Oluline sõnum Washingtonist

USA välisminister Hillary Clinton kohtub eeloleval reedel Genfis esimest korda oma Venemaa kolleegi Sergei Lavroviga. Nagu ajaloos varemgi, nii ka nüüd on sarnase kohtumise peamiseks eesmärgiks nõndaöelda suurte suhete "temperatuuri" kontroll.

Asepresident Joe Biden teatas hiljuti Müncheni julgeolekukonverentsil, et USA on valmis jätkama suhteid Venemaaga justkui "valgelt lehelt". Seda on mõistetud mitmeti. Kõlanud on kartused, et USA võiks relvastusküsimuste või näiteks Iraani tuumaprobleemi lahendamise nimel loobuda oma aktiivsest poliitikast Gruusia ja Ukraina pürgimuste toetamisel.

Clintoni visiidi eel tuli Washingtonist sesosas täpsustus. Dan Fried tegi oma eilsel briifingul selgeks, et Washington soovib küll teha koostööd Venemaaga seal kus huvid ühtivad, kuid ei loobu väärtuste ja sõprade kaitsest. Eriti rõhutas Fried, et USA ei nõustu Venemaa uute mõjusfääride poliitikaga Kesk-Aasias ja Ida-Euroopas.

See on kahtlemata märgilise tähendusega sõnum, mis annab lootust, et president Obama jätab kordamata oma vahetu eelkäija vea. Pole mõtet otsida kellegi hingest seda, mida seal ei ole. Suhetes Venemaaga võiks Ühendriikide poolt täna lähtuda väga selge sõnum - kui te tahate toimivat koostööd, siis juhinduge rahvusvahelistest kokkulepetest ning naabrite suveräänsuse austamisest.

Eesti välispoliitika kaks prioriteeti

Just nendel minutitel on lõppemas iga-aastane välispoliitika arutelu Riigikogu täiskogu istungil. Pidasin oma fraktsiooni nimel kõne, kus rõhutasin kaht olulisemat prioriteeti meie tänases välissuhtlemises. Lisasin ka paar viidet, mis aitavad ehk teksti paremini mõista.

"Meie tänane arutelu Eesti välispoliitika hetkeseisu ja tuleviku üle langeb väga otsustavasse ajajärku. Veel aasta tagasi ei suutnud keegi täpselt tajuda, millisesse majanduslangusse globaalselt kukutakse. Isegi täna ei ole kedagi, kes suudaks ennustada, millal ja millega see kõik täpselt lõpeb.

Üha sagedamini kostuvad viited sellele, et käimasolev globaliseerumise kriis on sügavam ja keerulisem, mida pole nähtud läinud sajandi Suurest Depressioonist alates. See aga juhib paratamatult arvamusele, et sellest olukorrast väljumine võib endaga kaasa tuua tõsiseid korrektsioone rahvusvaheliste suhetes laiemalt.

Harvardi ülikooli professor Niall Ferguson ütles oma hiljutises intervjuus, et maailma ei ähvarda küll globaalne sõda, kuid samas ei saa välistada äärmusideoloogiat kandvate poliitikute esiletõusu, nõrgemate demokraatiate varisemist ning mitmeid kodusõdasid. Fergusoni meelest kannatavad majanduslikult kõige enam Aasia ning Ida-Euroopa riigid.

Kahjuks pole Ferguson ainus, kes räägib Ida-Euroopast kui ühest tõsisemast kriisikeskkonnast. Näiteks Maailmapanga president Robert Zoellick on arvanud, et massiivsest laenutoest ühtäkki ilma jäänud Ida-Euroopa majanduste haprus võib koguni küsimuse alla seada kogu Euroopa ühtsuse ning siinsete riikide sisemise stabiilsuse.

Tõepoolest, meil pole vaja luua illusioone, arvates, et meid see kõik ei puuduta. Loomulikult tuleb väga palju teha siseriiklikult ning selles suunas on valitsus nii kärpekava vastuvõtmise kui majanduse elavdamise meetmetega ka liikunud. Samas on päris selge, et meid mõjutav väliskeskkond vajab sama pingsat kui mitte suurematki tähelepanu.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni arvates tuleb Eesti välispoliitikas täna eriti keskenduda kahele suurküsimusele.

Esiteks peaks valitsus senisest veelgi jõulisemalt ning sihikindlamalt pühenduma välismajanduspoliitikale selle kõige laiemas tähenduses.

Teiseks tuleks Eestil koos partnerriikidega töötada selle nimel, et globaalne kriis ei kahjustaks Euroopa Liidu ega NATO toimevõimekust ning ühtsust.

Alustaksin välismajanduspoliitikast. Eestis on tänaseks peaaegu konsensuslikult arvatud, et meie tulevase julgeoleku, eeskätt finantsjulgeoleku, lahutamatuks osaks on võimalikult kiire liitumine Euroopa ühisraha euroga.

Selle eesmärgi saavutamiseks ei tule meil mitte üksnes täita Maastrichti kriteeriumid inflatsiooni ja eelarve defitsiidi osas, vaid panustada otsustavalt ka diplomaatilisse ja poliitilisse tegevusse. Me peame olema kindlad, et siis, kui Eesti on täitnud kõik etteantud piirnõuded, ei tekiks meie ette üllatuslikult uusi takistusi.

Kahjuks on sellised võimalused täiesti olemas, sest meie regiooni üldine kuvand kipub tootma täna liiga palju ja liiga sageli võimalikule ebastabiilsusele viitavaid uudiseid. Selleks on paraku omad põhjused, kuid sellele vaatamata peaks valitsus pöörama tõsisemalt tähelepanu Eesti kuvandile rahvusvahelises meediapildis.

Me ei tohi alahinnata informatsiooni jõudu ning Eesti riigist levivat teadmist. Mida vähem või mida kõveramalt Eestit maailmas teatakse, seda keerulisem on ka ettevõtjatel meie majandusele nii vajalike eksporditurgude leidmise ja laiendamisega. Siin saab ja peab riik jõudsalt abiks olema.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on valmimas Eesti majanduse rahvusvahelisustamise strateegia. See on esimene sarnane dokument, mis peaks ühendama erinevate ministeeriumite ja ametkondade tegevused sihipärasteks sammudeks.

Täna tuleb kriitiliselt tõdeda, et riigil on veel palju arenguruumi oma väheste võimaluste juures ettevõtlust rahvusvaheliselt toetada. Samas usun, et Isamaa ja Res Publica Liidu poolt algatatud sellekohane arutelu Riigikogu väliskomisjonis aitab kaasa nii meie saatkondade,
ettevõtluse arendamise sihtasutuse välisesinduste kui teiste võimaluste paremale kasutamisele Eesti välismajandustegevuse elavdamisel.

Kriisiajad on alati olnud heaks pinnaseks uute võimaluste ning ideede rakendamiseks. Eesti on korduvalt tõestanud, et suudab paindlikult ja lahendusi leides reageerida erinevatele keerulistele küsimustele.

Seepärast tuleks meilgi täna suunata oma energia ja tähelepanu just uute ideede, meie majandusele põnevate rahvusvaheliste võimaluste ja väljakutsete loomisele. Nii tuleb meil täna pidevalt küsida: kas riik on teinud kõik, et luua ettevõtjatele vajalikke tingimusi?

Peamiseks eeltingimuseks Eesti õnnestumisele selles keerulises olukorras on Euroopa Liidu ja NATO toimevõimekuse säilitamine ning võimalike murenemisohtude õigeaegne kõrvaldamine.

Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ütles sellel nädalal Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem. Otsati on selles arvamuses terake tõtt, kuid kahjuks siiski ka paras annus soovmõtlemist. Viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid.

Ka minu viimasel kohtumisel oma kolleegidega Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentidest räägiti murega protektsionismi tekke võimalustest ühenduse siseturul. See oleks mõistagi halvim, mida maailma suurim vabakaubanduspiirkond võiks tänases kriisisituatsioonis teha.

Teiseks tõsiseks ohuks Euroopa Liidu nii vajalikule ühtsusele võib saada liikmesriikide erinevatasandiline blokistumine. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga. Samuti pole kuigi veenev ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikide minisummit eeloleval pühapäeval enne valitsusjuhtide erakorralist kogunemist.

Meile on väga tähtis nii Tšehhi käimasoleva kui Rootsi eelseisva eesistumise õnnestumine Euroopa Liidus. Mõlemal juhul on rõhutatud prioriteedid Eestile väga lähedased ning meie turvalisemale tulevikule olulised.

Eriti tähtsaks tuleb pidada energiajulgeoleku kasvatamist läbi Euroopa ühtse energiapoliitika ning uute energiaühenduste loomise. Loodetavasti suudavad liikmesriigid siiski kokku leppida Euroopa Komisjoni tehtud ettepanekutes, mis puudutavad lisaraha suunamist erinevatesse infrastruktuuri objektidesse, sealhulgas elektriühendusse Eesti ja Soome vahel.

Samuti on oluline Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammi käivitamine ning Läänemere strateegia ellurakendamine. Esimesel juhul looksime uusi võimalusi demokraatia ning püsiva õigusriikluse tugevdamiseks Euroopa Liidu vahetus naabruses.

Läänemere strateegia looks aga hea võimaluse täiendava tõuke andmiseks Euroopa Liidu sisemise integreerituse suurendamiseks ning olemasoleva potentsiaali paremaks ärakasutamiseks.

Norra endine välisminister Thorvald Stoltenberg tutvustas selle kuu alguses oma raportit Põhjala riikide koostöö tihendamisest välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Selles tehakse kõige muu hulgas ettepanek luua Põhjala ühtne õhuturbevõimekus ning tugevdada seire- ja reageerimisvõimekust nii Barentsi, Põhja- kui Läänemerel.

Viimastel aastatel on Balti ja Põhjala riikide koostöö erinevates valdkondades märgatavalt tihenenud, mistõttu oleks mõistlik Stoltenbergi ettepanekuid laiendada ka Läänemere idakaldale. Samas oleks ehk paslik ka kolmel Balti riigil korraks üle vaadata, mida annaks paremini teha omavahelises koostöös. Ja seda eriti nüüd, kus meie kõigi ees on ühtviisi väga keerulised ajad."

Harvardi guru tõsine ennustus

Harvardi Ülikooli professor ning äsja ilmunud bestselleri "The Ascent of Money: A Financial History of the World" autor Niall Ferguson ei usu, et maailma võiks ähvardada globaalne sõda, kuid ei välista äärmuspoliitikute esiletõusu ning mitmeid kodusõdasid. Majanduslikult kannatavad kõige enam Aasia ning Ida-Euroopa riigid.

Sellised mõtted esitas Ferguson eile Kanada ajalehele The Globe and Mail antud intervjuus. Fergusoni seisukohti laiendades ning võimalikele stsenaariumitele mõeldes oleks paslik küsida: millised oleksid Suure Surutise (Fergusoni termin) korrektsioonid nii majanduses kui geopoliitikas?

Ma olen Fergusoniga nõus, et vaatamata kõigile ohtudele on siiski täna keeruline ette kujutada Kolmandat maailmasõda. Mitte üksnes Ühendriikide sõjaline võimsus, millele viitab Ferguson, vaid ka näiteks Hiina ja mitme teise suurriigi majanduslik omavaheline seotus võivad hoida sündmusi suureks konfliktiks eskaleerumast.

Loomulikult ei saa välistada kriitilisemat olukorda globaalses mõttes siis, kui näiteks islamiäärmuslased kukutaksid valitsuse tuumalõhkepeadega Pakistanis või kui Iraan saavutaks täieliku tuumarelvavõimekuse. Kuid isegi nendel juhtudel on maailmasõja puhkemise võimalus äärmiselt väike.

Olukord võiks muutuda keerulisemaks, kui surutise tingimustes tõuseksid esile äärmusideoloogiad ning nõrgemad demokraatiad kukuksid lihtsalt kokku. Just see viimane on üpris tõenäoline osa nõndanimetatud rahvusvahelisest korrektsioonist, mis võib olla eelduseks regionaalsetele konfliktidele või kodusõdadele.

Globaliseerumise kriis toob kindlasti kaasa ka võimalikud korrektsioonid rahvusvahelises valitsemises (näiteks ÜRO või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide reform) ja finantssüsteemi korralduses (Bretton Woodsi süsteemi ülevaatamine).

Kui Eesti midagi teha saab, siis kõige olulisem on siiski meie jaoks töötada nii Euroopa Liidu kui NATO toimevõimekuse säilitamise nimel ning kitsamalt muidugi pisemategi demokraatiat ja õigusriiki ohustavate ilmingute tagasipööramisel.

Pidupäeval veidi murelikuna Euroopast

Tänasel Eesti Vabariigi aastapäeval on paras hetk mõelda, millised on meie riigi rahvusvahelised positsioonid. On päris ilmne, et juba aastaid naudib Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena sõprade ja liitlaste toetust. Sellist seljatagust pole meie väikeriigil kunagi varem ajaloos olnud.

Samas ei saa eitada, et viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas eriti Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. Euroopa Komisjoni president Barroso ütles eile Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem. Otsati on selles arvamuses terake tõtt, kuid kahjuks ilmselt rohkem siiski soovmõtlemist.

Euroopa välisministrite eilne kohtumine Brüsselis näitas ilmekalt, et ühenduse sees on erimeelsused pigem kasvamas kui vähenemas. Soome välisminister Alexander Stubb, kes teab oma kogemusest suurepäraselt Euroopa Liidu sisemist toimimist, kirjeldas ajakirjanikele väga kriitiliselt hetkeolukorda.

Kuigi Eesti välisministri arvamust pole rahvusvahelises meedias käsitletud, tuleb meilgi olla ettevaatlikult murelik Euroopa võimaliku klikistumise suhtes. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga. Samuti pole kuigi veenev ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikide minisummit eeloleval pühapäeval enne erakorralist ülemkogu.

Teisalt jättis eilne päev Brüsselis lahti küsimuse, kas Euroopa Komisjoni ettepanekust kulutamata eelarverahade suunamisest eeskätt infrastruktuuriprojektidesse saab asja või mitte. Igatahes oli Saksamaa 5 miljardi euro jagamisele kindlalt vastu ning loodab oma osa sellest tagasi riigikassasse saada. See puudutab ka meid, sest Euroopa Komisjoni eelistatud projektide hulgas on Estlink 2.

Veel üks murekoht on seotud Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammiga. Ka siin ei suutnud liikmesriigid saavutada ühisosa. Ühed olid vastu täiendava raha (350 miljonit eurot) eraldamisele, teised (nagu Prantsusmaa välisminister) sooviksid kutsuda programmis vaatlejana osalema ka Türgi ja Venemaa.

Seoses Venemaaga tegi oma avangu eile ka Hispaania peaminister Zapatero. Hispaania seab üheks oma prioriteediks EL eesistumisel 2010. aasta algul Venemaa integreerimise "loodava Euro-Atlandi ruumiga". Mida see tegelikult tähendab, jääb hetkel arusaamatuks.

Euroopa Liidul on täna probleeme tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem oma ajaloos. Imerohtu pole mõistagi olemas, kuid üks kindlam viis raskustest ülesaamiseks on siiski paljuräägitud Euroopa ühtsus ja solidaarsus. Eesti peaks olema siin nende riikide seas, kes selgelt väljendavad oma poolehoidu justnimelt tugeva ühisosa leidmisele Euroopa riikide seas. Puudutagu see siis siseturgu või välisküsimusi.

Oravate idee ei kasvata poliitilist kultuuri

Peaminister Andrus Ansipi mõte põhiseaduse muutmise kaudu valimiste toimumisaegasid koondada ühtedele aegadele ei lahenda neid probleeme, millele oravate liider viitab.

Reformierakonda on hakanud vaevama mõte, et aastatel 2010-2019 tuleb Eestil valimisi pidada seitsmel aastal. Ansipi meelest on seda liiga palju, sest see suurendavat võimalust "lehmakauplemiseks ja poriloopimiseks".

Tegelikult on see ettepanek populistlik, arusaamatu ning minu arvates valest uksest sisenemine. Valimised mitte ei takista poliitilise kultuuri edendamist, nagu võib välja lugeda Ansipi ettepanekust, vaid vastupidi, aitavad selle tugevdamisele kaasa.

Juba üksi ideed korraldada presidendi ja Euroopa Parlamendi valimised ühel päeval on väga raske ette kujutada. Kas oravad soovivad ühes sellega ka presidendi otsevalimisi? Samasuguse segaduse võiksid tekitada kohalike ja Riigikogu valimiste pidamine ühel päeval.

Meie põhjanaabrid, kelle poliitiline kultuur on meile tõsiseks eeskujuks, saavad siiani ja edukalt hakkama niiöelda lahutatud valimistega. Ka Soome poliitilises kalendris on 2010-2019 ettenähtud valimised seitsmel erineval aastal.

Eesti poliitilise kultuuri probleemid ei tulene seega valimiste rohkusest. Peamine probleem seisneb ikkagi mujal. Eeskätt endiselt arenemisjärgus olevate erakondade ja poliitikute üldises käitumismudelis, erakondade rahastamise läbipaistmatuses, poliitikute tugisüsteemi puudulikkuses, valimiskorraldusega manipuleerimises.

Poliitilist kultuuri ei tugevdata põhiseaduse muutmisega. Siiani pole ükski valitsus Eestis püsinud valimistest valimisteni. Ehk on selleks esimeseks Ansipi valitsus? Igatahes näitavad meie kohalike omavalitsuste kogemus seda, et ka Eestis on ühel koalitsioonil võimalik kokkulepitult ideid ja lubadusi ellu rakendada "rahulikud" neli aastat.

Kui me tahame tegelikult kunagi sarnaneda Põhjamaadega, siis peame oleme ükskord suutelised looma kokkuleppevalitsuse. See aga eeldab tugevamaid ja avatumaid erakondi, kellel on tänasest püsivam valijaskond.

Kui Ansip ja team erakond oleksid tegelikult mures Eesti poliitilise kultuuri pärast, siis nõuaksid nad näiteks Euroopa Parlamendi valimistel avatud nimekirju. Seda aga oravad teha ei taha ning ühes sellega on vähendanud valijate võimalusi oma eelistuste tegemisel. Seega üleskutse peaminister Ansipile: pööra tähelepanu ikka sinna, kus king tegelikult pitsitab.

Vene passikampaania tegelik taust

Üks minu tuttav, kes omakorda teab väga hästi varem Balti riikides töötanud Vene diplomaati, rääkis järgmist. Nimelt olla see diplomaat hiljuti kurtnud, et on tõsiselt väsinud pikkadest tööperioodidest Moldova separatistlikus Trans-Dnestrias. Tema töö sisuks olevat Vene Föderatsiooni kodaniku passide väljastamine.

Viimastel andmetel on Trans-Dnestria 550 000 elanikust Vene passidega juba 135 000, mis teeb kokku tubli neljandiku. Sellest ja mitmest teisestki näitest, sealhulgas Eestist, kirjutavad Associated Pressi ajakirjanikud oma viimases analüüsivas loos "Venemaa alustab passirünnakut".

Selle loo lõpus ütleb keegi Narvas elav ja kodakondsust mitteomav Sergei Stepanov: "Kui Eestis elavate Vene kodaniku arv saab olema 200 000, siis on Venemaal alus sissetungiks. Kes võiks neid peatada?".

Eelmise aasta augustis kasutas Venemaa oma rünnakul Gruusia vastu ühe ajendina just oma kodanike kaitset Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Nende Gruusia regioonide passistamist oli alustatud juba aastaid tagasi.

Hiljuti Gruusias käies kuulis Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon sellest, et sõja ajal sattus grusiinide valdusse suurel arvul Vene kodanike passe. Need olid valmis trükitud konkreetsete Lõuna-Osseetias elanud inimeste nimedega, kuid nendel puudusid allkirjad. Seejuures tunnistasid asjaosalised, et nendelt polnud keegi küsinud, kas nad Vene passi ka soovivad.

Mõned päevad pärast agressiooni Gruusia vastu ütles Venemaa president Dmitri Medvedev, et nüüdsest alates ei jäta Venemaa kasutamata ühtegi vahendit oma kodanike au ja väärikuse kaitsmiseks, kus iganes nad ka ei elaks.

Sellest ajast on passistamise kampaania veelgi tuure juurde kogunud. Lisaks juba viidatud Trans-Dnestriale on aktiivsest passijagamisest kuulda Krimmis (seal olla siis kümnendik elanikest Vene passidega), Põhja-Aserbaidžaanis ja mujal.

Pole raske arvata, mis on sarnase tegevuse tegelikuks taustaks. Gruusia vastu algatatud sõda andis sellele kindla viite. Venemaa huvides on kujundada eriti oma naaberriikides elavatest kaasmaalastest õiguslikku kaitset vajavad subjektid, et vastavalt kujunema kippuvale rahvusvahelisele olukorrale seda enda geopoliitilistes huvides ära kasutada.

Sisuliselt on nendest inimestest saanud Kremli välispoliitika tööriistad, kelle abil püüab Venemaa kasvatada oma mõju lähinaabruses ning sundida Euroopa Liitu ja NATOt oma tegevusi üle vaatama.

Euroopa Liit käivitab peagi süvendatud Idapartnerluse programmi, mille sihtriikideks on Valgevene, Moldova, Ukraina, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan. Seoses sellega võiks Euroopa Parlament juba lähiajal viia läbi tõsised kuulamised seoses Venemaa passikampaania juhtumitega nimetatud riikides.

Samuti peaks Euroopa Komisjon tõstatama selle teema käimasolevatel kõnelustel uue koostööleppe ettevalmistamiseks Venemaaga. Sarnase passijagamise jätkumine peaks üheselt välistama edasimineku Euroopa Liidu ja Venemaa viisalihtsustuskõnelustes.

Mida tähendab Läti valitsuse kukkumine?

Läti valitsus on esimene majanduskriisi ohver Euroopa Liidu liikmesmaade seas. Seda polnud mõistagi raske ka ennustada, kuna majanduse kiire langus kahasse sisepoliitilise haprusega viisid Godmanise valitsuselt jalad alt juba mõni aeg tagasi.

Kahjuks lisab see uudis vaid jõudu juurde sellele negatiivsete sõnumite laviinile, mis lähtub viimasel ajal Balti riikidest ja Ida-Euroopast. Maailmapanga tänane hinnang olukorrale on ränk - meid ootavad ees ettearvamatud ajad.

Loomulikult pole probleemiks üksnes halvad sõnumid, vaid Euroopa idapoolsete riikide tegelikult keeruline majandusseis. Laenumulli lõhkemine on kujundanud olukorra, kus Euroopa võib tõsiselt lõhestuda. Sellele viitas nädala algul Financial Timesi intervjuus ka Maailmapanga president Robert Zoellick.

Ida-Euroopa sisemine stabiilsus on täna suure löögi all. Meie parlamendi tänane otsus eelarvekärpe osas on küll hea ja hädavajalik samm (mida tuleks ka rahvusvaheliselt müüa!), kuid see on vaid piisk suures meres. Eriti veel siis, kui regiooni riigid kõik vaid omasoodu püüavad kriisiga hakkama saada. Viimased on küll mõistagi esmaolulised sammud, kuid Euroopa Liidu siseturu loogika nõuab suuremat koostööd riikide vahel. Seda aga praegu veel väga näha ei ole.

Toredad kohtumised Tartu koolides

Enne Riigikogu täiendava istungi algust, mis praegu just käib, õnnestus mul ära käia Tartus ning maha pidada varasemalt kokku lepitud kohtumised nelja erineva kooli õpetajate ja õpilastega.

Kõikides koolides, aga nendeks olid täna Tartu Kommertsgümnaasium, Tartu Kivilinna Gümnaasium, Tartu Descartes'i Lütseum ja Miina Härma Gümnaasium, peetud kohtumised olid minu arvates väga toredad ning õpilaste küsimused sisukad.

Nagu ikka sellistel kohtumistel, rääkisin rohkem Eesti välispoliitikast ja olukorrast maailmas, aga küsimuste sees ei jäänud puudutamata ka tulisemad sisepoliitilised küsimused. Olen tähele pannud, et õpilasi huvitab välispoliitika ning nende küsimused on alati väga asjatundlikud. Nii oli see ka täna Tartus. Homme hommikul olen aga juba Rapla Ühisgümnaasiumis, et seal osaleda vabariigi aastapäeva aktustel.

Kes on Eesti tuntuim sportlane maailmas?

Loomulikult pole selles mingit kahtlust. Meie tuntuimaks tegevsportlaseks maailmas on vaieldamatult Kaia Kanepi. Pärast tänast suurepärast võitu maailma kolmanda reketi Jankovici üle on Kaia lõplikult murdnud ennast tennisemaailma tippu. Tõenäoliselt pole pärast tänast kedagi, keda Kaia ei suudaks võita.

Kahjuks aga näevad Eesti spordisõbrad Kaia mänge teleülekannetes väga harva. ETV sporditoimetuse prioriteedid on selgelt mujal. Huvitav, mida peaks Kaia veel saavutama, et tema mängud jõuaksid ka meie oma telekanalitesse. Ega ometi ei pea selleks ta võitma Grand Slami turniiri:)?

Tegin väikese analüüsi Google Newsis. Kui Kaia tegemisi jälgitakse just praegu üle maailma 1277 uudisloos (pärast võitu Jankovici üle kindlasti rohkemgi), siis teisel kohal olevat rallisõitjat Urmo Aavat mainitakse 775 korral. Libereci võistlusteks valmistuvate Andrus Veerpalu ja Jaak Mae nime leiab vastavalt 54 ning 45 korral.

Igatahes pakub Kaia oma suurepärase mänguga positiivseid elamusi, mida meie tänases pessimistlikus reaalsuses nii väga napib. Jõudu sulle, Kaia!!

Mida arvab Rootsi maailmast?

Sellest, mida Rootsi valitsus arvab maailmast ja oma peatsest eesistumisest Euroopa Liidus, rääkis täna Riksdagi ees välisminister Carl Bildt (foto Rootsi välisministeeriumi kodelehelt). Tegemist on iga-aastase aruteluga Rootsi parlamendis, kus valitsus annab ülevaate oma välispoliitilistest tegemistest ja prioriteetidest.

Bildti ettekanne keskendus arusaadavalt Rootsi eesistumisele Euroopa Liidus. Hea naabermaa prioriteedid on olnud varemgi teada, mistõttu Bildti kõnest leiab vähe üllatavat. Kliimateema näib olevat keskne (Kopenhaageni kohtumise pärast), samuti nagu inimõiguste kaitse küsimus. Samas on meilegi oluline, et Rootsi prioriteetideks on Idapartnerluse ja Läänemere strateegia ellurakendamine.

Mida arvab Eesti valitsus maailmas toimuvast, selgub juba tuleval nädalal. Välispoliitika iga-aastane arutelu meil Riigikogus leiab aset 26. veebruaril.

Savisaare uitmõtted ajaksid riigi pankrotti

Tänase Postimehe vahel ilmunud Keskerakonna lendleht avaldab Edgar Savisaare "päästeplaani". Kuigi üksikud tema mõtted on väärt vaidlemist, jätab Tallinna linnapea üldine suhtumine ning tema varasemad jutud munitsipaalpankadest ja -poodidest küll hirmutava mulje. Kohe meenuvad omaaegse peaminister Savisaare reidid võiladudesse. Selle plaani ellurakendamine tähendaks ei rohkem ega vähem kui riigi pankrotti.

Mõned tähelepanekud. Maksud. Savisaar nõuab tulumaksu kohest tõstmist 26 protsendile ning ettevõtte tulumaksu taastamist teatud ulatuses. Esiteks on muidugi huvitav, et varasemalt astmelisest tulumaksust rääkinud Savisaar on loobunud oma kauaaegsest poliitikast. Teisalt on äärmiselt ebatõenäoline, et koondamiste kasvulainel ja majanduse langusperioodil oleks maksude tõstmine majandust elavdav vahend ja suure sissetuleku allikas.

Ühtegi tõsist majanduskriisi pole maailmas lahendatud maksude tõstmise teel. Tegelikult peab Eesti mõtlema tõsiselt just nimelt ettevõtetele maksusoodustuste või laenutagatiste süsteemi loomisele ning keskenduma nendele meetmetele, mis aitaksid kaasa inimeste ümberõppele ning uute töökohtade loomisele. See peaks olema valitsuse lähemate kuude üks olulisemaid ülesandeid.

Euroopa Liit. Savisaare hinnangud Eestile Euroopa Liidus on ajast ja arust. Selles peegeldub ilmselt tema varasem töökogemus ENSV plaanikomitees, kui kõik otsustati kusagil Moskva kabinettides. Aga mis seal imestada, Savisaarele on kogu aeg olnud sügavalt vastumeelne Eesti liitumine Euroopa Liiduga.

1. mail möödub viis aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga. Selle aja jooksul on Eesti suutnud väikeriigi kohta küllaltki edukalt sulanduda maailma suurima vabaturu tingimustega ning lõiganud sellest ka tuntavat kasu. Erinevalt Savisaarest saab absoluutne enamik Eesti elanikke sellest ka aru.

Mis puutub aga Savisaare ettepanekusse liita kaitse- ja välisministeerium, siis seda on tõesti raske kommenteerida. Kuna Savisaar on alati suhtunud umbusuga välisministeeriumi tegemistesse ning Eesti riigikaitsesse ja meie rahvusvahelistesse kaitsekohustustesse, siis pole ka imekspandav selline riigi alustalasid ja julgeolekut õõnestav ettepanek.

Vaba inimene ei tohi karta oma ajalugu

Juba mitmeid aastaid olen jälginud Venemaa populaarse ajaloolase Mark Solonini vapustavalt põnevaid käsitlusi Nõukogude Liidust Teises maailmasõjas. Paljuski jätkab Solonin Viktor Suvorovi (Vladimir Rezun) liini, püüdes lahti seletada Stalini tegelikke rünnakuplaane Euroopa vastu.

Soloninil on oma kodulehekülg (foto kodulehelt), kus ta eile avaldas pikema loo Punaarmee kuritegudest 1945. aastal. Suuresti tõukub see Saksa ajaloolase Joachim Hoffmanni uurimustest, mis dokumentidele põhinedes kirjeldavad Punaarmee veretöid Poolas, Saksamaal ja Tšehhis mõned kuud enne Berliini langemist.

Rahvusvaheliselt on selle teema tuntuks kirjutanud Antony Beevor oma raamatus "Berlin. The Downfall 1945". Solonin toob ära ka Venemaa kriitikute seisukohad sellele materjalile, mis mõistagi on kurjustavalt eitavad ning isegi ähvardavad.

Eriti tähelepanuväärne on aga Solonini artikli viimane lõik. Ma usun, kes tahab, saab sellest ka suurepäraselt aru:

"А господам патриотам предстоит определиться - кто они? Господа или рабы? Раб не знает чувства ответственности. Отказавшийся от свободы и личного достоинства не отвечает за свои поступки. Зато он может и дальше наслаждаться малиновым звоном слов шефа корпуса жандармов графа Бенкендорфа: "Прошедшее России удивительно, ее настоящее более чем великолепно, что же касается ее будущего, то оно выше всего, что может нарисовать себе самое смелое воображение. Именно с этой точки зрения русская история должна быть рассматриваема и писана".Свободные же люди не могут согласиться ни с жандармской версией российской истории, ни с монопольным правом жандармов распоряжаться настоящим и будущим России. Свободные люди не должны пугаться своей истории. Им редстоит набраться мужества признать очевидное. И разделить со своей страной ответственность за все."

Koostöö muutub tähtsaks võtmesõnaks

Eesti Koostöö Kogu poolt täna välja käidud Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsioon on minu arvates kõigiti õigeaegne ning vajab tõsist tähelepanu. See on väga hea alus tõsisteks debattideks ning tegeliku ja toimiva ühishuvi ning koostöö loomisel.

Eesti ja kogu maailm on viimaste aastakümnete tõsiseimas kriisis. Kahjuks ei puuduta see üksnes majandust, vaid ka rahvusvahelist süsteemi tervikuna. Kui peaks toimuma maailma suurem murdumine, siis kannatavad kõige rohkem just väikeriigid. Suurteks väljakutseteks saame olla valmis aga siis, kui me sisemiselt oleme suutelised alla suruma egoistlikud ambitsioonid ning unustama lühiajalise populismikasumi.

Kõiki seitset punkti, mida deklaratsioon rõhutab, olen ise mitmel korral ka siin ajaveebis rõhutanud. Kindlasti on veel terve rida teemasid (näiteks ka koostöö Euroopa tasandil), mis oleksid vajalikud ühishuvi ja koostöö kindlustamisel läbi vaielda.

Tähtsam on aga teadmine, et meie ees seisvad väga keerulised ajad on kergemini ületatavad üksnes koosmeele, vastutustunde ning tunnetatud ühishuvi olemasolul. Alternatiiviks oleks sisemine ebastabiilsus ja riigi julgeoleku tõsine ohtuseadmine.

Samuti on tähtis mitte sumbuda kunstlikku isolatsiooni või luua illusioone protektsionismist kui abimeetmest. Eesti edu sõltub paljuski välistest teguritest. Mida paremini suudab Euroopa ja sealhulgas meie lähim naabrus kohanduda uute väljakutsetega, seda edukam on ka Eesti võime kriisist valutumalt üle saada. Seepärast on tähtis ka koostöö ja ühishuvi järjekindel tugevdamine meie partnerite seas.

Mõnus sõbrapäev Otepää Ansomäel

Tänane sõbrapäev Tehvandi ja Väikese Munamäe vahele jääval Ansomäel oli mõnusalt rahulik. Eks paljud suusafännid olid ametis homseks maratoniks valmistumisega, mistõttu mäenõlvalt laskujaid polnud kuigi palju.

Viimastel aastatel pole mul olnud võimalust ega aega mäesuusatamist harrastada. Seepärast olid tänased tunnid jälle hea meki saamiseks sellest adrenaliinist, mida suuskadel laskumine annab. Ansomägi pole kuigi järsk ega laskumine pikk, kuid suurepärane loodus, lähedus Otepääle ning lihtsalt mõnus suhtumine peremees Aivari (keda samuti oli väga hea meel üle pika aja näha) poolt loovad kõik eeldused heaks äraolemiseks.

Igatahes oli Otepää oma talvises ilus lihtsalt suurepärane, pakkumaks raputavat vaheldust argipäevast. Kui vähegi aega, tahaks enne suurt sula veelkord seal ära käia. Ja kes pole seda mõnu jõudnud sel aastal veel proovida, ärge laske võimalust käest!:)

Clinton alustab Aasiast

Kui siiani on jätkuvalt lahtine küsimus USA presidendi Barack Obama esimese kontinendivälise (peale Mehhiko ja Kanada) visiidi kohta, siis riigisekretär Hillary Clinton on oma valiku teinud. Pühapäeval läheb ta visiidile Aasiasse, pühendudes Põhja-Korea tuumaküsimustele, suhete edendamisele Hiina ning maailma suurima islamiriigi Indoneesiaga.

Kaheksa päeva kestva Clintoni visiidi suurimaks eesmärgiks on sundida Põhja-Koread taanduma pingete külvamisest oma lõunanaabri suhtes, aga ühtlasi ka abiprogrammide eest loobuma oma tuumaambitsioonidest. Ilmselt usutakse Washingtonis, et käimasolev majanduskriis sunnib põhjakorealasi järeleandlikkusele, eriti, kui survele õnnestub lisada ka Hiina noodi.

Kuid suurema sümboli omandab siiski kogu ringreis ise. Aasia ja eriti mõistagi Hiina on tõenäoliselt Washingtoni üha kasvava tähelepanu keskpunktis. Tõsi, Clintonile on eelnenud näiteks asepresident Bideni osalemine Müncheni julgeolekukonverentsil ning eriesindajate Mitchelli ja Holbrooke'i visiidid laiemas Lähis-Idas.

Ometi viitavad mitmete Washingtoni old grandide (Kissinger, Brzezinski ja teised) arvamused just sellele, et Ameerika Ühendriigid peavad üha rohkem panustama suhete mitmekesistamisele Hiinaga. Tänu Obama isiklikule seosele võib tõusta ka näiteks Indoneesia tähendus. Igatahes on huvitav jälgida, millised uudised saadavad Clintonit tema esimesel ringsõidul.

Sorose mõtted on lähedased Eestile

George Sorose äsjane arvamuslugu seoses Euroopa Liidu ja Venemaa suhetega toetab suuresti seda välispoliitilist mõtteviisi, mis on viimastel aastatel kujunenud Eestis ning meiega sarnaselt mõtlevates riikides.

Mõjuka filantroobi meelest on Venemaa välispoliitika agressiivse geopoliitilise ambitsioonikuse kasv sundimas Euroopat ühtsele käitumisele. Vajadus selle järele on suurem, kui kunagi varem.

Et olla edukas Venemaaga suheldes räägib Soros kahesuunalisest strateegiast. Esiteks peaks Euroopa Liit ennast kaitsma Venemaalt lähtuva geopoliitilise ohu eest ning teiseks peaks Euroopa töötama selle nimel, et seaduse võim sunniks taanduma tugevama võimu.

Seejuures kaheks kõige toimivamaks tegevuseks Sorose meelest on energiajulgeoleku tagamiseks vajalike meetmete nagu ühtne energiaturg rakendamine Euroopa Liidus ning teisalt Ukraina, Gruusia ja teiste vabaduspüüdluste jõuline toetamine.

Sorose seisukohad on seega väga lähedased Eesti välispoliitilistele hoiakutele, mida me oleme partneritele rääkinud viimastel aastatel. Seejuures pole sugugi vähetähtis, et nii energiajulgeoleku kui ka idapartnerluse teema on saanud Euroopas viimasel ajal üheks enimräägituks.

Sarkozy murrab jääd

Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy äsjane üllatusvisiit Iraaki on tähenduslik mitmes mõttes. Esiteks näitab see veelkord, et olukord Iraagis on muutunud sedavõrd, et varasem USA tegevuse tuline kritiseerija Prantsusmaa on otsustanud luua otsekontaktid Bagdadiga.

Teisalt on Sarkozy käik hea märk sellest, et Euroopa Liidu siseselt on loodetavasti jäämas tahaplaanile ekspresidendi Chiraci viljeletud terav kriitika nn "uue Euroopa" aadressil. Ehk teisisõnu, Sarkozy initsiatiivi peaks järgima nii teine omaaegne suur kriitik Saksamaa kui kogu Euroopa Liit tervikuna.

Kindlasti on Euroopa Liidul koostöö Iraagi valitsusega suuri võimalusi pakkuv. Üksi Iraagi toorainevarud, sealhulgas maagaasi võimalik eksport rajatava Nabucco torujuhtme kaudu, oleks Brüsseli ja Bagdadi ühistes huvides.

Sarkozy visiit loob kindlasti ka paremaid eeldusi transatlantiliste suhete klapitamisele, kuna eriti viimase kuue aasta jooksul on just Iraagi ning Guantanamo küsimus olnud mitmes Euroopa pealinnas häirivaks teguriks.

Kuidas müüa ennast Euroopas?

Välispoliitika tööriistade hulka kuuluvad lisaks traditsioonilistele vahenditele meediat ja avalikku arvamust mõjutavad sammud. See on muutunud eriti aktuaalseks globaalse netistumise ajastul, mil traditsiooniliste aeganõudvate diplomaatiliste manööverdamiste asemel on teinekord hoopis efektiivsem vajaliku informatsiooni kiire ja suunatud levitamine.

Eilne lugu selle tšehhide raamatuga on vaid üks pisike ja süütu näide. Ometi võib sellel olla oma järg ning pisikesed mõjutused (eel)arvamuste kujunemisele ühest või teisest riigist. Kui selle raamatu puhul on tegemist lihtsalt ühe juhusliku ja õnnetu arusaamatusega (vähemalt Eesti osas), siis hoopis tõsisem on lugu ressursimahuka ning kavakindla meediakampaaniaga.

Soovitan lugeda netiväljaande euobserver.com eilset artiklit, kus antakse päris hea ülevaade sellest, kuidas üks või teine riik kasutab PR kompaniisid oma kuvandi või olulise sündmuse endale kasulikul moel mahamüümiseks Euroopa meediaruumis.

Selles on toodud mitmed näited hiljutistest sündmustest (Vene-Gruusia sõda, Vene-Ukraina gaasikriis, Nord Streami "müümine"), mida on kasulik teada nende tausta või meediapilti analüüsides.

Loomulikult tõuseb sellelt pinnalt küsimus, kui professionaalne või teisalt siis mõjutatav on meedia. Üks asi on kommentaaride või arvamuslugude teema. Hoopis teine lugu on aga siis, kui jutt käib suunatud informatsioonist uudislugudes. See pole kaugeltki uus teema. Meediasõjad on tegelikult ammune probleem. Eriti ühe riigi piires (see pole ju meilegi võõras). Kuid rahvusvahelises poliitikas on see eriti tuntavaks muutunud siiski just viimastel aastatel.

Ka meil Eestis on peetud viimastel aastatel, eriti pärast aprillisündmusi, mitmeid arutelusid selle üle, millist rolli omab meediaruum avalikus diplomaatias. Pole kahtlust, et kõrvuti küberkuritegevuse kiire kasvuga muutub just meedia või ka avaliku netivõrgu kasutamine diplomaatlise tööriistana üha tähtsamaks. Seda ei tohiks kindlasti alahinnata.

Tšehhide kingitus paneb mõtlema

Paari tunni eest siia Prahasse Euroopa kolleegidega kohtuma jõudes tabas mind kerge üllatus. Nagu ikka ootas meid hotellis üritusele registreerimine ning väike valik kingitusi Euroopa Liidu eesistujariigilt.

Üks nendest, raamat "Huumor ühendab inimesed", oli tõeliselt huvitav leid. Sellesse 300leheküljelisse raamatusse on kogutud väidetavalt parimad naljad kõigist liikmesmaadest, mõistagi siis ka Eestist.

Asusin huviga vaatama, milliseid nalju Eesti või eestlaste kohta tšehhide koostatud raamatus ka pakutakse. Üllatus ei lasknud aga kaua oodata, sest valdav enamik lugusid ei omanud mingit kokkupuudet meie naljade ega pärimusega. Suur osa puudutas Venemaad või venelasi või hoopiski tüüpilisi blondi või venelase-inglase-ameeriklase nalju.

Paar näidet tšehhide arusaamistest Eestit iseloomustavatest naljadest:

Mis on äri Vene moodi?
Varasta pudel viina, müüa see odavalt ning joo kasum maha.

Või siis selline lugu:

Kaks klassivenda kohtuvad aastaid hiljem.
"Tere! Kuidas sul siis läheb? Kus sa töötad?"
"Tere! Mul läheb hästi. Ma töötan politsei erioperatsioonide osakonnas."
"Mida sa seal teed?"
"Ma töötan inimestega, kellele ei meeldi elu Eestis."
"Ahhaa. Ja mis nendest, kellele meeldib see?"
"Nemad langevad majanduskuritegude osakonna alla."

Kui Eestit, eestlast või meie tavasid mainib mõni üksik lugu sellest valikust (kokku 64 lugu), siis seevastu näiteks üleaedsete soomlaste naljavalik on ikka päris rahvuslik.

Minu arvates on sellel lool kaks moraali. Esiteks näitab see valik ilmekalt, millises kuvandis meid ikkagi kiputakse nägema. Mõnes mõttes on see justkui jätkuks pisiprovokatsioonile, mille korraldasid tšehhi kunstnikud Brüsselis.

Teisalt peaksime ehk selle loo pinnalt mõtlema, miks ei võiks "Heade üllatuste maa" avaldada endast ühe värske mõnusa võõrkeelse naljavalimiku nii netis kui trükis. Minu arvates aitaks see kaasa meie rahvusvahelise kuvandiloo eestistamisele ning meie tuntuse kasvatamisele ka sellise vaatenurga alt nagu on hea huumor.

Üks fotomeenutus laupäevast

See pilt on tehtud laupäeva pärastlõunal Tallinna lauluväljakul. Kohe pärast seda, kui Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu kinnitas erakonna kandidaadid Euroopa Parlamendi valimisteks. Koos Tunne Kelami ja Karoli Hindriksiga oleme erakonna esikolmik, kes täpselt nelja kuu pärast asetleidvatel valimistel tahab Euroopa Parlamendi suurimasse fraktsiooni (Euroopa Rahvapartei) viia võimalikult tugeva Eesti esindatuse.

Müncheni lootused - ega mitte illusioonid?

Seekordne Müncheni julgeolekukonverents paistab silma sooviga pöörata justkui uus lehekülg mitmes "hapuksläinud" suhtes. Peaasjalikult puudutavad need kolmnurka Euroopa-Venemaa-USA.

Esiteks on olnud suure tähelepanu all USA asepresidendi Joseph Bideni esinemine, milles ta andis esimest korda laiemalt mõista USA uue administratsiooni välispoliitilistest prioriteetidest. Nende hulgas on rõhutatult soov teha koostööd kõigiga, kes tahavad probleeme lahendada. Samas ei välista Biden ka võimalust, et USA võiks teatud situatsioonis käituda unilateraalselt.

Mitmed Euroopa tipp-poliitikud püüavad ikka ja jälle veenda iseennast, et mitte kõik pole tehtud Venemaa kaasamiseks kontinendi julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel. Seejuures on isegi üllatav, et näiteks nii Briti kui Saksa välisminister on rõhutanud vajadust arutleda Venemaa presidendi ettepaneku üle värskendada Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Kuidas täpsemalt, seda ei mainita. Erinevalt USA asepresidendist ei julge ükski Euroopa poliitik konkreetselt kritiseerida Venemaa mõjuväljapoliitikat.

Suurim julgeolekuteema on läbivalt tuumarelvastuse leviku piiramine ning relvastuskontrolliga seonduv. Sellest räägivad kõik. Ka Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov, kes hoidus oma esinemises käremeelsusest. Kas esitatud lootused või soovid ka täituvad, on mõistagi vara öelda. Samas on kindel, et eelolevatel kuudel muutub just relvastuskontrolli teema globaalse julgeoleku üheks peateemaks.

See aga omakorda võib muuta suured suhted liiga pragmaatiliseks ehk reaalpoliitiliseks, kus väärtusteemad kaovad tahaplaanile. Selles olukorras on alati demokraatlikel väikeriikidel tunduvalt keerulisem oma muresid kaitsta. Eriti nendel, kes veel ei kuulu euroatlandi julgeolekuruumi.

Tervitused Obamale, Kõrgõzstanist

Kõrgõzstani presidendi Bakijevi otsus sulgeda USA strateegilise tähtsusega lennuväebaas Bishkeki külje all Manasis tuli kui välk selgest taevast. Eriti mõistagi uuele administratsioonile Washingtonis, kes on võtnud oma peamiseks välispoliitiliseks eesmärgiks edu saavutamise Afganistanis.

Häda on nimelt selles, et Manas on sisuliselt ainus Afganistani vahetus läheduses olev USA ja tema liitlaste õhuväebaas, mille kaudu on juba 2001. aasta detsembrist käinud varustuse ja muu vajaliku logistiline ümberjaotamine.

Arvestades seda, et Pakistani varustusteed on NATOle muutunud viimasel ajal väga ebakindlaks, siis on Manasi tähtsus eriti silmatorkav. Nüüd on aga majanduslikult raskes seisus Kõrgõzstan saanud 2 miljardi dollari suuruse krediidiliini ning 150 miljoni dollarilise tagastamatu laenu Venemaalt, mis analüütikute hinnangul oligi ameeriklaste väljapuksimise hinnaks.

Venemaa president Medvedev teatas täna küll, et nii Moskva kui kuus tema lähemat sõjalist liitlast (Armeenia, Valgevene, Tadžikistan, Uzbekistan, Kasahstan ja Kõrgõzstan) tahavad kõigiti toetada USA terrorismivastast võitlust. Paraku näitab suurem pilt siiski Moskva kasvavat soovi USA oma "tagahoovist" välja suruda.

Pole välistatud, et esimene tõsine samm selles suunas võeti ette eelmise aasta augustis, mil tungiti kallale ning okupeeriti 20 protsenti Gruusia territooriumist. Meie tänased kohtumised Gruusia parlamendis kinnitasid veelkordselt muret, mida mainisin oma eilses blogiloos - Gruusia võib muutuda vähemoluliseks probleemiks suurte küsimuste lahendamisel.

Nüüd siis see "tervitus" Kõrgõzstanist. Kahjuks pole see kuigi hea uudis ei Gruusiale ega ka nii mõnelegi teisele Venemaa naabrile. Näib, et ajal, mil Obama püüab oma kaadriprobleemidele vaatamata administratsiooni tööle saada, kogub Moskva endale positsioonide tugevdamiseks vajalikke trumpkaarte.

Kui Manasi sulgemine (180 päeva pärast) saab tõepoolest teoks, siis on Moskval vähemalt teoreetiline võimalus survestada Obamat Afganistani operatsiooni toetuse eest loobuma näiteks Gruusia ja Ukraina vedamisest NATOsse ning raketikaitsesüsteemide paigaldamisest Tšehhi ja Poola.

Teine oluline küsimus seoses Moskva aktiivse poliitikaga Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias on mõistagi soov suurendada kontrolli sealsete energiaressursside ja nende tarneteede üle. Lääneriigid pole olnud kuigi edukad selles 21. sajandi "Suures mängus" oma huve kaitsma.

Seepärast on USAl ning lääneriikidel tervikuna eriti oluline mitte vähendada, vaid vastupidi suurendada oma toetust Gruusia pürgimisele euroatlantilisse ruumi. Sama kehtib ka Ukraina kohta.

Selles valguses on päris huvitav jälgida, milliste sõnumitega esinetakse eeloleval nädalavahetusel toimuval Müncheni mainekal julgeolekukonverentsil.

Gruusias kardetakse pingelist kevadet

Riigikogu väliskomisjoni tänase tiheda visiidipäeva kõige meeldejäävamaks hetkeks oli kahtlemata kontrollposti külastus Ergneti-Tshinvali teel. Nagu eelmisest postitusest näha, oli okupeeritud Tshinvali meile tõepoolest nägemisulatuses.

Kontrollpostil teenivad Gruusia politseinikud rääkisid, et seda teed mööda ei liigu täna mitte keegi. Pinge on kogu aeg üleval, sest alates eelmise aasta augustist on kogu kontrolljoonel hukkunud juba 11 Gruusia politseinikku.

Peaasjalikult on surma põhjustajaks snaiprituli. Ka meile näidati teiselpool kontrollposti Vene lipuga lagunenud maja, mille pööningul pidi asuma snaiperi laskepesa. Öösiti olevat tulistamist rohkem, sest siis on ka alkohol oma töö teinud. See on mulle nii tuttav Tšetšeeniast, kus öösiti käis Vene kontrollpunktides täpselt samasugune "tegevus".

Hiljem kuulsime Tbilisis Euroopa Liidu vaatlusmissiooni juhilt Hansjorg Haberilt, et kõige pingelisem olevat olukord siiski Perevi ja Ahhalgori (vastavalt lääne- ja idapoolsed Lõuna-Osseetia "väravad") kontrollpunktide lähistel. Just seal on toimunud ka enim surmaga lõppenud intsidente.

Läinud aasta 1. oktoobril tööd alustanud 200-meheline missioon on vaatamata oma piiratud võimalustele (Venemaa ei luba neil siseneda Abhaasiasse ega Lõuna-Osseetiasse) aidanud kaasa vähemalt osaliselt ohjeldada võimalikke pingeallikaid. Äärmiselt oluline oleks siiski Euroopa Liidu missiooni tugevdamine ning võimalike politseifunktsioonide lisamine. Eriti ohtlik oleks aga missioon üldse lõpetada, millisele võimalusele mõned diplomaadid viitasid.

Samas ei varja mitmed Gruusia esindajad, sealhulgas reintegratsiooni riigiminister Temur Jakobashvili, et eelolevad kevadkuud võivad kaasa tuua okupatsioonijõudude uue tõsise provokatsioonide laine. Põhjuse seesuguseks oletuseks andvat teadmine, et Venemaa pole täitnud augustiinvasiooni tegelikke eesmärke - Gruusiat läbivate nafta- ja gaasijuhtmete üle kontrolli saavutamist.

Siinse blogiloo juures on aga tänahommikune pilt Gori keskväljakult, kus täies hiilguses püsib puutumatuna Stalini kuju. Ka Vene pommirünnakud jätsid kuju püsti, kuigi vaevalt mõnekümne meetri kaugusel plahvatas mitu inimest tapnud kassettpomm.

Gori kuberneri Vladimer Vardzelashvili hoiab oma kabineti akendel kardinad ees, et diktaatori kuju mitte näha. Loomulikult on tal muudki täna teha, kui kuju saatuse peale mõelda. Tema mure on inimeste turvalisus.

Täitsin ka Kolga keskkoolile antud lubaduse, andes Vardzelashvilile üle filmi Eesti ja Gruusia õpilaste kohtumisest eelmise aasta lõpul Goris. Kirjutasin sellest vahvast ettevõtmisest ka mõned päevad tagasi siin.

Tänased värsked fotod Tshinvali lähistelt

Taamal orus on näha Lõuna-Osseetia okupeeritud keskus Tshinvali. See ja järgmised pildid on tehtud täna keskpäeval Gruusia kontrolli all oleva Ergneti küla servas asunud kontrollpunktis. Kirjutan järgmises blogiloos veidi lähemalt väliskomisjoni tänasest päevast Gruusias.

Kontrollpost Ergneti-Tshinvali teel.

Gruusia politsei soomusauto.

Gruusia politseinikud kontrollpostil.

Kinnitus, et olime täna Ergneti kontrollpunktis.

Esiplaanil Gruusia politseinik. Taamal on näha Vene lipuga maja, mille pööningul asub väidetavalt snaiperi laskepesa.

Siin lõpeb Gruusia valitsuse voli. Algab okupeeritud territoorium. Läbikäiku siin ei ole.

Euroopa Liidu vaatlusmissiooni soomuk.

Põnevad kaks tundi Tbilisi üliõpilastega

Esimene päev Riigikogu väliskomisjoni visiidil Gruusiasse pakkus kõige muu hulgas väga huvitava kohtumise Tbilisi ülikooli üliõpilastega. Tegemist oli ülikooli Euroopa asjade instituudi tudengitega, kellega enam kui kahe tunni jooksul arutlesime erinevatel teemadel.

Andsime koos Sven Mikseriga ülevaate Riigikogu väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni tegevusest ning võtsime siis küsimuste kaudu läbi nii Euroopa Liidu, Eesti kui Gruusiaga seotud olulised küsimused. Seejuures olid tudengid huvitatud nii Gruusia võimalustest liituda kunagi Euroopa Liiduga, ühenduse suhetest Venemaaga kui Eesti välispoliitika prioriteetidest.

Sarnased kohtumised on alati väga elavad ning annavad hea võimaluse erinevatel teemadel veidi mõtet jooksma lasta. Eriti hea on seda teha seltskonnas, nagu täna siin Tbilisi ülikoolis. Lisaks tudengitele oli meil võimalus kohtuda ka ülikooli rektori Giorgi Khubuaga, kes kiitis koostööd Eesti ülikoolidega.

Parlamendis olid meil kohtumised opositsiooni esindajatega, peasjalikult kristlike demokraatidega. Opositsiooni liider Giorgi Targamadze rääkis olulisematest väljakutsetes, kusjuures kõlama jäi soov poliitilise debati (mitte tänavapoliitika) kaudu probleeme lahendada. Suurimad nendest näivad ikkagi poliitilist laadi küsimused (valimisseadus, kohtute sõltumatus, meediavabadus televisioonis). Majanduse ja sotsiaalpoliitika valdkonnas on opositsiooni nägemused kahjuks veidi hajusamad.

Õhtul oli meil aga suurepärane võimalus saada hea ülevaade Gruusia välis- ja julgeolekupoliitika hetkeseisust tänu kohtumisele asevälisminister Giga Bokeria ja rahvusliku julgeolekunõukogu sekretäri Eka Tkeshelashviliga. Visiit jätkub homme külastusega Gorisse.

Ajakirjaniku ja poliitiku vastutusest

Globaalsed kriisid on keerulised ajad. Kindlasti on just praegu maailma ja sealhulgas ka Eesti majanduses asetleidev väga tõsine hetk. Kuna sellistes situatsioonides võivad üliemotsionaalsed ning populistlikud sammud viia hullude tagajärgedeni, siis on üheks tähtsaks mõõdupuuks vastutustunne ning riigimehelikkus. Seda nii poliitikutel, aga miks mitte ka ajakirjanikel.

Ma usun, et Eestis pole ei ühtegi ajakirjanikku ega veelvähem poliitikut, kes ei teaks ega tunnetaks olukorra tõsidust. Viimaste hulgas siiski mõned arvavad, et võitleva populismiga on võimalik ehk veidi oma toetust kasvatada, kuid ette võib olla kindel - sellised võidud on väga lühiajalised (kui üldse) ning kukkumine saab olema eriti valus.

Täna lõppev Davosi majandusfoorum andis ühe selge vihje, mida tuleb olukorra leevendamiseks teha. Selleks on kiire ja julge otsustamine. Eesti kontekstis tähendab see viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud eelarve kulude kärpimist. Kuna otsus puudutab kümnendikku või enamat protsenti eelarve mahust, siis on seda võimalik teha vaid laiema poliitilise konsensuse läbi.

Niipea, kui keegi asub täna populistlikult võitlema mingi valimistel antud lubaduse eest, kukub solidaarne ja riigimehelik lähenemine kolinal kokku. See ei too kahju mitte üksnes kisakõridele ja nende erakondadele, vaid kogu Eesti riigile.

Minu poolt väga lugupeetud ajakirjanik Anvar Samost on tänases raadiosaates "Olukorrast riigis" arvanud, et "otsuseid langetab hulk arusaamatutel põhjustel väljavalitud poliitikuid, kellel otsene seos eelarveportsessiga puudub". Ma pean tunnistama, et Anvari sellisest lähenemisest ei saa ma kohe mitte aru.

Miks nimetada Eesti koalitsioonierakondade liidreid "suvalisteks poliitikuteks" ning miks kahtlustada neid mingites salakokkulepetes. Selguse huvides tahan kinnitada, et Isamaa ja Res Publica Liidu parlamendifraktsioon on täielikult kursis toimuvaga ning andnud kärbete lähtealuseid läbi vaieldes vastavad volitused koalitsioonipartneritega kokkulepete leidmiseks oma esimehele Mart Laarile.

Ma tuletan meelde, et IRL hakkas eelarve kärpimisest rääkima juba aasta tagasi, kui oli selge, et maailma majanduses on ilmnemas tõsised kriisisümptomid. Selle aja jooksul on meil toimunud pidev olukorra hindamine ning lahenduste otsimine ja pakkumine. Olulisemad küsimused, mida on räägitud erakonna aruteludel, on ka avalikult teada ja mitmed ka ellu rakendatud.

Täna oleme olukorras, kus ainus võimalus riigi majandusseisu vähegi tõsiselt mõjutava otsuse tegemiseks on koalitsiooni ühine arusaam ning solidaarne koosotsustamine. Ja seda ei tee mingid "suvalised poliitikud", vaid demokraatlikult valitud erakondade esindajad. Kõlab suurelt, kuid nii see täpselt on.

IRLi fraktsioon koguneb homme, et käimasolevate kõneluste käiku hinnata ning vajadusel omapoolsed lisandused või täiendused teha. Ja seda ikkagi vaid ühe eesmärgi nimel - et me poole aasta pärast ei peaks sattuma võõraste laenuandjate karmi suva alla.