USA luure ennustab suurkonflikti

Ameerika Ühendriikide rahvusliku julgeoleku direktor Mike McConnell ei varja, et lähema 20 aasta jooksul kasvab maailmas oht suuremaks konfliktiks. Eeskätt näeb Washington maailma konfliktile tõukavate teguritena Venemaa, Hiina ja India rolli kasvu seoses konkurentsiga looduslike ressursside üle.

Lisaks energiakandjatele võivad suurjõudude vahel strateegilisi pingeid tekitada kaubandus, demograafia, investeeringud ja tehnoloogiline innovaatika.

Kuna McConnell mainis eeskätt Hiina mõjukuse kasvu lähema paarikümne aasta jooksul, siis on ka arusaadav Ühendriikide strateegilise huvi peasuund. Olgem ausad, nii Hiina kui Venemaa on kogu läänemaailma suurimateks väljakutseteks lähemate aastate jooksul. Samas on vajalik tähelepanek, et selles loetelus puudus viide rahvusvahelise terrorismi ohule ning ka fundamentaalse islami faktorile.

Samuti tunnistas McConnell, et käimas on uue maailmakorralduse kujundamine. Millal ja milliste raputuste kaudu see settib, seda ei tea täna mõistagi keegi. Ometi kipub maailm liikuvat pigem globaalpingete kasvu suunas.

Seesugune ennustus, mis iseenesest ei üllata, peab meid tõsiselt suunama oma rahvusliku julgeoleku suurendamisele. Eesti on maailmade piirimail ning võimalikud globaalsemad pingenähud võivad avaldada otsest mõju ka meie julgeolekule.

Mis on USA viisavabaduse tegelik hind?

Eesti on vähem kui kolme nädala pärast jõudmas sihini, mis tähistab uut kvaliteeti meie riigi rahvusvahelises äratuntavuses. Viisavabadus Ameerika Ühendriikidega on selge tunnustus sellest, et Eesti on usaldusväärne ning tugeva demokraatliku riigikorraldusega õigusriik.

17. novembril 2008 saab Eesti koos kuue teise riigiga (Läti, Leedu, Slovakia, Ungari, Tšehhi ja Lõuna-Korea) USA viisabadusprogrammi täieõiguslikuks liikmeks. Sellest hetkest piisab meil USAsse reisimisel vaid biomeetriliste andmetega passist ning reisieelsest netiankeedi täitmisest.

Enne meid on sarnane õigus olnud vaid 27 riigil maailma. Nendeks on Andorra, Island, Norra, Austraalia, Iirimaa, Portugal, Austria, Itaalia, San Marino, Belgia, Jaapan, Singapur, Brunei, Liechtenstein, Sloveenia, Taani, Luksemburg, Hispaania, Soome, Monaco, Rootsi, Prantsusmaa, Holland, Šveits, Saksamaa, Uus Meremaa ja Suurbritannia. Pole paha seltskond, kas pole!

Täna küsis üks ajakirjanik minult: mis on hind, mida Eesti kas on maksnud või peaks maksma viisavabaduse eest USAga? Kaval küsimus, kuid vastus on väga lihtne. Viisavabadus Ameerika Ühendriikidega annab korraga tunnistust nii väga headest kahepoolsetest suhetest kui ka sellest, et Eesti on edukalt toimiv õigusriik.

Väga heade kahepoolsete suhete tugev vundament on rajatud muu hulgas USA varasemale mittetunnustamispoliitikale ja hilisemale toetusele meie liikmelisusele NATOs. Kuid viisavabadus ei tähenda üksnes häid suhteid. Mitte kõik Euroopa Liidu liikmesmaad või meist vanemad demokraatiad pole suutnud võita sellist usaldust. Kahjuks jäi meie paadist maha näiteks ka Poola.

Tähtis ja kohati olulisemgi veel on riigi enda majanduslik käekäik, riigi õigussüsteemi vettpidavus ning sisejulgeoleku tagamismäär. Nende näitajate poolest on Eesti eriti viimastel aastatel teinud suure arenguhüppe. Ja selle tunnustuseks ongi viisavabdus USAga. Ja see on koht, kus kindlasti tuleb meeles pidada kõiki Eesti diplomaate ja ametnikke, kes on aastatepikkuse tööga selle unistuse meie jaoks tegelikkuseks muutnud.

Meie meediast on läbi jooksnud seegi, et viisavabadus USAga võiks olla teatud uueks motivaatoriks ka nendele Eestis elavatele inimestele, kes pole veel määratlenud ennast ühe või teise riigi kodanikuna. Minu arvates võiks see olla rohkem esile tõstetud ka valitsuse kavandatavas infokampaanias.

Kes on esimene: Venemaa või Ukraina?

Nii võiks küsida nendelt Euroopa reaalpoliitika harrastajatelt, kelle tegevuses on väärtuspõhimõtted kaugel tagaplaanil. Ja vastust pole raske aimata: Russia is first, Ukraine is second. Ka nüüd, pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu.

Just sellise määratlusega: kõigepealt räägime ja suhtleme Moskvaga ning alles siis Ukraina või Gruusiaga, esines äsja üks Saksamaa mõjukaid välispoliitika kujundajaid. Helmut Kohli kunagise välispoliitika nõustaja ja praeguse Müncheni julgeolekukonverentsi korraldaja Horst Teltschiku intervjuu Nezavisimaja Gazetale on hea näide, millises suunas liigub otsati Saksamaa ja ka Prantsusmaa läbiv hoiak.

Seda iseloomustab eeskätt vankumatu arusaamine, et Euroopa strateegilisi suhteid Venemaaga ei saa (oluliselt) mõjutada ei Moskva agressiivsus naabrite suunas ega ka USA kriitilisem meel Venemaa liidrite ambitsioonide ohjamisel.

Teltschik ei räägi millestki väga enneolematust. selliseid hoiakuid kuuleb sageli erinevatel foorumitel. Ometi just määratlus: Venemaa on tähtsam kui tema demokraatiale pürgivad väiksemad naabrid, kannab tugevat reaalpoliitilist pitserit.

Sama mõtteviis käibis väga aktiivselt ka siis, kui Balti riigid olid liitumas NATO ja Euroopa Liiduga. Kahjuks võib öelda, et Teltschiku taasesitatud Jalta mõttelaad on endiselt elujõuline. Ja finantsraputustes võib see veelgi jõulisemalt esile kerkida.

Teltschiku kõrvale oleks paslik tuua Kaukaasia probleeme hästi tundva ameeriklase David J. Smithi äsjase artikli Business as Usual. Autoriga on raske mitte nõustuda. Smithile sarnaselt arvan minagi, et Lääs on jõudnud väga olulisse otsustushetke.

Palju õnne ja edu, Andrius!

Mul on väga hea meel, et minu Leedu kolleegi Andrius Kubiliuse (ka tema oli ELAKi esimees) juhitud konservatiivid on saavutanud parlamendivalimistel oodatud võidu. Loodetavasti suudab ta vaatamata võimalikele eesseivatele raskustele moodustada ka toimiva enamusvalitsuse.

Igatahes on konservatiividel, uuel "staaride parteil" ja kahel väiksemal liberaalide erakonnal koos vajalikud hääled. Kui koalitsioonikõnelused õnnestuvad, tuleb kaheksa aastat liidrirollis olnud sotsidel taanduda.

Tegelikult oli Leedu valimiste tulemus positiivselt üllatav. Eriti seetõttu, et vaatamata ennustustele jäid oluliselt kahvatumaks tagandatud presidendi Paksase ning Venemaaga flirtiva Uspaskihhi erakonnad.

See annab lootust, et tulevase Leedu valitsuse näol saab olema tegemist ka Eestile hea ja tugeva partneriga. Arvestades paljusid ülevalolevaid teemasid, näiteks Ignalina tuumajaama küsimus ning laiemalt regiooni julgeolek, on Kubiliuse võit ka meie võit.

McCaini võib päästa Bradley efekt

Vähem kui kümme päeva on jäänud USA presidendivalimisteni. Äsja Eestis läbi viidud küsitlus näitab laialdast hoiakut: seekord peaksid võidu võtma demokraadid eesotsas Barack Obamaga. Ka viimased osariikide valijameeste potentsiaalsed jagunemised näitavad Obamale kindlamat liidripositsiooni.

Kuid ometi oleks liiga ennatlik Obamat veel võitjaks kuulutada. Ma ühtin nende analüütikutega, kes arvavad, et 4. novembril tuleb valimistulemus palju pingelisem, kui näitavad praegused küsitlused.

Seejuures võib John McCainil suurimaks lootuseks kujuneda nn Bradley efekt. 1982. aastal California kuberneriks pürginud mustanahaline Tom Bradley juhtis kuni valimispäevani küsitlustes, kuid kaotas ikkagi lõpuks oma valgenahalisele konkurendile. Ka nüüd arvatakse, et Obama tänaste toetajate hulgas võib olla neid, kes privaatselt valimiskasti juures teevad hoopis teise valiku.

Euro nõuab Eesti poliitikutelt ühist tahet

Täna õhtul korraldas rahvusvaheline netimagasin cafebabel.com Tallinnas päris asjaliku debati Eesti ja euro suhte teemal. Lisaks siinkirjutajale olid esinemas Ülo Kaasik Eesti Pangast, Alari Purju ja Robert Pefferly Estonian Business Schoolist.

Võtsin eeskätt rõhutada järgmist. Minu arvates on kogu euro temaatika käinud Eestis liiga isevoolu rada. Poliitiliselt pole seda piisavalt tähtsustatud ning liiga sirgjooneliselt on loodetud üksnes "ehedale statistikale". See, et Eesti ei suutnud 1. jaanuaril 2007 eurole üle minna, oli toonase Ansipi-Savisaare valitsuse suur ebaõnnestumine.

Siis, suure majanduskasvu tingimustes, ei pandud seda väga tähele. Tänaseks on olukord muutunud. Eesti rahasüsteem on olnud stabiilne ja kindlasti pole suuremaks mureks põhjust ka täna. Ometi oleks just eurotsooni kuulumine meile selgeks tagatiseks suuremate finantsraputuste üleelamisel.

Eesti ei ole täiel määral ühinenud Euroopa Liidu otsustusmehhanismidega seni, kuni me pole "euroriik". Eurole ülemineku võimalikult kiire saavutamine peaks olema täna üks neid ühendavatest poliitilistest eesmärkidest, mille nimel võiks näha suuremat konsensust kõigi erakondade vahel.

Nii käimasolev eelarvearutelu kui ka tulevased rahanduspoliitilised sammud peaksid olema allutatud eesmärgile võtta euro kasutusele mitte hiljem kui aastal 2013. Halveneva majandusprognoosi tingimustes ei tohiks Eesti mingil juhul lubada endale täna tasakaalust väljas eelarvet. Praegu parlamenti toodud eelarve eelnõu seda kindlasti ei taga. See aga on omakorda viide sellele, kui hajali on meie valitsuse siht eurole ülemineku kontekstis.

Ma väidan, et euro on Eestile sama oluline kui liikmelisus NATOs või Euroopa Liidus. Finantsjulgeolek on praeguses globaalturbulentsis eriti aktuaalne.

Venemaa majanduse kohal mustad pilved

Pauk tuli sealt, kus seda Kreml kohe kindlasti ei oodanud. Üleilmne finantskriis, Vene aktsiaturu kokkuvarisemine ning naftahinna dramaatiline kahanemine on kergitanud tõsised mustad pilved naaberriigi majanduse kohale.

Nagu juba mõnda aega tagasi siin kirjutasin on Putini Venemaa sisenenud esimesse tõsisesse kriisi, millest väljumise viis ja tagajärjed pole täna sugugi selged. Olukorda võrreldakse üha enam 1998. aastaga, mis tõi kaasa olulise poliitilise muutuse riigis. Kas see võib juhtuda ka nüüd? Ainus, mida praegu teame, on Putini avalik nõutus. Esimest korda 1999. aastast.

Igatahes on mitmed indikaatorid väga kõnekad. Vaid ühe kuuga on Vene Urals nafta hind kukkunud 92 dollarilt 58 dollarile barrelilt. Analüütikute hinnangul võib nafta hind lähematel kuudel laskuda koguni 50 või isegi 40 dollarini. Sellisele võimalusele viitas täna kasvõi seegi, et vaatamata OPECi otsusele vähendada tootmist, kukkus nafta hind koheselt 7 protsenti.

Mõistagi on "must kuld" ning sellega korrelatsioonis olev maagaas Venemaa eelarve ja kogu riigimajanduse selgrooks. Tulevaks aastaks on Riigiduumasse menetlusse antud eelarve koostatud 70 dollarilise naftahinna kalkulatsioonis. Praegune tuluprognoos ähvardab aga eelarve tõsiselt miinusesse jätta.

Venemaa on olnud kuni viimase ajani enesekindel tänu suurtele valuutareservidele. Ometi on needki kõigest ühe kuuga vähenenud tempos 3 protsenti nädalas. Ainuüksi viimaste nädalatega on reservidest haihtunud üle 81 miljardi dollari, jättes jäägiks veidi üle 500 miljardi dollari.

Venemaa toorainele orienteeritud majanduse suured tegijad nagu Gazprom, Rosneft, Lukoil ja teised on väga tõsise surve all. Suurtes võlgades ning pidevat refinantseerimist vajava Gazpromi aktsia kukkus täna Londonis veel 16,7 protsenti. Firma kapitalimaht on alates maist vähenenud ligemale viis korda.

Vene aktsiaturg on olnud läbi viimase kuu samuti sisuliselt vabalangemises. Kui mais oli RTS indeks oma tipul 2487, siis tänase 13,6-protsendilise kukkumise järel on sellest järele jäänud 549. Seega kukkumist üle 70 protsendi. Analüütikud kirjeldavad olukorda kui ehtsat paanikat ning eeldavad, et juba tuleval nädalal võib RTS indeks olla 300-400 punkti peal.

Kõige selle taustal tekib paratamatult naabrile asjakohane küsimus: kes on süüdi? Vene meedias pakutakse vastustena Gruusiat, Ameerika Ühendriike, Luure Keskagentuuri. Samas on Moskvas liikvel kuuldusi Putini võimalikust lahkumisest peaministri kohalt. Spekulatiivselt on muidugi peaministri amet praegu kõige kriitilisem. Kui Putin saaks külge majanduslanguse põhjustaja imago, siis oleks tal pisut keeruline säilitada "rahvusliku liidri" rolli.

Kuid võib juhtuda ka teisiti. Sisemise kaose varjutamiseks võib Venemaa praegune eliit oma välispoliitilistes ambitsioonides muutuda veelgi agressiivsemaks. Igatahes annab praegune globaalturbulents võimalusi mitmeks arenguks.

Kas Soome saab NATOsse enne Gruusiat?

Pärast eeloleval pühapäeval asetleidvaid kohalikke valimisi on Soome parlamendil võimalus taas üle vaadata nn valge raamat, mis teeb ülevaate riigi julgeolekupoliitikast ning muuseas puudutab ka NATO debatti.

Vaevalt sealt midagi erakordselt põnevat ilmneb, kuid selge on see, et Soome on liikumas vaiksel sammul NATO liikmelisuse poole. Teema pole vähemalt naaberriigis enam tabu ning mitmedki poliitikud ja Nobeli rahupreemia laureaadid julgevad teemale tõsiselt osutada.

Eestile (ja mitte ainult) on kahtlemata väga oluline, millises suunas ja millise tempoga Soome julgeolekupoliitiline hoiak liigub. See pole sugugi väheoluline, sest me asume maailmade murdejoonel ning suurem ja jagatum julgeolekupoliitiline ruum vaid kindlustab ka meie enda kindlustunnet.

Aasta tagasi Helsingis ühel seminaril esinedes tõusis sama küsimus. Kohal olnud Vene ekspert hindas koheselt Soome võimalikku liitumist NATOga suurimaks reetmiseks Vene rahva ees. Mõned Soome eksperdid võtsid seepeale väga vaikse tooni.

Ka täna Helsingi raamatumessil esinenud välisminister Alexander Stubb polnud demokraadile kohaselt kuigi veenev tänast Venemaad analüüsides. Ta ei võtnud kritiseerida Moskvat ründe eest Gruusia vastu ning nimetas Venemaal toimuvat demokraatia arenguks.

Stubbil pole muidugi lihtne ministriametit pidada. Kuid ikkagi. Põhimõtted on väärtus omaette. Aruka inimesena pole mõtet lihtsalt hakata rääkima asjadest, mida pole praegu olemas.

Ometi usun, et Soome julgeolekupoliitiline debatt võtab uue hoo järgmiste presidendivalimiste hakul. Nagu ütles eelmisel nädalal Brüsselis Soome ralliässast poliitik Ari Vatanen: uus veri muudab Soome aegunud hoiakuid. Loodetavasti saab Soomest NATO liige veel enne Gruusiat ja Ukrainat.

Hea uudis Gruusiale - toetus on tugev!

Enam kui nelja miljardi dollari lubamine rahvusvaheliste doonorite poolt on Gruusiale muidugi väga hea uudis. Arvestades üleilmset finantskriisi on lubatud summa (4,5 miljardit dollarit) oluliselt suurem sellest, mida algselt loodeti.

Sellise suure toetussummaga väljendasid rahvusvahelised doonorid ühemõttelist toetust Gruusia vabaduspüüdlustele ning ka riigi territoriaalsele terviklikkusele.

ÜRO ja Maailmapank on arvutanud, et eeloleva kolme aasta jooksul vajab Gruusia 3,25 miljardit dollarit põgenike aitamiseks ning sõjapurustuste likvideerimiseks.

Nüüd on esmaoluline, et Gruusia suudaks sedavõrd suurt abisummat võimalikult efektiivselt hallata. Sellest võib kujuneda kogu Gruusia tulevikule üks olulisemaid küsimusi. Kui Tbilisi suudab ilma sisemise segaduseta kujunenud olukorrast välja triivida, siis on riigil kindlasti palju kindlam ka tulevikus vastu seista võimalikele ohtudele.

Kahjuks pole Venemaa tänaseni lõpetanud massilist vihapropagandat Gruusia aadressil. See aga näitab, et Moskvas pole lõpuni maha maetud osaliselt ebaõnnestunud augustisõja peamist eesmärki - Saakašvili kõrvaldamist võimult.

Kas Lääs on kaotamas energiasõda?

Varjatult on energiasõda käinud juba mõnda aega. Võib-olla oleks isegi täpsem öelda, et rahvusvaheliste suhete suurmõjutajana on kaasaegsed energiasõjad käinud vähemalt 50 aastat kui mitte rohkem. Suurema osa ajast on Läänel õnnestunud oma tarbimise kasvu ning tootmise vähenemist tasakaalustada eduka välispoliitikaga. Nüüd on aga kujunemas olukord, kus eeskätt Venemaa ja Hiina survel on Lääne huvid oluliselt piiratud või kohati isegi tõrjutud.

Ka tänane uudis sellest, et Iraan, Katar ja Venemaa on teinud veel ühe sammu rahvusvahelise gaasikartelli sõlmimiseks, ei sisenda kuigi suurt optimismi eriti Euroopa gaasisõltlastele. Nimetatud kolmikule, kes kokku kontrollivad absoluutset enamust maailma gaasivarudest, on eelkõnelustel juurde tulemas veel Venetsueela, Nigeeria ja Alžeeria.

Provotseerivalt võiks ju küsida: kas Lääs on kaotamas esimest korda energiasõda? Märke sellest on mitmeid ning gaasikartelli teke oleks väga tõsiseks löögiks Lääne huvidele. Samas puudub eriti Euroopa Liidus piisav üksmeel energiajulgeoleku alaseks ühistegevuseks, mitte siis üksnes sõnade tegemiseks. Nabucco torujuhtme saaga on siin heaks sümboliks. Ka ebamääraselt suure "kliimakoorma" võtmine ei suurenda konkurentsivõimet.

Ometi oleks ilmselt veel liiga vara hauakivi tellida. Väline surve on lääneriike juba tänaseks piisavalt piitsutanud ning enesehoid peaks siiski mingil hetkel ka reaalseid tegevusi kannustama.

John Boltoni kolm võlukepikest

USA endine suursaadik ÜRO juures John Bolton võtab tänases Washington Posti kolumnis päris otsekoheselt rünnata endiste riigisekretäride Henry Kissingeri ja George Shultzi pehmust Venemaa suunal.

Boltoni küllaltki kaine analüüs, mille põhipunktid on ka siinkirjutaja poolt korduvalt välja öeldud, viib kolme sammuni, mida tema meelest peaks Lääs oma huvide ja julgeoleku kaitseks astuma.

Esiteks peaks Boltoni meelest Gruusia ja Ukraina võetama kiirkorras NATOsse. See suurendaks stabiilsust Musta mere piirkonnas sarnaselt stabiilsusele Läänemere ääres pärast Balti riikide liitumist NATOga, arvab Bolton.

Teiseks peaks NATO suurendama oma sõjalist koostööd Ida- ja Kesk-Euroopa liitlastega, et välistada Venemaa "seikluslikkus". Ja kolmandaks tuleb Boltoni meelest lõpuni viia raketitõrjesüsteemi osiste loomine Ida-Euroopas.

"Ultimately, what most risks "provoking" Moscow is not Western resolve but Western weakness. This is where the real weight of history lies," kirjutab Bolton ning sellega on raske mitte nõustuda.

Noam Chomsky pole eriti tõsiseltvõetav

Tuntud vasakliberaali ning anarhisti Noam Chomsky tänane intervjuu Postimehe lisalehele AK räägib kahjuks sellest, et tema mitmed mõttearendused pole kuigi tõsiseltvõetavad.

Chomsky on astumas ühte jalga nende vasakpoolsete mõtlejatega (Stephen Cohen, Thomas Friedman ja teised), kes näevad Venemaa agressiivsuse kasvus süüd Lääne enda tegevuses. Üks läbiv arvamus seisneb selles, et NATO laienemine on olnud halb, see olevat provotseerinud Venemaad ning suurendanud ohtu Euroopas.

Kui poleks olnud NATO laienemist Balti riikidesse, oleks kõik olnud hoopis rõõmsam, rõõsam ja rahulikum. Nii arvavad Chosmky taolised fantaseerijad. Ilmselt usuvad nad sedagi, et kui Lääs poleks asunud "flirtima" Gruusiaga NATO liikmelisuse üle, poleks Venemaa kunagi Gruusiat rünnanud.

Soovmõtlemine on kena. See on turvaline maailm. Selles puuduvad erinevad toonid. Vastasel korral ei teostuks ükski unelm. Kuid tegelik elu on keerulisem ja üldse mitte nii mehaaniline, nagu Chomsky käsitlusest välja paistab.

Chomsky unustab muidugi, et Eesti ja teised Balti riigid on olnud oma demokraatlikus valikus vabad liituma ühe või teise julgeolekuruumiga. Ka ei näi ta anarhistina uskuvat, et stabiilsuse ja julgeoleku suurendamine on võimalik just nimelt demokraatlike ja õigusriiklusele põhinevate ühiskondade koostoimel.

Ja mis peamine, Chomsky ei kipu aru saama Venemaa arenguloogikast. Süüdistada üksnes väliseid tegureid on lühinägelik ning tegelikke allhoovusi eirav. See on sama naiivne, kui pidada Müncheni sobingut 1938. aastast suureks rahutegemise katseks.

Ettearvatult võttis intervjuust kohe tuld ka Venemaa meedia, kes selle oma uudisreas kiiresti ära tõi. Ikka võtmes, et NATO laienemine on halb ning Euroopa turvariske suurendav. Minu arvates oleks võinud Postimees võtta Chomsky intervjuu kõrvale vähemalt ühe vastukommentaari. Ehk on AK nõus midagi täienduseks avaldama.

Kahjuks olen 5. novembril Eestist ära. Just siis esineb Chomsky Von Krahli akadeemia raames läbi netivõrgu. Oleks temalt nii mõndagi tahtnud küsida. Loodan, et seda teised siiski teevad. Vastasel korral on ikka tobe küll, kui laseme sellisel huupi arvamusel kriitikata levida.

2 või 50 hukkunut, vahet ju ei ole

Tänane päev on ilmselt viimaste aegade üks verisemaid üha suuremasse sisekaosesse vajuvas Ingušeetias. Olgugi, et Venemaa ametlikud kanalid räägivad vaid mõnest hukkunud sõjaväelasest, näib tõde olevat palju karmim. Pole välistatud, et tänastes rünnakutes föderaalvägede kolonnide vastu on hukkunud 50 kuni 100 sõjaväelast. Igatahes leiab vihjeid sellele siit ja siit.

Kui rünnaku ulatus ja hukkunute suur arv leiavad kinnitust, siis on see väga selgeks märgiks föderaalvõimude vastu suunatud sissitegevuse märgatavast kasvust. Ja seda mitte üksnes Ingušeetias, mida Ramzan Kadõrov sooviks liita Tšetšeeniaga, vaid kogu Põhja-Kaukaasias.

Viimati leidsid sellise ulatuse ja ohvrite arvuga rünnakud sõjaväekolonnidele aset kümmekond aastat tagasi. Ka siis olid teated juhtunust visad saabuma Venemaa meediasse. Vene tuntud telestaar Svetlana Sorokiona rääkis hiljuti siinkirjutajale, kui keeruline oli 2000. aasta veebruaris NTVl teada saada 84 Pihkva dessantväelase hukkumisest ühes lahingus. Nüüd on päris selge, et selline info on lihtsalt salastatud või avalikkuse jaoks moonutatud.

Kuid peamine on see, et sündmused Põhja-Kaukaasias ei näita mingeid rahunemismärke. Pigem vastupidi. Kadõrovi terror Tšetšeenias võib küll olukorda teatud piirini rahustada, kuid tegelikult on föderaalvõimud vastakuti tõelise püssirohutünniga. Ning ega süvenev finantskriis ja langev naftahind siin eriti kasuks ei tule.

Ott tegi palju Eesti-Vene suhete heaks

Urmas Oti lahkumisega kaotas Eesti väga värvika persooni, kelle mõju ulatus palju kaugemale teleekraanilt. Tema karisma ei vallutanud mitte ainult eestlaste südamed, vaid suutis sama ka mõõtmatul Venemaal. Pole mingi liialdus arvata, et Urmas Ott tegi oma töö ja tuntusega palju head Eesti ja Venemaa kultuurisuhetele.

Ott oli üks vähestest eestlastest, keda teati sedavõrd hästi Balti merest Vaikse ookeanini. Superstaariks tõusis ta glasnosti tingimustes tänu avameelsetele vestlussaadetele Venemaa kultuurieliidiga. Tema kuulus eestlaslik aktsent juurdus paljude venemaalaste teadmises. Iga tema saade oli kui väike ja kordumatu etendus.

Sügav kaastunne Urmas Oti lähedastele!

Venemaa on Euroopa Liidule kuum kartul

Euroopa kohtumised on seks korraks jälle läbi. Läks isegi veidi paremini, kui võis karta. Samas leidis veelkord kinnitust asjaolu, et Euroopa Liidu välispoliitikal on kriitilistes küsimustes ühismeelt niipalju, kui palju on vaja ühe ümmarguse seisukohani jõudmiseks.

Euroopa Ülemkogu järeldused ning selle Venemaad puudutav 21. punkt on madala ühishuvi väljenduse parim näide. Et asi oleks selgem, siis olgu see lõik siin ka ära toodud:

21. The European Council notes with satisfaction that Russian troops have withdrawn from the zones adjacent to South Ossetia and Abkhazia as an essential additional step in the implementation of the agreements of 12 August and 8 September, as well as the launching in Geneva of the international discussions provided for by those agreements. The European Council is asking the Commission and the Council to continue a full in-depth evaluation of EU-Russia relations with a view to the forthcoming summit, scheduled to take place in Nice on 14 November. It will be taken into account in the further negotiations for a new Partnership Agreement with Russia.

Mida see "tõlkes" võiks tähendada? Igatahes pole see tekst mõeldud Euroopa tavakodanikule asjast arusaamiseks. Aga püüame nuputada. Esiteks on muidugi äärmiselt kahju, et Euroopa liidrid on selle sõnastusega sisuliselt andnud Venemaale rohelise tule okupatsioonivägede jätmiseks Ahalgori piirkonda ning Kodori orgu. Kuigi sõna withdrawn ees pidi olema sõna partially (osaline), siis lõppjärelduste versioonis me seda ei leia.

Hea sõnaga on mainitud Genfi konverentsi, mille esimene kohtumine 15. oktoobril küll liiva jooksis. Ka pole selge, kuidas on seal võimalik üldse mingi arutelu, kui Venemaa eesmärgiks on vaid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kaudne tunnustamine. Minu arvates oleks järeldustes võinud olla väga selge viide Gruusia territoriaalse terviklikkuse tunnustamisele. Ehk siis viide mittetunnustamispoliitikale.

Kolmandaks jääb arusaamatuks, mida siiski tähendab Euroopa Liidu ja Venemaa suhete ülevaatamine ning nende tulemuste kasutamine edasistes partnerluskõnelustes Venemaaga? Võib eeldada, et enne 14. novembrit tõepoolest ei avata kõnelused. See on siiski omaette saavutus, kuna mõned Euroopa suurriigid on avaldanud meelt kõneluste kohese taaskäivitamise poolt.

Nii või teisiti on selge, et Venemaa on väga kuum kartul Euroopa liidritele, kus selgemat üksmeelt pole võimalik täna saavutada. Kuid see ei tohiks siiski sundida väärtuspõhist välispoliitikat hindavaid riike kiirele taganemisele.

Kas me oleme kõik piisavalt ukrainlased?

Nii võiks küsida täna, pidades silmas seda, kui palju meie Euroopas ikkagi tegelikult tähtustame iseseisva ning demokraatliku Ukraina rolli kontinendi stabiliseerimisel ning Venemaa kasvavate imperialistlike ambitsioonide ohjeldamisel.

Ehk siis teisisõnu võiksime küsida, kas me oleme piisavalt teinud selleks, et välistada Ukraina territoriaalse terviklikkuse sattumist küsimärgi alla ning kaasa aidanud Ukraina liidrite soovile integreerida riik läänemaailma?

Tegelikult võiks siia ju lisada ka Gruusia. Samas on just täna räägitud palju sellest, et Venemaa haare Ukraina üle on viimastel kuudel eriti tugevnenud. Sageli on kuulda arvamust, et Gruusia järel võib Venemaa järgmine "klient" olla Ukraina.

Kui kasvõi veidigi jälgida seda, milline Ukraina-vastane retoorika valitseb praegu Venemaa teleuudistes, siis pole ka kõige ebameeldivamad stsenaariumid välistatud.

Värskes Washington Times'is kirjutas sellel teemal väga terava ning mõtlemapaneva arvamusloo Jeffrey T. Kuhner. Tema meelest on Euroopa vastakuti järjekordse suure sõja võimalusega. Kui 1939. aastal vallandas Teise maailmasõja Hitleri otsus rünnata Poolat, siis nüüd võib suurema konflikti ajendiks saada Putini otsus tükeldada Ukraina, alustab Kuhner oma lugu.

Washington Times lisab oma juhtkirjas veel sedagi, et Putin ja Medvedev on tõestanud lääneriikide abitust Venemaa naabreid kaitsta ning et Lääne praegune nõrkus kasvatab Venemaa isu domineerida oma naabrite üle.

Kahjuks ei tee olukorda kergemaks sisepoliitiline seis nii Ukrainas kui mõnes teiseski Venemaa naaberriigis. Lääneriikidel on väga raske sekkuda, kui partner puudub. See on mõistagi jälle otseselt Kremli huvides. Mida segasem on sisepoliitika, seda lihtsam on ka tõugata riiki eemale demokraatia edendamise ning lääne struktuuridega liitumise kursilt.

Moskvas tajutakse suurepäraselt Ukraina õnnestumise ohtu. Nagu Kuhnergi kirjutab, sõltub Ukraina tulevikust ka Venemaa ja tema naabrite tulevik. Mida tugevam on õigusriiklus ja demokraartia Ukrainas, seda sandim on seis Venemaa autoritaarsel eliidil. Ja vastuipidi.

Aga jah, eriliselt soovitaks Kuhneri artiklit ja WT juhtkirja lugeda kõigile nendel, kes peavad Eesti poliitikuid kuidagi "erilisteks" sesoes hinnangute andmisega Venemaa välispoliitikale. Ei ole me midagi nii erilised.

Tulemas on väga oluline nädal

Eelolev nädal saab paljuski määravaks, millisel toonil ja viisil jätkuvad lähiajal suhted Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Nii liikmesmaade välisministrite kui hiljem valitsusjuhtide kohtumisel saab üheks teravamaks teemaks kindlasti Vene küsimus. Lisaks tuleb 15. oktoobril Genfis kokku rahvusvaheline konverents Vene-Gruusia konflikti järelmite osas.

Üleüldse esmaseks eelduseks mingisuguste edasiste sammude astumiseks oli Venemaa kohustus täita Medvedevi-Sarkozy rahuplaanis kokkulepitut. Tänaseks on selge, et Venemaa pole võetud kohustusi täiel määral täitnud. Mitte üksnes see, et Venemaa pole tõmmanud vägesid tagasi konfliktieelsetele positsioonidele, vaid seda pole tehtud ka nn puhvertsoonidest.

Lisaks teeb olukorra keeruliseks seegi, et Venemaa on tunnustanud ühepoolselt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning nõuab nende kaasamist nii Genfi konverentsil kui teistes rahvusvahelistes aruteludes.

Euroopa Liit on väga raske valiku ees. Kui täna vaadatakse Moskva poolt auklikuks lastud leppele ja täitmata kohustustele läbi sõrmede, siis on tulevikus veelgi raskem mingeidki toimivaid kriisilahendusi eeldada.

Kindlasti pole liikmesmaadel siin täit üksmeelt. Tänase seisuga leiab suurem osa riike, et Venemaale võiks täna andeks anda ning naasta suhete juurde stiilis business as usual. Sellele on kaasa aidanud Venemaa oma väga aktiivse diplomaatilise tegevusega.

Samas peaksid Euroopa Liidu liikmesmaad siiski väga hoolikalt kaaluma oma edasisi samme. Kõige parem oleks, kui sellel nädalal ei tuleks sõnumit sellest, et Euroopa Liit ja Venemaa jätkavad partnerluskõnelusi. Teatavasti katkestati need 1. septembri erakorralisel ülemkogul.

Eurooplased peaksid esiteks siiski läbi viima lubatud suhete auditi, nõudma selgelt oma dokumentides seoses Venemaaga Gruusia territoriaalse terviklikkuse austamist (välistades muidugi separatistide osalemise rahvusvahelistel foorumitel), võtma kasutusele okupatsiooni termini seoses Vene vägede jätkuva paiknemisega Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Kõige olulisem on võimalikult suurema üksmeele saavutamine Euroopa Liidu liikmesmaade vahel. Euroopa Liidu juhtriik Prantsusmaa ei tohiks selles küsimuses lähtuda vaid suurte(st) huvidest, vaid võtma arvesse ka ühenduse terviklikud julgeolekuhuvid. Kõigi nende arutelude juures võiksid ministrid omavahelistes nööbivestlustes vastata küsimisele, miks ja kelle vastu on suunatud Venemaa eilsed ja tänased raketikatsetused.

Põhjanaabrite suur päev

Soomel on täna suurpäev. Nende endine president Martti Ahtisaari võitis esimese soomlasena Nobeli rahupreemia. Minu arvates täielikult teenitult. Ahtisaari rolli Indoneesia Acehi piirkonnas kestva rahu saavutamisel ning Kosovo küsimuse käsitlemisel on raske üle hinnata.

Lisaks on 71aastasel Ahtisaaril ette näidata suurepärane teenistusleht nii diplomaadi kui riigijuhina. Ahtisaari tunnustus peaks lisamas meilegi usku, et Nobeli preemia võib ühel päeval kuuluda ka mõnele eestlasele.

Venemaa pressib Euroopat USA vastu

Genfi järve äärne Evian on maaliline paik. Prantslastel on, kuhu oma külalisi kutsuda. Ometi jäi Eviani idüllist väheseks, et mõjuda positiivselt täna sinna kogunenud liidrite meeleolule. Pole kuigi suur liialdus, kui öelda, et läänemaailm on jõudnud viimase poolsajandi ühte sügavamasse kriisi.

Eviani kohtumise peakangelaseks sai ettearvatult Venemaa president Dmitri Medvedev. Tema tänane kõne oli justkui järg Putini kõnele Münchenis eelmise aasta veebruaris. Ei mingit valehäbi ega piinlikkust augustisõja käimalükkajalt. Ja kahjuks ka mitte mingit tõrget ei Prantsusmaa liidrilt ega teistelt.

Medvedevi kõne peamine sõnum oli Euroopale ühene: unustage USA, Venemaa on teie tegelik liitlane. Kõigis maailmapattudes süüdi Washington on viinud Euroopa krahhi äärele. Päästja pole keegi muu, kui Venemaa. Uue koostöö aluseks peaks saama uus julgeolekuarhitektuur ning rahvusvaheline finantssüsteem.

Venemaa president suutis edukalt meelitada ka Prantsusmaa presidenti. Vägede väljaviimine Gruusiast olevat lõpule viidud. Tõsi, puhvertsoonidest tõesti. Kuid mitte Gruusia rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumilt Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. 12. augustil sõlmitud Medvedevi-Sarkozy leppes sätestati vägede tagasitõmbamine 7. augusti eelsetele positsioonidele. Seda pole tehtud.

Sarkozy aga ütles eile, et kuna Venemaa on täitnud rahuleppe tingimused, siis peab ta vajalikuks Euroopa Liidu ja Venemaa partnerluskõneluste jätkumist. Samas ei koosne Euroopa Liit üksnes Prantsusmaast või Saksamaast. Sellise sammu astumiseks peavad nõus olema ikkagi kõik liikmesmaad. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon arutab seda küsimust eeloleval reedel.

Euroopa sotsid on schröderismi mõju all

Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhib Martin Schulz, mees kellel vaieldamatult on head suhted koduste parteikaaslaste Gerhard Schröderi ja Frank Walter Steinmeieriga. Seega on tema välispoliitiliste hoiakute allhoovused teada.

Kahjuks just selle tõttu näib schröderism üle kanduvat ka Euroopa sotside tegevusele, eriti suhetes Venemaaga. Ja mis selle juures tähelepandav, see avaldab mõju ka Eesti sotsidele Euroopa Parlamendis. Hea kolleegi Katrin Saksa tänane blogilugu on sellele väikeseks kinnituseks.

Samal ajal, kui sotsiaaldemokraadist Eesti president räägib julgeolekukeskkonna paradigma muutusest pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu ( jagan seda arvamust) ning näeb tähtsana Venemaa ambitsioonide ohjeldamiseks konkreetsete sammude astumist, ei näi mitte kõik tema erakonnast soosivat seda vaadet.

Nagu teada, kuulus Katrin Saks sotside seitsmeliikmelisse delegatsiooni, kes väisas kuu algul Moskvat. Käigu eesmärgiks oli suhete tihendamine Venemaaga maailmas oluliste küsimuste lahendamiseks, nagu võib lugeda Schulzi kodulehelt. Ja seda ajal, mil Euroopa Liit ning NATO on võtnud kriitilise ning suhteid üle hindama kutsuva hoiaku seoses Venemaaga.

Schulz näeb maailma stabiilsuse alustalana Euroopa Liidu ja Venemaa koostööd, kuna USA liidriroll finantskriisi tõttu lakkavat olemast. Schulz ründab Euroopa parempoolseid liiga jõulise suhtumise pärast Venemaasse. Ka võttis Schulz pärast kohtumist Putiniga väga positiivselt hinnata Venemaa ettepanekut uue julgeolekuahritektuuri loomiseks.

Ma mõistan otsati Katrini seisukohta. Sotside fraktsiuooni liikmena on raske vastuvoolu ujuda, kuigi ta on seda suurepäraselt teinud näiteks ENPAs kommunismi kuritegude rahvusvahelist hukkamõistu nõudvat resolutsiooni toetades. Eks Eesti sotside ja Euroopa sotside telgjooned pole sageli päris kattuvad. Ma ei usu, et Katrin kiidaks heaks Schröderi, Lipponeni või Lord Robertsoni (kõik ju sotsid) asumise Venemaa ettevõtete palgalehele.

Samas tahan ma aga teha ühe asja selgeks. Loomulikult peab ükskõik millistes rahvusvahelistes suhetes ka väikeriik suutma ideaalid ühitada reaalse, pragmaatilise poliitikaga. Seepärast ongi meie eesmärk ka suhetes Venemaaga taotleda konstruktiivselt sellist läbisaamist, mis tagaks vastastikuse usalduse ning normaalsete poliitiliste ja majanduslike suhete seisu.

Konstruktiivsus ei tähenda rusikatega vehkimist ega ka probleemide eest põgenemist. Küll aga tähendab konstruktiivsus oma põhimõtteid ja huve silmaspidavat tegevust, mille põhjal lepitakse teise poolega kokku suurimas ühisosas. Konstruktiivsusega ei käi kuidagi kokku rahvusvahelistele lepetele läbi sõrmede vaatamine või Venemaa naabruses olevate demokraatlike riikide huvidega mittearvestamine. Seda viimast aga Schulzi mõttekaaslased just kipuvadki kahjuks edendama.

Annat mälestades

Aeg lendab kiiresti. Nii möödub täna juba kaks aastat ajakirjanik Anna Politkovskaja tapmisest Moskvas. Uurimine jätkub, on ka mõned kahtlusalused (kolm väidetavat organisaatorit, lisaks jookseb läbi FSB alampolkovniku Pavel Rjaguzovi nimi), kuid samas on tänaseni teadamata teo tellijad ning tegelikud motiivid.

Asi tuleb arutlusele Moskva garnisoni sõjaväekohtus, kuna väidetavalt puudutab see salateenistutega seotud informatsiooni. Võimalik, et kohus saab olema kinnine. Muide, selle idee vastu peaks täna Moskvas protestima kuni 350 inimest, kes on võimude poolt lubatud mälestama avalikult Anna mõrvapäeva.

Kipub täituma see ennustus, mille ütlesin välja kaks aastat tagasi. Nii nagu varasemad kõlavad palgamõrvad, nii ei näi ka Anna mõrvalugu jõudvat lahenduseni. Jah, uurijad räägivad jooksus olevast väidetavast killerist Rustam Mahmudovist, kuid kogu loo tegelik taust on endiselt hämar ning pole erilist lootust, et see ka sõjaväekohtus kaugemale jõuab. Just samas kohtus lagunes laiali ka 1994. aastal tapetud ajakirjaniku Dmitri Holodovi juhtum.

Anna Politkovskaja mõrv vapustas maailma ilmselt rohkem kui Venemaad. Kahjuks pole see imekspandav, sest juba mitmeid aastaid on Venemaa üks ohtlikumaid riike ausa ajakirjanikutöö tegemiseks. Alles augusti lõpul tapeti Ingušias segastel asjaoludel Magomed Jevlojev, võimude suhtes kriitilise veebikülje toimetaja.

Kahju, et Anna Politkovskaja mälestuseks ei korraldata täna Eestis ühtegi üritust. Vähemalt pole ma midagi kuulnud, näinud. Ka meie trükiajakirjandus vaikib sellest kurvast sündmusest. Ma kutsun mitte unustama selliseid märgilise tähendusega sündmusi, mis võivad karistamatuse õhkkonna kasvades tuua kaasa palju tõsisemaid tagajärgi. Ajalugu on siin paraku karm õpetaja.

Miks ei võiks Anna mälestuspäevast kujuneda ka Eestis näiteks traditsioon, mil leiaks aset sõnavabaduse kui vaba inimese põhiväärtusele pühendatud seminar, konverents või mõni muu samalaadne üritus.

Mis järgneb "mustale esmaspäevale"?

Tänane börsipäev oli Venemaa aktsiaturul läbi ajaloo kõige "mustem". Midagi ligilähedast juhtus 1997. aasta oktoobris, kui RTS indeks kukkus samuti 19 protsenti. Tänane kapitalilangus oli aga suurim. Firmad kaotasid ühe päevaga oma väärtusest 102 miljardit dollarit. Samal ajal kukkus ka nafta hind alla 90 dollari barrelilt.

Juba mõned päevad tagasi kirjutasin siin sellest, et maailma selle sajandi sügavaim finantskriis paneb tõsiselt proovile Venemaa majanduse jätkusuutlikkuse ning praeguse eliidi võimekuse olukorrast puhtalt välja tulla.

Ilmselt teavad vähesed, kui üldse keegi, millega see globaalset rahasüsteemi tabanud tsunami päädib. Mida tähendab see Venemaale? Moskvas räägitakse juba sellestki, et kogu selle raputuse taga olevat USA luure eesotsas CIAga, kelle eesmärgiks olevat Venemaa põlvile surumine.

Hirmul on ikka suured silmad ning ikka on keegi teine süüdi. Tegelikult on joonistumas välja kaks võimalikku stsenaariumit. Ühest küljest võib Venemaa aktsiaturul toimunud langus olla suureks võimaluseks nendele, kes suudaksid riigi toel praegu kosnolideerida pankrotiäärele langenud ettevõtted, eriti finantsasutused. See võib olla magus suutäis Kremlile meelejärgsetele oligarhidele.

Teisalt pole välistatud, et üldine läänevastasuse foon, mida on Vene meedia viimastel kuudel jõuliselt üles kütnud, võib olla tingitud eliidi teadlikust soovist sisemistelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Elame-näeme.

Jüri Mõis soovib Eestilt võimatut

Kunagi ise poliitikuna kätt proovinud Jüri Mõis arvab täna, et Eesti peaks muutma oma välispoliitikat Venemaa suunal Soomega sarnasemaks ning püüdma idanaabriga hästi läbi saada. Õigupoolest pole ta ainus Venemaaga äri ajav ettevõtja, kes sellise mõttega on hiljuti lagedale tulnud.

Sellise hoiaku tõuketeguritest võib täiesti aru saada. Kes ei tahaks, et naabritega oleks suhted korras ning äri õitseks. Eestis pole minu teada ühtegi tõsist erakonda, kelle eesmärgiks poleks heanaaberlikkuse taotlemist kõigi lähiriikidega, sealhulgas Venemaaga.

Küsimus on pigem selles, mida heanaaberlikkuse või normaalsete suhete all silmas peetakse. Kas selleks on eeskätt erahuvi, mis tunnistab vaid kitsaste eesmärkide saavutamist? Või tähendab see eeskätt rahvuslikku huvi, mille sisuks on kõige muu hulgas ka riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine?

Riikidevaheliste heanaaberlike suhete aluseks on eeskätt mõlemapoolne tahe neid suhteid vastastikku kasutoovalt edendada. Loomulikult võib ka lähtuda vasallriigi staatusest, kus üks pool dikteerib teisele kõik suhete reeglid. Ma ei usu, et seda viimast Mõis ja Vähi sooviksid.

Soome ja teiste Põhjamaade eeskätt ajalooline taustsüsteem on sedavõrd erinev, et ehitada lootus pelgale finlandiseerumismudelile täna ei tööta. Selleks peaks Eesti astuma välja NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Ja see ei tähenda mingil viisil paralleeli Soomega.

Mõis ning temaga sarnaselt ohtlikke illusioone rajavad ettevõtjad võiksid kasvõi korrakski meenutada, et Venemaa tänase peaministri Vladimir Putini jaoks on Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ka Eesti taasiseseisvumine on seeläbi katastroof, mitte vastupidi.

See on kahjuks see pinnas, millele on tänane Venemaa eliit rajanud oma suhted naabritega. Eriti siis nendega, kes vähem kui paarkümmend aastat tagasi kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu. See on esmane ja peamine põhjus, miks Eesti-Vene suhted on viimastel aastatel jahenenud.

Veelkord, riikidevahelisi suhteid ei muudeta valimisprogrammidega ega ka üksikute poliitikute tegevusega. Liiati siis veel suhteid Venemaaga. Mida on andnud Eestile Savisaare leping Putiniga?

Millal ükskord saadakse aru, et pole olemas mingit võlukepikest läbimurrete saavutamiseks Eesti-Vene suhetes. Me peame olema lihtsalt kannatlikud üle elama suhete madalseisu ilma enda riigi ja rahva julgeolekut ohtu seadmata. Ja ikkagi, see võib tunduda unistusena, kuid ma olen veendunud, et ka Venemaa pääseb ükskord autoritaarsuse ning naabriviha nõiaringist.

Venemaa mängib Saksamaa kaardile

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli eilne visiit Venemaale kahe riigi vahelise dialoogi raames ning selle käigus sõlmitud uued kahepoolsed energiakokkulepped kinnitavad, et Moskvale on Berliin lääneriikide seas jätkuvalt kõige olulisemaks liitlaseks.

Midagi sarnast on Venemaa püüdnud teha ka Prantsusmaaga (tuletame meelde Fillioni visiiti Sotši), kuid eriti nähtav on siiski just koostöö sakslastega. Moskvale on see kahtlemata hädavajalik ja kaval käik, millega loodetakse suruda Euroopa Liidu ühisnimetajat võimalikult madalale.

Eesmärk on võimalikult kiirelt taandada agressioon Gruusia vastu teisejärguliseks teemaks, mis ei tohiks segada "strateegilise partnerluse" edendamist Euroopa ja Venemaa vahel. Moskvas usutakse, et Pariisi ja Berliini survel ei võta Euroopa Liit üle vaadata suhteid Venemaaga, nagu seda vahetult pärast Gruusia sündmusi otsustati.

Samal moel on küsitav, mida ikkagi peaks tähendama NATO välisministrite mõne nädala tagune otsus selle kohta, et suhted Venemaaga ei saa jätkuda a la business as usual. Kas selle sisuks on Merkeli poolt Venemaal välja öeldud seisukoht, et Gruusia ja Ukraina ei saa detsembris MAPi. Ehk siis teiste sõnadega ollakse pigem valmis lähtuma agressori, aga mitte agressiooni ohvri huvidest.

Kahjuks on Venemaa suhteliselt edukalt suutnud taaskord kasutada Euroopa sisemisi vastuolusid. Üheks näiteks on ka Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni äsjane visiit Moskvasse, kus muuhulgas siis kohtuti ka peaminister Putiniga.

Tunnistan, et minule jäid arusaamatuks Moskvas käinud hea kolleegi Katrin Saksa tänased kommentaarid Terevisioonis. Eriti pean silmas mõtet, et Euroopa on kasvavalt majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Kas selles peegeldub ka Eesti sotsiaaldemokraatide hoiaku muutus või on see siiski üksnes Katrini enda arvamus?

Esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu arutas olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidis üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks. Rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Kas USAs on tulevane president selgunud?

Juba mõne tunni pärast võib olla selge, kes saab USA järgmiseks presidendiks. Võib olla ma liialdan, kuid kui vabariiklaste asepresidendi kandidaat Sarah Palin ei võlu publikut piisavalt või kukub tõsiselt läbi küsimustele vastamisel, võib USA tulevase presidendi nimi juba ette teada olla.

Kui Palin ei suuda veenda miljoneid vaatajaid selles, et võib olla riigi vääriline asepresident, siis võib demokraatide edu veelgi kasvada. Barack Obama on viimase paari nädalaga otsustavalt rebinud lahti oma konkurendist ning saavutanud edu sellistes otsustavates osariikides nagu Florida ja Ohio.

Igatahes pole juba tükil ajal asepresidendi kandidaatide debatt niipalju tähelepanu leidnud kui nüüd. Tegelikult on sellel otsati isegi suurem tähtsus kui McCaini ja Obama esimesel debatil. Aga vaatame, mis saab.

Toorid tõusevad Thatcheri varjust

Kuidagi teisiti on raske hinnata Briti konservatiivide aastakonverentsi lõppakordi, milleks oli parteiliidri David Cameroni tunniajaline suurepärane kõne mitmetuhandelise auditooriumi ees Birminghami suursuguses sümfooniasaalis.

Tooridel kulus ligemale paarkümmend aastat Margaret Thatcheri ajastust selleks, et uus särav liider leida ning samas ka ühiskonnas leiboristidele usutavaks alternatiiviks muutuda.

41aastane ja vaieldamatult peaministri rolli juba ennast passitav karismaatiline Cameron on tooridel väga hea leid. Ta on hea kõnemees ning on näidanud ennast ka terava poliitilise võitlejana, kelle najale on paljuski ka tooride viimase aasta edu rajanenud.

Ometi ei maksa unustada, et valimisteni on aega veel kuni poolteist aastat ning tooride praegune edumaa leiboristide ees võib ka kahaneda. Leiboristid võivad vähekarismaatilise valitsusjuhi Gordon Browni välja vahetada näiteks Cameroni eakaaslase David Millibandi vastu, kuid see tundub vähemalt hetkel vaid spekulatsioonina.

Tooride enesekindlus ning rahva ootus muutuste järele on siiski need argumendid, mis lubavad eeldada Cameronile ja ta erakonnale edu järgmistel üldvalimistel. Kui see nii juhtub, siis võib ka arvata Suurbritannia jõulisemat naasmist rahvsuvahelisse pilti.

Võrreldes Browniga ja isegi Millibandiga on Cameronil selleks väga head liidriomadused ning ka vaieldamatu huvi nende teemade vastu. Oma kõnes ei jätnud ta muuseas mainimata Venemaa invasiooni Gruusia vastu, kus ta ka ise kuumadel augustipäevadel kohal käis. Konverentsil esines teiste seas kõnega ka Gruusia peaminister Lado Gurgenidze, kes oma kõnes ei jätnud mainimata ka Eesti rolli abi andmisel.

Võib olla ainus küsimärk Cameroni muidu heade rahvusvaheliste väljavaadete juures on ta erakonna jäikus Euroopa suunal. Ka eile kutsus nii Cameron kui varivälisminister William Hague üles korraldama Lissaboni leppe suhtes referendumit arusaadava tagamõttega see maha hääletada. Ka Euroopa ühtsest välispoliitikast kui võimalusest maailma mõjutada ei maininud ta midagi.

Kuid nii või teisiti tunnetasid 11 000 konverentsi külalist, et Britimaal on ees seismas tõsised muutused. Seepärast on ka hea, et õige varsti Londonit külastav Eesti president kohtub Cameroniga.