Eesti esimene tõehetk Euroopa Liidus

Pole mingi üllatus, et energiajulgeolek on lähemate aastakümnete üks tähtsamaid teemasid nii regionaalselt kui globaalselt. Seejuures võivad huvid riigiti päris tõsiselt erineda. Euroopa Liit on küll püüdlemas ühtse energiapoliitika suunas, kuid sinna on veel pikk tee.

Euroopa Komisjoni nn kliimapakett on küll väga ambitsioonikas, kuid võib samas mõjutada oluliselt ühe või teise riigi konkurentsivõimet ning energiajulgeolekut.

Arvestades põlevkivienergia osakaalu tähtsust meie energiabilansis ning samas meie jätkuvat eraldatust Euroopa elektrivõrkudest on äärmiselt oluline praegusel hetkel seista Eesti energiajulgeolekut tagavate positsioonide eest.

Seepärast toetas Euroopa Liidu asjade komisjon tänasel istungil (pilt samuti tänane) selgelt valitsuse seisukohti seoses kliimapaketiga. Eriti veel rõhutades, mis puudutavad meie energiajulgeolekuga seotud küsimusi: elektri võimalikku importi kolmandatest riikidest ning erisuste vajadust CO2 kauplemissüsteemis.

Täpsemalt. Väljavõte meie tänasest pressiteatest: "Valitsus on seisukohal, et kliimapakett peab CO2 kauplemissüsteemi väljatöötamisel arvestama liikmesriikide energiajulgeoleku ja regionaalsete eripäradega. Energiajulgeoleku ja konkurentsivõime tagamiseks peab Eesti vajalikuks sätestada võimalus jagada elektritootjatele piiratud koguses tasuta kvooti sarnastel tingimustel nagu teistes energiamahukates tööstussektorites.

Eesti peab samuti oluliseks võtta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustuste seadmisel baasaastaks 1990, mil heitkogused Eestis vähenesid 54%, mis aitaks tagada uute ja vanade liikmesriikide võrdsemat kohtlemist.

Nende meetmete eesmärk on säilitada Eestis piisav energiatootmine, ära hoida sõltuvusse sattumine energiaimpordist ja vältida olukorda, kus keskkonda saastav tootmine liiguks kolmandatasse riikidesse. Eesti puhul oleks kolmandaks riigiks tõenäoliselt Venemaa, kuid samas ei lahendaks see CO2 emissiooniga seotud probleeme, kui Eesti elektrijaamad paikneksid näiteks teiselpool Narva jõge."

Välis-, keskkonna- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koostöö ja rahvusvaheline lobitöö peavad lähematel päevadel tagama selle, et märtsikuise ülemkogu järeldustesse saaksid lisatud meile olulised punktid.

Eesti eesmärk on olla aktiivne ja usaldusväärne Euroopa Liidu liikmesmaa. Kuid seda ei saavuta ainult positiivse kõikejaatamisega. Küsimustes, kus meil on mängus väga olulised julgeolekuküsimused (antud juhul siis energiajulgeolek), peame suutma ka oma eristuvaid positsioone teistele seletama ning nende vastuvõtmise nimel ka pingutama.

Põnev sissevaade küberrelvastusse

Mitte Bruce Willis oma Die Hard 4ga, vaid Eesti on jätkuvalt väravaks kaasaja kübersõdade maailma. Just viitega Eesti vastu toimepandud küberrünnakutele algab USA mõjuka Välissuhete Nõukogu (Council on Foreign Relations) eile avaldatud ülipõnev ning rohkete viitematerjalidega analüüs tänapäeva küberrelvastusest.

Selle autor, Greg Bruno, annab küll mõista, et Eesti vastu toimepandud rünnakud polnud esimesed sellesarnased ega ka kõige tõsisemad, kuid rõhutab, et Eesti juhtum on tänases maailmas ehk kõige tuntum. See aga veenab veelkord, et hea tahtmise juures on võimalik ka väikesel Eestil maailma informatsiooniga mõjutada.

Igatahes on Bruno analüüs väga põnev lugemine nendele, kes mitte igapäevaselt ei tegele selle valdkonnaga. Huvitav on näiteks viide sellele, et läinud aasta septembris Iisraeli korraldatud rünnak Süürias paiknenud salajase objekti vastu pandi tõenäoliselt toime küberrelvastuse tipptaset kasutades. Või teine näide eelmisest kuust, mil CIA andmetel olla häkkerid suutnud välja lülitada elektrijaama (asupaika ei teatata) ning nõudnud "valguse taastamise" eest raha.

Ainuüksi 2007. aastal pandi Pentagoni vastu toime üle 80 000 küberrünnaku, kusjuures väidetavalt olla mõnel juhul häkkeritel õnnestunud ka kahandada USA sõjaväe operatiivsuutlikkust. Igatahes kavandab Valge Maja tulevaks aastaks 6 miljardi dollari eraldamist salajase küberkaitsesüsteemi loomiseks.

Kogu see analüüs peaks meile olema kinnitavaks märguandeks, et küberkaitse teema on muutunud väga tõsiseks julgeolekuküsimuseks ning Eestil on siin võimalus olla mitte üksnes hoiatav näide, vaid ka küberjulgeolekusse panustaja. Seepärast on ülimalt oluline NATO küberkaitsekeskuse võimalikult efektiivne töölerakendamine.

Kaks huvitavat raportit Venemaast

Vahetult enne Venemaa presidendivalimisi, mille lõpptulemus on juba ette määratud, avaldasid kaks maailma juhtivat inimõigusorganisatsiooni - Human Rights Watch ja Amnesty International oma värsked raportid Venemaa kohta.

Nendest esimese, Human Rights Watchi juht Kenneth Roth pidi raportit ise Moskvas tutvustama, kuid Venemaa võimud ei andnud talle viisat. See olevat olnud esimene kord pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, mil Rothile keelati sissesõit Venemaale.

Amnesty Internationali raport on samuti väga kriitiline Venemaal viimastel aastatel toimunud vabaduste kokkusurumise osas. Mõlemad publikatsioonid annavad president Putini tegevusele inimõiguste vallas väga negatiivse hinnangu.

Kuid kõik see ei näi Moskvat vähemalgi määral heidutavat. Äsja on alustatud Venemaa tuntud inimõiguslase Lev Ponomarjovi tagakiusamist, täna aga pidas FSB Domodedovo lennujaamas taas kinni ajalehe The New Times ajakirjaniku Natalja Morari. Nii Ponomarjovi kui Morari tegevusest on siingi blogis varem juttu olnud.

Väikeriigi presidendi keelteoskusest

Minu senine rahvusvahelise poliitika kogemus räägib ühte - mida rohkem keeli suudab väikeriigi poliitik rääkida, seda suurem võimalus on tal oma sõnumi kohaletoimetamiseks. Sõnaga - oma riigi huvide eest seismiseks. Nii nagu tegi seda näiteks president Lennart Meri.

Keelteoskuses on eriti head Madalmaade esindajad, kuid ka mitmed poliitikud Ida- ja Kesk-Euroopast pole sugugi kehvema keeltevaistuga. Isegi president Putin on lisaks saksa luurekeelele suutnud juurde õppida viisakal määral inglise keelt.

Eesti tänasel presidendil on väga hea keeltepagas, mis kindlasti lubab tal erinevates situatsioonides vabu "nööbivestlusi" pidada. See on väga suur eelis paljude ees ning kindel tagatis, et Eesti huvide kaitsmine on võimalikest efektiivseim.

21. sajandi kontekstis pole midagi vaielda. Globaalses maailmas on edukad need, kes suudavad kommunikeeruda ning olla kiired oma sõnumite edastamisel. See kehtib ka keele- ning kultuurikonteksti hea tunnetamise kohta.

Erinevalt suurriikidest on just väikeriikide poliitikute suhtes nõudmine kõrgem, sest eeldada eesti keele oskust väljaspool Euroopa Liidu tõlkekoridore oleks ilmselt liiast. Samas on väga efektiivne meie endi suutlikkus ilma tõlketa hakkama saada.

Kõige selle juures on väga imekspandav president Ilvese äsjane intervjuu BBCle. Selle autor Tim Whewell, kes peab ennast ühtlasi russofiiliks, kirjutab muuhulgas järgmist:

"Why, I asked, did he not speak Russian? It seemed a reasonable question because Russian is the language of more than a quarter of Estonia's population. But for President Ilves it was not reasonable at all. Speaking Russian, he said firmly, would mean accepting 50 years of Soviet brutalisation because most Russian-speakers settled in Estonia only after it was occupied by the USSR towards the end of World War II."

Olgugi, et Kadrioru pressiteenistus on presidendi mõtet silunud ja täpsustanud, jääb ikkagi õhku küsimus - kas mitte ei astunud president siin lärtsaki ämbrisse. Eestis on ja jääb riigikeeleks eesti keel. Iga Eesti riigi kodanik peaks elementaartasemel valdama eesti keelt. Need on põhimõtted, millest me ei loobu.

Kuid miks süüdistada mõnda teist keelt ajaloos toimepandud kuritegude pärast. Isegi, kui selles keeles rääkijad nõudsid eelmisel aastal Tallinna tänavatel Venemaad tagasi. Kultuur ja keel on identiteetide osised ning nende ründamine tekitab asjatuid pingeid. Eriti, kui ühe riigi elanikkonnas on tuntav osa selles keeles kõnelejaid.

Alles eelmisel nädalal kogesin ise Tallinna Läänemere Gümnaasiumis õpilastega suheldes taaskord, milline tõeline rikkus on keelteoskus. Rääkisin nendele, kes on venelastena eesti keele kenasti selgeks õppinud, kui rikas on nende maailm nüüd. Ja see ei peaks olema veel kõik. Oma kodukoha tunnetus on ülioluline enda identiteedi loomisel ja sinna kuulub ka keel. Kuid sinna kuulub ka teadmine, et sa pole tõrjutud sellepärast, et sinu emakeel on see või teine.

Venemaa südametunnistuse hääl

Kui ühel riigil saab olla kollektiivset südametunnistust, siis Venemaal on selleks Sergei Kovaljov. Eeloleval pühapäeval, mil Venemaal valitakse presidenti, saab ta 78. aastaseks. Kuid mitte see pole oluline. Kovaljov on üks väheseid Venemaal, kes on suutnud läbi keerukate aastate säilitada oma põhimõtted ning usu inimese vabadusse ka Venemaal.

Andrei Sahharovi lähedase kaasvõitlejana langes ta juba 1974. aastal võimude tule alla ning viibis "keelatud kirjanduse" levitamise eest 10 aastat Mordva vangilaagris ja asumisel.

Sisuliselt kõik need aastad kuni eilse Putinit hoiatava avaliku kirjani, kus ta nimetab 2. detsembri parlamendivalimisi hullemaks valeks kui Stalini ajal, viitab kontrollimatu võimu taastootmise ohule ning kutsub üles eelolevatel presidendivalimistel protestiks bülletääni rikkuma, on Kovaljov seisnud põhimõttekidnlalt kodanikuvabaduste ning demokraatlike põhiväärtuste eest Venemaal. Teda on üleolevalt peetud ullikeseks ja elukaugeks, kes ei mõistvat Venemaa tegelikku väljavalitust. Kuid Kovaljov pole allunud santaažile ning otsestele ähvardustele. Ta on jäänud iseendaks.

Mäletan esimest kohtumist Sergei Kovaljoviga 1996. aasta algul Moskvas, mil Postimehe ajakirjanikuna tegin temaga intervjuu. Ka siis oli üheks teemaks avalik kiri, toona president Boriss Jeltsinile. Kovaljov oli just lahkunud presidendi nõukojast protsestiks Tšetšeenia sõja ning demokraatlikust kursist kõrvalekaldumise vastu. Juba siis arvas Kovaljov, et demokraatide võimaluseks on ühinemine ühe kandidaadi taha. Mida ei juhtunud siis, ei juhtunud ka nüüd, 12 aastat hiljem.

24. veebruaril president Putinile, valimiskomisjoni esimehele Tšurovile ja välisminister Lavrovile adresseeritud kirjas räägib Kovaljov valest ja valetamisest, mis kurnab Venemaad. "Varem tuli meie liidritel aastakümnete vältel igavalt ja ülbelt valetada, eitades kord Molotov-Ribbentropi pakti, siis vangistatud poolakate mahalaskmist Katõnis, ning Wallenbergi arreteerimist - sõnaga seda, mis oli ilmne kõigile teistele," kirjutab Kovaljov ning lisab, et valest on saanud ka kaasaegse Venemaa juhtide küüniline relv.

"Moderniseerides ja täiendades nõukogude ideoloogiat ja poliitilist praktikat, lõite te Venemaal poliitilise konstruktsiooni, kus teie vastu pole võimalik valimisi võita," järeldab Kovaljov. Kuid ometi talle nii omase rahuliku optimismiga loodab ta, et Venemaal tõusevad liidrid, kes suudavad riigi välja tuua häbiväärsest moraalsest kriisist ning järgida Ida-Euroopa riikide rahulikke võite despootia üle.

Avalik kiri lõpeb pöördumisega: "Siira ning pöördumatu lugupidamatusega, Sergei Kovaljov."

Väikeriik Eesti on suur riik!

Head siinse blogi lugejad! Soovin Teile kõigile head Vabariigi aastapäeva! Täna on meie riigi suur püha. Väikeriik, kes on suurte tapatalgute kiuste suutnud püsida 90 aastat on tegelikult suur riik. Rahvas, kes on suutnud vintsutustest võitjana välja tulla, on aga väärt püsimist. Elagu Eesti!

Väike lisandus Euroopa debatti

Äsja ilmunud Europe's World'i kevadnumbris on avaldatud ka siinkirjutaja arvamuslugu, kus polemiseerin Bela Kadari varasema artikliga seoses Euroopa võimaliku "muuseumistumisega" Aasia tõusu taustal.

Kuna lugu pole pikk, siis toon selle siin ära eesti keeles. Loomulikult oleks ülemisest viitest hea ette läbi lugeda ka Kadari artikkel.

"Bela Kadari artikkel on heas mõttes provokatiivne. Raske on mitte nõustuda tema arvamusega, et globaalses konkurentsis püsimiseks vajab Euroopa Liit tõsist noorenduskuuri. Samas ei ole minu arvates siiski põhjust liigseks pessimismiks. Vaevalt, et keegi Euroopa tänastest liidritest sooviks suunata meid vaid tolmuse ja igava muuseumieksponaadi rolli.

Aasia ja eeskätt Hiina jõuline esiletõus pole siiski ainus, mis peaks Euroopat sügavamatele reformidele sundima. Tegelikult on Berliini müüri langemisest 1989. aastal maailmakord oluliselt teisenenud. Murrangulised muudatused on sealhulgas toimunud Euroopas endas.

Tänane Euroopa Liit pole ju võrreldav paari tosina aasta taguse ajaga, kus kontinent polnud mitte üksnes lõhestatud, vaid ka tõsiselt sõltuv Nõukogude Liidu ning Ameerika Ühendriikide pinges suhetest.

Ma väidan, et kunagi varem pole Euroopa Liit olnud nii iseseisvat hoiakut kujundav kui nüüd. Tõsi, sellest, mida näeme ja tunneme täna, pole kaugeltki piisav läbilöögivõimelisema tuleviku kindlustamiseks Euroopa Liidule.

Samas on ilmne, et Euroopa Liit on elav ja arenev. Täpselt nii, nagu iga liikmesriik üksikuna. Poliitilised liidrid, kes eelistavad pidureid arengule, ei saa olla lõpuni edukad. Ajalugu pole seisma jäänud ning kogemused minevikust annavad lootust ka Euroopa tulevikule.

Euroopa reformileppe äsjane heakskiitmine valitsusjuhtide tasandil ning selle loodetav jõustamine 2008. aastal läbi ratifitseerimisprotsessi annab lootust, et Euroopa Liit ka tema tänases suuruses on võimeline muutuma efektiivsemaks ning otsustusvõimelisemaks.

Õigupoolest pole sellele ju alternatiivi, nagu osutab tabavalt ka Bela Kadar. Vaid ühtselt strateegilisi eesmärke tajuv ning väljakutsetele vastavaid meetmeid rakendav Euroopa Liit on võimeline säilitama või isegi tugevdama oma positsioone maailmapoliitikas.

Seejuures toimivad korraga mitmed edasisele arengule tõukavad survejõud. „Aasia sajandi” ettekuulutus on vaieldamatult üks olulisemaid liikumapanevaid jõudusid mitte üksnes Euroopale, vaid kogu maailma muutuvprotsessidele.

Ma olen veendunud, et eriti Aasiast lähtuva majanduskonkurentsi kasv sunnib Euroopa Liitu siseturu kiiremale reformimisele ja avatuse suurendamisele. Olgugi, et Lissaboni protsessis seatud eesmärgid jäävad ilmselt täitmata, ei tähenda see kindlasti mõtteviisi taandumist.

Innovatiivsus ning teadmistepõhisus on need võtmesõnad, mis on töötanud üksikute liikmesriikide puhul ning töötavad ka Euroopa kui terviku tuleviku nimel. Nende rakendamiseks on vaja kõigest poliitilist tahet.

Teiseks väga oluliseks Euroopa arenguteguriks on pingestuv globaalne julgeolekukeskkond, mille üheks osaks on ka energiajulgeoleku üha aktuaalsemaks muutumine. Meil lihtsalt ei ole teist valikut, kui suurema üksmeele leidmisega nendele väga tõsistele väljakutsetele vastata. Euroopa ühehäälsuse ja ühispoliitika nõue on võrdselt tajutud nii suuremates kui väiksemates pealinnades.

Sisemise harmoonia ja suurema ühtsuse saavutamine ongi Euroopa Liidu üks tähtsamaid eesmärke. See on korraga oluline nii konkurentsivõime kui julgeoleku tagamiseks. Sisemise ühtsuse osaks on ka Euroopa ühtse identiteedi loomine ja arendamine.

Euroopat on kerge lõhkuda ja tupikusse suruda, kui me ise anname eelistuse meie erisustele ja eraldi olemisele. Meie enda ühtsem narratiiv ehk meie Euroopa lugu suurendaks ka ühtsema poliitika kujundamist.

Ja muidugi last but not least. Euroopa Liidu tulevik sõltub ju väga palju ka sellest, milliseks ning millistesse piiridesse lõppkokkuvõttes me iseennast mõtleme. Kas Euroopa Ühendriigid on ka aastal 2050 vaid unistus või täitunud reaalsus, seda ei tea täna keegi. Kindel on vaid üks: tänasega Euroopa Liidu areng ei peatu."

Fantastiline kontsert

Ma pole juba tükil ajal nii toredat kontserti kogenud, kui täna Lasnamäel Läänemere Gümnaasiumis. Pärastlõunal pidas koolirahvas vabariigi aastapäeva aktuse, kus lapsed esinesid nii laulude kui luuletustega. Esitati ka väljavõtteid Eesti teemalistest kirjanditest. Kõik kenas eesti keeles. Ei midagi üleliigset ega kunstlikku. Laulukoor oli aga eriti hea.

Väikeseks mälestuseks saadud koolilehest leidsin paar väga huvitavat mõtet laste kirjanditest. Nendest samadest, millest ka täna kontserdil lõike ette kanti. 11. klassis õppiv Anna Babkova kirjutab näiteks nii: "Kahjuks, meil suures kodus, Eestimaal; ei ole kõik nii ideaalne nagu tahaks. Mõnikord juhtub arusaamatusi, rahutusi, mässe. Minu arvates juhtub see sellepärast, et eestimaalaste seas on erinevast rahvusest inimesi, kellel tekivad suhtlemisel nii keelelisi kui ka psühholoogilisi barjääre. Peamine probleem on aga selles, et põliseestlased ja muulased elavad erinevates inforuumides."

Valeria Kuznetsova 11. klassist aga arvab nii: "Mina olen sündinud Tallinnas, Eestis. Olen elanud siin juba kuusteist aastat, kuid kõik minu lähedased on pärit Venemaalt. Ka minu vanematel on vene juured ja kodus suhtleme ainult vene keeles. Vaatamata sellele, tunnen end kodus ainult Eestis".

Igatahes suurim kiitus Läänemere Gümnaasiumi õpilastele kui õpetajatele väga hea elamuse eest!

Seoses vabariigi aastapäevaga on mul nagu paljudel teistelgi kolleegidel eile-täna-homme päris tihe just koolides esinemise poolest. Eile algas see Märjamaa Gümnaasiumis ja lõpeb homme Kadrina Keskkoolis.

Eesti välispoliitika vajab enesekriitikat

Tänane välispoliitika arutelu Riigikogus oli paljuski tavapärane, kuid paar mõtet siiski. Valitsuse ettekanne näitab, kui lai on meie tänane välispoliitiline päevakord. Tõepoolest, ka sõpru on meil täna maailmas rohkem kui kunagi varem. Seega tööpõld väga lai.

Eriti hea meel oli kuulda valitsuse keskendumisest energiajulgeolekut ja Läänemere strateegiat puudutavatele küsimustele. Need teemad on ühtaegu väga olulised nii meie kui meie lähemate partnerite tulevikule. Meie välispoliitilisele kuvandile tuleks kasuks innukam ja pidevaid sisendeid pakkuv tegevus nendes prioriteetsetes eesmärkides.

Kui midagi kriitilisemat arvata, siis ehk napib meil veel arukat enesekriitikat. Puudutagu see siis aprillisündmusi või ka laiemalt meie suutlikkust välispoliitiliste eesmärkide sõnastamisel ja saavutamisel. Samuti oleks viimane aeg tõsiselt investeerida haridusse, uute uurimiskeskuste ja ekspertide toetamisse, sest see tagab tulevikus meie parema võimekuse ja ideederohkuse Hiinast Indiani ja Lähis-Idast Venemaani.

Panin siia juurde ka tänase esinemise täisteksti:

"Seekordne välispoliitika arutelu langeb Eestile väga olulisse ajajärku. Kolme päeva pärast tähistame Eesti vabariigi 90. aastapäeva. Seepärast pole sugugi üleliigne siin meenutada ja tänada kõiki neid Eesti diplomaate ja poliitikuid, kelle pühendunud töö tegi võimalikuks meie riigi sünni ja rahvusvahelise tunnustamise.

Meie riigi esimeste diplomaatide julgus ning väsimatu töö peaksid olema ka täna meile suureks eeskujuks, sest maailm pole kahjuks sugugi ohutum kui ta oli siis - I maailmasõja järel.

Meie viimasest välispoliitika arutelust siin saalis on möödunud aasta. Selle aja sisse langevad mitmed olulised sündmused nii Eesti välispoliitikas kui rahvusvahelistes suhetes tervikuna. Enamikest nendest andis ülevaate minister, mistõttu lubage mul peatuda lühidalt vaid kahel olulisimal.

Eestile oli läinud aasta suurimaks välispoliitiliseks väljakutseks vaieldamatult kõik see, mis oli ja on otsati tänaseni seotud niinimetatud aprillisündmustega. Korraga pandi proovile nii Eesti diplomaatiline võimekus kui meie partnerite solidaarsusvalmidus.

Ma tahaksin Isamaa ja Res Publica Liidu poolt tänada meie diplomaate, kes nendel pingelistel päevadel tegid kõik endast sõltuva Eesti sammude seletamiseks ning rahvusvahelise toetuse saavutamiseks.

Samas kutsun ma julgemalt ja avatumalt analüüsima neid sündmusi. Ma ei ole päriselt nõus Eestit väga hästi tundva briti ajakirjaniku Edward Lucase äsjase väga kriitilise arvamusega meie välisministeeriumi töö kohta, kuid ometi osutab selline hoiak vajadusele meie enda tõsise ja kõigekülgse analüüsi järele. Keegi ei kahtle, et tegemist oli väga keeruliste ning mitte ainult meile erakordsete päevadega. Riigikogu väliskomisjon on juba pidanud sellel teemal kuulamisi. Kui me suudame siin nii õnnestumistest ja vigadest õppida, siis sellest on meie välispoliitika tulevikule vaid kasu.

Aprillisündmused näitasid veenvalt kui suur jõud on Euroopa Liidu liikmesmaade solidaarsusel. Seepärast on raske üle hinnata Lissaboni lepingu sõlmimist läinud aasta lõpul.

Eestile on oluline Euroopa Liidu parem ja efektiivsem toimimine. Seepärast peaksime juba täna kahasse leppe peatse ratifitseerimisega siin Riigikogus mõtlema ka selle jõustamisega seotud küsimustele.

Aga neid on enam kui 30, milles liikmesmaad peaksid hiljemalt tuleva aasta algupooleks kokku leppima. Seejuures üks keerulisemaid küsimusi saab olema Euroopa välisteenistuse rajamine ning sellekohaste pädevuste piiritlemine liikmesmaadega. Eestil võiks olla siin oma selge nägemus.

Peatselt möödub neli aastat Eesti liitumisest Euroopa Liidu ja NATOga. Selle ajaga on meie välispoliitiline päevakord oluliselt laienenud. Väikeriigina on mõistagi eriti oluline teemade pidev sõelumine ning tähtsamatele eesmärkidele õigeaegne panustamine.

Eesti kui väikeriigi välispoliitiline edukus sõltub eeskätt sellest, kui oskuslikult ja edukalt suudame töötada koos oma paljude partnerite ning mõttekaaslastega. Eestil pole kunagi varem maailmas olnud nii palju sõpru ja toetajaid kui praegu. See on meie aastatepikkuse välispoliitika suurimaid tulemusi. Samas ma arvan, et partnerite omavahelise koostööpotentsiaali kasutamiseks on meil veel arenemisruumi päris palju.

Välispoliitiliselt aktiivse ja usaldusväärse riigi kuvand ei teki ega püsi niisama. Selle nimel tuleb pidevalt tööd teha, kusjuures tähtis pole mitte lihtsalt suures pildis kaasarääkimine, vaid ka meie rahvuslikele huvidele tähtsate teemade julge tõstatamine ning nende eest seismine. Ehk rõhutatult: meie tahe olla aktiivne peab väljenduma ka konkreetsetes tegudes.

Meie sõprade kriitika ütleb teinekord, et Eesti välispoliitilises kuvandis on ehk liiga palju Venemaaga seonduvat ning vähe teisi, ka meie partneritele olulisi teemasid. Otsati on see paratamatu, sest ainus meie vahetu naaber, kes pole siiani soovinud Eestiga suhteid normaliseerida – on just Venemaa. Seepärast - kas me tahame seda või mitte, kuid meie julgeolekule sedavõrd oluline teema jääb ka edaspidi tähtsale kohale.

Sageli meeldib meile rääkida, millised head Venemaa eksperdid me oleme. Kuid aidake mind, millal kaitsti Eestis viimati Venemaa poliitilist elu käsitlev doktoritöö? Või millise Eesti ülikooli juures saaks süvendatult tundma õppida korraga Venemaa kultuuri, ajalugu ja poliitikat? Arvan, et siin on vastus üpris kurb.

Kui me tahame oma välispoliitilist võimekust ning ideederohkust tulevikus kasvatada, siis peame juba täna investeerima haridusse, uute uurimiskeskuste loomisse ning ekspertide teadlikku ettevalmistamisse. Eesti on varsti avamas saatkonnad Egiptuses, Iisraelis ja Indias, laiendatakse saatkondi Hiinas ja Jaapanis. Nende saatkondade mehitamine ei peaks olema pelgalt bürokraatlik ülesanne.

Eesti välispoliitika üheks viimaste aastate tuntumaks teemaks on olnud reformikogemuse andmine uutele demokraatiatele. Mõistagi on meie huvides, et Eesti ja laiemalt Euroopa lähinaabruses asuvad üleminekuriigid edeneksid stabiilseteks ning tugevale õigusriiklusele rajatud vabadeks ühiskondadeks.

Samas võiks Eesti kahasse teiste partneritega suurendada oma ühistegevuse potentsiaali. Ida- ja Kesk-Euroopa riigid, aga miks ka mitte Põhjala naabrid võiksid rohkem panustada suurematesse ühisprojektidesse. Poleks sugugi halb mõelda ka näiteks rahvusvahelise fondi loomisele demokraatlike institutsioonide ning kodanikuvabaduste kaitsele suunatud projektide toetuseks.

Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on üheks väga heaks võimaluseks meie välispoliitilise aktiivsuse sisustamisel senisest innukam ja selgem suhtumine Läänemere strateegia edendamisse ja ellurakendamisse.

Läänemere regioon on Euroopa ja kogu maailma üks innovatiivsemaid ning edumeelsemaid piirkondi, kus koostoime efekt annaks kõigile vaid kasu. Olgu see siis keskkonnaalane, energiajulgeolekut puudutav või mõni muu ühispanustamine arengut soosivatel teemadel. Rootsi peatne eesistumine Euroopa Liidus annab Läänemere strateegiale väga hea võimaluse.

Läinud aasta õpetas meile vahetult, et rahvusvahelistes suhetes mängib väga tähtsat rolli ajalugu. Riikide ja rahvaste identiteedikujundajana on ajaloo dramaatilistel episoodidel kahtlemata väga suur mõju ning eriti meie ei tohiks seda alahinnata.

Nädalapäevad tagasi peeti Vene välisministeeriumis kinniste uste taga ümarlaud, mille teemaks oli võitlus ajaloo väärtõlgenduste vastu naabrite suunal. Kahjuks on see järjekordseks viiteks, et idanaabri välispoliitikas on ajaloorelv endiselt aktiivses kasutuses.

Isamaa ja Res Publica Liidu hinnangul peab meie valitsus senisest aktiivsemalt ja süstemaatilisemalt töötama oma partneritega Euroopa Liidus, et 20. sajandi ühe suurima õnnetuse – kommunismi kuriteod leiaksid kõigekülgset teadvustamist ning hukkamõistmist. Üheks võimaluseks selles on suursaadik Jüri Luige idee toetamine ning selle ellurakendamisele kaasaitamine.

Vaid nii saab sündida Euroopa ühtne narratiiv ning vaid nii on võimalik saavutada meie enda kindlamat ja turvalisemat tulevikku."

Kosovo tunnustamiseks on aeg küps

Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks Eesti valitsus Kosovo iseseisvuse tunnustamisega veel terve nädala viivitama. Aeg selleks on tõesti igati küps ning Riigikogu homsel välispoliitika arutelul oleks välisministril väga kohane ka sellest otsusest teatada.

Eesti välispoliitika vajab päris kindlalt selgemat hoiakut ning ka kindlamas vormis tegutsemist. Meie valitsus on oma eelarutelu pidanud ning Riigikogu väliskomisjon ja Euroopa Liidu asjade komisjon on Kosovo teemal viimastel kuudel korduvalt koos istunud. Seejuures on komisjoni liikmete hoiak olnud Kosovo võimalikku iseseisvuse tunnustamist pooldav. Seega formaalne lõppsõna on nüüd vaid valitsusel.

Ja Eestile kaasaelajaid on Kosovos päris palju. Tänagi leidsin sellise huvitava viite blogimaailmast. Juba mitmeid aastaid oma blogi pidav Kushtrim Xhakli kirjutas eile Pristinas sõna-sõnalt järgmist:

"I’m confident about the future because we have many young people; more than 50% of the country is under 35. They generally speak English, because we’ve lived eight years under the mandate of the UN, and they’re well trained in the domain of new technologies and the internet - 23% of Albanians have Internet access and development is quick. So Albania is an ideal place for industries to use for some of their activities. That’s what happened in Estonia, which became quite powerful in the new-technology domain after its independence. We can do that too."

Kushtrim on oma blogis juba ennetavalt märkinud, et Kosovo iseseisvust on tunnustanud ka Eesti. Loodetavasti saab ta homme ka tegeliku uudise avaldada.

Miks me sellest ei räägi?

Huvitav, miks pole siiani meediasse jõudnud uudist selle kohta, et eile hommikul oli järjekordselt rüvetatud Hirvepargi mälestustahvel. Pealtnägijate sõnul oli tahvlit soditud musta aerosooliga ning selle juurde kirillitsas kirjutatud Eesti peaministri nimi.

Teatavasti langes sama mälestustahvel vandaalide rünnaku ohvriks selle aasta 3. jaanuaril (pildil). Siis tahvel lõhuti. Uus mälestustahvel sai seal puutumatult üleval olla vaevalt paar nädalat.

Hirvepargi meeleavaldus 1987. aasta augustis oli kahtlemata üks olulisi tähiseid Eesti taasiseseisvumisel. Seepärast on eriti oluline, et sarnased vandaalitsemised, mis on kaudselt tõlgendatavad ka rünnetena meie omariikluse vastu, ei tohiks jääda tähelepanuta ega karistuseta. Eriti veel praegu, meie riigi suure juubeli eel.

Kuna tegemist on juba korduva aktsiooniga, siis peaksid meie vastavad ametiasutused (näiteks Tallinna linnavalitsus koostöös siseministeeriumiga) tegena kõik selleks, et kurikaelte laamendamisele piiri panna. Politseikaamerate haardeulatusse võiks kuuluda ka Hirvepargi mälestustahvel.

Fidel Castro vaikne taandumine

Kuigi seda oli juba ammu oodata, kõlab Fidel Castro tänane kiri enesetaandamisest Kuuba presidendi kohalt ikkagi pommina. Ükskõik kuidas tema tegusid ka hinnata, vaieldamatult on tegemist kaasaja ühe legendaarsema poliitikuga.

Haigusest kurnatud Castro eraldumisest saadik (2006 andis ta võimu ajutiselt üle vennale Raulile) on vaieldud selle üle, kas tema järglased suudaksid riiki endistviisi "sotsialistlikul kursil" hoida või kukub poolsada aastat kestnud režiim kokku.

Näiteid varasemast on erinevaid, kuid ilmselt oleks enneaegne kuulutada Kuubas suurte muutuste algust. Ladina-Ameerikas, eeskätt Venetsueelas, on viimastel aastatel pigem kasvanud Castro-meelsete toetus ning seepärast ei saa Kuubat ka kuidagi pidada väga "üksikuks saareks" Ühendriikide kõhu all.

Kuid ikkagi, suure liidri vaikne taandumine avab nii või teisiti uue lehekülje Kuuba ajaloos. Kuidas seda kirjutatakse, näeme varsti.

Euroopa kolleegidega Ljubljanas

Euroopa Liidu liikmesriikide rahvusparlamentide Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeeste kohtumisi peetakse traditsiooniliselt kaks korda aastas. Et sellel kevadel on Sloveenia eesistumine, siis kohtusime täna siin Ljubljanas.

Üldjuhul on sarnased kohtumised pisut enam kui poolepäevased, millel sisuks on informatsiooni vahetamine seoses Euroopa Liidu küsimuste menetlemisega rahvusvparlamentides. Midagi üllatavat polnud ka seekord. Murelikumad olid need, kelle parlamentidel on vähem sõnaõigust valitsuste Euroopa alase tegevuse järelvalves.

Eesti kuulub kindlalt nende hulka (peamiselt siis Balti-Põhjala nurk), kus parlamendi teadlikkus ning osavõtlikkus Euroopa küsimuste rahvuslikul menetlemisel on võrreldes enamike teistega väga heal tasemel.

Sarnastelt aruteludelt jääb sageli mulje, et paljud Euroopa niiöelda parlamentaarsed probleemid pole seotud mitte niivõrd Euroopa Komisjoni "ükskõiksusega", kuivõrd ikka liikmesriikide endi väga erineva menetlusprotseduuriga.

Seepärast polnud ka Euroopa Komisjoni asepresidendil Franco Frattinil täna pakkuda mingit imerohtu, kuidas parandada komisjoni ja rahvusparlamentide suhteid nii, et kõik õnnelikud oleksid.

Sellised kohtumised, nagu täna, pakuvad alati väga head võimalust kolleegidega kuluaarivestlusteks ning ühiste plaanide tegemiseks. Nii õnnestuski täna näiteks kokku leppida Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni visiidid Prantsusmaale ja Rootsi. Mõlemal juhul on tegemist tulevasse troikasse kuuluvate eesistujatega (lisaks veel Tšehhi), mistõttu on oluline nende plaanidest ja tegevustest võimalikult varakult teadlik olla. Ja mitte ainult.

Kosovo iseseisvuspäev mitme tundmatuga

Ma ei tea, kuidas on ilm praegu Kosovos, kuid siin Sloveenias on imeilus päikesepaiste. Loodetavasti on päikest ja kargust ka siit pisut lõuna pool ning Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine saab vähemalt selleski mõttes väliselt positiivse märgi.

Kosovo iseseisvumine on kahtlemata üks viimase aja olulisemaid rahvusvahelisi sündmusi, mille vahetuid ja kaugemaid järelmõjusid on praegugi veel raske lõpuni hinnata.

Korraga on küsimuse all julgeolekuolukord Balkanil, ÜRO suutlikkus Kosovot tunnustada, Euroopa Liidu ühtsus ning võimekus, Serbia valitsuse Kosovo iseseisvusele vastutöötamise salaplaani sisu, Venemaa tegelikud sammud ähvardava retoorika kõrval ning muidugi Kosovo poliitikute enda valmisolek selles olukorras toimivat riiki rajada.

Kosovo liidrid eesotsas peaminister Hashim Thaciga on vähemalt siiani käitunud väga vastutustundlikult, hoidudes kiiretest sammudest iseseisvuse väljakuulutamisel. Teatavasti lõppes juba läinud aasta 10. detsembril ÜRO seatud tähtaeg kokkuleppe saavutamiseks Pristina ja Belgradi vahel. Pristina kannatas kokkulepitult ära Serbia presidendivalimised (3. veebruar) ning teeb alles täna pärastlõunal teatavaks ajaloolise otsuse iseseisvumisest.

On ilmne, et lähipäevil pannaks tõsiselt proovile Euroopa Liidu ühtsus ning tegevusvõimekus. Tänaseks on selge, et vähemalt üks Euroopa Liidu liikmesmaa - Küpros, ei tunnusta Kosovo iseseisvust. Tagasihoidlikud on viimasel ajal olnud ka Hispaania, Rumeenia. Tõenäoliselt on esimeste tunnustajate seas Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Eks homne Euroopa Liidu välisministrite kohtumine Brüsselis anna märku, kas ja millise sõnastusega avalduse on liikmesmaad võimelised kokku leppima.

Positiivne on kindlasti see, et Euroopa Liit on valmis saatma Kosovosse kuni 2000liikmelise missiooni politsei- ja kohtusüsteemi toestamiseks. Koos 16 000 NATO üksuslasega peaks sellest piisama esmase julgeolekuolukorra ja sisemise stabiilsuse hoidmiseks. Tähtis on muidugi see, kuidas Euroopa Liit suudab tervikuna hallata kujunevat olukorda, sealhulgas suhteid Serbiaga. Sellest saab ikka veel kujuneva Euroopa Liidu ühtse välispoliitika järjekordne tugevusproov.

Serbia võimud pole viimastel nädalatel olnud kuigi kompromissialtid. Mõistagi mõjutab nende tegevust sisepoliitiline surve, kuid nähtavasti mitte ainult. Serbia valitsus on küll kuulutanud, et nad ei kasuta jõudu ega õhuta kedagi vägivallale Kosovo vastu, kuid ilmselt võetakse ette päris jõuline majanduslik ja diplomaatiline sulustamiskatse.

Loomulikult on suur osa kogu selles pinges Venemaal, kes lisaks ÜRO tegevuse blokeerimisele on ähvardanud konkreetselt oma poliitikat muuta Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suunal. Samas tundub äärmiselt vähetõenäoline, et Moskva teeb sammu Gruusia tükeldamiseks. See tähendaks juba väga selget rahvusvahelist provokatsiooni. Liiati peaksid Putin ja Saakašvili kohtuma eeloleval reedel.

Mis puutub Eestisse, siis minu arvates võiksime Kosovo iseseisvuse tunnustamisotsuse teha võimalikult kiiresti. Kahasse siis teiste Euroopa Liidu liikmesmaadega.

"Impeeriumi surm. Bütsantsi õppetund"

Viimasel paaril nädalal on Venemaal suure meediatormi põhjustanud president Putini ihuvaimuliku, Moskvas Lubjankal asuva Sretenski kloostri juhi isa Tihhoni (pildil) vändatud film "Impeeriumi surm. Bütsantsi kogemus".

See 70minutiline dokumentaalfilm (vaadake filmi siit) on väga mõjuv, kui mitte tunda ajalugu. Sisuliselt annab film põneva võtme mõistmaks tänase Venemaa eliidi tegutsemise motiive ning põhjendatust.

Esiteks tuleb silmas pidada, et 49aastane isa Tihhon (kodanikunimega Georgi Ševkunov) on juba 1990. aastast tuntud kui üks Vene õigeusu "ortodoksemaid" vaimulikke, kelle mõjuvõim on kasvanud seoses tema lähedusega KGB kindralkonnale.

Tema kirjutised ning eriti ilmekalt ka siin osutatud film viitavad sellele, kust võrsub patoloogiline läänevihkamine. Film on sedavõrd märgiline, et nõuab põhjalikku sisuanalüüsi. Kuna mul hetkel on kiire lennuki peale, siis võtan teema uuesti kirjutada juba pisut hiljem. Aga seniks vaadake seda filmi!

Julm video Vene vanglast

Tegelikult pärineb see kuueminitiline videoklipp juba 2006. aastast. Ühe valvuri poolt ülesvõetud lõik näitab niiöelda preventatiivaktsiooni Jekaterinburgi vangilaagris. Mõistmaks paremini Venemaa vanglasüsteemis valitsevat olukorda ning poliitiliste vangide olemasolu, soovitan lugeda kaht viimasel ajal ilmunud analüüsartiklit.

Üks nendest ilmus üleeilses The Wall Street Journalis, teine aga Jamestown Foundationi kodulehel. Mõlemal juhul on üheks allikaks Venemaa tuntud inimõiguslanbe Lev Ponomarjov, kes praegu on vangide kaitse fondi juht Moskvas.

Ponomarjov toob välja neli kategooriat poliitvange Venemaal: niinimetatud spiooniprotsesside ohvrid (näiteks Igor Sutjagin), ärimehed (Mihhail Hodorkovski), inimõiguslased (Mihhail Trepaškin) ja moslemid (eriti Põhja-Kaukaasias).

Vene meedia vahendusel on viimasel ajal sagenenud ka opositsioonilise meelsusega kodanike paigutamine psühhoneuroloogia haiglatesse, mis teadupärast oli Nõukogude režiimi ajal üks meetmetest teisitimõtlejate vastu võitlemisel.

Kogu see teemavaldkond peaks kuuluma eeskätt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee järelvalvekomitee huviorbiiti. Paraku on Venemaa järelvalveraportid olnud tunduvalt harvemad, kui näiteks Aserbaidžaani puudutavad raportid (seejuures on head tööd teinud kolleeg Andres Herkel). Olukord pole aga aastatega paranenud, vaid hoopis halvenenud.

Peaministri ebaõnnestunud vastus

Üldiselt ma ei jälgi pingsalt valitsuse pressikonverentse. Kuid BNSi uudisnupp tänaselt Stenbocki briifingult jättis küll ikka väga kummalise mulje ning sundis stenogrammi täpselt järgi vaatama.

Jutt on peaminister Andrus Ansipi vastusest seoses Hiina võimaliku investeeringuga konteinerterminali rajamiseks Eestisse. Sisuliselt tegi Ansip selle oma kohmakate argumentidega sõelapõhjaks.

Pole vähimatki kahtlust, et tema vastus on Hiina saatkonnas tähele pandud ning tõlgituna juba edastatud võimalikele investoritele. Võib vaid oletada, kuidas valitsusjuhi negatiivne hoiak suurinvesteeringu tegelikule toimumisele kaasa aitab. Märtsi keskpaigas peaksid need kõnelused Hiinas jätkuma.

Kuid võtame järjekorras. Teeme väljavõtte stenogrammist. Äripäeva ajakirjanik Lemmi Kann küsis viimase küsimusena peaministrilt: "Ja minu teine küsimus puudutaks konteinersadamat, mida planeeritakse rajada Muugale. Mida sellest plaanist arvate?".

Ja Andrus Ansip vastas: "Mis meil praegu olemas on? On üks mõte, mida on siis Ningbo sadam ja Tallinna Sadam otsustanud koos edasi mõelda. Meil ei ole ju mingisugust selgepiirilist kava olemas. Meil ei ole olemas terviklikku kontseptsiooni. Mis me sellest plaanist oleme kuulnud? Oleme kuulnud seda, et Hiinas on palju kaupu ja on soov neid kaupu Tallinna Sadama kaudu läkitada siitkandi rahvale. Et miljonid konteinerid võiks järjest Hiinast tulema hakata ja minna siis kuhugi. Aga kui küsida, kuhu, siis kõik ütlevad, et peaks ikka vaatama Venemaa poole. No selge see, et mitte kõik nendest kaupadest ei peaks minema siis otse Venemaale. Aga kui enamus sellest kaubavoost peaks minema, suubuma Venemaale, siis on järgmine küsimus, et kuidas tema sinna saab, et kas raudteed on võimalik selleks kasutada? Vastus on eitav. Ka Venemaal ei veeta konteinereid raudteed pidi. Vaid tühine osa konteinervedudest on Venemaal organiseeritud raudteevedudega. Me teame raudteejuhtide ja ka Levitini seisukohta, et Venemaal veod pikkusega alla 3000 kilomeetri on strateegiliselt otsustatud vedada maanteetranspordi kaudu ja mitte raudteetsi. Seega raudtee kasutamine langeb ära. Tegelikult ei ole võimalik ka neid konteinervedusid raudteetsi praegusel ajal Venemaal üleüldse töödelda. Puuduvad vastavad raudteejaamad, mis suudaksid neid miljoneid TEUsid kuidagimoodi opereerida, nii et see langeb ka Tallinna Sadama juhtide sõnul ära. Siis, kui üks ajakirjanik küsib, aga mis siis, kuhu nad lähevad? Narvas uut silda meil teadupärast ei ole ja siis öeldakse, et vaatame sinna Luhamaa poole. Ja siis ma küsin, et mis sinna Luhamaa poole vaadata, sealt paistab ju piirijärjekord. Kuidas me saaksime need konteinerid, miljonite kaupa tulevad konteinerid üle piiri toimetada Venemaale? Siis kuuled arglikku mõtet, et Hiina on suur riik ja Venemaa on suur riik, küll nad omavahel kokku lepivad. Võiks ju uskuda, et nad suudavad kokku leppida, aga mulle meenub möödunud aasta lõpus Portugalis Mafras toimunud Euroopa Liidu - Venemaa tippkohtumine, kus siis Euroopa Komisjon, nii nagu lubas, ka piirijärjekordade teema püstitas. Euroopa Komisjon püstitas selle teema kui Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise teema ja loomulikult meie initsiatiivil. Leedu, Läti, Eesti ja ka Soome seisavad sama probleemi ees. Venemaa reageeris mulle teadaolevalt sellele Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisele probleemile Mafras kui Soome ja Venemaa vahelisele probleemile. Öeldi, et piirijärjekorrad Vaalimaal, mis teadupärast on 130 kilomeetrid pikad olnud, on soomlaste enda tekitatud, ärgu võtku Hiinast tulevaid kaupu Soome sadamates maale ja üritagu neid maad mööda Venemaale läkitada. Venemaal on endal väga head sadamad olemas, tulgu need Hiina kaubad otse Vene sadamatesse ja mitte mingeid piirijärjekorra probleeme siis Soomel enam ei ole. Seega, see ei ole Venemaa probleem, on Soome probleem! Nii nagu Soome probleemi tekitas, nii see probleem ka lahendagu. Meil on vaja selle konteinersadama plaani saada terviklikuna. Kindlasti peab olema väga selge, kuhu need Hiinast tulevad miljonid konteinerid minema hakkavad ja kuidas nad minema hakkavad. Kindlasti ei ole õigustatud meie maksumaksja investeeringud Tallinnast Luhamaale ulatuva piirijärjekorra tekitamiseks. Nii et mõte on olemas, kaks sadamat on otsustanud mõtet edasi mõelda. Ja eks me ootame, et see mõte saaks hästi lõpuni mõeldud, nii et asjast sünniks nii Hiinale kui ka Eesti ettevõtjatele tulu ja ei tekiks meile sellest mitte mingisugust järjekordset probleemi."

Ütlen kohe, et minu huvides pole lobeerida mitte ühtegi ärihuvi ega ka antud juhul poliitilist hoiakut. Kirjutan seda ennekõike Eesti riigi huvide positsioonilt ja täpselt nii, nagu mina asjadest aru saan. Seejuures ka aru andes, et koalitsioonipoliitikul pole üldjoontes kohane oma valitsust avalikult kritiseerida. Aga on teemasid, kus parlamendisaadiku arvamust ei tohiks keegi pahaks panna.

Esiteks on täiesti arusaamatu, miks pidi Ansip täna nii teravalt maailma ühe suurima sadama võimalikku investeeringut Eestisse nii teravalt kritiseerima. Eesti on aastaid püüdnud meelitada Hiina investoreid meie transiidisektorisse ning saavutatud eellepped on tegelikult suureks läbilöögiks.

Teiseks on naftatransiidi paratamatu vähenemise järel meie suurimaks väljakutseks just konteinervedude sissetoomine ning rahvusvaheliselt atraktiivse logistikakeskkonna rajamine. Iga vähegi asjatundlik tegelane teab, et konteinervedude konkurentsis loeb just suurte mahtude käitlemisvõime. Hiina on just see partner, kes suudaks meid siinse ümbertöötlemisega maailmas konkurentsivõimeliseks teha.

Kolmandaks kasutab peaminister oma vastuses argumente, mis ei vasta päriselt tõele. Nagu näiteks see, et konteinerveod Venemaa raudteel oleksid alla 3000-kilomeetrilistel lõikudel välistatud. Või et hiinlaste konteinerveod kasvataksid piirijärjekorra Luhamaalt Tallinnani. Kahjuks pole see kuigi tõsine majandusanalüüs.

Meie transiidisektorit on viimasel aastal mõistetavatel põhjustel tabanud tõsine tagasilöök. Loomulikult ei saa Eesti hetkelise majanduskasu nimel loobuda riigi julgeolekule tähtsatest põhimõtetest. Kuid sama ohtlik on ka kergekäeliselt üle parda visata sarnaseid investeeringuplaane. Isegi, kui siseriiklikult on mõnel seltskonnal valus taluda konkurendi tekkimist.

Ka mina tahan, et Eestil läheks tulevikus hästi. Kuid selliste hoiakutega ei jõua me kunagi Euroopa viie rikkama riigi sekka.

Putin, Eesti, ajalugu ja poliitika

Venemaa presidendi Vladimir Putini tänane pressikonverents Kremlis ei möödunud Eestit mainimata. Jutt käis ikka langenud punasõdurite väärilisest mälestamisest. Seega ajaloost.

Hoolimata tuttavlikule näpuviibutusele andis Putin siiski oma vastuses mõista, et Venemaa on võimeline keerama suhetes Eestiga ka uue lehekülje. Ehk siis teisisõnu - pronksiöö kummitustest vabanemine on võimalik.

Loodetavasti on "uue lehekülje keeramine" võimalik Venemaa tulevase presidendi ametisseasumisel. Samas ma siiski hoiduksin liigsetest optimistlikest toonidest, sest üldine foon Venemaa suhtumises lääneriikidesse (eriti NATO kontekstis) on pidevalt halvenenud. Seda ei varjanud ka Putin oma maratonvastamisel.

Kuid ajaloo juurde tagasi tulles tahaksin tunnustada üliõpilast Jevgeni Ossinovskit, kes tänases Eesti Päevalehes on avaldanud intrigeeriva arvamusloo. Ma olen Jevgeniga nõus, kui ta räägib sellest, et meil on poliitikas traagilist ajalugu ehk kohati liiga palju. Loomulikult oleks rahulikum ja rahva enesetundele kindlam, kui teinekord suudaksime ennast kuvada ka läbi positiivsemate piltide.

Paraku ei saa aga nõustuda sellega, et justkui Eesti poliitikud ise on tingimata ajaloo poliitilise teema või koguni relvana käibesse toonud. Tõsi, meie lähiajaloo dramaatilisus ei haju niisama. Eriti, kui mitmed olulised hetked on ajaloolastegi poolt vähe läbi vaieldud.

Kuid oma järgmises arvamusloos või koguni uurimuses võiks Jevgeni lähemalt tutvuda sellega, mil viisil, milliste meetoditega ning milliseid pooltõdesid või lausvalesid süvendades on Venemaa ajaloo teemat käibesse kiskunud. Eriti huvitav on jälgida, kuidas Venemaa on ajaloorelva rakendanud Balti riikide vastu viimase nelja aasta jooksul.

Minu arvates on täielik pilt ehk "ääretine ajalootõde" sellel teemal võimalik vaid siis, kui me suudame tajuda tervikprotsesse. Nõukogude impeeriumi lagunemisele järgnenud Venemaa identiteediotsingud ning taasiseseisvunud Eesti enesetunnetuse lood on liikunud lihtsalt eri suundades. Nagu kirjutas äsja Robert Kagan Postimehes: Venemaa on 19. sajandis ja Euroopa 21. sajandis. Proovi siis ajaloopilti kokku klapitada või ühisosa leida.

Samas olen ma veendunud, et kui meie - ja siin ei pea ma silmas üksi Eestit, vaid ka teisi Ida- ja Kesk-Euroopa riike, ei suuda koos Venemaaga kasvõi veidigi tajuda ajaloo hiljutisi keeristorme ligilähedaste mõõdupuude kaudu, ei sünni ka mingeid põhimõttelisi muudatusi üldistes poliitilistes suhetes.

Tahan elada vabade kodanike riigis

Viimastel aegadel on kuidagi liiga palju hakatud meil rääkima vaikiva ajastu ohust. Põhjused, kes ja miks seda räägivad on erinevad. Ühed keerutavad lihtsalt niisama populistlikult tolmu, teised püüavad aga oma sammudega luua ohtlikke pretsedente. Minu hinnangul kuulub ühe taolise juhtumi sekka ka tänane uudis Merko Ehituse juhtkonna solvumisest Riigikogu liikme Urmas Reinsalu mõtteavalduse peale kaks nädalat tagasi eetris olnud poliitilises arutlussaates Foorum.

Kuidagi kentsakalt kõlab õiguskantsleriks tõusnud Indrek Tederi ühe partneri hoiak, kus poliitiku vabandusele kutsumise alus kipub jääma ikka väga õõnsaks. Ma pole jurist, mistõttu ei sega minu mõtlemist (õnneks või kahjuks, ei tea:)) ka juriidilised terminid. Normaalse õiglustunde ja vaba sõna kui Eesti kodaniku põhiõiguse järgi ei öelnud Reinsalu midagi enamat sellest, mida on juba nimetatud tehingu kohta varem viidatud. Sealhulgas ka tänases Eesti Päevalehes.

See, aga ka mõned teised varasemad juhtumid nii avalikust kui erasektorist, panevad tahes tahtamata küsima - kas Eesti ikka on vabade kodanike riik? Ma muidugi ei dramatiseeriks olukorda. Eesti on siiski sõnavabaduse taseme poolest maailmas esirinnas ning loodetavasti need üksikud plekid on eemaldatavad. Ka olen seda meelt, et sõnavabadus pole kõikelubatavus.

Samas ootaks mõnikord ka meie presidendilt sõna ja arvamust nendel väga põhimõttelistel teemadel. Presidendi ametisseastumisel öeldud väga hea mõte riigi tagasiandmisest kodanikele on vaja ka reaalselt ellu viia.

Minu arvates oli kummaline lugeda ringhäälingu eetikanõuniku Tarmu Tammerki tänast ohkimist, et mis poliitik see on, kes usub kahte ajaleheartiklit. Silmagi pilgutamata tõmbab Tammerk selle mõttejupiga vee peale oma ametivendadele. Ehk siis kuulutab: ajakirjandus pole usaldusväärne!!

Tegelikult on just ajakirjanikel tänases Eestis mängida väga oluline roll. Kuidagi liiga tihti eelistatakse kerget taganemist või pealispindset teemalappamist. Ka seal, kus võiks julgelt küsida ja teemat jätkata, kaldutakse (usutavasti küll mitte soovitatud) vaikimise kasuks. Ja nii jääbki avalikkusel mõistatada, et miks üks või teine müra tekib või miks üks või teine tegelane arvab esindavat absoluutset tõde.

Kas see ongi murrang?

Barack Obama on nüüdseks võitnud seitse eelvalimist järjest. Kõik päris suure protsendieduga ning viimases otsas ka Beltway enda sees - pealinnas. Ka Hillary Clintoni senine trumpkaart - toetus naiste seas lipsab Obama poole.

Kuid vaatamata sellele pole Obama ja Clintoni vahe võidetud delegaatide osas veel märkimisväärne. Obamal on koos 1215 ja Clintonil 1190 delegaati, kusjuures nende hulgas olevatest superdelegaatidest on jätkuvalt edu Clintonil. Seega rääkida pöördumatust murrangust ja Obama-maaniast oleks veel ilmselgelt ennatlik.

Ees on veel terve rida väga olulisi valimisi, sealhulgas 4. märtsil näiteks häälterikkas Texases. Ja kui arvestada, et demokraatidel on ikkagi 800 superdelegaati, siis pole jätkuvalt välistatud kogu loo venimine kuni parteikongressini augustis.

Seevastu vabariiklaste liider John McCain vaid kindlustas oma edu eilsetel valimistel. Võidud kõigis kolmes osariigis vaid lähendasid tema häältesaaki vajamineva 1191 delegaadini. McCainil on nüüd koos 812 ja Mike Huckabeel kauged 217.

Pullide spermapangast tootjate muredeni

Kas te olete kunagi näinud tõupulli spermapanka täiendamas või paitanud miljonikroonise pulli koonu? Õigupoolest, miks peaksitegi. Aga tegemist on omamoodi unikaalse kogemusega. Vähemalt Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu Kehtnas on välja arendanud rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise keskuse, kus aastas toodetakse kaugelt üle 400 tuhande "spermakõrre". Lisaks kodumaistele piima- ja lihakarja kasvatajatele on huvi tuntud ka piiri tagant.

Kui nüüd selle jutu peale te ehk äkki küsite - ega siinkirjutaja pole pehmelt öeldes sattunud kergesse segadusse, siis te eksite. Tegelikult oli tunniajaline kohtumine pullide aretuskeskuses vaid üheks peatuseks minu tänasel ringkäigul oma valimisringkonnas Raplamaal. Seda koos põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga.

Lisaks oma poliitilistele peateemadele hoian ennast arusaadavalt pidevalt kursis Harju- ja Raplamaa probleemidega, et siinse rahva ühe esindajana Riigikogu töös nende huve kaitsta. Sellepärast oli tänane kohtumine Rapla maavalitsuses ning tutvumine mitmete põllumajandusettevõtetega väga informatiivseks lisandiks sektoris valitseva hetkeseisu ja probleemide paremaks mõistmiseks.

Minister Seeder sai kirja terve rea küsimusi, mille lahendamisele või selgitamisele ta kindlasti kaasa aitab. Samas tajusime mitmel kohtumisel, et tihti ei sõltu ettevõtte käekäik mitte üksnes efektiivsest tootmisest, vaid ka riigi infrastruktuuri eelistustest või maailmaturu mõjuritest.

Ja muidugi mis seal salata, väiketootmine on palju karmimas olelusvõitluses ning ega tulevik siin ei kipu tooma ka leevendust. Väljapääsu pakub kas tootmistegevuse mitmekesistamine või mahtude kasvatamine, seda ka ühistute kaudu. Mitmeid häid näiteid, nagu näiteks Kalle Hamburgi tegevus kartulikasvatuses, kogesime ka täna.

Legendaarne arvamus sellest, et Mart Laar on justkui süüdi põllumajanduse hävitamises, ei leidnud tänagi kinnitust. Hakka või kahtlema Laari võimetes:)

Suursaadik Uspenski uued ja vanad tõed

Venemaa suursaadiku Nikolai Uspenski tähelepanu tekitanud intervjuu tänases Eesti Päevalehele paraku ei paota ust kahe riigi vaheliste suhete normaliseerimisele. Sisuliselt kordas Uspenski ammutuntud tõdesid ning lasi veelkord kuuldavale Venemaa uue "jaluletõusmise retoorika".

Intervjuus pole midagi üllatavat. Uspenski räägib etteantud jutupunkte ega laienda ühtegi teemat kindlatest piiridest kaugemale. Olgu see siis jutt kehtetust Tartu rahuleppest, piirilepingute kitsaskohtadest, Voronežis asuvate Tartu ülikooli varade saatusest, pronksiöö sündmuste süüdlastest või hoopiski Venemaa kuraasikusest Lääne demokraatia suhtes. Ja muidugi see sissetallatud rada: suhete kliima Eestiga ei võimaldavat Venemaal midagi enamat.

Sisuliselt rääkis Uspenski Eesti Päevalehele sama juttu kui 2006. aasta septembris Postimehele. Siis kõlas Uspenski vastus Eesti-Vene suhetest näiteks sellisena:

"Mida uut ma saan öelda? Suhted riikide vahel ei ole küsimus mõne inimese soovidest või kellegi isiklik mõttelõng, vaid objektiivne reaalsus, mis kujuneb karmidest objektiivsetest teguritest. Kuni me nende teguritega toime ei tule, seni ei ole võimalik midagi uut leiutada."

Uspenski hoiak pole muutunud. Näib, et tema tahtest sõltub vähe. Tegelik trendikujundaja on Venemaa siseareng. Kuna see liigub aga kääri demokraatlike väärtushinnangute ning õigusriikluse põhimõtetega, siis mitte üksnes Eestil, vaid kogu läänemaailmal (nii Euroopa Liidul kui USAl) on Moskvaga täna probleeme rohkem kui näiteks kümme aastat tagasi.

Aga midagi on selles intervjuus ka positiivset. Ka kõige suuremate erimeelsuste juures on alati parem rääkida, kui altkulmu põrnitseda. Küsimustele vastates lasi Uspenski ennast vähemalt korrakski välja sellest diplomaadi vutlarist. Kuigi jah, lõppkokkuvõttes ikka suurema kasutegurita.

Eesti valik - McCain, Clinton või Obama?

USA presidendivalimised on oma põnevuse ja vaieldamatu tähtsusega haaranud mitte üksnes ameeriklaste enda tähelepanu, vaid pannud kaasa elama sisuliselt kogu maailma. Eks otsati see näita veelkord, kui palju sõltub tänases maailmas Valge Maja peremehest.

Ka meil siin Eestis on korduvalt küsitud, kes oleks meie künka otsast vaadatuna tänase seisuga parimaks valikuks. Kui võtta kolm sõelale jäänud kandidaati, siis minu isiklik reastus oleks selline - John McCain, Hillary Clinton ja Barack Obama.

Vabariiklast McCaini ei soosi ma siiski mitte üksnes sellepärast, et ta kuulub IRLiga samasse poliitilisse perekonda. Ja mitte ka sellepärast, et olen temaga mõned aastad tagasi kohtunud. Pigem olen hoidnud tema poole, kuna just McCain on järjekindlalt rõhutanud demokraatlike riikide koostöövajadust, kritiseerinud Venemaa autoritaarseid ilminguid ning olnud tervikuna väga tundliku närviga just Ida- ja Kesk-Euroopas toimuva suhtes.

Ka tema tänane pöördumine Müncheni julgeolekukonverentsi poole, kus ta ise paraku osaleda ei saanud, viitab McCaini põhimõttekindlusele. Ta räägib taaskord demokraatlike riikide liiga loomise vajadusest, mille südamiku võiksid moodustada NATO liikmesmaad. NATO ise peaks aga läbi tegema sisulise taassünni. Aga mainib ta sedagi, et Gruusia ja Ukraina peaksid NATO Bukaresti tippkohtumisel saama aktiivse liikmelisusplaani, kuna nende naabrus on väga keeruline.

Kuid McCaini peamised konkurendid demokraatide leerist pole ilmselt sugugi kahvatumad ka meie maailmanurga eest hoolitsemisel. McCaini hea sõber Hillary Clinton teab nagu McCaingi Eestit oma vahetust kogemusest. Clintoni teadmisi maailmas sündivast on raske seada kahtluse alla.

Obama on küll rahvusvahelistel teemadel olnud kolmest kõige ebakindlam ning tema sisseelamisfaas rahvusvahelisse poliitikasse võtaks veidi kauem aega. Samas jällegi tema energia ning uudsus võivad olla positiivse märgiga mitmete keeruliste rahvusvaheliste sõlmküsimustega tegelemisel.

Pärast Mitt Romney taandumist on John McCain konkurentsitu vabariiklaste liider ning septembrikuisel parteikonverentsil saab just temast nende presidendikandidaat. Demokraatide duell käib aga edasi ning eks tänased eelvalimised Louisianas on järgmiseks tähiseks Clintoni ja Obama jõukatsumises.

Kui aga täna toimuksid presidendivalimised, siis nende lõpptulemus oleks päris tasavägine. Igatahes annavad viimased küsitlused pisukese edumaa McCainile. Kuid ikkagi, tegelik valimispäev on ju alles 4. novembril.

Kremli iseisoleerumine ja "Uus külm sõda"

Mida aeg edasi, seda kindlamaks muutub arusaamine, et Venemaa tänase eliidi prioriteedid süvendavad riigi poliitilist isoleerumist. Eeskätt muidugi lääneriikide suunal. Nii tänane Putini kõne Kremlis, valimiste vaatlusmissiooni takistamine, Briti Nõukogu piiramine, Lavrovi hüüatus riiki ümbritsevatest vaenlastest on kõik osad ühest ahelast - Venemaa iseisoleerumisest.

Pimestatuna toormehindade kõrgest tasemest (prognoositavalt ka pikemaks tulevikuks) ning teades läänemaailma ratsionalismist tulenevaid nõrkusi (heaolu eeskätt, põhimõtted kaubeldavad) usub Kreml, et suudab kehtestada Läänele omad mängureeglid. Kohati on see neil ka päris hästi õnnestunud, eriti kui silmas pidada Gazpromi viimaseid tehinguid Euroopas.

Venemaa liidrite arrogantsus ja ülbus ei tohiks siiski jääda lääneriikidel tähelepanuta. See ei ole lihtsalt kergekäeline žest sisemisele kuulajaskonnale, vaid pigem loomulik osa sellest vene ja nõukogude segaidentiteedil põhinevast našismi ideoloogiast.

Pole välistatud, et Venemaa on teatud määral või omal moel kordamas Weimari vabariigi saatust. Võidurelvastumise avalik kuulutamine (tänases Putini kõnes) ja NATOle vastusurve avaldamine läbi luuretegevuse ning "sõjamängude" intensiivistamise on ilmekad märgid Venemaa restauratsioonist läbi mineviku prisma. Seepärast on õige ka arvata, et Venemaa on tagasi, kuid tagasi minevikus.

Minevikus lõppes Läänele vastandumine ning võidurelvastumine teadagi millega. Kas usk ressursirikkusse on tõesti nii suur, et see varjutab mineviku õppetunnid? Kahtlen selles. Pigem tundub, et praegune Vene poliitiline eliit koos Moskva patriarhaadiga on ise ajaloo pantvangid. Nad on valinud iseenda võimulpüsimise kindlustamiseks tee, mis vähemalt kaugelt vaadates kipub lõppema tupikus.

Kõige selle peale soovitan huvilistel tellida või võtta lugeda Edward Lucase äsja trükist tulnud raamatut "The New Cold War". Venemaad ja tema naabreid väga hästi tundva ajakirjanikuna on ta minu arvates suutnud väga hästi tabada käimasolevate protsesside tuuma. Seda ei kipu veel tunnetama täiel määral Lääne poliitiline avalikkus, kuid eks uued ja uued äratuskellad ei jää tulemata.

Lähis-Ida rahuprotsessil pole alternatiivi

Viimased neli üliintensiivset päeva Jordaanias, Iisraelis, Palestiinas ja Egiptuses on andnud parima võimaliku sissevaate nende maade tipp-poliitikute hoiakutest Lähis-Ida rahuprotsessi kohta. Peamine, mis nendelt kohtumistelt ilmnes - edu saavutamine on ülimalt keeruline kui üldse kunagi võimalik. Samas on selge, et alternatiivid puuduvad. Täpsemini, alternatiiviks oleks vaid suur kaos ning verevalamine.

Praegu siin Viinis korraks tagasi mõeldes püüan kiiresti välja tuua mõned olulisemad tõdemused sellelt ringsõidult. Et pilt oleks täielik, siis ka info sellest, kellega eile ja täna kohtusime.

Eile hommikul Jeruusalemmas oli meie külaliseks Iisraeli ekspeaminister Benjamin Netanyahu. Seejärel ootas meid uuesti sõit Ramallahsse, et kohtuda Palestiina presidendi Mahmoud Abbasiga. Vastu õhtut jõudsime juba Kairosse, et seal siis täna kohtuda Egiptuse välisministri Ahmed Ali Aboul Gheiti, rahvaassamblee presidendi Ahmed Fathi Sorouri ja kultuuriministri Farouk Abdel Aziz Hosnyga.

Vaatamata sellele, et kohtumised olid kõikjal väga kõrgetasemelised, midagi enneolematut ning seniteadmatut me ei avastanud. Pigem andis ringsõit vahetu tunnetuse regioonist ja lisas muidugi kindlust nendel teemadel edasi arutleda. Lisaks siis muidugi ülevaade hetkeseisust.

Aga seis on keeruline ning lootusi selleks, et Annapolises alguse saanud protsess tooks veel selle aasta lõpuks ehk president Bushi lahkumiseks olulise läbimurde, on väga vähe. See lootus põhineb praegu suuresti vaid sellel, et nii peaminister Olmert kui president Abbas on vaatamata kõigile raskustele siiski jätkamas läbirääkimisi. Õigupoolest käib praegu probleemide ja positsioonide kaardistamine.

Laual on küsimused, kus palestiinlased ja juudid on kindlasti valmis kompromisse saavutama. Kuid on ka terve hulk teemasid, mis vähemalt praegusel hetkel näivad väga raskesti lahendatavatena. Ehk keerulisem nendest näib olevat Ida-Jeruusalemma küsimus. Palestiinlased näevad seda oma pealinnana, samas, kui Iisrael on kasvõi turvatara (pildil) ja asunduste ehitamisega näidanud oma kindlat vastumeelsust sellele ideele. Ka Iisraeli välisminister Livni ütles, et just Jeruusalemma küsimus saab kõige keerulisemaks küsimuseks.

Jordaania kuningas Abdallah II ütles kohtumisel meiega, et rahvusvaheline kogukond, sealhulgas Euroopa Liit, peaks olema valmis aitama Iisraelit ja Palestiinat just viimase kümnendiku probleemide lahendamisel, kus pooled võivad tupikusse sattuda. Kindlasti ei taha ju ka Briti endine peaminister Tony Blair läbi kukkuda, mistõttu ilmselt püütakse lähematel kuudel siiski edasiminekut saavutada.

Kuid ometi, kuidas ka Iisraeli ja Palestiina liidrid ei püüaks omavahel kokku leppida, suuresti sõltub julgeoleku tase välistest jõududest. Päeval, mil saabusime Jeruusalemma, toimus Iisraelis taas suitsiidirünnak. Selles hukkus Gruusiast emigreerunud vanem naine ja kümned said viga. Iga päev Gaza sektorist tulistatakse Iisraeli suunas rakette, kusjuures eile said sellises rünnakus viga kaks õde.

Nende rünnakute taga on radikaalse islamiliikumise rühmitused, Gaza puhul muidugi ennekõike Hamas. Viimane ei tegutse mõistagi üksiku "hundina", vaid on Iraani otsene käepikendus. Just asjaolu, et islami enda sees on jõulisel kasvutrendil radikaalne liikumine, teeb väga keeruliseks sündmuste prognoosimise ning vettpidava rahuleppe saavutamise. Iisraeli taandumine Gazast ei andnud paraku mingeid positiivseid tulemusi. Pigem vastupidi.

Lisaks on piirkonnas aktiviseerumas ka Al-Qaeda, kes kõigiti püüab riike teineteise vastu vaenujalale sundida. Al-Qaedale lähedane Liibanoni liikumine Fatah Al Islam on juba määranud Gaza sektorile oma emiiri. See aga on viide fundamentalistide katsele olukorda oma huvides arenema sundida.

Sellelt reisilt sündis kolleegide Sven Mikseri, Mart Nuti, Igor Gräzini ja Evelyn Sepaga arutades ka idee luua Riigikogus Lähis-Ida rahuprotsessi toetusrühm. Ehk õnnestub see ära teha juba tuleval esmaspäeval. Mõte ikka selles, et teadvustada paremini selle väga olulise ja samas keerulise rahvusvahelise porbleemi ka meie parlamendisaadikute seas. Ja mitte ainult. Ka tervikuna Eesti välispoliitikas peaks see teema oluliselt nähtavamaks muutuma. Juba üksi seetõttu, et oleme avamas oma saatkondi Kairos ja Tel Avivis.

Superteisipäeva supervõitlus

Midagi pole öelda, ka pärast superteisipäeva on USA presidendirallis veel väga palju otsustamata. Vabariiklaste ridadades võttis John McCain sisse turvalise edumaa ning tõenäoliselt ei suuda ei tänane superüllataja Mike Huckabee ega kaotaja Mitt Romney teda enam püüda.

Demokraatide heitlus on aga endiselt lahtine Hillary Clintoni ja Barack Obama vahel. Kuigi Clinton võitis nii häälterikastes New Yorgis kui Californias, hoiab Obama oma 14 osariigi võiduga ralli ülipõneva ka veel järgmistel eelvalimiste päevadel.

Viimaste prognoosarvutuste kohaselt on McCainil koos 740 delegaati 1191st võiduks vajaminevast. Superteisipäeva liidrina alustanud Romneyl on koos 320 ja üllatuslikult viies osariigis võitnud Huckabeel 225 delegaati.

Demokraatide poolel on aga seis palju segasem. Enne California tulemuste sissearvestamist on Clintonil koos 371 ja Obamal 306 delegaati. Võiduks oleks vaja 2025 delegaati. Seega on demokraatide ralli lõppjoonest palju kaugemal kui vabariiklastel. Pole välistatud, et see jääbki lahtiseks kuni suvise parteikongressini.

Kohtumised Iisraeli peaministri ja teistega

Praegu võin küll päris julgelt arvata, et nii tihedat ja samas ka kõrgetasemelist tööreisi pole vähemalt minul veel olnud, kui praegu käimasolev Lähis-Ida ringsõit. Kui eile saime aimu Jordaania kuninga ja Iisraeli presidendi seisukohtadest, siis tänane päev on möödunud Ramallahs Palestiina peaministri Salam Fayyadiga kohtudes ning seejärel tagasi Jeruusalemmas Iisraeli peaministri Ehud Olmerti, välisministri Tzipi Livni ja Knesseti esinaise Dalia Itzikiga. Ja see pole veel kõik, sest tänase õhtusöögi annab Iisraeli siseminister Avi Dichter.

Kui siia lisada veel homme hommikune kohtumine Iisraeli ekspeaministri Benjamin Netanyahuga ja Palestiina presidendi Mahmoud Abbasiga ning õhtused kohtumised juba Egiptuse pealinnas Kairos, siis sellest peaks küll jaguma informatsiooni olukorra kasvõi hetkeliseks hindamiseks.

Võtan kogu teemast pikemalt kirjutada sõidu lõpul, kuid mõne sõnaga tänastest kohtumistest. Vaieldamatult kõige värvikam kohtumine lõppes alles tunnikese ees, kui saime kokku Iisraeli peaministri Ehud Olmertiga. Sellest kohtumisest on ka blogiloo pilt. Vaatamata viimaste päevade terrorirünnakutele (lisaks eilsele enesetapurünnakule siis veel 5 tänast raketirünnakut Gaza sektorist) oli Olmert väga joviaalne ning enesekindel. Igatahes suutis ta Euroopa parlamendisaadikud korduvalt südamest naerma ajada, andes samal ajal ikkagi omapoolse vaate mitmele teemale, sealhulgas praegusele olukorrale suhetes Palestiina liidritega.

Nii Olmert kui Livni ei varjanud, et vaatamata kõigile püüdlustele liikuda rahuprotsessis lahenduste suunas, on nende saavutamine lähiaegadel ülimalt keeruline. Seejuures rõhutas Olmert, et äsjased Jordani jõe läänekaldalt lähtunud terrorirünnakud ei peata Iisraeli soovi rahuprotsessis edasi liikuda.

Samas ütlesid mõlemad, et Iisrael ei kavatse vähemalt praeguses seisus teha olulisi muutusi Läänekalda asunduste küsimuses. Livni lisas, et kõige suuremaks tüliõunaks saab kindlasti Jeruusalemma küsimus.

Palestiina peaminister Fayyad jättis küll tasakaaluka, kuid olukorda mitte kuigi hästi kontrolliva liidri mulje. Ja kuidas ta saabki kogu Palestiina eest seista, kui Gaza sektori üle puudub Ramallahl igasugune side või kontroll. Rahuprotsessi lahenduste osas veel sellel aastal ütles ta aga lihtsalt: "this is possible, but unlikely". Loodetavasti lisab homne kokkusaamine president Abbasiga täiendavat arusaamist palestiinlaste hoiakutest.

Lõuna kuninga, õhtu presidendiga

Tänane lõunane kohtumine Ammanis Jordaania kuninga Abdallah IIga oli igas mõttes muljetavaldav. Esiteks oli see vähemalt minule esimene kord kätelda kuningaga. Teiseks oli tunniajaline kohtumine väga heaks sisendiks, mõistmaks Jordaania liidri nägemust Lähis-Idas toimuvast ning kolmandaks polnud sugugi vähem värvikas kuninga tšetšeenidest auvahtkond, kellest ka selle loo pilt.

Erakordse esinemisoskuse ning väga laduse inglise keelega Abdallah II rõhutas korduvalt oma kõnes, et kui sellel aastal ei suudeta saavutada põhimõttelist kokkulepet Lähis-Ida rahuprotsessis, siis võib see USA presidendivalimiste tõttu jälle aastateks edasi lükkuda.

Kuningas pidas kriitiliseks islamiriikide tippkohtumist Senegalis tuleval kuul ning Araabia riikide summitit Süürias aprillis. Kui seal jääb kõlama Iraani ja Süüria hoiak, siis pole loota ka 57 Araabia riigi rahulepet Iisraeliga, mille nimel Jordaania siiski täna töötab.

Kuningas kinnitas, et Jordaania töötab aktiivselt nii Iisraeli kui Palestiina liidritega kaardistamaks kõige keerukamaid probleeme. Tema meelest võib juba kahe kuu pärast olla selge, milliste küsimuste lahendamisele kaasaaitamises peaksid nii USA kui Euroopa Liit rohkem pingutama.

Samas polnud ka kuningal suuremat vastust küsimusele, mis puudutab Gaza sektorit ning Hamasi valmisolekut rahuprotsessiks. Ta ei varjanud, et Hamasi tegelikuks niiditõmbajaks on Iraan ning seetõttu on kogu Lähis-Ida rahuprotsess ka palju laiem probleem.

Jordaaniale on USA aktiivsem sekkumine rahuprotsessi kindlasti suure tähendusega, sest moderaatse islamimaana on tal kindlasti just sellise arengu juures rohkem võimalusi sündmuste mõjutamiseks. Sellise lootusega me ka Ammanist lahkusime.

Samal õhtul jõudsime bussiteekonna kaugusel asuvasse Jeruusalemma, kus seisis ees õhtusöök Iisraeli legendaarse poliitiku, president Shimon Peresiga. Mõned minutid tagasi sellelt kohtumiselt tulnuna võin öelda, et Peresi elunäinud hoiak on väga realistlik - aastaga võib palju teha, kuid kas sellest piisab tõsisemaks läboimurdeks?

Peresi meelest on olukord Gaza sektoris sedavõrd tõsine, mis teeb kahtlaseks võimaliku kokkuleppe veel selle aasta sees. Hamas on küll oma toetust kaotanud, kuid valimised tulevad alles 2009. aastal. Teisalt on vaja anda ka Palestiina liidritele enesekindlust eeskätt majandusreformide edendamisel.

"Kui me võtame rikaste riikide vaestelt ning anname vaeste riikide rikastele, siis ei saavuta me kunagi seatud eesmärke," ütles Peres väga tabavalt. Teiste sõnadega ei tööta üksnes pelk abiraha, vaid ka tegelik süsteemimuutus, mis looks eeldused jätkusuutliku ühiskonna rajamiseks.

Mida sellest kõigest arvatakse Ramallahs ning Iisraeli valitsuses ja parlamendis, kuuleme juba homsete kohtumiste ajal.

President Tadici teine tulemine

Siit, lumisest Ammanist, tundub Serbia kuidagi kauge ja pisikese probleemina. Täna õhtul Jordaania asevälisministrit kuulates jäi küll mulje, et kuhu siit ka ei vaata, igas ilmakaares on Ammanil rahvusvahelise elu kuumad teemad - Iisraeli-Palestiina konflikt, Liibanoni sisekriis, Iraak ja Iraan oma täies keerukuses.

Seepärast näivad Serbia presidendivalimised tõepoolest justkui vähetähtsana. Ammanist vaadatuna. Kuid need pole vähetähtsad Euroopale. Boris Tadici teistkordne võit on paljudele kergendusohkeks. Serbia ei isoleeru ning vaatamata kõigile võimalikele arengutele seoses Kosovoga, jätkab Belgrad ilmselt siiski Euroopa Liidu poole hoidmist.

Samas ei saa päris nõustuda nende arvamustega, kes peavad Tadicit jäägitult läänemeelseks ning tema nüüdseks lüüasaanud vastaskandidaati Tomislav Nikolici Moskva-meelseks. Ei maksa unustada, et just Moskva tegi panuse eeskätt Tadicile, kui läinud nädalal sõlmiti suured energiatehingud.

Nikolici kaotus rahustab kindlasti Kosovo poliitikuid, kuid sellele vaatamata võib iseseisvuse väljakuulutamine aset leida juba lähimatel päevadel. Kuluaarides on räägitud 6. või 7. veebruarist, kuid iseenesest polegi see täpne aeg enam oluline. Otsus on sündinud juba varem ning nüüd vajab see vaid vormistamist.

Teel Lähis-Ida ringsõidule

Eelolev nädal pakub loodetavasti siinkirjutajale uusi ja huvitavaid kogemusi regioonist, kuhu olen varem vaid üksikutel kordadel sattunud. Tegelikult ei ole minu sõidud siiani andnud võimalust käia Jordaanias, Iisraelis ega Palestiinas. Lisaks veel Egiptus ning saabki kokku kuni tulevase neljapäevani kestev kiirkäik sellesse rahvusvahelise elu väga olulisse piirkonda.

Jordaania kuningas ja välisminister, Iisraeli president, pea- ja välisminister, Palestiina president ja peaminister, Egiptuse president ja välisminister – nemad on Euroopa Liidu liikmesmaade parlamentide ühisdelegatsiooni võõrustajad. Eestist on minemas veel kolleegid Evelyn Sepp, Sven Mikser, Mart Nutt ja Igor Gräzin.

Kuigi päevakava on väga tihe, annab see sõit usutavasti siiski hea võimaluse kasvõi veidigi tunnetada neid protsesse, mis seal hetkel käimas. Peaküsimus on mõistagi Lähis-Ida rahuprotsess ning selle võimalik edenemine Annapolise konverentsi valguses.

Samale ajale satub ka mitu muud olulist sündmust, eeskätt Serbia presidendivalimised ja USA eelvalimiste superteisipäev. Seega püüan nendelgi arengutel siin silma peal hoida.