Stubbi aus ülestunnistus

Soome välisministrit Alexander Stubbi võib siiralt kiita. Tema tänane arvamus selle kohta, et OSCE polnud kuigi edukas Vene-Gruusia sõja ennetamisel, väärib igal juhul tunnustust.

Mitte alati ei suuda poliitikud olla kriitilised ebaõnnestumiste üle. Seda peaks ka Eesti poliitiline kultuur veel tõsiselt õppima. Stubbi roll pole olnud lihtne. Soome värske välisministri ning OSCE eesistujana langes tema õlule kohe sõda Kaukaasias. Arvestades Soome suhteid Venemaaga polnud Stubbil kuigi kergeid valikuvariante.

Stubbi eeskuju võiksid tegelikult järgida Euroopa Liidu liidrid ning välispoliitika eest vastutajad. Miks ei teinud ka Euroopa Liit midagi selleks, et ammu etteaimatavat konflikti ära hoida?

Kui Euroopa Komisjon oleks läbinisti demokraatlik institutsioon, siis peaks välisvolinik Benita Ferrero-Waldner kaaluma tõsiselt tagasiastumist. Euroopa Liidu välispoliitika kõrgeimal esindajal Javier Solanal pole samuti kuigipalju paremat vabandust. Kui ei midagi enamat, siis võiksid mõlemad olla vähemalt sama enesekriitilised kui Stubb.

Russia and the EU

Sellel teemal ja mitte ainult tuli juttu intervjuus nädalalehele The Baltic Times. Kuna leht ise pole kuigi kättesaadav, siis toon selle intervjuu teksti siinkohal täies ulatuses ka ära.

"A member of the Pro Patria and Res Publica Union since 2001 and MP since 2003, Marko Mihkelson is the current chairman of the European Union Affairs Committee and one of Estonia's most prominent politicians. With the antagonistic pro-Kremlin group 'NightVigil' recently pushing for Russian territorial autonomy, The Baltic Times asked the outspoken politician some big questions regarding the EU, NATO and the future of Estonian-Russian relations.

You've been a member of Par­liament since 2003, but I under­stand your career involvement with Russia goes back much fur­ther - what previously held posi­tions have contributed to your background in Russian affairs?

My interest in Russian affairs started a while ago. Since graduat­ing from Tartu University in 1993 as a historian (specializing in Russian history) I have been following very closely - both as journalist, academic and now politician - develop­ments in Russian politics. I worked from 1994 to 1997 in Moscow as a correspondent for Estonian Daily Postimees. In 1999 I defended my master degree on Russian politics and from 2000 till 2003 I was direc­tor of the Baltic Center for Russian Studies.

Russia has long-considered the Baltics to be inherently in­cluded in their political 'sphere of influence' - has Baltic mem­bership in the EU and NATO helped deter this?

Sure. I think that Baltic mem­bership in these organizations is truly historical - not only for us, but also for Europe and Russia. Firstly, it was very important gen­erally for the Western world to get rid of Yalta's heritage. Secondly, it helped to create a much more dy­namic vision of Europe's present and future, where the three Baltic States can contribute very actively.
Thirdly, for Russia this was a clear signal that the time of the Soviet empire is irreversibly over. Democratic, free and stable coun­tries, which are the members of EU or NATO, can not pose any threat to Russia. A safe and prosperous neighborhood must be Russia's true interest.

How did the Russian invasion of Georgia change the dynamics of European, and particularly Baltic, politics?

I think that still this is too early to call, but some changes are already there. If in July European foreign ministers were not ready to discuss the situation in Georgia as a point of public agenda, because there existed thinking that this might be offensive towards Moscow, then now we are over it. This week ministers of interior affairs will give a mandate for the European Commission to start negotiations with Georgia on visa facilitation and readmission agreements.

In the Baltic States there has been less change, if any. Georgia has been one of our foreign policy and development aid priorities for years and our strong support against the Russian invasion was just a logical result of it.

Was the invasion a foreseeable development of existing Russian foreign policy?

Unfortunately yes. We saw an escalation of relations between Mos­cow and Tbilisi already years ago, basically since the Rose revolution in 2003. The current Russian leader­ship has been very sensitive towards democratic changes in Georgia and Ukraine, being afraid that "orange disease" could gain ground in Rus­sia as well. More detailed prepara­tions for invasion started immedi­ately after the Bucharest Summit in April where NATO failed to give MAP (Membership Action Plan) to Georgia and Ukraine.

Should the EU be resuming strategic talks with Russia so soon?

The decision is made and nego­tiation are resuming in December. What's done is done. Now it's im­portant that we don't forget that the Medvedev-Sarkozy peace plan is not fulfilled completely by Russia and Geneva talks are just getting back on track. We should be able to react im­mediately if needed to any negative escalation in Georgia. The resuming of negotiation should be taken as in­centive for Moscow to lose its aggres­siveness towards neighbors.

In your blog you said that a lack of consistency, especially over Russia, has been one of the major stumbling blocks for the EU. Could you explain this in more detail?

The European Common Foreign and Security Policy (CFSP) is still in very early stages of its general formation. Fifteen years is nothing com­pared to the backgrounds of member states' diplomatic histories. Russia is one of the major challenges today for CFSP. So far we have not been very successful among ourselves because of different understandings of Rus­sia and different interests in this regard.

The common denominator in the EU is still very low, which does not allow it to play a more active role in shaping its own agenda. At the mo­ment we are allowing Russia to dic­tate the main questions to Europe while we are commonly lacking con­sistency.

What steps should NATO be taking to ensure the protection of the Baltic states? Are they doing enough at present?

I think that NATO has been very realistic in terms of analyzing Russia's invasion against Georgia and making in this regard necessary steps to strengthen the alliance's common security. I know that in NATO discussions are taking place over several different strategies in connection with Baltic Sea region. Most of them have been in working process for some time already.

What is the realistic likeli­hood of a Russian invasion of the Baltics?

Bold zero. I really do not think that in the Kremlin are mad people who cannot understand what would be provoked by a military invasion against any NATO member state.

When pro-Kremlin activists 'Nochnoi Dozor,' or 'Night Vigil,' recently polled Russian residents about establishing a Russian ter­ritorial autonomy you likened the hypothetical territory to South Ossetia - what do you mean by this?

By this I meant first of all that Russian official policy is to defend the dignity of its citizens wherever they are. As president Medvedev said in August, Russia can also use this for the purpose of military pow­er, like they did in "defending" their own citizens in South Ossetia. De­livering easy access to Russian citizenship should make us aware that this might be accompanied also with more aggressive foreign policy to­wards countries where a large num­ber of Russian citizens are living.

Talks about the possibility to call for some sort of Russian territorial autonomy in Estonia are purely provocative. This is totally counterpro­ductive if the aim is truly to contrib­ute to integration processes.

How should the government be responding to Nochnoi Dozor?

I think that our security police should keep its eyes open. Estonia is a free and democratic state where freedom of speech is guaranteed. But any possible activity against consti­tutional order should not be toler­ated by law enforcement agencies.

Estonia has often been criti­cized for its inadequate integra­tion of Russian speaking resi­dents into greater society, how do you respond to these claims?

I think that the Estonian inte­gration process has been more or less successful. You have to take into account the different factors which have influenced both the pretext and outcome of this very difficult process. This includes the heritage of Soviet Union but also the recent identity building in Putin's Russia. Both of them are not very much helping to create greater society But we are passionate.

Integration does not only mean how many non-citizens are left in the country By the way, this number has lessened in Estonia by four-fold since 1991. More important than this is the elementary loyalty to the coun­try you live in. This is our main aim today, to promote positive thinking among Russians in Estonia.

SASi ultimaatum pole vastuvõetav

Majandusraskustes vaevleva lennukompanii SAS karmisõnaline kiri Eesti valitsusele seoses Estonian Airi likviidsusprobleemidega on nonsenss. Esiteks näib nõude sisu kohatu väljapressimisena ning teiseks veenab see veelkord, kui vähe tegelikult SAS Eesti lennukompaniist hoolib. Sellisele nõudele ei tohiks valitsus kindlasti alluda.

Estonian Airi ümber on viimasel ajal tõepoolest palju kära. Põhjuse selleks on kompanii ise andnud. Eeskätt muidugi tänu sellele, et senine omanikering eesotsas SASiga pole olnud suuteline välja käima firma strateegilisi arengusuundi ja neid ka ellu viima. Eesti riigi käed on aga vähemusosalusega olnud piiratud.

Äripäev kirjutab täna oma juhtkirjas, et riik võiks oma osaluse maha müüa. See on muidugi üks võimalusi, kuid ilmselt see ei muuda olukorda paremuse suunas lennureisijatele. Meile on täna oluline, et Tallinn ei jääks nurgataguseks lennujaamaks, kust toimub üksnes ettevedamine teistesse lähilennujaamadesse. See ei tohiks olla kindlasti meie huvi riigi lennuühenduste arendamisel, mis on otseselt seotud meie rahvusvahelise konkurentsivõimega.

Minu meelest võiks valitsus küsitava rahasüsti eest SASile välja pakkuda aktsialeppe muutmise, mis hoopiski suurendaks riigi sõnaõigust kompanii asjaajamises. Täna on küll kõige viimane aeg, mil lihtsalt käed tõsta.

SASi juhid teavad suurepäraselt, kui palju kordi on kasvõi praegune majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts üritanud viimase pooleteise aasta jooksul mõjutada Estonian Airi käekäiku positiivsema arengu suunas. Kahjuks pole SAS varem pidanud oluliseks "toru tõsta".

Kujunenud olukord pole kindlasti kellegile meeltmööda. Samuti on selge, et kui otsused jäävad ka nüüd õhku, siis võib Estonian Air muutuda tõepoolest lennufirmast ambitsioonituks lennuklubiks. Valitsus peaks näitama selgelt oma huvi arendamaks Estonian Airi siiski selliseks kompaniiks, mis suudaks lennata kaugemale Kopenhaagenist.

Lõpetuseks võib retooriliselt küsida: kumb ost oleks riigile olnud tähtsam: kas Eesti Raudtee suure kisaga teostatud tagasiost (2,5 miljardit) või Estonian Airi võimalik päästmine? Oi kui valusad need 2,5 miljardit juba täna on...

BRIC trügib maailmamõjutajaks

Kui Hiina ja India kiidavad heaks Venemaa ja Brasiilia tänase üleskutse, siis võib tuleval aastal tõepoolest leida aset esimene BRIC-riikide tippkohtumine. Kuna neli riiki on varemgi poliitilisel tasandil kohtunud (sellel suvel välisministrid Jekaterinburgis), siis pole välistatud et ammuoodatud suurüritus võiba ka teoks saada.

Esimest korda võeti akronüüm BRIC kasutusele 2001. aastal Goldman Sachsi poolt, mil suurpank tegi ennustuse, et need neli riiki võiksid 2050. aastaks võtta sisse juhtiva rolli maailmamajanduses.

BRICi numbrid on muidugi muljetavaldavad. Neli riiki katavad neljandiku maailma maismaast ja üle 40 protsendi maailma elanikkonnast. Kombineeritult on need majandused kahtlemata tõusvad tähed.

Parimal juhul võib BRIC tõesti tõusta arvestatavaks foorumiks, mis võib osaliselt varjutada ka G7 domineerimise. Samas on neli riiki küll pragmaatikud, kuid siiski oma poliitiliste süsteemide poolest üpris kirjud. Viimane võib osutuda ka teatavaks takistuseks sügavamal poliitilisel integreerumisel.

Nii või teisiti on selge, et G7 ja Ameerika Ühendriikide kuldajastu on taandumas. Äsjane G20 kohtumine Washingtonis oli vaid järjekordseks kinnituseks sellest, et maailmas on aset leidmas uute jõujoonte mahamärkimine. Selle osaks on siis ka BRICi aktiviseerumine.

Väga positiivne päev Ida-Virumaal

Juba tükil ajal pole ma saanud nii positiivset laengut, kui tänastelt kohtumistelt Ahtmest ja Narvast. Lisaks siia otsa ka üllatuskohtumine üle pika aja oma kunagise õpetaja Ene Kurmega, kes just täna peab Narvas oma suurt juubelit.

Homne kodanikupäev annab taaskord põhjuse väisata erinevaid koole mitmel pool Eestis. Tänane päev oli minul pühendatud Ida-Virumaale, kus kohtusin Ahtme Gümnaasiumi ja Narva Eesti Gümnaasiumi õpilaste ja õpetajatega.

Nii Ahtme kui Narva kooli gümnasistid jätsid väga positiivse mulje. Rääkisime väga erinevatel teemadel, peamiselt majandusest ja finantskriisist. Aga ka Eesti välispoliitikast, sealhulgas Eesti-Vene suhetest. Küsimusi oli palju ning aega kippus nappima. Ma olin siiralt üllatunud küsimuste asjalikkuse, ajakohasuse ning õpilaste julguse üle. Mitte alati ei kohta sellist aktiivsust.

Tänane päev Ida-Virumaal veenis veelkord, kui oluline on lihtne suhtlemine. Eriti, kui räägime Eestis elavate venelastega nende probleemidest ja arusaamadest. Loodetavasti jõuan Ida-Virumaale tagasi veel enne aasta lõppu, sest mitmed uued kohtumised said juba kokku lepitud.

Aga homsest kuni reedeni on ees uued kohtumised Harjumaa, Raplamaa, Tallinna ja Lääne-Virumaa koolides.

Veelkord meie olematust infopoliitikast

Viimaste päevade vaidlused rahvastikuministri otsuse üle tellida ETV asemel saateid PBKlt ning Igor Taro, Eerik-Niiles Krossi ja Hannes Kondi tänased artiklid päevalehtedes viitavad kokku suuresti ühele habemega probleemile - nimelt meie enda kahjuks nõrgavõitu infopoliitikale.

Kohe pärast aprillisündmusi kinnitasid paljud arvamusliidrid kui ühest suust, et Eesti peab globaalses meediamaailmas senisest paremini oma kuvandit kaitsma ning desinformatsioonile vastu seisma. Valitsus pidi infostrateegiale rohkem tähelepanu pöörama ning vastavas suunas ka midagi ära tegema.

Tänaseks näib, et mingit tuntavat muutust või läbimõeldumat strateegiat ei eksisteeri. Parimaks kinnituseks selles ongi minister Palo kummaline otsus. Veel aasta tagasi peeti ühe võimaliku vormilise väljundi all silmas just venekeelsete saadete mahu kasvatamist avalik-õiguslikus televisioonis. Igasugune jutt reitingutest on nüüd pehmelt öeldes viisakas vabandus, mitte aga kinnitus pikaajalise strateegia olemasolust.

Krossi, Taro ja Kondi artiklid on headeks näideteks sellest, kuidas meie naaberriik toimib globaalsel meediaturul. Kusjuures nii edukalt, et mõned Eestigi ajakirjanikud on sellest suurest kampaaniast ära petetud saanud.

Tänases interaktiivses maailmas on informatsioonil, selle kiirusel ning ulatusel kaugelt suurem jõud kui pelgalt valitsuse pressiavaldustel. Me ei peaks siin kindlasti looma illusioone, et meie võimuses oleks suurtes mängudes kaasa lüüa, kuid vähemalt oma huvide kaitsmine peaks olema küll tänasest tunduvalt enam väärtustatud.

Gruusia äsjane kogemus näitab, et rahvusvahelist üldsust on võimalik suhteliselt vähese rahaga ära lollitada. Ikka küsimuses, et kes on süüdi ja kes oli alustaja. Ja seejuures on tegemist esimese järgu meediakeskkondadega, mida on suudetud mõjutada avaldama kahtlaste allikate informatsiooni.

See aga näitab, et paljud "lahingud" riikide välise maine ja julgeoleku üle peetakse täna kitsamalt küberruumis või laiemalt rahvusvahelises meediakeskkonnas. Kui me ei tähtsusta seda kui olulist osa Eesti rahvuslikust julgeolekust, siis pole ka imestada, et jääme pidevalt propagandarünnakutes abitult kaitsepositsioonile.

Täna on näiteks meile väga oluline rahvusvahelise kuvandi seisukohalt, et Eestist ei kujuneks majandusliku äparduja või võimaliku välise rünnakualuse mainet. Eesti majanduse edukus on sõltunud suuresti sellest usaldusest, mida välisinvestorid on meie suhtes omanud. Palju sõltub sõnumitest, mida Eesti kohta täna kirjutatakse. Valitsus pole tsensor, kuid valitsus saab olla oma läbimõeldud infopoliitikaga vähemalt suuremate allhoovuste mõjutaja. Ja seda on meile võimalikult kiiresti vaja.

Eesti-Vene: kes teeb esimese sammu?

Eestis räägitakse jälle sellest, kuidas võiks suhteid Venemaaga parandada. Igati mõistlik küsimus ning kahtlemata vajalik arutelu. Kes ei tahaks oma naabritega elada normaalsetes suhetes. Samas jääb mõnedest väljaöeldud arvamustest mulje, nagu Eesti istuks sügaval koopas ega tahaks kuidagi "samme" astuda.

Olen korduvalt öelnud, et Eesti on valmis kõigekülgselt suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Konstruktiivset meelt on meil piisavalt, et paljudele lahendamata küsimustele või sõlmimist ootavatele lepingutele lahendusi otsida.

Samas peaks olema selge seegi, et normaalsete suhete ja usalduse loomine ei saa käia läbi pideva kahtlustamise, süüdistamise ning järeleandlikkusele nõudmise. Just viimast oleme kahjuks aga korduvalt kogenud reaktsioonina just Eesti sammudele.

Tänastele tulistele argumenteerijatele, et Eesti pole midagi teinud, tooksin vaid ühe väikese näite. 19. mail 2005. aastal kiitis Riigikogu väliskomisjon heaks soovitused Vabariigi Valitsusele. Need enam kui 50 tähelepanekut põhinesid parlamendikuulamistel, mis viidi läbi oktoobrist 2004 kuni märtsini 2005. Toona telliti ka kolm akadeemilist uurimust. Nendega saab tutvuda siit.

Lugege neid soovitusi. Enamik on väga aktuaalsed ka täna. Mõned teemad vajavad värskendamist, kuid peaeesmärkides pole muutusi toimunud.

Suhtudes positiivselt arutelu vajadusse Eesti-Vene suhetest teeksin aktiivsemalt arvamust avaldanud ettevõtjatele ettepaneku koguneda ümarlauale Riigikokku, et veelkord põhjalikult analüüsida olukorda ning võimalusi suhete normaliseerimiseks. Ping-pongi on mängitud küll, ehk õnnestub ka asjalikumalt teemat lahata. Võibolla juba detsembri algul.

Sensatsiooniline artikkel

Lugege seda artiklit. Minu arvates on see vägagi mõtlemapanev. Julge lugu ja käsitlus ajalehelt, kelle mitu ajakirjanikku on oma tõeotsingutel tapetud.

Kui selles loos esitatud väited osutuvad kasvõi osaliselt tõeks, kinnitab see paljude analüütikute hinnangut Beslani koolitragöödia tagamaadele ning järelmõjudele.

Tuletan vaid meelde, et 2004. aastal hukkus Beslani koolis 186 last ja 148 täiskasvanut. Haavata sai üle 700 inimese. Uurimine pole siiani kuhugi jõudnud. Lugege lisaks ka siit.

ÜRO eirab Nürnbergi tribunali otsust

Eile ÜRO peaassamblee kolmandas komitees (sotsiaal- ja humanitaarküsimused) toimunud rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise resolutsiooni eelnõu arutelu ning heakskiitmine on suurepäraseks näiteks sellest, kuidas kaasaegse Venemaa juhtkonna survel ÜRO eirab Nürnbergi tribunali otsuseid.

Venemaa juhtimisel ning Kuuba, Zimbabwe, Venetsueela, Usbekistani, Tadžikistani, Sudaani, Kõrgõstani ja Benini kaasosalusel algatatud resolutsiooni ("Inadmissibility of certain practices that contribute to fuelling contemporary forms of racism, racial discrimination, xenophobia and related intolerance") tegelikuks mõtteks on luua järjekordne vahend Moskva välispoliitilises võitluses "ajaloo väärtõlgendajate" vastu.

Resolutsiooni projekti tutvustanud Venemaa esindaja rõhuasetus oli selgelt natsismi heroiseerimise teemal. Kuna tuleval aastal möödub 70 aastat Teise maailmasõja algusest, siis valmistub Venemaa sellise eelrünnakuga tõrjuma võimalikke süüdistusi Molotov-Ribbentropi pakti ning toonase Nõukogude Liidu juhtkonna rollist sõja vallapäästmisel.

Sellises propagandatöös näivad kõik vahendid sobivat. Ka see, et resolutsiooniga seatakse sisuliselt kahtluse alla Nürnbergi tribunali vähemalt üks otsus. Dokumendis räägitakse, et Nürnbergis mõisteti hukka SS üksused kui kuritegelikud organisatsioonid. Samas jäetakse just selle resolutsiooni kontekstis väga oluline Nürnbergi tribunali erisus mainimata.

Teatavasti tunnistas 1946. aastal Nürnbergi tribunal SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks ühe olulise erandiga: kohtuotsuse kohaselt ei saa selle liikmeiks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuvõimalust andmata. Just nendel põhjustel said peale Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistusest vabaks.

Venemaa tänasele juhtkonnale on ajalugu mõistagi valikuliselt oluline. Mis ei sobi teenima üldist propagandakampaaniat, see ka vaikitakse maha. Euroopa Liidu esindajad püüdsid seda ebatäpsust seoses Nürnbergi tribunaliga küll parandada, kuid Venemaa ei võtnud seda ettepanekut vastu.

Resolutsiooni projekti hääletamist nõudnud ning sellele ainsa vastuhääle andnud USA põhjendas oma sammu sellega, et esitatud tekst võib piirata inimeste sõnavabadust. Ukraina esindaja selgitas aga oma erapooletust asjaoluga, et dokumenti ei lisatud neo-stalinismi ilmingute taunimist ja kommunismi kuritegude hukkamõistmist.

Piirileppest ei sõltu suhete paranemine

Kindlasti mitte selliselt, nagu seda püüab tänastes uudistes väita Tiit Vähi. Kui see oleks nii, siis poleks Venemaa president 2005. aastal loobunud allkirjast juba sõlmitud piirilepingutelt. Riigikogu poolt oma ratifitseerimisseadusesse lisatud viited kahele varasemale õigusaktile ei ole vähimalgi määral mõõtuandev põhjus, miks ei võiks Vene Föderatsioon piirilepinguid ratifitseerida.

Pigem on Eesti-Vene suhetes valitsevate ebakõlade taust ikkagi hoopis laiem ning ulatub põhimõtteliselt teadmisse, et Venemaa praeguse juhtkonna meelest oli Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. See emotsionaalne hoiak paraku takistab Kremlil ratsionaalselt hindamast oma tegelikke huvisid ja võimalikke kasusid suhetes naabritega, sealhulgas Eestiga.

Kahjuks on sarnast taktikat kasutanud Moskva varemgi. Eelmisel kümnendil takistas suhete paranemist muuhulgas õigeusu kiriku registreerimisega seonduv. Ka siis lubati, et Eesti valitsuse positiivne otsus avaks uue ajastu kahepoolsetes suhetes. Ain Seppik registreeris siseministrina kiriku 2002. aastal. Ainus, mis jäi tulemata, oli suhete uus ajastu. Isegi Pätsi ametiraha ei antud tagasi.

Nüüd siis on uueks otsitud takistuseks kujunenud piirilepe. Seda hoiakut sai tunda ka president Ilves, kui ta suvel oma Venemaa kolleegiga kohtus. Kui poleks tulnud Venemaa agressiooni Gruusia vastu, oleks Ilves ilmselt hakanudki Riigikogu suhete seisakus süüdlaseks pidama. Sellise vihje tegi ta ju vahetult pärast Venemaalt naasmist intervjuus AK-le. Õnneks Kadriorus siiski mõisteti, et selline põhjuseta järeleandmine ei anna mingeid loodetud tulemusi.

Ometi see kõik ei tähenda, et vaatamata keerukale ja emotsionaalselt pingelisele taustsüsteemile poleks võimalik kahepoolseid suhteid Eesti ja Venemaa vahel kuidagigi edendada. Erinevates valdkondades on ühisosa leidmise võimalused erinevad. Kindlasti on meie kahe riigi kultuurisuhted täna ühed kõigi aegade intensiivsemad.

Ma usun, et ka kahe riigi parlamendid võiksid suhelda erinevates teemavaldkondades senisest aktiivsemalt. Puudutagu see siis väliskomisjoni või mõne teise komisjoni pärusmaad. Kuid samas on vaja meeles pidada, et kiireid ja põhjalikke muutusi oleks väga illusoorne loota. Vaja on kannatust ja enda põhimõtete ning huvide pidevat teadvustamist.

Suurem selgus Eesti missioonile Iraagis

Iraagi valitsus on nõustunud julgeolekuleppega Ameerika Ühendriikidega, mille kohaselt peaksid USA väed lahkuma 31. detsembriks 2011. Sellega on loodud eeldused Eesti missiooni tegevuse lõpetamiseks Iraagis rahvusvahelise koalitsiooni koosseisus. Millal see täpselt juhtub, sõltub nii konkreetselt meie kontingendi vastutusalas toimuvast kui ka valitsuse ja Riigikogu vastavast otsusest.

Pikka aega peetud läbirääkimiste tulemusel valminud SOFA (Status of Forces Agreement) lepe annab juriidilise aluse USA vägede viibimiseks Iraagis ka pärast seda, kui selle aasta lõpuga lõpeb vastavasisuline ÜRO julgeolekunõukogu mandaat.

See omakorda annab meilegi võimaluse parlamendiaruteluks Eesti missiooni jätkamise üle. Loodetavasti teeb Iraagi parlament oma otsuse veel enne 25. novembrit, mis lubab meilgi ehk veel enne aasta lõppu missiooni tuleviku üle otsustada.

Tõenäoliselt jätkub meie missioon ka tuleval aastal, kuid sealt edasi on juba tõsise otsustamise koht. Eesti ei peaks kindlasti jääma viimaseks lahkujaks, kuid samas sõltub meie otsus mitmetest teguritest ega tohi olla tehtud poliitilise populismi ajel.

Kes maksab "Öisele vahtkonnale"?

Ma poleks sellest küsitlusest teadnudki, kui Eesti ajakirjandusvabaduse "lipulaev" rus.delfi.ee poleks täna sellest kirjutanud. Nimelt on "Öise vahtkonna" aktivistid võtnud ette elanike küsitluse, millega püütakse kõige muu hulgas teada saada, kas nad tahaksid näha Eestis "territoriaal-administratiivset vene autonoomiat"?

Seda küsimust on nädala jooksul esitatud nii Tallinnas Lasnamäel, Kohtla-Järvel kui Narvas. Väidetavalt olla inimesed aktiivselt küsimustele vastamas. Mis on vastused, me täna ei tea. Kuid ürituse meeleolu ja suunitlus jätavad vähe kahtlusi, milline on tulemus.

Eesti on demokraatlik riik ning erinevalt Venemaast võivad siin tegutseda kõik seadusi järgivad vabaühendused. Ka "Öisel vahtkonnal" on kindlasti oma koht, kui ta oma tegevusega ei riku seadusi.

Ometi tekib minul vabariigi kodanikuna küsimus, miks peaks see ühendus vähemalt küsimuse kaudu taotlema toetust "territoriaal-administratiivse vene autonoomia" loomisele Eestis. Mis oleks sellise sammu eesmärgiks? Kas Eesti elu edendamine? Kas siin elavate inimeste elujärje parandamine? Või hoopis Eesti sisemise stabiilsuse lõhkumine? Või kogunei eelduse loomine Venemaa tegevuseks a la Lõuna-Osseetia? On ju Venemaa president lubanud sõja jõuga kaitsta kõikide Vene kodanike väärikust, kus iganes nad ei elaks.

Ma ei tea, kes seisavad "Öise vahtkonna" selja taga. Kuid miskipärast ma ei usu, et Klenski ja Linter lihtsalt niisama tuult tallavad. Loomulikult on nad pidevas tähelepanu-näljas, kuid sellise rõhuasetusega aktsiooniga tekib paratamatult küsimus: kes on tegelikult nende leivaisad ja mis on nende taotlused?

Eriti groteskne on see ÖV pisiaktsioon ajal, mil meie valitsus püüab meelitada seni kodakondsust mitte taotlenud inimeste poolehoidu. Ma pole kindel, kui edukas see kampaania olema saab. Eriti teadmises, et riik eelistab avalik-õiguslikule ringhäälingule võõramaist kanalit. Uskumatu!!

Euroopa Liit nõrgendas oma positsioone

Euroopa Liidu ja Venemaa tänane tippkohtumine Nice'is andis ettearvatud tulemuse. Eesistuja Prantsusmaa ja Euroopa Komisjoni ühine otsus minna edasi leppekõnelustega Venemaaga ilma Gruusia rahuplaani täitmiseta on tõlgendatav eeskätt Euroopa positsioonide nõrgendamisega.

Järjekindluse puudumine oma hoiakutes eriti suhetes Venemaaga on olnud Euroopa Liidu üks suuremaid komistuskive. Ka nüüd, mil anti roheline tuli leppekõneluste jätkamiseks Venemaaga, mindi tegelikult mööda 1. septembril valitsusjuhtide poolt kokkulepitust.

Toona oldi arvamusel, et Venemaaga saavad kõnelused jätkuda, kui on täidetud Medvedev-Sarkozy rahuplaani punktid. Tänaseks on need täitmata, kuid Euroopa Liit andis käest ühe võimalikest mõjutushoobadest.

Tõsi, Sarkozy tegi täna järjekordse üllatuse. Prantsusmaa president sõi oma varasemaid sõnu ning teatas, et Venemaa pole mitte täies ulatuses täitnud kokkuleppeid rahu tagamiseks Gruusias. Samuti nõudis ta Vene vägede väljaviimist Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast.

Ometi jõudis Sarkozy tekitada aga veelgi küsitavamat diplomaatilist furoori, kui kaitses oma leppepoliitikat Venemaaga. Sarkastilised viited "Gruusia sõprade" (loe: eeskätt USA) aadressil pole kuigi mõõdetud, andes taaskord Euroopa Liidu positsioonidele arusaamatu maigu.

"If you had to choose between the approach of the EU and that of the so-called friends of Georgia, the EU one is better. You know what I’m driving at,” olid Sarkozy sõnad (FT).

Kuid veel üks teema teeb mind ettevaatlikuks. Tänasel kohtumisel nõustus Sarkozy Euroopa Liidu nimel korraldama tuleva aasta juunis-juulis pan-Euroopa julgeolekukonverentsi, millist ideed on jõuliselt tagant tõuganud Venemaa. See peaks Sarkozy meelest toimuma OSCE egiidi all ning Euroopa Liidu, Venemaa ja USA osavõtul. President Medvedev omakorda lisas sinna veel NATO ja Sõltumatute Riikide Ühenduse.

Moskva on uue julgeolekupakti ideed surunud alates selle aasta juunist ning nagu näha, mitte päris tulemuseta. Kremli idee taustaks on kehtiva julgeolekuarhitektuuri muutmine, mis Moskvale parimal juhul tähendaks NATO rolli kahandamist või üleüldse ellimineerimist. Seda viimast tuleb siiski pidada utoopiliseks, kuid Sarkozy entusiastlik jah-sõna kõnelusteks pole kuigi arusaadav.

Pealegi pole ma kindel, et sarnasele kohtumisele on oma nõusoleku andnud kõik Euroopa Liidu riigid. Vähemalt pole Riigikogu komisjonid arutanud ühtegi sellekohast Eesti valitsuse seisukohta.

Pariis: Putini võllajutt ja Bushi argus

Huvitav, kas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy oli seda ette plaaninud, kuid nii tema kui ta välispoliitika nõuniku tänased kommentaarid Moskva ja Washingtoni suunal lõhnavad küll pehmelt öeldes skandaalsetena.

Diplomaatilisele praktikale harjumatuna võttis Elysee palee täna korraga teravalt rünnata nii Venemaa peaministrit Vladimir Putinit kui USA presidenti Georges Bushi. Ja seda vahetult enne Euroopa Liidu ja Venemaa homset tippkohtumist Nice'is ning laupäevast G20 tippkohtumist Washingtonis.

President Sarkozy kritiseeris kolleegi Washingtonist, kes olevat talle augustis soovitanud mitte minna Gruusiasse. Vene väed olevat siis olnud vaid 40 kilomeetri kaugusel Tbilisist ning Saakašvili saatus olevat otsustatud, rääkis Sarkozy tänasel auhinnatseremoonial. "Lihtsalt mõista see hukka," tuletas Sarkozy meelde Bushi sõnu.

Sarkozy välisnõunik Jean-David Levitte rääkis aga intervjuus nädalakirjale Le Nouvel Observateur, et 12. augustil olla Putin ähvardanud kohtumisel Sarkozy'ga tõmmata Saakašvili munepidi võlla.

Mõlemad lood on ikka väga teravad, kuigi avavad maailmale vähemalt teatud telgitaguseid. Mõistagi Pariisi versioonis. Sarkozy lisas täna veel sedagi, et tema meelest on dollar kaotanud maailmas dominantvaluuta staatuse ning Bretton Woodsi süsteem tuleb juba laupäeval Washingtonis üle vaadata. Muide, Washingtoni kohtumisel tuleb tähelepanelikult silm peal hoida.

Aga kogu selle tulevärgi juures tegi Sarkozy täna veel ühe olulise diplomaatilise sammu, võttes Elysee palees vastu Gruusia presidendi Saakašvili (pildil) ning lubades Gruusiale Euroopa Liidult "erisuhet". Kindlasti on see märkimisväärne tegu, mida Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise eelõhtul saab vaid tunnustada.

Homse Euroopa Liidu ja Venemaa kohtumise eel on palju arvatud, mis võiks olla selle tulemused või kuidas liiguksid need pingeid kogunud suhted edasi. Minu arvates ühe päris hea arvamuse kirjutas Lord Paddy Ashdown tänases Daily Telegraphis. See on väärt lugemist.

Kas Putin ei usu enam Nord Streami?

Sellist juttu pole Venemaa peaminister Putin veel enne rääkinud. Kui varasemalt raius Moskva kindlalt, et Nord Stream valmib tähtaegselt ning raskustele ja kohatistele vastuseisudele hoolimata, siis nüüd on jutt muutunud hoopis kõhklevamaks.

Et kui Euroopa ei taha saada gaasi, siis me torujuhet Läänemere põhja ei ehitagi. Rajame hoopis LNG tehased ning hakkame tarnima vedeldatud gaasi maailmaturule, rääkis Putin tänasel kohtumisel Soome kolleegi Vanhaneniga.

Ühest küljest võib seda juttu võtta tõesti lihtsalt hirmutamise või väljapressimisena. Teisalt aga pole ei finantskriis ning ühes sellega Gazpromi enda halvenenud majanduslik seis kuigi roosilised väga kuluka projekti elluviimiseks. Vähemalt mitte seatud tähtaegasid (2011-2013) silmas pidades.

Teatavasti on Nord Streami minimaalseks maksumuseks 7,4 miljardit eurot. Sõltumatud analüütikud on arvanud, et tegelikkuses võiks see tulla veelgi kallim. Kuid isegi 7 miljardi juures tähendaks see summa täna enam kui kümmet protsenti Gazpromi kiirelt kukkunud turuväärtusest.

Loomulikult pole Gazprom ainus Nord Streami osanik ning Saksa kompaniide huvi võib seda projekti ka veel vee peal hoida. Kuid kui juurde mõelda South Stream ja hulga muid rahamahukaid investeeringuid, siis pole Gazpromi seis kuigi kiita.

Selle loo taustal soovitan lugeda Euroopa välispoliitika nõukogu värsket analüüsi Vene gaasipoliitika mõjust Euroopale. See Pierre Noeli kirjutatud analüüs viitab taaskordselt, et Euroopa parimaks vahendiks Venemaa jõulisele energiapoliitikale vastu seista on ühtse turu loomine. Samas rõhutab ta, et jutud Venemaa gaasi suurest mõjust Euroopas on liialdatud ning on tegelikult läbi aastate oma täismahus hoopiski vähenenud.

Kreml lubab uut survet Balti riikide vastu

Venemaa presidendi välisnõunik Sergei Prihhodko teatas täna, et reedesel Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumisel Nice'is võtab Moskva ette uue rünnaku Balti riikide vastu.

Tõsi, midagi uut nendes ähvardustes pole. Ikka seesama jutt kaasmaalaste olukorrast Eestis ja Lätis ning ajaloo ümberkirjutamisest ja natsisimi heroiseerimisest.

Tegelikult ei vääriks see Prihhodko sõnum suuremat tähelepanu, kui sellel siiski poleks pisut laiemat konteksti. Eriti pean ma siin silmas suhete seisu Euroopa Liidu ja Venemaa vahel pärast augustikuiseid sündmusi Gruusias.

Prihhodko sõnum näitab, et Kreml tunnetab täiel määral Euroopa Liidu tänast sisemist lõhestatust ning valib taktikaks hoopiski rünnaku. Kuna Prantsusmaa president on juba kuulutanud, et Gruusia rahulepe on täidetud, siis pole ka Kremlil vajadust tagasi hoida.

Sisuliselt näitab see seda, et Euroopa Liidu "pehme" välispoliitika on kaitseasendis ning lihtsasti rünnatav. Kuidagi ei lisa kindlust seegi teadmine, et Itaalia on pakkumas ennast vahendajaks Venemaa ja USA raketikaitsekilbi asjus. Muidugi veendumusega, et Obama peaks loobuma raketikilbi osiste paigutamisest Poola ja Tšehhi Vabariiki.

Tolerantsi kasvatamine Turay moodi

Tänane Postimees valmistas üllatuse. Nii kummalist arvamuslugu pole juba tükil ajal lugeda saanud. Keegi Abdul Turay võttis sisuliselt ette süüdistada eestlasi ja Eestit selles, et meie riigis elab vähe mustanahalisi ning et see võib seoses Obama valimisvõiduga USAs saada meie riigile saatuslikuks. Vabandage, kui see pole rassivaenu õhutamine, siis mis see on?

Võib olla püüdis Turay (pildil) tõepoolest parimat, et tõstatada väga olulise teema tolerantsist. Ma olen autoriga selles küll nõus, et meil tuleb kohapealset tolerantsi teiste kultuuride ja rahvaste vastu kasvatada.

Samas tuleb mõista, et Eestil on objektiivsetel põhjustel olnud viimastel aastakümnetel vähe kokkupuuteid kaugemate kultuuride ja rahvastega. Kui Turay muretseb mustanahaliste vähese arvukuse pärast Eestis, mida peaksid siis tegema hiinlased, jaapanlased, hindud, araablased ja nii edasi?

Ma olen kindel, et täna maailmas palju ringi liikuvad eestimaalased on viimase tosina aasta jooksul avastanud ja kogenud rohkem kui Turay loost võiks välja lugeda. Ka Eesti enda avatus on täna suurem kui kunagi varem. Millel põhineb tema enesekindlus, et siin teatakse vaid mustanahalisi korvpallureid ja narkoärikaid? Kahjuks pole see viide mitte eestlaste kitsarinnalisusele, vaid autori klišeelisele mõtlemisele.

Aga ma ei saa kuidagi nõustuda sellise mõttearendusega, mida Turay oma loo lõpus esile manab. Ta kirjutab: "See on küll äärmuslik näide, aga oletagem, et aastat kolme-nelja pärast otsustab Venemaa oma õnne proovida ja ründab Narvat. Me võime olla kindlad, et Ühendriigid ja kogu lääs mõistab selle avalikult hukka. Kuid pole sugugi välistatud, et Ühendriigid ja NATO ei võta tegelikult midagi ette, sest presidendi abikaasa pähe kerkib mõte: «Ah, Eesti, kas see polnud see pisike kitsarinnaline valge maa, kuradile nendega.»"

Kui demokraatlik maailm edendaks tõepoolest Turay reklaamitud üliohtlikku rassieralduspoliitikat ("kitsarinnaline valge maa"), siis vaba maailma tulevik oleks ikka väga tume. Minu arvates on Turay tahtmatult solvanud mitte ainult tema praeguse kodumaa elanikke, vaid ka USA värsket presidenti ja tema abikaasat. Ma olen veendunud, et nii harimatut maailmanägemist ei esinda ükski endast lugupidav vaba maailma tipp-poliitik või tema naine.

Turay tahtlik (kuid siisk ohtlik) liialdus kahjuks viitab, milliseid utoopiaid võidakse välja mõelda. Usun, et Turay leiab Eestist, oma tänasest kodumaast siiski rohkem positiivsust ning asjalikus ja mittesüüdistavas debatis annab oma panuse tolerantsi jätkuvaks kasvatamiseks meie ühiskonnas.

Eesti ei tohi loobuda Gruusia toetamisest

Euroopa Liidu välisministrite käimasoleval kohtumisel peaks Eesti jääma kindlaks oma senistele välispoliitilistele põhimõtetele ning jätkama Gruusia püüdluste toetamist. Kui ministrid eesistuja ettepanekul isegi soostuvad 1. septembril külmutatud leppekõnelusi Venemaaga jätkama, peavad need olema seotud Moskva poolt võetud kohustuste täitmisega.

Esmaselt tuleb selgelt välja öelda, et Venemaa pole täitnud Medvedevi-Sarkozy rahuplaanis võetud kohustusi, mis omakorda ei saa olla aluseks täiemahuliste suhete taastamisele Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

Laupäevased sündmused Perevi külas ning tänane vahejuhtum kahe tapetud Gruusia politseinikuga Dvani külas kahjuks viitavad, et julgeolekuolukord piirkonnas on jätkuvalt kriitiline.

Seoses rahuplaani täitmise hetkeseisu ja tingimustega on väga asjakohane tugineda Gruusia valitsuse ebapaberis esitatud viiele punktile, mis kirjeldavad ilmekalt Venemaa praegust soovimatust kokkulepetest kinni pidada. Alljärgnev on väljavõte Gruusia valitsuse ebapaberist:

"First, de facto restoration of Georgian jurisdiction over the Akhalgori region and Kodori Valley, as well as the village of Perevi in Sachkhere District—areas that were not part of the original conflict zones, and have never been under the control of either Russia, or Russian backed regimes — and withdrawal of the Russian armed forces to the ex ante war positions (in particular, Russia should reverse its sharp military buildup in Abkhazia and Tskhinvali Region, where now more than 10.000 troops - nearly triple the size than allowed prior to August 7 - are building illegal military bases); otherwise Russia should be declared an occupying force by the EU.

Second, the Russian Federation must join in good faith the Geneva talks on the security and stability in Abkhazia and the Tskhinvali region/South Ossetia. Moscow must demonstrate a commitment to work towards providing conditions for the safe and dignified return of all IDP’s and refuges to their places of residence, and to the gradual restoration of the core principles of sovereignty and territorial integrity with respect to Georgia.

Third, the Russian Federation must allow unfettered access into Georgia’s breakaway regions for international observers and humanitarian aid.

Fourth, new security guarantees must be provided on the non-resumption of the use of force and the protection of the rights of the Georgian population residing in the occupied territories; these individuals are currently subject to severe discrimination.

Fifth, Russia must display its readiness to fully cooperate with an international investigation into the origins and conduct of the August war."

Euroopa Liidu ühtsusele pürgivale välispoliitikale mõjuks kõige halvemini see, kui tänase ja homse Brüsseli kohtumise tulemusena peaksime tõdema, et suhted Venemaaga jätkuksid nagu "business as usual". See oleks ka meie püüdlustele tõsiseks tagasilöögiks.

Allveelaev "Nerpa" salapärane õnnetus

Laupäeva õhtul Jaapani merel viibinud tuumaallveelaeval "Nerpa" toimunud ohvriterohke õnnetus näitab, kui vaevaliselt kulgeb idanaabri relvajõudude moderniseerimine.

Antud juhul on reaalselt tegemist väga vana "raua" elluäratamiskatsega, sest "Nerpa" (K-152) ehitamist alustati juba 22 aastat tagasi. Seejuures alles eelmisel nädalal tegi "Nerpa" oma esimese sukeldumise.

Iseenesest on 1976. aastal seeriatootmisse läinud kolmanda põlvkonna tuumaallveelaevad ("projekt 971") väga heade näitajatega. Tegemist on maailma ühe müravaiksema allveelaevaga, mida teatud tingimustes pole võimalik vastasel avastada. Kes tahab rohkem lugeda nii "Nerpa" kui selle põlvkonna tuumaallveelaevadest, leiab lisainfot siit.

Pole välistatud, et "Nerpa" peaks käigukatsetuste järel minema hoopiski India mereväe koosseisu nime all INS Chakra. Venemaa ja India sõlmisid neli aastat tagasi tuumaallveelaevade tarneleppe 650 miljoni dollari ulatuses ning selles räägiti just Akula II (ehk projekt 971) tüüpi alustest.

Obama esimene testimine juba käib

USA vastvalitud presidendil Barack Obamal tuleb juba tõsiselt tegeleda mitme rahvusvahelise testiga. Obama reagerringutest ning esimestest hinnangutest võib sõltuda mitme väga olulise rahvusvahelise sõlmküsimuse edasine käekäik.

Olgu see siis Iraani tuumaprogramm, Lähis-Ida rahuprotsess, stabiilsus Pakistanis või meile olulisemalt Ida-Euroopa raketikilbi küsimus - kõigis suundades on avangud tehtud ning Obamal tuleb juba oma positsioone esitada.

Viimastel päevadel on eriti esile tõusnud raketikilbi teema seoses Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi kolmapäevase ähvardusega paigutada Kaliningradi oblastisse "Iskander"-tüüpi taktikalised raketid.

Täna on sesosas tekkinud juba parasjagu segaudst. Ühelt poolt teatas Poola presidendi kantselei, et Kaczynski ja Obama telefonikõnes olevat viimane kinnitanud soovi jätkata raketikilbi ülesehitamist Ida-Euroopasse. Sellele järgnes kiiresti Obama välispoliitika nõuniku McDonoughi selgitus, et Obama polevat andnud mingeid lubadusi. Pärastlõunal leidis aset ka Obama ja Medvedevi telefonivestlus, mille sisust pole peale viisakuslausete suurt teada.

Igatahes on seoses raketikilbi teemaga ettearvatult tekkinud esimene Obama katsetus. Moskvas juba hõõrutakse käsi selle üle, et värske president pole andnud kindlat lubadust raketikaitsesüsteemide väljaehitamisega jätkata. Sisuliselt võib ju Obamal õigus olla, kui ta peab tingimuseks süsteemide tehnoloogilise "töövõimekuse testi".

Samas on aga tegemist väga sümboolse situatsiooniga. Kui Obama peaks mingil põhjusel loobuma juba sõlmitud lepetest Poola ja Tšehhiga, viitaks see vähemalt näiliselt Ühendriikide taganemisele Venemaa santaaži ees.

Loodetavasti ametlikult presidendiks saades Obama siiski jätkab raketikaitsesüsteemi rajamist, kuna sellele on oma heakskiidu ju andnud ka NATO oma viimasel tippkohtumisel Bukarestis. Uskuda, et sellest projektist loobumine mahendaks suhteid Moskvaga oleks päris naiivne.

Euroopa Komisjon eelistab soovmõtlemist

Kohe pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu otsustas Euroopa Liit peatada leppekõnelused Moskvaga. Ühtlasi tehti Euroopa Komisjonile ülesandeks analüüsida Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid, et neid siis vastavalt kujunenud olukorrale revideerida. Nüüd on käes otsustamisaeg.

Eeloleval nädalal peaks selguma, kui järjekindel ning suhteid revideerida suutev Euroopa Liit siiski on. Vähemalt tänase seisuga näib enamuses olevat nende arvamus, kes soovivad Gruusia vastu suunatud agressiooni unustada ning võimalikult valutult naasta tagasi "normaalsete" suhete juurde Venemaaga.

Seda on kõigiti tunda Euroopa Komisjoni välisvoloniku Ferrero-Waldneri analüüsist, mille pressivariant on kättesaadav ka netis. Nagu eeldada võiski, on põhitähelepanu majandusel (see ju ka Komisjoni üks peafunktsioone) ning Venemaa rollil rahvusvahelises elus. Gruusia vastu suunatud "jõu ülemäärane kasutamine" ning separatistlike piirkondade tunnustamine Venemaa poolt on küll varjutamas suhteid, kuid peamine järeldus on ikkagi - kõnelusi tuleb jätkata.

Olen siin varemgi maininud ning see kehtib ka antud analüüsi kohta - Euroopa Liidu välispoliitiline ühisnimetaja on äärmiselt madal, mis kasvõi antud juhul ei võimalda sisuliselt mingit muutust või suhete sisulisemat revideerimist kasvõi pisemateski küsimustes. Pisutki selgemat ja jõulisemat positsiooni praegune Euroopa Liit pole üheskoos võimeline heaks kiitma. Isegi juhul, kui üht väikest demokraatlikku naaberriiki on sõjajõul püütud hävitada.

Eeloleval esmaspäeval kogunevad uuesti Euroopa Liidu välisministrid, et Komisjoni analüüsi ning suhete staatust üle vaadata. Tuleval reedel seisab ees aga Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Prantslased mõistagi ei malda teatamast, et leppekõnelused algavad taas ning et suhete arendamisele otsitakse uusi positiivseid väljundeid.

Samal ajal pühendab Venemaa oma jõupingutusi Euroopa Liidu suurte mõjutamisele. Just praegu Moskvas viibiv Silvio Berlusconi toob Itaaliasse tagasi sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvad kaubanduslepped. Saksamaa kantsler sõlmis uued energialepped juba kuu aja eest. Ka prantslastel on huvi laiendada majanduskoostööd. Ja nii jäävadki Euroopa Liidu ja Venemaa suhete probleemsed teemad tahaplaanile, andes Moskvale suurepärase positsiooni lääneriike silmakirjalikkuses süüdistada ning karistamatult oma agressiivset välispoliitikat edendada.

Eesti seisukohalt pole leppekõneluste jätkamine iseenesest probleemne. Neid on võimalik iga hetk taas peatada või ratifitseerimisel tagasi lükata. Probleem peitub mujal ehk detailides. Välisminister Paet peaks esmaspäeval väga selgelt märku andma, et Eesti ei näe mingit eeldust tänasel päeval viisadialoogi jätkamiseks. Samuti tuleb Venemaa kohustuste täitmine Gruusia kontekstis võtta pideva ja nõudliku tähelepanu alla. See peab olema seotud teatud tingimuslikkusega.

Üheaegselt leppekõneluste võimaliku taasalustamisega Venemaaga tuleb Euroopa Liidul intensiivistada koostööd Gruusia, aga ka Ukraina ja Moldovaga. Vabakauanduslepete ja viisadialoogi edendamine nende riikidega peavad olema vahetult seotud demokraatia ja õigusriikluse tugevdamisele suunatud sammudega.

Lõppeks võiksid välisministrid ka teatada, et Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumised hakkavad edaspidi toimuma mitte kaks kordfa, vaid üks kord aastas. Nii nagu see on täna tavaks näiteks Ameerika Ühendriikidega.

Putin tuleb tagasi 12 aastaks?

Medvedevi eilne ettepanek muuta konstitutsiooni ning pikendada presidendi ametiaega kuuele aastale kõlab kui eeldatava tagasitee sillutamine Vladimir Putinile. Raske uskuda, et Medvedev siin enesekeskselt käitub.

Juba enne kevadisi presidendivalimisi ennustati, et Medvedevi üheks esimeseks ülesandeks saab presidendi ametiaja pikendamine. Nii saaks Medvedevi järglane, teoreetiliselt olla ametis ühtejagu vähemalt tosin aastat.

Selliselt laheneks ka ammuräägitud probleem konstitutsiooni muutmisest, mida Putin nii väga tagasi lükkas. Nüüd siis on algatus kõige kõrgemal tasemel tehtud ning sama hea, kui juba ka heaks kiidetud. Ka parlamendile pakuti ju aastat juurde. Sellega oleks aga tehtud veel üks samm autoritaarsema valitsemiskorra tugevdamiseks Venemaal.

Medvedev tegi küll pisikese noogutuse kodanikuühenduste ja väikeparteide suunas ning rääkis korruptsiooni ja bürokraatia vastu võitlemisest, kuid paraku on need pigem retoorilised ilustused kui tegeliku tegevuse eesmärgid.

Medvedev püüab hoida initsiatiivi

Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi eilne aastakõne parlamendi poole on rahvusvaheliselt eeskätt tähelepanuväärne selle poolest, et Kreml püüab hoida initsiatiivi oma päevakorra pealesurumisel lääneriikidele.

Esiteks oli kõne ajastatud vahetult USA presidendivalimiste järgsele päevale. Kuivõrd Venemaa välised vastuolud on suurimad just Ühendriikidega, siis oli Medvedevil eile üpris mugav visata kiire ja jõuline väljakutse Barack Obamale.

Moskva on oma käigu teinud, kasutades tuttavlikku süüdistavat retoorikat (näiteks Gruusia või finantskriisi teemadel) ning püüdes Iskander-rakettide paigutamisega Kaliningradi oblastisse militaarset komponenti suurendada.

Iseenesest pole selles midagi üllatavat. Medvedev jätkas sama liini, mis Kremlis on võetud juba mõned aastad tagasi ning mille esimeseks manifestatsiooniks oli Vladimir Putini kõne 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil.

Küll aga pole kindel, mis suunas liigub läänemaailma hoiak. Tänaseks on selge, et Gruusia konflikt pani küll lääneriigid koos käituma, kuid ühine denominaator on väga madal. Hetkel pole ka selge, millises suuna võiks võtta Obama administratsioon suhetes agressiivsuselt initsiatiivika Venemaaga.

Obama võit ja siniste suur vastutus

Barack Obama võit USA presidendivalimistel oli veenev. Sama veenev oli demokraatide võit ka Kongressi valimistel. Nii on USA värvunud sõna otseses mõttes siniseks. Demokraatidel on küll suurem võimuhaare, kuid ühes sellega ka suur vastutus. Ja ajad pole sugugi kerged.

Vastutuskoorem on Obamal seda suurem, kuna lubatud on suuri muutusi. Ja seda mitte ainult kodus, vaid kogu maailmas. Eks lähemad kuud pärast 20. jaanuari näita, kui tubli on Obama tegude mehena. See, et ta rääkida oskab, teab kogu maailm.

Nüüd on huvitav jälgida, kes hakkavad kuuluma Obama administratsiooni. Sellest võib teha ka esimesi järeldusi, millistele muutustele uus president kõige rohkem suruma hakkab. Meile on muuseas tähtis, kes saavad rahvusliku julgeoleku nõunikuks, välis- ja kaitseministriks. Hetkel valitseb siin veel suur vaikus.

Head uudised Eesti energiajulgeolekule

Jää on liikuma hakanud. Viimaks. Tundub, et meie jutt Balti riikide äralõigatusest Euroopa energeetikasüsteemist on tõepoolest jõudnud Euroopa Liidu otsustajate teadvusse. Seejuures ei teadvustata mitte üksnes ohu olemasolu, vaid kasvanud on ka reaalne valmisolek vajalike investeeringute leidmiseks ning projektide ellurakendamiseks.

Euroopa valitsusjuhtide viimase kohtumise ajal teatas Euroopa Komisjoni president Barroso, et Brüssel on valmis jõuliselt toetama Balti regiooni puuduvate energiaühenduste loomist (Poola-Leedu, Leedu/Läti-Rootsi) või olemasolevate täiendamist (Eesti-Soome).

Täna siin Pariisis toimunud Euroopa Liidu liikmesmaade parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide delegatsioonide konverentsil rõhutas Prantsusmaa peaminister François Fillion oma kõnes kaks korda Balti riikide äralõigatuse probleemi ning sellega kiire tegelemise vajadust. Ja seda ilma küsimata.

Minu arvates on tegemist Eestile ja mõistagi eriti meie energiajulgeolekule väga hea uudisega. Loomulikult on suuremaks rahuloluks põhjust projektide tegeliku teostumise järel, kuid vähemalt on Balti riikide eraldatuse küsimus selgelt kaardil.

Eks selle probleemi teadvustamiseks on mõjunud mitmed tegurid (alates Venemaa ähvardustest, meie lobitööst kuni Ignalina tuumajaama probleemini). Samas on see väga heaks näiteks, milline on meie võimalus Euroopa otsustusprotsessi mõjutada ning oma rahvuslikke julgeolekuhuvisid kaitsta.

USA valimised: meediamullid ja üllatused

Veel paar päeva ning USA ajaloo kõige värvikamad, kampaania poolest pikemad ning kulukamad presidendivalimised on möödas. 5. novembri hommikul avastame, et maailm on ikka endine ning tõenäoliselt ei muutu midagi dramaatiliselt ka pärast 20. jaanuari, mil uus president ametisse astub. Kuigi meedia on USA valimistel viimastel aastakümnetel mänginud väga olulist rolli, siis ometigi on seekordne jõukatsumine erakordne. Nii suurt ootust ja tähelepanu, kui need valimised on pälvinud üle maailma, pole varem ette tulnud.

Mõistagi on maailma meedia tähelepanu ergastanud nii USA nähtavalt murenev liidriroll maailmas, just vahetult enne valimisi süvenenud finantskriis ja muidugi peategelased ise. John McCain koos Sarah Paliniga ning Barack Obama koos Joe Bideniga on magus suutäis draamat, seksi ning pidevaid üllatusi jahtivale meediale.

Seepärast võiks Jüri Estami mõtet ümber sõnastades arvata, et USA valimistest tervikuna on loodud üks suur meediamull. Veidi kummaline on mõelda, et ühe suure riigi liidriametisse pürgivat meest on võrreldud rokkstaariga ning vaat et maailma päästjana. Kas ootused pole mitte liiga suureks aetud?

Nii nagu paljudes riikides on ka Eestis viimasel ajal korduvalt küsitud, kes oleks meile parem. Kas McCain või Obama? Jääb mulje, justkui ei valiks presidenti mitte ameeriklased ise, vaid kogu maailm. Loomulikult on see kinnituseks, kui suur on USA mõju maailmas.

Kuid mõelgem: kui palju on maailma meedias räägitud näiteks Venemaa, Hiina või India liidrite vahetusest ja nende mõjust globaalsetele arengutele. Võrreldamatult vähem, kas pole? Küll aga ei tohiks eriti Hiina mõju juba täna sugugi alahinnata.

Minu arvates tuleks teisipäevaseid presidendivalimisi võtta teadmisega, et võitja nimele vaatamata ei muutu USA rahvusvahelises käitumises vähemalt esiotsa midagi. Kuigi kandidaadid on ühes või teises rahvusvahelises küsimuses (näiteks Iraak) kohati erinevatel seisukohtadel (mis ju loomulik), määrab tänane maailm ise tulevase presidendi käitumise.

Valge maja peremees, kes ta ka poleks, ei saa ju minna vastuvoolu Ühendriikide rahvuslike huvidega. Selle peateljeks on ikka USA kui globaalse suurjõu staatuse säilitamine ja tugevdamine, mitte aga isoleeruv tagasitõmbumine. See aga eeldab ka tulevaselt presidendilt ikkagi pigem domineerivamat käitumist. Tõsi, nii McCain kui ka — eriti — Obama püüavad seda dominanti pehmendada vähemalt retoorilise multilateraalsusega.

Eestil on Ameerika Ühendriikidega väga head suhted, mille värskemaks kinnituseks on kas või peatselt käivituv viisavabadus. Meie kahepoolsed suhted ning liitlaskoostöö NATO raames on piisav vundament, mistõttu ei mängi tuleviku mõttes erilist rolli, kes täpselt 20. jaanuaril Valgesse Majja asub.

Küll on aga meile oluline see, millise stiili või ka valmisolekuga üks või teine hakkab käsitlema rahvusvahelise mõjuga kriisisituatsioone. Ja siin on väike eelis just McCainil. Tema puhul on vähemalt teada, milline võiks olla konkreetne tegevus. Seda on ta kinnitanud Iraagis edu toonud strateegia väljapakkumise või kiire reageeringuga Venemaa agressioonile Gruusia vastu.

Seevastu Obamal seisab ees tõsine eksam. Tema kampaania keskmes olev muutustejutt on mõjuv. Eriti USA-s, kus lahkuv ebapopulaarne president on andmas demokraatidele suurepärase võimaluse. Kuid Obama võib kujuneda paljudele ka pettumuseks. Kas mitte ei oodata temalt võimatut?

Need valimised poleks täiuslikud, kui nad ei lõpeks üllatusega. Ükskõik siis millisega. Oodata pole jäänud palju.

PS: siinne tekst ilmus tänase Delfi arvamusplatsil. Kuna ise hetkel Pariisis Euroopa kohtumistel, siis siinsetest arengutest pisut pärastpoole...

Kes teab tõde homsest?

Mida lähemale 4. novembrile, seda rohkem kuuleb küsimusi: mis meist saab? See on muidugi triviaalne, kuid siiski nii levinud arutlusteema täna kogu maailmas. Olgugi, et USA presidendivalimised on tänu globaalmeediale sedavõrd võimsalt üles puhutud, ei saa siiski jätta märkimata: tegemist on senini selle sajandi suurima poliitilise show'ga, mille mõjud ulatuvad kaugele üle Atlandi ja Vaikse ookeani.

Analüüse ja arvamusi leiab rohkem kui keegi jälgida suudaks. Näiteks võib Yahoo valikust leida väga hea ülevaate arvamuslugudest kõikjalt USA meediast. Sisuliselt kõik maailma juhtivad meediaväljaanded pühendavad tundide ja lehekülgede viisi analüüse ja uudiseid USAs toimuvale. Ka tänane Postimees on saanud hakkama suurepärase ülevaatega.

Kõige selle juures tahaksin viidata ühele paljudest aruteludest, mis viimastel päevadel ka siinpool Atlandit on peetud. Kolmapäeval toimus mainekas Londoni Chatham House'is seminar, kus leiboristide eksvälisminister Sir Malcolm Rifkind ja liberaaldemokraatide mõjukas eksliider Lord Ashdown rääkisid oma nägemusest. Siinkohal ka tänud Kerstile hea viite eest, kes ise seal kohal käis!

Igatahes on päris huvitav jälgida, kuidas nende mõttekäik liigub. Rifkindiga olen varemgi seminaridel koos esinenud, mistõttu tema teatav skepsis näiteks NATO laienemise teemal pole üllatus.

Samas oli Lord Ashdowni mõttekäik julgeolekupoliitilisest nurgast intrigeeriv. Olen tema lõppjäreldusega suuresti nõus. USA tähelepanu Euroopale jääb madalaks, mistõttu tuleb meil eurooplastel ohtliku Venemaa ja tõusva Hiina suhtes suurendada poliitilist ja kaitsealast koostööd.

Viimasel ajal on Euroopas kuulda ka teist arvamust. USA huvide kandumisega Vaikse ookeani regiooni tuleb meil hoopiski võtku-mis-võtab sõbruneda Venemaaga. See olevat ainus viis stabiilsuse tagamiseks kontinendil.

Põnev ja muutustele suunda andev aeg igal juhul, kas pole.