Marko Mihkelsoni blogi

Simon Wiesenthali keskuse juhi Efraim Zuroffi tegevus on muljetavaldav. Väsimatu natsijaht sai tänases rahvusvahelises meedias avaldatud kümne kõige tagaotsitavama väidetava natsiroimari nime avaldamisega järjekordset hoogu. Viiendik sellest nimekirjast puudutab Eestit. Männili ja Gorshkovi nimed pole uudiseks. Nende süü saab tõestada vaid juurdlus ja kohus. Kui on kahtlusi, siis sellele peaks järgnema ka vastav menetlus. Zuroff võiks olla muidugi rahulik, sest õigusriigis Eestis on kõik kodanikud võrdsed seaduste ees. Pole samuti imestada, et Zuroffi tegevus pakub materjali Venemaa propagandaveskitele . Mis siis, et esikümnes on neli Saksamaaga seotud juhtumit, leitakse ikka tähtsama ära mainida Eesti väidetavat tahtmatust natsikuritegusid uurida. Kuid olgu selle Zuroffiga kuidas on. Tema ja Wiesenthali keskuse tegevus peaksid olema meile hoopiski eeskujuks. Inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Nii nagu Holokaust nii ka kommisnismi kuriteod ei kao lihtsalt niisama ajaloo annaali

Slovakkia edukus eurole üleminekul on väga hea uudis . Kui Sloveenia kõrvale jätta, siis Slovakkiast saab esimene Ida- ja Kesk-Euroopa riik, kes suure tõenäosusega 1. jaanuarist 2009 siseneb 16. riigina eurotsooni. See on kahtlemata hea uudis ka meile. Miks? Aga eeskätt seetõttu, et Slovakkia paotatud uks tähendab eurotsooni "poliitilist" laienemist ka teistesse Euroopa idaserva riikidesse, sealhulgas Eestisse. Mõistagi jääb eelduseks teatud tingimuste täitmine. Slovakkia tänane edukus oma inflatsioonimäära (3,8 % sellel ja 3,2 % tuleval aastal) juures viitab otsati sellele, et Eesti jättis 2005-2006 kasutamata väga hea võimaluse liitumaks euroga juba 1. jaanuarist 2007. Brüsselis on see avalik saladus, et meie suutlikkus poliitilise otsuse lobeerimiseks oli küllaltki madal. Kuid sellest hoolimata tuleb meil nüüd teha kõik, et hiljemalt tuleva kümnendi alguses see mitte ainult majandus-, vaid ka julgeolekupoliitilise tähtsusega samm lõpuks ära teha. Alles eurole üleminekuga v

Nii võiks kokku võtta tänasel Londoni ümarlaual räägitu Venemaa lähituleviku teemadel. Arvamusi ja ootusi on seinast seina. Ja seda brittide seas linnas, kus pooleteise aasta eest käidi Moskvast Briti kodanikku tapmas polooniumiga. Õigupoolest usutakse siin kohati, et Dmitri Medvedevist kasvab iseseisev liider, et Putin taandub ning et Venemaal on võimalus uuteks reformideks. Kindlasti ei saa ju täielikult välistada midagi, sest sedavõrd kinnine otsustamissüsteem, mis loodud Putini ajal, ei võimalda kuigi sisukat tulevikuanalüüsi. Samas pakkusin ise ümarlaual siiski veidi pessimistlikuma vaate, mida siinse blogi lugejad teavad juba niigi. Toetasid seda nii kolleegid Briti parlamendist kui ajakirjanikud BBCst ja Guardianist. See seinast seina hoiak väljendus muide ka selles, kuidas hinnati Venemaa riigikorraldust. Ühed arvasid, et tegemist on autoritaarse süsteemiga, teised jälle, et omalaadse demokraatiaga. Koguni kõlas sellinegi mõte, et Putini periood on olnud parem ja selgem kui Jel

Kuuldavasti on Eestis tänane hommik jälle suvehõnguline. Siin Londonis on aga hall ja sajab tujutult. Umbes sama seis on ka Briti peaministri Gordon Browni juhitud leiboristidel, kes ülehomsetele kohalikele valimistele lähevad vastu 14punktilises kaotusseisus tooridele. Konservatiivid eesotsas David Cameroniga on seda hetke oodanud juba pikka aega. Kas sellest saab alguse leiboristide eeldatud taandumine ka Downing Streetilt, näitab muidugi tulevik. Samas on konservatiividel kõik eeldused üle neljapäevaste valimiste võtta sisse väga tugev survepositsioon enne üleriigilisi valimisi. Viimased peaksid aset leidma hiljemalt 2010. aastal. Kõige magusam võitlus käib muidugi pealinnas, kus praeguse linnapea Ken Livingstone'i (leiborist) kolmandale tulemisele on teel ees tooride Boris Johnson (pildil). Tänase viimase polli järgi on Johnsonil napp edu - 51:49. Aga tegelikult ei lennanud ma eile Riiast siia valimisi vaatlema:) Tunni aja pärast algab ümarlaud Venemaa teemadel, mida juhib Brit

Itaalia lahkuv peaminister peaks täna kohtuma Roomas Gazpromi juhi Andrei Milleriga. Kui uskuda ajalehe Kommersant allikaid, siis Milleri visiidi eesmärgiks on pakkuda Prodile gaasijuhet South Stream ehitava kompanii juhi kohta. Seega püüab Moskva pakkuda Prodile sama tehingut nagu seda tehti Nord Streami puhul Saksamaa endisele liidukantslerile Gerhard Schröderile. Kui see lugu ikka tõele vastab, siis see oleks Prodile muidugi personaalselt väga ahvatlev pakkumine. Samas tuleb silmas pidada, et Prodi pole üksnes lahkuv Itaalia peaminister, vaid ka Euroopa Komisjoni endine president. Seega isegi grammi võrra kangema CVga, kui Schröder. Tahaks väga uskuda, et see informatsioon ei vasta siiski tõele. Vastasel juhul oleks tegemist ikka tõeliselt mageda juhtumiga. Kui Prodi peaks tõepoolest võtma vastu selle sõna otseses mõttes skandaalse pakkumise (muidugi kui see tehakse), tähendaks see tõsist lööki Euroopa Liidu ühtsema energiapoliitika kujundamisele. Samuti tähendaks see uut lisandust

Täna õhtul siin Riias kolleegidega Leedust, Lätist ja Poolast õhtustades sai alguse üks parajalt pikk ja kirev nädal. Homme saame uuesti kokku Läti parlamendis, et Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeestena võtta läbi kõik aktuaalsed teemad Lissaboni lepingust kuni olukorrani Georgias. Juba homme õhtul lendan Londonisse, et seal osaleda Briti endise välisministri Sir Malcolm Rifkindi juhitud ümarlual. Teemaks Venemaa ning Euroopa suhted seoses Dmitri Medvedevi asumisega presidendiks. Teisipäeval lendan Londonist koju, et juba kolmapäeva hommikul liikuda edasi Istanbuli, kus pean ettekande 11. Euraasia majandusfoorumil energiajulgeoleku teemal. Siis sealt 2. mail tagasi Tallinna, et 4. mail olla juba Prahas ning esineda raketikilbi tulevikku puudutaval konverentsil. Prahast viib tee edasi Ljubljanasse, et seal juhtida Eesti delegatsiooni Euroopa Liidu liikmesmaade Euroopa Liidu asjade komisjonide delegatsioonide konverentsil (COSAC). Ja 8. mai õhtul olen juba tagasi Tallinnas. Aga mais

Vene välisministeeriumi tänane lühike pressiavaldus on kahjuks veelkordseks kinnituseks, et Moskva ei soovi suhete normaliseerimist Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa Eestiga. Esiteks juba avalduse ajastus on provokatiivne ning selle iseloom on suunatud pingete üleskütmisele. Teiseks Vene diplomaadid lihtsalt süüdimatult luiskavad, kui asetavad suhete normaliseerimise üksnes Eesti valitsusest sõltuvaks. Venemaa pole ei viimase aasta ega sisuliselt viimase 17 aasta jooksul kordagi tõsiselt välja näidanud, et soovib suhteid Moskva ja Tallinna vahel normaliseerida. Moskva äsjane avaldus on tegelikulkt ehedaks näiteks imperialistliku mõtteviisi elujõulisusest. See tobe näpuga viibutamine ning demokraatlikust maailmast (tahtlikult) mittearusaamine viitab paraku meile ja meie partneritele ohu olemasolule. Eesti välisministeeriumi kiire reageering on igati kiiduväärne. Samas tuleb meil kuni 9. maini valmis olla uute võimalike propagandarünnakute või lausvale tõrjumiseks. Hea oleks ehk mõnes t

Tuleval nädalal otsustavad Euroopa Liidu välisministrid, kas liikuda edasi mandaadi andmise suunas läbirääkimiste alustamiseks Venemaaga uue partnerlusleppe sõlmimiseks või mitte. Loomulikult võib öelda, et alati on kõnelused paremad paljast ja tuimast vetostamisest. Seda olen ka mina alati rõhutanud ja jään oma arvamuse juurde ka praegu. Ometi on Venemaa viimaste kuude tegevus oma Euroopa naabrite suunal olnud kõike muud, kui kinnitus strateegilisest partnerlusest või vähemalt soovist selle saavutamiseks. Leedu diplomaadid andsid täna mõista , et on valmis eeloleval nädalal kindlalt seisma oma positsioonide kaitsel. Leedule teeb muret "Sõpruse" naftajuhtme blokeerimine, oma ärimehe kadumine Kaliningradi oblastis ning Venemaa provotseeriv tegevus Georgia ja Moldova konfliktipiirkondades. Nendest teemadest vähemalt kaks puutuvad otseselt kokku ka meie huvidega. Esiteks on Leedu naftatöötlemistehase saatus sama oluline ka meile, sest sealt tuleb absoluutne enamus Eestis tarbita

Tänane kohtumine Soome välisministri Alexander Stubbiga kinnitas juba minu varasemat arvamust temast, kui energilisest ning väga vaheda mõtlemisega poliitikust. Igatahes on siiralt hea meel, et meie põhjanaabrite välispoliitika võib tänu Stubbi sisukusele muutuda senisest veelgi nähtavamaks. Sellele, et Stubb on juba käitumuslikult värskete ja avatud ideedega, viitas tänasel kohtumisel ka tema avatus ajakirjandusele. Meie kohtumise juures viibis näiteks ka Iltalehti ajakirjanik. Ka meie poliitikud võiksid rahvusvahelistel kohtumistel ajakirjanikele suuremat ligipääsu pakkuda. Tean seda väga hästi, et alati on ajakirjanikul sisu mõistmisel oluline tajuda, mis toimub, kui uksed sulguvad. Oma ajakirjaniku karjääri jooksul õnnestus mul vaid korra osaleda analoogsel kohtumisel Bakuus, kui toonane välisminister Siim Kallas kohtus Aserbaidžaani kaitseministriga. Paraku sündis see puhtjuhuslikult. Aga kohtumisel Stubbiga rääkisime Lissaboni lepingu ratifitseerimisprotsessist, olukorrast Georgi

Hillary Clintoni võit Pennsylvania eelvalimistel oli ennustatav. See kinnitab veelkord arvamust sellest, et vaatamata pisut nigelamale seisule ei loobu endine esileedi pürgimast demokraatide kandidaadiks. See aga tähendab, et vabariiklase John McCaini kõrvale ei teki demokraatide ühtset kandidaati enne augusti lõppu, mil leiab aset viimaste parteikongress. Nii Barack Obama kui Clinton ei suuda allesjäänud eelvalimistega teineteise ees edu saavutada ehk siis nõutud 2025 delegaadi toetust võita. Praeguse seisuga on Obamal koos 1694 ja Clintonil 1556 delegaati. Nende hulgas on siis vastavalt 230 ja 254 superdelegaati. Demokraatide siseheitlus on küll laialt meedias ja hoiab neid ka valijate meeltes, kuid samas on kohati liiga "värvikas" sõnelemine ka väsitav. Kindlasti ei ole see demokraatide strateegide meelest kõige parem variant vastu minna 4. novembri valimistele. Sisuliselt võib öelda, et demokraadid saevad iseenda oksa. Kuid sellele vaatamata lubavad viimased üleriigilise

Täna hommikul 40 kolleegi poolt Riigikogu menetlusse antud avalduse eelnõu "Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse" toetuseks on väga õigeaegne ning sisult jõuline. Loodetavasti õnnestub see kiirmenetluse kaudu vastu võtta juba homme pärastlõunal. Ei saa muidugi veel välistada, et avalduse eelnõu teksti kohendatakse muudatusettepanekutega, kuid selle peamised sisupunktid vaevalt lahjenevad. Igatahes on algatajate seas kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad. Kolm olulisemat sõnumit selles kavandatavas avalduses on järgmised. Esiteks kutsutakse Vene Föderatsiooni üles peatama kõik sammud, mis õõnestavad Georgia territoriaalset terviklikkust. Teiseks annab Riigikogu oma avaldusega märku, et katsed ohustada Georgia suveräänsust võivad seada küsimärgi alla Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise Koostöö- ja Arenguleppe sõlmimise. Kolmandaks kutsub Riigikogu NATO liikmesriike andma juba 2008. aasta detsembris Georgiale liikmelisuse tegevuskava.

Midagi pole öelda. Interneti kõikehaaravus, info liikumise maht ning kiirus ei väsi üllatamast. Võtsin täna õhtul korraks ette erinevad infokanalid, mille kaudu saab kiiremalt kursis olla maailma juhtivate kolumnistide mõtete ning ajalehtede arvamuskülgede sisuga. Tõsi, seda ikka inglise keeles. Korraks tuttavasse meediamaailma põigates ei saa ma kuidagi arvamata jätta, et paberajalehtede tulevik pole küll täiesti must, kuid tume kindlasti. Veel mõned aastad tagasi nähti näiteks suure ärimõttena seda, et kõikides maailma juhtivates hotellides võiks lugeda väljaprindina juhtivate ajalehtede värskeid uudiseid. Juba täna tundub see tõeliselt arhailise ideena. Igas vähegi asjalikus hotellis on olemas WIFI ning igaühel on võimalik saada online'is osa maailma pidevast muutumisest. Isegi Tallinna ja Tartu vahelises bussis ei kao maailm "radariekraanilt", rääkimata siis mobiiltelefoni võimaluste pidevast laienemisest. Ma olen veendunud, et vaid tühise aja pärast on meil kõigil ku

Venemaa välisminister Sergei Lavrov ei jäta oma tänases artiklis ajakirjas "Profil" kuigi palju enda teada. Analüüsides Bukaresti ja Sotši kohtumiste järgset aega, ütleb Lavrov otse, et Euroopa on tagasiteel "traditsiooniliste rahvusvaheliste suhete" juurde. Teisisõnu ihkab Venemaa läänemaailmale peale suruda 19. sajandist tuttavat välispoliitikat, püüdes kõigiti õõnestada kujunemisjärgus olevat Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Sama kehtib ka NATO sisemise ühtsuse kohta. Mida võiks sellest artiklist välja lugeda? Esiteks leidub Lavrovi mõttekäigus terve rida vastuolulisi väiteid. Ühest küljest räägib ta rahvusvahelise solidaarsuse vajalikkusest, samas aga taunib läänemaailma justkui "blokilist" mõtlemist ja käitumist. Muidugi ise ennast paljastades, et "blokilisest käitumisest" räägib üksnes ajaloo pantvangis siplev Venemaa. Teiseks püüab Lavrov mõista anda, et õigusriikluse ja hea valitsemistava edendamine Euroopa idaserval k

Viimased päevad on muidugi kõike muud, kui kodus-istumise-päevad. Jõelähtme ülemine golfirada oli nii eile kui täna rahvarohked. Aga põhjust ka. Ilm on ju super. Kuid eks pühapäeval jää pisut aega ka raamatut kätte võtta. Mul endal on parasjagu mitu asja pooleli. Selle lühikese postituse otsustasin teha viimast Foreign Affairsi lugedes. Märtsi ja aprilli number on päris hea, kuid mitte niivõrd sisust ei taha siin kirjutada. Tegelikult on Foreign Affairs olnud mulle juba pikka aega üheks parimaks vihjeandjaks erialasele - ehk siis välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavale uudiskirjandusele. Vaadake ise siit ja usun, et olete minuga nõus. Kellel veel mõni hea viide, andke aga märku!

President Ilvese tänased kohtumised Washingtonis on kahtlemata väga olulised. Nii riigisekretär Condoleezza Rice kui asepresident Dick Cheney on kahtlemata just need maailma tipp-poliitikud, kellega rääkida ajal, mil Venemaa püüab vaikselt annekteerida osa Gruusia territooriumist. Kuuldavasti oli Rice enne kohtumist Ilvesega rääkinud telefoni teel Vene kolleegi Lavroviga ning väljendanud Ühendriikide ühest seisukohta - Washington toetab Gruusia territoriaalset terviklikkust. Pole kahtlust, et Venemaa jõhkrale tegevusele saab vastu vaid lääneriikide kiire, üksmeelse ning järjekindla hoiaku ning nõudmisega - Moskva peab koheselt tühistama kõik oma otsused Abhaasia ja Lõuna-Osseeita suunal, mis seavad kahtluse alla Gruusia territoriaalse terviklikkuse. Ka on Moskva viimaste nädalate sammude läbi kaotanud igasuguse usutavuse Venemaa rahuvalveüksused Abhaasias ja Lõuna-Osseeitas, mis peaks asendatama rahvusvahelise kontingendiga. Riigikogu väliskomisjon arutab olukorda Vene-Gruusia suhetes

Ei läinud kolme päevagi, kui värske valimisvõidu järel võttis Silvio Berlusconi oma Sardiinia villas vastu hea sõbra - Venemaa tulevase peaministri Vladimir Putini. Ükski praegune Euroopa liider ei saa uhkustada taolise lähedusega Kremli peremehele. Iseasi on muidugi küsimus, millest "keemiliselt sobivad" mehed räägivad? Kas ei püüa Berlusconi mitte sokutada raskustes Alitaliat Aeroflotile? Või on jutuks mõned energiateemad? Või naudivad mõlemad tulevased peaministrid lihtsalt luksuslikku elu? Kas kõigest sellest võiks saada informeeritud ka Euroopa partnerid? Putin saabus Itaaliasse tagasiteel Liibüast, kus ta kustutatud miljardivõlgade eest suutis Venemaale kindlustada mitmed olulised energia- ja relvatehingud. Pole välistatud, et Venemaa liider pakkus Qaddafile liituda rahvusvahelise gaasikartelliga, mida Moskva juhtimisel kokku sobitatakse. Igatahes näib, et Venemaa aktiivsus Alžeerias ja Liibüas ei pruugi päädida lihtsalt edukate ärikontaktide loomisega, vaid ka Euroopal

Samal ajal, kui Gruusia president Mihheil Saakašvili on pakkunud Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale kõigiti tarka ja laiaulatuslikku autonoomiat, püüab Venemaa hoida oma sissitegevusega separatiste Moskva embuses. Venemaa presidendi Vladimir Putini tänane korraldus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanike (pange tähele, mitte ainult Vene kodanike) kaitseks ei ole lihtsalt tavaline päevakäsk . Sisuliselt on tegemist omalaadse Venemaa ametliku sissitegevusega suveräänse riigi territooriumil, mille terviklikkst ning puutumatust on muuseas Moskva ise korduvalt kinnitanud. Venemaa enda ajakirjandus hindab seda, kui sammu separatistide ametliku tunnustamise suunas. Mõjutatuna korrasga nii Kosovo iseseisvumisest kui NATO laienemiskavadest, püüab Venemaa nähtavasti tugevdada oma "sillapead" Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Senini on nende tegevus jäänud läänemaailma täieliku tähelepanuta. Minu arvates on äärmiselt oluline praegusel ajahetkel lääneriikide, sealhulgas Eesti toetus Tbilisi püüdluste

Kas teie tahate saada "Töö kangelase" kuldtähe? Või peaks paljulasteliste emadele andma kangelase tiitli? Meenutab vist Nõukogude Liitu? Just. Kuid kuna Venemaal käib jätkuvalt sovjeetliku peegeldpildi loomine rahva rahustamiseks, siis pole ka midagi imestada, et tekivad sellised ideed. Venemaa presidendi juures tegutsev Ühiskondlik Palat on soovitanud tõsimeeli taastada "Venemaa töö kangelase" kuldtähe. Mäletatavasti oli Nõukogude impeeriumis seal veel vahel sõna "sotsialistlik". Idee on välja pakutud Stavropoli ühe tööorganisatsioioni poolt, kelle meelest pole tublid töötegijad Venemaal piisavalt motiveeritud. Ordeni kavaleriks võiks idee autorite meelest saada kaevurid, metallurgid, põllumehed, ehitajad, teaduse ja kultuuritöötajad. Mis seal ikka. Igal riigil on suveräänne õigus tunnustada oma kodanikke ordenite jagamisega. Paraku on see pisiseik lihtsalt kinnituseks, millistele väärtustele Venemaal püütakse ühiskonna sidusust ehitada. Ikka meenuvad Li

Mida oligi vaja tõestada. Nagu siin blogis sai mõne aja eest kirjutatud , ei jäta Venemaa president Vladimir Putin Kremlist välja kolides midagi saatuse hoolde. Tema tänane otsus asuda Ühtse Venemaa liidriks (tõsi küll, parteisse astumata!) veenab, et kauaräägitud võimu ümberkonfigureerimine Venemaal on jõudmas oma lõppfaasi. Esiteks tähendab see seda, et partei "apoliitilise" esimehe koha kaudu vormistati Vladimir Putin täna sisuliselt rahvuslikuks liidriks. Teiseks viib võimu nn parteistamine selleni, et riigis hakkab sarnaselt omaaegsele NLKPle taaskord esimest viiulit mängima mitte president või isegi peaminister, vaid see, kes juhib parteid. Loomulikult võib partei liider olla samal ajal siis kas president või peaminister. Ja kuna vähemalt tänases kontekstis puudub 2-miljonilise liikmeskonnaga Ühtsele Venemaale vähegi arvestatav alternatiiv (isegi siis, kui valimised oleksid vabad), siis "suveräänse demokraatia" tingimustes tähendab see võimupartei liidrile tag

Uudis sellest, et Euroopa Liit on saavutanud Turkmenistaniga kokkuleppe 10 miljardi kuupmeetri maagaasi impordiks alates 2009. aastast, kõlab lootustandvalt. See on tegelikult esimene kord, mil Euroopal on õnnestunud ühiselt saavutada läbimurre kavandatava Nabucco torujuhtme "gaasistamiseks". Kui kokkulepe Turkmenistaniga õnnestub ka tegelikult realiseerida (põhiprobleem muidugi Kaspia torujuhtme puudumine või Iraan), siis see oleks korraga Euroopa Liidu esimeseks tõsiseks sammuks energiakoostöös Kesk-Aasiaga ning aitaks kaasa gaasitarnete diversifitseerimisele. Kuigi 10 miljardit kuupmeetrit on kõigest kolmandik Nabucco aastasest läbilaskevõimest ning alla 2 protsendi Euroopa Liidu gaasitarnete aastavajadusest, on juba kokkulepe ise väga tähenduslik. Loomulikult ei meeldi see uudis Venemaale, kes on seni olnud väga edukas Kesk-Aasia, sealhulgas Turkmenistani energiahõlvamises. Lisaks on Venemaa jõudsalt murendanud Euroopa hoiakut Nabucco suhtes konkureerivate Blue ja South

Itaalia väidetavalt rikkaim inimene - Silvio Berlusconi saab suure tõenäosusega kolmandat korda riigi peaministriks. Seda lubavad 71aastasele meediamagnaadist konservatiivile äsjaste valimiste lävepakuküsitlused. Paremtsentristide edu näib seekord olevat piisav, et nii alamkojas kui senatis nautida ülekaalu. Sellega ei saanud kuidagi uhkustada Romano Prodi vasakpoolne valitsus, mis oma sisemise kirevuse ja toetuse nappuse tõttu ka kokku kukkus. Berlusconi fenomen on muidugi täiesti omaette nähtus. Ta on olnud sõjajärgse Itaalia pikemaealise valitsuse juht, käinud läbi korruptsioonisüüdistuste ahela, lasknud kosmeetikutel oma vananemist peita ning ikka tagasi pöördunud tippu. Eks karismaatilisus kokku rahaga mängi siin kindlasti oma rolli. Kuid mitte ainult. Seekordne Berlusconi tulemine ei satu kuigi kergele ajale. Itaalia majandus on Euroopas neljas, kuid kasvu pakutakse sellel aastal vaid 0,3 protsenti. Sisepoliitiliste küsimuste pikale reale lisandub kindlasti ka välispoliitiline la

Nii võiks küsida pisut enam kui nädal pärast NATO tippkohtumist Bukarestis. Venemaa õelutsemine ning ähvardamine naabrite suhtes peab leidma lääneriikide hulgas selge ja ühemõttelise hukkamõistu. Kuidas on võimalik, et ühe riigi president nimetab 46 miljoni elanikuga naaberriiki pelgalt kunstlikuks moodustiseks, seades sellega otseselt kahtluse alla tema territoriaalse terviklikkuse. Huvitav, kui keegi kolmandate riikide riigipeadest nimetaks mõnda suuremat Euroopa Liidu liikmesmaad lihtsalt kunstlikuks moodustiseks, siis kas sellele järgneks samuti häbelik vaikus. Võib olla. Lihtsalt keegi ei söanda seda teha. Kahjuks allutasid suuremad lääneriigid Bukarestis üldhuvid egoistlikele majandushuvidele. Muidugi tähendab see otseselt ühe või teise poliitiku isiklikku edu ja partei head käekäiku, kuid suurt ja selgroogset poliitikat siin ei paista. Tegelikult paljastas Bukarest tõsiasja, et läänemaailmal puudub täna karismaatiline poliitiline liider, kes suudaks erimeelsused hajutada. Liiga

Alles täna jooksis meil uudistest läbi jälle teade toiduainete kõrgetest hindadest. Mis seal üllatuda? Tegelikult on lugu globaalne ja päris tõsine. Viimase üheksa kuuga on maailma toiduainete hinnad kasvanud ei rohkem ega vähem kui 45 protsenti. Ja see pole kindlasti veel tipphetk. Hinnakasvu prognoositakse veel mitmeks aastaks. Lähiajaloo suurimat hinnatõusu mõjutavad korraga mitmed tegurid. Nendeks on nii kliimamõjutused (üleujutustest kuni põudadeni), Hiina kui India sisetarbimise kasv, energiavajaduse suurenemine (kütuse hindadest biokütuste levikuni), magevee varude kiire vähenemine. Väga head ülevaated globaalsest olukorrast leiab ÜRO vastava organisatsiooni (FAO) kodulehelt . Sõnaga - toidujulgeolek on energiajulgeoleku kõrval kiiresti muutumas 21. sajandi üheks kriitilisemaks probleemiks. Juba täna pole harvad uudised sellest, kuidas ühes või teises riigis on tulnud ette rahutusi toiduainete hindade kasvu või tarnepuudulikkuse pärast. Ka ohvritega lõppenud kokkupõrked on toimu

Esimene küsimus, mille meile (Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsioonile) esitas Moldova piirivalvur ööl vastu eilset Mogiljov-Podolski piiripunktis, puudutas mitte meie dokumente, vaid NATOt. Pole midagi öelda, Bukaresti tippkohtumine on teinud ära rohkem, kui paljud kallid teavituskampaaniad kokku. Nooremapoolse piirivalvuri küsimus oli muidugi alatoonioga. Miks ikka Ukrainal peaks olema asja NATOsse? See ju ei anna midagi, pigem lõhkuvat suhteid. Teadagi kellega. Kuid eks tema küsimus siiski reetis, millest mõeldakse. Paradoksaalne, kuid põhiseaduslikult neutraalses Moldovas on NATO meelseid elanikke pisut enamgi kui Ukrainas. Vähemalt nii kogesime oma eilsetel kohtumistel Moldova pealinnas. Moldova tänased liidrid usuvad, et neutraalsuse formaalne rõhutamine aitab neil lahendada probleemid separatistliku "Dnestri-äärse vabariigiga" ja surub Vene väed lõplikult Moldova territooriumilt välja. Kena, kui see lootus ka teostuks. Siiani pole see veel suuri vilju kandnud. Sa

Eilsed ja tänased kohtumised siin Kiievis on lisanud vähemalt mulle kindlat veendumust, et Eesti välispoliitiline tegevus Ukraina suunal on olnud edukas. Nii minu kolleeg Verhovna Radas Boriss Tarasjuk, asevälisminister Andrei Vesselovski kui asepaminister Hrihori Nemyrja kiitsid kui ühest suust Eesti toetust Ukrainale NATO Bukaresti tippkohtumise eel ja ajal. Sama käib ka meie tegevuse kohta Ukraina toetamisel Euroopa Liidu naabrusprogrammi raames. Tõsi, eriti Euroopa Liidu integratsiooni suunal on Kiievil veel väga ja väga palju vaja ära teha, et muutuda vähegi kindlamaks liitumiskandidaadiks. Teemad alates korruptsioonist kuni üksikute seaduste ajakohastamiseni (äriseadustikust maaomandi küsimusteni) eeldavad siinsetelt poliitikutelt kohati tõsist eneseületamist. See kõik võtab aega ning ega keegi eeldagi, et Euroopa Liidu suunal vaatamata rahva toetusele (üle 50%) suudetaks kiiret läbimurret. Küll aga on vahetumad lootused (ja muidugi) seotud NATO integratsiooniga. Bukaresti tulemu

USA presidendi Georges W. Bushi viimane kahepoolne kohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga läinud nädalavahatusel Sotšis oli peaasjalikult viisakuskohtumiseks, kus ei üks ega teine pool ei püüdnudki millegi põrutavaga üllatada. Isegi kui keegi seda soovis, ei võimalda Venemaa ja läänemaailma suhete ja hoiakute tänane kogum millegi murrangulisega taolistel kohtumistel lagedale tulla. Olgugi, et Valge maja nõunikud püüdsid Air Force One'i pardal pikal tagasilennul Washingtoni veenda ajakirjanikke kohtumise positiivsetes tulemustes, jäävad küsimused endiselt õhku. Puudutagu see siis konkreetselt raketikilpi või laiemalt USA-Vene suhteid. Ka veel eelmisel nädalal Washingtonis olles võis erinevatel kohtumistel tunnetada, et mõneti ootamatult esile kerkinud kohtumine Sotšis ei pruugi kuigivõrd arvestatavaid vilju kanda. Eks Bushi jalgealust õõnestas pisut ka teatav ebaõnnestumine Bukarestis NATO tippkohtumisel, kus Valge maja positsiooni NATO laienemise ja liikmelisuse tegevuskav

Veel mõned jäänud tunnid siin New Yorgis ning siis saab Riigikogu väliskomisjoni seekordne visiit Ameerika Ühendriikidesse läbi. Õigupoolest oli meie viimane kohtumine juba eile (reede) õhtul, mil osalesime Eesti majas traditsiooniliste kultuuripäevade meeleolukal avamisel. Kohtumistele Washingtonis ja New Yorgis tagasi vaadates saab öelda, et tegemist oli väga õigeaegse ning sisult tiheda visiidiga. Kõik kohtumised, mis kavandatud (sealhulgas Kapitooliumil) leidsid ka aset. Kes vähegi kursis, see teab, et seda saavutada siin pole kuigi kerge. Seepärast veelkord suured tänud Väino Reinartile ja Jonatan Vseviovile Washingtonis ning Tiina Intelmannile ja Priit Turkile New Yorgis. Nüüd ootab mind ees aga tõeline ajaralli, sest loodetavasti Finnairi abiga peaksin pühapäeva ennelõunaks Tallinnasse jõudma. Seejärel on vaevalt paar tundi kottide ümberpakkumiseks, et tagasi rutata lennujaama suunaga Kiievisse. Tuleval nädalal leiab nimelt aset Euroopa Liidu asjade komisjoni visiit Ukrainasse

Vaatamata mitmetele olulistele edusammudele Afganistani, raketikilbi ja küberkaitse osas on minu arvates NATO tippkohtumist Bukarestis raske pidada õnnestunuks. Võimalik, et tegemist on lääneriikide ühtsuse jaoks negatiivses mõttes murrangulise sündmusega, mis vajab kiiret ja ausat arutelu. Makedoonia arutu kõrvalejätmine ning Georgiale ja Ukrainale Venemaa kartuses vaid pai tegemine on alliansile kindlasti tõsine altminek. Eeskätt Saksamaa, Prantsusmaa ja Kreeka peamiselt sisepoliitiliste argumentidega palistatud positsioon murendas kindlasti nende usku, kelle meelest peaks NATO selged julgeolekupoliitilised huvid seisma kõrgemal liikmesmaade sisemisest trikitamisest või välisest mõjutamisest. Eile Washingtonis ühel kohtumisel oli hämmastav kuulda, et Bukaresti tippkohtumise lõppdokumendi sõnastuse ettevalmistamisel oli mõningatel riikidel raskusi taluda mõtet: NATO laienemise üle ei saa olla ühelgi kolmandal riigil ei sõnaõigust ega veelgi vähem vetoõigust. Paraku kinnitas Bukaresti

Viimaste päevade poliitilised vangerdused Soomes ja Iirimaal on kindlasti pisut enama tähendusega ja vajavad tähelepanu. Soome uueks välisministriks tõusnud Alexander Stubb on kindlasti värvikas ja väga värskendav valik. Mees, kes tunneb Euroopat ja Ameerikat väga hästi ning on olnud aktiivne osaline Läänemere strateegia väljatöötamisel Euroopa Parlamendis, on Soomele väga heaks aktivaks. Võib olla leiab Soome kaitseministeerium nüüd ka välisministeeriumis endale tugevamat mõttekaaslast. Kindlasti ei saa uuel ministril lihtne olema, sest Soomel on just käimas eesistumine OSCEs. Kuid samas on ju ikkagi tegemist välispoliitikas suurepäraselt orienteeruva poliitikuga. Igatahes jõudu Alexanderile! Iirimaa kauaaegse peaministri Bertie Aherni tagasiastumine tuleval kuul tekitab muidugi tõsise küsimärgi juunikuusse kavandatud Lissaboni leppe referendumi eel. Iirimaa on hetkel ainus Euroopa Liidu liikmesmaa, kus juba seaduse kohaselt tuleb nimetatud lepped panna rahvahääletusele. Peaministri

Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni kohtumised Washingtonis kinnitavad, et suhteid Eesti ja Ameerika Ühendriikide võib kirjeldada kui pilvituid. Eesti kodanikele täiendavat liikumisvabadust pakkuv viisavabadus USAga peaks kõigi eelduste kohaselt käivituma hiljemalt selle aasta novembris. Kohtumised Senati väliskomisjoni aseesimehe Richard Lugari (pilt on tehtud enne kohtumist senaatoriga) ja Esindajatekoja väloskomisjoni Euroopa alakomitee esimehe Robert Wexleriga peegeldasid väga hästi nii ühiselt mõistetavat teemaderingi (alates energiasjulgeolekust ja NATO tugevdamise vajadusest kuni suheteni Venemaaga) kui ka lähenemisnurki. Samal ajal, kui me eile Kongressis kohtumisi pidasime, võttis Esindajatekoda vastu resolutsiooni 997, millega toetati jõuliselt NATO liikmelisuskava andmist Ukrainale ja Georgiale. Samuti võeti vastu dokument, milles toetati Briti võime Aleksandr Litvinenko tapmise uurimises. Loomulikult ei saa öelda, et kahepoolsetes suhetes puuduks üldse päevakord. Pigem o

Juba paari päeva pärast on selge, mida on väärt lääneriikide tegelik ühtsus. Pean silmas NATO tippkohtumist Bukarestis ning eeskätt Georgiale ja Ukrainale liikmelisuse tegevuskava andmist või mitteandmist. Siin Washingtonis, kus ma praegu viibin seoses Riigikogu väliskomisjoni visiidiga, on tunded kahetised. Presidendi administratsioon teatas veel eile diplomaatiliste kanalite kaudu, et ollakse valmis minema Georgia ja Ukraina toetamisel lõpuni. Seda kinnitas president Bush ise ka Kiievis. Samas on mõttekodade esindajad skeptilised, kuna ei usu eriti Saksamaa taganemisse. Pigem eeldatakse tugevama sõnastusega avaldust Kiievi ja Tbilisi suunal, mis peaks asendama MAPi andmise. Igatahes näib praegu nii, et vähemalt 20 riiki NATO 26 liikmesmaast toetavad Georgiale ja Ukrainale tegevuskava andmist. Suurimad vastased on Saksamaa, aga ka Prantsusmaa. Viimased, eriti liidukantsler Angela Merkel on võtnud väga tugeva avaliku vastupositsiooni, millele vastupidist tulemust oleks väga valus siser