õppetunnid. Rääkisin eeskätt Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest ning mõningatest reaalsetest sammudest (energiaühendustesse investeerimine ja Nabucco lepe). Püüdsin veidi vastanduda mugavale arvamusele, et Euroopa Liit on nõrk ja pole võimeline ühiselt miskit tegema. Ainuüksi peagi jõustuv Lissaboni lepe loob aluse uute seadusandlike meetmete väljatöötamiseks.

Suurimaks probleemiks gaasitülide võimaliku kordumise juures pidasin õigusruumi ja äripraktika olulist nihestatust Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Eriti pidasin silmas energiaharta põhimõtete eiramist Venemaa poolt ning läbipaistvuse puudumist nii Venemaa kui ka näiteks Ukraina energiaturul. Rõhutasin ka seda, et Euroopa energiajulgeolek on vahetult seotud Ukraina suveräänsuse tugevdamisega.

Tegelikult olid aga paneeldiskussioonidest vajalikumad kuluaarivestlused, mis andsid nii mõnegi hea vihje sektoris toimuvate arengute kohta.

Poliittehnoloogide fantaasia on piiritu

Tänaseks Kuku raadio Välismääraja saateks valmistudes võtsin pisut rohkem lugeda Ukraina presidendivalimiste eelsest olukorrast. Seis, nagu ikka Ukrainas, põnevalt segane. Tõsi, Julia Tõmošenko ja Viktor Janukovitši duelli ei sekku nähtavasti keegi.

Kuid ehk kõige enam paelus minu tähelepanu hoopiski tundmatu kandidaat Ivano-Frankivskist, kelle nimeks on Vassili Protivvseh. Ehk siis tõlkes Vassili Kõigivastu. Veel kuu aega tagasi oli 63aastase kohaliku kaubandus- ja tööstuskoja juhi perekonnanimi Humeniuk.

Väidetavalt võttis mees oma tuttavatelt ja sugulastelt presidendikandidaadiks registreerimiseks kokku laenu 312 000 dollarit ehk ümmarguselt 3 miljonit krooni. Deposiidi saavad hiljem tagasi valimiste võitja ning teise vooru pääsenu.

Kes iganes ka pole Humeniuki alias Protivvsehi taga, kuid poliitttehnoloogiliselt on see kindlasti päris andekas käik. Nimelt on Ukraina valimistel olemas ka lahter - kõigi vastu, ning avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et umbes kümnendik ukrainlastest hääletakski kõigi vastu.

Nii püüab Härra Kõigivastu püüda nende hääli, kes sellisest nimest ehk segadusse satuvad. Millist edu see mehele toob, näitab 17. jaanuaril toimuv valimiste esimene voor.

Linnapea võiks välispoliitika rahule jätta

Riigikogu valimiskampaania on täies hoos. Vähemalt selline mulje jääb Keskerakonna esimehe aktiivsusest ning paremerakondade vastasest paljasõnalisest laimukampaaniast. Näib, et Tallinna linnapeale on Eesti rahvuslikud huvid teisejärgulised.

Paar päeva tagasi Postimehes avaldatud pikemas artiklis, mis nähtavasti täna kanti ette ka Keskerakonna volikogus, on mõneti üllatuslikult võetud rünnata Eesti pikaajalisi välispoliitilisi hoiakuid ning laiemalt meie rahvuslikke huvisid. Üllatuslikult seepärast, et Keskerakond on ise olnud osaline meie välispoliitika kujundamisel ja elluviimisel.

Oma konkurente labaselt Ühendriikide satraapideks nimetades unustab linnapea näiteks kasvõi sellise "pisiasja", et just Keskerakond oli see, kes 2003. aasta jaanuaris otsustas viia Eesti väed Iraaki. Keskerakond oli näiteks samuti toetavalt nende otsuste juures, kui Riigikogu kiitis heaks preambula lisamise Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisseadusesse. Ja nii edasi. Näiteid võib tuua ridamisi.

Savisaar on mõistagi teadlikult provokatiivne. Meri näib ju põlvini olevat ja mis oleks parem, kui pidev meediaruumi täitmine. Ükskõik siis millega: no pasaranist ja mädanud kartulitest kuni Eesti rahvuslike huvide mahategemiseni.

Ometi on see tõsises vastuolus suuresõnaliselt väljakäidud "ajaloolise murranguga" Eesti sisepoliitikas. Et nüüd olla valged jõud purustatud ja vankumatu liit sotsidega paneb Eestis lõpuks ometi piimajõed voolama ja pudrumäed tõusma. Mupol juba ongi käed ja jalad tööd täis.

Ideede ja arvamuste konkurents on ühe demokraatliku ja avatud riigi tunnus. See kehtib kõigi poliitikavaldkondade kohta, ka välispoliitika osas. Samas on pehmelt öeldes ohtlik tõmmata väikeriigi pikaajalised välispoliitilised huvid (meie väärtustele ja identiteedile toetuv) valimisvõitluse keerisesse. Seda peaks ajaloolasest linnapea ikka teadma.

Ma olen kindel, et valijatele läheb kõige vähem korda Keskerakonna käivitatud mudamaadlus. IRL hoiab sellest kaklusest eemale, sest meile on tähtis Eesti tulevik, mitte aga soveetlik süüdlaste otsimine.

Täna on vaja töötada eeskätt selle nimel, et töökohtade vähenemist peatada ning majanduskasvu esimesi ilminguid julgemalt toetada. Seejuures on ka poliitilise konsensuse kaudu teostatav välispoliitika majanduskriisist väljumisel väga oluliseks hoovaks.

KGB ohvitseri kiri, mis seletab nii mõndagi

Olen juba pikemat aega jälginud huviga ajaloolase Juri Felštinski blogi, kus ta oma teemale truuks jäädes avaldab põnevaid materjale eriteenistuste rollist Venemaa kaasaegses ajaloos. Teatavasti on Felštinski mitme raamatu (kaas)autor. Nende hulgas on näiteks 1999. aasta septembri kortermajade õhkulaskmise tagamaid paljastav uurimus.

Kiri, millele ma viitan, on Felštinski värskemaid sissekandeid oma ajaveebis. See on KGB endise alampolkovniku Vladimir Popovi esimene märgukiri Felštinskile, mis pärineb 15. juulist 2007. Sellest sai alguse kahe mehe tutvus, mis viis ka kõige värskema Felshtinsky raamat - "Korporatsioon: Venemaa ja KGB Putini ajastul" ilmumiseni.

Popov kirjeldab oma kirjas mitmeid huvitavaid nüansse Venemaa lähiajaloost, millele polnud ka ise varem piisavalt mõelnud või tähelepanu pööranud. Näiteks on Popovi viited nii KGB armeekindral Bobkovile kui Jeltsini kurikuulsale ihukaitsjale Koržakovile huvitav lisandus Venemaa lähiajaloo sündmuste mõistmisele.

Igatahes soovitan lugeda nii Felštinski raamatuid kui ka sissekandeid oma ajaveebi. See aitab veidigi mõista idanaabri keeruka sisemise taustsüsteemi toimimise loogikat.

Hispaania tulevase eesistumise prioriteedid

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil on viimase kahe aasta jooksul kujunenud hea tava külastada vastavat liikmesmaad enne selle asumist ühenduse eesistujaks. Oleme varasemalt visiteerinud Sloveeniat, Prantsusmaad, Tšehhit ja Rootsit, nüüd aga Hispaaniat.

Nende sõitudega on meil olnud võimalus vahetult kurssi minna eesistuja tähtsamate prioriteetidega. Samas on see võimaldanud ka meie enda positsioone ning huvisid tutvustada, mis on hea infovahetuse tava juures väga vajalik lisandus meie Euroopa poliitika ajamisel.

Eilsed kohtumised Madriidis nii sealses parlamendi mõlema koja ühiskomisjonis, välisministeeriumis (pildil) kui Elcano instituudis andsid päris kena sissevaate peagi algavale Hispaania eesistumisele Euroopa Liidus. Lisaks siinkirjutajale oli meie delegatsioonis veel Raivo Järvi, Enn Eesmaa ja Jüri Tamm. Saatjaks ELAKi peanõunik Olev Aarma.

Kui jätta kõrvale peagi jõustuva Lissaboni leppe ellurakendamine, siis Hispaania eesistumise vaieldamatuks prioriteediks kujuneb majanduskriisiga võitlemine. Kuigi probleem on tõsine kogu Euroopale, on Hispaanial siin arusaadavalt suur huvi mängus. Ligi 20protsendiline tööpuudus ning eriti ehitussektori jätkuv madalseis survestavad Hispaania vasakpoolset valitsust tegudele.

Samas polnud juttu võimalikest konkreetsetest meetmetest (finantsregulatsiooni parendamine ja mõned teised terminid on käibel juba praegugi). Tähtsamate hoobadena näevad hispaanlased Lissaboni strateegia taaselavdamist (eeskätt läbi selgemate eesmärkide seadmise) ning innovatsiooni ja teadusuuringute tähtsustamist (1,7%lt SKPst 3%le). Mida see tegelikkuses kaasa toob, näitavad eelolevad kuud.

Majandusteemade all tuli jutuks ka olukord Eestis ning selle kaudu sai puudutatud ka meie tõsiseid püüdlusi eurotsooniga liitumiseks. Teatavasti peaks olulisim hindamine toimuma eeloleval kevadel, seega ka Hispaania eesistumise ajal.

Ääriveeri puudutati ka tulevase finanstperspektiivi (2014-2020) arutelude algust, kuid siin on pigem küsimus väga üldiste huvide määratlemises. Detailideni siin hispaanlased kindlasti veel ei lähe.

Euroopa Liidu küsimustes rõhutavad hispaanlased eesistumise käigus kindlasti sotsiaalse Euroopa mudeli tähtsust (ilmselt tuleneb see suuresti valitsuspartei huvidest), võrdse kohtlemise põhimõtteid ning kodanike õiguste ja vabaduste kaitset.

Välispoliitilselt näeb Madriid ehk kõige olulisemana Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhete värskendamist, mis peaks aset leidma tuleva aasta mais toimuval tippkohtumisel. Arusaadavalt soovib Hispaania edendada suhteid Ladina-Ameerika riikidega ning osutada tähelepanu Põhja-Aafrikas toimuvale.

Hispaania eesistumine on esimene, mil ametis on ka Euroopa Ülemkogu president ja kõrge esindaja ehk välisminister. Madriidis jäi siiski mulje, et uute kaadrimuudatuste "kiuste" loodab Hispaania viia oma neljanda eesistumise läbi edukalt. Mis muud, kui jõudu nendele!

Riigikogulased suursaadik Pusta haual

Enne meie, Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsiooni, ametlikke kohtumisi siin Madriidis külastasime eile Hispaania pealinna suurimal kalmistul Eesti suursaadiku Karl Robert Pusta (1883-1964) hauda.

Karl Robert Pusta oli Eesti esimene suursaadik Hispaanias, kes nimetati sellesse ametisse 1928. aastal. Pärast 1940. aastat eksiilis elades leidis Pusta varjupaiga Hispaanias, kus ta ka 1964. aastal suri.

Kuna Pusta hauaplaat on ajaga veidi kannatada saanud, siis otsustasime eile kolleegidega (Raivo Järvi, Enn Eesmaa, Jüri Tamm ja suursaadik Toomas Kahur ning komisjoni nõunik Olev Aarma) ühiselt toetada selle puhastamist. Loodetavasti saab suursaadiku hauaplaat juba lähinädalatel uue ja värskema ilme.

Euroopa - 20 aastat hiljem

Mina olen oma elus Berliini müüri näinud vaid korra. Sedagi bussiaknast 1987. aastal, kui meile tehti Ida-Berliinis ekskursiooni. Toona veel kooliõpilasena ma teadsin nii müüri olemasolust kui sellest, et teisel pool oli midagi tundmatut ehk isegi kättesaamatut. Alles hiljem tajusin paremini tegeliku vabaduse tähendust. Just vabadus tunduski toona millegi teispoolsusena.

Homme möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Otsati on see juba nii parajalt pikk aeg, et nii müür ise kui Euroopa lõhestatus tunduvad kuidagi kauged ja uuele põlvkonnale mõistetavad vaid raamatutõena. Mõelgem vaid hetkeks võrdlust - Eesti 1989 ja Eesti 2009. Vahe on ilmne, kas pole?

Ka võrdlus toonase ja tänase Euroopa vahel on sedavõrd drastiline, et alusega võiks küsida - kas see kõik on ikka tõepoolest nii kiiresti toimunud ja kas sellel, mis tänaseks loodud, on püsiv vundament?

Tänase Euroopa mured pole võrreldavad kahe kümnendi taguse pildiga. Vaidlus Lissaboni leppe üle on kui lapselalin võrreldes vabadust tallavate soomukite kõla või kalashnikovi valangutega.

Ometi on just see - vabaduse tegeliku tähenduse taastunnetamise kontrast andnud minu arvates Euroopale 21. sajandiks uue dünaamika. Mida aeg edasi, seda hägusamaks muutub Euroopat kunagi lõhestanud "raudse eesriide" kuvand ning seda jõulisem ja tegelikum on Euroopa idee süntees.

Kuid ajalugu pole Euroopa jaoks veel lõppenud. Või täpsemini öeldes - tänased väljakutsed pole sugugi kergemad kui need, mis olid 1980ndatel aastatel Lääne-Euroopa liidrite igapäevases "menüüs".

Seejuures kõige tähtsam - vabaduse kaitse ja tugevdamine selle kõige laiemas mõttes on täna sama aktuaalne kui see oli Berliini müüri langemis eel ja ajal. Euroopa Liit ja NATO on osutunud suurepärasteks motivaatoriteks vabaduse idee tugevdamiseks Euroopa idaservas.

Sajandite vältel väga erinevaid poliitilisi taustssüsteeme üle elanud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on tänaseks kujunenud iseenesestmõistetavaks Euroopa osaks. Tõsi, läheb veel aastaid, et eeskätt majanduslikku järge parandada. Samas on arengutrajektoor teada ning eesmärk kõigile mõistetav.

Kuid ometi ei tunne mitte kõik Euroopa riigid veel ennast piisavalt turvaliselt ja integreeritult, et kohati haprana näivat vabadust püsivamaks muuta. Seepärast olen veendunud, et eelolevad 20 aastat toovad Euroopas endaga kaasa suuri muutusi. Selle aja sisse võib mahtuda vaba Euroopa triumf, kuid välistatud pole ka selle sama vabaduse vundamendi tõeline proovilepanek.

Eestil nagu teistelgi vaba Euroopa riikidel on ühine vastutus meie tuleviku ees. Berliini müüri langemine õpetas, et ühiselt kaitstud ning järjekindlalt levitatud vabaduse idee suudab murda ka kõige kangema vastupanu.

Välismajanduspoliitika vajab sihipärasust

Tänastest uudistest oli hea meel lugeda, et välisministeerium kutsub ettevõtjaid aktiivselt suhtlema meie välisesindustega. Samas rõhutas välisminister ka kõigi välismajanduses osalevate ametkondade koostöö parendamise vajalikkust. Õige jutt ning mul hea meel, et väliskomisjonis juba enam kui kaks aastat kestvad kuulamised on andnud lisatõuke selles valdkonnas toimuvale.

Ma olen korduvalt rõhutanud, et välismajanduspoliitika peaks saama senisest olulisema rolli meie üldises välissuhtluses. Arusaadavatel põhjustel on mitmed teised - eeskätt julgeolekupoliitilised teemad, olnud esiplaanil.

Kindlasti ei tähenda välismajanduspoliitika rõhutamine sugugi näiteks julgeoleku- või arenguabipoliitika taandamist. Kaugel sellest. Pigem on meil vaja lihtsalt paremini rakendada välispoliitika erinevad hoovad, mis kokku määravad meie rahvusvahelise kuvandi ning võimekuse.

Olen ettevõtjatelt kuulnud nii kiitust kui laitust meie esinduste tegevuse üle. Arvan, et arenguruumi (sealhulgas vastastikust) on veel kõvasti. Ehk kõige olulisemaks pean praegu meie välismajanduspoliitika muutmist sihipärasemaks.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis välja töötatud strateegia Made in Estonia on väga heaks aluseks selgemate sihtide seadmisel ning eesmärkide saavutamisel. Samas ma leian, et sellele tuleb kiiremas korras lisanduseks toetuseks kirjutada strateegiad meile olulistes suundades.

Mõistagi ei suuda Eesti korraga olla edukas ja haarav kõigis maailma suundades. Samas aitab paremat tulemust saavutada eesmärgipõhine tegevus ning hea ametkondadevaheline koostöö. Miks ei võiks Eestil näiteks olla oma Aasia-strateegia?

Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon valmistab praegu ette visiiti Hiina selle kuu lõpul. Viimati käisime seal 2006. aasta aprillis. Pärast toonast visiiti kirjutasin artikli Eesti Päevalehes, mille arvan aktuaalne olevat ka täna.

Sellel nädalal Tallinnat väisanud Hiina kõrgetasemeline delegatsioon vaid kinnitab, et eeldused suhete edendamiseks erinevates valdkondades, sealhulgas majanduses, on täiesti olemas. Edukam oleks see meie poolt aga siis, kui me teame paremini, mida me tahame ning kuidas oma eesmärgini jõuame.

Aitäh härra Poola president, aitäh Tomasz!

Mul on tõesti väga hea meel tänada Poola presidenti Lech Kaczynskit, kes otsustas omistada siinkirjutajale Poola Teeneteordeni Ohvitseriristi. Ametlikus selgituses seisab, et autasu on omistatud "väljapaistvate teenete eest rahvusvahelises koostöös, inimõiguste ja vabaduste kaitsel ning samuti väljapaistvate teenete eest Poola-Eesti koostöö arendamisel".

Tänasel pidulik üritusel Tallinna Raekojas ütlesin, et Eesti-Poola suhted on väga heaks näiteks, kuidas üks suhteliselt suur ja üks suhteliselt väike riik nii paljudes eri valdkondades edukalt suhtlevad. Samas on veel paljugi teha selleks, et mõlemad pooled tunnetaksid suuremat kasu meie headest suhetest.

Läheneva Poola rahvuspüha puhul said autasud 11 Eesti kodanikku, nende seas hea kolleeg Andres Herkel, minu kunagine kursusejuhendaja Tartu Ülikooli päevilt professor Mati Laur, näitleja ja lavastaja Marius Peterson, ajalooprofessor Enn Tarvel, mõtleja Peeter Olesk, tõlkija Hendrik Lindepuu, presidendi välisnõunik Sven Jürgenson.

Pean tunnistama, et Poola suursaadik Tomasz Chlon on olnud oma riigi suurepäraseks esindajaks Eestis ning kindlasti meil viimastel aastatel resideerunud suursaadikutest üks väljapaistvamaid. Aitäh Tomasz!!

Kes saab Euroopa Ülemkogu presidendiks?

Praeguse informatsiooni kohaselt võib juba järgmisel nädalal selguda, kes peagi jõustuva Lissaboni leppe alusel saab esimeseks Euroopa Ülemkogu eesistujaks ehk presidendiks. Samuti saab siis selgeks Euroopa Liidu kõrge esindaja ehk välisministri nimi.

Siin on korraga üleval kaks väga olulist küsimust, millele hetkel täit vastust ei ole. Esimene puudutab nende ametikohtade tegelikku sisu ning teine juba konkreetselt personaaliat. Avalikkuses ongi ehk rohkem räägitud võimalikest kandidaatidest, kui et töö sisust ja eesmärkidest.

Eesti on olnud sarnaselt enamike Euroopa Liidu liikmesmaadega arvamusel, et Euroopa Ülemkogu president peaks olema eeskätt koordinaator ja kompromisside otsija liikmesmaade huvide vahel. Kui selliste omaduste ja toetusega poliitik on ka rahvusvaheliselt särav, seda parem. Kuid tegelikkus annab meile teise vastuse: kompromisside saavutaja on pigem tagasihoidlikuma loomuga ning suure eeldusega tuleb ta seetõttu mõnest Euroopa väiksemast riigist.

Nii on ka praeguste viimaste arvamuste põhjal kujunenud üheks favoriidiks Euroopa Ülemkogu presidendi kohale Belgia praegune peaminister, 62aastane flaami kristlik demokraat Herman Van Rompuy (fotol).

Tema eeliseks peetakse Euroopa suurte, sealhulgas ka väidetavalt Gordon Browni soosingut ehk täpsemini mitte-vastu-olekut. Samuti on Rompuy oma ametisoldud kümne kuuga näidanud, et suudab Belgia keerulises sisepoliitilises situatsioonis kenasti toime tulla.

Loomulikult ei tähenda see veel sugugi, et teiste kandidaatide võimalused nüüdsest lootusetud. Tõsi, Briti endise peaministri Tony Blairi võimalused on eelmise nädala ülemkogu järel oluliselt kesisemad.

Pole kaugeltki välistatud, et otsustamise lõpfaasis, mis kahjuks ei hiilga läbipaistvuse ning seeläbi ka Euroopa kodanikele arusaadavusega, võib kandidaatide pikast reast esile kerkida veel mõni teinegi nimi. Räägitud on näiteks ka Hollandi peaministrist Jan Peter Balkenendest ja Luksemburgi kauaaegsest valitsusjuhist Jean-Claude Junckerist.

Kindlasti väärib märkimist seegi tõsiasi, et Euroopa avalikes aruteludes on võimalike presidendikandidaatidena mainitud ka Balti riikide praeguseid või endisi riigipäid. Viimane seesugune arvamus tuli näiteks Taani ajakirjanikult, kes pakkus välja praeguse Leedu presidendi nime. Kindlasti on see Ilvesele, Freibergale kui Grybauskaitele suur tunnustus.

Kui üldse kellegi suhtes mingit eriarvamust omada, siis ei peaks isegi mitte tõsiselt võetavaks osutuma need kandidaadid, kes on olnud või on praegugi mõne kolmanda riigi välispoliitilise mõjutusvahendina kasutatava firma palgalehel. Ma pean silmas eeskätt neid endisi, kuid jätkuvalt ambitsioonikaid poliitikuid, kes on löönud käed Gazpromi enamusosalusega Nord Streamiga.

Kui vaadata Iiri kihlveokontori Paddy Power viimaseid pakkumisi, siis viimati viidatud persoonid ei oma ka avalikkuses kuigi suurt toetuspinda. Küll aga on seal presidendikandidaatide esiritta tõusnud just nimelt Rompuy.

Euroopa Liidu kõrge esindaja ehk rahvakeeles välisministri määramist varjuta sugugi mitte väiksem saladuseloor. Viimaste nädalatega on kindlustunud arusaam, et selle koha võiks saa Euroopa sotside esindaja.

Eesti arvates peaks tulevane kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident olla sõnakas ja selgroogne Euroopa ühise välispoliitilise kuvandi looja ning elluviija. Kindlasti on sellele kohale mitmeid häid kandidaate, kuid viimasel ajal on tõusnud enimräägituks praegune Briti välisminister David Miliband. Kuid ka siin saabub tegelik selgus alles tuleval nädalal.

Lissaboni lepe on käeulatuses

Pärast Tšehhi konstitutsioonikohtu tänast otsust on Lissaboni leppe jõustumine lähemal kui kunagi varem. Enam kui kaheksa aastat kestnud reformileppe ettevalmistamine ja ratifitseerimine võib lõpule jõuda juba 1. detsembriks. Vähemalt selline on praegune lootus, kuna Tšehhi sai viimasel ülemkogul kinnituse oma opt-outi kohta põhiõiguste hartast.

Kui Tšehhi president Vaclav Klaus peab oma lubadust, siis võiks tema allkirja leppe ratifitseerimisdokumendil oodata juba lähematel päevadel. See aga omakorda loob võimaluse leppe jõustamiseks järgmise kuu esimesel kuupäeval.

Klausi allkiri on tähtis nii leppe lõplikuks jõustamiseks kui ka institutsionaalse segaduse lõpetamiseks Euroopa Liidus. See tähendab korraga nii Euroopa Komisjoni kui ka Euroopa Parlamendi uute koosseisude kohaldamist Lissaboni leppele ning teisalt avab tee Euroopa Nõukogu presidendi ja välispoliitika kõrge esindaja nimetamiseks.

Kõik see kokku peaks annab kindlasti parema aluse laienenud Euroopa Liidu toimevõimekuse kasvatamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks ning samas ka kodanike õiguste kaitse ja vabaduste laiendamiseks. Just need on ka põhimõtted, miks Eesti on algusest peale reformileppe protsessi toetanud.

Berliini müür ja Gorbatšov

Eeloleval esmaspäeval möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Suur sündmus, mida tähistatakse arusaadavalt ka suure tähelepanu all. Viimastel päevadel olen lugenud nii Guardianis kui The New York Times'is ühe toonase päevakangelase - Mihhail Gorbatšovi arvamuslugusid.

Vaieldamatult mängis Gorbatšov üht kesksemat osa toonastes sündmustes. Siiski on suur vahe, kas tegemist oli nendele muutustele kaasaaitajaga, nagu seda näiteks läbi 1980ndate aastate oli president Reagan, või reaalsuse ees taandujaga.

Mõistagi on inimlikult arusaadav, et Gorbatšov püüab toonast situatsiooni ilustada ja enda või siis tervikuna Nõukogude Liidu rolli esile tõsta. Eriti terav dissonants on arvamuses, et Berliini müüri langemine sai võimalikuks vaid tänu nendele muutustele, mis Nõukogude Liidus algasid 1980ndatel aastatel. Ma julgen selles väites tõsiselt kahelda. Gorbatšov ise tunnistab, et veel 1989. aasta juulis arvas ta probleemi lahenevat alles 21. sajandil.

Kui vabanemine Ida-Euroopas oleks toona sisuliselt tähendanud miskit Gorbatšovile ja tema lähikondsetele, siis poleks ta Nobeli rahupreemia laureaadina 1991. aasta jaanuaris saatnud sõjajõud Balti riikide vabaduspüüdluste lämmatamiseks. Sellesse aegritta kuuluvad ju ka verised sündmused Bakuus, Tbilisis ja mujal.

Seepärast oleks ka täna toonaseid sündmusi meenutades siiski vaja mitte üksnes keskenduda Berliini langemise faktile, vaid laiemale taustsüsteemile. See, et 20 aastat pole sugugi vähendanud idaeurooplaste umbusku tänase Venemaa agressiivse välispoliitika ees, tõdeb ka Gorbatšov ise oma kolumnis The New York Times'is. Kuid teeb sellest järelduse, mis kinnitab, et ta ei saa siiani aru, mis ikkagi 9. novembril 1989 juhtus.

Ta räägib sellest, et Euroopa Liidu ja ka NATO (liiga) kiire laienemise tõttu on Euroopas tekkinud uued eraldusjooned. Ta ei mõista, miks Ida-Euroopa tuntud liidrid nagu Vaclav Havel väljendavad umbusku tänase Venemaa välispoliitika suhtes. Ta ei näe sõda Gruusia vastu, küll aga vabade ja demokraatlike riikide õigustatud kriitikat. Jääb mulje, nagu ta kahetseks, et Berliini müür langes.

Kuidas lollitatakse vaba ajakirjandusega

Leidsin huvitava videoviite Youtube'ist, kus endine Pravda ajakirjanik ja KGB agent Juri Bezmenov kirjeldab erinevaid viise avatud ja vaba ajakirjanduse lollitamisest. Intervjuu  on filmitud 1984, aastal . kuid eks toonased teadmised pole praegugi kuhugi kadunud.