Euroopa Liidul homme tugevusproov

Veel kaks kuud tagasi ei tahtnud Euroopa Liidu välisministrid midagi tõsiselt kuulda Gruusiat ähvardavast agressioonist. Gruusia küsimust ei tahetud võtta kohtumiste ametlikku päevakorda, kuna sellega kardeti Venemaad ärritada. Umbes sama retoorika kõlas ka NATO Bukaresti tippkohtumise eel, kui küsimuseks oli MAPi andmine Gruusiale.

Nüüd on olukord pöördeliselt muutunud. Vähemalt formaalselt. Homme kogunevad Brüsselis Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy kutsel Euroopa Liidu valitsusjuhid erakorralisele kokkusaamisele. Teemadeks Gruusia ja Venemaa. Mis veelgi tähelepanuväärsem - Euroopas on koguni viidatud võimalike sanktsioonide rakendamisele Venemaa vastu. Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner (pildil) oli üks nendest, kes sellise ähvarduse välja käis.

Homne päev saab Euroopa Liidule tõeliseks tugevusprooviks. Kui kohtumine päädib üksnes Venemaa käitumise kõvasõnalise hukkamõistuga, siis võib öelda, et Euroopa Liidu autoriteet demokraatlike väärtuste ja vabaduste kaitsel muutub väga küsitavaks.

Moskvas muidugi ollakse veendunud, et lõhed Euroopa Liidus ei luba 27 liikmesmaal jõuliste sammudega välja tulla. Samas ollakse vähemalt näiliselt mures just nimelt võimalike sanktsioonide pärast. Seepärast on Vene diplomaatia võtnud viimastel päevadel erilise tähelepanu alla Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Soome "moosimise". Soome president Halonen on jõudnudki juba teatada, et tema ei toeta sanktsioone Venemaa vastu.

Mida siiski homsest kohtumisest oodata? Erakorralist ülemkogu võiks lugeda õnnestunuks, kui riigid lepiksid kõigepealt kokku kiires abipaketis Gruusiale. Selle osisteks võiksid olla näiteks ESDP rahuvalvemissiooni saatmine Gruusiasse, viisalihtsustuslepingu kiirendatud sõlmimine, laiaulatusliku humanitaar- ja ülesehitusabi andmine (kui vaja, siis läbi rahvusvahelise doonorkonverentsi), Euroopa Liidu diplomaatilise kohaloleku suurendamine tervikuna Lõuna-Kaukaasias, sõltumatu uurimiskomisjoni moodustamine sõja algepisoodide väljaselgitamiseks.

Lisaks Gruusia suunale peaks Euroopa Liit oluliselt tugevdama oma naabruspoliitika idadimensiooni, mis tähendab eeskätt Ukraina, Moldova ja Lõuna-Kaukaasia suunal selgemat käitumist. Ka võiks Euroopa Liit praegu ära kasutada hirmu SRÜ teiste liikmete hulgas ning aktiviseerima energipoliitikaalast koostööd Kasahstani ja Turkmenistaniga.

Just energiajulgeolek peaks olema rõhutatud teema ka homsel kohtumisel. Miks ei võiks tulla homme Brüsselist sõnum, et liikmesmaad võtavad konkreetselt panustada näiteks Nabucco gaasijuhtme kiirele ellurakendamisele. Energiakoostöös Venemaaga peaks aga jõuliselt tõstatatama energiaharta tähtsus.

Ja lõppeks ikkagi tõuseb vähemalt avalikkuse huvi keskmesse küsimus: mida otsustab Euroopa Liit teha Venemaaga? Teade sellest, et suhted ei saa enam olla "business as usual", kõlaks õõnsalt ning see tähendaks läbikukkumist. Miinimum, mida Brüsselist homme oodata, oleks Euroopa Liidu ja Venemaa koostööleppe läbirääkimiste ühemõttelist peatamist ning koos sellega võimaliku viisavabadusjutu lõpetamist. Teatavasti peaks nende kõneluste teine voor toimuma 16. septembril. Tõsi, Venemaa tänastele liidritele need kaks teemat eriti suurt süümepiina ei tekitaks.

Ühismeelt konkreetsete sanktsioonide osas oleks homme ilmselt raske oodata. Kuna see eeldab konsensust, siis eriti Itaalia ja mõnede teiste riikide vastuseis oleks ilmne. Küll ma ei välistaks, et kuluaarides võetakse arutada võimalike sanktsioonide nimekiri. Kõige toimivamaks seejuures oleksid need meetmed, mis puudutaksid otseselt personaalseid huvisid nii Venemaa föderaaltasandil kui ka Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Olen juba varemgi siin blogis maininud, et ainus, mida Moskvas tõepoolest kardetakse, on personaalsete liikumis- ja majanduspiirangute kehtestamine.

Mõistagi oleks liigne oodata selliste meetmete väljakuulutamist just homme, kuid vähemalt idee tasandil võivad need mõtted idanema hakata. Peaasi, et valitsusjuhid annaksid homme Brüsselis jõulise ning konkreetsete sammudega sisustatud sõnumi nii Gruusiale, Venemaale kui kogu läänemaailmale. Euroopa Liidul pole täna suuremat väljakutset kui Venemaa liidrite ohtlike ambitsioonide taltsutamine.

McCain vs Obama: lõpp tuleb pingeline

Nüüd on kõik kaardid lauas. USA presidendivalimistel on algamas täistuuridel lõpuspurt. Kui Obama teadis oma nõrkust ning eelistas asepresidendikandidaadina välispoliitilist autoriteeti senaator Bidenit, siis McCaini valik oli minu arvates veelgi parem. Alaska kuberner Sarah Palin sobib suurepäraselt täiendama omakorda vabariiklaste liidri puudujääke.

Mulle tundub, et Palin toob McCainile rohkem kui Biden Obamale. Demokraatide kandidaat on ise paras superstaar, kelle kõrval on niigi raske esile tõusta. McCain suudab aga koos Paliniga muutuda küllaltki ahvatlevaks nii Hillary Clintoni toetajatele, nooremale põlvkonnale (Palin on noorem kui Obama) kui ka nendele, kes soovivad valida kedagi, kelle töökoht pole Kapitooliumi künkal.

Viimased küsitlused näitavad väga pingelist seisu McCaini ja Obama vahel. Suure tõenäosusega jääb see vahe napiks kuni valimispäevani 4. novembril.

Algul baasidelepe, siis annekteerimine

Näib, et Lõuna-Osseetia "iseseisvus" kipub jääma ikkagi üürikeseks. Selle Gruusia separatistliku piirkonna parlamendi esimees Znaur Gassijev teatas täna avalikult, et Dmitri Medvedev ja Eduard Kokoitõ (pildil) on väidetavalt nädala algul kokku leppinud Lõuna-Osseetia liitmise Vene Föderatsiooniga. See pidi toimuma hiljemalt mõne aasta jooksul.

Gassijevi sõnu kinnitas ka tema asetäitja Tarzan Kokoitõ, kui ütles, et "osseedid hakkavad ühiselt elama Vene riigi koosseisus".

Lõuna-Osseetia täielik annekteerimine on de facto juba toimunud. Eeskätt puudutab see Venemaa föderaaleelarve vahendite eraldamist Lõuna-Osseetia taastamiseks. Nii sellel kui tuleval aastal saab Lõuna-Osseetia Venemaalt kokku 20 miljardit rubla.

Veel enne de jure otsust sõlmivad Tshinvali ja Moskva 2. septembril Vene vägede kohaloleku põlistamiseks baasideleppe.

Kas see kõik ei meenuta veidi stsenaaeriumit, mida on ajaloos juba läbi mängitud. Näiteks 1939-40?

Hiina ei toetanud Venemaad

Tadžikistani pealinnas Dušanbes peetud Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumisel ei õnnestunud Venemaal veenda ei Hiinat ega Kesk-Aasia riike ühinema Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamisega. Olgugi, et vastuvõetud deklaratsioonis justkui toetati Venemaa tegevust "rahu tagamisel" Kaukaasias, jäi peamine Kremlil saavutamata.

Tegelikult toetasid nii Hiina kui teised SKO liikmed selgelt territoriaalse terviklikkuse põhimõtet. See on ka mõistetav, sest vaevalt nõustuks näiteks Hiina Taivani või Ida-Turkestani teema tõusetumisega analoogselt Abhaasiale või Lõuna-Osseetiale.

Nagu arvata võiski, ei ole Venemaa üleskutset järginud hetkel mitte üks riik. Ka kõige lähedasemad liitlased nagu Valgevene, Kuuba või Venetsueela on ooteseisundis. Samal ajal jätkab Moskva oma kohaloleku suurendamist nii Abhaasias kui Lõuna-Osseetias.

Samuti väärib tähelepanu, et Venemaa kindralstaap jätkab järjekindlalt Ukraina süüdistamist. Kas selle taga on midagi enamat kui lihtsalt vaenlaskuvandi loomine, pole hetkel teada. Küll on aga huvitav, miks ikkagi algas tulekahju Ida-Ukraina ühes suurimas laskemoonalaos. Kas see oli ikkagi lohakus?

Satelliidipilt Gruusia külade hävitamisest

Sellelt satelliidipildilt, mis on dateeritud 19. augustiga 2008, on hästi näha, millises ulatuses on Lõuna-Osseetias hävitatud grusiinide külasid. Mõistagi vajavad need taevakaardid kinnitusi ka maa pealt, kuid piltide eraldusvõime jätab vähe kahtlusi.

Esialgsetel andmetel on Kehvi ja Tshinvali piirkonnas asuvates grusiinide külades täielikult hävitatud 787 ning osaliselt 243 hoonet.

Viidatud veebiküljelt (http://www.reliefweb.int/) võib leida veel terve rea situatsioonikaarte olukorrast Gruusias nii humanitaar- kui sõjalistes küsimustes. Siin ära toodud kaart illustreerib näiteks olukorda Gruusias 25. augustil 2008.

Kes järgneb Venemaale?

Venemaa president Medvedev kutsus eile maailma üles järgnema Kremli eeskujule ning tunnustama Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Täna hommikuks pole veel keegi Venemaale "tuge teinud". Huvitav on näha, kes ja kas üldse samasuguse sammuga välja tuleb.

Küsimus on tegelikult väga intrigeeriv. See näitab ära Venemaa tegeliku liitlaste või vasallide ringi. Mida teeb Valgevene ja teised SRÜ riigid? Mida teevad Venetsueela ja Kuuba? Mida teeb Serbia? Mida teeb Hiina? Mida teevad Süüria ja Iraan?

Pole välistatud, et Moskva jääbki oma üleskutses üksinda. Pole ka välistatud, et nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia paluvad varsti enda liitmist Venemaa külge. Vastasel juhul oleks ikka Kremlile parajalt ohtlik, kui Lõuna-Osseetia kasvab "iseseisvaks" ja Põhja-Osseetia jääb Venemaa koosseisu.

Venemaa on astunud suure sammu iseisoleerumise suunas. Kreml teab hästi, et tagasikäiku status ante belli juurde lihtsalt ei ole. Ja tundub, et nad seda ei tahagi. Moskva üritab kehtestada oma arusaamist uuest maailmakorrast, mida nii Putin kui Lavrov on mitmel korral viimase pooleteise aasta jooksul ka välja öelnud.

Merkel Tallinnas ja Medvedev Sotšis

Juhuse tahtel sattus just Tallinn olema see paik, kus Saksamaa liidukantsler Angela Merkel oli sunnitud Venemaad süüdistama rahvusvahelise õiguse jämedas rikkumises. Just sellised sõnad kõlasid Merkeli äsja KUMUs Eesti Välispoliitika Instituudi külaliste ees peetud kõnes.

Veel mõned nädalad tagasi oleks selline avaldus Saksamaa liidrilt olnud mõeldamatu. Ometi tegi Venemaa president Dmitri Medvedev täna Sotšis Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamisega üheselt selgeks - Moskva ei hooli ei suveräänsete riikide territoriaalsest terviklikkusest, rahvusvahelisest õigusest ega rahvusvahelise koostöö põhimõtetest.

Olgugi, et Merkel ei rääkinud oma kõnes Venemaa võimalikust ohjeldamisest, muutub see küsimus üha aktuaalsemaks ja kriitilisemaks. USA välisminister Rice juba viitas Venemaa blokeerimisele ÜRO julgeolekunõukogus. Esmaspäeval kogunevad Euroopa Liidu liikmesmaade liidrid, kellel seisab ees keeruline ülesanne tugeva sõnumi edastamiseks.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon kutsub peaminister Ansipi oma koosolekule reedel, et läbi arutada Eesti positsioonid enne seda olulist kohtumist.

Mis on vihakülvajate tegelik pale?

Viimasel ajal on kohe kuidagi kahtlaselt palju hakanud kostuma Soome lahe põhjakaldalt hirmsaid ettekuulutusi Eesti süngest tulevikust. Loomulikult ei tuleks Leena Hietaneni ja Johan Bäckmani hulluseid kuigi tõsiselt võtta. Nagu olen sellest siin juba varemgi kirjutanud.

Paraku tundub, et selle taga pole lihtsalt asjasoaliste soov olla ühiskonnakriitiline, vaid pigem vaenu ning segadust õhutav. Vaadake näiteks ennast teaduriks pidava Bäckmani blogi. Juba selle ülesehitus, sisu ning küsitlused viitavad, et tegemist pole mingi tõsiseltvõetava teaduriga.

Pigem on nii Hietaneni kui Bäckmani puhul tegemist inimestega, kes on tunnetamas kas otseselt või kaudselt Venemaa mõju kasvu ning püüavad selle lainega ka kaasa liikuda. Pole välistatud, et nende tegevus pole sõltumatu.

Küll on aga kindel, et ei Hietanen ega Bäckman suuda oma hüsteeritsemisega murendada Eesti ja Soome suurepäraseid suhteid. Nii nagu nad olid marginaalid, nii nad ka selleks jäävad.

Kreml suundub sihikindlalt miiniväljale

Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse võimalik tunnustamine Kremli poolt ning seeläbi Gruusia territoriaalse terviklikkuse ühepoolne lõhkumine võib tähendada tõsiseid tagajärgi ennekõike Venemaale endale.

Kreml on võtnud selge kursi jõulisele vastandumisele läänemaailmaga. Seda eriti lootuses, et ilma Venemaa energiaressurssideta ning ÜRO julgeolekunõukogu otsusteta pole võimalik paljusid globaalküsimusi osaliseltki lahendada.

Ometi võib see "pullitamine" neile vaatamata kõigele väga kalliks maksma minna. Putini ja Medvedevi duo jõuline läänevastane retoorika ning Vene armee laiutav käitumine räägivad sellest, et Moskva ei kipu hoolima enam Lääne hoiatustest ega suhete jahenemisest. Viimast eelistatakse partnerlusele, sest see ei sobi kokku Venemaal uuesti pead tõstvale impeeriumi ideoloogiale.

Venemaa juhtkond arvab, et suudab justkui "Kosovot tehes" laiendada oma geopoliitilist mõjuruumi. Samas pole sugugi välistatud, et uue ekspansiooni katse võib seekord päädida hoopiski riigi enda lagunemisega.

Kui silmas pidada Venemaa rasket demograafilist olukorda, Põhja-Kaukaasia "keemist", Siberi tühjust võrreldes Hiina ülerahvastatusega, siis peaks Moskval olema küllaga alust mõelda iseenda riigi territoriaalsele terviklikkusele.

Moskva on pidevalt süüdistanud Läänt justkui topeltstandardite kasutamises. Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamise järel võib alati küsida, miks ei võiks Tšetšeenia, Tatarstan või mõni muu Venemaa regioon taotleda riiklikku enesemääramist.

Venemaa on sallimatu miilitsariik

See tõdemus leidis veelkordse kinnituse täna, kui seitse julget noort korraldasid Punasel väljakul protestiaktsiooni Gruusia ründamise vastu. Samas meenutati sellega aktsiooni, mille 40 aastat tagasi 25. augustil 1968 võtsid samas kohas ette seitse toonast julget noort, kes protestisid "Praha kevade" lämmatamise vastu.

Täna keskpäeval jõudsid noored lühikeseks ajaks rullida lahti loosungi, millel oli kirjas "Teie ja meie vabaduse eest!". Miilits sekkus kiiresti ning pidas kinni kolm protestijat ja neli ajakirjanikku.

See on kui déjà vu. Venemaal pole 40 aastaga mitte midagi muutunud. Ikka sama sallimatu ja ikka samasuguse piiramatu miilitsavoliga riik. Samas näitab see aktsioon, et Venemaal on neid, kes vaatamata pealesurutud tõdedele julgevad oma arvamust väljendada. Just nende päralt ongi Venemaa tulevik. See ei juhtu kohe ega võib olla ka niipea, kuid ükskord saab ka Venemaa vabaks riigiks.

Muide, huvitav on seegi, et Gruusia vastase rünnaku ajal pole Vene võimud rakendanud oma noorteliikumisi. Našidest pole eriti palju kuulda.

Eesti sportlased olid Pekingis väga tublid

Kaua oodatud ja poliitiliselt palju ette kirutud Pekingi olümpiamängud on tänasest ajalugu. Kui poliitika kõrvale jätta, siis said hiinlased suure spordivõistluse korraldamisega väga hästi hakkama. Loodetavasti sai Hiina paljudele tuttavamaks ning hiinlasedki nägid kodus ühel ajal rohkem külalisi mujalt maailmast kui kunagi varem.

Eesti tegi Pekingi olümpial täiesti korraliku esinemise. Minu arvates on kõik meie sportlased väärt kiitust. Kui Gerd Kanter ning Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson tegid ära neilt oodatud tulemuse (loomulikult pingelises võitluses), siis eriti kiiduväärt on minu meelest kümnevõistlejate Mikk Pahapilli ja Andres Raja südi esinemine.

Medaliriikide üldtabelis sai Eesti 81 medalivõitja seas 46. koha. Euroopa Liidu liikmetest jäid meie selja taha veel 9 riiki, nende hulgas näiteks sellised spordimaad nagu Rootsi, Austria ja Kreeka.

Ometi polnud need olümpiamängud täisväärtuslikud ja maailma tähelepanu keskpunktis, sest üks olümpiariik kasutas suurt spordipidu ära sõja alustamiseks. Veelkord üle rõhutades peaksid ROKi liikmed tõsiselt kaaluma, kas Sotši on ikkagi see paik, kus 2014. aastal peaksid aset leidma taliolümpiamängud. Kui muutev otsus teha, siis võimalikult varakult.

Poti sadam - uus Berliin?

Esimest korda pärast Berliini müüri varisemist on USA ja Venemaa relvajõud taaskord saamas ninapidi kokku. Ja seekord sugugi mitte ühiste õppuste läbiviimiseks, vaid risti vastupidiste huvide kaitsmiseks.



Poti sadam on Gruusia peamine väljapääs maailmamerele. Homme õhtuks peaksid sinna humanitaarabiga saabuma USA mereväe alused. Samal ajal on Venemaa relvajõud jätkuvalt Potis, kuigi see jääb Abhaasiast 30 kilomeetri kaugusele.

Venemaa kindralstaap tegi täna avalduse, millest võib välja lugeda, et nad ei pea Sarkozy rahuplaani millekski. Ehk siis Venemaa ei kavatse oma "rahuvalvajaid" hoida mitte üksnes puhvertsoonides, vaid on vajadusel valmis suunama ka sügavamale Gruusia territooriumile. Nii nagu see on just praegu näiteks Potis.

Sisuliselt käitub Vene armee riigi poliitilise juhtkonna heakskiidul kui üks suur maffiajõuk, mis püüab kehtestab oma seadusi, hirmutada vastast võimalike karistusoperatsioonidega ning narrida kõiki, kes püüavad temaga heaga kokku leppida.

Poti sadamast võib kujuneda väga sümboolne paik. Nii nagu selleks oli Berliin Esimese külma sõja ajal. Käimasolev Teine külm sõda on rindejoonena nihkunud oluliselt ida poole ning täna on selle tulipunktiks just Gruusia. See on joon, kust lääneriigid ei tohiks mingil juhul taganeda. Ja Poti on siin üheks võtmeks.

Obama on ikka mures välispoliitika pärast

USA demokraatide presidendikandidaat Barack Obama on kohe-kohe kaardid lauda löömas. Mõned päevad enne parteikongressi algust on ta allikate kinnitusel valinud oma asepresidendikandidaadiks senaator Joseph Bideni.

Obama valik näitab, kui oluliseks on kujunenud selles kampaanias välis- ja julgeolekupoliitika. 65-aastane ning sellest 36 aastat senaatoriks olev Biden on praegu Senati välisasjade komitee esimees, kellel vaatamata väikesele osariigile (Delaware) on Obamale pakkuda kogemus ja autoriteet välispoliitika vallas.

Vabariiklaste kandidaat John McCain on paljude küsitluste kohaselt viimastel nädalatel oluliselt kahandanud vahemaad Obamaga ning mõnes küsitluses lausa ettegi läinud. Ikka tänu sellele, et tema usutavus välispoliitikas on oluliselt suurem kui Obamal. Ka viimase suur Lähis-Ida ja Euroopa turnee pole oluliselt tema usutavust kasvatanud.

Eks kindlasti on oma jälje jätnud ka äsjane suhete teravnemine USA ja Venemaa vahel, kus küsitlused annavad väga ilmse edumaa just McCainile kui rohkem usaldatud liidrile.

Huvitav on see, et Obama leeris on Senati välisasjade komitee mõlemad juhid. Ka vabariiklasest aseesimees Richard Lugar on avalikult Obama meeskonna liige. Lugar noolib Obama võidu korral riigisekretäri kohta.

Meile on muidugi hea, et välispoliitika ning sealhulgas ka Vene teema on sedavõrd tõusnud USA presidendikampaania keskmesse. Käis ju Biden ise alles mõned päevad tagasi Gruusias. Rääkimata siis John McCaini pidevatest avaldustest.

Elagu Venemaa 1913. aasta piirides!

Nendel päevadel kuulsin ühelt oma allikalt lugu, mis seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu sunnib tähelepanelikkusele. Asi juhtus augustis 1999, kohe pärast Vladimir Putini nimetamist Venemaa uueks peaministriks.

Valitsusjuhi kabineti ooteruumis võeti kangemat kraami. Juhuslikule sisenejale pakuti samuti ühineda toostiga, mille ütles karmi olekuga mees. Ta valas välja ning toostitas, ootamatult - Elagu Venemaa 1913. aasta piirides!

See oli Igor Setšin (pildil). "Pagunitega" tõlgina sai Setšin Putini usaldusisikuks juba 1990ndate aastate algul. Tänaseks on Setšin esimese asepeaministrina Putini peamisi nõustajaid ning mõjuvõimas mees energeetikas. Just tema viis läbi Jukose hävitamise ning Hodorkovski vangi saatmise.

Setšin on Venemaa tänase valitsuse üks salapärasemaid tegelasi. Ta pole avalikkuse ees kuigi sage külaline, sest temale on parimad otsused salajased otsused. Ja ometi oli see bravuurikas toost justkui ettekuulutus. On ka ju Putin öelnud, et 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemine.

Venemaa püüab põlistuda Gruusias

Viimased uudised näitavad, et Venemaa ei kavatse oma vägesid Gruusiast veel niipea välja tõmmata. Mängides Lääne teatavatel vastuoludel püüab Moskva hoopiski põlistada oma kohalolekut lisaks Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale sügavamal Gruusia sisemuses. Venemaa nimetab seda "rahutagamise kindlustamiseks". Teiste sõnadega tähendab see katset halvata täielikult Gruusia poliitilist ja majanduslikku elu.

Moskva lihtsalt mängib Lääne närvidel ning loodab, et see ei suuda oma erimeelsusi siluda ühtseks ja jõuliseks positsiooniks. See, et Venemaa president Medvedev on ühe nädala jooksul juba kahel korral oma sõnu rikkunud, ei näi Kremlit vähimalgi moel häirivat.

Samavõrd vähe ei hooli Moskva lääneriikide hajuvast retoorikast. Loodetakse, et peale sõnade ei järgne midagi ning Venemaa saab suurema sõna- ja mõjujõu Gruusia tuleviku määramisel.

Seepärast on just praegu väga oluline, et kujunenud olukorras (Vene vägede püsimine Gruusias) jätkaks Lääs konsolideeruva surve avaldamist Venemaale ning võtaks ette konkreetsed survemehhanismid. Kõige efektiivsemaks sammuks seejuures oleks Venemaa võimueliidi vastu suunatud sanktsioonid. Kremli "oligarhid" on ju samuti inimesed. Või mitte?

Super-Gerdi valitsemisaeg jätkub!

Suur võit on tulnud! Eesti sai Pekingis ihaldatud kulla ning selle autoriks on muidugi maailma kettaheite valitseja Gerd Kanter. Pärast Osaka kulda kirjutasin siin blogis, et alanud on Gerdi valitsemisaeg. Nüüd võin vaid üle öelda - Gerdi suurepärane seeria jätkub! Ja see on ikka alles algus!

Kes andis käsu rünnata Gruusiat?

Kas te teate, kes ja kuidas tegi otsuse alustada sõjalist invasiooni suveräänse Gruusia vastu? 1993. aasta detsembrist kehtiva Venemaa põhiseaduse paragrahv 102 lõige 1 punkt d) ütleb konkreetselt: loa relvajõudude kasutamiseks väljaspool Vene Föderatsiooni territooriumi annab parlamendi ülemkoda - Föderatsiooninõukogu. Kas selline luba on antud? Nagu võib veenduda Vene parlamendi ülemkoja koduleheküljelt, siis ei. Seega pole liialdatud, kui arvata, et Venemaa president Dmitri Medvedev rikkus Gruusiasse vägesid saates oma riigi põhiseadust.

Tegelikult on see kahjuks ilmne kinnitus sellest, kui ebademokraatlikud, salajased ja ettearvamatud on tänase Venemaa otsustusmehhanismid. Avaliku retoorika põhjal tegi esimese sõjakuulutuse peaminister Vladimir Putin. Talle järgnes samasisulise avaldusega president Dmitri Medvedev.

Me ei tea, kas üldse või kui, siis millal ja milline kogu (näiteks julgeolekunõukogu) invasiooni otsuse tegi. 1994. aastal oma riigi raames Tšetšeeniasse vägesid suunanud president Boriss Jeltsin pidi toona läbi käima vähemalt julgeolekunõukogu istungi. Nüüd aga oli tegemist iseseisva riigiga, milleks vaja põhiseaduse järgi ka parlamendi otsust.

Küll on aga ilmne, et Venemaa relvajõud olid valmis kiireks sisenemiseks Gruusia territooriumile. Invasioon leidis aset vähem kui ööpäev pärast väidetava ajendi tekkimist.

Üleüldse on president Medvedev Gruusia sündmuste taustal muutunud president Putini selgeks varjuks. Tuleb meeles pidada, et mõned päevad hiljem Medvedev teatas sõjalise operatsiooni lõpust ning veel eile, et Vene väed hakkavad Gruusia territooriumilt lahkuma. Tegelikkus räägib aga hoopis muud keelt.

Kohe pärast presidendiks valimist rääkis Medvedev õigusriikluse tugevdamisest Venemaal. Kahjuks polnud see veenev siis ega ka nüüd, kui riigipea ise põhiseaduse sätetest ei hooli. Konstitutsioonikohtu arvamus rünnaku õiguspärasusest kõlab pigem tellituna kui sõltumatuna.

ETV venekeelne programm on hädavajalik

Eesti üks suuremaid sisemise julgeoleku ohtusid peitub infoväljade erinevuses. Seda tõdeti eelmise aasta aprillis, seda on teravalt tunnetada Gruusia sündmuste kontekstis. Paraku on see jäänudki vaid tõdemiseks ning mingeid reaalseid samme pole astutud.

Juba enne eelmise aasta aprillisündmusi oli selge, et Venemaa riigistatud ning järjekindla propagandaga sisustatud meediakanalid loovad nende pidevates ning jäägitutes jälgijates maailmast kallutatud kõverpilti. Eriti kontrastne on see väljaspool Venemaad, kus on olemas ka alternatiivne maailmakäsitlus. Näiteks Eestis.

Vaatamata kõigile rahalistele ning muudele raskustele pole täna mingit õigustust sellele, ETV kanalitel puudub kasvõi minimaalnegi venekeelne programm. Minu arvates võiksid kõik asjasse puutuvad otsustajad võimalikult kiiresti siin tegevuskava koostada ning hiljemalt 1. jaanuarist 2009 programmiosa käivitada.

Kindlasti peaks see sisaldama arvestatavas mahus uudiseid, diskussioonsaateid, dokumentaalfilme ja nii edasi. Nagu mitmed kolleegid on pakkunud, võiks venekeelsed subtiitrid olla juba praegu mõningate saadete juures olemas.

NATO roll Euroopas on taas tõusuteel

Kuigi Venemaa liidrite käitumine jätab mulje, nagu neil oleks täiesti ükskõik, mida maailm arvab Moskva viimaste päevade tegevusest Gruusias, peaks Lääs jätkama diplomaatilise surve avaldamist nii vägede väljaviimise kui ka kestvama rahu saavutamise nimel.

Igatahes on lääneriikide liidrite järjekindlus sellel teemal igati kiiduväärne, sest just sellise ühtse ja solidaarse joonega on võimalik Venemaa piire ületavaid ambitsioone ohjeldada.

NATO homne erakorraline välisministrite kohtumine peaks andma viiteid ka sellele, millised võimalikud pikaajalised järelmid on Vene-Lääne suhetele laiemalt. Esimene järeldus on kindlasti see, et president Medvedevi juuni alguses pakutud Euroatlandi uue julgeolekuarhitektuuri idee peaks olema selgelt maha maetud. Agressorina käituvat Venemaad ei saa käsitleda partnerina. Seepärast tuleks üle vaadata ka NATO ja Venemaa suhete formaat.

Teiseks peaks olema selge, et NATO roll Euroopa julgeoleku tagamisel mitte ei kahane, vaid kasvab. Seejuures naaseb kaitsedoktriinide esiridadele konventsionaalse ohu mõiste. Eriti oluline on NATO kaitsestrateegia täisutamine Ida-Euroopas.

Kolmandaks tuleks NATO ministritel lisada umbmäärastele lubadustele Ukraina ja Gruusia liikmelisuse kohta ka reaalseid samme. Vaatamata paljudele skeptikutele tuleks siiski püüelda liikmelisuse tegevuskava võimalikult kiirele andmisele nii Tbilisile kui Kiievile.

Vene armeest on saanud röövlijõuk

Vene armee tegevus Gruusias ei jäta kahtlust - tegemist on röövlijõuguga, kes Tšetšeenia sõdadest päritud karistamatuse õhkkonnas on nüüdsest oma jõleda tegevuse laiendanud ka iseseisva naaberriigi territooriumile.

Gruusia territooriumil vaba voliga ringi uitavad Vene armee vormis röövlijõugud panevad toime tapmisi, vargusi, vara hävitamist, metsade põletamist ja infrastruktuuri hävitamist.

Kuigi rahulepe on formaalselt alla kirjutatud, jätab Venemaa lahtiseks aja, mil ta oma röövlijõugu kavatseb Gruusiast välja tõmmata. Väidetavalt tegelevad viimased rahu tugevdamisega. Tülgastav!

Lääneriigid peaksid viivitamatult saatma Gruusiasse oma rahuvalvejõud, et peatada Venemaa armee karistamatu marodööritsemine.

Lugege kasvõi tänast Gruusia poole ametlikku infolinti ning mõistate, mida ma silmas pean:

21:15 About 60 Russian military cars have been deployed at the entrance of town Akhalgori 40 km north-west of Tbilisi.

20:00 According to the reports from Akhalgori district, Russian troops have started proposing Russian passports to the local population.

19:30 The houses in village Gamdlistskaro, Kaspi district are being put to fire by Russian soldiers.

18:30 Russian aviation has dropped fire setting engines in the area of the town of Surami, Khashuri district. The forests around Surami are burning.

18:20 Russian troops have entered the town of Akhalgori – center of the Akhalgori district.

16:00 Russian military denies Turkish and Ukranian airplanes permission to enter Georgian airspace in order to take part in putting down the fires in the Borjomi district forests. The fires started as a result of dropping of fire setting engines in the area by Russian aviation

14:40 Numerous fires have been noticed in the town of Kaspi and surrounding villages after Russian aviation dropped fire setting engines in the area.

14:30 Eight units of Russian armored troops have started movement from Khashuri district towards the town of Sachkhere.

13:20 Russian troops have started moving from Igoeti, Kaspi district towards Gori.

13:00 Two Russian trucks with soldiers have moved through the Rikoti tunnel to the village Khevi, Kharagauli district.

12:30 The traffic on Khashuri-Borjomi highway has been stopped by the Georgian authorities due to security concerns as a result of the Russian troops movements.

12:30 Grakali Railroad Bridge in Kaspi district has been blown up by Russian troops.

12:30 Russian troops fired from an artillery gun in Uplistsikhe. The shell exploded in the river.

10:45 Three Russian tanks are stationed in Kaspi and two in Igoeti.

10:30 Russian aviation has dropped fire setting engines near the village of Khandaki, Kaspi district. The forest near the village is burning.

10:30 Russian aviation has dropped unidentified devices to the vine factory in village Okami, Kaspi district.

10:15 Ten tanks from Igoeti headed towards Khashuri and seven to Znauri.

10:15 The Russians, who left the port of Poti yesterday, have returned with four armored personnel carrier, one crane, 10 army trucks (8 Ural, 2 Kamaz) and one army vehicle.

08:47 – The battalion has stopped in the village Karaleti. The group is composed of lots of armored personnel carriers, tanks, army trucks and engineer unit. The staff meeting is taking place. The general joined later arriving by helicopter.

08:26 – General Alarm was declared in 71st Tank Battalion of the Russian army, stationed in Tskhinvali. The Battalion is now heading towards Gori. As of now, they are in the village of Karaleti.

00:30 The cases of looting and abuse of local civilians committed by separatists in Russian occupied villages of Abisi, Koda, Ptsa – Kareli district have been reported

Schröderist, Lipponenist ja Gruusiast

Venemaa välispoliitika ja propaganda töötavad täistuuridel. Rakendatud on paljud tööriistad. Juba ammu aega polnud midagi kuulda Saksamaa ekskantslerist Gerhard Schröderist, Moskva ühest kindlast ja äraproovitud ruuporist. Nüüd, millal Venemaa on jäänud Gruusia vastase sõjaga rahvusvahelise surve alla, on Schröder jälle kapist välja toodud.

Kuuba ja Venetsueela liidrite järel on võtnud avalikult Venemaad toetada ning Gruusiat süüdistada ka Gazpromi palgal olev Gerhard Schröder. Intervjuu Der Spiegelile ei üllata, kuid kõlab kui Moskva poolt soositud PR-materjal.

Schröderi inetu juhtum veenab, et Gazpromi palgal olemine nõuab selgeid poliitilisi vastuteeneid. See pole kaugeltki esimene kord, kui Schröder on mõnuga Venemaa huve teeninud. Mäletatavasti oli Saksamaa sotside eksliider üks nendest, kes siunas Eestit eelmise aasta aprillis Vene propaganda stiilis. Nüüd siis sihtmärgiks Gruusia.

Selles valguses on eriti kahju, et sellesse lõksu on lasknud ennast meelitada ka Soome ekspeaminister Paavo Lipponen. Pikka aega tööotsingutel olnud ekspoliitik nõustus asuma Nord Streami (loe: Gazpromi) lobbistiks Soomes.

Lipponeni uudis kahjuks näitab, et Gazpromi (loe: Venemaa) eesmärgiks on lisaks äritulemuste saavutamisele ka poliitilise mõju suurendamine Euroopas. Mäletatavasti püüdsid Gazpromi juhid palgata ka Itaalia ekspeaministrit Romano Prodit, kuid tema ütles South Streami juhi kohast ära.

Kui Nord Streami projektile on vaja sedavõrd mõjukaid poliitilisi lobbiste nagu Schröder ja Lipponen, siis on selge, et tegemist on ennekõike poliitilise ja alles seejärel majandusliku ettevõtmisega.

Vene impeeriumi ideoloogia taassünd

Tegeilikult pole selles midagi üllatavat. Venemaa arenguid jälgivatele inimestele oli ammu teada, et Kremli tegevus eriti viimasel kaheksal aastal on olnud kõike muud kui riigi demokratiseerimine. Vastupidi. Alates president Putini võimuletulekust on enesekehtestamise selgrooks saanud autoritaarsele poliitilisele süsteemile tuginev impeeriumi ideoloogia.

Otse loomulikult on sellise ideoloogia või maailmanägemise vastandkujuks vaba demokraatlik maailm. Seepärast võime Venemaa agressiooni Gruusia vastu pidada impeeirumi ideoloogia jõuliseks kehtestamiseks.

Loomulikult ei sündinud see agressioon tühjalt kohalt. Nii sõjaliselt kui eriti ideoloogiliselt on seda juba aastaid ette valmistatud. Konkreetsemalt rääkides käivad selle alla nii Putini Müncheni kõne´eelmise aasta veebruaris kui tema kurikuulus teejuhis: "Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof".

Viimastel päevadel on impeeriumi ideoloogia ammused eestkõnelejad muutunud eriti sõnakaks. Sellised tegelased nagu Aleksandr Dugin (pildil) ja Aleksandr Prohhanov, aga ka mitmed teised tunnetavad oma tähetundi.

Veel 1990ndatel aastatel peeti mõlemat meest marginaalideks. Nüüd on nad peajoone esinadajad. Duginit peetakse koguni Vene kindralstaabi ideoloogiks. Seepärast maksab meil nende mõtteavaldusi väga tähelepanelikult lugeda, sest nendes kajastuvad otsesed ähvardused ka Eesti territoriaalse terviklikkuse aadressil.

Nii näiteks ütles Prohhanov eilses Ehho Moskvõ/RTVi saates otse, et valdavalt venekeelse elanikkonnaga Ida-Eesti peaks kuuluma Venemaale. Provokatsioonidest Balti riikides (tõsi küll, USA algatatuna) on rääkinud ka Dugin oma äsjases intervjuus Aserbaidžaani ajakirjanikele.

Kuid eriti värvikas on järgmine mõttearendus. Ja see pole kaugeltki kahjuks "hullu üksildase jutt". Millist ideed on meile vaja, küsib "Vene idee" üle mõtisklev literaat Aleksandr Solomin nendel päevadel. Ja vastab: “On selge, et meile on vaja sellist eesmärki, mille nimel pole kahju ka elu anda. Kodanikuühiskonna, õigusriigi, heaoluühiskonna ehitamine pole meile huvitav. See on kuidagi liiga labane ja maalähedane. Me läheme enne hulluks või lõpetame elu enesetapuga, kui hakkame kannatlikult arvestama sissetulekut ja väljaminekut, investeerima, aktsioneerima, koopereerima ja nii edasi. Meile on see igav. Parema meelega püüame hõlvata suur avarust Siberis ja Kaug-Idas nii, et Vaikse ookeani saared saaksid lõplikult meie omaks, sajandeid võitleme Euroopaga Baltikumi pärast, aga Türgiga Dardanellide eest – see on meie moodi.“

Kas Gruusias on rahu või vaherahu?

Lähemad tunnid ja võib olla ka päevad näitavad, kas praegune õhkõrn relvarahu Gruusias jääb püsima ning kas sellest kujuneb pinnas pikaajalise rahu rajamiseks. Samas on endiselt äärmiselt murettekitavad teated öötundidel ja varahommikul jätkunud etnilisest vägivallast Lõuna-Osseetias ning sellest lõuna poole jäävates gruusia külades. Siin peaksid rahvusvahelised vaatlejad (OSCE näiteks) viivitamatult sekkuma.

Ka on täpselt teadmata, mis ikkagi toimub Groi linnas. Mitme uudistekanali ja ka president Saakašvili kinnitusel on Vene soomuskolonn liikunud linna, pidavat käima marodööritsemine. Viimast on täheldatud ka teistes Gruusia linnades. Näiteks Zugdidis. Samuti lasid Vene väed Poti sadamas eile õhtul põhja mitu Gruusia alust. Praeguseks olevat nad sealt lahkunud.

Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa vahendusel on vähemalt praeguseks saavutatud Venemaa agressiooni peatamine ning Gruusia seadusliku valitsuse kukutamine. See on aga alles väga esimene samm selleks, et püsivamat rahu luua ning pingeid maandada.

Ma väga loodan, et pärast tänast Euroopa Liidu välisministrite kohtumist Brüsselis ei lähe poliitikud jälle rahulikult puhkustele ega pööra selga Gruusias valitsevale kriitilisele olukorrale. Just praegu on vaja Euroopa Liidul näidata oma ühtsust ning ka tegusust. Igatahes koguneb Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon kahasse väliskomisjoniga juba reedel erakorralisele istungile, et kuulata ära välisministri ettekanne.

Kindlasti ei tohi Euroopa rahulduda teadmisega, et Venemaa on lõpetanud (või peatanud) agressiooni. Kiirelt tuleb tegutseda korraga kahel suunal: Gruusia vajab võimalikult kiiret humanitaarabi korraldamist ning samas ka rahuvalve mehhanismide ülevaatamist. Venemaa ei saa jätkata erapooletu rahuvalvajana ei Lõuna-Osseetias ega ka Abhaasias. Muidugi, kui Venemaa austab rahvusvahelist õigust ning ÜROd.

Venemaa ei tohiks mingil juhul jääda kujunenud olukorras "diplomaatilise karistuseta". Kõige halvem, mis võib juhtuda, ongi Euroopa Liidu hajuma kippuv hoiak. Et püüame ikkagi sõbralikult asja lahendada. Iseseisva riigi vastu agressiooni alustanud ja sellega ÜRO põhisätteid rikkunud Venemaa peab vastutama tehtu eest. Loodetavasti on see teema päevakorral Euroopa Liidu ministrite järgmisel istungil, nagu lubas Sooma välisminister Alexander Stubb.

Vene armee ei täida Medvedevi korraldust

Nii nagu karta võiski, ei kipu Venemaa presidendi lubadused relvarahust ellu rakenduma. Venemaa kas lollitab Prantsusmaa presidenti või ei kontrolli Dmitri Medvedev ülemjuhatajana oma relvajõudusid. Igatahes on viimased uudised Gruusiast endiselt väga ärevad ning Moskva lubatud relvarahu tegelikkuses ei kehti.

Sellest annab tunnistust Gruusia valitsuse pressiteade, mis väljastati pisut enam kui tund aega tagasi. Toon selle ära täielikult.

Government of Georgia
FOR IMMEDIATE RELEASE
Tuesday, August 12 • 17:50

Tbilisi, Georgia URGENT: Georgia confirms continued presence of massive Russian occupation force, bombings, ethnic cleansing & economic warfare. Contrary to some media reports and to the statement by Russian President Medvedev, Russian occupation forces are fully operational in Georgia with at least 12,000 troops throughout the country, many of them outside of Abkhazia and South Ossetia. This is no way represents a "halt to military operations" or a "halt to war" as many media outlets are reporting.

Specifically, at this hour:

—Russian soldiers occupy the Georgian Black Sea Port of Poti, which they have destroyed and where they have killed nearly 100 civilians. The port is blockaded and their are tanks on the roads outside of Poti.

In recent hours:

—Russian forces have bombed Gori city center for the first time, where two journalists were reported killed today and a hospital was bombed.

—In western Georgia, Russian troops ordered members of the civil administration to abandon their posts

—In Senaki, Russian forces bombed and are believed to have mined a major Georgian army base. The base had been evacuated prior to the attack.

—Most of the ethnic Georgians who were in South Ossetia have been taken to Kurta detention camp by Russian troops or have been killed by separatist paramilitaries. The massacre is continuing.

—Local witnesses are reporting that Russian troops (or Russian allied militia) are verifying the ethnicity of residents and if they are Georgian they are summarily executing them with a bullet to their head. Reports of such massacres are coming from the villages of Nikosi, Kurta, and Armarishili.

—In Agara, a town outside of the conflict zones, an ambulance was bombed.

In recent hours, the Russian invasion forces also have begun a campaign of economic warfare. Among other attacks, they have:

—Bombed a German-owned cement factory in Kaspi

—Bombed and narrowly missed the BTC pipeline near Rustavi.

Kõige hirmutavamad on muidugi teated etnilisest puhastusest. Kindlasti on vaja järelduste tegemiseks täpsemat ja tõendatud informatsiooni. Samas pole välistatud, et nn "Tšetšeenia kogemus" rakendub ka Lõuna-Osseetias.

Šveitsi pangad: Ida-Euroopa on ohutsoonis

Vahelduseks toon siinkohal ära ühe tänase analüüsi Šveitsi pankade poolt, kus kirjeldatakse Vene-Gruusia sõja võimalikke mõjusid Ida-Euroopa majandustele. Jätan täpsema allika enda teada, kuid lugemist väärib see küll.

The invasion by Russia of Georgia's territory is a watershed event whichraises two important questions:

* Why is Russia attempting to shut down Georgia's main oil pipeline?Preliminary reports seem to indicate attempts by Russia to bomb the pipelinewhich delivers up to 1m barrels per day into Western Europe. Now of course,Russia may simply be trying to cripple Georgia economically. Or Russia mayhave grown accustomed to living off the returns of high oil price and, justas Iran seems to rattle the cage each time oil prices head south, Russia maybe attempting to forestall a world of lower oil prices. Some of the recentcommentaries we have read suggest as much. However, we highly doubt that thereal explanation behind the past weekend's military actions is driven by therecent pull-back in oil prices. Instead, by targeting Georgia's oilpipeline, Russia may instead be sending a message to Europe to stay out ofthe dispute or face the consequences of a winter without energy-which bringsus to what we think is the true explanation behind Russia's actions....

* Is Russia attempting to lay-out some sort of "Monroe doctrine"? That is,is Russia marking Eastern Europe as its sphere of influence-where otherpowers have no business meddling in-and serving notice to its formersatellites that they better behave, or else? Judging from the outside, thisis undeniably what Russia's recent actions feel like. And this has to beterrible news for Eastern European equity and currency markets. After all,Russia's actions will likely trigger serious outflows of capital, at a timewhen a number of Eastern European countries are already running perilouslydangerous current account and fiscal deficits. Indeed, imagine being aUkrainian or Latvian businessman; how would you not find Russia's actionsalarming? And why would you not react by hiding as much of your capital awayin Switzerland or Cyprus as you could? Meanwhile, if you are the Turkish,Lithuanian or Ukrainian governments, won't Russia's incursion into Georgiacompel you to increase your defense spending, just at the time you can leastafford it? After all, Russia's intervention may well open up a new can ofworms all around the old Soviet empire, since sizeable Russian minoritieslive not only in Georgia's South Ossetia region, but can also be found inthe Baltic countries, Kazakhstan, Ukraine, Armenia.... What will happen ifKazakhstan's Russian minority wants to claim independence, or re-attachmentto Russia? Given this precedent, will Russia reserve the right to intervenemilitarily wherever sizeable Russian minorities live (and does that meanthat Mayfair and Chelsea should expect to see Russian tanks)? And, if so,should Germany claim the same rights in regards to the German minoritiesliving in Czechoslovakia, Poland or Alsace? (Oops, sorry. That one was triedbefore.)

Now without wanting to fall into outright alarmism (hopefully this currentcrisis can rapidly draw to a close and come to some negotiated settlement)and stretched historical comparisons, it is nonetheless a reality that,apart from the 1974 Turkish invasion of Cyprus, an armed conflict betweentwo European sovereign states, recognized by the whole internationalcommunity, has not happened since the end of WWII (the breakdown ofYugoslavia does not really count, as the various states were not recognizedand often did not have full fledged armies). So we feel this is a big deal.If nothing else, it demonstrates a new assertiveness by Russia in itsrelations with other European countries. It also risks triggering moreinstability across the whole region. Already, the Georgia-Russia battle hasopened a window of opportunity for Abkhazian independence fighters tore-ignite their struggle. And others around the old Soviet Empire may followthat path, since a pretty poor precedent has now been set-a precedent whichbids nothing good for Eastern European equity and currency markets.

Lääneriikide surve andis esimese tulemuse

Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi otsus lõpetada "operatsioon Gruusia rahule sundimiseks" näitab, et lääneriikide diplomaatiline tegevus on andmas esimesi tulemusi.

Ehk teisiti - lääneriikide ühtne ja järjekindel tegevus Venemaa agressiooni peatamiseks ning kestva rahu saavutamiseks Gruusias peab jätkuma. See on hetkel kõige olulisem vahend Lääne liidrite kätes. See peaks leidma väljendust nii praegu käimasoleval Põhja-Atlandi Nõukogul kui homsel Euroopa Liidu välisministrite kogunemisel.

Loodetavasti selgub juba Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy Moskva kohtumistest, mida Medvedevi otsus tegelikult tähendab ning milliste tingimustega Venemaa esineb. Samuti ei ole veel kindel, mis Gruusias, eriti Kodori orus tegelikult toimub. Pole teada, kas Medvedevi käsk puudutab ka apsuate või osseetide tegevust.

Igatahes on uudis lootustandev, et massiivne Gruusia vastane rünnak peatatakse. Samas on tähtis juba praegu rõhutada, et kestva rahu tagamiseks peab muutuma rahuvalveformaat. Venemaa on näidanud oma selget erapoolikust ega oma usaldust rahuvalve senise formaadi jätkamiseks.

CNN Vene infosõja teenistuses?

CNNi koduleheküljel toimub midagi kummalist. Juba hommikul Kuku raadio stuudios panime üllatuslikult tähele, et CNNi uudisteankrud tutvustasid veebis üleseatud küsitluse tulemusi. Selle kohaselt 69 protsenti vastanutest leidis, et Venemaa on Gruusias rahutagaja ning 31 protsenti arvas, et agressor. Vastamisi oli siis 45 000.

Vaevalt paari tunniga on pilt kiiresti muutunud. Hetk tagasi oli hääletamisi juba üle 205 000 ning "rahuvalve" poolt oli juba 90 protsenti vastamistest.

Pole küll jälginud CNNi telepilti, kuid sellist numbrit ei peaks nad küll tiražeerima. Liiga kahtlane on see numbri muutus, sest CNNi enda uudissisu seesugust pilti ei edasta.

Kuna Venemaa kübertegevus praeguses infosõjas on ilmne (Gruusia kodulehtede ründamine), siis ei saa välistada, et CNN on rakendatud läbi selle "polli" propaganda teenistusse. Võitlus meelsuse ja hoiakute üle Läänes on praegu Moskvale võtmeküsimus.

Venemaa lasi Pekingi olümpia allavett

Venemaa tänased liidrid ei vastuta mitte üksnes agressiooni eest sõltumatu ja demokraatliku Gruusia vastu, vaid on sisuliselt lasknud allavett ka Pekingi olümpiamängud. Maailma tähelepanu pole täna kaugeltki spordil, vaid sõjal. Sõjal, mille algatas Venemaa.

Kahjuks on ka Eesti rahvusliku ringhäälingu suur Hiina invasioon tõsiselt kannatamas. Olümpiamängud ei suuda mingil viisil konkureerida maailma tippuudisega - Gruusia jõhkra ründamisega Venemaa poolt.

Eriti kummaline oli eile ETV Pekingi stuudiost kuulda kultuuriministeeriumi tippametniku Siim Suklese kommentaari sellest, et maailmas käib 200 konflikti ning keegi ei jõua neid loendada ega tähele panna. Kas tõesti?

Minu arvates peaksid viimaste päevade sündmused tähendama selgelt - Venemaal pole õigust korraldada 2014. aasta Sotši taliolümpiamänge. Eesti peaks siin algatama koos sarnaselt mõtlevate riikidega protestiliikumise.

Savisaar ja Vähi võiksid mõelda tulevikule

Gruusia okupeerimist läbiviiva Putini parteiga jäägitult lepingut hoidev Savisaar ning Venemaaga ennast majanduslikult sidunud ekspeaminister Vähi tänased avaldused olukorra üle Gruusias räägivad kahjuks sellest, et mõlemale mehele pole kuigi oluline Eesti tulevik ega julgeolek.

Keskerakonna tänane otsus mitte kirjutada alla Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumise avaldusele näitab, et Putini parteiga sõlmitud lepe ei luba olla neil iseseisvad ei Eesti kodanike ega ka siin riigis elavate kõigi inimeste huvide ja julgeoleku kaitsmisel.

Eriti üllatas mind aga Vähi võhiklikkus sellest, et raketisüsteemi Gradi pole kunagi varem kasutatud selliselt, nagu tegid seda väidetavalt grusiinid. "Vähi pole kunagi kuulnud, et seda territooriumi süsteemse hävitamise relva kasutatakse linna hävitamiseks. «Hullumeelsus, et see juhtus täna Euroopas,» tõdes Vähi," edastab Postimees.

Ekspeaminister võiks korrakski mõelda ja lugeda sellest, millega on hakkama saanud Venemaa föderaaljõud Tšetšeenias viimase 14 aasta jooksul. Gradi kasutamine on seejuures tühitähi.

Kuid tõsisemalt. Minu eesmärk ei ole mitte arvustada niivõrd Savisaare ja Vähi hoiakuid. Eesti on vaba ja demokraatlik riik, kus on tagatud sõnavabadus ja arvamuste paljusus. Küll teeb mind aga murelikuks see, kui meie tuleviku ja julgeoleku nimel esitatakse väga küünilisi ning rahvusliku julgeoleku põhialustega vastukäivaid seisukohti Eestis siiski teatavat mõju omavate isikute poolt.

Gruusia poolitatud, tankid liiguvad Tbilisi suunas?

Viimase paari tunni jooksul tulnud informatsioon Gruusiast on vastuoluline, kuid räägib Vene vägede edasiliikumisest nii Abhaasiast kui Lõuna-Osseetiast Gruusia sisemusse.

Sõltumatult kinnitamata andmetel on Vene väed hõivanud täna pärastlõunaks Zugdidi, Senaki ning Gori. Just viimase, vaevalt 65 kilomeetri kaugusel Tbilisist asuva Gori hõivamine tähendab riigi sisulist poolitamist, kuna tegemist on tähtsa liiklussõlmega Ida- ja Lääne-Gruusia vahel.

Pool tundi tagasi tulnud informatsiooni kohaselt on Vene väed liikumas Tbilisi suunal. Seda on veel hetkel raske kinnitada, kuid Gruusia põhijõud on koondatud pealinna kaitsele.

Gruusia viimaste sündmuste kronoloogia

Viimased uudised räägivad kahjuks sellest, et Venemaa ei kipu hoolima president Saakašvili relvarahulubadusest. Jätkuvad rünnakud. Abhaasiast lõunas asuv Zugdidi on Vene vägede kontrolli all. See uudis tuli pool tundi tagasi.

Toon allpool ära eilse ja tänase päeva sündmuste kronoloogia nähtuna Gruusia poolelt. Venemaa on samas kinnitanud, et nad on kaotanud neli lennukit: kolm Su-25 ja ühe TU22. Gruusia andmetel on neid aga kuni 20.

11 August

1. 14:30 Senaki base is bombed by Russian aviation.
2. 13:30 President Saakashvili signs a ceasefire agreement, prepared by the foreign ministers of France, Finland, and Georgia. The foreign ministers of France and Finland are taking the agreement to Moscow in order to persuade President Medvedev to sign it.
http://www.gpb.ge/moambe_news.php?lang=eng&tm_id=0&news_id=16190
3. 12:05 Russian aviation is bombing Georgian servicemen in Upper Abkhazia.
4. 10:00 Village of Eredvi came under the fire of Russian artillery.
5. 07:15 Senaki airport is bombed by Russian airplanes.
6. 06:10 Gori tank battalion is bombed. A civilian apartment building nearby has been hit.
7. 05:00 Shiraki airfield in Dedoplistskaro District on the east of the country is bombed by Russian jets.
8. 04:37 Civilian radar station on Makhata mount in 5 kilometers from downtown Tbilisi is bombed by Russian planes.
9. 03:05 Villages of Sharabidzeebi, Kapandichi, Makho near Batumi are bombed by Russian planes. Graveyard and villagers’ backyard have been hit. No casualties reported.
10. 00:30 Civilian radar station in the village of Shavshvebi west of Tbilisi is bombed by Russian planes.
11. 00:00 Five wounded policemen transported to Zugdidi hospital from Upper Abkhazia.

10 August

12. 20:00 Positional fighting near village of Qvabchara in Upper Abkhazia.
13. 19:10 “Tbilaviamsheni” aviation factory was bombarded by Russian aviation again.
14. 19:05 Russian aviation dropped bomb on Tbilisi International Airport.
15. 18:00 The Black Sea town of Anaklia 280 km from Tbilisi, is bombed by Russian airplanes. No casualties reported
16. 17:30 Georgian Ministry of Foreign affairs handed diplomatic note to the Charg d’affirs of Russian embassy Mr Smag. According to the order of the president Georgia, Georgian Government forces stopped fire in the conflict zone.
17. Deputy Foreign Minister of Russia Karasin announced the terms of ceasefire. Georgia have to withdraw on the positions existing before the beginning of the conflict and take responsibility of non use of force.
18. Ministry of Foreign Affairs of Russian Federation announced that journalists wanting to enter Russian-Georgian conflict zone have to have special accreditation from Ministry of Defense and second accreditation from Ministry of Foreign affairs of Russia.
19. 16:10 Russian aviation bombarded only remaining bridge on the Highway linking eastern and western parts of the country. There was a fire on the bridge. Fire is extinguished. The traffic is restored.
20. 16:05 Gori is being bombed by Russian aviation.
21. 15:10 Russian troops and Abkhaz separatists launch ground attack on Upper Abkhazia. The region is being bombed by Russian aviation.
22. 15:00 Russian airplanes bomb the village of Knolevi in the northern Kareli district.
23. By noon of 10 August there are 20 to 25 thousand IDPs from the regions of Tskhinvali and Gori, as a result of Russian attacks. The number of IDPs is growing quickly.
24. 09:00 Government of Georgia reported 45 soldiers and 47 civilians died.
25. 08:45 Ten Russian jets attack Upper Abkhazia. One jet has been downed by Georgian Government troops.
26. 07:40 Russian jets bomb village of Urta in Zugdidi district.
27. 07:00 Georgian Government Forces withdraw from Tskhinvali.
28. Russian General Khrulyov, commander of the invading 58th army was wounded after shelling Russian military convoy by Georgian artillery.
29. 05:45 Russian jet entered Georgian airspace from Dagestan and dropped 3 Bombs on Tbilisi airplane factory.
30. 6,000 Russian troops enter Georgia through Roki tunnel overnight; 90 tanks; 150 Armored Personnel Carriers; 250 artillery gunships.
31. 4,000 Russian troops land at port of Ochamchire in Abkhazia, from Black Sea port of Sevastopol

Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima

Viimaste tundide uudised annavad alust arvata, et Vene Föderatsioon ei pruugi piirduda üksnes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia täieliku hõivamisega, vaid kogu Gruusia territooriumi okupeerimise ning seadusliku valitsuse tagandamisega.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli telefonijutus USA riigisekretärile Condoleezza Rice'ile öelnud, et nende Moskva nõuab president Saakašvili tagandamist. Sama keelt räägib ka Medvedevi-Putini retoorika sõjakurjategijate karistamisest. Mõistagi on selleks kurjategijaks Saakašvili. Seega on raske eeldada, et Venemaa peaks tänaseid Gruusia võime nn legitiimseks partneriks.

Mäletan ühte episoodi juba 2006. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel küsisin Lavrovilt: miks Venemaa on kõigiti vastu Gruusia demokraatiapüüdlustele. Vastus sisaldas diplomaatilist sõimu ning rõhutust, et "Saakašvili režiim" olla mittelegitiimne. Seega tuli on hõõgunud tuha all alates Rooside revolutsioonist saati.

Tänase öö rindeteated räägivad sellest, et Venemaa koondab vägesid Lõuna-Osseetia piirile. Eesmärki võib vaid aimata. Võimaliku maaväe rünnaku korral on esimene sihtmärk Gori ja siis juba Tbilisi. Mingeid märke pole sellest, et grusiinide taandumine Lõuna-Osseetiast rahuldaks Moskvat.

Öö jooksul jätkasid Vene pommitajad Gruusia linnade ründamist. Vaatluste kohaselt olla õhus olnud ligi 50 pommitajat. Kaks tabamust sai Tbilisis paiknev radarijaam, Adžaarias pommitati kolme küla.

Jätkub lahingutegevus Kodori orus, kust aga teated sündmuste arengust on lünklikud. Abhaasiast lõunasse jäävas Zugdidis pidavat käima tulevahetus Vene "rahuvalvajate" ja Gruusia politseijõudude vahel. Esimesed nõuavad viimastelt relvade loovutamist.

Samuti levis eile Vene meedias teade, et Venemaa Musta mere laevastiku ristleja olla avavetel uputanud ühe grusiinide kiirkaatri.

Täpselt ei tea hetkel keegi, kuid liigub arvamus, et Gruusia on kandnud väga suuri kaotusi elavjõus. Mõistagi on kurnav mitmel rindel toimuv tegevus.

Praegu peaks Tbilisis viibima Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner. Lisaks siis saabuma veel ka Soome välisminister Alexander Stubb. Saakašvili on ise kirjutanud The Wall Street Journali tänases numbris arvamusloo "The War in Georgia Is a War for the West".

Niipea, kui midagi olulist ja uut, annan uuesti märku. Head blogilugejad, lisage samuti kommentaaridesse viiteid, kui leiate-kuulete midagi sündmuste arengust!

Vene meedia eitab Gruusia linnade pommitamist

Vaatasin just Vene telekanalitelt RTR ja ORT õhtuseid uudiseid. Midagi nii küünilist ja valelikku pole juba tükil ajal näinud. Sisuliselt püüab Moskva propagandamasin jätta vähemalt venemaalastele pilti, et grusiinid on hirmsad terroristid, et Saakašvili tuleb kohtu alla anda süüdistatuna genotsiidis, et Putin ja Medvedev on kangelased ning et Gruusia linnu pommitavad õhust grusiinid ise.

ORT ülevaates öeldi läbi Venemaa esindaja NATOs Dmitri Rogozini otse, et Gruusia linnade pommitamine Vene õhujõudude poolt on desinformatsioon ning et selle taga on Gruusia enda jõud.

Venemaa püüab kõigiti läbi mängida omalt poolt Balkani ehk Kosovo stsenaariumit. Nagu näitas ka tänane pingeline arutelu ÜRO julgeolekunõukogus, Venemaa rahvusvahelise avalikkuse hoiakust ei hooli.

Samal ajal on küberrünnakute alla sattunud mitmed Venemaa demokraatlikud veebiruumid (näiteks www.kasparov.ru), kus on tsenseerimata jutt Moskva agressioonist Gruusia vastu.

Andke allkiri Gruusia toetuseks!

Sellel veebiaadressil saab anda allkirja Gruusia toetuseks. Rahvusvahelise aktsiooni korraldajad pöörduvad USA Kongressi, Euroopa Parlamendi ja ÜRO poole järgmise üleskutsega:

The hereby signers, are making a statement to express our support to the Republic of Georgia, currently being attacked by the Russian Federation, we are making a call to the European Union, the United States of America, and all peoples and nations of the world to repulse the current aggressions being performed by the Russian military lead by president Dmitry Medvedev and prime minister Vladimir Putin; our plead is to call the nations of the world and all International Organizations, to demand an immediate ceasefire and the removal of Russian troops off Georgian territories; we also call the Russian people to reject the hostilities and urge their government to return to peace.

Balti spiikrite avaldus, Riigikogu koguneb

Just praegu on jõudnud avalikkuse ette kolme Balti riigi parlementide esimeeste avaldus. Selle inglise keelne variant on toodud allpool. Samas on suure tõenäosusega juba ülehomme kogunemas Riigikogu oma erakorralisele istungjärgule, et samuti arutada olukorda Gruusias ning võtta vastu sellekohane avaldus.

Tänane meeleavaldus (kust kõrvalolev pilt) Vene Föderatsiooni saatkonna ees Pikal tänaval oli äärmiselt vajalik selleks, et näidata - me ei ole ükskõiksed, kui rünnatakse demokraatlikku ja vaba riiki. Vaid nii on võimalik taltsutada agressorit ja julgustada neid, kes kardavad väikeriikide vabaduse eest seisma.

Declaration of Presidents of Parliaments of the Baltic States
10 August 2008

With deep concern and anxiety, we are observing the events in Georgia which at this moment is under intensive attacks by the army of the Russian Federation.

We are calling on the international community to decisively condemn actions of Russia and to promptly take all necessary steps to stop the war and bring the parties to the negotiation table.

Justification of Russia’s actions in Georgia by the need to protect its citizens is unacceptable. Alleged reasons for taking up a war against Georgia raise concerns about the future in every state with Russian citizens living on its territory.

We are concerned and disappointed with the actions and behaviour of Russia, as an important actor in the politics of the region and the whole world, which will inevitably have effect on further bilateral and multilateral relations with this country. Russia's military aggression against another sovereign state and actions contradicting the statements of its leaders raise serious doubts about the reliability and consistency of Russia as a partner.

Furthermore, we are convinced that the response of the international community to Russia’s aggression against Georgia is at the same time a test for Euro-Atlantic security institutions of their reliability and solidarity. Therefore we are calling on our governments to discuss, in cooperation with NATO and EU partners, measures to prevent similar actions in future. NATO and the EU must assume responsibility for the security and stability of their partners to demonstrate Russia’s leadership it cannot do whatever it wants with its neighbours that share the values and principles of the Euro-Atlantic community.

Russia's aggression against Georgia must be stopped, with the help of coordinated actions of the international community, immediately before all Georgian infrastructure and economy is destroyed which would bring about humanitarian catastrophe with long-term consequences in the entire region.

Ene Ergma, President of the Riigikogu of Estonia
Gundars Daudze, President of the Saeima of Latvia
Česlovas Juršėnas, President of the Seimas of Lithuania

Pihkva dessantväelased on Gruusias

Viimastel tundidel saabunud uudised Gruusiast pole kuigi lohutavad. Õhurünnaku all on olnud Tbilisi lennujaam. Venemaa jätkab uute jõudude koondamist nii Lõuna-Osseetiasse kui Abhaasiasse. Venemaa kindralstaabi ülema asetäitja kindralpolkovnik Anatoli Nagovitsõni sõnul on Gruusiasse saadetud üksuste seas ka Pihkva dessantväelased.

Venemaa tegevus näib hetkel olevat suunatud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia (koos Kodori oruga) täielikule eraldamisele Gruusia ülejäänud territooriumist. Sellele viitas ka Putin oma eilsel käigul Vladikavkazi. Õhurünnakute eesmärk on tõenäoliselt purustada strateegilist infrastruktuuri ning külvata Gruusia elanike seas paanikat.

Kogu see kiire ja kavakindel tegevus, suurte väeüksuste valmisolek sissemarsiks ning sellele lisandunud infosõda näitavad väga ilmekalt Venemaa valmisolekut agressiooniks.

Balti riikide ja Poola presidentide ühisavaldus on leidnud väga head vastukaja, mistõttu on äärmiselt tähtis praegu jätkata aktiivset diplomaatilist ja poliitilist tegevust kõigil tasanditel. Ma ei välistaks sedagi, et Riigikogu täiskogu võiks juba lähemal ajal tulla kokku erakorralisele istungile.

Üks päev Vene-Gruusia sõjast

Selline näeb välja Tbilisi ametlik informatsioon tänastest sündmustest sõjalises konfliktis Venemaaga.

1. 22:30 Russian air forces bombarded Chkhalta, administrative center of Upper Abkhazia. No Casualties reported.
2. By 19:45 Tskhinvali is under ultimate control of Georgian Government troops.
3. Russian Navy prevented Moldovan Cargo Ship Lotus - 1 carrying wheat from entering Poti Port. Lotus - 1 was forced to go back.
4. 16:35 Oni was bombarded by Russian aviation.
5. 16:15 Two Russian battleships are heading towards Poti port. By this time they are near Gudauta.
6. 16:05 Four Russian jets flew over Upper Abkazia.
7. 15:45 Abkhaz separatist leader Sergey Bagapsh announced the launch of bombardment of Upper Abkhazia.
8. 14:30 The Parliament approved ordinance of the Declaration on the State of War and full mobilization.
9. 14:00 Russian air force attack Upper Abkhazia (Kodori gorge) in several places, including the airdrome in the village of Omarishara.
10. 12:40 Kopitnari airdrome is bombed again.
11. 10:22 Russian air force continues to bomb Gori, located 60 kilometers northwest from Tbilisi and is outside the conflict zone.
12. 10:20 One more Russian military airplane is shot down in Gori, located 60 kilometers northwest from Tbilisi and is outside the conflict zone. The pilot has been captured.
13. 10:00 Russian air force bomb Kopitnari airdrome in several kilometers from Kutaisi.
14. The entire 58th Russian Army, located in the North Caucasus, enters the South Ossetia region. They are engaged in battle with the Georgian army in Tskhinvali, which is in the conflict zone and 92 kilometers northwest from Tbilisi.
15. 01:20 Gatchiani in the Gardabani districts was bombarded, which is 20 kilometers southeast of Tbilisi and outside the conflict zone and is also close to the BTC pipeline, but the pipeline is not damaged.
16. 01:00 Poti was bombarded a second time, which is located on the Black Sea coast, 260 kilometers west from Tbilisi, is outside the conflict zone and is a pure civilian target.
17. 00:34 Person calling himself “Armen” calls the 022 Patrol Police number and says a bomb is planted in President’s Residence. He also says the new President Administration and Ministry of Internal Affair buildings will soon be bombarded.
18. 00:20 Vaziani airfield is bombed again, which is 2-3 kilometers from Tbilisi International Airport and is located outside the conflict zone.
19. 00:17 Lightening bombs are dropped on Senaki military base, which is 213 kilometers west of Tbilisi and is outside the conflict zone. 1 serviceman and 5 reservists were reported killed. The railway station in Senaki is also bombed and eight are killed.
20. 00:12 Poti port, which is located on the Black Sea coast, 260 kilometers west from Tbilisi, is outside the conflict zone and is a pure civilian target, is bombed heavily.

Vene-Gruusia sõja esimesed õppetunnid

Venemaa agressioon Gruusia vastu on juba praegu osundamas tervele reale õppetundidele, mida tuleb eeskätt lääneriikidel kiiresti analüüsida ning arvesse võtta. Toon need siinkohal välja tähtsust järjekorras arvestamata.

1. Venemaa tänase juhtkonna poliitika on tõsiseks ohuks demokraatlikele naaberriikidele. Laiemalt on Venemaa ennast jõuliselt vastandanud Lääne vabaduse ja demokraatia ideaalidele. Uus Külm sõda on reaalsus.

2. Venemaa ei hooli rahvsuvahelisest õigusest ega rahvusvahelistest organisatsioonidest, sealhulgas SRÜst.

3. Käimasolev Venemaa agressioon on ette valmistatud pikema aja jooksul ning pole juhuslik, et see sai alguse olümpiamängude avamise ajal.

4. Venemaa liikmelisus eeskätt Euroopa Nõukogus, aga ka OSCEs ja G8s tuleb üle vaadata. Vähemalt Euroopa Nõukogu kontekstis ei tohi Venemaa tegevus jääda karistuseta.

5. Venemaa agressiooni peamiseks eesmärgiks on Gruusia eemalhoidmine NATOst. Seepärast tuleb NATO liikmesmaadel tugevdada jõupingutusi Gruusiale liikmelisuse tegevuskava andmiseks juba detsembris ning Tbilisi lähendamiseks alliansile. Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC+1) peaks kogunema võimalikult kiiresti.

6. Venemaa ei talu oma piiridel demokraatlikke ja vabu ühiskondi. Gruusia on Moskvale tundunud nõrgima lülina, mistõttu ka siis pikaajaline sissetungi ettevalmistamine.

7. Venemaa näeb Gruusiat strateegiliselt tähtsa riigina, kuna sealt lähevad läbi nii Bakuu-Tbilisi-Ceyhani naftajuhe kui ka Bakuu-Tbilisi-Erzerumi gaasijuhe.Venemaa ihaleb nende energiateede kontrolli üle.

8. Venemaa näitas tegudes, et võib jõhkralt rikkuda rahvusvahelist õigust "kaasmaalaste" või kodanike kaitse sildi all. Täpselt nii, nagu tegi seda Hitler 1930ndatel.

9. Venemaa peaminister Vladimir Putin näitas, kes on majas peremees. President Medvedev on varjus ning kordab Putini sõnu. Putin seadis täna Vladikavkazis otseselt kahtluse alla Gruusia territoriaalse terviklikkuse.

10. Venemaa kasutab oma agressioonis küberrünnet. Eesti oli esimene katsejänes ning nüüd on see laialt kasutuses.

11. Igasugune tingimusteta kokkuleplus ning status quo ante belli nõudmine ei lahenda, vaid lükkab edasi probleemi.

12. Venemaa ei ole usaldusväärne rahutagaja oma naabruses. Gruusiasse peavad saadetama rahvusvahelised rahujõud.

13. Venemaa püüdleb järjekindlalt Gruusia poliitilise korra muutmist. Järgmiseks sihtmärgiks võib olla Ukraina.

14. Venemaa ettepanek julgeolekuarhitektuuri muutmiseks Euro-Atlandi väljal tuleb selgelt tagasi lükata.

15. Kahjuks näitab Venemaa agressioon, et Euroopa Liidul puuduvad jätkuvalt tugevad ja põhimõttekindlad liidrid.

16. Venemaa agressiooni ja karistamatusele lootva käitumise üheks põhjuseks on mitmekordsed rahvusvahelised andeksandmised jõhkrate tegude eest, mida on korda saatnud Venemaa tänane eliit eriti Tšetšeenias.

17. Euroopa Liit peaks lõpetama Venemaa käsitlemise strateegilise partnerina. Uue partnerlusleppe läbirääkimised on võimalikud ja tulemusi andvad vaid siis, kui Venemaa loobub oma demokraatlike naabrite ründamisest ja ähvardamisest. Seejuures võib ära unustada üldise viisavabaduse võimalikkuse Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

18. Euroopa Liit peab kiiresti suurendama jõupingutusi energiajulgeoleku ning Venemaast energiasõltumatuse suurendamiseks.

19. Venemaa sõjaline võimsus on bluff. 58. armee üksused ning õhujõud pole olnud võimelised taktikalist edu saavutama.

Kindlasti võib neid õppetunde veelgi lisada. Olgu need siin esimesed.

Venemaa laienev agressioon ja Lääne tõehetk

Viimased uudised Gruusiast räägivad laienevast sõjategevusest. Venemaa õhujõud pommitasid eile öösel mitmeid strateegilisi piirkondi, nagu Poti sadamat, Senaki raudteejaama ja Kutaisi lennujaama. Tbilisis otsustasid valitsusasutused õhurünnakute kartuses muuta oma asukohta. Mitmed netikanalid ei tööta, mistõttu on raske ka jälgida sündmuste tegelikku kulgu. Samas on selge, et konflikti piirkond pole üksnes Lõuna-Osseetia, nagu püüavad näidata Vene infokanalid.

Just praegu meie saatkonnast Tbilisist tulnud informatsiooni kohaselt jätkuvad ägedad lahingud Tshinvalis. Taas on alustatud Gori pommitamist. Samuti valmistutakse väidetavalt Kodori oru ründamiseks Abhaasias.

Venemaa agressioon sõltumatu ja demokraatliku Euroopa riigi vastu peab kaasa tooma selged rahvusvahelised vastusammud. See on Euroopa Liidu ja laiemalt kogu läänemaailma tõehetk. Ma kardan, et mitte kõikjal pealinnades pole tajutud, kui ohtlikku faasi Venemaa ja Lääne suhted on jõudnud.

Kui me lubame Venemaal suvaliselt ja karistamatult pommitada ning rünnata iseseisvat demokraatlikku riiki, siis milline on tagatis, et see ei kordu mingil teisel viisil hoopis teises suunas. See peab olema meie absoluutseks "punaseks liiniks".

Kujunenud olukord on eeskätt Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika viimaste aegade suurimaid proovikive. Kahjuks pole erinevatest liikmesmaadest saabuv informatsioon kuigi lootustandev, mis teeb keeruliseks kiire ja jõulisema ühispositsiooni kujundamise. Täielikult on pildist välja Euroopa Liidu välispoliitika näod Solana ja Ferrero-Waldner. Hoopis suuremat aktiivsust ja liidrirolli peaks üles näitama ka eesistuja Prantsusmaa.

Venemaa juhtkond peab mõistma, et Gruusia ründamine on juba praeguseks muutnud võimatuks Moskva kui rahutagaja rolli jätkumise. Isegi siis, kui sõjategevus peaks koheselt lõppema. Venemaa on tõestanud, et ta pole võimeline etendama rahuvalvaja rolli ning peab oma väed täielikult Gruusia territooriumilt välja viima.

Venemaa agressioon peab leidma adekvaatse vastukaja näiteks sellises demokraatia kaitseorganisatsioonis nagu Euroopa Nõukogu. Venemaa osalus selles tuleks kuni vägede lahkumiseni Gruusiast peatada. Kui Venemaa ei soostu vastu võtma OSCE juhtriigi Soome vahendustegevust, siis on raske rääkida ka selle organisatsiooni relevantsusest Venemaa osalusega.

Samuti peaks lääneriigid peatama Venemaa osaluse G8s ning andma selgelt märku, et agressorriik ei peaks omama õigust olümpiamängude korraldamisele.

Riigikogu väliskomisjoni avaldus

Täna pärastlõunal peetud erakorralisel istungil võttis Riigikogu väliskomisjon üksmeelselt vastu avalduse, millega mõistetakse hukka Venemaa sõjaline agressioon Georgia vastu. Istungil kuulasime ära välisminister Paeti informatsiooni. Samuti andis ülevaate toimuvast Georgia ajutine asjur Eestis. Poolteist tundi väldanud koosoleku tulemusel sündis alljärgnev avaldus:

Täna erakorralisele istungile kogunenud Riigikogu väliskomisjon avaldab sügavat muret seoses olukorraga Georgias.

Väliskomisjon mõistab hukka Venemaa sõjalise sekkumise Georgias ja kutsub Venemaad üles Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevust viivitamatult lõpetama.

Väliskomisjon kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu, Euroopa Liitu ja teisi rahvusvahelisi organisatsioone koheselt astuma samme selleks, et lõpetada Venemaa agressioon Georgia vastu ja vältida konflikti eskaleerumist naaberregioonidesse.

Väliskomisjon toetab OSCE eesistuja Soome vahendustegevust Georgia ja Venemaa vahelise konflikti lahendamiseks.

Vene lennukid pommitavad Gruusiat

Uudised Gruusiast ei lohuta. Venemaa ründelennukid pommitasid hommikul Gori piirkonda ning praegu ka Tshinvali ümbruse külasid, kusjuures kinnitamata andmetel on üks lennukitest grusiinide poolt alla tulistatud. Gruusia president kuulutas välja üldmobilisatsiooni.

Rahvusvaheline üldsus peaks kiirelt sekkuma, et vältida laiaulatusliku sõja levikut regioonis, peatada Venemaa agressioon Gruusia vastu ning looma eeldused püsiva rahu saavutamiseks. Riigikogu väliskomisjon koguneb tõenäoliselt oma erakorralisele istungile täna pärastlõunal, orienteeruvalt pool neli.

Euroopa Liit peab ohjeldama Venemaad

Viimastel tundidel on olukord Lõuna-Osseetias kiirelt halvenenud. Alanud on laiaulatuslik konflikt, mille ees kannab täit vastutust Venemaa provokatiivne käitumine. Euroopa Liit peaks kiirelt astuma samme Moskva tegevuse ohjeldamiseks.

Sisuliselt koheselt pärast NATO aprillikuist tippkohtumist Bukarestis, mil Gruusia jäi ilma liikmelisuse tegevuskavast, on Venemaa astunud järjekindlaid samme olukorra eskaleerimiseks Gruusia separatistlikes piirkondades. Kõik Tbilisi ja lääneriikide katsed leida lahendust läbirääkimiste kaudu on siiani Venemaa survel tagasi lükatud.

Selle tulemuseks on juba kümned hukkunud inimesed ning oht laiema regionaalse konflikti levimiseks. Kordan veelkord oma pühapäevast üleskutset: Euroopa Liidu välisministrid peaksid koheselt katkestama oma puhkused ning kogunema erakorralisele kohtumisele seoses Venemaa sõjale õhutava käitumisega Gruusias.

Minu arvates peaks ka Riigikogu väliskomisjon kogunema kiirelt erakorralisele istungile, et analüüsida olukorda ning teha valitsusele vastavad soovitused.

Automaks vaid saastetaseme järgi

Viimastel päevadel Eestis jälle tuure kogunud jutt uuest automaksust pole senini miskiks pidanud Euroopa Liidu üldisemat hoiakut. Ei sotsiaaldemokraatide pakutud jõuallikapõhine luksusmaks ega ka reformierakonna soovitatud registreerimismaks pole tegelikult kooskõlas Euroopa Liidu laiema visiooniga.

5. juulil 2005 tegi Euroopa Komisjon oma ettepanekud väikesõidukite maksu reguleerimiseks liikmesmaades. Selles soovitati esiteks hiljemalt 10 aasta jooksul loobuda liikmesriikide vahel segadusi tekitavast registreerimismaksust ning suunata peamine tähelepanu CO2 emissiooni piiramisele automaksu kaudu.

Euroopa Liidu Nõukogu tegi sõidukite heitegaaside emissiooni piiramise kohta esimese otsuse juba 1996. aastal. Hiljem on seatud eesmärgiks, et aastaks 2010 oleks ühe sõiduki saastetase kilomeetri kohta maksimaalselt 120 grammi.

Arvestades Euroopa Liidu üldisemat hoiakut tuleks minu arvates ka Eestil võtta automaksu peale mõtlemisel ennekõike eesmärgiks saaste piiramine. Põhimõte peaks olema lihtne - kes reostab rohkem, see ka maksab rohkem.

Seepärast võiks näitena meil olla maksuvaba sõidukite heitgaaside kogus, mis ei ületa 120 grammi taset kilomeetri kohta. Sealt edasi võiksid aga tulla juba erinevad maksutasemed. Seejuures ei tohiks võimalikku automaksu käsitleda pelgalt õlekõrrena, mille abil eelarveauke täita.

Vaatasin huvi pärast järgi enda auto - Audi A6 3.0 TDI quattro emissiooni ja pean tunnistama, et võimaliku saastemaksu korral peaksin kukrut korralikult kergendama. Tehase andmetel väljastab see mudel 223 grammi heitgaasi kilomeetri kohta:(

Pika Hermanni torn võiks olla avatud

Pika Hermanni tornis käik on muljetavaldav kogemus ka siis, kui ilm niru ja nähtavus kehv. Kahjuks juhtus just täna selline päev olema, kui kutsusin Tartu Ülikooli suveülikooli tudengid külla Riigikokku. Tegemist siis samade tudengitega, kellele eelmisel nädalal pidasin loenguid Pärnus.

Mulle endale oli see teine kord paarsada trepiastet üles ronida Pika Hermanni tippu. Rääkisin tudengitele, et nad on palju suuremas eelisseisus kui 45 meetrit allpool Nevski katedraali uudistavad ja pildistavad kruiisituristid. Pika Hermanni torni tavalised turistid lihtsalt igapäevaselt ei pääse. Kahjuks!

Tegelikult viis see mu mõtted üldse Eesti parlamendi avatusele ning ligipääsetavusele. Riigikogu külastab aastas mitu tuhat inimest. Tegemist on enamasti ette kokkulepitud rühmadega ning peaasjalikult leiavad need ekskursioonid aset sügisest kevadeni. Vaid ühel päeval aprillis on Riigikogu vabalt kõigile avatud. Seda on kindlasti vähe.

Kui parlamendi sünnipäev välja jätta, siis lihtsalt tänavalt tulles pole võimalik Riigikogu uudistama tulla. Samas võiks nii oma inimestele kui eriti turistidele olla huvitav pöörata korrakski selg Nevski katedraalile ning minna uudistama palju põnevamat Eesti parlamendihoonet ja ajalugu. Kui selle juures oleks veel rosinana võimalus ronida Pika Hermanni torni, siis oleks muljetamist küllaga.

Riigikogu hoonetekompleks on küll keeruline, kuid hea tahtmise juures saab nn avalikud tsoonid ka kenasti ära jagada. Kindlasti võiks Riigikogus olla ka huvitav interaktiivne püsiekspositsioon nii lossikompleksi kui Eesti parlamendi saamisloost ja ajaloost. Lisaks siis võimalus midagi mälestuseks kaasa osta. Riigikogu 90. aastapäeva künnisel oleks see mõte kindlasti väärt arutamist.

Eesti ajalugu hakkab ära tüütama?

Eesti rahva ajalugu pole palistatud suurte võitude ega sajanditeppikkuse säraga. Erinevate kultuuriruumide piirimaadel asuva rahvakillu keeruline minevikutee, kõige kiuste püsimajäämine ning lõppeks riiklik enesemääramine on olnud pigem ime kui kindel seaduspärasus.

Meie valikutest piiratud ja tihti traagilist ajalugu on korduvalt püütud meie enda vastu välja mängida. Seda on teinud teised, kuid sageli oleme ise endale turjale kive veeretanud. Et ikka seda ajaloo raskust tunda ja omavahel valjult vaielda.

Eriti kurnav on see siis, kui tõetruud ajalugu kartvad välisjõud püüavad meie minevikurada katta valede ja laimuga. Pole midagi piinavamat, kui meie enda sisemine näpuganäitamine ning kolkapatriootlik süüdlaste otsimine.

Väikeriigi mure on paratamatult selles, et meie suutlikkus piltlikult öeldes metsa taga maailma näha on kordades ahtam. Selle tõttu on meil tihti komme iseendale jalga taha panna. Kui selle ärategemise sihtmärgiks on aga ajalugu ehk laiemalt rahvuslik identiteet, siis võivad hetkelisena tunduvad võidud hiljem valusalt kätte maksta.

Viimase paari kuu jooksul olen mitmel korral tabanud ennast selliselt mõttekäigult. Kuigi pisut kaudsemalt, aga ikkagi meie enda ajalooga vahetult seotuna, tõusetus juunis presidendi mõneti ootamatul algatusel debatt Eesti-Vene piirilepingute üle. Täpsemalt Riigikogu 2005. aasta otsuse üle lisada piirilepete ratifitseerimisseadusesse viited seadusandliku kogu varasematele, ajaloole osutavatele dokumentidele. Presidendi intervjuust jäi kõlama mõte, et kahe naabri ebanormaalsetes suhetes on süüdi Eesti parlament.

Selles hoiakus peegeldub paratamatult teatud väsimus meie enda ajaloost. Kindlasti on see alateadlik, kuid välja paistab ikkagi teisiti. Me justkui tahame edasi liikuda kaasaegses ja tulevikku suunatud suhete kontekstis, mistõttu püüame teinekord hoida meie enda taustsüsteemist traagilist minevikku eemal. See on paraku soovmõtlemine.

Meie mineviku mäletamine ei sõltu ainult meist. Pole olemas ühe rahva unikaalset ajalugu. On olemas ühe rahva ajalugu suure ajaloo sees. Ja seepärast ei ole meil ka parema tahtmise juures võimalik minevikku "välja lülitada".

Rahvauvahselised suhted ei sünni nullist. Alati on seal lühem või pikem eellugu - sõnaga ajalugu. Teine maailmasõda polnud meile sesosas armulik. Keerdukistud mõisted, olgu see siis vabadus, iseolemine või vastupanuliikumine, sütitavad veel tänagi meid endid tulistesse vaidlustesse. Võitjaks kahjuks on aga need, kes lämmatasid Eesti iseseisvuse ega soovi seda tänagi tunnustada.

Mõneti kummaline oli lugeda Jaan Kaplinskit, kes 25. juuli Sirbis kirjutas: "Ära hakkab tüütama sangarite vormimine ning haledate lüüasaamiste ja poliitiliste valearvestuste tõlgendamine sangarlikuks vastupanuks, olgu siis tegu Sinimägedega või metsavendadega".

Kui sinna otsa lisada ka Rein Ruutsoo tänane arvamuslugu Delfis, siis leiame ennast ikka paraja lõksu suult. Ajalooline debatt on oluline ja hädavajalik, kuid mida poliitilisemaks see muutub, seda hapramaks võivad kujuneda nii meie enda olevik kui tulevik.

Seepärast on äärmiselt oluline, et meie sisemine (enese)kindlus "meie" lahtiseletamisel oleks tunduvalt suurem ja jagatum. Mida vähem me iseendale jalga taha paneme, seda vähem on ka teistel võimalust meie sisevastuoludel mängida. Ja seetõttu - Eesti ehk meie enda ajalugu ei saa ära tüüdata. Ilma selleta poleks meid lihtsalt olemas!

Tubli Harry, edu Toomas!

Viimase postituse jätkuks on paslik tänada Tbilisist nendel päevadel tagasi Eestisse naasvat ajutist asjurit ja saatkonnarajajat Harry Lahteina. Harry töö viimasel neljal aastal Tbilisis on olnud kiiduväärt. Pühendumus ning lausa lõunamaine energia on Harry puhul alati olnud imetlusväärne.

Harry töö võtab Gruusias üle meie esimene Gruusias resideeruv suursaadik Toomas Lukk. Toomas on viimased kuud olnud Tallinnas tegev just selle meile väga olulise suuna katmisega. Samas on tal hea kogemus tööst diplomaadina rahvusvahelistes organisatsioonides, mis kulub marjaks ära just praegu Tbilisis. Edu Toomas!

Gaumarjos!

Euroopa ei tohiks lubada sõda Gruusias

Viimaste päevade ärevad uudised Lõuna-Osseetiast nagu Venemaa toetatud separatistide provokatsioonid, laste evakueerimine Tshinvalist ning Venemaa asekaitseministri tänane salavisiit separatistide juurde viitavad tõsise konflikti proloogile.

Gruusia allikate teatel pidasid täna Tshinvalis salajase kohtumise separatistide liidritega Venemaa kaitsemninistri asetäitja Nikolai Pankov, Põhja-Kaukaasias paikneva 58. armee komandör ja Venemaa sõjaväeluure (GRU) asejuht. Samuti on teatatud, et Roki tunneli põhjapoolses suudmes on lahinguvalmis 58. armee viis pataljoni.

Venemaa välisministeeriumi viimane avaldus pingete maandamisele kutsumisest on silmakirjalik. Moskva püüab jätta muljet, et nemad on rahu poolt. Samas lükkasid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia separatistid Venemaa survel tagasi Saksamaa vahendusettepanekud ega nõustunud osalema Berliini kõnelustel.

Kujunenud situatsioonis on äärmiselt oluline, et Euroopa Liit sekkuks kiirelt konflikti leevendamisse. Minu arvates peaks Eesti välisminister kasutama just praegu Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni juulikuus antud mandaati selleks, et koos sarnaselt mõtlevate kolleegidega kutsuda võimalikult kiiresti kokku Euroopa Liidu välisministrite erakorraline kohtumine. Kuna järgmine korraline kohtumine peaks toimuma alles septembri algul, siis võib poliitiliselt vaikne august olla just sõjaõhutajate lemmikkuu.

Ja veel üks tähelepanek. Meie meedia võiks siiski Gruusias toimuvat käsitleda mitte üksnes läbi Venemaa kanalite. Poleks paha, kui Gruusiasse võiks just praegu lähetada korrespondendi, et sealset olukorda lahti seletada.

Läti sisemine haprus mõjutab ka Eestit

Läti eilne läbikukkunud referendum ei löönud lõunanaabrite sisepoliitilist seisu kuigipalju selgemaks. Ühest küljest jäi tulemus saavutamata, kuid absoluutne enamus nendest, kes hääletamas käisid, väljendasid umbusaldust praeguse poliitilise eliidi suhtes.

Lätis on seestpoolt käärinud juba pikemat aega. Sisepoliitilist segadust on palistanud mitmed korruptsiooniskandaalid ning närvilisust on lisanud majanduse kiire jahtumine. Eilne referendum oli tegelikult jätkuks "vihmavarjurevolutsioonile" eelmise aasta lõpust, mil Läti elanikud väljandasid tugevat rahulolematust poliitikute tegevuse(tuse) üle.

Kui midagi ei muutu, siis järgmised parlamendivalimised on Lätis alles 2010. aastal. Tõsi, tuleva aasta juunis toimuvad Euroopa Parlamendi valimised võivad anda veidigi selgust, millist toetust erakonnad, sealhulgas uued tulijad, üleüldse omavad.

Igatahes näitavad maikuised avaliku arvamuse küsitluse küll väga kesist seisu kõigile (loe ka Veiko blogi).

Harmony Centre 10.4%
Farmers and Greens 6%
People's Party 5.5%
Latvia First Party/Latvia's Way (LPP/LC) 5.1%
Civic Union (Kalniete and Kristovskis) 4.3%
For Human Rights in United Latvia 3.6%
New Era Party 3.6%
Štokenbergs-Pabriks party 3.5%
Fatherland and Freedom/LNNK 2.9%

Nii killustatud pilt ei sisenda sugugi usku Läti sisepoliitika väljavaadetesse. Ehk teisiti - kahe naabri - Läti ja Eesti sisepoliitiline seis on väga erinev. Kui Eesti on liikunud oma erakondade arengus tubli sammu edasi normaalse lääne poliitilise kultuuri suunas, siis paraku on lõunanaabrite sisemine seis endiselt palju segasem ning kriisialtim.

See ei tähenda kaugeltki, et Eesti võiks rahul ja muretu olla. Kõik kolm Balti riiki on suuremas plaanis ühes ruumis, mistõttu kriisimaigulised sündmused ühes riigis jätavad paraku jälje kogu Balti piirkonnale. Seepärast on ka meie huvides, et Läti sisepoliitiline seis muutuks stabiilsemaks.