Põhiseaduspatriotism ei ole võluvits

Mõni aeg tagasi õiguskantsler Indrek Tederi pakutud mõte põhiseaduspatriotismist ning kodanikukesksest identiteediloomest Eestis on kindlasti väärt lisandus ühiskonna suurema sidususe saavutamise arutellu, kuid minu arvates pole see siiski murrangut toov võluvits.

Halvimal juhul võiks põhiseaduspatriotismi eelistamine kujuneda isegi teataval määral ohtlikuks. Kui selle mõtteks on valehäbis taandada Eesti omariikluse ja identiteedi põhitelg, siis tegelikult võiksid selle idee autorid võtta kasutusele hüüdlause: no pasaran! Ühiskonna sidususe asemel saavutame risti vastupidise tulemuse.

Ma ei jaga nende hädakisa, kes pidevalt räägivad integratsiooni läbikukkumisest ning kes kasutavad Eestis elavaid teisi rahvusi mingi väljapressimismalakana. Või veel hullem, Eesti enda identiteedi ja omariikluse nõrgendamiseks. Seda viimast kahjuks nägime päris ilmekalt ka kohalike valimiste kontekstis.

Leo Kunnas kirjutab tänases Eesti Päevalehes, et põhiseaduspatriotismile pole mõistlikku alternatiivi. Ta arvab, et 1930ndate lõpus ei suutnud tšehhid pakkuda sudeedisakslastele midagi mõisltikku. Ju polnud iseseisev Tšehhi riik piisavalt mõistlik alternatiiv, võiks vastu arvata.

Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.

Nagu näha võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes olla ka sõdade ajendiks. See on muidugi äärmus, kuid eks see kodanike kaitse loogika sõjalise invasiooni ajendina omab puutumust põhiseaduspatriotismi. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".

Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid (poliitilises tähenduses) nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.

Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.

Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstrakste legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.

Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.

Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas siis kaob koos sellega ka patriotism?

Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusesse. Küll on aga selle saavutamiseks erinevad taktikalised sammud. Kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.

Samas olen veendunud, et riik peab oluliselt rohkem ja targemini panustama tolerantsuse ning kõige paremas mõttes Eesti-lojaalsuse tugevdamisele. Ja seda mitte ainult siin elavate venelaste ja teiste rahvuste, vaid ka eestlaste endi hulgas.

Riigikogu tegi Nord Streami kohta avalduse

Riigikogu kiitis täna heaks avalduse seoses Nord Streami ehitusega kaasnevate keskkonnariskidega. Selle teksti leiate siit. Minu arvates oli tänane arutelu professor Soomere osavõtul väga sisukas ning oli üldse kogu Läänemere regioonis esimest korda, mil teemat arutas ühe riigi rahvaesindus.

Juba ainuüksi see teadmine räägib sellest, et sedavõrd tähtsa kogu Läänemere regiooni puudutava infrastruktuuri objekti üle on olnud väga ebamäärane arutelu. Meie tänane avaldus saadetakse kõigile naabermaadele ning loodetavasti pälvib see ka sisulist tähelepanu.

Nord Streami juhtum on korraga parajaks lakmuseks mitte üksnes regionaalse koostöö, vaid ka kogu Euroopa Liidu energiapoliitika osas. Kuigi meil on palju probleeme ühise hoiaku kujundamisel, annab see siiski võimaluse tõstatada teemad, kus Euroopa ühtsus on hädavajalik. Eestil võib olla siin hea võimalus initsiatiivi näidata.

Ringkäik legendaarsel USS Cole'il

Täna õhtul avanes mul seoses ametliku vastuvõtuga võimalus teha eksklusiivselt ringkäik Tallinna sadamas viibival USA mereväe legendaarsel ristlejal USS Cole (vaata ka siit). Jäin pisut hiljemaks vastuvõtule minekuga, kuid seda enam aega oli rääkida nii kapteni kui relvajuhtimismeeskonna ülemaga.

Viimane tegi mulle ringkäigu laeval, alates mootoriruumist ja relvajuhtimiskeskusest kuni kapteni eluruumide ja sillani välja. USS Cole on küll juba 13 aastat vana, kuid ometi on ta üks häid näiteid kõrgtehnoloogilisest militaarvõimekusest.

Pean tunnistama, et see oli minu esimene kord olla ristlejal, mistõttu ei väsinud ka imestamast kogu selle laeva keerukat ülesehitust. Tõsi, ka minu saateohvitser kinnitas, et kogu laeva käigusüsteemi võib selgeks saada mitte vähem kui kahe kuuga.

Loo juures toodud pildil on näha USS Cole Norra aluse Blue Marlin "embuses" pärast terrorirünnakut tagasiteel Ühendriikidesse. Ristleja pälvis tuntuse 12. oktoobril 2000, mil Jeemeni rannikul Adeni sadamas tabas teda ootamatult Al Qaeda enesetapurünnak. Selle tagajärjel hukkus 17 meremeest, kelle mälestus on laevas ka kõrgelt au sees.

Puidutollid ja Soome Nord Streami otsus

Soome majandusele oli tänane päev kindlasti väga tähtis. Arvestades põhjanaabrite metsatööstuse olulisust kõlasid Venemaa peaministri Vladimir Putini lubadused ümarpalgi eksporttollide külmutamisest veel üheks aastaks äärmiselt meelitavalt.

Putini avaldus kõlas Peterburis peetud Venemaa-Soome metsakohtumisel, kus osales ka Soome peaminister Matti Vanhanen. Kuid ümarpalgi teema polnud kaugeltki ainus ja võib olla isegi mitte peamine küsimus.

RIA Novosti ei teinud mingit saladust sellest, et Putini ja Vanhaneni kohtumise üheks peateemaks oli Nord Streami gaasijuhtme ehitus ning Soome valitsuse positsioon loamenetluse küsimuses.

Seepärast ei saa kuidagi välistada, et ümarpalgi tollide külmutamise küsimus on kaudselt seotud Nord Streami ehitamiseks vajalike lubade saamisega Soomelt. Kordan, et see on vaid oletus ning loodetavasti ei oma need kaks küsimust Soome valitsuse jaoks puutumust.

Venemaa liidrid on viimastel nädalatel väga aktiivselt suhelnud nii Taani, Saksamaa, Soome kui ka Rootsi poliitikutega, et saavutada Nord Streamile aasta lõpuks kõigi vajaminevate ehituslubade väljastamine. Nagu teada, tegi Taani sellel nädalal oma positiivse otsuse ka ära.

Igatahes teatas Soome peaminister pärast tänast kohtumist Putiniga, et ka Helsingi võiks anda Nord Streamile rohelise tee veel enne selle aasta lõppu. Seejuures on loaandmisel tähtsaimaks küsimuseks keskkonnatemaatika.

Kuni viimase ajani on vähemalt Eesti teadlastel tekkinud tõsised küsimused, kas Soome keskkonnaametnikud ikka kaaluvad kõiki ohtusid, mida Nord Streami praegune ehitusplaan võib Soome lahe õkoseisundile kaasa tuua. Just nendele probleemidele keskendubki eeloleval teisipäeval Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse ning vastavasisulise avalduse eelnõu arutelu.

Berlusconi liigub Schröderi jälgedes

Venemaa peaministri Vladimir Putini personaalne karisma ning Moskva välispoliitika suutlikkus eriti Euroopa suunal on kohati kadestamisväärselt edukas. Selle üheks parimaks näiteks on Putini tulemuslik semutsemine Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga, kes on varjamatult kujunenud Venemaa üheks kindlamaks eestkõnelejaks Euroopa Liidus.

Lõppeval nädalal ühitas Berlusconi oma veidi ootamatu Peterburi visiidi nii energia- ja majanduskõneluste kui ka Vladimir Putini sünnipäeva (küll tagantjärele) tähistamisega. Seejuures eelistas Berlusconi väga privaatset (kaasas vaid turvamehed ja isiklik nõunik) Peterburi lendu kohtumisele Jordaania kuningaga, kes parasjagu viibis Roomas.

Igatahes on Venemaa juhtkond suutnud edukalt lõhestada Euroopa Liidu ühtsemale käitumisele pürgivat energiapoliitikat schröderismi kogemuse laiendamisega ka lõunatiivale. Kui Saksamaa ekskantsler on Nord Streami (ja mitte ainult) eesträäkija, siis Berlusconi kiidab tegeva valitsusjuhina hoogsalt kaasa South Streami rajamist.

Teatavasti on South Stream otseselt Euroopa Liidu Nabucco projekti konkurendiks, mille kaudu on Venemaa valitsuse käepikendus Gazprom suutnud tekitada parajal hulgal erimeelsusi ning vastakat tegevust Euroopa riikide seas.

Nagu kirjutab Londoni Times, on mitmed lääneriikide diplomaadid Roomas murelikult jälgimas Berlusconi liiga tihedaid sidemeid Putini ja Liibüa liidri Gaddafiga. Retooriliselt on küsitud: kas Berlusconil teisi sõpru polegi? Võiks küsida ka teisiti: mis saab siis, kui 73aastane Berlusconi ühel päeval poliitiliselt areenilt taandub?

Kas Saksamaa välispoliitika muutub?

Saksamaal on uus võimuliit sündinud. 27. septembril peetud üldvalimised andsid kindla võidu konservatiividele eesotsas Angela Merkeliga. Tänu sotside hävingule ning liberaaldemokraatide korralikule tulemusele sai Saksamaal taas võimalikuks paremtsentristlik koalitsioon.

Täna sõlmitud 124leheküljelise koalitsioonileppe motoks on Kasv, Haridus, Sidusus. Ma ei hakkaks seda dokuemnti siin tervikuna lahkama, vaid osundaksin üksnes selle välis- ja julgeolekupoliitilisele osale. Ehk siis - kas uus koalitsioonilepe lubab mingeid muudatusi Saksamaa välispoliitikas?

Koalitsioonileppe välispoliitilise osa preambulis rõhutatakse, et "unser politischen Handeln wird von der Werten des Grundgesetzes und dem Ziel geleitet, die Interessen unseres Landes zu wahren. Wir bekennen uns zur Universalität der Menschenrechte, zur Rechtsstaatlichkeit und zur Herrschaft des Rechts in den internationalen Beziehungen und betrachten Menschenrechtspolitik als zentrale Konstante deutscher Aussen- und Sicherheitspolitik."

Seega rõhutatakse läänelike väärtuste - inimõiguste ja õigusriikluse põhimõtete keskset rolli Saksamaa välispoliitikas, mis peaks tagama ka riigi huvide kaitsmise. Peamiste partneritena tuuakse esile üleatlantilist koostööd ning Euroopa ühtsust. Räägitakse ka sellest, et Euroopa Liit peaks tulevikus saama ÜRO julgeolekunõukogus alalise koha.

Euroopa kontekstis on välja toodud Prantsusmaa ja Poola eriline roll Saksamaa jaoks. Samuti räägitakse Euroopa sisemise bürokraatia vähendamisest neljandiku võrra aastaks 2012. Maailma juhtiva eksportöörina väärtustatakse Euroopa takistusteta siseturgu, kuhu leiab tee kaks kolmandikku Saksamaa ekspordist.

Euroopa Liidu laienemist pooldatakse, kuigi Türgi puhul ei välistata ka niinimetatud lõppjaamana "tihendatud assotsiatsiooni". Eriti rõhutatakse Euroopa tulevase välisteenistuse olulisust ühise välispoliitika elluviimisel.

Väljaspool Euroopat näeb Saksamaa tähtsate partneritena NATO liitlasi USAd ja Kanadat. Tekstis öeldakse, et Põhja-Atlandi allianss jääb ka tulevikus ühtse julgeoleku tähtsamaks ankruks. Samas soovitakse USA tuumarelva väljaviimist Saksamaalt.

Saksamaa uus valitsus peab tähtsaks NATO ja Venemaa koostöö intensiivistamist ning euroatlandi väljal sellise julgeolekuarhitektuuri kujunemist, mille koostisosaks oleks tihe partnerlussuhe Venemaaga. Ometi ei jäeta dokumendis rääkimata inimõiguste ja demokraatia kehvast seisust Venemaal.

Eks välispoliitika osas on üheks pisikeseks küsimärgiks välisministri enda figuur. 48aastasel juuraharidusega välisministril ja asekantsleril Guido Westerwellel pole tänaseni ette näidata kuigi tihedat rahvusvahelise suhtluse pagasit.

2001. aastast vabasid demokraate (FDP) juhtiv Westerwelle on siiani peamiselt tuntud majandusest rääkijana. Euroopas peetakse teda tundmatuks suuruseks välispoliitika vallas. Vahetult pärast valimisi sattus Westerwelle pisut piinlikkusse olukorda, kui ta pressikonverentsil keeldus vastamast inglise keeles. Ilmselt ta kartis veidi hätta jääda. Kuid see on parandatav.

Teisalt on Westerwelle ning tema partei tihedalt seotud Saksamaa majandusringkondadega, kes omakorda evivad rahvusvaheliselt suuri huvisid. Seetõttu on ilmne, et Westerwellelt pole mõtet oodata suurt muutust välispoliitilistes rõhuasetustes. Maailma ühe juhtivama eksportijana on Saksamaal jätkuvalt välispoliitilises liinis tugev annus pragmatismi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Saksamaa uue valitsuse välispoliitikas ei maksa oodata põhimõttelisi muutusi. Küll aga on kantsleri ja välisministri positsioonid senisest nähtavasti selgemad ning maailmavaatelisemalt ühtsemad.

Eestist on saamas kehtestunud Põhjala riik

Eesti mõttelise tulevikuasendi üle on korduvalt arvamusi pakutud. Mida aeg edasi, seda kindlamaks arusaamaks on minu arvates kujunemas meie loomulik kuuluvus läänemaailma Põhjalasse.

Ühed räägivad Jõulumaast(giast), teised lihtsalt geograafilisest kaasusest, kolmandad aga meie majanduslikust paradigmast. Seejuures on korraga õigus kõigil. Me lihtsalt oleme siin ja selles kultuuriruumis. Seepärast oli Nõukogude okupatsioon lihtsalt ajaloo ajutine, kuigi meile palju kurja teinud väärareng.

Väga ilmekalt tuleb meie staatus välja näiteks "Piirideta reporterid" järjekordsest ajakirjandusvabaduse indeksist. 2009. aasta pingerea esikümme näeb välja selline:

1. Taani

2. Soome

3. Iirimaa

4. Norra

5. Rootsi

6. EESTI

7. Holland

8. Šveits

9. Island

10. Leedu

Ma ei defineeriks läänemaailma Põhjalaks mitte üksnes traditsioonilise Suur-Skandinaavia, vaid kindlasti on selles puutumus nii Iirimaal kui Leedul, otsati ka Hollandil. Teiste sõnadega on selle ruumi ühisosaks tugev parlamentaarne ratsionalism ning avaliku ruumi avatus ja läbipaistvus.

Ainus, mis meid läänemaailma Põhajalast veel tõsisemalt eristab, on meie poliitiline kultuur. Täpsemini soveetlikud retsidiivid, mis segavad uue kuvandi täielikku avaldumist. Mõneti on see paratamatu, sest inimseosed mööduvad alles põlvkondadega.

Kuid ikkagi, kes oleks uskunud 20 aastat tagasi selliste edetabelite võimalikkusse?

"Made in Estonia" on väärt strateegia

Kaua tehtud kaunikene, võiks öelda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud ja täna valitsuse heakskiidu saanud strateegia "Made in Estonia" kohta. Tegemist on sisuliselt esimese dokumendiga, kus püütakse visandada Eesti välismajanduspoliitika põhisuunad ja tegevused.

Tegevuskava käsitleb endas nii juba töös olevaid projekte kui ka lähitulevikule (2009-2011) suunatud uusi algatusi või eesmärke. Kindlasti on tegemist väga õigeaegse ning olulise dokumendiga, mis peaks olema üheks osaks meie majanduse kriisist väljaaitamisel ning paremate konkurentsitingimuste (nii meie ettevõtjatele kui välisinvestoritele) loomisel rahvusvahelisel tasandil.

Kaks aastat tagasi algatasin Riigikogu väliskomisjonis arutelu välismajanduspoliitika hetkeseisust. Toona oli üheks silmatorkavamaks probleemiks välismajanduspoliitikaga tegelevate ametkondade kehvapoolne sisekoordinatsioon ja koostöö vähesus. Nüüd võin kinnitada, et selle ajaga on olukord selgelt paranenud.

Riigikogu välispoliitika aruteludel olen korduvalt rõhutanud, et välismajanduspoliitika tugevdamine on just täna üks võtmetegureid Eesti rahvusvahelise võimekuse tugevdamiseks. Eesti välisministeerium on selles vallas muutunud vaieldamatult aktiivsemaks. Samas osundab strateegia mitmetele tegevustele, mis muudaksid välismajanduspoliitika senisest sihipärasemaks.

Saku Gümnaasiumis on tublid õpilased

Nagu juba varem siin blogis kirjutasin, andsin täna hommikul programmi "Tagasi kooli" raames neli ajaloo- ja kodanikuõpetuse tundi Saku Gümnaasiumi 11. ja 12. klassidele.

Lubatuna rääkisin peaasjalikult Eesti välispoliitikast, sellest, kuidas meiesugune väikeriik maailma mõjutab ning kuidas ümbritsev maailm jälle omakorda meid mõjutab.

45 minutit koolitundi on üks väga lühike aeg. See läheb kiiresti:) Kuna maailma asjad on põnevad, siis jaguks juttu ju kauemakski. Ometi püüdsin piirata oma monolooge ning innustada õpilasi arvamusi avaldama ja küsimusi esitama. Minu arvates olid kõigi klasside õpilased oma küsimustega tubliks toeks tundide õnnestumisel. Tänud nendele ja õpetajatele!!

Riigikogu ja Nord Stream

Täna otsustasid Riigikogu kolme komisjoni - välis-, keskkonna- ja majanduskomisjoni liikmed algatada Eesti parlamendis avalduse eelnõu menetluse, mille kaudu väljendatakse väga selget protesti Läänemerre gaasitrassi paigaldada sooviva ettevõtte Nord Streami keskonnaohtudega ümberkäimise üle.

Loodetavasti leiab eettevalmistatud avalduse eelnõu juba kolmapäeval piisava hulga allkirju ning neljapäeval anname selle dokumendi ka Riigikogu menetlusse. Kogu küsimuse taga on eeskätt Nord Streami väga umbmäärane tähelepanu Läänemere keskkonnaprobleemide suhtes, mis on ehk kõige teravamad kogu Euroopa Liidus.

Nimetatud riskid pole sugugi meie ettekujutus, vaid teadlaste konkreetsed osundused, millele Nord Stream on andnud kas osalised või täiesti olematud vastused.

Vene energiasektor vajab 2 triljonit dollarit

Esmaspäeval möödus 60 päeva sellest, mil Venemaa teatas oma kõigi kohustuste ülesütlemisest seoses energiahartaga. Teiste sõnadega tähendab see seda, et iga uus rahvusvaheline investeering Venemaa energiasektorisse on tänasest piisava juriidilise kaitseta.

Kas see oli juhus või mitte, kuid samal päeval teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov Brüsselis antud pressikonverentsil, et Euroopa Liit peaks tagama Venemaa energiatarnete tõrgeteta jõudmise läbi transiitriikide Euroopasse.

Kremli strateegidele võib tunduda energiahartast loobumine käte vabastamisena oma suurte energiavallutusplaanide elluviimiseks. Teatavasti on Venemaa viimase nelja aasta jooksul varjamatult rakendanud energiaressursse (peamiselt maagaasi tarneid) oma välispoliitika huvides.

Lootus vabaneda rahvusvahelistest kohustustest annab Moskvale justkui võimaluse oma mängureeglite alusel suruda peale sõltuvust Venemaa energiasektorist. Puudutagu see siis energiatarneid või uute enerigaressursside kasutuselevõttu.

Ometi ei näi Venemaa energiastrateegid arvestavat sellega, et lähema 20 aasta jooksul vajab riigi energiasektor vähemalt 2 triljonit dollarit investeeringuid juba võetud kohustuste täitmiseks ning uute ressursside rakendamiseks. Võlgades vaevlevad Gazprom ja Rosneft ei saaks kuidagi läbi ilma välisinvesteeringuteta.

See aga tõstatab taaskord küsimuse: kas lääneriikide huvides on edendada Venemaaga kauboikapitalismi, kus nii võidud kui kaotused võivad olla ulmelised ning kus mõjutused võivad omada vahetuid siirdeid riikide välispoliitilisse suveräänsusesse.

Või siiski oleks parem püüelda vastastikku siduvate juriidiliste lepete poole, mis hajutaks nii investorite kui tarbijate hirmud võimalike "anomaaliate" eest. Energiaharta on kindlasti üks võimalus ning vaatamata oma tänasele lahkumisele võib Venemaa sellega taas liituda. Teiseks võimaluseks on siduva ning kõigekülgse leppe sõlmimine läbi käimasolevate Euroopa Liidu ja Venemaa koostööleppe kõneluste.

Tänaste valimiste üks tulemus juba teada

Tänaste kohalike valimiste üks tulemus on selge juba praegu. Alates Eesti iseseisvuse taastamisest pole kunagi varem kohalikel valimistel olnud sedavõrd suurt hääletusest osavõttu kui nüüd.

Kella neljaks oli antud enam kui pool häältest, mis lubab optimistlikuma ennustuse kohaselt aktiivsust koguni 60 protsendi kanti. Senine hääletamisrekord pärineb 1993. aastast, mil kohalikel valimistel andis oma hääle 52,6 protsenti valijatest. Tõsi, siis oli valimisseadus pisut teine, kuid ikkagi.

Eks analüütikud vaidle hiljem selgeks, mis oli selle hüppelise rekordi põhjuseks. Kindlasti e-hääletus (ka siin võimas rekord) ning vaatamata kõigele siiski inimeste osavõtlikkus oma elu korraldamisest, pakun paar vihjet.

Vihmane Eesti ja tuline Pakistan

Samal ajal kui siin vihmases Eestis otsustatakse kohaliku võimu saatus järgmiseks neljaks aastaks, käivad meist veidi enam kui nelja tuhande kilomeetri kaugusel Pakistanis tõsised lahingud (kaart: BBC) selle tuumariigi sisemise stabiilsuse tagamiseks ning regionaalse ja ehk isegi globaalse terroriohu vähendamiseks.

Juba mais kirjutasin siin blogis loo, kus rääkisin sellest, miks peaksime jälgima olukorda Pakistanis. Selle ajaga pole teema aktuaalsus kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Pakistani relvajõudude poolt eile alustatud kauaoodatud pealetung Talebani tugikeskustele Lõuna-Waziristanis võib edu korral tuntavalt mõjutada strateegilist olukorda nii Pakistanis endas kui ka naaberriigis Afganistanis, kus Taleban on viimasel paaril aastal oma positsioone taastanud ja tugevdanud.

Analüütikud peavad Pakistani regulaararmee pealetungi väga riskantseks, sest etniliselt ja geaograafiliselt keerukas Lõuna-Waziristan ning enam kui 10 000-meheline taliibide hästi motiveeritud väejõud oleksid tõsiseks väljakutseks ka kõige paremini ettevalmistatud armeele.

Varasemad samalaadsed rünnakud 2003 ja 2004 lõppesid vaherahuga, mis tegelikult vaid tugevdasid Talebani ja nende toetajate positsioone Pakistani rahututes provintsides. Täna teeb olukorra keerukamaks ka see, et Pakistani rahvarohkemas Punjabi provintsis on Taleban leidnud endale piisavalt sissijõudu, kes võivad valitsuse tegevust ohvriterohkete terrorirünnakutega tõsiselt häirida. Viimase paari nädalaga on sellelaadsetes rünnakutes hukkunud üle 150 inimese.

Samas on päris ilmne, et Pakistani valitsusel on vähe alternatiive kontrolli kehtestamiseks oma rahutute provintside üle. Mõistetavalt on siin otseselt mängus ka lääneriikide huvid, sest näiteks Afganistani sõja tulevik sõltub vahetult Talebani võimekusest leida piiriülese Pakistani hõimuprovintsidest endale turvaline varjupaik. Samuti ei taha keegi leppida olukorraga, kus islamiäärmuslased võiksid saavutada kontrolli Pakistani tuumarelva üle.

Tagasi kooli!!

Tuleval nädalal on taas, juba kolmandat aastat järjest kena traditsioonina ootamas ettevõtmine "Tagasi kooli!". Selle käigus ootavad koolid üle Eesti tundi andma erinevate eluvaldkondade esindajaid või lihtsalt oma vilistlasi, kellel on tänastele õpilastele midagi edasi või täpsemini tagasi anda.

Vabariigi Presidendi ja sihtasutuse Noored Kooli algatatuna on see kindlasti väga hea ning järgimist väärt ettevõtmine, mis aitab kontsentreeritult sidustada meie ühiskonnas toimuvat, ärgitada noori mõtlema ning julgustada õpilasi oma unistusi julgemalt ellu viima.

Kuigi kohtumisi koolides üle Eesti on mul ette tulnud kümneid ja kümneid, siis programmis "Tagasi kooli" osalen ma seekord esimest korda. Tuleval kolmapäeval, 21. oktoobril peaksin praeguste kokkulepete kohaselt andma neli tundi Saku Gümnaasiumi 11. ja 12. klasside õpilastele. Valisin teemaks Eesti välispoliitika ning laiemalt maailma meie ümber. Usun, et tulevad põnevad kohtumised. Nii nagu tavaliselt ikka koolides on olnud!

Intervjuu, mida peab nägema

Rubla ja jüaaniga dollari vastu

Samal ajal, kui Venemaa president ja välisminister võõrustasid USA riigisekretäri Moskvas, pidas peaminister Vladimir Putin strateegilisi kõnelusi Pekingis. Lisaks energiaalastele koostöölepetele oli taas jutuks ka rahvusvahelise rahasüsteemi mõjutamine jüaani ja rubla otsesuhte kaudu.

Tegemist pole kaugeltki uue ideega, sest dollaripõhise finantssüsteemi "auklikkusest" on eriti Venemaa juhtkond rääkinud juba viimased paar aastat. Nüüd rõhutas Putin uuesti, et Venemaa ja Hiina võiksid tulevikus omavahelise kaubavahetuse (eriti enrgiaalase) viia üle rubla ja jüaani põhiseks.

Pekingil on sarnane väiksem kogemus näiteks Malaisiaga olemas, kuid vaevalt läheb Hkiina täna suuremate muutuste teed. Kuigi Venemaa on Hiinale väga ahvatlev partner eeskätt energiatarnete osas, ei soovi Peking kindlasti murendada veelgi strateegilisemat kaubandus- ja finantssuhet Ameerika Ühendriikidega.

See loomulikult ei tähenda, et näiteks kümne või kahekümne aasta perspektiivis ei võiks toimuda suuremaid muutusi. Eriti arvestades Hiina jätkuvat kasvu globaalsel majanduslikul kui poliitilisel mõjuväljal.

Täna olid Pekingis koos ka Shanghai Koostööorganisatsiooni liikmesmaade ja vaatlejate valitsusjuhid. Muuhulgas osales sellel kohtumisel ka Iraani asepresident, mis on omamoodi väikeseks ninanipsuks eilsetele Moskva kohtumistele, kus Hillary Clinton püüdles Venemaa poolehoidu Teherani survestamiseks.

Peaminister Putin tegi oma kolleegidele kõikide muude küsimuste juures ettepaneku käivitada organisatsiooni liikmesmaadele ühine laulukonkurss - Intervisioon. Kui mu mälu ei peta, siis Nõukogude ajal kasutati sama nimetust sotsialistliku leeri ühisülekannete puhul.

Hillary Clinton Moskvas

USA välisministri Hillary Clintoni esimesel visiidil (foto:NYT) Moskvasse oli vaieldamatult peatähelepanu all Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamine. Viimastel nädalatel on seoses Iraani uue uraanirikastamistehasega Qumi lähedal tõusetunud teravalt uute võimalike sanktsioonide rakendamine juhul, kui Teheran keeldub koostööst rahvusvahelise üldsusega.

Seepärast oli Clintoni üks eesmärke Moskvas veenda oma kolleegi Sergei Lavrovi ning ka Venemaa presidenti Dmitri Medvedevit nõustuma vajadusel rangema survega Iraani juhtkonna suhtes. Andis ju Medvedev septembris New Yorgis president Obamale mõista, et sanktsioone ei saaks välistada.

Täna jäi vähemalt avalikkusele aga mulje, et Venemaa pole oma varasemat hoiakut Iraani- vastaste sanktsioonide suhtes muutnud. Lavrovi meelest oleksid need mõttetud ning ei annaks loodetud tulemust.

Varem on analüütikud viidanud, et Obama otsus loobuda raketikilbi osiste paigutamisest Poola ja Tšehhi Vabariiki tehti osaliselt lootuses meelitada Venemaad vahetumale koostööle Iraani tuumaprobleemide ohjamisel. Täna avalikkusele teada oleva informatsiooni põhjal võib öelda, et Moskvas seda kahte sündmust omavahel siduda ei soovita.

Mõistagi on Moskva ja Washingtoni lähtekohad Iraani küsimuses väga erinevad, mis teeb ka suurema ühisosa leidmise siin keerukaks. Kuigi mõlemad räägivad tuumarelva leviku piiramise tähtsusest, näevad pooled selle saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi erinevalt.

Kui Obama administratsioon on ammendamas oma valmisolekut diplomaatilise dialoogi avamiseks ja ei välista uusi karmimaid sanktsioone Iraani vastu, siis Kremlile on Iraan oluline kaubanduspartner (eriti relvastuse ja energeetika valdkonnas) ning teataval määral regionaalne liitlane.

Seepärast on raske eeldada, et seekordse Clintoni külaskäiguga miskit põhimõttelist kolmnurgas Moskva-Teheran-Washington muutub.

Läti õnnestumisest sõltub ka Eesti käekäik

Viimasel ajal on taas tähelepanu võitmas olukord Läti majanduses ja poliitikas. Täna jõudis lõunanaabrite valitsus otsusele nõustuda IMFi väga karmi, kuid samas ka möödapääsmatu kärpenõudega. Homme on Riias Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Almunia, et ennast hetkeseisuga vahetult kurssi viia.

Ehk paremini on olukorda Lätis tunnetamas meie ettevõtjad, kellel on vahetu kokkupuude naabrite juures toimuvaga. Seejuures pole uudised kuigi lohutavad - märgid näitavad, et eelolevad kuud saavad olema väga keerulised. Eeskätt on kasvamas surve Läti finantsstabiilsusele. Tõsi, tänane sõnum valitsusest on veidi lohutav.

Kuni 2012. aastani kavandatud ränk kärpekava (iga aasta 500 miljoni lati ulatuses) ei anna palju hingamis- ega ka eksimisruumi. Samas on tuleval aastal Lätis toimumas parlamendivalimised, mis võivad olukorda pingestada ka poliitilise heitluse kontekstis. See on eriti tõsine, kuna Läti parteimaastik on tunduvalt hapram ehk heitlikum kui näiteks siin Eestis.

Eestis on teinekord kuulda üleolevat prõõkamist, et olukord Lätis meid ei mõjuta. Ka püütakse endale sisendada, et rahvusvahelisele avalikkusele on võimalik kuidagi Balti riikide erisusi lihtsalt ja mõistetavalt selgeks teha. Minu arvates on see lihtsalt silmapete.

Esiteks mõjutab Läti majanduses toimuv vahetult meid. Meie kaubandussuhted on tihedad ning ka ühist raharinget läbi Rootsi pankade ei saa eirata. Seepärast on igasugune jutt meie suurest erisusest pehmelt öeldes nonsenss.

Teiseks on äärmiselt oluline Läti sisepoliitiline õnnestumine selles keerukas olukorras. Mida hapram on majandus, seda kergem on ka ebakindlat poliitilist keskkonda mõjutada.

Igatahes on selge, et eelolevad kuus kuni kaksteist kuud saavad olema tähtsad mitte üksnes Läti, vaid kogu regiooni, sealhulgas ka Eesti tulevikule. Seepärast on äärmiselt oluline tihe infovahetus ning võimalusel ühine tegutsemine kõiki ähvardavate ohtude hajutamisel.

Barack Obama sõnad võlusid Nobeli komitee

Nobeli rahupreemia andmine USA vastsele presidendile Barack Obamale on vaieldamatult väga tähelepanuväärne samm. Enam kui paarisajast kandidaadist esile tõstetud USA riigipead tunnustati preemiaga suurte jõupingutuste eest rahvusvahelise diplomaatia tugevdamisel ning tuumarelvast vaba maailma taotlemisel.

Tegemist on sisuliselt väga suure usalduskrediidi ja lootuse rajamisega, sest president Obama pole olnud ametis veel mitte aastatki. Rääkimata siis sellest, et tal oleks tänaseks peale retoorika ette näidata murrangulisi saavutusi "rahvusvahelise diplomaatia tugevdamisel ja maailma tuumarelvast vabastamisel".

Eks sellises otsuses peegeldu suuresti Euroopa poliitilise eliidi lootus mitmepoolsete rahupüüdluste tugevdamisele maailmas, mille rahvusvahelise eestvõitlejana nähakse Barack Obamat. Kui see nii läheb, on tegemist Nobeli rahupreemiate ajaloos enneolematu juhtumiga. Ehk siis preemiale mitte ei eelne, vaid järgnevad teod.

Ometi on täna terve rida probleeme, kus president Obama on küll teinud kõlavaid retoorilisi avanguid, kuid tegelikke või olukorda muutvaid tulemusi pole veel näha. Mõistagi on mõned kuud ülimalt lühike periood suuremate muutuste eeldamiseks, näiteks Lähis-Idas, suhetes Iraani või Venemaaga.

Tuumarelvast vaba maailm on kindlasti kaunis eesmärk, kuid väga raske on ette kujutada selle saavutamist. Pealegi on täiesti tõsiselt arutletav küsimus, kas tuumarelvast täielikult vaba maailm oleks tingimata turvalisem ja ohutum.

Paljud analüütikud on viidanud, et strateegilise heidutajana pole inimkonna ajaloos olnud midagi töötavamat kui just needsamad vihatud tuumarelvad. MAD-strateegia töötas väga hästi Külma sõja ajal. Ka tänased suhted näiteks India ja Pakistani vahel on küll pingelised, kuid suuremat konflikti pole olnud alates mõlema riigi tuumarelvastumisest saati.

Mida arvab USA Eestist?

Ameerika Ühendriikide Senati välissuhete komitee andis täna omapoolse heakskiidu suursaadiku kandidaadile Eestisse. Austrias sündinud Michael C. Polt on USA karjääridiplomaat, kelle enam kui 30aastasel teenistuslehel on mitu väga olulist välislähetust, sealhulgas ka suursaadiku töö Serbias.

Tänasel kuulamisel Senatis andis Polt ülevaate sellest, millises seisus on Eesti ja USA suhted ning mida ta edendaks suursaadikuks saades. Toon vaid mõned omapoolsed rõhuasetused:

* over fifty years, successive US Administrations refused to acknowledge the Soviet Union's illegal and forcible occupation of Estonia

* Estonia is now modern, democratic and free-market success story

* Estonia never hesitated to join us in sending its sons and daughters into harm's way - be it in Afghanistan or Iraq - in support of our shared objectives

* I will work closely with U.S. and Estonian businesses to promote trade and create jobs in both our countries

* Estonia is also doing extraordinary things in information technology, and is eager to share and develop together with us new innovations to deter cyber crime, protect digital property and provide e-government solutions

* I will also support Estonia's commitment to finding solutions to its energy, health and social challenges (puhas energeetika, noorte AIDSi kontroll enne sõjaväkke minekut ja uue meedia kasutamine venelaste paremal kaasamisel Eesti ühiskonda).

Maiuspala ajaloogurmaanidele

Kellel vähegi huvi ajaloo ning eriti Teise maailmasõja vastu, nendel on kindlasti homme suurepärane võimalus osa saada tõelisest maiuspalast. Kell neli pärastlõunal on Okupatsioonide muuseumis tänu kirjastusele Grenader lugejatel võimalik kohtuda kaasaegse Venemaa ühe kõige põnevama ajaloolase Mark Soloniniga.

Äsja meie raamatupoodidesse jõudnud "22. juuni 1941. Katastroofi anatoomia" on tema esimene uurimus Teisest maailmasõjast, täpsemini siis Nõukogude Liidu sõttasattumisest ja esimeste nädalate lüüasaamise tegelikest tagamaadest. Esimest korda ilmus see teos viie aasta eest Ukrainas ning on nüüdseks elanud juba üle mitmeid kordustrükke ka Venemaal.

Lennundusinseneri haridusega 51-aastane Solonin pühendus Teise maailmasõja algusaastate uurimisele juba 1980ndate aastate algupoolel, kui tema kätte sattusid toona avalikkuse eest peidetud Nõukogude ajalehed sõja-aastatest.

Solonini pika ja visa töö tulemuseks on nüüd mitu põnevat ja allikamahukat uurimust Suurest Isamaasõjast, mis on harukordsed just tänu sellele, et purustavad üksteise järel stalinlikke müüte sellest sõjast. Tegelikult võib öelda, et Solonin on üks esimesi ajaloolasi Venemaal, kes on asunud põhjalikult ümber kirjutama Suure Isamaasõja ajalugu.

Tema tööd veenavad, kui palju müüte on veel täna avalikus käibes. Sama üllatav on seegi, et vaatamata üha tugevnevale "ajaloo võltsimise vastasele võitlusele" on ta jätkuvalt üllitamas raamatuid Venemaal. Seejuures ulatub tema teoste koguläbimüük üle 150 000.

Seega veelkord, kellel huvi kuulda mõtteid ja kommentaare otse Soloninilt, tulge homme Tõnismäele Okupatsioonide muuseumi.

Eelmise loo jätkuks

Kaks päeva kohtumisi Stockholmis (COSAC) kinnitasid, et eelolevad nädalad tulevad väga kriitilised eeskätt Tshehhi Vabariigile ning tema tösiseltvöetavusele Euroopa Liidus. Pärast Lissaboni leppe heakskiitu iirlaste poolt ja eeldatavalt Poola presidendi lubatud allkirja jääb kogu Euroopa tähelepanu Tshehhile.

Erinevate kolleegidega vesteldes koorus kindel arusaamine, et vaatamata Tshehhi senaatorite pöhiseaduslikule öigusele esitada kysimusi oma konstitutsioonikohtule ei saa Euroopa Liidu reformiprotsessiga löputult venitada. Pealegi on Tshehhi parlamendi mölemad kojad ja ka konstitutsioonikohus oma seisukoha juba varem kujundanud. Ka hea kolleeg Tshehhi senatist avaldas lootust, et ikkagi aasta löpuks on lepe löplikult ka Prahas ratifitseeritud.

Seega on president Vaclav Klausi positsioon täna väga tösises vastuolus Euroopa Liidu absoluutse enamusega (sealhulgas oma parlamendi otsustega), mistöttu iga venitatud päev töötab otseselt tshehhide enda vastu. Ja loomulikult kannatab ka kogu Euroopa Liidu toimevöimekus eriti ajal, mil toimub uue komisjoni moodustamine ning tösiste väljakutsete (näiteks energiajulgeolek) kuhjumine.

Kogu tähelepanu on nüüd Vaclav Klausil

Nagu arvata oligi, kiitsid iirlased eilsel kordusreferendumil ülekaaluka häälteenamusega heaks Lissaboni leppe. Esialgsetel andmetel on poolthääli kogunenud üle 60 protsendi. Nii on iirlased täna selgelt toetamas Euroopa reformimist.

Kuid see ei lõpeta veel pikka reformileppe saagat, mis sai alguse kaheksa aastat tagasi. Nüüdsest on kogu tähelepanu tagasi Euroopa teises veeres, sest nii Poola kui ka Tšehhi presidendid pole siiani andnud oma allkirja parlamendi ratifitseerimisotsustele.

Poola president Lech Kaczynski suure tõenäosusega siiski annab oma allkirja lähematel päevadel. Vähemalt on ta varasemalt oma otsuse sidunud iirlaste referendumiga. Küll aga pole sugugi kindel see, mida teeb Tšehhi president Vaclav Klaus.

Formaalselt on Klausil täna võimalik viidata senaatorite uuele pöördumisele Tšehhi konstitutsioonikohtu poole, millest kirjutasin paar päeva tagasi. Suure tõenäosusega jääb seetõttu Tšehhi viimaseks liikmesriigiks, kes pole Lissaboni lepet ratifitseerinud.

Võib vaid eeldada, milline tähelepanu langeb nüüd president Klausile. Esimese temperatuuri saab võtta juba homme, kui Stockholmis kogunevad Euroopa Liidu rahvusparlamentide delegatsioonid. Uurin huviga, mida mu head tšehhi kollegid olukorrast arvavad.

Laaril uus imago:)

Homset oodates, kuid...

Homme leiab siis Iirimaal aset ammuoodatud kordusreferendum (foto:WSJ) Lissaboni leppe küsimuses. Kõik märgid näitavad, et seekord annavad iirlased Euroopa reformimisele oma heakskiidu.

Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on leppe toetajaid jätkuvalt kaks korda rohkem kui vastaseid (55 protsenti pool, 27 vastu). Samas pole otsustanud oma valikut viiendik 3 miljonist hääleõiguslikust iirlastest. Kuid kas sellest piisab Lissaboni leppe pikaldase ratifitseerimise lõpuleviimisest?

Mõneti ootamatult on Iirimaa asemele kerkinud Lissaboni leppe jõustumise komistuskiviks hoopiski Tšehhi Vabariik. 29. septembril andis grupp Tšehhi senaatoreid Konstitutsioonikohtule uue, 60leheküljelise kaebuse, kus palutakse hinnata mitte ainult Lissaboni leppe, vaid ka Maastrichti ja Rooma leppe vastavust riigi põhiseadusega.

Teatavasti on nii Tšehhi parlamendi alamkoda kui ka Senat Lissaboni leppe ratifitseerinud, kuid Senati liikmetel on endiselt õigus esitada päringuid Konstitutsioonikohtule.

Konstitutsioonikohtul võib sellise materjali läbitöötamine aega võtta ligemale pool aastat. Isegi, kui see aeg oluliselt lüheneb, pole välistatud, et 1. novembriks pole Lissaboni leppe ratifitseerimiskirjal endiselt president Klausi nime.

See aga tähendab, et Euroopa Liidu eesistuja Rootsi oktoobri lõppu kavandatud Euroopa uute kõrgete ametikohtade määramised lükkuvad taas teadmatusse. Samuti on probleemne uue komisjoni kokkuseadmine.

Võib vaid eeldada, milline surve on pärast homset langemas Tšehhi presidendile Klausile. Viimast on omalt poolt survestanud ka Briti konservatiivid, kes on lubanud tuleval kevadel eeldatavalt võimule tulles üle vaadata Suurbritannia heakskiidu leppele juhul, kui see pole lõplikult ratifitseeritud.

Kõik need kirjeldatud nüansid pole kindlasti kasuks ei Euroopa Liidule tervikuna ega liikmesriikidele eraldi. Juba enam kui viis aastat kestev reformiprotsess on kindlasti Euroopa Liidu ühisele toimevõimekusele mõjunud pidurdavalt.

Tšehhi kanguse ja Briti skepsise realiseerumisel pole välistatud erikiiruselise Euroopa Liidu kujunemist. See aga pole kuigi hea Euroopa Liidu tulevikule, sest olemasolevate globaalsete väljakutsetega tegelemine ei muutu sellest kergemaks. Kaotajaks jääb aga kogu Euroopa.