Ameerika kangelasel Arni musklid

John McCain on jõudnud oma poliitikukarjääri vaieldamatu kõrghetkeni. Paljudele üllatuseks on Arizona värvikas senaator saavutanud vahetult enne superteisipäeva vabariiklaste leeris parima löögipositsiooni. Veel mõned kuud tagasi kindlaks soosikuks peetud Rudy Giuliani on loobunud McCaini kasuks. Lisaks on andnud McCainile oma toetuse ka häälterikka (170 delegaati) California osariigi kuberner Arnold Schwarzenegger.

Tegelikult on kõik kolm head sõbrad. Nii Giuliani kui Schwarzenegger ei hoia kiitust ega efektseid loosungeid vaka all. Mõlemad kutsuvad McCaini ei rohkem ega vähem kui "Ameerika kangelaseks". Ja mida paremat võikski McCain selles muinasjutulises seisus tahta. Kõik näib laabuvat õiges suunas. Ka eilne teledebatt andis vähemalt ajakirja Time hinnangul võidu McCainile.

McCaini peamine konkurent vabariiklaste seas - Mitt Romney on selgelt tagaplaanil ning juba viie päeva pärast võib McCainile paista ka lõppkandidaadi staatus. Kuid ikkagi, midagi pole selge enne, kui kõik on selge.

McCaini kohati peadpööritav edu peaks kindlasti murelikuks tegema ka demokraatide strateege. On hästi teada, et McCain on olnud pidevalt küsitlustes väga tugev vastaskandidaat ükskõik kas Hillary Clintonile või Barack Obamale. Kuigi demokraatidel on mõneti loomulik eduseis (kes ei tahaks vaheldust), võib McCaini parteiülene populaarsus ning usutavus mängida vastaspoolele paraja ninanipsu. Kuid see on hetkel vaid pelk oletus.

Õppetund, millest me ei taha õppida

Ma olen tõsimeeli jahmunud, millise valelikkuse ja kriitikameele puudumisega käsitleb välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas tänases Eesti Päevalehe artiklis oma ametkonna suhtlemist Riigikogu väliskomisjoniga seoses aprillisündmuste analüüsiga. Sellisest küünilisest hoiakust kumab rohkem isikliku (ja ehk ka ministri) positsiooni kaitsmist, kui Eesti riigi julgeolekule oluliste küsimuste tajumist ning vajalike sammude seadmist.

Kuid võtame kõik järjekorras. Maasikas kirjutab, et Riigikogu väliskomisjon olevat „rahulolematu välisministeeriumi analüüsiga oma aastataguse toimimise kohta“. Ta lisab, et see väide põhinevat „tundmatuks jääda soovinud komisjoniliikme koridoris poetatud sõnal“.

Selgitamaks oma tehtud tööd, kirjeldab Maasikas, et „ministeerium on komisjonile esitanud meie kõige olulisema töö tulemuse: nimekirja Eesti toetuseks tehtud avaldustest 35 leheküljel. Oleme väliskomisjoniga sel teemal korduvalt kohtunud ja ainus kriitika kõlas – olgu ta kord nimega mainitud – komisjoniliikmelt Marko Mihkelsonilt. Tema teada jõudis info Eesti tegevuse kohta Jaapanisse liiga hilja. See on kõik.“

Juba üksi seesugune alusetu rünnak on minu arvates täiesti kohatu ühele diplomaadile, kelleks siiski Maasikat võib pidada. Kummastav, kuid sellisest hoiakust peegeldub ilmne lahmimine, milles Maasikas ajakirjanik Poomi nii väga süüdistab.

Riigikogu väliskomisjon pöördus konsensuslikult esimehe Sven Mikseri kirjaga läinud aasta septembris välisministeeriumi poole palvega, et viimane tooks komisjoni ette analüüsi aprillisündmustega seoses tehtud järeldustest. Sellele vastuseks saime „kõige olulisema töö tulemuse“ – kiidulaulu Eestile laekunud toetuste kohta.

Kuidas need toetused laekusid; milline oli infovahetus saatkondade ja teiste Eesti ametkondadega; kuidas analüüsiti olukorda sündmuste eel, ajal ja järel; milline oli töö ajakirjandusega; kuidas kaitsti Eesti seisukohti ning mis kõige tähtsam – mida õpiti nendest sündmustest – kõik see jäi vastamata.

Maasikas laseb kui kauboi puusalt, süüdistades Riigikogu liikmeid liigses uudishimus. Et mis see olgu, et te valitsuse tegemistesse sekkute. Ta teab hästi, et jaanuari alguses peetud väliskomisjoni istungil, kus ta ka ise kohal viibis, palus väliskomisjon konsensuslikult uuesti välisministeeriumilt analüüsi aprillisündmuste kohta. Ikka ja ennekõike selleks, et nende erakordsete sündmuste põhjal riigile olulisi järeldusi teha.

Loodetavasti ei määra meie riigi tulevikku siiski üksikute ametnike kohmakad egod. Meil on vaja julgust enesekriitikaks ning valmidust õppimiseks. Iseenda vigadest.

FSB kaitseb Venemaad demokraatia eest

Venemaa presidendi Vladimir Putini esinemist FSB kolleegiumil saab tõlgendada kui vastuluure suunamist võitlusele demokraatia ning kodanikuvabaduste vastu. Lahkuva riigipea meelest peab FSB seisma selle eest, et piiritagused jõud ei sekkuks Venemaa siseasjadesse ning eriti valimistulemuste korrigeerimisse.

Iseenesest on ju Putini loogika puhas. Nii nagu iga suveräänne riik nii ka Venemaa peab kaitsma oma rahvuslikke huve ning julgeolekut. Siia kuulub ka vastuluure tegevus. Kuid siia kuuluvad ka seosed ning kohustused, mida riik on võtnud ühe või teise rahvusvahelise organisatsiooni ees.

Venemaa kuulub juba enam kui kümme aastat Euroopa Nõukogusse, mis on seatud edendama ja kaitsma demokraatia ning õigusriigi põhimõtteid oma liikmesmaades. Seejuures on uuemad või demokraatia juurutamisel aeglasemad liikmesriigid, sealhulgas Venemaa, võetud järelvalve alla. Teiste sõnadega viitab see asjaolule, et riik pole liitumisel Euroopa Nõukoguga võetud kohustusi suutnud veel täiel määral täita.

Venemaal on Euroopa Nõukogu liikmena täitmata suurem osa 1996. aastal võetud kohustustest. Samas on aga toormehindade tõusust ajendatud ambitsioonikuse kasvuga Venemaa kippumas ise kehtestama oma mängureegleid. Sealhulgas siis ka selles osas, mis puudutab demokraatiast, valimisvabadusest ning tervikuna õigusriigist arusaamist.

Pärast Riigiduuma viimaseid valimisi soovitasid nii Euroopa Nõukogu kui OSCE Parlamentaarse Assamblee vaatlejad arvestada nende märkusi ning seoses presidendivalimistega võimaldada tavakohast rahvusvahelist vaatlusmissiooni. Tänaseks on ilmne, et Moskva mitte üksnes ei kuulanud neid soovitusi, vaid püüab agressiivselt vastu seista igale kriitilisele märkusele.

Tänaseks pole üldse kindel, kas Venemaa presidendivalimistel rahvusvahelised vaatlejad osalevad. Igatahes on OSCE professionaalne vaatlusmissioon taas välistatud, sest Venemaa lubab rahvusvahelisi vaatlejaid riiki üksnes kolm päeva enne presidendivalimiste toimumist - 28. veebruaril.

Kogu selle keelamise, hirmutamise ning ähvardamise juures kerkib paratamatult küsimus - kui Putin peab sedavõrd vajalikuks kaitsta oma rahvast demokraatia ja vaba maailma mõjutuste eest, kas see ei tähenda siiski mitte hirmu iseenda rahva ees. Et kui nendele anda vabadus, kas nad siis ikka mind armastavad ja tagasi valivad?

John McCain - vabariiklaste suursoosik

Kas tõesti John McCain? Pärast eilset kindlat võitu Florida eelvalimistel on McCain nüüd ametlikult vabariiklaste juhtivkandidaat ka kogutud delegaatide arvu poolest. McCainil on tänaseks koos 97 ja Mitt Romneyl 74 delegaati.

Rudy Giulianile oli Florida kolmas koht muidugi katastroofiks. Julge taktika ei kandnud vilju ning kui uskuda allikaid, siis on New Yorgi endine linnapea otsustanud edasisest kandideerimisest loobuda. Pole välistatud, et juba täna Californias peetaval vabariiklaste debatil annab ta oma toetuse McCainile.

Kuigi Mike Huckabee ja Ron Paul jäävad selgelt alla kahele liidrile, ei viita veel miski nende loobumisele enne 5. veebruari superteisipäeva. Nii vabariiklaste kui demokraatide seas on tänaseks selge, et superteisipäeval mängitakse välja kui mitte võitja siis kindel liider.

Demokraatidel loodavad võidule veel Hillary Clinton (kes sai eile lohutusvõidu Floridas) ja Kennedyte toetuse võitnud Barack Obama ning vabariiklaste seas siis McCain või Romney.

Eilne võit annab muidugi McCainile suurepärase eelise Romney üle. Olgugi, et viimase üleriigiline usutavus on viimase kuu aja jooksul kiiresti kasvanud, edestab McCain avaliku arvamuse küsitlustes endiselt ligi kolmandikuga Romneyt.

Kui aga vaadata küsitlust, mis indikeerib McCaini võimalusi kas Clintoni või Obama vastu, siis on vabariiklaste seis päris hea. Viimase küsitluse järgi võidaks McCain Clintonit 46-44 ning oleks Obamaga võrdne 42-42.

Našid kaovad, našism jääb

Esimesed päevad pärast detsembrikuiseid parlamendivalimisi reetsid tõsiasja, et Kreml võtab liikumise Naši hästi lühikese rihma otsa. Peamise eesmärgi - "oranži viiruse" tõrjumisega said našid edukalt hakkama. Presidendivalimiste kontekstis pole aga Našid enam üldse nähtavad.

Kremli otsust Našide liikumine reorganiseerida mõjutasid korraga ilmselt mitu asjaolu. Esiteks kindlasti eesmärgi täitmine. Teiseks võis mõju avaldada nii liidrite lahkumine kui liikumise liiga suured kulutused. Valimised tulevad ju alles nelja aasta pärast. Kolmandaks võis Kremlile teha kohatist peavalu Našide liiga hea ja jõuline organiseeritus, mis võiks teatud olukorras muutuda ka ohuks eliidile endale.

Kuid Našide tegevuse kärpimise taga võib arvata ka imagoloogilist probleemi. Läänemaailmas laialit levinud Našide võrdlemine hitlerjugendiga pole kindlasti mitte kõige parem pagas uue presidendi ametisseastumisel. Kasvõi silmapetteks.

Oma mõju avaldas ilmselt ka Našide ülereageeriv tegevus mitme Moskvas asuva välisesinduse, sealhulgas muidugi ka Eesti saatkonna ja suursaadiku vastu. Lisaks siis veel need mäluvalve jamad ning Schengeni tsooni laienemisest tulenevad üleeuroopalised viisakeelud.

Muide, siin blogiloo juures olev pilt on tänasest Našide üritusest Moskvas, kus 300 noort imiteerisid pronkssõdurit. Eks see kindlasti näita, et ka meie poolt oleks illusoorne arvata, et taolised aktsioonid kaoksid päevapealt ja jälgi jätmata.

Samas olen ma jätkuvalt arvamusel, et Našide liikumine oli väga selgeks tõendiks uuel segaidentiteedil põhineva ideoloogia - našismi kujunemisest Venemaal. Našismist kirjutasin möödunud aasta augustis ning jään oma toonaste mõtete juurde ka täna.

Demokraatia eksport Venemaa moodi

Mõeldud-tehtud. Mõned kuud tagasi Portugalis Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumisel Putini poolt välja käidud ideest demokraatia ja inimõiguste kaitse instituudist on tänaseks saamas reaalsus. Tõsi, selle mõtte sisustab tegevusega Venemaa üksinda, rajades Demokraatia ja Koostöö Instituudi kaks haru Pariisi ja New Yorki.

Ametlikult seletatakse, et instituudi rajamise eesmärgiks on kaasa aidata demokraatia ja kodanikuühiskonna arengule Lääne-Euroopas ning Ameerika Ühendriikides. Kindlasti kena soov, kuid paraku näib selle taha peituvat kehvasti varjatud vastupropaganda. Ka üksuste juhid, Natalja Narotšnitskaja ja Andranik Migranjan on tuntud pigem Kremlile lähedalseisvatena kui iseseisvate analüütikutena.

Narotšnitskajaga on olnud mul viimastel aastatel korduvalt võimalus kokku puutuda, kuna daam oli Riigiduuma väliskomisjoni ning ENPA Venemaa delegatsiooni liige. Tema sõnavõtud olid alati kantud Vene suuršovinismi paatosest. Detsembrikuistel valimistel teda enam duumasse tagasi ei valitud. Nüüd siis ootab teda ees uus soe koht Pariisis.

Juba üksi teade selle kohta, et instituut kavatseb hakata ise riike pingeritta seadma (analoogselt Freedom House'ile), räägib Venemaa vaieldamatust soovist hakata aktiivsemalt oma nägemust demokraatiast ja vabadusest Euroopas ja Ühendriikides levitama. Räägitud on ka Venemaa imago parandamise kampaaniast.

Mitmed analüütikud on arvamusel, et tegemist on puhta raharaiskamisega. Konkurents inimõiguste ja demokraatia küsimustega tegelevate kõikvõimalike ühenduste seas on Euroopas ja Ühendriikides väga suur. Samas ei maksa siiski alahinnata Venemaa soovi ja tahet peale suruda oma mängureegleid. OSCE suukorvistamise katsed näiteks valimiste vaatlemise osas on ilmseks tõendiks Moskva aktiivsest hoiakust.

Kui see instituut midagi muud ei saavuta, siis müra ja pisipingeid lääneriikide üksikute huvigruppide seas võib ta sellegipoolest tekitada. Seepärast peaksime meiegi hoidma silmad avatud selle instituudi tegemiste suhtes.

Vabamüürlane pürgib Vene presidendiks

Nüüd on siis selge, kes saavad osaleda etenduses nimega "Dmitri Medvedjevi valimine Venemaa presidendiks". Vanameistritel Vladimir Žirinovskil ja Gennadi Zjuganovil ning uustulnukal Andrei Bogdanovil (pildil) on täita üksnes kõrvalrollid, et jätta kasvõi osaliseltki muljet valimiste läbipaistvusest ning demokraatlikkusest.

Valimiste võitja oli selge juba siis, kui praegune president Vladimir Putin andis oma toetuse Medvedjevile. Vähem kui kahe kuuga on viimase populaarsus küündimas juba 80 protsendini. Seega pole mingit kahtlust, et 2. märtsi valimistel üllatusi ei tule.

Sellel nädalavahetusel sai lõplikult selgeks, et Kreml on otsustanud vältida igasuguse pisemagi võimaluse liberaalsete liikumiste kasvõi ajutiseks ühinemiseks Mihhail Kasjanovi selja taha. Osutades liiga suurele veaprotsendile kogutud toetusallkirjade seas, jättis Venemaa keskvalimiskomisjon Kasjanovi pealtvaatajaks. Pealegi on allkirjade võltsimise eest kedagi ähvardamas kriminaalasi.

Küll aga suutis probleemideta kaks miljonit allkirja esitada duumavalimistel auväärse viimase koha saanud Venemaa Demokraatliku Partei (nimekiri sai vaid 89780 häält) esimees Andrei Bogdanov. Selle 37aastase Moskva vabamüürlaste suurlooži suurmeister lubas aktiivselt töötada nüüd Kasjanovi valijaskonnaga. Analüütikute hinnangul on Bogdanov Kremli kreatuur, kes peaks nendel valimistel töötama eeskätt Jabloko ja Paremjõudude Liidu sektoris.

Kuid täna pole kaugeltki kõige tähtsam küsimus, millise toetusprotsendiga valitakse Medvedjev 2. märtsil Venemaa presidendiks. Kõige olulisem on hoopis see, kuidas jagatakse võim pärast valimispäeva? Paljudele analüütikutele tundub siiani liiga ilusa loona, et Putin võtab peaministri ameti vastu.

Obama suur võit jätab otsad lahti

Barack Obama mäekõrgune võit Lõuna Carolina eelvalimistel annab talle kindlasti hea löögipositsiooni enne 5. veebruari superteisipäeva. Pealahing tuleb tal teiseks jäänud ning üleriigilistes arvamusküsitlustes veel juhtiva Hillary Clintoniga. John Edwards on oma eilse kolmanda kohaga koduosariigis aga mängust väljas.

Obama sai eile 55, Clinton 27 ning Edwards kõigest 15 protsenti häältest. Seejuures võitis Obama koguni neli viiendikku afroameeriklaste häältest. Kui siia panna juurde varasem võit Iowa üleni valges osariigis, siis on noorel senaatoril kindlasti vägagi lootustandev positsioon Clintoni vastu. Eilne võit annab ka meediaeelise Obamale.

Samas on aga siiani mängitud välja vaid tühine osa delegaatidest. 4049 delegaadist on tänaseks selgunud pisut üle kümnendiku, kusjuures Clintonil on olemas 230 ja Obamal 152 valijameest. Edwardsil siis 61.

Järgmine "etendus" peetaksegi superteisipäeval, kui eelvalimised või valimiskoosolekud toimuvad üle 20 osariigis. Clintonil on muidugi paremad võimalused sellistes suurtes osariikides kui New York, Florida, California, kuid Lõuna-Carolina tulemused jätavad veel kõik otsad lahti.

Mida tehti serblastega Moskvas?

Viimase blogiloo jätkuks tahaksin anda paar lugemisviidet sellest, kuidas Serbia president ja peaminister käisid eile Moskvas oma riiklikku naftakompaniid müümas. Nagu eelnevalt juba arvasin, tähendas eilne päev otsati Serbia vaikset alistumist Venemaale. Teisalt aga Moskva järjekordset õppetundi Euroopa Liidule.

Ajaleht Kommersant kirjeldab päris värvikalt Kremlis toimunut, viidates ka sellele, et Venemaa ostis enamusosaluse ilma konkursita ning sisuliselt võileivahinnaga. Kui kompanii NIS turuväärtuseks on erinevatel hinnangutel arvatud 2 kuni 6 miljardit eurot, siis Gazpromnaftal õnnestus eelprotokolli kohaselt 51 % osalus saada 400 miljoni euro eest. Lisaks on kohustus investeerida viie aasta jooksul 500 miljonit eurot. Vastutasuks on aga Gazpromnaftal monopoolne õigus naftaekspordile.

Lisaks Serbia naftatööstuse monopoliseerimisele liitis Venemaa Serbia gaasijuhtme South Stream haruga. Mööda Serbia territooriumi hakkab kulgema 10 miljardit kuupeemtrit aastas läbilaskva torujuhtme 400kilomeetrine lõik. Samuti ehitatakse Serbiasse maa-alune gaasihoidla. Kogu selle energialeppe üldmaksumuseks hinnatakse 2 miljardit eurot.

Serbia president Boris Tadic, kelle valimisüritus see eile Moskvas suuresti oli, tunnistas avalikult, et Venemaa on olnud Belgradile väga oluliseks liitlaseks Kosovo küsimuses. President Putin tunnustas aga omakorda mõningaid Euroopa Liidu liikmesriike, kes julgelt ei hoolivat "blokimõtlemisest".

Nii või teisiti keskendub nüüdsest tähelepanu 3. veebruarile, mil Serbias leiab aset presidendivalimiste teine voor. Moskva näib panustavat senisele presidendile Tadicile, kuid heaks juhuks kindlustatakse ennast ka esimese vooru võitja - Tomislav Nikolici suhtes. Viimane väisab Moskvat tuleval nädalal.

Lisaks sellele on 3. veebruar päramine tärmin, millest jäävad vaid loetud päevad Kosovo iseseisvuse väljakuulutamiseni. Vähemalt nii on Pristinas mõista antud.

Serbia vaikne alistumine

Homme Moskvas sõlmitav leping Serbia riikliku naftakompanii NIS enamusosaluse konkursivälisest müügist Gazpromile tähistab sisuliselt Belgradi vaikset alistumist ning Venemaa majandusliku ja poliitilise mõjujõu märgatavat kasvu kogu Lõuna-Euroopas.

See on järg läinud nädalal Sofias alla kirjutatud mitmemiljardilistele energialepetele (South Streami gaasijuhe, Belene tuumajaam, Bosporuse väinast mööduv naftajuhe Burgas-Alexandroupoli), mille kaudu kinnitati ja kasvatati märgatavalt Euroopa Liidu sõltuvust Venemaa toormeekspordist.

Sofias pidi 18. jaanuaril toimuma leppe allakirjutamine ka Serbiaga, kuid ilmselt püüdis Belgrad pisutki NISi hinda üles lüüa. Nüüd siis on selge, et homme sõidab Moskvasse sisuliselt kogu Serbia poliitiline juhtkond. Lisaks lepete allakirjutamisele peetakse Moskvas ka poliitilisi konsultatsioone. Viimane on mõistagi eriti märgilise tähendusega ajal, kui Serbia läheneb presidendivalimiste teisele voorule 3. veebruaril.

Energialepete pealesurumine enne presidendivalimiste teist vooru on Moskva poolt muidugi taktikaliselt tugev käik. Kasutades ära praeguse presidendi Boris Tadici (pildil) delikaatset sisepoliitilist seisu ning tänuvõlga Kosovo küsimuses suurendab Venemaa homsest otsustavalt oma kohalolekut Serbias. Isegi kindral Tito ajal polnud toonane Jugoslaavia sedavõrd suures sõltuvuses Moskvast kui Serbia nüüd.

Serbia naftakompanii omandamine on eriti ilmekaks näiteks, kui massiivselt toimib Venemaa energiapoliitika. See pole kaugeltki ühe firma või kompanii tegevus. See on Vene riigi jõuline strateegia, mida viiakse ellu kogu välispoliitilist arsenali kasutades. Ja eesmärk on lihtne: suurendades Euroopa energiasõltuvust Venemaast püütakse kasvatada ka poliitilist mõjujõudu.

Sofia ja Moskva lepped tähendavad Euroopa Liidule väga valusat kaotust energiapoliitikas. Venemaal on korraga läinud korda suurendada kahtlusi Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika võimalikkusest, suruda tahaplaanile Nabucco projekt, haarata enda tugevamasse hoovusse Serbia.

Võib ju küsida, kas Euroopa Liit saakski siin midagi teha? Minu arvates siiski. Venemaa teab hästi South Streami strateegilist hinda. Sama tunnetavad kindlasti ka näiteks Bulgaaria, Kreeka, Serbia või Itaalia liidrid. Kuid igaüks oma künka ja kasu otsast vaadates. Euroopa ühistunnetus aga puudub.

Seepärast jäi ka nüüd näiteks lepete saavutamine sidumata Venemaa täieliku ühinemisega Energiaharta leppega, mis võimaldaks suurendada Venemaa energiapoliitika läbipaistvust ja usaldusväärsust.

Davosi foorum taas Eestita

Täna Davosi suusakuurordis alanud Maailma majandusfoorum peab taaskord läbi ajama ilma Eesti ametliku esindatuseta. Loomulikult saavad nad seal ilma meieta hakkama:) Kuid kas Eesti ei lase liiga lihtsalt käest võimalusi sarnastel üliesinduslikel foorumitel kuluaaritööd teha.

Balti riikidest on ainsana kohal Leedu president Valdas Adamkus, siis veel Rootsi välisminister, Norra rahandusminister ja Taani peaminister. Pole välistatud, et korporatiivse poole pealt on Baltoskandiast osalisi rohkemgi. Ehk ka Eestist.

Kirjutasin siin blogis aasta eest täpselt samal teemal. Siis avaldasin lootust, et juba järgmisel aastal on meie president Ilves Davosi diskussioonides osaline. Kahjuks ei näe me ei Ilvest ega kedagi teist Eestist seal esinemas ega osalemas ka sellel aastal. Kas on lootust järgmiseks aastaks?

Kuid diskussioonid on Davosis kindlasti huvitavad. Eriti olukorras, kui näiteks CNNi värvikas reporter Richard Quest on täna hommikul palunud foorumi osalistel defineerida USA majanduses toimuvat. On see aeglustumine või surutis? Vastused on olnud enamvähem pooleks. Värvi lisab kindlasti seegi, et foorumi peamoderaatoriteks on teiste seas nii Briti ekspeaminister Tony Blair (pildil) kui Henry Kissinger.

Medvedjevi plaan

Venemaa presidendiks pürgiv Dmitri Medvedjev paotas täna ust oma arusaamadele riigi ja rahva elu edendamisest. Kodanikufoorumil peetud kõne oli sisuliselt tema programmiks 2. märtsi valimisteks, kus võit esimeses voorus on sisuliselt juba ette tagatud.

Midagi uut ja põrutavat Medvedjev ei rääkinud. Ega saanudki, sest temast saab ju Putini tegemiste jätkaja. Stabiilse arengu rõhutamine on mantra, mida kuuleb kõigilt Venemaa tippametnikelt. Otsati mõistetav jutt, kuid rohkem paistab sellest soovi säilitada konkurentsivaba võim võimalikult pikaks ajaks.

Medvedjev rääkis vabadusest ja õiglusest, rõhutades, et Venemaa on tagumine riik Euroopas selles vallas. Tunnustamist väärt enesekriitika! Kuid kas mitte veidi silmakirjalik päeval, mil Medvedjevi ühe vastaskandidaadi - Mihhail Kasjanovi suhtes on rakendatud ilmne "administratiivne ressurss".

Venemaa rajab demokraatiat, ütles Medvedjev, kuid lisas, et selle sisuks peab olema demokraatia üldtunnustatud põhimõtete sätitamine Venemaa rahvuslike traditsioonidega. Taaskord on päevakorral see väljavalituse tees, mis hägustab vabaduse universaalset mõistet. Vist ikka selleks, et hoida võim monopoolses vutlaris.

Välispoliitikast rääkis Medvedjev väga ümmarguste sõnadega. Kordas vaid üle Putini mõtte riigi viimisest juhtivate majandusvõimude sekka. Ilmselt on see ka teostatav, sest lähematel aastatel pole näha toorainehindade katastroofilist langust. Kuid kas see on ainus argument maailmapoliitika suurvõimu staatuse tagasiihkamisel?

Majanduses lubas Medvedjev kaitsta omaniku õigusi ning ettevõtlusvabadust. Jällegi, päris kaunid sõnad. Kuid, mida arvavad sellest näiteks Venemaa esimese avatud suurettevõtte vangisistuv omanik Mihhail Hodorkovski ja tema partnerid?

Veel jätkus lubadusi pensionäridele ja vähese sissetulekuga inimestele. Ja muidugi, võitlus korruptsiooni vastu peaks saama lausa rahvuslikuks projektiks. Nii nagu see on olnud viimased paarsada aastat.

Medvedjevi esinemine jättis kindlasti juba palju enesekindlama mulje, kuigi Putinini on veel pikk maa minna. Järgmised neli-viis nädalat annavad kindlasti võimaluse Medvedjevi esinemisoskuste lihvimiseks. Kampaania tuleb ju pingevaba. Nii Gennadi Zjuganov, Vladimir Žirinovski kui Andrei Bogdanov ei kujuta Medvedjevile 2. märtsil mingit reaalset ohtu.

Nord Stream hilineb ning kallineb

Kui Nord Streami gaasijuhe üldse kunagi ehitatakse, siis hilinemise ja algsest suuremate kuludega. Tõsi, selles tõdemuses pole midagi üllatavat. Nord Streami senised lubadused ja hinnangud on olnud liialt optimistlikud. Seejuures pole eriti arvestatud ei kaldariikide võimalike murede ega Läänemere, sealhulgas Soome lahe ülisensitiivse keskkonnapildiga.

Viimane lisandus Nord Streami murelaekasse on Soome keskkonnaministeeriumi läinud reedel avaldatud kriitilised kommentaarid gaasijuhtme pakutava teekonna ning merepõhja töötlemise iseloomu ja mõjude kohta.

Olgugi, et Soome valitsus on suhtunud tervikuna positiivselt gaasijuhtme rajamisse, näitab keskkonnaministeeriumi mure siiski tõsiste probleemide olemasolu. Esiteks pole Soome rahul, et Nord Stream ei soovi mõelda alternatiivsele teele Suursaarest möödumisel. Kompanii pakub gaasijuhtmele põhjapoolset, seega Soomele lähemat kulgemist. Helsinki tahab aga alternatiivse, saarest lõunapoolse tee tõsist uurimist.

Teine ja ehk veelgi tõsisem mure on merepõhjas kavandatavate tööde mõju Soome rannikuäärsetele Natura 2000 aladele. Nord Stream teatab, et tööd on seotud kivirusu ümberladestamisega. See aga põhjustab ohtlike setete tõstmist hoovusringi, mis Soome lahes tähendab eeskätt ohtu Soome lõunarannikule.

Globaalne ohutsoon

Tänane mustavõitu päev Aasia ja Euroopa rahaturgudel on parajaks ohumärgiks globaalse majandussurutise võimalikkusest. Üksi Londoni fuutsi (FTS) kaotas täna 84 miljardit naela. Üleüldise närvilisuse põhjustajaks on jagatud arvamuse kohaselt USA majanduse negatiivne väljavaade.

Vaatamata president Bushi läinudnädalasele katsele sisendada turgudele positiivset tegusust jäi murrang saabumata. Kindlasti oleks ehk liialdus üleilmsest kriisist rääkida, kuid sellist närvilisust pole turgudel olnud viimased seitse aastat. Siis oli raputajaks terrorism, nüüd kipuvad põhjused olema sügavamad.

Me ei tohiks kindlasti lasta ennast mõjutada hetkeemotsioonidest. Paanikaks pole ju põhjust. Samas ma siiski arvan, et konservatiivsem ning kaalutletum hoiak iseenda ja riigi kulutuste suhtes on praegu tark otsus. Seepärast kõlavad pisut võltsilt või õõnsalt need jutud, et Eesti majandusel pole häda midagi ning et mujal toimuv meid justkui ei mõjutaks. Seda viimast võib julgelt nimetada poliitiliseks populismiks.

Kuid pole halba ilma heata. Kartused majanduse jahtumise ning nõudluse vähenemise osas on viimastel päevadel langetanud näiteks toornafta hinda 11 protsendi võrra. Eile maksis naftabarrel alla 88 dollari.

Van der Lindeni viimased salatehingud

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) presidendil Rene van der Lindenil on jäänud ametis olla loetud tunnid. Esmaspäeva lõunaks (meie aja järgi poole ühe paiku) on van der Lindeni kolmeaastane presidentuur juba ajalugu. Kuidas seda mäletatakse, eks see selgub tulevikus. Vahetu hinnang ütleb üht - van der Linden põrus eeskätt oma läbinähtava erapoolikusega, tuues ühtlasi ka kahju ENPA tõsiseltvõetavusele.

Siinse blogi lugejad teavad, mida ma mõtlen. Loomulikult pole van der Linden olnud erapoolik oma kodumaa - Hollandi suhtes. Siin on kõik korrektne. Küll aga on ta kuni viimase hetkeni andnud alust iseenda seostamiseks hoopiski Venemaa huvide üleesindamises. Ka oma viimase välisvisiidi ENPA presidendina tegi ta läinud nädalal Moskvasse, kus president Putin tänas teda tehtud töö eest. Huvitav, millise töö eest?

Euroopa Nõukogusse kuulub teatavasti kokku 47 riiki, mis on kahtlemata aukartustäratav number. Kõik liikmesmaad on ühinedes võtnud kohustuse austada ja edendada demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid, kaitsta inimõigusi. Sealhulgas ka Venemaa alates aastast 1996. Arvestades viimaste aastate arenguid Venemaal on mõistagi eriti pentsik van der Lindeni erapoolik hoiak.

ENPA presidendi kohus on eeskätt olla erapooletu ning ühenduse põhimõtete eest seisev poliitik. Minu arvates passis sellesse ametisse väga hästi van der Lindeni eelkäija, Austria sots Peter Schieder.

Kuid eriti skandaalne on asjaolu, et van der Linden püüab kuni viimase hetkeni teenida oma eelisliikmesmaa huve ning panna ühes sellega kogu assamblee teatavas mõttes pantvangi staatusse.

Ajalehe Kommersant andmetel lepiti van der Lindeni kohtumisel Putiniga kokku, et justkui kompensatsiooniks Mihhail Margelovi ENPA presidendiks saamise võimaluse nullimise eest (selline on Vene delegatsiooni arusaam rotatsiooni muutmisest, millest ka varem kirjutasin) ei kutsu assamblee juhtkond 24. jaanuaril Strasbourgi istungjärgule esinema täna ametisse astunud Georgia presidenti Mihhail Saakašvilit. Tuletan meelde, et eeloleval neljapäeval arutab assamblee Georgia järelvalveraportit. Vene delegatsioon kardab, et Saakašvili kohalolek pehmendaks oluliselt arutelu.

Saakašvili mittekutsumine pidi selguma täna õhtusel poliitiliste gruppide liidrite nõupidamisel Strasbourgis. Minule teadaolevalt jäi siiski otsus täna tegemata ning lõplikult peaks selles osas arvamust avaldama assamblee büroo homme, s.o. esmaspäeva hommikul. Tänase päeva seisuga pole Saakašvili esinemist päevakorda lülitatud.

Kuid oli ka teine tehing (või selle katse), kui uskuda Kommersanti. Nimelt kutsus van der Linden veelkordselt (2006.aastal sai van der Linden korvi) Putini esinema ENPA kevadisele istungjärgule aprillis. Et mitte "pahandada" Vene delegatsiooni ja teha võimalikuks Putini esinemine, siis otsustati Luc van den Brande (EPP) kriitiline raport Riigiduuma valimistest lükata alles juunikuisele (!) istungjärgule. Öelge mulle, kas seda saab nimetada demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimiseks president van der Lindeni poolt. Kindlasti mitte! Selle tegelikuks nimeks on kannuste ustav teenimine.

Kõige selle peale on ikkagi paslik küsida: kas seda van der Lindeni tehingumentaliteeti juhib lapsik soov lihtsalt Euroopa Nõukogu suurimale liikmesmaale meeldida? Kardan, et mitte. Lähematel nädalatel ja kuudel poleks paha jälgida, kuidas edeneb Vladimiri oblasti tööstuspargi arendamine.

Tähtsad valimised USAs ja Euroopas

USA presidendivalimiste eelralli on jõudmas peagi oma pinge haripunkti. Eilsed hääletused Nevadas ja South Carolinas andsid taaskord vaid põnevust kasvatavad tulemused. Nevada koosolekutel olid edukad demokraatidest Hillary Clinton ja vabariiklastest Mitt Romney. South Carolina vabariiklaste eelvalimisel oli aga edukas John McCain.

Demokraatidel peetakse järgmine valimislahing 26. jaanuaril South Carolinas, mis on otsati kahetähenduslik. Kui John Edwards kaotab ka seal, on tema ralli kohe kindlasti läbi. Analüütikute lemmik South Carolinas Barack Obama peab seal aga kindlasti võitma, et säilitada superteisipäevaks hea löögipositsioon. Clinton seevastu on olnud peale New Hampshire'i võitu heas hoos ning hoiab endiselt üleriigilist juhtpositsiooni. Demokraatide leeris peaks kõik selgeks saama 5. veebruaril.

Vabariiklastel on nüüd järgmine etteaste 29. jaanuaril häälterikkas Floridas. See saab olema take-or-leave situatsioon Rudy Giulianile, kes ka eile põrus täiega. Hetkel on Florida küsitlustes ees McCain ning eks eilne võit South Carolinas lisab tema toetajatesse vaid enesekindlust. Kuid vaatamata sellele on vabariiklaste seis endiselt palju lahtisem kui demokraatidel. Samas arvan, et ka siin tõuseb selgem liider esile supreteisipäeval, 5. veebruaril.

Kuid tänane päev on valimiste poolest oluline ka siin Euroopas. Serbias peetavad presidendivalimised, mis tõenäoliselt päädivad teise vooruga, on olnud üheks oodatud tähiseks Kosovo iseseisvuse väljakuulutamisel. Ükski kahest peakandidaadist, ei Lääne poole hoidev Boris Tadic ega rahvuslikku isolatsionismi pooldav Tomislav Nikolic ei nõustu Kosovo iseseisvumisega. Ometi tähendaks Tadici tagasivalimine vähemalt teoreetiliselt valutumat Serbia kaasamist Euroopa Liidu kursile.

Teises Euroopa nurgas, Georgias astub täna aga ametisse vastselt tagasivalitud president Mihhail Saakašvili. Kui ta tahab lõplikult õnnestuda, siis järgmised pool aastat kuni aasta saavad olema üliolulised. See tähendab korraga nii parlamendivalimiste kaudu sisepoliitilise tasakaalu saavutamist ning reformipoliitika jätkamist. Arvestades äsjast tugevat mandaati NATOga liitumiseks on ülioluline seda kurssi ka hoida. Bukaresti tippkohtumine ei tohiks Tbilisi käsitluses saada mitte lõpp-, vaid alguspunktiks.

Kummalised uudised

Paar välisuudiste lõiku jätsid eilsest Aktuaalsest Kaamerast küll kummalise mulje. Ühes räägiti sellest, et suhetes Venemaaga peaksime mõneks ajaks ära unustama jutu demokraatiast ja ühistest väärtustest. See mõttetera olla välja tulnud eilselt Tallinnas peetud konverentsilt.

Minu arvates on selline mõttekäik pehmelt öeldes imelik. Kui seda nõuda, siis peaksime esiteks üleüldse ümber mõtlema oma välispoliitilise strateegia, mille üheks alustalaks on väga selgelt väärtustele orienteeritus. Kui Eesti sugune väikeriik püüab esile tõsta vaid huvisid ehk reaalpoliitilist käitumist, siis ühel hetkel võime ennast avastada kaubana turul.

Pole muidugi mõtet luua illusioone, et Venemaa võiks lähiaegadel pöörduda tagasi demokraatia teele. Kuid samas näiteks Venemaa kuulumine Euroopa Nõukogusse on otseseks põhjuseks, miks me ei saa ega ka tohi loobuda Moskvalt nõudmast võetud kohustuste täitmist.

Teine ja ehk isegi veelgi arusaamatum uudis puudutas aga Venemaa presidendi Vladimir Putini ja tema "väljavalitu", asepeaminister Dmitri Medvedjevi visiiti Bulgaariasse. Ainus, mida Eesti televaataja AK põhisaatest teada sai, oli Venemaa jäik vastuarvamus Kosovo iseseisvumise suhtes. Kuid ei sõnagi kolme väga olulise energiaprojekti allakirjutamisest (gaasijuhe South Stream, Burgas-Aleksandropolis naftajuhe ning Belene tuumajaam) ega ka Dmitri Medvedjevi esmakordsest presenteerimisest Venemaa peatse uue liidrina.

Viimased kaks sündmust on tõesti tähenduslikud. Esiteks avas Venemaa eilsest jõuliselt tagaukse Euroopa Liidu energiaturule, mis tahame või mitte, mõjutab ka meie (energia)julgeolekut. Selle sammuga tugevdas Venemaa oluliselt oma positsioone Ida-Euroopa ning Balkani riikide mõjutajana. Samuti võib Sofia kokkulepe viia Nabucco torujuhtme valmimise edasilükkumiseni määramatusse tulevikku.

Kindlasti oli eilne päev mitte kõige lootustandvam Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika kujundamises. Venemaa taktika Euroopa riikide lühiajalistele huvidele ning vastastikkusele konkureerimisele mängides on toonud vaieldamatult edu. Samas pole Venemaa vähimalgi määral näidanud üles huvi Energiaharta leppega ühinemisest, mis teeks energiatarned läbipaistavaks ning usaldusväärseks.

Eestis on hullem kui Venemaal?

Tänane SLÕhtuleht võtab üle kirjutada Ilta-Sanomates avaldatud loo sellest, kuidas Eesti on sisuliselt hullem turismi sihtkoht kui Venemaa. Põhjanaabrite õhtulehe läbiviidud küsitlusest selgus, et Eestis on turistile halvim teenendus, toit ja taksojuhid.

Ei taha kohe kuidagi arvata, et Eesti on tingimata turismiparadiis, kuid sellest küsitlusest ja loost tervikuna jääb küll kuidagi jonnaka üleadse suhtumise mulje. Kui võtta mingi elementaarnegi keskmine, siis on väga raske uskuda, et Eesti üldine turismikeskkond on niivõrd mäda, nagu Soome kollalehe lugejad arvavad. Ja mingi turismiministeeriumi loomine (nagu loos pakutakse) seda kohe kindlasti ei paranda.

Huvitav on kohe tuua siia teine, risti vastupidine võrdlus. Leiate selle ka ise siit blogi vasakservalt, kus jooksevad Google'i värsked Eestit puudutavad uudised. Nii kutsub netiväljaanne Mathaba oma tänases loos selle aasta sõbrapäeva veetma kas Hollandis või Eesti pealinnas Tallinnas.

Loo autor ütleb, et külastades Eestit, võite olla kindlad "peavaluta, tsiviliseeritud ja romantilises puhkuses". Kusjuures võrdluses on kõvasti maha tehtud Pariis, London ja Budapest. Eks kõik see ole subjektiivne, kuid põhjanaabrite pessimism tundub ikka väga viril.

Kuid kriitilise meele juurde tagasi. On päris selge, et Eesti turismisektoril on veel areneda küll ja küll ning seda pea iga kandi pealt. Lisaks teeninduse üldsie kvaliteedi ning valikuvõimaluste mitmekesistamise kõrval on sama oluline ka see, kui lihtsalt või keeruliselt turist Eestisse jõuab. Lennujaama arendus ning lennundussektor tervikuna saab siin olema lähiaastate üheks võtmeteguriks.

Valgevene tegevus on vastuvõetamatu

Viimastel päevadel Valgevene KGB poolt läbiviidud noorte vahistamised "halva sõnakasutuse eest" on veelkordseks kinnituseks riigis valitsevast inimõigusi julmalt rikkuvast totalitaarrežiimist. Iga selline sündmus ei tohiks jääda meie ja meie Euroopa Liidu partnerite tähelepanuta ning tuleb kõigiti hukka mõista.

Euroopa Parlamendi Valgevene delegatsiooni värske juht Jacek Protasievicz tegi eile vastavasisulise avalduse. Loodetavasti ütleb oma sõna ka tuleval nädalal kogunev Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Valgevene allkomitee.

Läinud nädalal viibisid Euroopa Noorte Demokraatide delegatsiooni koosseisus Minskis ka IRLi liikmed Kaja Sõrg, Eero Elenurm ja Raul Liive, kes kohtusid ka ise tänaseks 15päevase karistuse saanud noortega. Raul on sellest sõidust kirjutanud ka oma ajaveebis.

Leedu pakub head eeskuju

Eile Leedu seimis käies tabasin ühe huvitava detaili. Nende parlamendi interneti kodulehekülg pakub tõlkevariantidena välja inglise, prantsuse ja hiina keele. Lisaks võib samast leida ka Leedu põhiseaduse tõlke kaheksasse keelde.

Minu arvates on see väga eeskujulik samm, mida peaks mitte ainult siinkandis, vaid laiemalt Euroopas järgima. Mõned vingujad võivad muidugi kohe öelda, et kas see pole siiski mitte potjomkinlus. Arvan, et mitte. Eriti väikeriigi seisukohast on oluline avatus ning arusaadavus. Eriti siis veel interneti võimalusi kõige paremal moel ära kasutades.

Igatahes teeb Leedu parlament Balti riikide sisekonkurentsis meile ja lätlastele selles vallas ära. Kui Läti seimi kohta saab netist lugeda lisaks läti keelele ka inglise keeles, siis Riigikogu pakub sisenemisvõimalust inglise ja vene keele kaudu. Viimastki kuidagi läbi häda.

Mis aga puutub meie enda internetiarendusse, siis loodetavasti juba tulevast nädalast saab Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist esimene päris oma koduleheküljega komisjon Eesti parlamendi ajaloos:) Juurdepääsu leiate siit ning ka minu linkide alt. Avatud kõigile kriitilistele arvamustele.

Rikkis lennukiga pole mõtet lennata

Jumal tänatud, et Air Balticu Fokker 50 seekord Vilniusest õhku ei tõusnud. Kell 14.40 Tallinnasse suunduma pidanud reis on siiani toimumata, kuna lennukil leiti mingi tõsine rike. Nagu aru sain, keeldus teisel katsel üks mootoritest töötamast. Hea, et see ei selgunud õhus:(

Olgugi, et Tallinnasse pärastlõunaks kavandatud kohtumised on nüüd lennanud vastu taevast, on siiski kindlam maas olla kui rikkis lennukiga õhus.

Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte Air Balticu kesisevõitu lennukipargist kirjutada. Vaid hoopis Lissaboni leppe teemalisest ümarlauast Leedu parlamendis, milleks eile sai siia lennatud.

Mida on väärt üks tavaline rahvsuvaheline ümarlaud? Tihti on need parajad mullitamised ning peaminie põhjus, miks nendel osaletakse, on võimalus kuluaarijuttudeks. Tänahommikust ümarlauda ma siiski päriselt "linnukesetegemiseks" ei nimetaks.

Lissaboni leppe teemalisel poolpäeval ei kõlanud küll midagi uut ega põrutavat, kuid heade esinejatega ning hea ajastatusega oli see päris korralikuks võimaluseks hetkeseisust ülevaate saamiseks.

Mõistagi on selle aasta peaküsimuseks leppe enda ratifitseerimine. Senini on oma jah-sõna andnud Ungari ning Sloveenia esindaja kinnitusel tahab Ljublana veel sellel kuul positiivset protsessi jätkata. Poola seimi liige kinnitas Varssavi valmisolekut ratifitseerida lepe veebruaris, kuna Leedu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Kubilius pakkus hilisemaks ratifitseerimisajaks juuni.

Samavõrd oluline leppe ratifitseerimisega on ka selle hilisem ellurakendamine. Sellest räägiti ka täna palju, kusjuures endiselt on peamisteks mureküsimusteks nii Euroopa Liidu ühtse välisteenistuse loomise tegelik mehhanism ja sisu ning tipp-personaaliaga (president, "välisminister", eesistuja) ja nende vastutusaladega seotud küsimused. Sloveenia eesistumisel võetakse probleemid lahti viide alarühma ning püütakse vähemalt esialgu kaardistada kõik tehnilised nüansid.

Seepärast on ka meil oluline peatselt Riigikogus algava ratifitseerimisprotsessi ajal rääkida leppe ellurakendamisega kaasnevatest küsimustest. Loodetavasti võtab lepet rohkem analüüsida ka meie ajakrijandus, sest laiemat debatti oleks siiski väga vaja.

Vahepeatus Michiganis

Kes ütleb, et USA eelvalimiste heitlus pole põnev. Eilne vabariiklaste jõukatsumine Michiganis andis taaskord kaarte pisut segava tulemuse. Oma sünniosariigis mõneti arusaadava võidu võtnud Mitt Romney (39%) taastas oma positsioone enne väga olulisi South Carolina (19.01.) ning Florida (29.01.) hääletusi.

Üleriigilist liidripositsiooni nautiv John McCain (30%) sai siin teise koha ning Mike Huckabee (16%) oli kolmas. Pärast eilset jääb küll mulje, et vabariiklaste lõplik preidendikandidaat selgub eeskätt nelja mehe konkurentsis - lisaks kolmele eelnimetatule veel ka Rudy Giuliani. Ülejäänud kandidaatidel kipub toetus raugevat.

Samas on seis veel nii ettearvamatu, et mõnede analüütikute meelest ei pruugi isegi 5. veebruari superteisipäev selgitada kindlat liidrit. Aga elame-näeme.

Demokraatidele oli Michigan rohkem kuiva trenni koht, sest partei sisevastuolude tõttu sealt delegaate ei valita. Küll kinnitas Hillary Clinton eilegi oma liidripositsiooni, olgugi, et Barack Obama ja John Edwards üldse välja ei tulnudki.

Pärast Michigani vahepeatust on nüüd demokraadid suundumas Nevadasse ja vabariiklased South Carolinasse, et laupäeval ennast edasi kaaluda lasta.

Gruusia ja Ukraina vajavad NATO toetust

Vähem kui kolme kuu pärast leiab Bukarestis aset NATO järjekordne tippkohtumine. Pole välistatud, et sellel saavad kutse liituda alliansiga osad Lääne-Balkani riigid. Samas on väga oluline edasise liitumiskursi kinnitamine ka sellistele riikidele kui Ukraina ja Gruusia.

Ukrainas on presidendi, peaministri ja parlamendi esimehe allkirjaga äsja kinnitatud avaldus liitumisplaaniks NATOga. Seda kinnitas ka täna Kiievis viibinud USA Senati väliskomisjoni aseesimees Richard Lugar.

Gruusia rahvas omakorda kinnitas kindlat soovi saada kaitsealliansi liikmeks 5. jaanuaril korraldatud referendumil, mil 72 protsenti valimas käinutest toetas NATOga liitumist.

Nii Gruusia kui Ukraina on eriti viimastel päevadel langenud Venemaa välisministeeriumi terava surve alla seoses NATO püüdlustega. Nii Venemaa Kiievi suursaadiku Viktor Tšernomõrdini kui välisminister Sergei Lavrovi avaldused on äravahetamiseni sarnased nendega, mida Moskva tegi Balti riikide liitumisprotsessi ajal.

Lubatakse kahepoolsed suhted ümber vaadata ning ähvardatakse allianssi tervikuna. Oma esimese kogupaugu andis Gruusia pihta ka Venemaa verivärske esindaja NATO juures Dmitri Rogozin.

Loomulikult saavad nii Gruusia kui Ukraina NATO liikmetest alles siis, kui eeskätt nemad ise aga ka allianss on selleks valmis. Ilmselt ei tea täpset tärminit keegi. Küll aga on selge, et kui Tbilisi ja Kiiev peavad kadalipu läbima ilma lääneriikide nähtava ja tuntava toetuseta, siis pole sugugi kindel, et lõppjaam on ikka NATO.

Kujunenud olukorras on väga oluline, et lähematel kuudel kasutaks nii Eesti kui meie lähemad partnerid kõiki välispoliitilisi võimalusi Ukraina ja Gruusia toetusavalduste kinnitamiseks ja toetamiseks. Mida selgem on visioon NATO tulevikust alliansi enda liikmete seas, seda kindlam on ka uutel liitujatel oma teed käia.

Oluline uudis Pariisist

Läinud neljapäeval sõlmiti Pariisis kokkulepe, mis määrab paljuski ära Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) juhtimise lähema kaheksa aasta jooksul. Ka meie meedias on viimastel kuudel juttu olnud, et täna täpselt nädala pärast assamblee presidendi ametist lahkuva Rene van der Lindeni asemel saab ENPA uueks juhiks Euroopa Demokraatide Grupi (EDG) liider Mihhail Margelov.

Kui Pariisi kokkulepe peab vett, siis tuleval esmaspäeval valib Strasbourgis kogunev assamblee istungjärk oma uueks presidendiks hoopiski sotsialistide grupi juhi Lluis Maria de Puigi (pildil).

Nimelt leppisid ENPAs esindatud viie poliitilise grupi liidrid kokku uues rotatsioonisüsteemis, mis annab järgmiseks kaheks aastaks assamblee presidendi koha sotsidele. Seejärel (2010-11) saab selle koha praegu Margelovi juhitud EDG, siis Euroopa Rahvapartei (2012-2013) ning viimaks liberaalid (2014-2015). Kahe rotatsioonitsükli vahel ehk siis 2016-2017 juhib assambleed vasakliidu esindaja.

Uus rotatsioonisüsteem oli minu arvates hädavajalik ja saavutatud kokkulepe loob kindlasti parema selguse ENPA juhtimises lähemateks aastateks. See peab korraga silmas nii viimastel aastatel muutunud poliitiliste gruppide koosseise kui ka asjaolu, et presidendi ametiaeg lüheneb nüüdsest kolmelt aastalt kahele.

Kokkuleppega kinnitati rõhutatult veelkord ka põhimõtet, et assamblee presidendiks ei saa mitte riigi või rahvuse esindaja, vaid ühe või teise poliitilise grupi demokraatlikult valitud esindaja. Seejuures on kõigi liikmesriikide hääleõiguslikud saadikud võrdsed. Minu arvates on see kõigiti vastav ENPA enda kaitstud demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega.

Baltimaad vajavad ühtsemat välispoliitikat

Meie välispoliitika mantraks on juba mõnda aega olnud soov Euroopa Liidu ühtsema välispoliitika järele. Mõistagi väljendub selles ka tahe viimastel aastatel üha ambitsioonikamaks ning vahetute naabrite suhtes agressiivsemaks muutuva Venemaa ohjeldamiseks. Euroopa solidaarsus aprillisündmuste ajal näitas, et ühiskäitumine on väga arvestatav välispoliitiline tegur.

Paraku on seda ühtsust siiski veel hapralt vähe ning "argipäevadel" kipuvad ikkagi liikmesriikide huvid liialt värvikalt eristuma. Venemaa taktika samas on panustada eeskätt kahepoolsetele suhetele ning seeläbi toita innukalt erinevaid huve. Mida tugevam ja ühtsem on Euroopa Liit, seda keerulisem on ka kolmandatel riikidel liikmesmaid teineteise vastu välja mängida.

Kuid mida me räägime Euroopa Liidu ühtsemast käitumisest, kui meie endagi lähinaabruses - näiteks Balti riikide kontekstis napib tahet konsolideerituma välis- ja julgeolekupoliitika järele. Soovitan lugeda ka Kaspar Näfi vastavasisuslist arvamust Postimehes.

Ükskõik, mida Riias, Vilniuses või Tallinnas eraldi ka ei arvata - fakt on see, et poliitilise kultuuriruumi (ja mitte ainult) piirialal asuvate väikeriikidena peaksime palju enam panustama koostööle ja ühisele käitumisele.

Loomulikult oleks ülekohtune öelda, et ühiskäitumine puuduks üldse. Valdkonniti on see erinev, kuid meie kõigi jaoks strateegilistes küsimustes - nagu suhted Venemaaga ja energiajulgeolek, on paraku riikide egod ikkagi liiga eristuvad.

Viimaseks näiteks siin on okupatsiooni tunnustamise ja kahjude korvamise teema. On päris selge, et üksikute poliitikute retooriliste väljaütlemistega (eriti veel riikidevaheliste vastandumiste kaudu) me ei liigu selles küsimuses kuhugi. Kui puudub koostöö ning kindlad sammud selles vallas, siis jäävadki peale Kremli poliitprostituutide Markovi ning Molotovi lapselapse Nikonovi emotsionaalsed karjatused.

Teisalt on jälle oht, et kui ühes pealinnas kolmest tekib korraks tunnetus positiivse väljavalituse osas, siis see on suur ja ohtlik illusioon. Mida lõhestatumad on Balti riigid, seda kergem on meid ka kõikvõimalike sammudega üksteise vastu mängida ning sisemiselt pingestada.

Eesti ja Venemaa suhteid saab pidada normaalseks vaid siis, kui sama normaalsed on suhted Venemaaga ka Lätil ja Leedul ning vastupidi. Pisutki strateegilisemalt mõtlevad poliitikud peaksid seda tajuma ning võimalike ohtude vältimise suhtes ka samme astuma.

Teemasid või küsimusi, kus ühiskäitumine on hädavajalik, on terve rida. Energiajulgeolek on nendest ehk olulisim ning kõigile kolmele ühtviisi strateegiline. Paraku pole me siin kuigi edukad olnud. Juttu on palju, kuid tegudes torkab silma kolkapatriotism või hetkekasule orienteeritus.

Kindlasti ei seisa asi koostöömehhanismide puudumise taga. Neid on rohkemgi veel kui paljudel sarnastel regionaalsetel kooslustel. Suurimaks mureks on siiski sisepoliitiliste päevakordade objektiivne ebaühtlus, mis teebki toimiva ühisosa leidmise palju raskemaks.

Ja ikkagi pole asi lootusetu. Vähegi kainem mõtlemine viitab alternatiivide nappusele. Eesti ei saa lihtsalt niisama põgeneda Põhjalasse ega Leedu haakuda Visegradiga. Tulemus oleks ikka seesama - Nõukogude impeeriumi endiste vahetute osistena jääme endiselt nende märklauaks, kes Moskvas põevad "ümberpiiratud kindluse sündroomi".

Nuga silma, naeru nabani

Mulle meeldib vahetevahel vabal ajal kinos käia. Sõltub muidugi filmist, kuid teinekord on lihtsalt hea "juhe seinast" võtta ning lasta endast läbi mõni lugu. Nii ka täna, kui sai vaadatud vene maffiast rääkivat "Lubadused idast".

Iseenesest polnud see, Londonis tegutsevatest vene pättidest ning FSB salaoperatsioonist jutustav film midagi väga erilist. Viggo Mortensen (peaosalisena siin pildil) tegi muidugi hea osatäitmise ning võib hea õnne korral saada ka Kuldgloobuse omanikuks. Kuid mitte filmist ei tahtnud ma siin niiväga kirjutada (see siin pole ju filmiblogi:)), kui et ühe episoodi vastuvõtust publiku poolt.

Kes on filmi vaadanud, teab hästi, mis juhtus saunas. Mortenseni mängitud Nikolai verine kaklus kahe tšetšeeniga oli väga tõetruult filmitud. See lõppes peakangelase pealejäämisega kõvernuga tšetšeeni paremas silmas. Päris ehedalt võigas vaatepilt.

Milline oleks teie emotsionaalne reaktsioon sellele? Ilmselt naerma väga ei ajaks. Isegi kui arvestada, et kangelane lasi ringi palja tilliga. Kuid uskuge või mitte, tänasest saalitäiest päris mitukümmend võttis vaatepilti kui parimat komöödiaepisoodi. Mul tekkis korraga tunne, et kas mitte pole sattunud filmi vaatama koos retside ühiskülastusega. Ei saa ju uskuda, et nad kõik olid lihtsalt laksu all.

Võigas äratundmine, et korraga nii paljudes meie ümbert võib reaalne tapmispilt tekitada naerupahvakaid. Kas pole see mitte siiski freudistlikuks hoiatuseks nendest hoiakutest, mis meie ühiskonna olemas on?

McCaini imeline esiletõus

Pean tunnistama oma väikest eksimust. Mõned päevad tagasi arvasin, et hoolimata New Hampshire'i eelvalimiste võidule ei suuda John McCain vabariiklaste tihedas konkurentsis esiritta jõuda. Viimase üleriikliku küsitluse kohaselt on McCain aga vabariiklaste seas ülivõimsaks liidriks tõusnud.

Kui detsembri küsitlus andis talle 13 protsendiga neljanda koha, siis nüüdne 34 toetusprotsenti on üle kolmandiku rohkem kui teisel kohal oleval Mike Huckabeel (21%). Senine vabariiklaste suursoosik Rudy Giualiani on 18 protsendiga kolmas. Tõsi, tema peaks oma kaardid lauda lööma alles 29. jaanuaril Florida eelvalimistel.

Igatahes on McCain saavutanud praegu Giuliani ees ülekaalu ka selles, et just teda näevad valijad kõige reaalsema vabariiklaste kandidaadina. Kui oktoobris pidasid vaid 13 protsenti McCaini võimalikuks lõppkandidaadiks, siis nüüd juba 45 protsenti. Mida teeb New Hampshire!

Juba teisipäeval Michiganis ning veidi hiljem South Carolinas on McCainil ees põhimõtteline liidritest. Kui ta suudab ka seal võita, siis pole välistatud ka ilmselt hea esinemine "superteisipäeval" 5. veebruaril. Kuid selleks peaks McCain suutma kasvatada ka kampaaniaks rahakotti. Selle poolest jääb ta oma konkurentidele kõvasti alla.

Mis puutub demokraate, siis ka siin on New Hampshire tugevasti mõju avaldanud. Hillary Clinton on peaaegu poolte arvates kindel lõppkandidaat, samal ajal kui Barack Obamat näeb lõppkandidaadina 34 protsenti.

Aga nii või teisiti, midagi pole veel lõplikult selge.

Poola rasked valikud

Mõned kuud pärast Poola parlamendivalimisi ning Donald Tuski juhitud uue valitsuse ametisseasumist on siiani päriselt selgusetu, millise suuna võtavad Varssavi välis- ja julgeolekupoliitilised hoiakud. Tõsi, valitsus on ametis olnud vähem kui 100 päeva, mistõttu lõplikke järeldusi olekski veel vara nõuda või teha.

Kuid ikkagi. Nii peaminister Tuski kui välisminister Sikorski seniste väljaütlemiste põhjal võib teha vähemalt ühe järelduse - Poola püüab ennast rahvsuvaheliste suhete võrgustikus ümber positsioneerida selliselt, et eelmise valitsuse tupikutest väljuda. Eelkõige tähendaks see suhete parandamist Venemaa ja Saksamaaga ning nõudlikuma hoiaku kujundamist läbisaamises Ameerika Ühendriikidega.

Kõik kolm küsimust on omamoodi mõistetavad, kuid kahtlane on see, kas neid on võimalik korraga edukalt (lisaks Poolale ka tema lähemate partnerite poolt vaadates) ka reaalses elus läbi viia.

Siinjuures on mõistagi üheks peamiseks küsimuseks, millist hinda on Poola nõus maksma suhete parandamise eest Venemaaga. Tusk ja tema ministrid on jõudnud juba korduvalt rõhutada, et nende eesmärgiks on suhete soojendamine Moskvaga. Puudutagu see siis nn "lihaküsimust", energiajulgeolekut (sic! Nord Stream) või USA raketikilbi temaatikat (sic! eilsed konsultatsioonid Varssavis).

Kindlasti on diplomaatia parem vetostamisest. Poola uus valitsus on avamas võimalust uuteks läbirääkimisteks Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. See on kõigiti tervitatav, sest partnerlus- ja koostööleppe uuendamine annab vähemalt osalise võimaluse pikka probleemide rida Moskva ja Brüsseli vahel kasvõi veidigi vähendada.

Teisalt on siiski õhus ka küsimus, kas soovis meeldida Moskvale ei hoia Varssavi mitte liiga madalat kriitilist meelt ning kas see ei pruugi anda omakorda teatud tagasilööki Euroopa ühtse Venemaa poliitika kujundamisele.

Esimeseks tõsiseks lakmustestiks selles osas saab kindlasti peaminister Tuski esimene visiit Moskvasse tuleval kuul.

Parem hilja kui mitte kunagi

Nii võiks ehk arvata USA presidendi George W. Bushi käimasolevast visiidist Iisraeli ja Palestiinasse. See on üldse esimest ja tõenäoliselt viimast korda, kui Bush presidendina külastab Iisraeli ning nendel tundidel ka Palestiinat. Muide, enne Bushi on Palestiina territooriumil (samuti Jordani jõe läänekaldal) viibinud vaid üks USA president - Bill Clinton 1998. aastal.

Bushi visiit Lähis-Idasse (pärast Iisraeli veel Kuveit, AÜE, Saudi Araabia ja Egiptus) on jätkuks eelmisel aastal Annapolises alustatud ja Pariisis jätkatud protsessile, mille eesmärgiks on anda uus võimalus rahuläbirääkimiste elavdamiseks. Bush ise loodab saavutada veel selle aasta ehk tema presidendiks oleku aja lõpuks kokkulepet rahuvisiooni osas Iisraeli ja Palestiina vahel.

Paljud analüütikud on arvamusel, et see katse on rajatud väga õrnale jääle. Nii islami radikaliseerumine viimastel aastatel laiemalt kui kaoselähedane olukord Hamasi kontrollitud Gaza sektoris ei luba ellitada suuri lootusi. Ka on juhitud tähelepanu nii Iisraeli peaministri kui Palestiina liidri mitte kõige tugevamatele sisepoliitilistele positsoonidele.

Samas tuleb kõigele vaatamata Bushi hilinenud aktiivsust vaid kiita. Iisraeli ja Palestiina problemaatika on sedavõrd keeruline ning kannatustnõudev, et iga vähegi tõsiseltvõetav katse Palestiina riigi loomiseks ja kindlustamiseks ning kestva rahu tagamiseks on vaid tervitatav.

Kindlasti on võimalused täna vähegi positiivsemateks arenguteks suuremad kui viimase kaheksa aasta jooksul. Tähtis on seegi, et Bushi tõugatud katse ei sumbuks ei Ühendriikide administratsioonivahetusse ega ka lääneriikide erimeelsustesse. Eriti oluline on nüüd ka Euroopa Liidu aktiivsem ja nähtavam tegevus regioonis.

Õigusenõue võib olla ka ekstremism

Mõned päevad tagasi tuletasin siinse blogi lugejatele meelde Beslani tragöödiat. Kirjutasin sellest, kuidas võimud pole suurt midagi teinud kohutava sündmuse tagamaade väljaselgitamiseks ning ohvrite sugulaste meelerahu taastamiseks. Lõpetasin arvamisega, et seni kuni inimestes püsib soov õigus jalule seada, on lootust ka kodanikuühiskonna võimalikkusse Venemaal.

Täna tuli uus teade võimude poolsest survest üleriigilise organisatsiooni "Beslani Hääl" tegevuse piiramiseks või koguni lämmatamiseks. Ingušeetia prokuratuuri algatusel on 14. jaanuariks kella 10ks kokku kutsutud kohtuistung, kus pokurör taotleb "Beslani Hääle" pöördumise 30. novembrist 2005 kuulutada ekstremistlikuks.

Selles pöördumises maailma avalikkuse poole juhiti muuseas tähelepanu sellele, et Beslani tragöödia uurimine pole andnud tulemusi, et president Putin on kasutanud tanke, granaadiheitjaid ja gaasi oma probleemide lahendamisel ja et maailma avalikkus on vaiki.

Eelmise aasta novembris korraldasid Beslani Hääle aktivistid piketi Beslani kooli varemete juures, kus kasutasid viita "Putini kurss". Sellest ka see pilt siin loo juures. Sellele järgnes võimude kiire reaktsioon ühenduse esinaise Ella Kessajeva vastu ning aasta lõpul püüdis Põhja-Osseetia ülemkohus üldse likvideerida organisatsiooni. Seee siiski jooksis liiva.

Esiotsa võib ju see mõnele küünikule tunduda suure maailmapoliitika juures väikeste inimeste murena. Minu arvates on tegemist väga ohtlike märgilist tähendust omavate sündmustega. Paraku pole need erandid.

Kas ühes Euroopa Nõukogu demokraatiat, õigusriiklust ja inimõigusi austama pidavas liikmseriigis, kelleks on ka Venemaa, saavad sellised asjad lihtsalt rutiinselt toimuda? Mida teeks Vene välisministeerium, kui näiteks Eesti kohtud nimetaksid siinsete vene inimõiguslaste tegevust pelgalt ekstremismiks? Kardan, et reageering oleks hävitavalt hukkamõistev. Kuid "Beslani Hääl" on ekstremism, sest inimesed tahavad teada tõde, kes on süüdi nende laste hukkumises.

Loodetavasti pälvib Beslani ja ka teiste Venemaal viimastel aastatel toimepandud terroritööde uurimise seis tõsisemat tähelepanu eeskätt Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Liiati veel nüüd, kui veidi enam kui kahe nädala pärast peaks assamblee uueks presidendiks saama Mihhail Margelov.

New Hampshire'i "fööniksid"

Eilsed eelvalimised New Hampshire'is pakkusid tõsiselt holliwoodliku lahenduse. Kui John McCaini võit vabariiklaste seas oli enam-vähem ennustatav (2000.aastal tegi ta sama), siis eksesidaami Hillary Clintoni lõpuspurt ning Barack Obama ülemängimine oli suureks üllatuseks.

Veel viimastel tundidel enne tulemuste teatavakssaamist rääkisid kõik analüütikud kui ühest suust, et Clintoni allajäämine (mis näis ilmsena viimaste küsitluste põhjal) ei tohiks käriseda suureks. Vastasel korral oleks tema edasine kampaania kindlasti vajanud olulist värskendamist.

Nüüd on Clinton "presidendirallis" kindlalt tagasi, olgugi, et ka eile sai Obama tegelikult ühe delegaadi rohkem. Hetkel on arvestuslikult Clintonil tagatud 183, Obamal 78 ja Edwardsil 52 delegaati võiduks vajaminevast 2025st häälest. Seega on kampaania alles päris alguses ning pärast eilset püsib demokraatide seas vähemalt paaris Clinton-Obama põnevus edasi.

Huvitav on see, mis siiski tõi Clintonile need vajalikud lisahääled. Kas see, et ta on võtnud Obamalt üle senise kampaania märksõna CHANGE või need pisarsed arvamusavaldused või midagi muud? Igatahes olid tema viimased esinemised selgelt närvilised ning eeskätt Obamat ründavad. Kindlasti mängis oma osa ka "graniitosariigi" iseseisvate valijate viimase hetke otsustamine.

Eks see viimane faktor andis taaskord võidu ka vabariiklaste grand old man'ile John McCainile. Mac is Back! - loodavad tema toetajad, kuid analüütikud McCainile siiski pikas rallis väga suuri panuseid ei tee. Pigem jälgitakse Romneyt, kes hetkel juhib ka delegaatide osas (30 vajaminevast 1191st), aga ka Huckabeed ning seni väga varjus olevat rahvuslike arvamusküsitluste liidrit Giulianit. Viimase tõsist avalööki oodatakse 29. jaanuaril Floridas.

Nüüd saavad kandidaadid pisut hinge tõmmata, sest järgmine valimispäev on tuleval teisipäeval Michiganis.

USA presidendikandidaatide blogid

New Hampshire'i tänaste eelvalimiste tulemusi oodates vaatasin huvi pärast, mida kujutavad endast peamiste presidendikandidaatide blogid. Mis ma avastasin? Kui ajaveebe pidada mingikski näitajaks, siis siin pole võrdset demokraatide ühele soosikule Barack Obamale.

Obamablog on võrreldes teistega elavam ja värskem, kuigi ka siin kirjutavad lugusid pressiabid. Mõeldamatu oleks muidugi kandidaatide endi ajakulu. Lugudel on kommentaare mõnekümnest mõnesajani, mis on jällegi elava osavõtluse ja loetavuse märgiks. Seda ei kohta teiste kandidaatide blogidest.

Kui rääkida veel demokraatidest, siis Hillary Clintoni blogi võrreldes tema peakonkurendi Obamaga on igavam ning ajaliselt tugevasti sündmustest maas. Viimane lugu näiteks alles 7. jaanuarist, samal ajal, kui Obamablog pakub 8. jaanuarist juba 10 sissekannet piltide ja videoklippidega. Demokraatide kolmas number John Edwards on küll ajaliselt kenasti järjel, kuid temagi ajaveeb jääb erksuse ning infovärskuse poolest Obamale alla.

Vabariiklaste seas paistab ehk kõige enam silma Mike Huckabee, Iowa üllatusvõitja. Tema ajaveeb on värske ning ka kampaanial järge hoidev. Täna on Huckabee meeskond jõudnud toota 6 lugu, millele on tulnud ka mõnikümmend kommentaari.

Mitt Romney, täpsemini tema meeskond, on kõigist kandidaatidest kõige aktiivsem. Tema blogist leiab täna juba 18 sissekannet. Samas on nendele lugudele väga vähe reaktsioone. Kohati võrreldav isegi siinse blogiga. Aga milline on mastaapide vahe?:)

Täna New Hamsphire'is vabariiklaste seas võitu nooliv John McCain pole blogi järjepidevusele kõige suuremat tähelepanu pööranud. Viimane sissekanne 6. jaanuarist. Ilmselt loodab ka minu üks lemmikuid selles presidendirallis teistele kampaaniaosistele, mis on mõistagi suurema tähendusega.

Seni üllatavalt tagaplaanil olev Rudy Giuliani mängib oma ajaveebis peaasjalikult videopostitustele, mida 8. jaanuaril on juba kokku 8 nuppu. Tema viimane videoklipp muuseas räägibki sellest, et oma kampaanias on ta keskendunud eeskätt suurtele osariikidele nagu Florida.

Lääne Liidu idee kogub toetust

Mida aeg edasi, seda rohkem kostub mõtteid demokraatliku läänemaailma reorganiseerimise vajadusest. Mitmed läänemaailma tipp-poliitikud (John McCain, Angela Merkel, Gordon Brown) on viimastel kuudel mõista andnud, et autoritaarsete jõukeskuste nagu Hiina ja Venemaa mõju kasv ning radikaalse islami toodetud ebastabiilsus peaksid sundima läänemaailma suuremale koostööle.

Viimati on selles diskussioonis oma panuse andnud ka Prantsusmaa endine peaminister Edouard Balladur (pildil), kes hea sõbra - president Sarkozy palvel kirjutas essee Lääne Liidust. Seda on lahti kirjeldanud tänases International Herald Tribune'is ka John Vinocur, kuid kes soovib, leiab 120leheküljelise essee "Pour une Union occidentale entre l'Europe et les Etats-Unis" ka Amazoni prantsuskeelses valikus.

Minu arvates on tervikuna tegemist väheseid alternatiive omava ideega, kusjuures seda ka Eesti suguse väikeriigi seisukohalt vaadates. On päris ilmne, et juba praegu on globaaltasandil sedavõrd palju väljakutseid Lääne demokraatiatele, mida on võimalik käsitleda/lahendada vaid riikide sügavama koostöö kaudu.

Seda on ilmekalt tunnetada ka näiteks Euroopa Liidu kontekstis, kus on moekaks kujunenud arvamus, et üksikuna pole riigid (sealhulgas suured) enam sedavõrd võimekad kõigi probleemidega toime tulema. Eriti kui silmas pidada Hiina tõusu või ka vahetu naabri - Venemaa autoritaarset suundumust. Rääkimata siis üha kasvavast murest energiajulgeoleku pärast.

Balladur kirjutab oma essees mõttest kasvatada suuremat koostööd Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel näiteks ühisturu elementide ja koordineerituma poliitilise otsustusmehhanismi kaudu. Ükskõik kui illusoorsed esialgu need mõtted ka ei tundu, on just Prantsusmaa hoiaku muutus transatlantilises koostöös väga tervitatav. Loomulikult osutab Balladur ka Pariisi võimalikule liidrirollile, kuid see on arusaadav retooriline rõhuasetus.

Eks paljud vaatavd praegu sellele, kas president Sarkozy lubadus taastada Prantsusmaa osalus NATO sõjalises tiivas päädib ka tegelike sammudega. See oleks väga jõuliseks märgiks muutuste algusest transatlantilises koostöös.

Kuid nii või teisiti, diskussioon Lääne või ka Demokraatlike riikide liidust on käima lükatud ning sellele võiks oma panuse anda ka Eesti. See on eriti loomulik olukorras, kus meiesugusele kultuuriruumide piiril asuvale väikeriigile on ülimalt oluline reaalpolitiliste huvide tasakaalustamine väärtuspõhise ühiskäitumisega.

Liiati on meie välispoliitikas alati esirinnas olnud Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide koostöö süvendamine. Olgu viimase kinnituseks kasvõi viide IRLi programmi, kus viimaste valimiste eel sai kirjutatud järgmised read: Peame oluliseks heade suhete edasist süvendamist Ameerika Ühendriikidega. Eesti jätkab aktiivset poliitikat Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide strateegilise partnerluse kinnistamiseks, toetades ideed Transatlantilise Partnerlusleppe sõlmimiseks. See idee sai otsese kajastuse ka praeguse valitsusliidu programmis.

Aga korraks veel Balladuri essee juurde tagasi tulles tahaks siiski arvata, et "Lääne Liit" ei peaks piirduma mitte ainult Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suurema koostööga. Läänemaailm on ju tunduvalt laiem, mistõttu oleks ohtlik jätta omamoodi isolatsiooni riike nagu Austraalia, Kanada, Lõuna-Korea, Jaapan ja teised. Iseasi on muidugi küsimus, millised on need koostöö tasandid - NATO, poliitiline ühisorganisatsioon, ühisturg. Mõtlemist on!

Evelyn Sepp on SRÜst kriitilisem

Pühapäevast Eesti ajakirjandust jälgides võis jääda mulje, et head kolleegid Riigikogust on Gruusias pööranud tõsiselt tülli küsimuses - kas erakorralised presidendivalimised olid ikka vabad ja demokraatlikud.

Eriti kummastavad olid Evelyn Sepa mõtted, kui meenutada tema varasemaid kiitvaid avaldusi näiteks Kasahstani valimiste kohta. Isegi SRÜ vaatlusmissioon oli keskerakondlasest Sepast leebem.

Aga loodetavasti vahetud emotsioonid hajuvad ning ruumi jääb ka pisut asjalikumaks analüüsiks. Aga seda vajab ennekõike Gruusia ise. OSCE rahvusvahelise vaatlusmissiooni esialgne aruanne tunnustab fakti, et esimest korda Gruusia lähiajaloos suudeti tõsine poliitiline kriis lahendada demokraatlike vahenditega. Valimised vastasid enamikele demokraatlikele standarditele, ütleb aruanne. Samas viidatakse tervele reale puudustele, millega Gruusia võimudel tuleb kiiremas korras tegeleda.

Suure tõenäosusega lõpevad valimised ikkagi esimese vooruga, sest Mihhail Saakašvili kipub saama veidi üle 50 protsendi häältest. Kuigi võit peaks olema käeulatuses, peaks Saakašvili mõtlema mitte iseenda võimu, vaid Gruusia demokraatia tugevdamisele. Sisuliselt on senine administratsioon saanud värskendatud mandaadi reformide jätkamiseks Gruusias ning eelolev aasta saab siin olema eriti tähtis.

Sama oluline, kui Saakašvili uus tulemine, on ka opositsiooni edaspidine käitumine. Kui suudetakse hoiduda provokatiivsest tänavapoliitikast ning kanaliseerida oma jõupingutused näiteks eelseisvatele parlamendivalimistele, oleks see veel üks panus Gruusia demokraatia tugevdamisse.

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid).

Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult.

Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist. Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde": "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange, neid kõigepealt tulistati granaadiheitjatest, siis pandi põlema, aga neid kes ellu jäid - tulistati tankidest." Beslanis hukkus 3. septembril 2004 peaasjalikult "omade" tule all 312 inimest, neist kaks kolmandikku olid lapsed.

Võite ju küsida, et miks äkki Beslanist siin juttu teen? Miks on Beslani tragöödia nii oluline kaasaegsele Venemaale? Vastan: need, kes tahavad mõista tänase "stabiilse Venemaa" tegelikku palet ning selle toimeloogikat, peaks väga tähelepanelikult endale selgeks tegema sündmusterea: Bassajevi provokatiivne rünnak Dagestanis (august 1999) - kortermajade õhkulaskmine (september 1999) - Nord-Ost teatri pantvangidraama (oktoober 2002) - Beslani koolidraama (september 2004).

Kõik need verised sündmused on paraku mänginud väga olulist rolli tänase Venemaa võimueliidi võimutäiuse kujunemisel. Ükski nimetatud juhtumitest pole lõpuni uuritud. Ükski kõrge ametnik (sealhulgas poliitik) pole oma valetamise või sadu inimesi hukutanud otsuste eest vastust kandnud. Igatahes püsib veel lootus õigusemõistmisest seni, kuni jätkub südikust sealhulgas ka Beslani ohvrite lähedastel väsimatult õigust nõuda.

Putinile meeldib suusatada eesti külas

Sotši olümpiamängud 2014. aastal peaksid pakkuma meile väga hea võimaluse ka Eestit ehk täpsemini eestlust tutvustada. Eesti valitsus teeks targasti juba täna, kui suunaks läbimõeldult vahenedeid nii Sotši kui seal lähedal asuvasse Punase Lageda (Krasnaja Poljana) eesti külasse. Anton Hansen Tammsaare muuseumi kasutamine oleks kindlasti üks väga häid võimalusi. Kuid mitte ainult.

Olen ise vaid korra käinud Punasel Lagedal (ja Sotšis). See oli 1995. aasta suvel kohe pärast üht Tšetšeenia komandeeringut. Siis, kui olin Postimehe korrespondent Moskvas. Käisin nii Tammsaare muuseumis kui ajasin juttu eestlastega.

Mind hämmastas toona vestlus ühe eestlannaga, kes oli viimati Eestis käinud 1952. aastal, kuid rääkis puhtas eesti keeles. Ja tema polnud mõistagi ainus. Üksi Sotšis ja selle ümbruses elab ligi tuhat eestlast.

Ah jah, Venemaa president Putin käis sellel nädalavahetusel Punasel Lagedal uut mäesuusanõlva avamas. Gazpromi investeeritud spordirajatis võiks päevas vastu võtta kuni 8000 suusatajat, kellel oleks võimalik proovida 14 erinevat laskumisrada. 2014. aastal kujuneb sellest mängude murdmaasuusatamisstaadion. Samas lähedal on hüppemäed.

Kui vähegi taluks mõtlemist, võiks nii meie turismifirmad kui muidu aktiivsed inimesed mõelda selle piirkonna külastamisele. Kusjuures võiks ühe lennu sihtkohtadeks olla lisaks Sotšile (ehk Adlerile) ka Tbilisi või/ja Batumi.

Mis juhtub homme Gruusias?

Tänased erakorralised presidendivalimised Gruusias annavad suurte eelduste kohaselt võidu senisele riigipeale Mihhail Saakašvilile. Pole välistatud, et kõik lõpeb esimese vooruga, seega täna. Tõsi, kui see juhtub, siis napi eduga.

Kuid tähtsam polegi mitte see, et võitjat on suhteliselt lihtne ennustada, vaid küsimus, millised sündmused järgnevad pärast tulemuste teatavakstegemist. Novembrirahutustest püsiv pinge ning hiljutised jutud riigipöördekatsest lubavad muidugi oletada, et teatud jõududele oleks olukorra maharahunemine vastuvõetamatu.

Paljugi sõltub sellest, milline saab olema Saakašvili toetusprotsent. Kui seal on ruumi kahtlusteks, pole välistatud reaktsioon sellele. Seepärast on ülioluline, et tänane päeva ja ka järgnevad mööduksid rangelt seaduslikkuse raamides. Gruusial pole lihtsalt enam võimalust eksida.

Lisaks presidendivalimisele tuleb inimestel vastata veel kahele küsimusele: kas soovitakse jätkata NATOle lähenemist ning kas parlamendivalimised peaksid ennetähtaegselt toimuma eeloleval kevadel? NATO suhtes on vastus etteennustatav. Siin on ka opositsioon selget toetust avaldanud. Parlamendivalimised, mis kindlasti tulevad sellel aastal, lubab aga poliitilise keemistemperatuuri jätku. Kuidas iganes siis ka presidendivalimised ei lõpeks.

Iowa tegi Clintoni elu tuliseks

Eilne päev Iowas kinnitas siingi jagatud varasemat tõdemust - seekordsed USA presidendivalimised tulevad pinevad ja üllatusterohked. Hillary Clintoni põrumine ning Barack Obama veenvana tundunud võit lisab kampaaniale paraja annuse vürtsi. Sama kehtib ka Mitt Romney kaotusega Mike Huckabeele vabariiklaste leeris.

Poliitanalüütikud on muidugi võis. Ruumi igasugusteks kalkulatsioonideks on küllaga. Valimiste ajalugu pakub rikkalikult statistikat ja näiteid. Hillary lohutuseks meenutatakse, et Bill kaotas 1992. aastal samuti Iowas, kuid suutis hiljem võita. Veel eilsete arvamusküsitluste järgi juhtiski Hillary enamikes osariikides.

Igatahes peaks juba teisipäeval New Hampshire'is peetavad eelvalimised veidigi selgitama, mida seekordne Iowa tegelikult tähendas. Eriti huvitav on muidugi demokraatide Obama ja Clintoni vastasseis. Kuid ka Edwardsi tubli tulemus jätab talle lootuse.

Vabariiklaste seas on segadus veelgi suurem. New Hampshire'is peaks ennast näitama John McCain, kui ta tahab jääda tõsiseks kandidaadiks. 2000. aastal õnnestus tal seal Bushi võita. Sama kehtib ka Iowas täielikult varju jäänud Giuliani kohta, kes on panuse teinud suurtele osariikidele.

Ovaalkabinet ootab - ralli algab täna

Mõne tunni pärast teeb Iowa osariik otsa lahti pikale USA presidendirallile, mida juba ette on kuulutatud viimaste aastakümnete üheks põnevaimaks. Olgugi, et paljud eeldavad demokraatide võitu ning et Hillary Clinton on eilse London Times'i arvates "mõistuse valik", on selgusest asi veel päris kaugel.

Nii demokraatide kui vabariiklaste tippkandidaadid on viimaste küsitluste põhjal üpris võrdses heitluses. Ja ilmselt pakub Iowa oma üllatuse kindlasti. Kuid homme hommikuks meie aja järgi pole kindlasti veel peapretendendid selged.

Alles "superteisipäeva" järel 5. veebruaril, mil eelhääletus toimub 24 osariigis (sealhulgas New Yorgis ja Californias), võiks tipp-paar selgeks saada. Viimane eelvalimispäev on 20. mail Kentuckys ja Oregonis.

Võit Iowas ei tähenda veel pääsu Ovaalkabineti trepile, kuid meeleolu loob see kindlasti. Eriti tähtis on see nendele, keda praegu esiridades ei nähta. Pole välistatud, et Iowa tulemused võivad osasid kandidaate loobuma sundida.

Püüan siin blogis sellel suurel "rallil" silma peal hoida, sest USA valimised just praegu on eriti määravad rahvusvaheliste suhete tulevikku silmas pidades.

Need maagilised 100 dollarit

Ja see pole veel kaugeltki kõik. Terve tänase hommiku on rahvusvahelised uudistekanalid analüüsinud naftahinna tõusu rekordilise 100 dollari piirile. Räägitakse nõrgast USA dollarist, geopoliitilistest mõjuritest (Nigeeria ja Pakistan), spekulatiivsest survest ning nõudluse (sic! Hiina) jätkuvast kasvust.

Ilmselt on korraga tõepoolest mängus kõik nimetatud tegurid ja ehk peale veel mõni muu mõjutaja. Nagu saabunud talv näiteks. Kui ma Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele kirjutasin energiajulgeoleku raportit, õnnestus mul kohtuda ka OPECi analüütikutega Viinis.

Toonast (aga see oli 2006 sügis) 80 dollarilist hinda analüüsides ütlesid naftarikaste riikide asjatundjad, et see koosneb kolmest osast - tegelikust hinnast (umbes 50 dollarit), geopoliitikast (10-20 dollarit) ja spekulatiivsest osast (10-20 dollarit). Just põhihinna sisse kuulus ka nõudluse osa, mis on kasvanud kõikjal ja eeskätt mõistagi Hiinas. Nende hinnangul pole baashinna langust ette näha lähema nelja-viie aasta jooksul. Küsimus olevat eeskätt rafineerimisvõimaluste piiratuses, mitte niivõrd naftavarude nappimises. Viimane polevat üldse tõsine teema.

Seega on suuresti kindel, et lähematel aastatel püsib kõrge kütusehind. Iga vähimgi geopoliitiline segadus (isegi naftat mitte omava Pakistani puhul) kergitab hinda ja annab ruumi spekulatiivsele mängule. Koos naftahinnaga on rallimas kindlasti ka teised kütuseliigid nagu maagaas. Ka kullahinna eilne rekordipurustamine (861 dollarit untsilt) viitab üldise negatiivse volatiilsuse kasvule.

Seepärast on energiajulgeolek kinnistumas ülioluliseks teemaks importivatele riikidele (nagu Eesti). Sama tähtis on küsimus, mida teevad massiivse kasvava tuluga riigid nagu Venemaa, Iraan, Venetsueela ja teised, kes on oma poliitilises arengus jõuliselt vastandunud läänemaailmale. Aasta algus ennustab igatahes vähemalt majanduslikult pingeliste aegade tulekut. Ja ilmselt mitte ainult...

Mida toob alanud aasta?

Seekordne uus aasta tuli minu jaoks Londonis. Pisut pilvealusena, kuid ikkagi suursuguses tulevärgis. Just praegu ennast koduteele sättides vötsin korra veel ette ära arvata alanud aasta olulisemad väljakutsed nii maailma kui Eesti enda jaoks.

Oma läinud aasta tippsündmuste edetabelist jätsin teadlikult välja ühe globaalse küsimuse, mis kindlasti on tähtis ka Eestis just alanud aastal silmas pidada - kuidas hakkab USA laenuturu madalseis ning maailma energia- ja toiduainehindade kasv survestama globaalset rahaturgu ja seeläbi ka meid. Kuidas peavad sellele survele vastu Rootsi, aga ka teised Skandinaavia pangad? See on peaküsimus 2008. aastasse sisenedes.

Esimene kerge šokk on meil juba käes. Autokütus on Eestis kohati kallim kui mitmes Euroopa tippelatustasemega riigis, näiteks Soomes. Üleüldise elukalliduse kasvu juures on meil hädavajalik püüelda enama sisemise konkurentsi ning tootlikkuse suunas, selleks ka valitsuse poolt vastavat tuge pakkudes. Näiteks ettevötte tulumaksu tulevikkus puudutavate küsimuste lahkamisel. Vastasel juhul kaob Eesti konkurentsieelis ka globaalsel tasandil välisinvesteeringute meelitamisel.

Ehk siis majandus on selle aasta vötmesöna. Kuid kindlasti pakub 2008. aasta palju erinevaid teemasid ja sündmusi. Euroopas kindlasti on oluline Lissaboni leppe ratifitseerimine ning eriti Ida-Euroopa tulevikule ka Slovakkia edukas liitumine euroga 2009. aasta alguses. Kosovo küsimus on selle aasta ehk kriitilisem teema Euroopa julgeolekut silmas pidades.

2008. aasta on ka suurte valimiste aasta. Eeskätt muidugi presidendivalimised Ühendriikides, mis saavad tegeliku hoo juba paari päeva pärast algavatel parteide eelvalimistel. Kas vöidab Clinton vöi keegi teine, kuid kahtlemata saab se olema maailma möjutavaks sündmuseks.

Samuti pole vähetähtis, millega löpeb Venemaa valimisetendus ning millise tonaalsuse saab Moskva välispoliitika pärast seda. Optimismiks on paraku väga vähe ruumi.

Kuid löppeks ei möödu ükski aasta üllatusteta ning selles osas pole erandiks ka 2008. aasta. Peaasi, et need üllatused poleks liiga dramaatilised.