Kui ma oleksin Õhtulehe peatoimetaja...

Ühiskonnakriitiline ning heas mõttes šokeeriv ajakirjandus (Karikatuur: autor Heiki Ernits, EE 20.07.06) on kindlasti üheks vaba riigi tunnuseks. Ilma asjatundlikult kriitilise meeleta kaoksid meie valikutest alternatiivid ning tekiks oht üksikute tõekuulutajate ülemvõimule.

Eesti ajakirjandus on minu arvates küllaltki hästi suutnud kasvada viimasel paaril aastakümnel, säilitades vaatamata omenikeringi koondumisele toimetusliku sõltumatuse. Arenguruumi on ju alati, kuid võrreldes nii mitmegi siirderiigi kogemusega pole meil midagi häbeneda. Pealegi on eestlase lugemisharjumus ja heas mõttes "ajaleheusk" ajakirjanduse jätkusuutlikkuse tagatiseks.

Tean omast käest, mida tähendasid näiteks Postimehele aastad 1993-2000. Eriti selgeks sai pilt siis, kui aitasin Postimehe peatoimetajana kaasa väljaande pingelises olelusvõitluses läinud kümnendi lõpul säilitada liidriroll meie leheturul. Peatoimetajana püüdsin lehes hoida liini, mis käis kokku Postimehe enda traditsioonide ning Eesti elu edendamisega.

Viimase kümne aastaga on online-meedia pealetung kahtlemata mõjutanud toimetuste elu. Lugejate vahetu reaktsioon klikkimise või kommentaaride kaudu survestavad ajalehti otsima haakivaid lugusid. See on täiesti loomulik, sest ajakirjanduse sensatsionaliseerumine on globaalne nähtus.

See toob muidugi kaasa ohu, mil eriti online-tulistamises võivad detailid ja faktid taanduda pealkirjamaagia ees. Ole šokeeriv ning võida klikke, siis saad ka reklaamile loota. Kuid ikkagi ei tohiks seejuures kaduda toimetaja traditsiooniline roll, kes peaks olema justkui viimaseks sõelaks ilmuvale materjalile.

Just viimane sundiski mind seda sissekannet tegema, kui sattusin hommikusi lehti sirvides taaskord ühe soomlasest "ajakirjaniku" arvamusloole Õhtulehes. Ma ei tunne seda tegelast, kuid tema esitatav on kordumakippuv ning lihtsalt harimatu inimese jutt. Kui roppused ja naaberrahva mõnitamine on ainuke viis tähelepanu võita, siis on miskit ikka väga viltu.

Ma võin eksida, kuid siiski arvan, et näiteks Iltalehti peatoimetaja ei võtaks järjepannu avaldada sarnaselt lahmivaid lugusid Soome või soomlaste kohta. Küsimus pole ju selles, et üks või teine rahvus oleks vigadeta. Meil on palju puudusi, kuid nendele saab osutada roppusteta ning alaväärsuskompleksi põdemata.

Välismaalaste ehk kõrvalseisjate kriitiline pilk meile ja meie tegemistele on äärmiselt vajalik. Hea ja vaimukas kriitika on kui sõõm värsket õhku. Tean tervet rida välisajakirjanikke (ja mitte ainult), kes rikastaksid meie maailma uute mõtetega hoopis enam kui siinviidatud küündimatu vihapurse.

Anatol Lieveni uskumatu asjatundmatus

Tänu Eesti Päevalehele sattusin lugema mullegi tuttava Anatol Lieveni värsket arvamuslugu Briti ajakirjast Prospect. Eestit piisavalt hästi tundev, kuid alati "distantsilt" meisse suhtunud Lieven ennustab ei rohkem ega vähem kui etnilise konflikti puhkemist Eestis ja Lätis. Põhjuseks olevat sügav majanduslangus.

Lieveni meelest peab Briti armee etnilise konflikti puhul sekkuma Eestis ja Lätis elavate venelaste kaitseks ning viimaseid soosiva Venemaa sissetungi ärahoidmiseks.

Pehmelt öeldes jätab Lieveni selline käsitlus küll asjatundmatu mulje. Esiteks on juba kogu loo ülesehitus pisut kummaline, kus tuliuute lennukikandjate väidetavast mõttetusest tõukudes räägib Lieven Briti relvajõudude tegelikest eesmärkidest Euroopas.

Seda tehes ununeb aga autoril üks "pisiasi". Nimelt ei kipu ta kordagi tõsisemalt meenutama, et Euroopa Liidu liikmesmaad on suuresti NATO liikmed ning selles kontekstis kehtib ju muutmatult ka ühiskaitse ehk 5. artikli printsiip.

Etnilise konflikti "võimalikkusest" Eestis ja Lätis on jutustatud sellest hetkest peale kui Nõukogude Liit lakkas olemast. Mida aga pole juhtunud, see on etniline konflikt. Ei Läti koolireform ega ka pronksiöö sündmused Tallinnas ei sütitanud mingit konflikti etnilisel pinnal. Olgugi, et seda keegi kusagil nii väga lootis.

Ka pole mingit alust arvata, et majanduskriis peaks rahvaid teineteise vastu ajama. Raske on kõigil ning siin pole minu arvates mingit ruumi Lieveni hüpoteesile. Selle asemel, et sarnast udujuttu levitada, võiks Lieven vaevuda veidi paremini tutvuma siinse olukorraga ning värskendama mälu Eesti ja Läti tegeliku tänapäeva suhtes.

Eesti välispoliitika võtmeküsimus

Eileõhtuses ETV valimisdebatis rääkisime Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikast. Pooleteise tunni sisse jäi paraku küllalt vähe seda, mida Eesti ise oma välispoliitilistes ettevõtmistes just täna peaks väärtustama ning esile tõstma.

Minu arvates pole praegu olulisemat küsimust, kui kõik, mis seotud Eesti majandusliku julgeoleku ja selle jätkusuutlikkuse tagamisega. Juba üksi see, et nõrga majandusega riik on välis- ja julgeolekupoliitiliselt lihtsamini haavatav, peaks olema ilmne kõigile. Seega esimese sammu välispoliitika ja selle elluviimiseks vajalike vahendite tugevdamiseks saame teha eeskätt riigieelarve tasakaalsutamise ning uute tuluallikate loomisega.

Välismajanduspoliitikale senisest suurema tähelepanu pööramise vajaduse tõstatasin Riigikogu väliskomisjonis juba enam kui aasta tagasi. Hea meel on tõdeda, et tegelikult on olukord täna tunduvalt parem kui arutelu alguses.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on valminud Eesti ettevõtluse rahvusvahelisustamise strateegia Made in Estonia ning ka välisministeerium on tublisti kasvatanud aktiivsust ettevõtjate aitamisel välisturgudele.

Loomulikult ei tähenda eelöeldu, et me peaksime vähendama tähelepanu tähtsatele julgeolekupoliitilistele teemadele, Euroopa Liidu ja NATO sidususe kasvatamisele või kahepoolsete suhete edendamisele kolmandate riikidega. Samas on välismajanduspoliitika just see valdkond, kus meil on veel parajalt arenguruumi ning milles edu saavutamine on võtmeküsimus Eesti majanduse uuele tõusule kaasaaitamisel.

11 minutit Eesti vihkamist

Vihula mõisast lihvitakse Eestimaa pärli

Kas teile ei tule tuttav ette tunne, kui avastate midagi, millest varem polnud päriselt aimu. Mina kogesin seda täna täiel määral Lääne-Virumaal, kui paari lõunatunni vältel oli võimalik uudistada Eestimaa ühe kaunima mõisakompleksi taassündi.

Pean tunnistama, et Vihula mõis polnud varem minu rännakutele sattunud. Ilmselt olid Palmse ja Sagadi alati selle suurema tähelepanu endale saanud. Seda enam oli täna kogetu erakordne elamus. Poleks oodanud, et tänases keerulises majandusseisus käib sedavõrd suurejooneline ja rahamahukas mõisakompleksi taastamine luksusliku hotelli tarbeks.

Tegelikult on hotell ja mõnus sõõgikoht juba mõnda aega avatud. Täiendavat informatsiooni leiab siit. Mulle kui golfarile oli kui maasikas tordile teadmine, et omanikud plaanivad rajada ka 9-rajalise golfiväljaku. Täistabamus! Lisasin siia mõned pildid isuäratuseks.

Vihula mõisa peahoone.

Seal puude varjus asuvas tagamõisas on eriti romantilised hotellitoad.

Vaade mõisakompleksile.

Väike, kuid kõnekas detail.

IRL möödus Reformierakonnast

Eesti Rahvusringhäälingu tellitud äsjase uuringu kohaselt on Isamaa ja Res Publica Liit tõusnud Euroopa Parlamendi valimiste eel Keskerakonna kannule, jättes esimest korda viimase kolme aasta jooksul selja taha Reformierakonna.

Kõrvalnähtav seis on eriti intrigeeriv olukorras, mil valimisteni on jäänud vaid loetud päevad. IRLi toetuse tõusutrend annab minu arvates kinnitust sellest, et me oleme suutnud keskenduda poriloopimise ja otsustamatuse asemel Eestile ning Euroopale tähtsatele küsimustele.

Õigete otsuste tegemine rasketel aegadel, eelarve tasakaalustamine ning konkreetseid meetmeid pakkuv tööpoliitika on täna ühtviisi aktuaalsed nii Eestis kui ka laiemalt Euroopa Liidus.

Viimasel paaril nädalal olen eurokampaania korras käinud erinevatel kohtumistel mitmel pool Eestis. Nendel kokkusaamistel olen tajunud inimeste soosingut hoiakute suhtes, mille oleme välja toonud oma valimisprogrammis. Pole imekspandav, et paljudel on poliitilisest kaklusest kõrini. Inimesed ootavad otsuseid ning just sellele IRL ka oma energiat kulutab.

Valimiste aktiivne periood algab juba sellel neljapäeval internetihääletusega. Kutsun kõiki ülesse osalema valimistel, sest vaid nii saab olla kindel, et Euroopa Parlamenti lähevad Eestist tõesti need saadikud, kes mõistavad nii Eesti kui Euroopa ees seisvaid väljakutseid. IRL (nimekiri nr 105) on kindlasti üks nendest.

Tänased lumised hetked Jõelähtmel

Kui päris aus olla, siis täna õhtul kella kuue paiku ei sadanud Jõelähtme golfirajal mitte lund, vaid tihedat rahet. Kallas nagu ämbrist ning rahe muutis maa valgeks. Tegin mõned pildid mobiiliga. Mai lõpu kohta ikka päris tavatu või kuidas.

Siin on Jõelähtme golfikeskuse Sea Course'i 10. rada. Siin aga 9.raja green.

Euroopa Liidu liider pole tõsiseltvõetav

Tšehhi president Vaclav Klaus on tuntud kui skandaalne poliitik, kes ei varja oma euroskepsist ning Venemaa-meelsust. Nüüd on ta aga Habarovskis juhtimas Euroopa Liidu tippkohtumist Venemaaga. Tulemustest kuuleme täpsemalt homme.

Veidi enne pikka lendu Kaug-Itta andis Klaus intervjuu ajalehele "Lidové noviny". Seal ütleb ta ekspeaminister Topolaneki valitsust kritiseerides, et ta "ei pea Venemaad ohuks, vaid suureks, tugevaks ja ambitsioonikaks riigiks, millele me peame pöörama rohkem tähelepanu kui Eesti- ja Leedu-sugustele riikidele".

Klausi lausungit ei maksa kindlasti üle tähtsustada. Mees lubab sageli endale mahlakaid võrdlusi. Ometi on ta pärast Mirek Topolaneki valitsuse erruminekut Euroopa Liidu eesistuja kõnelustel Hiina (eile Prahas), Venemaa ja Lõuna-Koreaga (laupäeval Soulis). See aga annab paraku põhjust arvamuseks, et Euroopa Liidu eesistujat ei saa päris tõsiselt võtta. Kahju.

Minu arvates võiks meie välisministeerium vestelda Tšehhi suursaadikuga ning järele pärida, mida Euroopa Liidu eesistujariigi presidendi selline lausung tegelikult tähendab. Igatahes võlgneb ametlik Praha väikese seletuse.

Yahoo Weather teeb ilm.ee-le ära

Pole midagi teha, kuid meie e-riik on kohati ikka veel päris auklik. Kuna homme sõidan Saaremaale, siis vaatasin netist huviga, mis meie muutlik ilm võib pakkuda. Kui ilm.ee näitab lähemateks päevadeks stabiilselt 9-10 kraadi sooja (nii öösel kui päeval), siis Yahoo Weather suudab olla palju detailsem.

Ilm.ee puhul on siiski hea see, et veebikaamera ning hetkeilma informatsioon asendavad hästi aknatagust termomeetrit.

Kuhu langeksid Iraani raketid?

Iraan katsetas täna uut maa-maa tüüpi raketti Sejil 2 (pildil), mille tegevusraadius on väidetavalt vähemalt 2000 kilomeetrit. Kui see on nii, siis sellisel juhul on Iraani sihikul juba täna näiteks Ateena, Moskva, Sofia, Kiiev.

Kui siia lisada teadmine, et Iraan võib hiljemalt 5 aasta pärast omada tuumarelva, muutub raketiraadius eriti aktuaalseks. Iseloomulik on näiteks seegi, et täna teatas Iraan 30 erineva kõrgtehnoloogilise militaarvidina tootmise alustamisest.

USA välisminister Clinton hoiatas nende uudiste pinnalt, et Iraani tuumarelvastumine tooks kaasa võidurelvastumise Lähis-Idas. Tegelikult võidurelvastumine käib juba täie hooga, mistõttu on äärmiselt oluline USA jätkuv tähelepanu Ida-Euroopa raketikilbi väljaehitamiseks.

Kremli Tõekomisjon ning Suur Ajaloosõda

Venemaa president Medvedev tegi täna järjekordse sammu riigi lukustamiseks, dogmaatilise ajalootõe "kaitsmiseks" ning "tõde väänavate" sise- ja välisvaenlaste karistamiseks. 28liikmelise Tõekomisjoni moodustamisega rõhutatakse, et Suur Ajaloosõda on täies hoos ning relvastusse on võetud kõik vahendid.

Asjaolu, et komisjoni etteotsa määras Medvedev oma administratsiooni ülema Sergei Narõškini, näitab ettevõtmise tõsidust ning teema olulisust. Tõekomisjoni kuuluvad teiste seas sise- ja välisluure, sise-, regionaalarengu-, justiits-, haridus- ja kultuuriministeeriumi, arhiivide peavalitsuse ning teiste asutuste esindajad. Teatavasti määratles "ajaloovõltsimise" üheks julgeolekuohuks ka vastne Venemaa rahvusliku julgeoleku strateegia.

Medvedevi samm on ajastatud Riigiduumas menetluses oleva nn "natsiseadusega"(eelnõu täpne pealkiri: "О противодействии реабилитации на территории независимых государств – бывших республик Союза ССР нацизма, нацистских преступников и их пособников") , kus sätestatu alusel on "ajaloovõtltsijatele" ja "Vene huvide kahjustajatele" võimalik määrata 3 kuni 5 aastat vangistust. Seejuures hakkavat see kehtima nii Vene kui välisriikide kodanikele.

Venemaa tänase juhtkonna tegevus ei jäta mingit kahtlust: ette on võetud laiaulatuslik rünnak oma "tõe" kaitsmiseks ning ajaloo mustvalgeks maalimiseks.. Selle "tõe" hulka kuulub ka arvamus, et Balti riike 1940 ei okupeeritud ning et 1944. aastal tõid Punaarmee üksused meile vabaduse. Selle kahtluse alla seadmine võib peatselt olla karistatav.

Võib vaid ette kujutada, millist mõju avaldab nii viidatud eelnõu ellurakendamine kui Tõekomisjoni tegevus Venemaa suhetele eeskätt Balti riikide ja Ukrainaga. Sellel võivad olla palju tõsisemad ja kaugeleulatuvamad tagajärjed, kui me oskame täna veel ette näha.

Seepärast on äärmiselt ajakohane kiirete sammude astumine kommunismi kuritegude rahvusvahelise uurimise intensiivistamiseks ning rahvusvahelise õigusliku konsensuse saavutamiseks nende inimsusevastaste kuritegude hukkamõistuks ja sellest tulenevate õiguslike järelduste tegemiseks. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Parlamendi vastavad resolutsioonid on heaks aluseks töö jätkamisel.

Leedu uus president on "raudne leedi"

Leedu presidendivalimised ülekaalukalt võitnud Dalia Grybauskaite on kindlasti väga hea valik meie Balti naabrile. Varasemalt Leedu rahandusministri ja Euroopa Komisjoni eelarvevolinikuna on Grybauskaite kogunud soliidse poliitilise kapitali, mis lubas tal nüüd sõltumatu kandidaadina koguda peaaegu 70 protsenti häältest.

Grybauskaite taustast räägib ilmekalt asjaolu, et tegemist on musta vöö omanikuga karates. Pole kahtlust, et Leedu on saanud väga eduka ja tugeva naispresidendi, keda praeguses keerulises majandusseisus on riigi sisemise tasakaalu hoidmiseks ning vajalike eelarvemuudatuste läbiviimiseks väga vaja.

Leedu põhiseaduse kohaselt on presidendil õigus sekkuda riigi kõrgemate ametikohtade täitmisesse. Grybuskaite on kinnitanud, et toetab Andrius Kubiliust paremtsentristliku valitsuse juhina. Samas on ta aga mõista andnud, et mõningaid muudatusi on siiski oodata.

Juulis ametist lahkuv Valdas Adamkus on teinud oma kahel ametiajal head tööd. Grybauskaite tuntus "raudse leedina" on kindlasti heaks jätkuks Adamkuse hoitule ning lisab kindlasti põnevat värvi Balti riigipeade kohtumistele.

Siia otsa sobib üks retooriline küsimus. Huvitav, millal saab Eesti näha naist oma riigipeana? Läti ja Leedu on selles osas meile nüüd küll pikalt ära teinud.

Eesti keele ilus triumf Moskvas

Sandra suurepärane esitus Eurovisioonil Moskvas oli ei rohkem ega vähem kui eesti keele ilusaks triumfiks. Tegelikult oli Eesti üldse esimene nende hulgas, kes julges võtta inglise keelest erineva esituskeele (jätame britid välja:)).

Lätlaste ja ka leedulaste panus vene keelele kukkus kolinal läbi. Venemaa andis seevastu aga Eestile tervelt 8 punkti!

Muidugi, eks kohati päris jubedate eurolapitud laulude kõrval oli Urban Symphony särav ja väljapaistev.

Vaatamata väikesele ehmatusele esimeses poolfinaalis sai Venemaa väga hästi hakkama. Kõik näis küll professionaalne ning oma (lava)suuruselt erakordne. 12 punkti!

Venemaa uus julgeolekustrateegia

12. mail kinnitas Venemaa president riigi uue julgeolekustrateegia aastani 2020. Tegemist on kindlasti olulise dokumendiga, mis annab raamid naaberriigi sise- ja välispoliitilistele sammudele rahvusliku julgeoleku tagamisel. Seetõttu vajaks see ka põhjalikku analüüsi ning täpsemat võrdlust varasemate sarnaste paberitega.

Püüan siinkohal välja tuua esimesel pilgul meile olulisemad nüansid. Medvedevi heakskiidu saanud dokument on iseenesest tüüpilise ülesehitusega, kus esineb sisus vastuolulisi ja pinnapealsele tutvujale eksitavaid rõhuasetusi.

Ühest küljest rõhutab dokument Venemaa pürgimist juhtivaks majandusjõuks, liikumist demokraatia ja õigusriigi põhimõtete suunas, oma elanikkonna elujärje parandamist tervishoiu ja keskkonna edendamise kaudu. Samas aga mängitakse jõuliselt välja vastandumine nende samade ideaalide tugevaimale kandjale - läänemaailmale.

Venemaa strateegid peavad varjamatult riigi julgeoleku üheks suurimaks ohustajaks NATO tegevust ning viimase pürgimist oma liikmeskonna laiendamisele. Eriti on rõhutatud muidugi USA rolli lääemaailma tuumikjõuna ning viimase soovi rajada raketikilbi üksused Ida-Euroopasse.

Uudistekanalites on juba räägitud sellest, et dokument rõhutab suurenevat globaalset konkurentsi erinevate ressursside kontrollimiseks, mis omakorda võib viia sõjaliste konfliktideni ka Venemaa või tema liitlaste vahetus naabruses (12. ... В условиях конкурентной борьбы за ресурсы не исключены решения возникающих проблем с применением военной силы - может быть нарушен сложившийся баланс сил вблизи границ Российской Федерации и границ ее союзников...). Mainitakse Kaspia mere piirkonda, Kesk-Aasiat, Lähis-Ida, Barentsi merd ja jääst vabanevat Arktikat.

Kui siin teha vahelõige, siis saab Venemaa rünnakut Gruusia vastu käsitleda selle dokumendi raames kui püüdu saavutada kontrolli Kaspia merelt ja Kesk-Aasiast lähtuvate energiavoogude üle.

Dokumendis on viidatud ühe võimaliku ohuallikana Venemaa julgeolekule piirilepete puudumist üksikute naaberriikidega. Siin pole tingimata küsimus ainult Eestis, vaid Venemaal on piiriprobleeme ka Norra, Ukraina, Kasahstani, Jaapaniga.

Rahvusliku julgeoleku saavutamiseks ei välistata ühtegi võimalikku vahendit, kaasa arvatud sõjalist jõudu. Eriti rõhutatakse strateegilise tasakaalu säilitamist ning tuumaarsenali kaasajastamist.

Autorid märgivad, et lähiaastatel kasvab globaalne informatsiooniline vastasseis, kus Venemaa peab kaitsma oma traditsioonilisi ideid ning rolli maailmas. Seejuures mainitakse ühe võimaliku ohuna katseid ümber hinnata Venemaa ajalugu, tema rolli ja kohta maailma ajaloos. Sellele vastutöötamiseks ning diasporaa ühendamiseks pannakse ette vaimse ja patriootliku kasvatuse arendamist Venemaal, aga ka humanitaarse ja informatsioonilise keskkonna edendamist SRÜ ja teiste riikide territooriumil.

Venemaa liitlasteks peetakse harjumuspäraselt SRÜ riike (huvitav, kas ka Ukrainat?) ning Shanghai koostööorganisatsiooni kaudu Hiinat.

KOKKUVÕTTEKS. Tegemist on selgelt aktiivse ja ambitsioonika dokumendiga, mille üheks peaeesmärgiks on Venemaa rolli tugevdamine globaalses majandus- ja julgeolekukonkurentsis. Seejuures on eriline rõhuasetus Venemaa vahetule naabrusele, kus ei välistata ka sõjaliste konfliktide puhkemist.

Üheks läbivaks peateemaks on energiapoliitika ning vastuseis lääneriikide tegevusele Lõuna-Kaukaasias (sic! Gruusia ja Aserbaidžaan) ja Kesk-Aasias. Samuti võib dokumendist järeldada, et Venemaa rakendab oma vahetus naabruses lisaks survepoliitikale ka nn. pehmete väärtuste edendamist, mille sisuks on katse luua ühtne "vene maailm".

Need on vaid mõned viited sellele dokumendile, mis vajaks ise veel põhjalikumat analüüsi ning võrdlust tegelikus elus toimuvaga.

Kolm kildu mõistmaks olukorda Gruusias

Mõistmaks paremini Gruusias täna toimuvat soovitan lugeda Julia Latõnina eilset arvamuslugu ajalehes The Moscow Times. Ta kirjeldab värvikalt Gruusias segadust külvata püüdnud "kolme kangelase" tausta ning nende seotust Kremlile kuulekate jõududega.

Teiseks oluliseks teguriks, mis mõjutab Venemaa jõupoliitikat Gruusia suunal, on Moskva isemoodi arusaamine kontrollist energiaressursside ning nende tarnimise üle. Pole kahtlust, et Venemaa Gruusia-vastase tegevuse üks ja võib olla et peamisi eesmärke on kontrolli saavutamine Kaspia merelt ning Kesk-Aasiast lähtuvate energiavoogude üle.

Järgmises sissekandes võtangi veidi lähemalt lahata 12. mail Venemaa presidendi poolt kinnitatud ning eile avaldatud Venemaa rahvusliku julgeoleku strateegia, kus energiale on tehtud suur rõhuasetus.

Kuid Gruusia juurde tagasi. Kolmas huvitav uudis räägib sellest, et sõltumatute arvamusuurijate küsitluse kohaselt vaid 28 protsenti Gruusia elanikest pooldab presidendi tagasiastumise nõudmist. Seevastu 51 protsenti peab vajalikuks riigi sisemise stabiilsuse ning ühtsuse tagamist õigusriiklike põhimõtete kaudu.

Miks peaks meid huvitama Pakistan?

BBC tänane teade sellest, et Taleban kontrollib enam kui 60 protsenti riigi Loodepiiri provintsist (NWFP), räägib paraku kiirelt kasvanud sisemisest ebastabiilsusest selles tuumariigis.

Kuigi Pakistani valitsus on paaril viimasel nädalal võtnud ette suurrünnaku Talebani tõrjumiseks maalilisest Swati orust (veel 2007 oli see Pakistani suurim turismipiirkond), ei pruugi see anda loodetud tulemusi. Liiga kaua on püütud Talebaniga kokku leppida, mis on samas andnud võimaluse viimasel rahulikult oma toetust suurendada.

Miks on Pakistan praegu maailma tulipunkt ja miks peaksime tähelepanelikult jälgima sealset olukorda? Esiteks pole üheski teises tuumariigis sisemine olukord nii kriitiline. Al Qaeda toetatud Taleban on reaalselt loonud Pakistanis võimaluse, kus sisesündmuste areng võib anda neile võtmed tuumarelva juurde. See aga muudaks märgatavalt nii regionaalset kui globaalset pingeseisundit.

Teiseks mõjutab Pakistanis toimuv vahetult olukorda Afganistanis. Mida tugevam on Taleban Pakistanis, seda enesekindlamalt astutakse vastu ka NATO koalitsioonijõududele üle piiri Afganistanis.

Kolmandaks võivad islamistide edu korral järsult halveneda Pakistani ja India suhted. Neljandaks ja ehk kõige olulisemana võib Talebani edu luua uue tõuke äärmusliku islami toetuspinna laienemisele ning globaalse terroriohu suurenemisele.

Virmavirta valetab Eestit õpetades

Soome vanema põlvkonna ajakirjanik Jarmo Virmavirta on järjekindel Eesti välispoliitika halvustamisel ja õpetussõnade pealelugemisel. Postimehes täna ilmunud järjekordses kolumnis võtab ta kriitiliselt analüüsida Imbi Paju ja Sofi Oksaneni toimetatud populaarset artiklitekogumikku.

Asi pole mitte kriitikas, vaid viisis, kuidas Virmavirta (foto: Postimees.ee) sölmib oma teksti järjekordse valeliku karje Eesti välispoliitika suhtes. Ta kirjutab: "Venemaa halvustamine on Eesti ametlik välispoliitika, mida president Ilves nimetab raamatus «väärtuspõhiseks» välispoliitikaks. Selle poliitika tõelisus oli proovikiviks viimati 2008. aasta augustis Gruusia sõja ajal ning siis osutus see nõrgaks. President Mihheil Saakašvili kõrval polnud seismas näha ei Ameerika Ühendriike ega Euroopa Liitu."

Selles lõigus on korraga kaks valet, mida üks endast lugupidav poliitikavaatleja ei tohiks endale lubada. Liiati veel teisele riigile patroneerivalt sõnu peale lugedes.

Esiteks ei ole Eesti välispoliitika sisuks ühegi riigi halvustamine. Meie soov ja tahe on arendada Venemaaga sama heanaaberlikke suhteid nagu Soomega. Et seda saavutada, peab tahe olema mõlemapoolne. Eesti on korduvalt kinnitanud oma valmisolekut suhete edendamiseks kõigis valdkondades. Kui me tahame püsivat ja usaldusväärset suhet, peaks see loomulikult sisaldama vastastikuse lugupidamise põhimõtet.

Eesti väärtuspõhist välispoliitikat halvustades näitab Virmavirta, et talle jääb hoomamatuks vabaduse ja inimõiguste mõiste reaalne sisu. Eriti küüniline on Virmavirta poolt aga valetada, nagu ei seisnuks Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid Gruusia suveräänsuse säilitamise eest eelmise aasta augustis. Huvitav, mida tegid Nicolas Sarkozy või Condoleezza Rice Tbilisis, mida tegi lõppeks Soome välisminister Alexander Stubb.

Kahjuks on viimasel ajal meie meediaruumist jäänud vildakas mulje, et Soomes kujundavadki arvamust vaid lotilad ja virmavirtad. Tegelikkus on ju hoopis teine.

Seda filmi võiks näidata ETV

Venemaa vaevleb sõjatraumade küüsis

Ka tänavune sõjaväeparaad Punasel väljakul peeti ehtsas nõukogude stiilis. Nendel päevadel oma esimest ametiaastat tähistanud president Medvedev pidas kombekohase vihase kõne, kus ähvardas Venemaale külgekippujaid (loe: lääneriigid, hoidke meie naabrusest eemale) ning siunas läbi sõrmede Ida-Euroopa riike nende teistsuguse ajaloomälu pärast.

Tegelikult pole kõiges selles midagi imekspandavat. Suur Isamaasõda on jätkuvalt ja kõigutamatult tänase vene identiteedi suurim telgjoon, mis liidab vankumatus usus kümneid miljoneid inimesi. Eks otsati oli see tunnetatav ka täna siin Tallinnas.

Aastakümnete vältel kütetud võidueufooria ei jäta muidugi vähimatki ruumi sellistele pisiasjadele, et natsismi purustamisega kaasnes tervete riikide kadumine või kümnete miljonite inimeste surumine raudse eesriide taha .

Vaid kümnendik Venemaa elanikest arvab, et Teise maailmasõja lõpul Ida-Euroopa riigid kas langesid kommunistliku surve alla või kaotasid hoopiski iseseisvuse. Ametliku propaganda mõjul arvab aga 77 protsenti hiljuti küsitletud venemaalastest, et Ida-Euroopa riigid said vabalt oma arengut jätkata.

Riigiduumas menetluses oleva natsiseaduse kontekstis on samuti tähelepanuväärne, et 60 protsenti küsitletutest peab õigeks Teises maailmasõjas saavutatud võidu eitamise eest kriminaalkaristuse sisseviimist.

Need numbrid räägivad meile kahjuks sellest, et Venemaa (eliit) pole kaugeltki üle saanud sõjatraumast ning toodab seeläbi parajat pinnast läänevastasuseks. See suurendab kindlasti umbusku nende suhtes, kelle käsitlused Teise maailmasõja sügavamatest tagajärgedest ei lähe kokku Kremli ametliku joonega.

Euroopa peab idas "südameid" võitma

Just nendel tundidel Prahas avalöögi saanud Euroopa Liidu idapartnerlusprogramm on vaatamata teatavale ühendusesisesele skepsisele tubli samm edasi oma naabruses edenevate demokraatlikke protsesside toetuseks.

Tõsi, tänane tulemus on ehteuroopalik -aeglane, ettevaatlik ning pika ja hajuva perspektiiviga. Tegelikult peaks Euroopa Liit senisest julgemalt ning aktiivsemalt pingutama Ukrainas, Moldovas, Valgevenes, Gruusias , Armeenias ja Aserbaidžaanis "südamete" võitmise nimel.

Nii on näiteks viimaste küsitluste põhjal 42 protsenti ukrainlastest meelsamini oma riiki sidumas Venemaaga ning 34 protsenti Euroopa Liiduga. Euroopale negatiivsem on see suhe Valgevenes ning viimased sündmused Moldovas peegeldasid sealgi valitsevat lõhet orientatsioonide vahel.

Loomulikult ei saa Euroopa Liit võita "südameid" tühjade lubadustega. Ometi võiks Brüssel rohkem pingutada ning sihikindlamalt, kannatlikumalt ning konkreetsetele tulemustele suunatuna oma olemasolu ja tähendust seletada. Üks kiirtee või kasvõi Ukraina gaasitroustiku kaasajastamine on rohkem väärt kui Euroopa Komisjoni sageli bürokraatlikule tarbijale mõeldud paberid.

Mis toimub Gruusias?

Tänased uudised ühe Gruusia sõjaväeosa väidetavast valitsusvastasest mässumeelsusest vahetult enne NATO partnerlusprogrammi raames homme algavaid staabiõppusi vaid süvendab arvamist, et kellegi huvides on vägisi olukorda Gruusias tõsiselt destabiliseerida.

Osa opositsioonist on tänaseks muutunud täiesti mittekonstruktiivseks, eelistades poliitilistele läbirääkimistele liiklusblokaade. Nende ainus soov on legaalselt valitud võim kõrvaldada. See aga omakorda lõhnab lootusel provotseerida võime jõukasutusele ehk teisisõnu sisesegaduse külvamisele.

Samal ajal on Venemaa tugevdamas oma sõjalist kohalolekut Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Läinud nädalal viidi "piirivalve" eesmärgil nendesse okupeeritud aladele 1800 FSB üksuslast. Väidetavalt on seal kokku umbes 10 000 hea ettevalmistuse ja relvastusega Vene sõjaväelast.

Kõige selle juures levivad väsimatult jutud sellest, et eelolevatel kuudel võib Vene sõjamasin uuesti liikvele minna. Ühe järjekordse ennustuse või vihje leiate intervjuust tšetšeenide löögirühma Vostok endise liikmega.

Selles situatsioonis peaksid Euroopa Liidu välispoliitika juhid väga teraselt jälgima olukorda. Gruusia küsimust on võimalik otsati arutada juba eeloleval neljapäeval idapartnerluse avaüritusel Prahas, kuid loodetavasti on teema päevakorras ka ELi välisministrite järgmisel korralisel kohtumisel 18. mail.

Kus on maailmas kõige ohtlikum blogida?

Ajakirjandusvabaduse päeva puhul on Ajakirjanike Kaitse Komitee väljastanud raporti, milles reastatakse maailma kümme kõige ohtlikumat riiki blogijatele. Nimistus on tegelikult vähe üllatavat, kuigi üks nüanss siiski väärib rõhutamist.

Kõige ohtlikum riik blogijatele on Birma, kus interneti levik iseenesest on peaaegu olematu. Väidetavalt vaid 1 protsent elanikkonnast pääseb seal ligi võrguteenustele. Birmale järgnevad Iraan, Süüria, Kuuba (pildil üks Kuuba blogija, CPJ), Saudi Araabia, Vietnam, Tuneesia, Hiina, Turkmenistan ja Egiptus.

Kõik need riigid on ühel või teisel moel probleemsed laiemalt ajakirjandusvabaduse kontekstis. Küll on aga huvitav näiteks see, et ajakirjanike tööle maailma üheks ohtlikumaks riigiks peetav Venemaa paistab jällegi võrdluses teistega silma küllaltki vaba netiruumi lubamisega.

Väike meenutus Hispaania kuningapaarist

Hispaania kuningapaari külaskäik Riigikokku kestis veidi enam kui tunni. Kõigepealt kohtusid kuningas Juan Carlos I ja kuninganna Sofia Riigikogu esimehe Ene Ergma ja siinkirjutajaga, tegid Riigikogu istungitesaalis sissekande külalisteraamatusse ning said kokku fraktsioonide esimeeste ning juhatuse liikmetega.

Nagu tavaks, räägitakse sellistel kohtumistel kõige üldisematel teemadel. Juttu oli nii majanduskriisist kui teadusest, spordist ja Eesti-Hispaania headest suhetest. Kuningapaar jättis väga meeldiva mulje.

Siin mõned fotod meenutamaks kuningapaari tänast käiku Riigikokku.

Kuningapaar on just jõudnud Riigikokku. Tervitan kuningas Juan Carlos I-st.

Riigikogu esimehe Ene Ergma juures ametlikul kohtumisel.

Kohtumise järel suundume Riigikogu istungitesaali.

Kuningas Juan Carlos I tegemas kuninglikku haamrilööki.

Vestlemas teadusteemadel koos kuninganna Sofia ja Ene Ergmaga.

Kus on bäckmännide silmad nüüd?

Miks me ei kuule ega näe täna bäckmännide, öiste vahtkondade või našistide aktsioone, kui homseks on naaberriigis välja kuulutatud "Tasumise päev". Kõikvõimalikud vene äärmusnatsionalistlikud veebisaidid (näiteks siin) kubisevad vägivaldsetest üleskutsetest ning natsisümboolikast. Siin on toodud vaid üks selline netis leviv üleskutse, mis peaks iga tõsimeelse antifašisti ärevaks tegema. Näiteid üleskutestest leiab veel siit ja siit.

Aga loomulikult ei kuule me bäckmänne ega vahtkondi, kuna see teema pole poliitiliselt kasulik ega ka vajalik. Sellest pole tegelikud niiditõmbajad ju huvitatud. Sama moodi võiksid ka Riigiduuma liikmed (a la Zatulin või Markov) oma kodus toimuva suhtes silmad avada ning kavandatava "natsiseaduse" ikka iseenda tõsiste probleemide lahendamisele suunata.

Eesti järgmised sihid Euroopa Liidus

Meie viis aastat Euroopa Liidus on läinud kiirelt ja märkamatult. See on parim kinnitus, et Eesti on valutult sulandunud ühenduse otsustusprotsessi ning suutnud ennast kehtestada toimeka liikmesmaana. Ma ei karda sugugi hinnata senitehtut tubli neli plussiga, viie palli süsteemis.

Kuid ega miski pole antud niisama. Edaisiste sihtide määratlemisel ja täitmisel tuleb senisest hoopis enam pingutada. Lisaressurssi pole meil kusagilt juurde võtta, mistõttu tuleb meil paremini kasutada juba olemasolevaid võimalusi ja süvendada vajalikke teadmisi.

Eriti tahaksin siin rõhutada meie poliitikute parema läbilöögivõime saavutamist Euroopa tasandil. Mida laiem ja sügavam on meie poliitikute kontakti- ning suhtlusväli Euroopa Liidus, seda täpsemini on võimalik meie huvisid defineerida ning neid edendada. Just poliitikud on need, kes saavad ja peavad tegema Eestit nähtavamaks.

Meie erakonnad peaksid pöörama senisest suuremat tähelepanu Euroopa poliitikate väljatöötamisele nii kodus kui Euroopa poliitiliste perekondade tasemel. Täna ei peegeldu meie poliitilises debatis asjaolu, et enam kui 70 protsenti Eesti seadusandlusest on seotud ühel või teisel määral Euroopa Liidu õigusaktidega.

Senisest tunduvalt kaalukamat rolli Euroopa debati elavdamisel peaksid mängima ka meie kuus eurosaadikut. Hea võimaluse uueks ning senisest sisukamaks stardiks annavad kindlasti 7. juunil asetleidvad Euroopa Parlamendi valimised.

Euroopalikkusse investeerimine muudaks meie enda poliitilist kultuuri stabiilsemaks ning läbinähtavamaks. See välistaks tulevikus ka olukorra, kus valimistel lollitatakse rahvas
partidega või ministrid ajavad segi oma vastutusrikka igapäevatöö valimiskampaaniaga.

Juba täna tuleb meil Euroopa Liidu käesoleva rahastusperioodi (2007-2013) vahendite (ära)kasutamise kõrval keskenduda uue eelarve (2014-2020) prioriteetidele. Samal ajal tuleb meil juba nüüd tegutseda ka selle nimel, et 2018. aasta eesistumine Euroopa Liidus (olgugi, et tänasest praktikast erineval moel) kujuneks Eestile edukaks.

Üheks väga oluliseks küsimuseks on näiteks ühise põllumajanduspoliitika reformimine pärast 2013. aastat. Eeskätt puudutab see mõistagi toetussüsteeme, sest põllumajanduse ja maaelu rahastamine on Euroopa Liidu eelarve suurim väljaminek. Eesti huvides on kindlasti toetussüsteemide kiirem võrdsustamine vanade ja uute liikmesmaade vahel.

Lähematel aastatel kujuneb ühise energiapoliitika ning -julgeoleku nimel töötamine nii Eesti kui kogu ühenduse suurimaks väljakutseks. Meie eesmärgiks peaks olema hiljemalt aastaks 2015 Eesti energiaturu täielik lõimimine Euroopa turuga.

Konkurentsiteema on Euroopa siseturu toimimise üks põhiküsimusi. Eesti poliitikud peaksid olema selgemalt toeks nii meie tarbijaõiguste laiendamisel kui oma ettevõtete huvide kaitsmisel. Näiteks on üheks selliseks küsimuseks internetiteenuste vaba kättesaadavus kõigile tarbijatele. Täna pole aga kahjuks mitte kõikjal Euroopas sellest aru saadud või suurfirmad asetavad takistusi innovaatiliste lahenduste rakendamisele.

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika on paratamatult ühenduse piiririigiks olevale Eestile äärmiselt oluline. Selle tuge tunnetasime ilmekalt 2007. aasta aprillis. Arvestades maailmas toimuvaid murrangulisi muutusi peame olema valmis sisendeid pakkuvalt kaasa rääkima väga erinevates küsimustes.

Eesti on kõige väiksem liikmesmaa, kes kujundab oma seisukohti kõigis ühenduse tegevusvaldkondades ning küsimustes. See aga paneb meile kohustuse olla nähtav ka seal, kus meie vahetu erihuvi puudub või pole kuigi arvestatav. Seepärast tuleb meil rohkem pühenduda näiteks ka selliste Euroopale laiemalt oluliste teemade nagu arengukoostöö või immigratsioonipoliitika käsitlemisse.

Barack Obama 100 päeva

USA presidendi Barack Obama esimesed 100 päeva nii sise- kui välispoliitikas on olnud tempokad ning uusi avanguid pakkuvad. Samas on eriti välispoliitikas tunda liiga suurt kampaaniaaegset survet muutusteks, kohati lausa iga hinna eest.

Loomulikult on esimesed kolm kuud alles väga lühike periood, kuid nii mõnigi Obama samm tekitab pigem küsimusi. Välispoliitikas on Obama avanud uksed (vähemalt näiliselt) Venemaa, Iraani, Kuuba, Venetsueela, Süüria suunal, lubanud väed välja viia Iraagist ning hoidunud NATO laienemise jõulisest toetamisest.

Kindlasti on diplomaatia parem kui konfliktialdis vastasseis. Samas võib liiga reaalpoliitiline (siin on Kissingeri käsi mängus) meelemuutus Obama administratsioonis hajutada mõningaid arusaadavaid põhimõtteid ning taandada demokraatlike ja vabade riikide liitlassuhte tähtsuse. See teeb paratamatult hellaks maailmade piirimail asuvad demokraatlikud väikeriigid, kelle hulka kuulub kindlasti ka Eesti.

Sisepoliitikas on Obama suutnud vaatamata majandusraskustele säilitada suure toetuse, kuid tal pole korda läinud ühendada demokraadid ja vabariiklased. Pigem on Obama selgelt vasakpoolne ning kohati väga küsitav (majandus)poliitika parteidevahelisi lõhesid hoopis süvendanud.

Kuid eks tibusid loetakse sügisel. Erakordne aeg nõuab ka suuremat setteperioodi, mistõttu võib Obama poliitikale anda tegelikku hinnangut mitte varem kui esimese tegevusaasta lõpul.