laupäev, 31. mai 2008

Euroopa suur dilemma

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel teatas oma tänases raadioläkituses rahvale, kui väga ta ootab eeloleval neljapäeval Berliini visiidile saabuvat Venemaa presidenti Dmitri Medvedevit. Ikka selleks, et süvendada Saksamaa ja Venemaa häid strateegilisi suhteid.

Nii Merkel kui äsja Tallinna külastanud Prantsusmaa peaminister François Fillon (pildil koos autoriga reedel Riigikogus) rõhki uvad väga selgelt majanduslikele huvidele suhetes Venemaaga. Fillon ei varjanud Tallinnas, et usub Venemaa suundumist õigusriigi ja vabaturumajanduse suunas.

Seepärast tuleb ka panustada majandussuhete edendamisele ning poliitiliste suhete normaliseerimisele, pakkus Fillon. Sama meelt näib olevat ka Merkel. Nii üks kui teine ei taha omakorda eriti vabalt arutleda NATO edasise ittalaienemise ehk siis julgeolekupoliitilistel teemadel, kuna kardavad Venemaa isoleerimist.

Siin aga peitubki Euroopa suurte tõsine dilemma. Prantsusmaa kaubavahetus Venemaaga kasvas 2007. aastal kolm korda. Saksamaa on aga Venemaa suurim kaubanduspartner Euroopas. Kümnetesse miljarditesse eurodesse ulatuvad kaubanduslepingud on tõsised huvid. Ükski tõsiseltvõetav poliitik ei saa seda eirata.

Ka meil Eestis on kosta arvamust, et poliitikud ei hooli majandushuvidest Venemaaga. Võib olla mõnes üksikus juhtumis on emotsionaalsust olnudki ehk liiga palju nende poolt, kes täna valitsusvastutust kannavad. Kuid samas ei saa ega tohi majandushuve muuta absoluutseks mõõdupuuks. See tähendaks meile ja kogu Euroopale ohtlikku killustumist, sest just ühised väärtused ja põhimõtted tagavad meie ühistegevuse edukuse.

Venemaa pole täna demokraatlik õigusriik. Peaminister Putin andis Pariisis mõista, et NATO laienemine tähendab nähtamatute Berliini müüride taasrajamist. Moskvas käib juba nädalaid aktiivne rünnak TNK-BP naftakompanii vastu. Venemaa ei hooli rahvusvahelisest survest ning suurendab jätkuvalt oma sõjalist kohalolekut Abhaasias.

Kas me peaksime need nüansid lihtsalt tähelepanuta jätma, et rahulduda lühiajaliste kasumitega? Kindlasti mitte. Vastasel juhul me kordaksime nende poliitikute vigu ajaloost, kes "rahustamispoliitika" lootuses kaugemad strateegilised julgeolekuhuvid hooletusse jätsid.

Eestil on kanda väikeriigina selge missioon Euroopa Liidu ühises välispoliitikas. Meie väärtuspõhisel diplomaatial on võimalus või isegi kohustus tasakaalustada Euroopa suurriikide sageli ehk liiga domineerivalt huvidele orienteeritud välispoliitikat.

reede, 30. mai 2008

Hero or Henchman

Sellise pealkirja all ilmus tänases The Moscow Timesis kaks arvamuslugu Arnold Meri protsessist ja selle lahtimõtestamisest. Üks nendest kuulub Vene Riigiduuma saadikule Ilja Ponomarjovile, teine mulle. Lisaks otseviitele panin oma teksti ka siin üles.

In recent days, the court proceedings in the small Estonian town of Kardla, where Arnold Meri stands trial for crimes against humanity, have gained much attention in the Russian press.

Unfortunately, this case reveals dramatically how biased and truth-fearing the media landscape of Russia is today. Naturally, no word is spoken or written about the fact that Meri is accused of carrying out deportations under Estonian legislation and international law.

The Russian media only proclaim that Meri was given the Hero of the Soviet Union award and that, in their view, the court case of the 88-year-old veteran is only a political trial orchestrated by the Estonian authorities. It is all supposed to serve the purpose of "rewriting" the outcomes of the World War II, we are told.

Following this logic, it might be assumed that all heroes of the Soviet Union enjoy a life-long immunity and can kill, rape or deport with impunity. It is sad if this is the contemporary Russian view of the rule of law.

There is no statute of limitations on crimes against humanity. It is not important who committed them and when. Eleven persons accused of crimes against humanity have been convicted in Estonia from 1995, eight of whom participated the deportation of civilians in the 1940s. Even the European Court of Human Rights in its decision of Jan. 17, 2006, supported the Estonian court practice of trying and prosecuting crimes against humanity.

Meri is accused of carrying out deportations of 251 people -- mostly women and children -- from the Estonian island of Hiiumaa on March 25, 1949. On that day, the Soviet occupation forces deported altogether 20,000 people from Estonia. Unfortunately, that was not the only tragedy in the sufferings of the Estonian people in the 1940s.

A similar episode occurred on June 14, 1941, when the People's Commissariat for Interior Affairs of the Soviet Union organized the deportation of more than 10,000 residents of Estonia, among whom nearly 5,000 women and 2,500 children. More than 3,000 of them were sent directly to prison camps, where the majority were killed or died.

For most Russians, the Soviet Union's victory in World War II, which is officially called the Great Patriotic War in Russia, has been elevated to the single most important historical event. No one today questions the importance of the Allies' defeat of Nazism. What raises concerns, however, is that the victory over Nazi Germany is told in rigorous black-and-white terms. We know that history is a growing collection of narratives with countless nuances. No historical event occurs in a vacuum. This is true for the Great Patriotic War, and it is important to analyze all of events that preceded and followed the war.

I am convinced that many Russians are more knowledgeable and balanced than the ruling elite in analyzing and interpreting World War II and its aftermath.

Deep wounds in the memory of nations heal very slowly. The feelings of distrust and even hatred can be easily fomented and manipulated. It is very difficult to earn respect by trampling on the truth, and leaders who try to stifle the historical sense of entire nations with this peculiar weapon of history are doing a terrible disservice to their citizens, the consequences of which may be irreversible.

neljapäev, 29. mai 2008

Mis saab meie toiduhindadest?

Ajal, mil diislikütus Tallinnas on inimeste sissetulekuid arvestades kallim kui näiteks Pariisis, ei väsi ilmselt keegi küsimast, kaua need hinnatõusud meid veel vaevavad? Kes oleks suutnud ennustada, et 100 dollarit naftabarreli eest on tänaseks juba kauge minevik. Või, et mida arvate nendest ettekuulutustest, et aasta lõpul maksab sama kogus juba 200 dollarit. Igatahes ei oska ükski analüütik kindlamat prognoosi pakkuda.

Kas otseselt või kaudselt, kuid energiaturul toimuv on mõjutamas ka toiduainete maailmahindasid. Korra sellel teemal juba siin kirjutasin. Nüüd tahaks lihtsalt osutada ühele väga huvitavale uuele materjalile.

Äsja avaldatud mahukas raport põllumajandussaaduste hinnaväljavaadetest ("OECD-FAO Agricultural Outlook 2008-2017") lähema kümnendi jooksul midagi lohutavat ei paku. Sisuliselt nii nagu energiasektoris nii ka toiduainete puhul on odava hinna ajastu vähemalt määratavaks ajaks lõppenud.

Kuigi tururegulatsioon eeldab ka hinnalangusi, näevad analüütikud tulevase kümnendi puhul siiski keskmisest kõrgemat hinnataset. Mõned näited. Võrrelduna viimase kümnendiga peaks 2017. aastaks veise- ja sealiha hind kasvama viiendiku, suhkur 30 protsenti, nisu, mais ja piimapulber 40-60 protsenti, või rohkem kui 60 ning toiduõli 80 protsenti. Seejuures tuleb tähele panna, et nende arvutuste aluseks on võetud naftahind 104 dollarit barreli eest.

Turu selline volatiilsus ja etteennustamatus teevad kindlasti raskeks pikaajaliste rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete sõlmimise. Ehk teisisõnu, mida aeg edasi, seda tõsisemaks muutub toidujulgeoleku küsimus.

kolmapäev, 28. mai 2008

Eestil on Prantsusmaaga hea koostöövaim

Midagi pole öelda - vaatamata mitmetelegi erimeelsustele valitseb Eesti ja Prantsusmaa vahel väga hea koostöövaim ning poliitikute tihe suhtlus. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni eilsed ja tänased kohtumised siin Pariisis vaid kinnitasid seda tõsiasja.

Meie seekordse visiidi ajastatus on peaaegu kümnesse, sest Prantsumaa on aktiivselt valmistumas eesistumiseks. Kõik teemad - energia- ja kliimapoliitika, kaitsepoliitika, immigratsioon ning ühine põllumajanduspoliitika, on mõistagi Euroopa Liidu "kuumad kartulid".

Eriti põnev saab olema muidugi kaitse- ja julgeolekupoliitika edasiarendus, kus Pariis tahab sisse võtta aktiivse juhtpositsiooni. Eelseisvates aruteludes on mõistagi tähtis, et Euroopa Liidu tõsiseltvõetavuse kasvatamise tuhinas ei tekitataks koormavat dublaaži NATOle.

Aga sellega pole Prantsuse nädal veel läbi. Juba reedel peame Tallinnas kohtumise Prantsusmaa peaministri Filloniga, kes jõuab 24 tunniga käia nii Eestis kui Soomes.

esmaspäev, 26. mai 2008

Prantsuse nädal

Pole midagi öelda, sellest nädalast saab tõepoolest Prantsuse nädal. Homme hommikul võtame kolleegidega Euroopa Liidu asjade komisjonist ette kahepäevase töövisiidi Pariisi. Eesmärgiks on tutvuda Prantsusmaa peagi algava eesistumise prioriteetidega ning tutvustada omalt poolt Eesti seisukohti kõige olulisemates Euroopa Liidu poliitikavaldkondades.

Pean ütlema, et prantslastega on meil viimastel aastatel kujunenud päris hea läbisaamine ja kontaktide tihedus annab silmad ette teistele Euroopa suurriikidele. Loomulikult ei tähenda see korraga seda, et kõiges nõustume, kuid võimalusi teemade läbivaidlemiseks on piisavalt. Üks sellistest siis ongi meie eelseisev töövisiit.

Kuid sellega nädal ei piirdu. Kolmapäeval peaks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy oma visiidil Poola pealinna Varssavisse teatama, et tööjõu vaba liikumise piirang Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele kaob juba järgmisel aastal. Algselt oli selleks tärminiks Pariis pakkunud 2010. aastat.

Ja see pole veel kõik. Neljapäeva õhtul saabub Eestisse visiidile Prantsusmaa peaminister François Fillon. Põnev on see, et samal päeval jõuab ta enne Pariisis kokku saada Venemaa vastse peaministri Vladimir Putiniga. Meie kohtume Fillion'iga algab aga reede hommikul Riigikogus.

Põhja-Kaukaasia püssirohutünn

Kogu üldise meediavoo taustal on viimasel ajal suhteliselt vähe tähelepanu pööratud sellele, mis sünnib Põhja-Kaukaasias. Täpsemini on peaasjalikult Vene nuditud uudiste kaudu meieni jõudnud küll sõnumeid sellest, et ühes või teises Põha-Kaukaasia vabariigis on toimunud relvastatud kokkupõrkeid, kuid selle taust või omavahelised seosed pole leidnud pikemat kajastamist.

Ajakirja "Maailma Vaade", mille värske number on just ilmunud, palvel püüdsin omalt poolt lühidalt kokku võtta, mis minu arvates seal sündimas on. Kindlasti on see vaid pelk sissevaade väga keerulisse teemasse, kuid arvestades 2014. aasta Sotši taliolümpiat või ka äsjast pingete süvenemist Moskva ja Tbilisi vahel vajab see teema ehk meilgi pisut enamat läbivaidlemist.

Lisaks siinkirjutaja loole võib "Maailma Vaate" mahukast numbrist leida mitmeid põnevaid lugusid nii meie kui Euroopa autoritelt. Seega head lugemist ja kaasamõtlemist!

pühapäev, 25. mai 2008

Võrkpall on tõesti võrratu!

Eesti võrkpallikoondis tegi täna tõesti ajalugu. Kahjuks ise olin autos teel Lätist tagasi koju ega saanud seda mängu ise näha, kuid emotsioon on muidugi võimas.

Montenegro pakutud kingitus kasutati kõige dramaatilisemal ja meeldejäävamal moel ära. Ka upitab eestlaste tänane võit võrkpalli meie kõige edukamaks meeskonnaalaks. Ehk väravpall võiks olla samale tasemele lähedal, samas kui jalgpallil või korvpallil on veel kõvasti kasvada või lihtsalt õnne vaja.

Igatahes suutsid võrkpallurid kummutada selle arvamuse, et eestlastel pole tänapäeval asja meeskonnaalade suurvõistlustele. Kui ma ei eksi, siis viimati tegid meie korvpallurid imet 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel 6. kohaga.

Kui võrkpallis läks meil hästi, siis Sopoti-laadseks lauluvõistluseks kujunenud Eurovisioonil tuli leppida karmi kõrbemisega. Kuid sellegipoolest ei jaga ma preili Evelyn Sepa arvamust, kes Kreisiraadio esituse maapõhja tallas. Evelyn on vist unustanud, kes ja kuidas laulu Serbiasse saatis. Aga nõus olen sellega, et vaatamata kõigele ja väga nadile edasipääsemisvõimalusele (kehtiva hääletussüsteemi juures) tuleks sellel lauluvõistlusel ikka osaleda.

laupäev, 24. mai 2008

Jurmala jutud

Iga aasta mai lõpus Jurmalas peetav "Balti foorum" on üks iselaadne üritus. Sisuliselt on tegemist Moskva ühe sõpruskonna kogunemisega, kes teavad teineteist oma paarkümmend aastat ning on käinud Jurmalas viimased kümme aastat. Seltskonna vaimseks isaks on Igor Jürgens, kes on viimasel ajal tuntud ka kui president Medvedevile reformiprogrammi pakkuja.

Kahepäevasel konverentsil räägiti Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest (selles blokis esinesin ka mina), energipoliitikast, Venemaa suhetest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, Venemaa enda tulevikust.

Midagi väga üllatavat konverents ei pakkunud. Venemaa esindajad (alates Irina Hakamadast ja lõpetades Aleksei Puškoviga) rääkisid suhetes Läänega eeskätt majandushuvidest ning hoidusid väärtusteemasid (a la õigusriigi teema) puudutamast. Positiivne oli siiski see, et Venemaa poolt kõlas ka arvamus, et ajalugu võiks taanduda vahetust päevapoliitikast. Kusjuures võimalusena viidati kuritegude eest vabandamist, nagu seda on tehtud Tšehhi ja Ungari puhul.

Võib olla ehk kõige märkimisväärsem oli hoopiski Washingtonis asuva Nixoni keskuse juhi Dmitri Simesi esinemine. Mainitud Moskva sõpruskonna hea tuttav Simes kandis ette ka siin blogis juba tähelepandud leviva trendijutu, mille kohaselt on Lääne ja Vene suhetes valitsevates pingetes süüdi NATO ja Euroopa Liidu laienemine.

Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on toonud nendesse liitudesse oma negatiivse ajaloomälu ning väidetavalt kasvatanud seeläbi oluliselt Vene-vastast meeleolu. Lisaks rääkis ta arusaamatult Georgia territoriaalsetest (!?) probleemidest Venemaaga ning oli kindel, et Ukrainat ja Georgiat ei tohiks kindlasti NATOsse lubada. Arvesse tuleb ju võtta ka Venemaa huve, rääkis Vene juurtega Simes.

Võtsin Simesiga diskuteerida, küsides muuhulgas, et miks ta oma analüüsis jätab kõrvale Venemaa viimaste aastate sisearengu. Ka Rootsi tuntud diplomaat Rolf Ekeus tuletas Simesile meelde, et Venemaa võiks loobuda imperiaalsetest ambitsioonidest ning suhted kindlasti muutuvad normaalsemaks.

reede, 23. mai 2008

Riigiduuma ei mõista õigusriigi aluseid

Venemaa Riigiduuma tänane ühehäälselt (poolt olid 426 saadikut) vastuvõetud avaldus seoses Arnold Meri kohtuprotsessiga on kahjuks taaskordseks kinnituseks, et Moskvas ei mõisteta või ei taheta mõista õigusriigi toimimise aluseid.

Täpselt nii, nagu Aleksandr Litvinenko juhtumi puhul ründas Moskva Briti kohtusüsteemi politiseerituses, nii püütakse Eesti õigussüsteemi tembeldada poliitiliste tellimustööde tegijaks.

Teisipeävases blogiloos ma juba viitasin Eesti-Vene suhete pingete ühele peategurile - ajaloole ehk täpsemini selle kasutamisel poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Venemaa on võtnud ette omamoodi ristiretke ajaloo "ümberkirjutajate" (eeskätt Balti riigid, aga ka Ukraina, Poola ja mõned teised Ida-Euroopa riigid) vastu, et kaitsta oma Võidu puutumatust. Ühtlasi muidugi püütakse naeruvääristada kohtuprotsesse, mis käsitlevad inimsusevastaseid kuritegusid.

Selleks sobivad ka kõige primitiivsemad propagandavõtted (kangelase teema muidugi veel eriti magus), nagu me oleme juba harjunud kogema. Kahjuks tähendab aga Venemaa järjekordne massiivne propagandalaviin, mis on suunatud meie Euroopa partnerite mõjutamiseks, Eestile kannatliku ning järjekindla selgitustöö jätkamist.

neljapäev, 22. mai 2008

Medvedevi Venemaa kardab tõde

Venemaa sõjaväeprokuratuuri keeldumine Katõni veretöö uurimise materjalide avalikustamisest, mida kohtu kaudu nõuavad Poola hukatud ohvitseride sugulased, viitab kahjuks tõsiasjale, et Moskvale tunnustab vaid valikulist tõde.

Ajal, mil Vene ajakirjanikud on saadetud kampaania korras Arnold Meri kohtuasja suureks ja kõveraks puhuma, ei võta Moskva ise ette ühtegi sammu ajaloo võigaste inimsusevastaste kuritegude uurimiseks, nagu seda peegeldab suhtumine Katõni veretöösse.

2005. aastal sõjaväeprokuratuuri poolt lõpetatud ja salastatud uurimine Katõni asjus kätkeb endas 183 toimikut, nendest 116 sisaldavad riigisaladust. Huvitav, milline riigisaladus võiks seal siiski varjul olla? Kas mitte see, et selle võika veretöö detailides on kirjas täidesaatjate nimed, kes siiani on karistamatust nautinud?

Igatahes on Katõni küsimus (eriti veel Wajda filmi linastumise eel), nagu siingi varem kirjutanud olen, muutumas üheks president Medvedevi testimiseks. Kui ta tahab olla liberaalsem kui Putin, siis ajalugu ei peaks ta nii kiivalt kartma.

kolmapäev, 21. mai 2008

Georgia valimistel võitis Georgia

Georgia tänaste parlamendivalimiste peamine tulemus on nende toimumine. Eriti veel, kui arvestada, millise välise surve tingimustes need toimusid. Ka täna hommikune bussitulistamine Abhaasia lähistel on viide jõududele, kes näeksid Georgia sisemisi arenguid pigem kaose suunas.

Lävepakuküsitlused annavad veenva võidu president Saakašvili erakonnale. See peaks tähendama, et lähematel aastatel Tbilisi poliitika püsib stabiilsena. Samas võib liidererakonna suur edu mõjuda toimeka opositsiooni tekkimisele negatiivselt.

Viimane ongi jätkuvalt suurimaks väljakutseks nii presidendile kui tema erakonnale. Kui Georgia suudaks turbulentse tänavapoliitika suunata parlamenti, nagu see on õnnestunud Ukrainas, siis oleks ka välise manipulatsiooni võimalused väiksemad.

Igatahes peaksid tänased valimised ja nende tulemused veenma neid, et Georgia on teinud tõsise sammu edasi riigi demokratiseerimisel. Midagi taolist poleks olnud päriselt võimalik veel viis aastat tagasi. Täpselt sama kehtib ka Ukraina kohta, kus sisemised vaidlused pole kuigivõrd väiksemad.

teisipäev, 20. mai 2008

Eesti-Vene suhete komistuskivi

Mis on Eesti-Vene suhetes tänaseks suurimaks komistuskiviks? Eesti poliitiline eliit ja selle teenistusse rakendunud ajakirjanikud, nagu pakub Rein Veidemann tänases Postimehes või hoopis Venemaal võimu eviva eliidi seos endise KGBga?

Tegelikult ei üks ega teine. Suurimaks takistuseks ning üldiselt madala usaldusfooni loojaks on kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. Otsati on tegemist objektiivse paratamatusega (ajalugu ju ei muuda), kuigi eriti jõuliselt on see tunnetatav viimase kümnendi jooksul. Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures suurimaks lahutajaks on kujunenud ajalugu. See teadmine jätab kahjuks tänastele poliitikutele nii Moskvas kui Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.

Viimaste päevade uudised reageeringutest Moskvas Läti dokumentaalfilmile The Soviet Story, Eesti lipu rüvetamisest Peterburi võiduparaadil või Venemaa massimeedia propagandistlik tähelepanu Hiiumaal jätkuvale Arnold Meri kohtuprotsessile on vaid järjekordsed viited sellele, kuidas identiteedilugude peamine kujundaja - ajalugu ehk täpsemalt erinev ajalootunnetus, meie tänaste suhete tausta vormib.

Isegi siis, kui me püüaks taandada ajaloo oma poliitilise debati päevakorrast (nagu seda sooviksid Veidemanni mõttekaaslased), ei kao Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama. Kui siia lisada veel kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid Eesti ja Venemaa vahel kipub jätkuvalt olema liiga palju. Umbes sama on seis ka Venemaa suhetes teiste Balti ja Ida-Euroopa riikidega.

Meie probleem seisneb selles, et Lääne-Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused enda tõe seletamisel või ka suhete pingepõhjused Venemaaga meie sõprade hulgas ähmaselt mõistetavaks. Kuid see ei tähenda, et me peaksime oma sammud tagasi pöörama. Pigem vastupidi.

Samas olen jätkuvalt veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdlema poliitiliste suhete mitmekesistamisele Venemaaga. Nagu varem olen juba maininud, mingit võlukepikest suhete kiireks normaliseerimiseks pole olemas.

Üheks sammuks, mida saaks Riigikogu astuda, on parlamentaarsete kontaktide kasutamine. Loodetavasti töötab positiivses suunas ka Riigiduuma majanduskomisjoni liikmete tuleval nädalal kavandatud visiit Tallinna. Samuti võiks nii sõprusrühm kui väliskomisjon värskendada suhteid oma kolleegidega Venemaal. Minu enda senine kogemus Riigikogus räägib seda, et vaatamata nende kokkusaamiste madalale kasutegurile on avatud rääkimine ka kõige teravamates küsimustes parem tobedast põrnitsemisest.

Aga lõpetuseks loodan, et see teema leiab kajastust ka homme tutvustatavas sotsiaalteadlaste raamatus, mille autorid on tegemas katset lahata aprillisündmuste juurestikku.

esmaspäev, 19. mai 2008

Kellele kuulub minu blogi?

Mihkel Muti tänane Postimehe kolumn blogidest on talle omaselt sisukas ning mõtlemapanev. Kindlasti vajab tõsisem pool (pean siin silmas selgete autoritunnustuega ajaveebe) meie blogimaailmast aegajalt korralikku ja kriitilist analüüsi.

Muti kolumni läbiv küsimus on blogilugude, eriti siis poliitikute kirjete kuuluvus. Keda poliitik ikka esindab, kui oma blogis sõna võtab? Ja kas see on ikka päris sõnavõtt või lihtsalt niisama sooja auru väljalaskmine?

Kindlasti on ajaveebid oma olemuselt erinevad. Nii nagu igal autoril on oma käekiri ning igal poliitikul eeldatavalt ka oma profiil, nii on ka nende avalikud esinemised, sealhulgas siis blogimaailmas osalemine erinev.

Oma loos toob Mutt suvalise näite minu blogile viidates (mille eest olen talle muidugi tänulik:)). Ta küsib: kellele kuulub seisukoht, kui selle siin kirja panen? Kas see on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe (Mihkel arvab eklslikult, et olen väliskomisjoni aseesimees:)), IRLi fraktsiooni liikme, lihtsalt poliitiku või poliitikahuvilise oma. Retooriliselt võiks lisada, et kas siin esindan veel ehk ka oma golfi- või jalgpalliklubi või laiemalt Harju- ja Raplamaa valijaid?

Tegelikult on see pseudoküsimus. Iga inimene, eriti siis veel poliitik, peaks oma sõnade eest vastutama (vähemalt ideaalis) ning eelkõige on väljaütlemine seotud tema endaga. Tõsi, valitsuse liige on suurema piiratusega kui parlamendisaadik. Samas väärib mainimist, et kui poliitikul on konkreetne volitus rääkida teiste nimel, siis on selleks olemas ka vastavad vahendid ja formaadid (ametlikest pressiteadetest pressikonverentside ja avaldusteni välja).

Blogimaailm on kindlasti suhteliselt uus nähtus meie arvamusmaastikul. Samas pole Eesti poliitikud blogimises kaugeltki jalgratta leiutajad, kuna see on poliitikute hulgas rahvusvaheliselt väga levinud. Ka mina sain oma blogi alustamiseks 2006. aasta novembris tuge ja kindlust Rootsi praeguse välisministri Carl Bildti kogemusest.

Loomulikult on tõsine vahe, kas blogi peab näiteks poliitik või hoopis diplomaat või ehk isegi eriteenistuste kaastöötaja. Avalikkuse määr ühe ja teise töös on kindlasti erinev ning ka töö enda iseloom erinev. Seega päriselt võrrelda välispoliitikas tegutsevat poliitikut ja diplomaati ei saa.

Küll olen nõus sellega, et teinekord on poliitikud ja mitte ainult blogikanalit kasutanud labaselt õelate ning pelgalt pisiintriigile õhutavate mõtete levitamiseks. Kuid see on ka loomulik, sest issanda loomaaed on ju sedavõrd kirju:) Tegelikult on blogimaailma suurimaks teeneks operatiivsete arvamuste paljususe tekitamine ning erinevate väiksemate või suuremate debattide alustamine. Ka võimaldab see poliitikul olla tunduvalt avatum ning vahetum.

Ise võin Mihklilegi kinnitada (kuna ta seda küsib), et kõik, mida siin blogis kirja panen, olen kasutanud või valmis kasutama kõikides avalikes sõnavõttudes või poliitilistes esinemistes. Seega ei kirjuta ma siia midagi, mis minu enda põhimõtete või tõekspidamistega mingil moel vastuollu läheks. Ka ei leia siit mingeid riigisaladusi:)

Kindlasti on ajaveeblus pisut erinev meediakanal, kui traditsioonilised meediainstitutsioonid (MSM) - tele, raadio, ajalehed. Interneti leviku ja kättesaadavusega on personifitseeritud blogide (sealhulgas poliitikute blogide) mõju oluliselt laienenud ja tõenäoliselt laieneb veelgi. Kogu seda nähtust on maailmas laialt analüüsitud juba aastaid. Mõned näited leiate siit või siit. Või et, mis on kümme põhjust, miks poliitikud võiksid või peaksid blogima.

Eestis lisandub siia kindlasti ka see tegur, et meil on võimalik internetihääletus valimistel. Viimaste Riigikogu valimiste eel me juba nägime esimest "blogipurset". Püsivaid kirjutajaid on täna siiski vähem, kuid eeldatavalt tuleb uusi katsetajaid pidevalt juurde.

Ja veel. Lõpetuseks tahan üle kinnitada sellegi, et kõik, mis siin ajaveebis kirjas, on kirjutatud autori enda poolt. Kuna oskan kirjutada, siis ei vaja siin kellegi abi. Teisiti poleks ju see ka tõsiseltvõetav blogi, vaid pressiteadete seinaleht:)

pühapäev, 18. mai 2008

Medvedevi iseseisvustest on Hodorkovski

Täna juba üheteistkümnendat päeva Venemaa presidendiametit pidava Dmitri Medvedevi suurimaks iseseisvustestiks saab Mihhail Hodorkovski ning tema edasine saatus.

Medvedev on korduvalt mõista andnud, et tahab riigis korrastada õigussüsteemi õigusriigile kohaste põhimõtete järgi. Kui seda võtta sõna sõnalt, tähendaks see Augeiase tallide puhastamisele sarnast ettevõtmist.

Kuid siiski. Medvedevit peetakse Putini meeskonna vankumatuks liikmeks, kes ei pürgi iseseisvusele ning on rahul Putini kui parteijuhi ja peaministri domineerimisega. Ometi pole välistatud, et Medvedev võib mõne sammuga näidata oma tahet olla vähemalt näiliselt sõltumatum ja vabameelsem riigipea.

Nagu öeldud, tema suurimaks testiks saab siin Mihhail Hodorkovski poliitilise vangistuse lõpetamine üldamnestia alusel. See ei viitaks mitte üksnes Medvedevi valmisolekule oma ilusaid sõnu tegudega kinnitamast, vaid annaks ka otsese viite, et ta ei ole vahetult mõjutatav Putini tšekistidest.

The Sunday Timesi tänasele väljaandele antud intervjuus ütleb kauges Tšitaa vangistuses viibiv Hodorkovski, et tema vangistajate esiridades on mõjukas Putini usaldusisik, endine KGB ohvitser Igor Setšin. Koos Putiniga valitsusse läinud ja asepeaministri kohta hoidev Setšin juhtis sisuliselt Jukose hävitamist ning on täna endise eduka naftakompanii aktivaid omava Rosnefti nõukogu esimees.

Hodorkovski räägib küll Setšinist, kui kurja juurest, kuid ometi on raske uskuda, et ta tegutseb ilma Vladimir Putini heakskiiduta. Algas ju Hodorkovski tagakiusamine lisaks paljudele põhjustele kohe pärast kurikuulsat Kremli kohtumist, kus Jukose omanik süüdistas Venemaa presidenti sisuliselt korruptsiooni soosimises.

Kui Medvedev kasutaks amnestiat Hodorkovski vabastamiseks, oleks sellel väga tugev rahvusvaheline mõju. Loomulikult võidakse vabastamine läbi mängida ehtsalt bütsantslikul kombel, kuid sellele vaatamata leiaks see positiivse vastukaja.

Ometi näib see siiski tänasel päeval pelga lootusena. Hodorkovski praegune kinnipidamisrežiim (pideva videovalve all pääseb ta päevas kongist välja vaid üheks tunniks!) ja tema vastu kohaldatud õigusvastased petuskeemid (kaasvangidelt libasüüdistuste väljapressimine) on kohased rohkem riigi suurimale reeturile või vägivaldseimale retsile, aga mitte väidetavate majanduskuritegude eest vangistust kandvale kodanikule.

Veelgi enam, uute rahapesu süüdistuste alusel, mille taga olevat ikka seesama Setšin, võiks Hodorkovskit ees oodata täiendav 27-aastane (!) vangistus, mis tähendaks ühtlasi veelgi karmimasse kolooniasse saatmist.

Minu arvates peaks Hodorkovski kaasus leidma väga selge kajastuse ka eelseisvatel Euroopa Liidu ja Venemaa partnerluskõnelustel. Kui me tahame rajada püsivaid strateegilisi suhteid, siis nende osaks peaks olema Venemaa tagasipöördumine õigusriiklike reformide suunas, kus ei peaks olema kohta poliitilistel motiividel karistamisele.

reede, 16. mai 2008

Saksamaa erisuhe Venemaaga

Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri viiepäevane visiit Venemaale pole midagi muud, kui jõuline kinnitus Berliini ja Moskva erisuhtele. Kui siia lisada veel seegi, et Venemaa vastne president Dmitri Medvedev teeb esimese Lääne visiidi Saksamaale, siis jooksevad otsad kenasti kokku.

Kuid mida siis ikkagi Steinmeier Venemaal tegi? Ehk kõige tähelepanuväärsem oli tema kõne Jekaterinburgi ülikoolis. Seda väärib lugeda ning analüüsida. Olgugi, et Steinmeier laseb kõnes Saksamaa kõrvale ka Euroopa Liidu, ei hooli ta kordagi ühestki murettekitavast hetkest.

Muidugi surub ligi 60 miljardi euro suurune kaubavahetus Saksamaa ja Venemaa vahel Steinmeierit poliitilisele viisakusele, kuid ikkagi võinuks kõnes kasvõi diplomaatiliselt peegelduda vastasseis poltiiliste vabaduste (Hodorkovskist Kasparovini) piiramisele või naabrite nagu Gruusia ja Ukraina tümitamisele.

Steinmeier nautis välisministrile enneolematult pika visiidi jooksul suurt tähelepanu. Ükski teine läänemaailma liider ega veelvähem välisminister ei oma Kremlile täna sellist lähedust. Eks põhjuseid tuleb otsida sotsist Steinmeieri endise bossi, liidukantsler Gerhard Schröderi seotusest Gazpromi ning Venemaa juhtkonnaga.

Samas on see paras nüke konservatiivist liidukantslerile Angela Merkelile, kes pole kunagi sellist vastuvõttu Venemaal nautinud. Loodetavasti suudab Saksamaa ajakirjandus siiski osaltki harutada lahti serda bütsantslikku mängu, mida Moskva sakslaste kallal täna harrastab.

neljapäev, 15. mai 2008

Kus peetakse Teine Külm sõda?

The New York Timesi kolumnist Thomas L. Friedman arvab, et USA tulevane president saab olema uue Külma sõja aegne riigipea. Tõsi, tema meelest hargneb uus Külm sõda Lähis-Idas ning vastasteks on Iraan ja tema liitlased.

Kindlasti on Friedmanil õigus sesosas, mis puudutab Iraani kasvavaid ambitsioone ning tema taktikat lääneriikide, eeskätt USA huvide tasalülitamisel Lähis-Idas. Annapolise protsess on hääbumas, Liibanon on sügavas sisekriisis, Iraagis jätkub kurnav sissisõda. Need on vaid mõned viited kuhjuvatele probleemidele.

Just Türgis kolleegidega kohtudes viitasid mitmed, et Iraaniga suheldes oleks parem taktika rääkimine, mitte aga ähvarduste ja sanktsioonide poliitika. Ankara ise on viimase aasta jooksul olnud vahendajaks Iisraeli ja Süüria pinnakompimisele.

Samas on siiski raske uskuda, et näiteks ekspresident Carteri lähenemine Hamasile palju kasu tooks. Nii Hamas Gazas kui Hezbollah Liibanonis on vilkad tööriistad Teherani ja Damaskuse strateegide käes, kes ei jäta kasutamata võimalust Lähis-Ida rahuprotsessi õõnestamiseks.

Igatahes on olukord kogu laiemas Lähis-Idas täna vastasseisudest lõhestatud. Ehk isegi rohkem kui kunagi varem. Samas julgeksin vastu vaielda Friedmanile, sest minu arvates Külma sõja formaat siin päris hästi ei sobi.

Pigem on siin tegemist siiski eritasandiliste ning tunduvalt keerulisemate konfliktipõhjadega, kui seda oli omal ajal kommunistliku Venemaa ideoloogiline ambitsioon suruda eriti USAd eemale traditsioonilistest mõjualadest. Loomulikult ei saa eitada, et Lähis-Idas on kuhjaga võimalusi uue sajandi suurima konflikti puhkemiseks.

Kuid ikkagi. Teine Külm sõda ei pruugi olla mägede taga. Nagu kirjutab Edward Lucas, see juba käib. Ja käib ta uuenenud kujul lääneriikide ning jätkuvalt ideoloogilises surutises oleva Venemaa vahel. Mis peaks aga meid eriti valvsaks tegema - Teise Külma sõja eesliin asub Balti riikides.

kolmapäev, 14. mai 2008

Türgis on Youtube endiselt blokeeritud

Kui tahate Türgis Youtube'i kasutada, siis see on ka täna võimatu. Nii Ankaras kui siin Istanbulis avaneb Youtube'i asemel ekraanil järgmine kiri: Access to this web site is banned by "TELEKOMÜNİKASYON İLETİŞİM BAŞKANLIĞI" according to the order of: Ankara 5. Sulh Ceza Mahkemesi, 30/04/2008 of 2008/599 .

Põhjus on aastataguses "virtuaalsõjas" Kreeka ja Tüprgi vahel. 7. märtsil 2007 otsustas Türgi kohus sulgeda kogu ligipääsu Youtube'ile, kuna selles on üles riputatud Mustafa Kemal Atatürki laimavad videoklipid.

Samas on Türgi parlament hiljuti tegelenud karistusseadustiku kuulsa "artikkel 301" pehmendamisega, mis käsitleb Türgi identiteedi vastaseid kuritegusid. Igatahes näib blokeering täna kuidagi liiga karmi lahendusena. Eriti riigilt, kes pürgimas Euroopa Liidu poole.

teisipäev, 13. mai 2008

Eestile soometumine ei sobi

Viimasel ajal on mõned Eesti suurettevõtjad arvanud, et me peaksime rohkem panustama kahepoolsete suhete parandamisele Venemaaga. Loomulikult on raske vastu vaielda mõttele, et meil võiksid olla suhted kõigi naabrite, sealhulgas Venemaaga normaalsed, heanaaberlikud ning vastastikku kasutoovad.

Ma olen nõus sellega, et kohati võiks meil Venemaa suunal tõepoolest olla rohkem laiemat strateegilist või sihipärast mõtlemist. Tihti on pelgad emotsioonid rohkem määranud, kui kaine analüüs või üksikküsimuste pragmaatiline lahtiarutamine. Samas tuleb mõista, et vaid ühe poole soovist jka tahtest suhete parandamiseks ei piisa.

Jüri Mõis toob suhete parandamise eeskujuks Paasikivi-Kekkoneni näite. Et vaadake, millised on Soome suhted täna Venemaaga. Tore, kuid selline lähenemine on meile põhimõtteliselt välistatud. Miks? Lihtsalt ajalood on olnud erinevad, millele midagi rajada. Eestile lihtsalt põhimõtteliselt ei sobi soometumine.

Eesti peab täna panustama hoopis teises suunas. Meie kahepoolsete suhete edenemine sõltub väga paljuski sellest, kuidas hakkavad kulgema kõnelused Euroopa Liidu ja Venemaa vahel uue partnerlusleppe üle. See on kanal, mille kaudu on kindlasti võimalik kaitsta ja edendada ka Eestile olulisi küsimusi. Seepärast on meil vaja täna selgeks vaielda kõik teemad detailideni, mis võiksid või peaksid ka selles tulevases leppes kajastuma.

Kuid et ei jääks väärat muljet, siis vaatamata kõigile raskustele tuleb meil kannatlikult, oma põhimõtteid teadvustades ja kaitstes püüelda selles suunas, et Venemaa ja Eesti vahel võiks ühel päeval tõepoolest valitseda normaalsed suhted. Kuid ärgem loogem illusioone - mingit kiirete lahenduste ja läbimurrete võlukepikest pole olemas.

esmaspäev, 12. mai 2008

Väliskomisjoniga Türgis

Tänane päev ning veel kolm eelolevat mööduvad minu jaoks koos kolleegidega väliskomisjonist Türgis. Pärastlõunal siia Ankarasse jõudes pidasime kohtumise Türgi parlamendi kolleegidega. Hea oli taas kohtuda ammuse tuttava Murat Mercaniga, kes on siinse väliskomisjoni esimees. Töötasin temaga koos 2003-07 Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees.

Peamiseslt käis jutt Türgi püüdlustest liituda Euroopa Liiduga. Samuti tuli jutuks olukord Georgias ning Lähis-Idas. Türgi väliskomisjon oli just äsja väisanud Moskvat, mistõttu oli huvitav kuulda ka nende muljeid Venemaa viimastest hoiakutest.

Homme on ees kohtumised välisministri, parlamendi aseesimehe ning sõprusgrupi juhiga. Seejärel juba lend Istanbuli ning kohtumised seal.

Peame olema valmis oma huve kaitsma

Leedu äsjane loobumine vetost avab tõenäoliselt juba suvel läbirääkimised Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Need ei saa kindlasti olema lihtsad, sest probleeme on aastatega kogunenud rohkem, kui neid on suudetud lahendada.

Viimati peeti sarnaseid kõnelusi 1990ndate aastate esimesel poolel. Tunnistagem, võrreldes toonasega on palju muutunud nii Venemaal kui Euroopa Liidus. Väärtusruumide suured käärid on teinud jutud strateegilisest partnerlusest väga õõnsaks.

Kuid sellegi poolest on kõnelused paremad tuimast vetostamisest. Eriti muidugi siis, kui tead, mille nimel vaidled ja milliseid huve kaitsed. Seepärast on Eesti valitsusel kõige kiiremas korras vaja selgusele jõuda kõigis olulisemates prioriteetides, mis peaksid kajastuma uues partnerlusleppes või sellega kaasnevatel läbirääkimistel.

Samuti on siin oluline, et suudaksime oma positsioone kaitsta läbi tiheda koostöö oma partneritega. Veidi murelikuks teeb teadmine, et Eesti pole olnud kuigi nähtav Leedu murede mõistmisel ning kompromisside otsimisel. Nii sõidavadki Tbilisisse Sloveenia, Poola, Leedu (pildil minister Vaitekunas) ja Rootsi välisministrid, et seal Gruusia-Vene suhete pingeseisundile leevendust otsida.

pühapäev, 11. mai 2008

Kas tõesti Obama ja McCain?

Vaatamata sellele, et Hillary Clintonil on Lääne-Virginia eelvalimiste eel tervelt 43punktiline edumaa Barack Obama ees, jäävad tema võidulootused üha ahtamaks. Eriti kõnekas on asjaolu, et Obama on esimest korda võrdsustanud seisu ka nn superdelegaatide osas või koguni Clintonist möödunudki. See võib sundida endist esileedit loobuma veel enne augustikuist parteikongressi. Obama kampaaniajuht on selles päris kindel.

Seega võib demokraatide siseheitlusest väljuda võitjana 46aastane Obama. Kui läheb nii, siis minu arvates on John McCainil novembris suuremad võiduvõimalused. Ma võin küll eksida, kuid pastori-skandaal ning hajusus julgeolekuküsimustes (Hamas on suhtunud soosivalt Obamasse) võivad teha Obamast põhikampaanias haavatava kandidaadi. Demokraadid saavad muidugi mängida "muutuste muusikale", kuid see ei pruugi olla lõpuni kandvaks jõuks. Igatahes on veel 4. novembrini kuhjaga aega ning peakampaania pole veel alanudki.

reede, 9. mai 2008

Mida maksab Venemaa hiilgus?

Moskvas peetud sõjaväeparaad oli kindlasti oma välises hiilguses muljetavaldav. Viimati nähti midagi ligilähedast Punasel väljakul 18 aastat tagasi, mil eksisteeris veel Nõukogude Liit. Pole kahtlust, et 9. mai on kaasaegse Venemaa kõige tähtsam püha. Või nagu ütles värske president Medvedev - rahvusliku ühtsuse päev.

Võit Suures Isamaasõjas on kaasaegse Venemaa identiteediloo vaieldamatu peatee, mille ümber on viimastel aastatel kasvatatud sisemist uhkust ning välist respekti. Paraku on see aga liiga kitsas ülistuslugu, mis ei kätke oma loos koostööd ei Lääne liitlastega ega ka teatavat patukahetsust meeletute inimkaotuste ees, mida nõudis "Stalini võit".

Samuti eeldaks juba 63. aastapäev siiski enam ka tänase maailma tajumist ning mõistmist, et Saksamaa pole ammu enam see, mille Punaarmee kunagi vallutas. Vähemalt osa pidupäevast võiks viidata ka sellisele arusaamisele ja leppimisele. Vähemalt hukkunud sõdurite mälestamise näol.

Medvedevi kõne oli oodatult patriootiline ning ei sisaldanud mingeid üllatusi. See ei olnud kindlasti "liberaalse" poliitiku esinemine, vaid vana tuntud teema taasesitus. Ikka jutt Euroopa vabastaja-armeest, pöördumine seltsimeeste sõdurite ja madruste poole ning vibutus nende suunas, kes tahavad jõuga sekkuda teiste riikide siseasjadesse. Loomulikult ei pidanud ju Medvedev silmas siin Venemaad ennast, kes viimastel nädalatel on jõuliselt sekkunud Gruusia siseasjadesse ning on pidevalt provotseerinud konflikti teravdamist.

Seepärast jääb üle vaid küsida Venemaa inimõiguslase Lev Ponomarjovi sõnadega: "Kellele me näitame oma jõudu? Kas Gruusiale?".

Kuid kogu sellel välisel hiilgusel on ka oma tegelik hind. Ajalehe Kommersant andmetel on Moskva linnapea Juri Lužkov juba eraldanud 1,4 miljardit rubla ehk umbes 700 miljonit krooni tänavakatete ja kommunikatsioonide taastamiseks. Samas pole välistatud, et see summa võiks veelgi kasvada, sest näiteks Valgevene vaksali juures asuv sild vajab tõenäoliselt hoopis tõsisemat ülevaatamist. Aga mis on tühised sajad miljonid jõulise enesekehtestamise eest.

kolmapäev, 7. mai 2008

Herald Tribune võttis tuld blogiloost

International Herald Tribune'i homne väljaanne trükibki ära lühikese arvamusloo, mille toimetamata kujul avaldasin paar päeva tagasi siinsamas blogis. Elektrooniliselt on see juba kättesaadav Heraldi koduleheküljel.

Nad muutsid küll pisut pealkirja dramaatilisemaks, kuid sellele vaatamata pole sugugi paha, et sellele Coheni arvamusele sai väike vastus antud ning see nüüd siis ka lehe enda veerule jõuab.

Merkel püüab raputada Saksa mõtlemist

Saksa konservatiivide (CDU/CSU) parlamendifraktsioon avaldas eile 19leheküljelise poliitikadokumendi "Julgeolekustrateegia Saksamaale", milles räägitakse suurimatest julgeolekuohtudest ning kus tehakse ettepanek luua liidukantsleri büroo juurde Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu (Nationaler Sicherheitsrat).

Tegemist on paraja poliitilise maavärinaga. Esiteks väljendub selles initsiatiivis Saksamaa juhtiva koalitsioonierakonna soov algatada diskussiooni riigi välis- ja julgeolekupoliitiliste eesmärkide ja prioriteetide üle, mis on olnud kogu Teise maailmasõja järgse aja arusaadavalt tagaplaanil.

Viie tähtsama teemana on välja toodud võitlus terrorismiga, tuumarelvastuse levik, energiajulgeolek, kliimamuutused ja konfliktide ennetamine. Kriitiliselt võiks ju arvata, et dokument jääb üldsõnaliseks (näiteks Venemaa kui ohu hindamisel), kuid samas on ta ikkagi märgatavalt julgem samm, mida Saksamaa välispoliitilises diskussioonis on seni astutud.

Teiseks tegi liidukantsler Angela Merkel selle sammuga julge väljakutse nii sotsiaaldemokraatidele kui kõigile teistele Saksamaa poliitilistele jõududele. Idee Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu (ametkondi, sealhulgas välisministeeriumi, koordineeriv keskus) loomisest käis juba 2003. aastal välja Wolfgang Schäuble, kuid eilne dokument annab sellele konkreetsema sisu.

Mõistagi võttis eeskätt sotsiaaldemokraadist välisminister Steinmeier idee vastu terava eitusega. Sama kuuldus ka teistest parteikontoritest. Kuna tegemist pole Suure koalitsiooni teemaga, siis CDU/CSU saaks seda reaalselt ellu viia alles pärast tuleval aastal asetleidvaid valimisi. Igatahes on Merkel võtnud oma parteiga initsiatiivi. Edasist debatti on kindlasti oluline ka meil jälgida.

Medvedevi ainus lootus - 100 päeva

Täna keskpäeval see siis juhtubki. Dmitri Medvedev annab vande ning asub Venemaa presidendi ametisse. Paljud suhtuvad sellesse "võimujärgluse tseremooniasse" tõsise umbusuga. Üks nendest olen ka mina. Pigem võiks tähtsamaks sündmuseks homme pidada seda, et Vladimir Putinist saab Ühtse Venemaa esimees.

Kuid ikkagi. Olgugi, et Medvedevit ei valitud presidendiks demokraatlike ja ausate valimiste kaudu, oleks mõistlik anda talle vähemalt 100 päeva enda näitamiseks.

Medvedevit on peetud pisut "liberaalsemaks" ning "pehmemaks" figuuriks, kes võiks Putini kruvitud pinget veidi leevendada. Lootus on ju kena, kuid seda peaksid toestama ka selged tegevused. Igatahes alustas Putin kohe pärast presidendiks saamist 2000. aastal oma käikude astumist. Üks esimesi nendest oli telekompanii NTV suukorvistamine.

Mida võiks või peaks tegema Medvedev? Kui ta vähegi tahaks luua endast demokraatlikumat ja õigusriigi põhimõtteid austava poliitiku kuvandit, siis üheks esimeseks sammuks võiks olla näiteks poliitvangide, eeskätt Mihhail Hodorkovski vabastamine. Samuti oleks tõsiseks märgiks sammud poliitiliste vabaduste taaskehtestamise suunas ning meediavabaduse tagamine.

Ma ei tahaks muidugi sündmustest ette rutata, kuid see kõik oleks siiski liiga suureks üllatuseks. Kõik see oleks ehk võimalik, kui Venemaa oleks kasvõi teelgi demokraatia suunas. Paraku on tegemist autoritaarse süsteemiga, kus juba iseenesest on sisse kirjutatud konflikt laialdaste vabaduste ja korporatiivsete eelisõiguste vahel.

esmaspäev, 5. mai 2008

Better to be Churchills than Chamberlains

Alljärgnev on minu tänane kõne Praha julgeolekukonverentsil. Tegemist oli väga esindusliku ettevõtmisega (esinejad alates NATO peasekretärist ja peaminister Topolanekist kuni USA kongresmenideni), mille kaudu siinsed võimud püüdsid kasvatada rahva toetust ja arusaamist raketikaitsesüsteemide (antud juhul radarijaama) vajalikkusest.

Tänase päeva seisuga on vähemalt 60 protsenti avalikkusest radarijaama vastu. Peaminister Topolanek (kes on homme Eestis) andis mõista, et valitsusel on tahet küsimus lahendada. Tõenäoliselt kirjutatakse lepetele USAga alla veel juunis.

Aga siin see kõne:

"I am honoured to address this very distinguished audience and talk briefly about our common threats and risks from the Estonian point of view. As an MP I allow myself to be a bit more open and maybe even provocative. This is my little privilege.

Previous speakers have done a good job outlining the various threats and risks our alliance faces in 21st century. These vary from conventional and asymmetric to totally new threats or challenges, like climate change and food or fresh water security.

I would like to argue that the Wider Western World is facing more complex challenges and real threats than ever before. It might sound a little pessimistic but at the same time we should not create too many illusions.

Those challenges are multilayered and could therefore be described in diverse ways. There are no black and white constructions. This makes it sometimes very difficult to recognise the threats and to push for truly common and shared activities among the Western allies.

The Western allies are today involved directly or indirectly in a number of conflicts or security issues which are clearly threatening the integrity of the Western world as a whole. Sometimes we hear critics say that we have let others pull ourselves into long lasting conflicts. Or even worse – that we have launched them. But let’s be frank here – the dream about the End of History lasted but a while, and the real world hit it hard.

More philosophically speaking – democratic world is under growing pressure from various non-democratic power-centres and actors. Not only are they interested in limiting the spread of democratic values, but they also actively fight against it. There are a number of forces who dream of disintegrating the West, or even destroying us.

Core values of democratic world are challenged today by those authoritarian rulers who are hoping to become world leaders and are pursuing aggressive politics, safe in the knowledge that their country possesses vital energy resources.

In this matter, energy security will be one of the most important questions we have to deal with. Especially Europe, and particularly Eastern Europe, is very vulnerable in terms of energy security. If today Europe imports around 50% of hydrocarbons like oil and gas, then by 2030 this dependency will grow to 90%.

There is a growing awareness of this problem among the western allies but much more should be done in the near future to solve the problem. Let me give just one example. The three Baltic States as NATO allies still form an energy island in Europe. With the exception of a small electricity link between Finland and Estonia, the three Baltic States are still cut off from the European energy network.

In our understanding, energy security should be more clearly addressed also in NATO framework. The Bucharest Summit gave the first hint in this direction, which is certainly very positive.

Exactly one year ago, my country – Estonia – suffered under severe cyber attacks. As we are an electronically advanced and highly computerised country, these attacks were perceived as a real threat to our national security.

Our cyber defence units in cooperation with our partners were able to quickly and effectively respond to these attacks. Those who planned to cause major problems to our national network failed. But the situation made us as well as our allies aware of a new security threat we have to seriously deal with.

NATO has decided to establish a centre of excellence on cyber defence which is to be officially opened in a few months time in Estonia.

Ladies and gentlemen,

The latest survey shows that democracies around the globe are gradually assuming defensive positions. As I said, The End of History did not really mean the End. Or, from another perspective – there are forces who would like to see the End of Our History, the End of dominance of universal democratic values and the free world.

From religious extremism to pragmatic goals of certain authoritarian power centres use different methods and tactics against our common interests and security. These include well known international terrorist tactics to disrupt western infrastructures, and use of our free and open societies to shake up our everyday lives and security.

There are also signs that certain countries or leaders are firmly denying incontestable facts from our past. As we know, history is a cornerstone of our identity. Denying Holocoust or crimes of Communism could also be perceived as a threat to our basic universal values.

But one of our common and growing threats comes from regimes who have, or would like to have in the near future, the ability to attack us conventionally – with missiles. If the risk of MAD (mutually assured destruction) balanced the two sides during the first Cold War, today it might not work.

If long range missiles with possible nuclear warheads are actually in the hands of religiously motivated leaders, then reasonable arguments might not work. This means that our task is to shape our common defence in order to defend ourselves against this possible and very serious threat.

In the issue of missile defence, we have to be clear: the question is not IF, but HOW. I would like to underline that missile defence is not important for only certain NATO member states – it is important for all of us. We should not forget that Article 5 plays an integral part in this debate and should therefore be automatically taken into account when building the missile defence architecture of our alliance.

The Bucharest Summit made it clear that ballistic missile proliferation poses an increasing threat to Allies’ forces, territory and population. Missile defence forms part of a broader response to counter this threat and is therefore an important strategy for all the NATO allies.

It is also necessary to mention at this point that NATO-Russia cooperation on missile defence must be strengthened. All the actions of the allies in this matter should be sufficiently transparent. But we should also remember that no one besides ourselves could veto our strategies.

This is the way for dealing with the missile defence issue now and in the future. We hope that during the next NATO summit in 2009, missile defence architecture will be discussed already in details. But we must also clearly understand that we don’t have time for lengthy political discussions. Decisions are sometimes our best friends.

Ladies and gentlemen,

In conclusion, let me argue that one of the biggest threats to our security comes not from afar but from inside. What do I mean? After the collapse of Soviet empire, it seems that some Western politicians still dream about the End of History and the imminent „common happiness“.

Only five years ago, the European Union compiled its first ever security strategy. Hopefully we will see an updated version in the near future. Perhaps during the French presidency. This document is a good premise for further discussions among the European allies, but it should give us more detailed guidelines for countering the commonly recognised challenges.

European common foreign and security policy will certainly gain new impetus after the ratification of the Lisbon Treaty. We hope that this time the member states will not let the opportunity slip by and that we can engage in more integrated foreign activities already next year. As an Estonian MP, I can confirm that our parliament will ratify the Treaty during this month.

This is the good side of our common activities and prospects. At the same time, we have to make clear that there are a number of problems which stop our common policies from working as well as we would like.

We all see how difficult it is to get NATO allies to act together in crucial missions like in Afghanistan. I can reconfirm that Estonia is actively contributing to common strategies and missions of allies, including participation of our troops in stabilisation activities in Afghanistan’s southern Helmand Province.

I have heard during my visits to third countries that the Western unity and solidarity is more fiction than reality. We are believed to be easily dividable. Lines are different. There is a divide between Europe’s East and West, Europe and America.

I would like to argue – until we, the Wider Western World, are easy to divide and until we do not act commonly in order to counter serious security challenges, until our security is not fully ensured. So my appeal to you is to be more united and more aware of those threats which could at some stage bring along truly dramatic consequences for all of us. And like Prime Minister Topolanek put it: let’s be Churchills, not Chamberlains."

pühapäev, 4. mai 2008

Dangerous misreading

I was truly shoked by the article of Stephen F. Cohen, in which he presented in my understanding dangerous misreading of current Russia („Russia: The missing debate“, Views, May 3-4). He argues that Russia’s backlash during president Putin is caused by US active support of transition to democracy and free market in Central and Eastern Europe. He says also that „America was entitled to Russia’s traditional sphere of security and energy supplies, from the Baltics, Ukraine and Georgia to Central Asia and the Caspian“. For the change of attitude and „saving relations“ with Russia he calls to stop NATO enlargement to Ukraine and step back from the idea of building missile defence units in Czech Republic and Poland.

His article is reflecting rather old Yalta’s world thinking than modern post-Soviet western view of the state of affairs. He has difficulties to recognise that Soviet/Russian Empire is on the way to history and free nations on the borders of Russia have their right to decide about their present and the future. My country, Estonia, whom I serve as a Member of Parliament, has re-built during last 17 years stable and prosperous society, which was destroyed by Soviet occupation after World War II. If this is reason to Russia’s backlash then deep roots to it should be found in Russia itself. If neighbouring states who promoting democracy and rule of law are seen as threat in Russia then western world should be seriously worried.

Russia is back, but she is back in the history. Foreing policy tools which are used by Moscow are not reflecting world we live in, but rather 19th century thinking of zero-sum game. Cohen is worried that US presidential candidates are not adressing enough Russia’s challenge. I think that especially John McCain has been quite clear in his calls how to deal with neoimeprialistic Russia.

PS: selle lugejakirja International Herald Tribune’ile panin kokku teel Tallinnast Prahasse. Ehk avaldavad, aga kui mitte, siis olgu see siin blogis vähemalt olemas. Tegelikult vajaks Coheni suguste mõttekäik tõsisemat analüüsi. Ta pole sugugi ainus.

Algas Vene poliitspämmi uus laine

Tegelikult ei vääriks see suuremat tähelepanu. Aga parem mitte ka vaikida. Nii nagu oli Vene välisministeeriumi hiljutine aprillisündmusi meenutav avaldus provokatiivselt jõuetu, nii ei hiilga millegi uuega ka täna hommikul alanud hajali meilirünnak Riigikogu X koosseisu kuulunud liikmete aadressitel.

Ru-lõpuga kontodelt lähtuvad meilisõnumid räägivad pronkssõdurist, võidupühast, meie "fašismilembusest" ja muul tuttaval repertuaaril. Vene küberruumis ringleb laialt Riigikogu X koosseisu meilipõimik, mistõttu pole kuigi raske ka sellist aktsiooni ette võtta.

Pole küll jälginud, kuid ilmselt on selle poliitspämmi genereerijaks mingid vestlusruumid. Kuidagi liiga ajastatult on see meilispämm liikuma hakanud.

Paar "stiilinäidet". Üks viisakamatest "tervitustest" kõlab järgmiselt:

С ДНЁМ ВЕЛИКОЙ РУССКОЙ ПОБЕДЫ вас, господа!!!! МЫ ВСЁ ПОМНИМ И ЗАПОМИНАЕМ!!!. С ДНЁМ ПОБЕДЫ, С 9 мая!!! СКОРО-СКОРО…

Või veel üks:

Поздравляю с наступающим, величайшем праздником 9 мая !!!! В России вам некогда не простят сноса памятника и ущемление Русских в Прибалтике!!! У вас некогда не получится возродить фашизм и переписать историю! Если будет нужно Русский народ защитит весь мир от фашизма еще раз ,так что помните об этом и ненадо с нами ругаться помните свое место , а где ваше место вы знаете сами у пара…

Erinevus eelmise aasta spämmiründest seisneb selles, et siis oli tekst suures osas sama. Tänase päeva ehk paari tunni jooksul tulnud meilide tekstid on erinevad, kuid kõik mõistagi ühe alatooniga. Eks järgmised päevad kuni 9. maini näita, kas tegemist on mingi laiema aktsiooniga või hajub see oma jõuetuses.

laupäev, 3. mai 2008

"Kolmas tee" on tupikus

Kui mitte mujal, siis vähemalt Suurbritannias. Leiboristide hävitav lüüasaamine kohalikel valimistel on selgeks märguandeks, et hiljemalt 2010. aastal võtavad Downing Street 10 koha sisse toorid.

Eriti Tony Blairi poolt upitatud "kolmanda tee" tuntus püsis paljuski tema enda poliitilisel karismal ning konservatiivide pikal madalseisul. Loomulikult ei tähenda tooride peatne võimuletulek, et nn tsentrismipoliitika kaoks, kuid see saab kindlasti "punase" värvi asemel "sinise" varjundi.

Gordon Brown on pärast partei kaotust mitte üksnes tooridele, vaid ka liberaaldemokraatidele kindlasti väga surutud sisepoliitilises olukorras. On väga kahtlane, et üldvalimisteni jäänud aja jooksul suudaks ta sõna otseses mõttes rongi alt välja tulla. Pole välistatud, et Browni suhtes kasvab siseopositsioon leiboristide endi hulgas.

Nii kipub täide minema nende ennustus, kes nägid Brownis vaid ajutist peaministrit. Rahvusvaheliselt ei mõju Browni nõrkus muidugi kuigi hästi brittide positsioonidele. Eriti, kui arvestada, et tulemas on olulised kaadriotsustused Euroopa Liidus. Leiboristide lüüasaamine ei lisa kindlasti võimalusi ka Blairile Euroopa tippu tõusmiseks. Pigem vastupidi.

reede, 2. mai 2008

Istanbulis veekahurite kiuste energiast

Samal ajal, kui Taksimi väljaku lähedal ajas politsei veekahuritega laiali maimeeleavaldust, pidas Euraasia majandusfoorum Istanbuli kaubanduskojas oma esimest töösessiooni. 34 riigi esindajate osavõtul räägiti energiast.

Enam kui viis tundi kestnud arutelu käigus pälvis kõige enam tähelepanu Nabucco gaasijuhe ja selle tulevik. Ka oma sõnavõtus ei saanud üle ega ümber Nabuccost, kuigi rääkisin nii Eesti viimase aja aruteludest energeetika tuleviku üle kui ka Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest.

Marmara Fondi eestvedamisel juba 11. korda kogunev Euraasia majandusfoorum on varasematel aastatel pööranud palju tähelepanu Bakuu-Tbilisi-Ceyhani (BTC) naftajuhtme rajamisele. Õigupoolest on kogu foorum eeskätt Türgi ja Aserbaidžaani erisuhete peegeldus. Ka sellel aastal saatsid foorumil osalejatele oma tervituse kummagi riigi presidendid.

Igatahes jäi eilsest küll selline mulje, et BTC õnnestunud näide on Nabucco torujuhtmele pigem kasuks. Marmara Fondi presidendi Akkan Suveri meelest on tegemist nii Türgile, Kaspia mere riikidele kui Euroopale väga olulise projektiga. Soovisin omalt poolt, et Nabucco jääks majandusfoorumi tähelepanu alla seni, kuni projekt on valmis. Nii, nagu see oli BTC puhul.

Majandusfoorum, mis jätkub täna ja homme, on oma osavõtjate poolest kaunis huvitav. Esindajaid on kokku tulnud nii Kesk-Aasiast, Hiinast, Mongooliast, Balkani riikidest, Balti riikidest (Leedu peaminister, Läti rahvastikuminister). Energia teemadel rääkis ka USA suursaadik Türgis.

Igatahes üks huvitav kogemus jälle juures. Kahjuks pean täna juba tagasi pöörduma Tallinna (seda lugu kirjutangi Istanbuli lennujaamas), et pühapäeval edasi liikuda raketikilbi alasele konverentsile Prahas.