Kossatšjov korraldas teadlikult skandaali

Kuidagi teisiti kui tahtliku provokatsioonina on raske kirjeldada Venemaa Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšjovi eilseid ja tänaseid väljaütlemisi Hantõ-Mansiiskis. Kuna diplomaatiat väga hästi tundev Kossatšjov pidi ette teadma, et tema selline provokatiivne tegevus viib rahvusvahelise skandaalini, siis võib seda pidada ettekavatsetud käiguks.

Eestit laimavate avalduste tegemine rahvusvahelisel foorumil, nagu selleks on kindlasti ka soome-ugri rahvaste maailmakongress, on kaugel heast diplomaatilisest tavast. President Ilvese käitumine selles olukorras oli ainuvõimalik.

Kahjuks see juhtum vaid kinnitab, kui habras ja emotsionaalne on pinnas Eesti-Vene poliitilistes suhetes. Kas ta seda soovis või mitte, kuid Kossatšjovil läks igatahes korda tõmmata tähelepanu Ilvese-Medvedevi kohtumise positiivselt faktilt tagasi suhetes valitsevatele pingetele. Seejuures viitab see veelkord Moskva vähesele valmisolekule edendada kahepoolsetes suhetes konstruktiivset meelt.

Eesti-Vene suhete hetkeseisust ning väljavaadetest pärast Hantõ-Mansiiskit kirjutan juba pisut pikemalt homses Eesti Päevalehes.

Ilves ja Medvedev ei üllatanud

Nagu arvata võiski, Eesti ja Venemaa presidentide tänane kohtumine Hantõ-Mansiiskis ei pakkunud üllatusi. Kuna tegemist oli sedavõrd harva kohtumisega, siis juba üksnes selle toimumise fakt ise on tähelepanuväärne.

Kindlasti tuli see viisakuskohtumine vaid kasuks Eesti-Vene suhetele. Samas on väga raske eeldada, et sellele järgneks väga kiireid muutusi. Medvedevi nõunik Sergei Prihhodko jättis palli endiselt Eesti poolele, mis pole kuigi lootustandev sisuka dialoogi loomiseks.

Väga iseloomulik oli ka see, kuidas näiteks Venemaa telekanal ORT oma õhtuses uudistesaates Vremja sündmusi näitas. Esiteks ei tehtud viidet Ilvese ja Medvedevi kohtumisele, ning teiseks lasti Venemaa Riigiduuma väliskomisjoni esimehel Konstantin Kossatšjovil teravalt kritiseerida Ilvese kõnet soome-ugri rahvaste maailmakongressi avamisel.

Esimene kokkuvõte Ilvese ja Medvedevi randevuust on lihtne. Kohtumine oli hea ja vajalik, kuid kaugeleulatuvaid järeldusi sellest pole mõtet teha. Kindlasti tuleks püüda konkreetsetes küsimustes edasiminekut, kuid mingeid Eesti ühepoolseid järeleandmisi (näiteks piirileppe osas) ei ole põhjust Kremlil oodata.

Korraga Brüsselist ja Hantõ-Mansiiskist

Eilsed ja tänased kohtumised siin Brüsselis Euroopa Komisjonis olid väga head selleks, et mitmes olulises küsimuses valitsevat hetkeseisu tajuda. Lisaks energiavolinik Andris Piebalgsile ja laienemisvolinik Olli Rehnile olid kohtumised komisjoni mitme tippametnikuga, kelle "portfellis" on sellised teemad, nagu Läänemere strateegia dokumendi koostamine, Euroopa Liidu ja Venemaa algavad partnerluskõnelused, suhted naabritega (Ukraina ja Gruusia eeskätt), Euroopa Liidu välisteenistuse kujundamine ja mitmed teised küsimused.

Samal ajal olen püüdnud jälgida ka Hantõ-Mansiiskis toimuvat, kus vähemalt pressiteadete kaudu midagi väga põrutacat pole juhtunud. Võib olla vaid kaks momenti. Medvedevi retoorika Eesti-Läti suunal ajaloo ümberkirjutamise ja vähemuste diskrimineerimise üle pole küll sisu poolest üllatav, kuid näitab selgelt, et Kremlil puudub soov pöörata uut lehekülge kahepoolsetes suhetes. Meie diplomaadid võiksid aga tingimata üle kontrollida selle viite, et ajaloo hindamisel olevat Medvedev leidnud eurooplastega ühise keele.

Teine teema, mis on vähemalt mulle palju huvitavam ja otsati ka murettekitavam, on välisminister Lavrovi jutt eurooplaste huvist Medvedevi ettepaneku üle ümber kujundada euroatlandi julgeolekuarhitektuur. Mäletatavasti esines Medvedev selle Venemaa uuendatud ideega 5. juunil Berliinis. Idee sisuline mõte, nagu mina sellest olen aru saanud, on algatada nn uus Helsingi protsess, mille tulemusel peaks loodama OSCE2, samas oluliselt kitsendades eeskätt NATO tegevusruumi ning surudes USAd Euroopast eemale.

Muret teeb see, et eriti sakslased on selle teemaga harjuma hakanud ning ei välista tõepoolest tippkohtumise korraldamist tuleval aastal. Minu arvates on tegemist lihtsalt Kremli toore ideega, kus on selgelt nähtavad traagelniidid. Siin ei tohiks Euroopa küll Moskvale järele anda. Seevastu peaks Euroopa Liit ikkagi keskenduma tegelikele julgeolekuprobleemidele, nagu külmutatud konflktide reaalsele lahendamisele või läbirääkimiste vahendamisele (Abhaasia teemal näiteks).

Venemaa ja ELi kõnelused tulevad rasked

Täna Hantõ-Mansiiskis alanud Venemaa ja Euroopa Liidu arvult 25. tippkohtumise peamiseks sõnumiks saab kahtlemata kauaoodatud partnerluskõneluste alustamine. Täpsemini algavad kõnelused küll alles mõni päev hiljem, 4. juulil Brüsselis.

Olgugi, et paar suuremat liikmesmaad on pakkunud kõneluste kestvuseks aasta, ei usu siiski paljud, et nii lühikese ajaga on võimalik pika aja jooksul kogunenud probleemidele vettpidav õiguskeel anda. Pigem on tõenäoline vähemalt paariaastane kõnelusteperiood. Lisaks siis veel ratifitseerimisprotsess.

Ei maksa unustada, et juba kõneluste alustamiseks vajaliku mandaadi kokkuleppimine võttis Euroopa Liidul aega 18 kuud. Kohe kõneluste alguses tuleb pooltel ühtlustada arusaamine, kui põhjaliku ja mis sisuga leppe üle ikkagi kõnelema hakatakse.

Venemaa soovib lühikest "vihmavarjulepet", millele järgneksid sektorlepingud. Euroopa Liit soovib aga kohe kõikehaaravat lepet. Juba see dilemma saab Euroopa Liidu sisemise ühtsuse proovikiviks. Need, kes tahaksid kiirelt edasi liikuda, võivad kiusatusele järele anda. Viimane poleks aga kindlasti mitte ühenduse laiemates huvides.

Minu tänased kohtumised siin Brüsselis Euroopa Komisjonis andsid päris hea ülevaate, kuidas need kõnelused hakkavad tehniliselt kulgema ning kuidas liikmesmaad (sealhulgas meie) saaksid oma positsioone kaitsta või esindada.

Kuna iga läbirääkimiste vooru järel (neid peetakse kas 4- või 6-nädalaste vaheaegade) on komisjonil ja eesistujal kohustus tulla liikmesmaade ette (COESTi kaudu), siis peaks Eestil olema juba võimalikult lähemas tulevikus hea ülevaade meile prioriteetsetest teemadest ning nende kajastamise võimalikust keelest.

Igatahes on valitsuses loodud ametkondadevaheline töörühm heaks võimaluseks nimetatud positsioonide kooskõlastamiseks. Kindlasti võtab ka Riigikogu tähelepanelikult jälgida kõneluste käekäigu.

Mida oodata Ilvese-Medvedevi kohtumiselt?

Eesti ja Venemaa presidentide kohtumine Hantõ-Mansiiskis on kindlasti tähelepanu vääriv sündmus. Juba kasvõi sellegi pärast, et tipptasemel kohtuvad kahe naaberriigi poliitikud väga harva. Eks see ole kahjuks märgiks, et kahepoolseid suhteid ei saa pidada kaugeltki normaalseks.

Maksimaalselt pooletunniselt (võimalik, et vähemgi) kohtumiselt Ilvese ja Medvedevi vahel võiks oodata eeskätt sõnumit, mis viitab Moskva ja Tallinna soovile justkui keerata uus lehekülg omavahelistes suhetes. Sisuliselt tähendaks see valmisolekut kõigi probleemsete küsimustega tegelemiseks ilma, et neid seotaks kolmandate teemadega. Eriti on see muidugi kinni Moskva tahtes. See oleks ilmselt maksimaalne, mida taoline viisakuskohtumine võiks anda.

Kremli allikad viitasid tänastes uudistes, et Medvedev pakub kohtumisel kontsruktiivseid suhteid. Mida see tegelikult diplomaatilises tõlkes tähendab, näeb president Ilves eelseisval kohtumisel.

Medvedevi enda viimaste päevade tegevus ja sõnavõtud on näidanud, et Eesti-Vene suhetele tundlikel teemadel nagu Eesti kodakondsuspoliitika või Teise maailmasõjaga seonduvad küsimused pole ta vähimalgi määral valmis konstruktiivseks käitumiseks.

Kui Moskva meelest tähendab konstruktiivsus Eesti järeleandlikkust kodakondsuspoliitikas või "ajaloo unustamist", siis need pole sammud, millega nappivat usaldust kahepoolsetes suhetes kasvatada.

Kui aga Medvedevi "jutupunktid" on ikka tegelikult konstruktiivsed (alates valitsustevahelise komisjoni töö jätkamisest kuni ärisuhete parandamiseni), siis võib tõepoolest loota tulevikus ka mingite konkreetsete tulemusteni jõudmist.

Igatahes on selge, et Eesti-Vene suhete iseloom ning aastakümnetega kogunenud probleemide hulk ei luba mingil viisil loota sarnastelt kohtumistelt "läbimurdeid". Eesti-Vene suhete normaliseerimine on võimalik, kuid vaid kannatlike ning pikaajaliste diplomaatiliste pingutuste kaudu. Ja selle pärast on Ilvese-Medvedevi kohtumine vaid positiivne samm sellel teel.

Kõige vapramad olid kodutütred!

Seekordsel väga vihmasel, aga ikkagi õnnestunud Võidupüha paraadil Tallinnas kuulus minu siiras kaaaelamine vapratele kodutütardele, kes marssisid niru ilma trotsides kolonnide lõpus. Kui meie seal tee ääres saime vihmavarjude alla peituda, siis nemad olid vapralt ja rõõmsalt lageda taeva all.

Tõsi, paraadi korraldajad võiksid tulevikus siiski ehk mõelda, kas ettekuulutava kehva ilma korral anda lastele võimalus keepe kanda või koguni kolonni peas marssida. Praegu oli see küll veidi nukker, et just nemad pidid kõige kauem ligunema.

Samuti peaks ehk mõtlema, kas tõrvikutule süütamise traditsiooni võiks tulevikus kuidagi teisiti üles ehitada või hoopis millegi muuga asendada. Päris kahtlane, et sellise ilmaga ükski paraadil süüdatud tõrvik ka oma sihtkohta jõuab. Aga eks tänane ilm oli ikka paras õnnetus küll.

Mis puutub presidendi kõnesse, siis minu arvates oli see hea ning mitme olulise sõnumiga.

Head Võidupüha ning paduvihmale vaatamata lõbusat Jaani!

Suurepärane jalgpall poliitika teenistuses

Venemaa on käimasolevate Euroopa jalgpallimeistrivõistluste vaieldamatult suurim üllataja. Eilne võit Hollandi üle oli tõesti muljetavaldav. Pole üldse välistatud, et Guus Hiddinki võlurikepp juhib venelased finaali või koguni võiduni.

Kõik oleks vapustav ning ainult siirast kaasaelamist väärt, kui sellega ei kaasneks üpris hirmutav seos poliitikaga. Siinse blogiloo juures olev pilt meenutab hetke Venemaa ja Rootsi mängust, mil hümnide ajal rulliti Vene fännide sektoris hästi organiseeritult lahti korraga kolm hiigelplakatit.

Lisaks Peeter Esimese ning Vene riigivapi kujutisele oli kolmandal loosungil tekst "Kordame esiisade kangelastegu!". Samal päeval oli Vene telekanal Vesti-24 käianud enne mängu iga poole tunni tagant reklaami, kus näidati Nõukogude filmidest pärit lõike Poltaava (1709) ning Neeva (1240) lahingutest.

Iseenesest pole selles ju midagi üllatavat, sest näiteks 2002. aasta märtsis "kostitasid" Vene fännid eestlasi Lilleküla staadionil loosungiga: "2002. Peremehed tulid tagasi. 1940". Mäletatavasti sai Eesti just siis magusa 2:1 võidu.

Ometi on see loosungite lehvitamine kahjuks midagi enam, kui lihtsalt üks mööduv emotsioon. See näitab veenvalt, et kaasaegse Venemaa taassündiv rahvustunnetus rajaneb jõule ning sõjalisele võimule. Külma sõja tingimustes üles kasvanud Venemaa tänane eliit usub, et just militaarjõud on Moskva üheks suurimaks mõjutusvahendiks maailmas.

Teisalt on Venemaa rahvusvahelist edu (jäähoki maailmameister, UEFA karikavõitja, Eurovisiooni võit) võimalik kasutada rahvusliku uhkustunde ja enesekindluse suurendamiseks ning samas ka riigile problemaatilistelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.

Või koguni selliste tunnete õhutamiseks, nagu kirjeldas oma blogis Hollandi mängu järel Murmanskist pärit Harvardi ülikooli lõpetanud ning Washingtonis elav Vadim Nikitin: "10 minutes into overtime: searching Aeroflot’s website, rearing to go liberate my brother Slavs in Kosovo and Estonia."

Samas ei saa öelda, et näiteks Venemaa ja Rootsi mängu juhtum poleks tekitanud Moskvas vastakaid tundeid. Näiteks vaidlesid EhhoMoskvõ eetris päris tuliselt sellel teemal Olga Bõtškova ja Maksim Ševtšenko.

Rahvustunde ehk identiteedi kujundamisel mängivad kirjeldatud nüansid väga olulist rolli. See suunab paratamatult riigi edasist sise- ja välispoliitikat ning seda lihtsalt eirata pole võimalik. Ka näiteks täna õhtul Vene telekanali RTR nädalakokkuvõttes ütles endine diplomaat Valentin Falin üheselt: Lääne poliitika Venemaa suhtes on juba paari sajandi vältel lähtunud russofoobiast.

Kuid ikkagi. Venemaa jalgpallikoondis on hollandlase käe all saanud uue hingamise ning väärib kindlasti edu.

Elu esimene maraton 10 ja poole tunniga

Arvate, et jooksin täna ennast oimetuks. Ei, sugugi mitte. Jooksmine pole tõesti minu lemmikala. Küll aga golf. Täna peeti Jõelähtmel teist aastat järjest omalaadne võistlus - golfimaraton. Veel eile polnud päris kindel, kas ma selle mõneti "hullumeeslse" ürituse ette võtan.

Praegu on vaid hea meel, et selle väljakutse siiski vastu võtsin. Mida see golfimaraton endast kujutab? Tegelikult on kõik väga lihtne. Mängitakse kokku 42 rada (justkui siis 42 kilomeetri eest). Iseenesest tuleb läbikäimist oma poolmaratoni jagu ning aega kulub päris kõvasti. Alustasime täna hommikul kell 8.40 ja lõpetasime 19.15. Seega siis kümme tundi ja 35 minutit.

Kui mäng kõrvale jätta (mis nagu golfis ikka, on väga vahelduv:)), siis täna võis küll täiel määral läbi elada, mida üks jaanikuu ilm endast kujutab. Kogu selle kümne tunni jooksul saime äikest ja päikest, tuult ja tuulevaikust, vihma ja rahet. Lõpuks paras rammestus. Aga väärt kogemus, julgen öelda!!

Paeti sõnad ja teod lähevad lahku

Seoses Kuuba vastu kehtestatud diplomaatiliste sanktsioonide tühistamisega Euroopa Liidu poolt on meil lahvatanud tõeline "kuubagate". Selle südamesse on sattunud välisminister Urmas Paet ning Eesti hambutu ja passiivne välispoliitika.

Milles iva? Esiteks väljendas Eesti ja Euroopa otsuse suhtes oma kriitilise arvamuse Mart Laar. Sellele järgnes väga terav vastus minister Paetilt. Viimane tehti lausa ametliku pressiteatena, mida ei kasutata isegi siis, kui oleks vaja väljendada Eesti välispoliitilisi seisukohti.

Asjasse mitte pühendatutele võib jääda mulje, et minister Paet esindas Brüsselis tõepoolest Eesti valitsuse positsioone, kui ta enda sõnade järgi aktiivselt toetas Tšehhi ja Rootsi seisukohti. Kuid see ei vasta tõele! Paet selgelt hämab.

Minister Paet võiks meelde tuletada, mida ta rääkis läinud reedel toimunud Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühisistungil. Esiteks tuli Kuuba sanktsioonide tühistamise teema üles peaaegu muuseas. Kirjalikult meile positsioone ei esitatud. Teiseks ütles Paet täpselt nädal aega tagasi, et Eesti valitsus toetab täielikult diplomaatiliste sanktsioonide taandamist, kuna Kuuba olevat teinud märkimisväärseid edusamme inimõiguste vallas. Küsimuse peale, milles seisnevad need edusammud, tuli väga üldine ja ebalev vastus.

Rootsi ja Tšehhi vastuseisu teema tõstatus eraldi ning selle peale oli minister Paetil selge vastus: Rootsi jonnib ainult "isiklikel põhjustel" ning Tšehhi seisukoht polevat ka päris tõsine. Paeti esitatud valitsuse seisukoht ei viidanud küll mingil viisil tahtele Rootsi ja Tšehhi hoiakutega ühineda.

Seepeale tegin ettepaneku, et väliskomisjon võiks muuta seda valitsuse seisukohta ning teha ministrile ülesandeks liituda aktiivselt Rootsi ja Tšehhi positsiooniga. Põhjendasin seda ka asjaoluga, et Eesti välispoliitika üheks nurgakiviks on väärtuspõhisus, sealhulgas demokraatlike kodanikuvabaduste kaitse teema. Viimast on oma ametlikes kõnedes Paet ise korduvalt rõhutanud.

Teatavasti on Kuubas jätkuvalt vahi all väga rasketes tingimustes ligi 200 poliitvangi, mis pole sugugi vähenenud hetkest, mil Euroopa Liit otsustas 2003. aastal kehtestada Kuuba suhtes diplomaatilised sanktsioonid.

Kahjuks Reformi- ja Keskerakonna häältega jäi jõusse valitsuse algne positsioon ehk siis mitte-midagi-tegemine ja sanktsioonide tühistamisega nõustumine. Tõsi, komisjoni istungilt lahkudes lubas Paet retoorikas aktiivsem olla. Kuid veelkord, valitsuse positsioon jäi muutmata ning see sisaldas endas ikkagi Rootsi ja Tšehhi üksijätmist.

Kui nüüd selgub, et Paet oli kohtumisel aktiivselt toetanud Rootsit ja Tšehhit (millest rahvusvaheline press küll vaikib), siis järelikult ta omal algatusel muutis kohapeal valitsuse seisukohti ning peab seda vastavalt seadusele ka seletama Riigikogu väliskomisjoni ees.

Kahjuks peegeldub kogu selles episoodis meie tänase välispoliitika passiivsus ning hambutus. Välisministeerium on muutunud sisuliselt Euroopa otsuste järelerääkijaks, kust pole oodata ei algatusi ega ka kriitilisemat hoiakut. Kahjuks kiputakse juhinduma mõttest: mida vähem me kellegile muret teeme, seda parem meile. Tegelikult tähendab see aga Eesti rahvsuvaheliste positsioonide hägustamist ning tagahoovistamist.

Nord Stream kui Venemaa erioperatsioon

Täna Postimehe vahel ilmunud IRLi häälekandjas "Eesti eest" trükiti ära ka siinkirjutaja artikkel Nord Streamist. Kuigi IRLi kodulehel on see ajaleht ka elektrooniliselt olemas, lubaks endal selle teksti ka siin blogis ära tuua. Liiati on alljärgnev ilma toimetuslike kärbeteta.

"Nord Streami gaasijuhtme projekti puhul on alates Gerhard Schröderi ja Vladimir Putini tehingust 2005. aasta septembris olnud korraga õhus liiga palju vastuseta küsimusi, mis on muutnud selle ettevõtmise üksnes majandusliku põhjendatuse ülimalt kaheldavaks.

Muidugi oleks poliitiliselt korrektne rääkida sellest, et tegemist on puhta äriprojektiga, mis Šveitsis registreeritud eraettevõtte tegevuse kaudu on justkui kasulik nii gaasi tootjale Gazpromile (ühtlasi Nord Streami suurosanik) kui tarbijale Euroopa Liidus, eeskätt Saksamaale. Ometi oleks selline lähenemine pelk enesepettus.

Läänemere gaasijuhtme kõige varasemad arutelud 1990ndate aastate algul olid rohkem seotud majanduslike arvestustega. Võib olla selle pärast, et projekti esialgsed numbrilised rehkendused polnud kuigi lootustandvad, jäi selle ellurakendamine aastateks toppama.

Veel 1998. aastal oli tollane Gazpromi juht Rem Vjahhirev kuulutanud täie vastutustundega, et Läänemere gaasijuhtme projekt ei õigusta ennast majanduslikult ning et selle realiseerimine ei ole võimalik.

Ruhrgasi kauaaegseid juhte ning Gazpromi direktorite nõukogu endine liige Burghard Bergman on kinnitanud, et „gaasijuhtme paigutamine mere põhja on muidugi kallim kui maismaale ehitamine“. Gazpromi endine juhatuse esimehe asetäitja Aleksandr Rjazanov peab aga projekti otseselt poliitiliseks projektiks.

Loomulikult on igasugune torujuhtme projekt, kas maismaal või merepõhjas, lahutamatult seotud geopoliitiliste huvidega. Eriti aktuaalne on see mõistagi 21. sajandil, kus energiaressursside üle on kiirelt kasvamas globaalne konkurents.

Nord Streami peamised eestkõnelejad Schröder ja Putin pole kunagi varjanud, et projekti peamiseks eesmärgiks on minna mööda „parasiitlikest“ transiitriikidest Ida-Euroopas. Võib arvata, et 2005. aasta lõpul Gazpromi algatatud Vene-Ukraina gaasitüli oli kavandatud just Nord Streami vajalikkuse „tõestamiseks“.

Teisalt on Nord Streami projekt vaieldamatult tähtsal kohal kogu Venemaa uuemas energiastrateegias, mille eesmärgiks on ühelt poolt kasvatada Gazpromi majanduslikku haaret ja teisalt Moskva poliitilist mõju kogu Euroopas.

Pole midagi öelda, Venemaal on õnnestunud siiani kaunis märkimisväärselt oma eesmärke ka ellu rakendada. Justkui spiooniraamatute stsenaariumi alusel on Nord Streami projekti kaudu avalikult suudetud üles osta Lääne endisi tipp-poliitikuid, legaliseerida endise Stasi agente, pingestada Euroopa Liidu liikmesmaade omavahelisi suhteid ning lõppeks veenda kõiki, et Gazprom on võimeline oma kasvavaid tarnelubadusi ka täitma.

Õnneks pole Venemaa plaanid täielikult õnnestunud. Isamaa ja Res Publica Liidu selgest hoiakust kujunenud Eesti valitsuse positsioon on täna sama aktuaalne kui mõned kuud tagasi. Kuigi mõnelt poolt arvati, et Nord Streamile vastu astudes kaotame esiteks oma rahvusvahelist autoriteeti ning teiseks ei suuda me midagi mõjutada, on asjad läinud vastupidi. Eesti selge otsus on pannud veerema kivikesed. Euroopa Parlament on juba teinud kogu projekti maatasa tegeva otsuse. Ka näiteks Rootsi valitsus on sellel kevadel Nord Streami ehitusloa taotluse tagasi lükanud.

Formaalselt on üha kallinev Nord Streami projekt veel teostatav ning seda on kinnitanud ka Gazpromi nõukogu endine esimees, Venemaa president Dmitri Medvedev. Mõistagi on see võimalik vaid siis, kui see vastab ettenähtud keskkonnanõuetele ning rahvusvahelisest õigusest tulenevatele normidele. Selline on ka meie ning meie Läänemere partnerite positsioon.

Venemaa pole loomulikult oma jonni jätnud. Alles mõned päevad tagasi juubeldas Venemaa ajakirjandus selle üle, kuidas Balti riigid olla väidetavalt loobunud Nord Streamile vastuseisust ning kuidas ka kõige kriitilisem riik – Eesti, oli äsjasel Läänemere riikide valitsusjuhtide kohtumisel Riias lihtsalt vait.

Viimasel ajal on Nord Streami ja eriti Eesti valitsuse positsioonide suhtes elavat huvi üles näidanud Venemaa Strateegiliste Uuringute Instituut (RISI). Selle väidetavalt Vene välisluurele (SVR) lähedal seisva instituudi mitmed teadurid on püüdnud Eesti poliitikutelt ja ametiisikutelt uurida, miks ikkagi tegi Eesti valitsus läinud sügisel eitava otsuse Nord Streami uurimistaotlusele ning kas võiks eeldada selle positsiooni muutumist.

Samas kinnitab Nord Streami kaasus selgelt, kui hädavajalik on Euroopa Liidu ühine energiapoliitika ning selgem arusaam energiajulgeoleku tähtsusest mitte üksnes majanduslike vaid ka poliitiliste otsuste juures."

Miks me levitame stalinistide hulluseid?

Kohe kuidagi ei saa jääda ükskõikseks selle stalinistliku hulluse suhtes, mida me ise masohhistliku vabatahtlikkusega levitame. Kõigest paar päeva pärast Eesti leinapäeva avaldas Eesti Ekspress oma veebiruumis arvamuse Soome stalinistidelt, kelle loo sisu pole mõtet isegi mitte kommenteerida.

Neid vihkamisest nõretavaid mõtteid ei peaks küll me ise tiražeerima. Vähemalt nõnda tundub mulle Postimehe endise peatoimetajana. Hoopis tähtsamana näib mulle küsimus, miks teatavad mõjuagendid on viimasel ajal ilmselgelt aktiviseerinud? Mida tegelikult taotletakse sarnaste mõtete kirjapanemise ning levitamisega? Ning kas selles ei väljendu justkui kellegi soov tekitada segadust Eesti ühiskonnas või Eesti-Soome suhetes?

Kes iganes võiks sellele mõelda või seda loota (kui üldse), sellele võiks olla üheselt selge: taolised paskvillid ei suuda murendada ei Eesti sisekliimat ega ka Eesti-Soome suurepäraseid suhteid. Küll aga kinnitavad need lood veel, et kommunismi kuritegusid pole mitte kõikjal üheselt hukka mõistetud.

Muide, veel üks väike viide Ekspressi kodulehelt, kus rubriigis „Uudiseid välismaalt“ leiab miskipärast üksnes RIA Novosti venekeelsed uudised. Kas Venemaa ongi meie ainus välismaa, hea Ekspress?

Rosenbergi majas Vene-Lääne suhetest

Berliini südalinnas asuvas majas, kus Alfred Rosenberg pidas 1941. aastal plaane idaalade hõivamisest, peeti viimasel kahel päeval konverentsi teemal "Kas partnerlus Venemaaga peaks tugevnema või vähenema?".

Tegelikult on asi palju proosalisem. Selles ajaloolises majas, kus tegelikult enne Rosenbergi asus Jugoslaavia saatkond, asub juba pikki aastaid Saksamaa Välispoliitika Nõukogu. Viimase korraldusel trilateraalne (USA, Euroopa Liit ja Venemaa) konverents ka maha peeti.

Õigupoolest oli tegemist ühega paljudest Venemaa teemalistest üritustest, milliseid on pärast Dmitri Medvedevi presidendiks saamist eriti palju korraldatud. Selle kahepäevase ümarlaua eripära oli siiski selles, et osalemine oli vaid kutsetega ning esindatus nii USAst, Venemaalt kui Euroopast (eriti muidugi Saksamaalt) päris arvestatav.

Igatahes olid Berliinis koos USA ja Saksamaa välisministeeriumite ning Euroopa Komisjoni Vene-suunalise poliitika tipptegelased. Lisaks siis veela tuntud mõttekodalased, nõunikud (näiteks Barack Obama üks vanemnõunikest), president Medvedevile lähedalseisvad analüütikud. Euroopa kontekstis oli lisaks Saksamaale ühe inimesega esindatud veel Prantsusmaa, Poola, Soome, Holland ja Eesti.

Kuna üritus peeti Chatham House'i reeglite kohaselt, siis jätaks nimelised mõtteavaldused siinkirjutaja teada. Mõni vihje siiski. Esiteks NATO laienemisteema ning Euroopa julgeolekupilt. Täiesti ilmselt on NATO edasisest laienemisest kujunemas kogu kolmnurga (USA, Euroopa Liit ja Venemaa) lähiaegade pingeliseim küsimus. Paraku näib, et ühist meelt siin Läänes hetkel ei ole. Pigem hoitakse sinna poole, et Venemaad peaks kaasama, mitte isoleerima (nagu mõned näevad NATO laienemist Gruusiasse ja Ukrainasse).

Veelgi murettekitavam vähemalt minu arvates on aga see, et Medvedevi Berliini kõne järgselt on eriti Saksamaal idanema hakanud mõte euroatlandi julgeolekuvälja ümberkujundamisest Vancouerist Vladivostokini. Tõsi, sellesse suhtutakse veel väga ettevaatlikult, kuid samas ka ei välistata sellel teemal arutlemast.

Konverentsil mainiti otse, et selle "uue arhitektuuri" osaks peaks olema nn OSCE-2 kujundamine NATO mõjuvõimu vähendamise kaudu. Seejuures viitasid Moskva esindajad, et Venemaa naaberriigid peaksid olema pigem neutraalsed. Jutt siis eeskätt Ukrainast.

Veel üks teema, mis leidis suuremat tähelepanu, on Venemaa ja Euroopa Liidu uue koostööleppe kõneluste algus ning selle võimalik sisu. Samuti paljuräägitud küsimus "jagatud väärtustest". Uue leppe kõnelused algavad teatavasti 4. juulil Brüsselis. Näib, et kellelgi pole ülemääraseid lootusi selle leppe üle. Kõnelused ilmselt venivad pikaks (räägitakse kahest aastast), millele järgneb veel otsa ratifitseerimine. Sisu kavandatakse konstruktiivsuse põhimõttel (eriti oluliseks kujuneb energiakoostöö küsimus), kuid sellest ei puudu ka nn väärtuste rõhutamine.

Ja muidugi ei saanud üle ega ümber küsimusest, kes juhib Venemaad ning mis saab duost tulevikus. Teadjamad inimesed oskasid arvata, et esimene tõsine muutustehetk peaks aset leidma sellel sügisel. Eriti, mis puudutab Medvedevi iseseisvamat hoiakut Kremli administratsiooni liikmete osas. Samuti viidati, et eelolevad kaks aastat saavad määravaks Medvedevi tulevikule. Ei välistatud ei Medvedevi iseseisvumist, ega Putini tagasitulekut. Seega ikkagi "kohvipkasu jutud".

Uskumatu õhtu Berliinis

See, mis sündis täna õhtul Berliini südalinnas, on raskesti kirjeldatav. Õhtusöögilt hotelli jalutades jäi mulle mõnel hetkel küll mulje, et olen ainuke mitte-türklane Saksamaa pealinnas.

Tuhandete autode sireenid, lipud ning tänavatel jalutavad õnnelikud jalgpallifännid tähistasid kogu oma avalas siiruses võitu ülipõnevas mängus tšehhide üle.

Kohalikud küll räägivad, et eriti türklaste ja venelaste suured kogukonnad tähistavad jalgpallivõite Berliinis alati suure innuga. Ometi oli eilne sireenimeri ikka midagi väga erakordset. Huvitav, mis juhtub Tallinnas, kui Venemaa peaks võitma Rootsi?

Aga homme on juba uus päev ning siia Berliini ei toonud mind kaugeltki mitte jalgpall. Saksamaa välispoliitika nõukogu korraldusel leiab aset kahepäevane trilateraalne konverents Venemaa teemadel. Trilateraalne selles mõttes, et osa võtavad kolm delegatsiooni: Euroopa Liidust, Venemaalt ja Ameerika Ühendriikidest. Millest aga räägiti, sellest juba hiljem.

Medvedevil seos gaasimafiaga?

Sellise viite tegi läinud neljapäeval Ühendriikide Senati välisasjade komitee kuulamisel esinenud Roman Kupchinsky. Ta tuletas meelde, et Gazpromi nõukogu esimehena pidi Dmitri Medvedev olema hästi teadlik selliste hämarate vahendusfirmade nagu RosUkrEnergo väidetavast seotusest organiseeritud kuritegevusega. Lisaks on üks RosUkrEnergo endistest tegevdirektoritest Konstantin Tšuitšenko nüüd Medvedevi üks peamisi nõunikke.

Kupchinsky ütleb: "Was Medvedev aware of Gazprom’s alleged links to organized crime? Many observers believe that he was and chose to remain silent about it. I also believe that it is inconceivable for him not to have known the facts. The nexus of organized crime and government in Russia is not a new phenomenon, but today it has taken on an important geopolitical role. Russian organized crime, with the tacit support of the Kremlin, is playing a significant role in expanding the Kremlin’s economic hegemony throughout the former USSR and the Warsaw Pact countries."

Väga intrigeerival teemal - "Nafta, oligarhid ja võimalus - Kesk-Aasia energia Euroopasse" esinesid Senati mõjuka komitee (Barack Obama on selle komitee liige) ees veel Zbigniew Brzezinski, Leon Fuerth ja Zeyno Baran.

Brzezinski ütles näiteks oma kõnes, et Ühendriigid peaksid selgelt toetama Balti riike, Rootsit ja Poolat viimaste kartustes seoses Nord Streamiga. Samuti ütles president Carteri julgeolekunõunik, et Venemaa tegevus Gruusia suunal on eeskätt seotud püüdlustega saavutada kontrolli Lõuna-Kaukaasia torujuhtmete üle.

Euroopa Liit saab ka sellest kriisist üle

Iirimaa EI Lissaboni leppele on muidugi suur pettumus. Õigupoolest on see juba kolmas EI-referendum Euroopa Liidus viimase kolme aasta jooksul, mis kindlasti pärsib ühenduse sisemist enesekindlust ja võimekust tõsistele väljakutsetele edukalt vastata.

Täna taaspuhkenud kriisi Euroopa Liidus ei tohi kindlasti alahinnata. Tegelikult on negatiivsete uudiste limiit juba ammu täis, mistõttu ka Iirimaa referendumi tulemused ei lisa midagi head näiteks Euroopa majanduskliimale.

Kahjuks näitas ka Iirimaa referendum taas, et seesugune otsustusviis on küll kõigiti demokraatlik, kuid ei pruugi anda tegelikku vastust tegelikule küsimusele. Lissaboni leppe sisu jäi pigem tahaplaanile ning esile kerkisid siseküsimused. Nii nagu see oli ka Prantsusmaa või ka Hollandi referendumite puhul.

Igatahes on Euroopa Liidul ees tõsine olukorra analüüs ning võimalike lahenduste otsimine. Paljuräägitud plaan "B" küll puudub, kuid ma olen kindel, et ka nüüd suudab Euroopa Liit kriisist väljuda. Kahju on vaid sellest, et kaotatakse väärtuslikku aega.

Aga mis nüüd siis ikka edasi? Täna on Euroopa Komisjoni president Manuel Barroso ja võimalik, et hiljem ka Prantsusmaa ja Saksamaa kutsunud liikmesmaid üles ratifitseerimisprotsessi jätkama. Midagi taolist öeldi ka pärast Prantsusmaa ja Hollandi referendumeid paar aastat tagasi. Siis oli "lohutuseks", et eurovalimisteni oli veel aega.

Nüüd on seis mõnevõrra keerulisem ja aega otsustamiseks kindlasti vähem. Loomulikult pole välistatud, et kui Iirimaa jääb üksinda EI-riigiks, siis võib ka surve korduvreferendumiks või Iirimaa nn opt-out'iks tõsiselt kasvada. Nice'i leppe kogemus ju olemas.

Samas on Iirimaa EI tõsine löök Prantsusmaale, kes peab oma eesistumist alustama tõsise kriisiga. Teisalt on jälle hea, et 1. juulist lähevad juhtohjad ühenduse mõjukale liikmesmaale, kes nagu Saksamaa eelmisel kevadel, on kindlasti võimeline ka lahendusi pakkuma.

Järgmisel nädalal on koos nii välis- kui peaministrid, kellelt oodatakse selgeid sõnumeid reformileppe ning ühtlasi ka Euroopa Liidu tulevikust.

Opositsioon tulistab paukpadrunitega

Just praeguseks on vähemalt minule Riigikogu istung kestnud vahetpidamata rohkem kui 21 tundi. Veel on jäänud paar tunnikest ning siis saab juba teiste tööülesannetega jätkata.

Iseenesest on ju viimase ööpäeva sisse siin Riigikogu saalis mahtunud mitu päris olulist poliitilist otsustust (näiteks Lissaboni leppe ratifitseerimine või umbusalduse läbikukkumine keskkonnaministrile).

Enamiku ajast on aga võtnud opositsiooni tuim venitamine negatiivse lisaeelarve menetlemisel. Keskerakond ja Rahvaliit on kokku vorpinud pealt poolteisesaja muudatusettepaneku, mida siis ühekaupa koos 10minutiliste vaheaegadega läbi hääletatakse. Koalitsioonil oli ka kõige sügavamal öötunnil piisav häälteenamus.

Kuigi sarnast obstruktsiooni on siin varemgi kasutatud, tundub minu arvates opositsiooni (KeRa eeskätt) praegune käitumine pigem paukpadrunitega huupi tulistamisena. Et kuulake või vaadake, me oleme olemas. Ja ei midagi enamat.

Negatiivne lisaeelarve, mis eeskätt ju oluline riigi finantspoliitikas tasakaalu hoidmiseks, ei peaks olema nüüd küll sellise etenduse koht. Tegelikult annab opositsioon siin märku, et pooldab kokkuhoiu asemel laristamist ning vastutustundetut rahapoliitikat.

5 põhjust, miks öelda JAH

Mõne tunni pärast tuleb Riigikogus lõpphääletusele Lissaboni lepe. Senised arutelud on näidanud, et kõik kuus fraktsiooni toetavad leppe ratifitseerimist. Loomulikult ei välista see mõnda üksikut vastuhäält. Mäletatavasti Põhiseadusliku leppe kinnitamisel 9. mail 2006 oli Riigikogus 73 poolt- ja 1 vastuhääl.

Eesti saab täna 15. liikmesmaaks, kes on leppe ratifitseerinud. Mõneti on see ajalooline hetk, sest juba homme leiab aset kogu Lissaboni leppe ratifitseerimisprotsessi otsustavaim päev - Iirimaa referendum. Viimaste andmete põhjal on seis 50:50, kusjuures lõpptulemus sõltub valimisaktiivsusest. Mida rohkem on hääletajaid, seda suuremad on võimalused leppe pooldajatel.

Meenutuseks, et Iirimaa hääletas 2001. aastal Nice'i leppe vastu suhtega 53% vs 46%. Siis käis hääletamas vaid 35%. Pealegi oli ligi 15 000 sedelit kehtetud. Kuid jätame Iirimaa veel päevaks praadima.

Tõin alljärgnevalt välja 5 põhjust, miks Riigikogu täna Lissaboni leppe poolt hääletab. Neid JAH-põhjusi on mõistagi veel, kuid minu arvates olulisemad on järgmised:

1. Eesti huvides on tugev ja otsustusvõimeline Euroopa Liit, kus liikmesmaad suudavad efektiivselt oma erinevaid huvisid ühitada ning globaalkonkurentsis püsida. Seejuures eriti küsimustes, mis puudutavad ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, energiapoliitikat või ka siseturu avatumat toimimist.

2. Lissaboni lepe suurendab Euroopa Liidu õigusselgust ning otsustusprotsessi läbipaistvust.

3. Suurenevad korraga nii rahvusparlamentide kui Euroopa Parlamendi rollid.

4. Euroopa Liit saab edasi laieneda, mis on olnud ka meie üks prioriteete.

5. Lõppeks, Euroopa Liidu reformileppel puudub mõistlik alternatiiv. Ligi kümme aastat peetud vaidlusi sisereformi üle ilmselt teist lööki nii kergelt üle ei elaks. Pole välistatud, et Lissaboni leppe ebaõnnestumise korral võivad mõned asutajaliikmed survestada kahekiiruselist arengut. Meil oleks siis oht jääda tuumikust eemale.

Soome otsus on pisut kummaline

Helsingi administratiivkohtu tänase otsuse kohaselt on Soomes tütre juures viibival Vene inimõiguslasel, 67-aastasel Maria Kirbasoval jäänud aega üks nädal riigist väljasaatmiseni.

Kirbasova sai tuntuks juba 1989. aasta aprillis, mil ta rajas Sõduriemade liikumise. Hiljem on ta aktiivselt seisnud Tšetšeenia sõja vastu. Seega on tegemist kindlasti isikuga, kelle tegevus pole olnud mõistagi meeltmööda Venemaa tänasele eliidile.

Kindlasti ei taha ma siin sekkuda Soome siseasjadesse. Veelvähem võiks kahtluse alla seada Soome kohtu sõltumatust. Samas tundub päris kummaline, et mitmed Soome poliitikud, sealhulgas migratsiooni minister Astrid Thors, on avaldanud toetust haigele Kirbasovale ning tema soovile lubada võimalust viibida oma tütre juures Soomes.

Mul on hetkel raske öelda, millised oleks täpsemalt võimalused, kuid selles olukorras võiks näiteks Eesti pakkuda Soome kolleegidele abi delikaatse olukorra lahendamisel. Mõistagi on see ennekõike võimalik, kui Maria Kirbasova oleks ise võimalikest lahendustest seoses Eestiga huvitatud.

Kremli kriitikud kustutatakse ekraanilt

Vaadake hoolikalt seda pilti. Tegemist on videokaadriga eelmse aasta sügisel Vene telekanalil eetris olnud talk show'st. Mikrofoniga mehest vasakul käel näete kellegi jalgu ja kätt, kuid mitte enam keha ega pead. See kummitus on tegelikult majandusanalüütik Mihhail Deljagin, kes võttis saates kriitiliselt sõna Vladimir Putini aadressil.

Kremli poliittehnoloogid otsustasid pärast saate salvestamist Deljagini kustutada. Digitaalselt mõistagi. Nii nagu Stalini aegadel kaotati piltidelt põlu alla sattunud parteibossid (Sergei Kirov näiteks).

Kahjuks pole meedia suukorvistamine või enesetsensuurile allutamine mingi uudis kaasaegsel Venemaal. Ometi on ikka kirjeldatud meetodid liig mis liig. Kes soovib pisut enam sellel teemal lugeda, võtke ette The New York Times. Eriti soovitaks vaadata ka kommentaare artiklile, kus on sõna võtnud ka paljud venemaalased. Mõelge sellelegi, milline on meie kommentaariumite tase ajalehtedes.

Hiina ja Venemaa vormivad Euroopat

Postimehe vahel ilmus täna vaheleht Lissaboni leppe teemal. Kuna ülehomme hääletab Riigikogu leppe ratifitseerimise üle, siis oli see Riigikantselei initsiatiivil toimetatud üllitis igati ajakohane. Kirjutasin selles välispoliitilise nurga alt. Heaks juhuks toon selle lühikese loo ära ka siin.

"Tänane maailm kätkeb endas korraga väga keerulisi ning ohtlikke väljakutseid. Nende ulatus ja mõju on mõistagi erinevad. Samas on päris selge, et globaalsete teemadega suudavad üksinda hakkama saada vaid vähesed.

Euroopa Liidus on kujunenud viimastel aastatel sisuliselt konsensuslik arusaamine, et ükski liikmesriik eraldi ei ole täna enam suuteline rahvusvaheliste suurprobleemidega edukalt tegelema. Sealhulgas sellised hiiud nagu Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia on järk-järgult allutanud oma rahvuslikke ambitsioone Euroopa Liidu ühishuvide teenistusse.

Selles pole midagi imelikku, sest näiteks üksi Hiina ja India kiire moderniseerumine ning maailmapoliitika jõukeskustena esiletõus sunnib Euroopa Liitu pidevale enesetäiendamisele globaalses konkurentsis püsimiseks. Sama võime öelda ka autoritaarsesse tsüklisse taandunud Venemaa mõju kohta.

Kui siia lisada veel sellised teemad nagu energia- ja toidujulgeolek, kliimamuutused, illegaalne immigratsioon ja kuritegevus ning rahvusvaheline terrorism, siis paratamatult sunnib see liikmesmaid suurema ühisosa või koostoime otsimisele.

Tegelikult on Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika oma arengus alles väga varajases staadiumis. Vaevalt 15 aastat tagasi alguse saanud ühispoliitika kujundamine on tänaseks kahtlemata tublisti kosunud. Samas on 27 riigi positsioonide ja huvide ühtlustamine tihti muutnud ühenduse lõppseisukoha hambutuks ning ümmarguseks.

Loomulikult oleks päris naiivne arvata, et sedavõrd kireva huvidegamma, sisemiste iseärasuste ning diplomaatilise minevikuga riigid suurema valuta ühte sammu astuks. Eriti ilmekalt tõusis see esile hiljuti Kosovo iseseisvuse tunnustamisele eelnenud debattides. Sama võib öelda ka näiteks Euroopa Liidu väheses suutlikkuses olla aktiivne Lähis-Ida või Lõuna-Kaukaasia konfliktide lahendamisel.

Ometi on suundumus solidaarsema ja ühtsema välispoliitilise käitumise suunas ilmne. Näidet pole kaugelt otsida. Eelmise aasta aprillisündmused Tallinnas ja Moskvas näitasid ilmekalt, et Euroopa Liit on võimeline solidaarselt käituma.

Pole kahtlust, et Eesti on Euroopa Liidu liikmelisusega kasvatanud oluliselt oma rahvusvahelist kaalu. Kunagi varem pole meil olnud ka nii palju sõpru ja toetajaid kui täna. Mõistagi ei ole see antud lihtsalt liitumisleppega, vaid eeldab meilt ka täna pingsat ja pidevat tööd.

Eestil on kanda väikeriigina selge missioon Euroopa Liidu ühises välispoliitikas. Meie väärtuspõhisel diplomaatial on võimalus või isegi kohustus tasakaalustada Euroopa suurriikide sageli ehk liiga domineerivalt huvidele orienteeritud välispoliitikat.

Kõike seda silmas pidades on äärmiselt oluline toetada kõiki samme, mis aitaksid kaasa Euroopa Liidu ühise välis-, energia- ja julgeolekupoliitika efektiivsemaks ning järjekindlamaks muutmisele.

Üks võimalusi selleks on ratifitseerida Lissaboni leping, kus on senisest palju põhjalikumalt käsitletud Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika selgroo tugevdamist ja juhtimisskeemi selgemat edasiarendamist. Loomulikult ei lahenda see lepe kõiki probleeme, kuid ilma selleta hanguks meie võimekus globaalses plaanis sisemistesse vaidlustesse. See pole aga juba ühegi Euroopa Liidu liikmesmaa huvides."

Schumerile tuleb otsustavalt vastu seista

USA demokraadist mõjuka senaatori Charles Schumeri äsjane arvamuslugu The Wall Street Journalis kinnitab kahjuks üha rohkem Lääne vasakpoolses poliitvoolus levivat suhtumist: Ida-Euroopa julgeolek on vähematähtis kui Venemaa taktikaline kaasamine näiteks Iraani kontekstis.

Selline naiivne ning pinnapealne seisukoht vaid kinnitab, et USA demokraatidel pole veenvaid vastuseid globaalset julgeolekut mõjutavate teemade lahendamiseks. Ootaks väga, mida Barack Obamal on siin öelda.

Kahjuks näitab see Schumeri "mõttelend" veelkord, kui elujõuline on ikkagi Jalta mõttelaad või Chamberline'i pärand. Minu arvates võiksid Ida-Euroopa riigid kiiresti reageerida vähemalt Washingtonis asuvate saatkondade või koguni mõjukate kogukondade tasemel Schumeri lapsusele.

Jalta sobingud peaksid olema igaveseks minevik. Samas näeme, kuidas jõudsalt hoogu koguv realpolitik on jälle asumas vabade väikeriikide huve taandama. Seda ei tohiks mitte mingil juhul lubada.

Iirlaste otsusest sõltub Euroopa tulevik

Eeloleval neljapäeval leiab Iirimaal aset kauaoodatud ja Euroopa tulevikule ülioluline referendum Lissaboni lepingu üle. Iirimaa on teatavasti ainus Euroopa Liidu liikmesmaa, kus reformileppe osas vastavalt kohalikule seadusandlusele peetakse rahvahääletus.

Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on napp edumaa nendel, kes toetavad Lissaboni leppe heakskiitmist. Vastavalt täna avaldatud küsitluse tulemustele hääletaks nelja päeva pärast leppe poolt 42 ja vastu 39 protsenti iirlastest.

"Jah"-kampaaniale on tõsiseks ohumärgiks siiski teadmine, et leppe eitajate osakaal on viimasel paaril nädalal jõudsalt kasvanud. Samas on oluline lisada, et nende hulgas, kes kindlasti tulevad valima, juhivad "jaatajad" 9 protsendipunktiga.

Kõik Iirimaa erakonnad, välja arvatud vasakpoolne Sinn Fein (Gerry Adams), pooldavad Lissaboni lepet. Eks osati ole see referendum ka uuele peaministrile Brian Cowenile teatavaks usaldushääletuseks.

Tänaseks on Lissaboni leppe ratifitseerinud 14 liikmesmaad, nende seas näiteks Prantsusmaa, Poola, Saksamaa, Leedu ja Läti. Vahetult enne Iiri referendumit teeb oma otsuse ka Riigikogu. Kolmapäeval, 11. juunil hääletab Eesti parlament Lissaboni leppe heakskiitmise poolt. Kõik meie parlamendis esindatud kuuest fraktsioonist on sellekohase seisukohaga juba esinenud. Muidugi ei saa välistada, et mõni üksik "isemõtleja" oma fraktsioonile ka vastu hääletab.

Aga tagasi Iirimaale. Kui peaks siiski minema sedasi, et madala hääletusaktiivsuse puhul tuleb referendumil eitav tulemus, satub Euroopa Liit ikka väga tõsisesse oleluskriisi. Minigit varuplaani ehk Plaani B ei eksisteeri. Sisuliselt võib iirlaste "ei" anda võimaluse Euroopa Liidu tegelikuks kahekiiruseliseks arenguks.

Mõistagi hoiavad kõige enam hinge kinni prantslased, kes asuvad 1. juulil Euroopa Liitu juhtima. Mai lõpul koos kolleegidega Pariisis käies võis tõdeda, et Iirimaa "ei" lööks kogu Prantsusmaa eesistumise segamini. Samas võib see Pariisi sundida samas vaimus mõtlevaid riike enda ümber koondama ning Euroopa Liidu sisemist reformimist omakeskis arutama.

Eestile oleks Iirimaa "ei" kindlasti halb uudis. Meile on väga oluline, et Euroopa Liit suudaks oma tänases suuruses võimalikult efektiivselt ühispoliitikat kujundada. Just selleks on ka Lissaboni lepe parem, kui kehtiv Nice'i lepe.

Mõistagi ei lammutaks Iirimaa "ei" Euroopa Liitu, kuid sisereformi teistkordne läbikukkumine ei mõju kindlasti positiivselt. Eriti, kui arvestada neid globaalseid väljakutseid Venemaast toidu- ja kütusehindadeni, mis meid varitsevad.

Nüüd alles tegelik kampaania algab

Barack Obama võit pingelises eelkampaanias ning Hillary Clintoni kiire toetusavaldus talle tõmbasid lõplikult joone alla segadustele demokraatide leeris. Mis teiste sõnadega tähendab, et alles nüüd saab alguse tegelik heitlus USA presidendikoha pärast.

Obama edu ning Clintoni ühtsusele kutsuv toetus on muidugi demokraatidele viis kuud enne valimisi hea uudis. Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on Obamal mõningane edumaa John McCaini ees, kuid eks tegelikud vahekorrad alles hakka kujunema eelseisvate "kampaanialahingute" kaudu.

Mõistagi on järgmiseks oluliseks küsimuseks, kes saab ühe ja teise asepresidendikandidaadiks. Spekulatsioone on igasuguseid, kuid eks Obama ja McCaini erinevad profiilid luba ka päris üllatavaid lahendusi. Ootame ära.

Teiseks küsimuseks, mis määravad 4. novembri valimiste tulemuse, on muidugi kampaania peateemad. Demokraatidele on oluline, millisel määral suudab Obama oma CHANGE-jutule sisu külge pookida ning kuidas ta suudab kasvatada veenvust välispoliitilistes küsimustes. Vabariiklastele on seevastu tähtis, et McCaini ponnistused ei maetaks Bushi administratsiooni ebaõnnestumiste tõttu.

Ja loomulikult pole sugugi vähetähtis, kuidas kogu selles pakutavas kombinatsioonis käituvad nn muutuvosariigid (Ohio, Michigan, Florida jvm). Ka küsimus: kes on usutavam president, pole sugugi vähetähtis.

Meile siin Eestis on mõistagi kõige üldisemalt arvates tähtis, et presidendikampaanias jaguks ruumi ja aega ka välispoliitilistele teemadele, sealhulgas näiteks Euroopa julgeoleku ja Venemaa küsimusele. Nimetatud teemade lõikes kipub vähemalt praegu meile pisut arusaadavamaks kandidaadiks olema John McCain.

Eesti tegi Lätile ja Leedule tuule alla

Korvpallis. Ja päris kindlalt. Ja nii juba teist aastat järjest. Aga täpsemini on Baltikumi parim parlamentide korvpallimeeskond tõesti Riigikogul. Eile siin Kuressaares sai see veelkord kinnitatud.

Lätit võitsime 38:15 ja Leedut esikohamängus 47:24. Mänguaega oli 2x10 minutit. Seekordne Riigikogu koosseis pakub tõesti sellise valiku kogemustega mängijatest, kes minu hinnangul võiksid edukalt rinda pista ka maailmavõistlustel. Kui selliseid peetaks.

Aga eile tegid lätlastele ja leedulastele tuule alla ning tõid karika koju Indrek Saar, Hannes Rumm, Eiki Nestor, Ott Lumi, Hanno Pevkur, Leino Mägi, Peep Aru, Kalvi Kõva, Kalle Laanet ja siinkirjutaja.

Leedulased ütlesid mängujärgsel õhtusöögil, et üritavad pärast sügisesi valimisi siiski tugevama meeskonna kokku saada. Elame-näeme:)

Medvedev Berliinis erisuhet kinnistamas

Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi eilne visiit Saksamaa pealinnas suuri üllatusi ei pakkunud, kuid kinnitas Moskva ja Berliini teatavat erisuhet.

Alates Medvedevi presidendiks valimisest on see juba kolmas kõrgetasemeline kohtumine Venemaa ja Saksamaa tipp-poliitikute vahel. Liidukantsler Angela Merkel oli Moskvas 8. märtsil, seejärel väisas 5-päevase visiidiga Venemaad Suure koalitsiooni teine juhtfiguur, välisminister Frank-Walter Steinmeier ning nüüd siis Medvedevi esimene läänevisiit Berliini.

Seda erisuhte staatust kinnitas Medvedev ka eile kaudselt pressikonverentsil. Kõige muu hulgas rõhutas Medvedev muidugi Nord Streami olulisust Venemaa ja Saksamaa majandussuhetes. Sellega tehti veelkord selgeks, et tegemist pole mingi eraettevõtte konkreetse projektiga (nagu teinekord püütakse Nord Streami käsitleda), vaid ikka riiklike huvidega energiakoostöö vallas. Mis mõistagi on loomulik. Arvestades Venemaa välisluurele lähedalseisvate analüütikute aktiivsust viimasel ajal, siis Moskvale teeb tõsiselt muret Nord Streami ellurakendamise venimine.

Pikema kõne pidas Medvedev Berliinis poliitiliste ja ühiskondlike huvirühmade esindajatele. See väärib igatahes läbilugemist. Medvedevi retoorika ning positsioonid muidugi veenavad, et Venemaa uus president jätkab päris vankumatult oma eelkäija liini. Puudutagu see siis NATO laienemist, raketikilbi küsimusi või suhteid Euroopa Liiduga. Jutt ühistest väärtustest oli muidugi kena, kuid paraku ei ole Medvedev suutnud siiani sõnadest enamat.

Hetkel tundub, et Putini ja Medvedevi tandem on võtnud Euroopas sihikule peaasjalikult kolm riiki - Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Kõikjal on käidud (Putin Itaalias ja Prantsusmaal) ning kõikjalt näib lähtuvat Moskvale kaasatundvat joont. Heaks lakmuseks on siin mõsitagi NATO liikmelisuse tegevuskava andmise küsimus Georgiale ja Ukrainale.

Saksamaa ja lääneriikide hoiakuid Venemaa suunal saan ise üle kontrollida nädala pärast, kui Berliinis peetakse USA, Euroopa Liidu ja Venemaa kolmikkonverents.

USA Senat järgis Riigikogu eeskuju

Eile õhtul võttis USA Senat ühehäälselt vastu Georgia territoriaalset terviklikkust toetava ning Venemaa tegevust Abhaasias ja Lõuna-Osseetias teravalt tauniva resolutsiooni. Mõjukate senaatorite Joseph Bideni, Richard Lugari, John Kerry ja Joseph Liebermanni poolt mai algul menetlusse võetud resolutsioon pole küll Valgele majale kohustuslik järgida, kuid peegeldab selgelt Kongressi erakonnaülest suhtumist Venemaa pingekruvimisse suhetes Georgiaga. Kuu aega varem, 7. mail kiitis samasisulise resolutsiooni heaks Kongressi Esindajatekoda.

Sisuliselt kordas USA Senat oma resolutsioonis sama mõtteliini, mille oli oma avalduses aprilli lõpul välja öelnud ka Riigikogu. Kahjuks pole aga kuigi aktiivselt samas suunas liikunud Euroopa Liidu suuremad riigid ega nende parlamendid.

Paraku väljendub selles lääneriikide lõhestatus, kus ühed püüavad soovmõtlemisest pimestatutena mitte ärritada Venemaad, teised aga näevad Moskva tegevuses selget ohtu regiooni ja kogu Euroopa julgeolekule.

Viimaste nädalate sündmused kinnitavad, et NATO Bukaresti tippkohtumise tulemus (MAPi mitteandmine Georgiale ja Ukrainale) on pigem pingestanud olukorda Venemaa suhetes Georgia ja ka Ukrainaga. See aga peaks olema kinnituseks, et järeleandlik käitumine lootuses suhteid pehmendada või normaliseerida tulemusi ei anna. Kindlasti ei aita see pikemas vaates kaasa ka kestvate majandussuhete tugevdamisele, nagu ehk loodetakse mõnes Euroopa pealinnas.

Tegelikult peaks Euroopa Liit praegu väga aktiivselt sekkuma pingete lõdvendamisse ning konflikti lahendamisse Venemaa ja Georgia vahel. Seejuures on olemas väga hea alusettepanek ehk siis president Mihheil Saakašvili rahuplaan. Viimast on justkui moka otsast toetanud ka Venemaa peaminister Vladimir Putin.

Kus on Javier Solana? Mida teeb Benita Ferrero-Waldner? Kui Solana sooviks kasvõi teoreetiliseltki saada Euroopa Liidu tulevaseks "välisministriks", siis nimetatud teema käsitlemine jätab õhku ikka väga palju küsimärke. Solana võiks täna olla Euroopa erinevate huvide ühendaja ning aktiivne nägu Moskva ja Tbilisi vahel.

Olukord Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ümber on kahjuks aprilli keskpaigast järjekindlalt pingestunud, kusjuures Venemaa püüab rahvusvahelisi norme ja õigust rikkudes pidevalt Tbilisit provotseerida sõjalisele tegevusele. Georgial pole mõistagi muud varianti, kui neid provokatsioone vältida ning külmaks jääda. Senini on sõda puhkemata eeskätt tänu Saakašvili kannatlikkusele.

Kuid mida kauem jääb Euroopa Liit kõrvaltvaatajaks ning lubab Moskval jõhkralt oma ambitsioone kasvatada, seda keerulisemaks muutub ka pingete maandamine. Ja vastutus ei kipu langema mitte Moskva tegevusele, vaid lääneriikide tegevusetusele.

Bukovski usub vabasse Venemaasse

Täna pärastlõunal Riigikogus peetud paaritunnine ümarlaud, kus endise Nõukogude Liidu ühe tuntuima dissidendi Vladimir Bukovski osavõtul vaagiti Venemaa tänast päeva, oli väga sisukas ning mõtetele ärgitav.

Tänu Avatud Eesti Fondile Eestit külastav Bukovski pakkus tõepoolest hea mõtetevahetuse nii kohalolnud Riigikogu liikmetele (koos oli 15 saadikut) kui ka Venemaa teemal arvajatele nagu Vladimir Juškin, Karmo Tüür ja Raivo Vare.

Praegu Inglismaal elav Bukovski rääkis pühendumusega sellest, et Venemaa autoritaarsel teel on alternatiive. Ta kirjeldas Venemaa demokraatlike jõudude ühinemispüüdlusi ning tegevusi läbi eeloleva aasta. Bukovski ise, kes osales ka Venemaa viimaste presidendivalimiste kampaanias, on vabadusliikumise üks taganttõukajaid. Sõnaga: Bukovski usub vabasse Venemaasse.

Samas ta kirjeldas ka seda, kuidas KGBistlik eliit on aktiviseerinud oma mõjuagentide tegevust nii kodus kui eriti välismaal. FSB juurde olla loodud spetsiaalne allüksus M, mille ülesandeks on tegeleda Vene emigratsiooni ehk kogukonnaga üle maailma.

Bukovski oli kriitiline lääneriikide, eriti Euroopa liidrite lepliku vaimu suhtes, mis tegelikult mahitab Vene tänast eliiti agressiivsemale käitumisele. Tema meelest on äärmiselt oluline eriti Ida-Euroopa riikidel töötada ühiselt kommunistliku režiimi kuritegude rahvusvahelise hukkamõistu nimel. Just viimane on Bukovski meelest oluline saavutamaks teatavat enesepuhastuse võimalust Venemaal.

Igatahes oli tänane seminar üks viimaste aegade põnevamaid rahvusvahelisi üritusi Riigikogus, millist kogemust väärib kindlasti juba varsti korrata.

Kaia teeb Eestile suurt reklaami!

Kaia Kanepi suurepärane mäng Pariisis ning tema läbimurre maailma naistennise absoluutsesse eliiti on kahtlemata väga positiivne uudis. Eks seda oli ka oodata, sest Kaia tegelik võimekus polnud siiani ühel või teisel põhjusel vääriliselt ilmsiks tulnud.

Eesti on nüüdsest saanud juurde maailma särava sporditähe, kes nii nüüd Pariisis, kuid loodetavasti veel palju kordi edaspidigi teeb väga palju meie positiivse enesetunde kasvatamiseks ning lõppeks Eesti reklaamimiseks sellel väga populaarsel spordialal.

Põnev on seegi, et samal ajal kui Kaia murdis ennast naiste seas kaheksa parema hulka, tegi sama meeste hulgas noor lätlane Ernests Gulbis. Kahjuks pidi ta täna küll tunnistama Novak Djokovici paremust, kuid ilmselt on temalgi veel palju võite ees.

Veel üks iseseisvustest Medvedevile

Õed Morozovad avaldasid läinud reedel ajalehes The Wall Street Journal avaliku kirja Venemaa presidendile Dmitri Medvedevile, milles paluvad algatada iseseisva ja avaliku uurimise 1999. aasta septembris Moskvas ja Volgodonskis toimunud kortermajade plahvatuste üle.

Ühendriikides elavad Tatjana ja Aljona Morozovad kaotasid 9. septembril Moskvas Gurjanovi tänaval toimunud plahvatuses oma ema, Ljubov Morozova. Aljona pääses imekombel. Oma kirjas tuletavad nad meelde, et 292 inimelu nõudnud plahvatuste uurimine pole kuhugi jõudnud. Neli sõltumatut uurijat on tapetud.

"We have come to believe that our mother and neighbors were sacrificed for a political end: To justify the war in Chechnya and help Vladimir Putin become president the following year. Only an objective investigation could make us change this view," kirjutavad õed Morozovad ning pöörduvad president Medvedevi poole: "Mr. President, we are writing this open letter because we would like to believe that your ascent to the presidency will end this dark period in Russian history. You were not involved."

See on Kremlile väga tundlik teema. Vladimir Putin poleks saanud ilmselt 2000. aastal presidendiks, kui poleks olnud Tšetšeenia sõda ning seda provotseerinud kortermajade plahvatusi.

Nüüd on president Medvedev rääkinud õigusriigi tugevdamisest ja õiguskaitsekorra reformimisest. Need on lootustandvad sõnad, kuid paraku eeldavad ka väga konkreetseid samme. Lisaks poliitvangide (Hodorkovski ja teised) teemale lisandub nüüd siis veel surve uurida viimase kümnendi suurimaid ja hämaramaid terroriakte, nagu seda oli kortermajade õhkulaskmised.

Kahjuks näitab senine kogemus, et sarnased kirjad või pöördumised jäävad tähelepanuta. Kui see on nii, siis peaks ka Medvedevi kuvand leidma vastava hinnangu. Illusioone ja soovmõtlemist, kui seda keegi evib, peaks iga päevaga jääma vähemaks.