esmaspäev, 30. juuli 2007

Frattini kena "jõulukingitus"

Euroopa Komisjoni justiitsvoliniku Franco Frattini täna lubatud "jõulukingitus" üheksale 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud riigile, sealhulgas Eestile, Schengeni viisaruumiga liitumiseks on väga hea uudis. Sama on varem kinnitanud Euroopa Liidu eesistuja Portugal, kellele Schengeni laiendamine on üks olulisi prioriteete.

Kuigi poliitiline lõppotsus tehakse novembris, võib siiski kindel olla, et juba selle aasta lõpust avaneb Schengeni ruum meile maa- ja merepiiril, ning tuleva kevadel suveajale üle minnes ka lennujaams.

Schengeni viisaruumiga liitumine on Eestile väga oluliseks jätkusammuks poliitilisel integreerumisel Euroopaga. Näiliselt küll väike, kuid reisimisel (eriti pideval ja maismaad mööda liikudes) siiski tunnetatav muudatus teeb veelgi lihtsamaks piiriületuse ja hõlbustab kiiremat liikumist partnerriikide vahel.

Nii võib alates 1. jaanuarist tuleval aastal autoga liikudes ületada Tallinnast alates kuni Portugalini välja Euroopa Liidu Schengeni ruumi sisepiire sisuliselt peatumata. Kes liigub tihedamini läbi Poola, teab hästi, kui nüri võib piiriületusveel praegugi olla. Eriti rekkajuihtidele. Poola-Saksa piir Oderil on kohati ikka väga selge Ida- ja Lääne-Euroopa eristaja.

Teisalt avaneb ka Eesti Schengeni ruumiga liitudes nendele kolmandate riikide kodanikele, kellel olemas Schengeni lühema- või pikaajaline viisa. Seega muutub Eesti lihtsamini külastatavaks nendele, kelle kodukohariigis puudub näiteks kas Eesti saatkond või konsulaat.

pühapäev, 29. juuli 2007

Iraagi võit ja Abe kaotus

Uskumatu, kuid tõsi. Iraak on tulnud Aasia jalgpallimeistriks. Finaalis alistati ei keegi muu kui Saudi Araabia. Milline geospordipoliitiline sündmus!

Sunnid, shiidid ja kurdid ühes võistkonnas ja ei mingeid pomme ega tulistamisi. Kahjuks jääb see tõenäoliselt vaid üheks helgeks hetkeks tänases Iraagis, kus sarnased saavutused ei näi "segavat" sektantlikku vaenu ega ka väliseid segaduste õhutajaid.

Sama kaaluga uudis, küll rohkem ettearvatult, tuli täna Jaapanist. Nii nagu võis eeldada, ei suutnud Jaapani liberaaldemokraatlik partei peaminister Shinzo Abe madala reitingu (jamad pensionifondidega eeskätt) pealt suurkaotust vältida.

Kuigi valiti parlamendi ülemkojast vaid pooled kohad, sai kunagi liberaaldemokraatide juurest kõlavalt lahkunud Ichiro Ozawa juhitud opositsiooniline demokraatlik partei üldvõidu. Eks Jaapani paremad asjatundjad oskavad öelda, kui suur poliitiline maavärisemine see tegelikult oli, kuid aastakümneid liidrirolli nautinud liberaaldemokraatidel läheb vähemalt mõneks ajaks päris keeruliseks oma sõna usutavust kaitsta.

Ka Abel pole sugugi lihtne peaministri tooli hoida, kuigi kaotust kartes ta juba ette teatas oma kindlast soovist peaministrina jätkata. Huvitav, kuidas hommikul reageerib NIKKEI?

"Rahumissioon" NATO vastu?

Nendel päevadel on Uuralite taga Venemaa ja Kasahstani piiridel algamas muljetavaldav sõjaväeõppus. Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) liikmesriigid (Venemaa, Hiina, Kõrgõztan, Kasahtsan, Tadzhikistan ja Uzbekistan) viivad läbi kolmefaasilise suurmanöövri, mille ametlikuks koodnimetuseks on "Rahumissioon 2007".

Enam kui 6000 sõjaväelase (nendest 1700 tuleb Hiinast) ja näiteks 80 lennuki osavõtul harjutatakse terrorismi vastast võitlust. Õppuste organisaatorite ametlike kinnituste kohaselt ei pea osavõtvad riigid oma võimalike sihtmärkidena silmas kolmandaid riike.

Iseenesest pole SCO õppused midagi erakordset. 1998. aastal loodud organisatsioon on varemgi sõjalisi ühisharjutusi läbi viinud, kuid ikka ja jälle on korduma kippuvaks küsimuseks tõusnud - kas mitte terrorismi vastu sõdima õppivate riikide tegelikuks eesmärgiks pole lääneriikide kaitsealliansi NATO (sealhulgas mõistagi USA) mõjuvõimu piiramine.

Lisaks nimetet riikidele on SCO vaatlejariikideks veel India, Iraan, Pakistan ja Mongoolia, kes aga nendest õppustest osa ei võta.

Kogu selle "Shanghai koostöö" juures tekib mitu paradoksaalset küsimust. Ühest küljest on Venemaa ja Hiina huvitet USA ambitsioonide taltsutamisest nii globaalselt kui regionaalselt (näiteks energiarikkas Kesk-Aasias). Samas on ilmne, et Moskval ja Pekingil on põhjust ka omavaheliseks umbusuks.

Üks endine Venemaa kindralstaabi kõrge ohvitser on mulle kinnitanud, et Venemaa tegelikuks strateegiliseks ohuks ei ole mitte NATO, vaid justnimelt militaarselt kiirelt kasvav ning vastu Kaug-Ida hõredat taigat rahvaarvult suur Hiina.

Kinnituseks, et kõik pole sugugi nii roosiline, on ka eelmisel aastal umbes samal ajal toimunud paralleelõppused, kus ühelt poolt Hiina ja teisalt Venemaa viisid läbi teineteise vastu suunatud manöövrid. Siis polnud ei ühel ega teisel poolel vastastikku vaatlejaid kutsustud.

Samuti peaks Moskvat tegema murelikuks see, et kuigi SCO ühendab kolmandikku maailma rahvaarvust, on Venemaa majandusosakaal seal kõigest 5 protsenti.

Kuid nii või teisiti võib teatud ühisosa, aga USA vastasus näib selleks olevat, pühendada abinõu. Igatahes väärib alanud õppus, mis peaks päädima ka kõigi osalevate riikide liidrite kohtumisega, suuremat tähelepanu.

laupäev, 28. juuli 2007

Viisavabadus USAga pole kaugel

Lootused peatseks viisavabastuse kehtestamiseks Ameerika Ühendriikidesse sõita soovivatele Eesti kodanikele on täna tunduvalt suuremad, kui veel mõni aeg tagasi.

Kongressis äsja heaks kiidetud ning usutavasti õige pea ka presidendi allkirja saav terrorismi vastu võitlemise seadus (ajendiks oli nn 11. septembri uurimiskomisjoni raport) annab ühe sätte kaudu võimaluse Ühendriikide vastavatel valitsusasutustel asuda Ida- ja Kesk-Euroopa liitlasriikide suhtes viisavabastust ette valmistama.

Konkreetses sõnastuses kõlab see säte alljärgnevalt: "extending visa-free travel privileges to nationals of foreign countries that are allies in the war on terrorism".

See oli ammu oodatud poliitiline otsus, mis muidugi iseenesest veel ei too kiireid muudatusi, kuid lubab alustada konkreetsemaid toiminguid viisavabastuse kehtestamiseks. Eestil on siinkohal vähemalt USA normatiivstatistikat arvestades päris head eeldused olla üks esimesi, kes võiks viisavabastuseni jõuda.

Igatahes jääb see küsimus meie diplomaatilisse ja poliitilisse päevakorda suhetes Ameerika Ühendriikidega seni, kuni viisavabastus pole saavutatud. Ehk saab Riigikogu väliskomisjon oma tuleva aasta kevadesse kavandatud USA-visiidile minna juba viisavabalt.

Iseenesest on isegi mõneti sümboolne, et samm viisavabastuse suunal tuli ajal, mil möödub 85 aastat Eesti tunnustamisest USA poolt. Seoses sellega on Ühendriikide Tallinna saatkond avanud oma koduleheküljel päris huvitava ajalookülje, kust leiab põnevaid teemakohaseid fotosid, dokumente ja mälestusi.

reede, 27. juuli 2007

Kui Iraan sulgeks Hormuzi väina...

Heritage Foundation avaldas paar päeva tagasi väga põneva analüüsi sellest, mis juhtuks USA majandusega siis, kui Iraan otsustaks blokeerida kasvõi üheks nädalaks naftaveo läbi Hormuzi väina.

Teatavasti on Hormuzi väin maailma üks strateegilisemaid veekogusid, mille kaudu liigub suur osa Lähis-Ida nafta ekspordist.

Strateegiamängu kaudu välja töötatud stsenaariumid viitavad väga erinevatele võimalustele. Ehk siis alates tõsisest tagasilöögist USA majandusele (nafta hinna kasv üle $150 barrelilt, enam kui 1 miljoni töökoha kaotus jne) kuni peaaegu olematule mõjule (juhul, kui rakendataks vastavad militaar-majanduslikud meetmed).

Mõistagi on vabariiklastele lähedal seisva Heritage'i analüüsi ajendanud võimalik suhete halvenemine USA ja Iraani vahel (projekteeritud situatsioon käsitleb sõjalist konflikti), mille üheks järelmiks võiks olla ka Iraani soov haarata energiarelva järele. Paljuräägitud Hormuzi blokaad on siis üks võimalikest stsenaariumitest.

Lisaks Heritage'i ülalkirjeldatud huvitavale analüüsile olen viimasel ajal oma teadmisi tänasest Iraanist laiendanud ka näiteks Iraani Vastupanu Rahvusliku Nõukogu (NCRI) väliskomisjoni kodulehekülje kaudu.

Tänase blogisissekande foto ongi pärit NCRI koduküljelt, millel on jäädvustatud 12 vangi üheaegne hukkamine Teherani kurikuulsas Evini vanglas 22. juunil 2007. Iraani opositsiooni hinnangul on see järjekordseks kinnituseks inimõiguste rängast olukorrast selles islamiriigis.

NCRI ise loodi 1981. aastal Teheranis ning on olnud alates sellest ajast Iraani teokraatlikule rezhiimile üks peamisi opositsioonijõudusid. Selle asutaja Massoud Rajavi on olnud väga kirju minevikuga tegelane, kes omal ajal leidis suurt toetust ka Iraagi diktaatori Saddam Husseini käest. Tänaseks on NCRI eesotsas Rajavi naine, kes jätkab suuresti Euroopas tähelepanu pööramist olukorrale Iraanis.

Ah jaa, ka Economisti eelviimane number on paljuski pühendet olukorrale Iraanis. Seega, kes viitsib, võtke kätte ja lugege. Teadmised end Lähis-Ida liidrirolli upitavast Iraanist ei jookse kindlasti mööda külge maha.

neljapäev, 26. juuli 2007

Ühendriigid mures Ida-Euroopa pärast

Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja väliskomisjon pidas eile ligi kahetunnise kuulamise Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üleminekuküsimustest, kus suur osa ajast kulus ka Venemaa ambitsioonide lahkamisele.

Asjaolu, et Kongressi mõlema koja väliskomisjonid on viimase kuu aja sees pidanud kuulamisi Venemaa ja selle läänepoolsete naabrite teemal, viitab kahtlemata Washingtoni kasvavale murele Moskva ambitsioonide pärast.

See peaks kahtlemata tegema meidki väga tähelepanelikuks, sest jutt ei ole ju ainult Gruusiast ja Ukrainast, vaid puudutab ka NATO liikmesmaid Ida-Euroopas. Mida tähendab meie jaoks see, kui Venemaa suudab ühes või teises Ida-Euroopa riigis peaasjalikult energisõltuvust ära kasutades oma poliitilist mõjujõudu kasvatada?

Väliskomisjoni mõjukas esimees Tom Lantos (pildil) kritiseeris eilset kuulamist sissejuhatades taaskord teravalt Venemaa püüdlusi saavutada suuremat mõjuvõimu Kesk- ja Ida-Euroopas.

"Kui me vaatame sündmusi Gruusias, Ukrainas, Eestis, siis pole kellelgi rahvusvahelisest üldsusest kahtlust, et Putin kasutab iga võimalust taaskehtestada poliitiline ja majanduslik ülemvõim selle regiooni üle," ütles Lantos.

Budapestis 1928. aastal sündinud juudi päritolu Lantos on ainus praeguse Kongressi liige, kes pääses eluga Holokausti jubedustest ning seetõttu on ka vahetult seotud nimetet regiooni mineviku ja tänapäevaga.

Seetõttu ei jätnud ta ka teravalt kritiseerimata Ida- ja Kesk-Euroopa enda valitsusi, millest mõned pole piisavalt edukad olnud läbipaistvate ja demokraatlike süsteemide rajamisel. Seda nimetas ta kogu Euroopa stabiilsusele üheks suurimaks ohuks, kutsudes Ühendriike ja Lääne-Euroopat suuremale koostööle Ida-Euroopa järeleaitamises.

Lantos on olnud üldiselt tuntud, kui kõva sõnaga mees. Juunis võrdles ta näiteks ühes oma kõnes Venemaa presidenti Putinit lollikese madrusega, Saksamaa ekskantslerit Gerhard Schröderit nimetas aga otse "poliitiliseks prostituudiks".

kolmapäev, 25. juuli 2007

"Našid" võivad muutuda ohuks Kremlile

Venemaal Tveri oblastis Seligeri järve ääres asetleidev "Našide" mitmetuhandepealine noortefoorum, millest on viimastel päevadel Eesti meediaruumis ka mitmel korral kirjutatud, on väärt lähemat tähelepanu.

Esiteks on juba tänase Venemaa paremaks mõistmiseks kasulik lugeda Seligeri laagri nii ülesehitusest (osati sõjaväeline diktatuur, nagu kirjutab Moskovski Komsomolets, kus oma vihkamist teisitimõtlemise vastu elatakse välja ka näiteks Eesti suursaadiku Marina Kaljuranna pildile sülitades) kui ka seal toimuvatest sisulistest aruteludest (Putini soovitusest brittidel ajusid vahetada kuni Kossatšjovi veendumuseni, et NATOl pole tulevikku).

Pole mingit kahtlust, et Našidest on tänaseks kujunenud väga jõuline poliitiline tööriist Kremli kätes, mis küllaltki efektiivselt kontrollib üle Venemaa noorte meelsust ning on võimeline käsu peale olema ka vajadusel osaline välispoliitilistes aktsioonides (Eesti või Briti juhtumid näiteks).

Samas luban endale arvata, et paljuski vale(kõver)patriotismile ülesehitatud militaarorganisatsioon (mõned nimetavad seda ka putinjugendiks) võib sündmuste teatud arengu korral muutuda Kremlile hoopiski peavaluks. Nende isetadlikkuse ja eneseusu kasv võib luua pettekujutelma, et nende käsutada on võim ja vahendid, mis lubavad ehk iseseisvamatki tegutsemist.

Mitmed Vene poliitikud on vähemalt usutava murega öelnud, et aprilli lõpul ja mai algul Eesti saatkonna ees Moskvas toimunu polnud sugugi Venemaa huvides.

Kuid ehk suurim oht (nii Venemaale endale kui maailmale) seisneb selles, et Našide tegevuse kaudu surutakse Venemaa ühiskonda (eriti noori) selgele konfrontatsioonile läänemaailmaga. Sisemine agressiivsus teisitimõtlemise vastu (Seligeri punaste laternate tänav, kus vihkamiseks üleval Kasjanovi, Kasparovi, Limonovi ja teiste pildid) ning läänemaailmast pidevalt vaenlasekuju maalimine võõrandab paljud reaalsusest ning loob kergesti manipuleeritava massi.

Siis on vaid küsimus, kes ja milliste eesmärkidega seda massi juhib?

esmaspäev, 23. juuli 2007

Ennustan: Putin tuleb tagasi

Mida lähemale Venemaa presidendivalimistele (märts 2008), seda enam tõstatub küsimus - kes saab järgmiseks Venemaa presidendiks. Sama sageli esitatakse ka küsimus - mis saab riigis vaieldamatult populaarseimast poliitikust Putinist?

Luban endale täna ühe väikese ennustuse. Kusjuures teadlikult endale aru andes, et ennustamine on tänamatu töö ning seda eriti Venemaa puhul. Aga ikkagi. Vaatame, mis juhtub.

Igatahes on viimaste nädalatega muutunud üha kindlamaks minu arusaamine, et Putin ei lahku kuhugi ning naaseb lühikese pausi järel tagasi Venemaa presidenditoolile. Siis aga juba vähemalt 14 aastaks.

Pakun stsenaariumi. Jäädes kindlaks põhimõttele, et kehtiva konstitutsiooni kohaselt saab Venemaa presidendiametit pidada korraga vaid kaks tähtaega järjest, lahkub Putin märtsis 2008.

Tema järglaseks, kelle otsingud näivad praegu endiselt käivat, saab tõenäoliselt inimene, kes vankumatult täidab eelnevalt kokkulepitu: kohe peale presidendivalimisi muudab Kremlile kuulekas parlament põhiseadust, pikendades presidendi üht ametiaega (uuest valimisest alates) neljalt aastalt seitsmele (selle mõistlikkusele on hiljuti vihjanud Putin ise). Tõenäoliselt kasutatakse võimalust ka mõne muu poliitkorraldusliku sammu astumiseks.

Putini "varijärglane" selgub tõenäoliselt alles vahetult enne presidendivalimiste kampaania algust ja tõenäoliselt mitte enne 2. detsembril toimuvaid parlamendivalimisi. Mäletatavasti ootas ka Jeltsin Putini väljakäimiseks ära 1999. aasta parlamendivalimiste tulemused.

"Varijärglase" isikut tuleb otsida tõenäoliselt Putini "verevendade" hulgast. See võib olla peaminister Fradkov, raudteeülem Jakunin või mõni teine, kuid kindlasti mitte see, kelle ambitsioon võiks olla ise Kremlisse kauemaks pidama jääda.

Seepärast tundub näiteks Sergei Ivanovi ja kogu tema meeskonna taandamine kaitseministri kohalt pisut kahtlasevõitu ettevõtmiseni inimese jaoks, kellest võiks saada Venemaa tulevane president.

Mõned mu Venemaa poliitikutest kolleegid on kinnitanud, et Putini soov olevat raha teenida ning ärisse minna (Gazprom näiteks). Kuid samas ma siiski arvan, et tema enda poolt avaldatud soov jätkata poliitilise mõjuvõimu omamist on võimalik üksnes tipus edasi püsides.

Seepärast ei saa "varijärglane" jääda Kremlisse kauemaks kui aastaks ehk pooleteiseks. See on täpselt aeg, mille jooksul saaks uus president ühest küljest läbi viia vajalikud reformid ning samas mitte veel ennast Kremli tooli mugavamalt sisse seada. Mis saab põhjuseks "varijärglase" tagasiastumisele, selle pakuvad välja Kremli PR-strateegid. Ilmselt pole see vene leidlikkust arvestades kuigi keeruline.

Seejärel naasebki Putin ennetähtaegsete valimiste kaudu ning rahva palava armastuse toel uuesti presidenditoolile, et seal siis oma valitsemist jätkata ja näiteks ka 2014. aastaks väljavõideldud Sotši taliolümpiamänge avada. Samuti võib selle stsenaariumi täitumisel kindel olla, et Venemaa poliitiline kurss ei muutu. Ei sise- ega ka välispoliitiliselt.

Viimasel ajal on mitmed maailma tipp-poliitikud püüdnud Putini käest otse teada saada, kes on tema võimalik järglane. Vastus on ilmselt olnud eht putinlik: uue presidendi valib Venemaa rahvas. Aga keda Venemaa rahvas valib, seda otsustab ilmselt Putin. Ütles ju Venemaa valimiskomisjoni esimees, Putini endine kolleeg Peterburi päevadelt Vladimir Tšurov kohe oma esimesel ametipäeval - Putinil on alati õigus.

Otsati andis selle blogiloo kirjutamiseks just täna pisukese põhjuse Venemaa parlamendi ülemkoja spiiker Sergei Mironov, kes lapsesuiselt Novosibirskis intervjuud andes ülalesitatud stsenaariumi võimalikkusele ka vihjas. Samal teemal on hiljuti sõna võtnud teinegi Kremli intriigidega pisut kursis olev inimene - Boriss Berezovski.

Kuid eks me näe. Oodata on pisut vähem kui pool aastat ning selle aja jooksul võib veel paljugi muutuda. Igatahes pole Venemaa presidendivalimised kahjuks kaugeltki nii demokraatlikud ja avatud oma kampaanias, kui seda olid hiljutised Prantsusmaa presidendivalimised või eelseisvad Ühendriikide presidendivalimised. Samas on aga Venemaa presidendil võimupiirid kohati päris avarad. Leebelt öeldes.

Türgis muutusteta

Eile peetud Türgi ajaloo ühed tähtsamad parlamendivalimised andsid tulemuse, mis ühest küljest oli oodatud (valitseva AKP kindel võit), kuid teisalt jättis õhku valimiseelse peaküsimuse - kes ja kuidas peaks valima riigi uue presidendi.

Peaminister Erdogan, kes siin kõrvalpildil tähistab oma abikaasaga valimisvõitu, ei saanud oma erakonnaga kahekolmandikulist enamust põhiseadusreformi kindlaks läbiviimiseks.

Kuigi valitsuse saab Erdogan taas üksi moodustada, tuleb uue presidendi valimisteks (aga praeguse presidendi Sezeri ametiaeg lõpeb novembris 2007) Õigluse ja Progressi Parteil (AKP) ilmselt leida liitlasi. Ja see ei pruugi olla sugugi kergem, kui selle aasta kevadel. Igatahes näib, et sisepoliitiline dünaamika jääb Türgis vähemalt eelolevaks poolaastaks väga kõrgeks.

Erdogani võit oli muidugi kergenduseks nii investoritele kui ka nendele, kes soovivad Türgi jätkuvat reformipoliitikat Euroopa Liiduga võimalikku liitumist silmas pidades. Erdogan lubas seda enne valimisi ja kinnitas üle ka eile õhtul.

Mis puudutab aga näiteks kurdi probleeme (nii siseriiklikke kui piiriüleseid - Iraak), siis siin on juhtohjad peaasjalikult Erdoganiga mitte just väga ühte sammu astuva sõjaväe käes. Kas näiteks jutud võimalikust invasioonist Põhja-Iraaki jäävad püsima ka peale valimisi ning millist aktiivsust võib oodata kurdide (PKK) tegevusest? Igatahes tundub, et nn ilmaliku Türgi kaitsel seisev armee hoiab valimisjärgsel situatsioonil pingsalt silma peal.

Siit aga tulenebki ehk suurim küsimus Türgi lähitulevikule, mis eile jäi veel vastuseta - kuivõrd suudab AKP balansseerida oma valijaskonna (suurem osa 47 toetusprotsendist tuli ikkagi Anatooliast ja muudest maapiirkondadest) selgelt islamimeelsema hoiaku ning riigile strateegiliselt kasulikuma euroopaliku reformipoliitika vahel. Ning millist rolli peaksid siin mängima Euroopa poliitikud.

Seepärast on minu arvates väga oluline Türgi teemadele tervikuna ka meie välispoliitilises diskussioonis pisut enam aega ja ruumi kulutada, sest pelgalt Euroopa Liidu laienemisest ja avatud uste poliitikast rääkiv jutt on ilma sügavama analüüsita veidi õõnsavõitu.

neljapäev, 19. juuli 2007

Eesti muutub popiks suveõppekohaks

Eesti on saamas iga aastaga üha popimaks paigaks rajatagustele suveülikoolis õppijatele. Selles veendusin ise eile ja täna, lugedes paar loengut (Euroopast ning Venemaa sise- ja välispoliitikast) Tartu Ülikooli palvel USA ülikoolide tudengitele. Pooleteise nädala pärast on ees veel neli loengupäeva. Siis on aga kuulajateks juba uus grupp, samuti peamiselt Ühendriikide tudengitest koosnev.

Kui eelmisel aastal käis näiteks Tartu Ülikooli kaudu suvel Eestit ja siinseid teadmisi tundma õppimas 60 välistudengit, siis sellel aastal juba 120.

Kuna näiteks Ühendriikides on äsja heaks kiidetud laiaulatuslik toetusprogramm igal aastal miljonile tudengile lühiajalise suveõppereisi võimaldamiseks (viis korda rohkem kui praegu!), siis loodetavasti suudavad ka Eesti ülikoolid ahvatleda tulevikus üha rohkem tudengeid siia rändama.

See on valdkond, kus tegelikult võiks ka riigi huvi veelgi sihipärasem olla, sest see on suurepärane võimalus Eesti tutvustamiseks maailma noortele.

Samas ma arvan, et ka Eesti tudengitel võiks olla rohkem võimalusi sarnaste õppereiside ettevõtmiseks. Lühiajalised keele- ja kultuuriõppereisid on ammune läänemaailma traditsioon, mida peaksime meiegi rohkem väärtustama.

teisipäev, 17. juuli 2007

With Russia but without Estonia

Just sellise pealkirja all avaldas Ungari Rahvusassamblee väliskomisjoni esimees Zsolt Németh (pildil) oma arvamuse Ungari ajalehes "Magyar Hírlap". Toon selle siinkohal ära tõlgituna inglise keelde, sest üheks ajendiks tema loole ja ka avalikele pressiavaldustele sai siinse blogipidaja arvamus Saranski soome-ugri festivali poliitilise osa kohta.

Mul oli hea meel täna lugeda ka endise hea kolleegi Toomas Alatalu arvamust SL Õhtulehest. Olgugi, et mõnes küsimuses ma Toomasega ei nõustu, on just sisuline arutelu ja diskussioon see, mis tihti on puudu meie välispoliitilises diskursuses. Täna tuli samal teemal rääkida ka Moscow Times'i ajakirjanikuga, kes samuti võtab teema üles sellel nädalal.

Siin aga siis Z. Nemethi arvamus:

"Let us have a look at the bare facts. On Thursday, 19 July 2007, Russia’s President, Vladimir Putin, the President of Finland, Tarja Halonen, and the Prime Minister of Hungary, Ferenc Gyurcsány will meet in the Mordovian Saransk. The meeting will be held as part of the Finno-Ugric peoples’ festival and is considered a Finno-Ugric summit. However, the president of the third largest Finno-Ugric nation, the president of the independent, European Union- and NATO-member Estonia has not been invited to the meeting. It is common knowledge that there has been some fierce debate between Estonia and Russia in recent times and relations are not very smooth. The Chairman of Parliamentary Commission on European Affairs, Marko Mihkelson has recently used very sharp words in his criticism of this “negligence”, making it certain that international publicity will closely monitor the Finno-Ugric summit held without the participation of Estonia.

Estonian isolation

The antecedents that have led to the summit are certainly worth a closer look. Initially a Finland-Russia summit was expanded to make a Finno-Ugric meeting but with the additional participation of one country only: Hungary. And this is where we arrive at our first dilemma: when Russia organises a Finno-Ugric summit with the participation of Finland and Hungary and without Estonia, does then Russia really wish to strengthen the cultural heritage of the Finno-Ugric peoples, or rather use diplomacy to isolate and humiliate Estonia, and teach the small country good manners? Something tells me the objective is this latter. Perhaps I am not the only one thinking this and there must also be other people in the Hungarian foreign ministry that have come to see through this not so complicated strategy. At least this was suggested by one of the state secretaries of the Foreign Ministry when, in his reaction to a question before the National Assembly, he launched out into explanations and “assured” everyone that the ministry would be seeking consultations before the meeting with Tallinn to prevent any uncalled for speculations. Our Estonian relatives and friends, our EU- and NATO-allies will certainly be loud in their praises when seeing this “brave” gesture and display of unconditional solidarity.

But the situation is not that funny. Not funny because Hungary is once more being used. It voluntarily becomes a means in a strategy whose aim is to divide the European Union and NATO. Moscow nowadays believes that a weak EU and NATO serves her strategic purposes better, therefore Moscow will exalt some one day while precipitate others the next with the underlying aim of dividing; but before we get angry with Russia, let us make one thing clear: Moscow could not play such games that easily if it did not have partners. However, Moscow does have partners. Think about Gerhard Schröder, who is the anti-US, pro-Russia leader of the largest economic power of Europe one week, then one of the leaders of Gazprom the next. And there is another government that somehow always becomes part of this see-saw: and that is the government of Ferenc Gyurcsány.

Obvious trend

Let us see the list. Russia wishes to increase her influence most by investments in the energy sector. For this reason it is in her very interest to frustrate projects that are based on security-policy considerations and could facilitate the construction of alternative energy supply routes in the vulnerable Central and Eastern European region. And in a situation such as this, who was the prime minister that called the European Union’s project a dream and opted for Russia’s Blue Stream? It was Ferenc Gyurcsány. Five sovereign NATO-members, the US, Great Britain, Denmark, Poland, and the Czech Republic decide to build a missile defence system to fill an existing vacuum in security policies and offer it up for NATO. Although military experts undeniably demonstrate that the system does not threaten Russia, Moscow still starts objecting. And who was the Prime Minister that questioned the need for such a system in the Moscow News? It was Ferenc Gyurcsány. A Russian dissident, who also happened to be a British citizen, was murdered in London. The British investigation is pointing to a Russian agent. Moscow is reluctant to satisfy the demand for extradition. Great Britain then wanted a common EU-declaration on the grounds that what had happened in London, can also happen anywhere else. Whose prime minister’s foreign administration was unable to give a response to the EU- and NATO-ally Great Britain for weeks? It was Ferenc Gyurcsány’s. The EU- and NATO member-state Estonia removed a statue from the main square of its capital and erected it in a cemetery. In response, Russia broke into the computer system of the Estonian government, stopped railway oil deliveries, put the country’s Moscow Embassy under siege, and incited people to paint the city of Tallinn red. Which prime minister’s foreign minister was talking about the responsibility of Estonians under the given circumstances? It was Ferenc Gyurcsány’s. The Ahtisaari plan offering a solution to the Kosovo crisis seems to be hanging in the air because of Russia’s veto in the UN. Who was the rime minister that had nothing relevant to say about the issue? It was Ferenc Gyurcsány. It is an underlying principle in NATO that the security risk posed by Soviet secret service inherited from the past must be constantly reduced in the secret services of Central and Eastern European member states. Who is the prime minister that called back an “old fighter” who learned the profession at the Moscow Dzerzhinsky Academy between 1982 and 1987 from his pension to head the Hungarian Secret Services? It was Ferenc Gyurcsány.

Voluntarily and singing

Now Hungary’s participation in the summit fits nicely into this trend. Yes, Hungary takes part in the isolation and humiliation of Estonia voluntarily and signing; and by doing so it helps reduce the cohesion within international organisations by the delusion of an EU and NATO member-state. This reduces the effectiveness of these international organisations, namely the EU and NATO whose operability and functionality are the preconditions for balanced international relations in our times, what is more, they are practically the token of Hungarian citizens’ security and reasonable living standards. Let there be no mistake about it! A commendable Russian-Hungarian summit is always well-received because maintaining good relations with Russia is in our very interest. Just as there would be nothing wrong with a consultation between the leaders of Hungary, Finland, and Russia. The problem is when these three countries bring about a Finno-Ugric summit without the inclusion of the Estonian leader as this act goes beyond the building of relations and the protection of the identities and interests of Finno-Ugric peoples.

Let us not have illusions: with his latest move, Ferenc Gyurcsány further deepens the process that overshadows Hungary’s Euro-Atlantic image. And when a pro-government daily will once again talk about “Fidesz’s international campaign to discredit their political opponent” in its leading cover page article, it may be worthwhile to inform the journalist in good time of what put Ferenc Gyucsány in this situation. Was it “naughty” Fidesz? No. It was Ferenc Gyurcsány’s narrow-minded vanity coupled with the waning immunity of the foreign affairs administration crippled by the Prime Minister in the better-case scenario. In the worse-case scenario, however, the trend is not mere coincidence, but part of a well constructed scheme. But if that is the case, the trouble is much greater than we would think."

"Müncheni hoovus" kogub jõudu

Äsjane Venemaa ja Suurbritannia suhete teravnemine pole kahjuks ootamatu ega erandlik. Ka siin blogis on mul viimase poole aasta sees korduvalt tulnud osundada Venemaa välispoliitika muutumisele agressiivsemaks ning pingeid pigem eskaleerivaks.

President Putini Müncheni kõnest selle aasta veebruaris alguse saanud selgelt tajutav"hoovus" on kandnud Venemaa välispoliitilist tegevust kõik need viimased kuud.

Hoolimata president Bushi katsest Kennebunkporti kalapüügiga Vene-Lääne suhete olukorda leevendada, on "Müncheni hoovus" pigem jõudu kogumas kui taandumas.

Vaevalt jõudis Venemaa teatada oma eemaldumisest Euroopa julgeolekuarhitektuuri ühest alustalast - Euroopa tavarelvastusleppest ning seoses sellega ka Istanbuli kohustustest (vägede väljaviimine Gruusiast ja Moldovast), kui juba on rahvusvaheliste uudiste esireas Litvinenko juhtumist tulenev kriis Londoni ja Moskva suhetes.

Sõnaga, viimasel ajal ei möödu nädalatki (teinekord päevagi), kui Venemaa ei toodaks oma käitumisega murettekitavaid esiuudiseid. Kahjuks on nad kõik sellest reast, mis viitavad usalduse järk-järgulisele vähenemisele Venemaa ja Lääne suhetes (eeskätt siis Moskva tegevuse tõttu) ning strateegilise partnerluse tähenduse üha õõnsamaks muutmisele.

Kui see oleks valimiseelses situatsiooni mõeldud üksnes sisemisele auditooriumile, siis võiks eeldada, et tegemist on ajutise nähtusega. Paraku tundub vähemalt mulle, et strateegiline suund Venemaa suureks tegemisel eeskätt läbi energiamanipulatsiooni on hoopis kaugeleulatuvam ning sügavam, kui oskaks esiotsa arvata.

Tundub, et 2005. aasta lõpul Putini enda sõnastatud eesmärk Venemaa muutmiseks energia superriigiks on tegelikkuses tähendamas ka tõsist ideoloogilist survet vabale maailmale. Venemaa "suveräänne demokraatia" on ju kaugelt midagi muud kui Euroopa ja kogu läänemaailma väärtussüsteem. Mäletame, et ka Brezhnevi-aegses põhiseaduses oli demokraatia sõnana esinemas. Kuid mis tegelikkuses sündis, teame kõik.

Kui "Müncheni hoovus" jääb kestma pikemalt (aga veelkord: nii see näib), siis on väga raske ette kujutada, mis oleks selleks imerohuks, mis hoiaks Vene-Lääne suhteid edasisest jäätumisest. Ainus, mis läänemaailmal teha on - omada tunnustet ja põhimõttekindlaid liidreid (a la Reagan-Thatcher) ning hoida ahvatlustele vaatamata võimalikult suurt üksmeelt.

laupäev, 14. juuli 2007

Venemaa pani tavarelvastusleppele punkti

Kuulutades täna ametlikult välja moratooriumi Euroopa tavarelvastusleppele, viis Venemaa president Vladimir Putin teoks aprillis lubatu.

Formaalselt jättis Moskva läänemaailmale 5 kuud kompromissile jõudmiseks, kuid vähemalt mulle tundub, et Venemaa on otsustanud selle nende arvates ajalooks muutunud leppe lõplikult põhja lasta.

Igatahes on kompromissiruum peaaegu olematu. Lääs ei tohiks mingil juhul loobuda Istanbuli kokkulepetest, millega 1999 seati tavarelvastusleppe adapteeritud variandi jõustamise eelduseks Vene vägede lahkumine Moldovast ja Gruusiast.

Näib, et Venemaa lihtsalt soovib kõigiti suhteid Läänega pingestada. See kipub olema osa strateegiast, mis on selgemalt ilmnenud alates Putini Müncheni kõnest selle aasta veebruaris. Olgugi, et NATOga on Moskva justkui partnerlussuhetes, nähakse just kaitsealiansis ning selle laienemises suurimat ohtu Venemaa julgeolekule. See on ka põhjuseks, miks Venemaa endale suuremat tegevusvabadust nõuab vägede paigutamise osas.

Tavarelvastusleppe külmutamise ning võimaliku põhjalaskmisega on Venemaa võtnud ette avaliku läänemaailma hirmutamistaktika. Nüüd on tähtis, et Lääs (sh Euroopa Liit ja NATO) käituks üksmeeles ning järjekindluses ega laseks ennast mingilgi viisil šantažeerida.

Venemaa tegevus on üheselt taunitav ning siin ei saa olla ruumi kompromissidele. Eriti, kui neid peaks tegema lääneriikide huvide arvelt.

reede, 13. juuli 2007

Portugal saab hästi hakkama

Portugali eesistumine Euroopa Liidus, millele täna anti ka Tallinnas formaalne start, kujuneb loodetavasti sama edukaks, kui seda oli Saksamaa äsja lõppenud poolaasta. Suurim töö, mis Portugalil ees seisab, on mõistagi reformileppe lõplik sõnastamine ning selle heakskiitmine aasta lõpul valitsusjuhtide poolt.

Kuna Saksamaa eesistumine lõppes detailse mandaadi andmisega valitsustevahelisele konverentsile, mis algab 23. juulil, siis tõenäoliselt suudetakse leppe eelnõu ka loodetud ajaks (oktoobri lõpp) kirja panna. Muidugi pole miski valmis enne, kui ta on valmis. Ometi on lootus, et suuremad vaidlused jäid juunikuise ülemkogu öötundidesse.

Eesti inimestele on Portugali eesistumise puhul ehk käegakatsutavamaks tulemuseks see, et aasta viimasel päeval peaksime kauaoodatult saama Schengeni viisaruumi liikmeteks. Igatahes kinnitas Portugali välisminister Luis Amado selle nädala algul Lissabonis toimunud liikmesriikide parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide esimeeste kohtumisel, et Schengeni tsooni laiendamine on tema üks prioriteete.

Loodetavasti avaneb samal päeval, 31. detsembril 2007, meile ja meid külastada soovivatele Schengeni viisaomanikele korraga nii maismaa- kui õhupiir. Viimane võib paraku sõltuvuses olla lennugraafikutest, mis teatavasti on seotud talve- ja suveaegadega.

Kuid sellele vaatamata astume Schengeniga ühinedes sammu, mis integreerib meid veelgi enam Euroopa Liiduga. Peale seda jääb teha veel üks oluline samm - liitumine euroga. Usutavasti suudame sellega hakkama saada 2011. aastaks. Igatahes peaks valitsus selle nimel väga tõsiselt pingutama.



kolmapäev, 11. juuli 2007

Stalin oli aegade parim liider

Just sellist usku sisendab Venemaa koolide ajalooõpetajatele president Vladimir Putini isikliku õnnistuse saanud uus käsiraamat. Kunagise marksismi-leninismi õppejõu Leonid Poljakovi kirjutatud manuaal on juba praegu leidnud laialdast tähelepanu, kusjuures vähegi iseseisvat mõtlemist omavad Vene ajaloolased on hinnangus ühesed - tegemist on väga ohtliku revisionistliku ajalookäsitluse ning valepatriotismi süstimisega ühiskonda.

Ajendi selle blogiloo kirjutamiseks andis äsjasel lennureisil siia Lissaboni loetud hea artikkel nädalavahetuse The Wall Street Journalist. Ajalehe Moskva korrespondent Andrew Osborn kirjutab haarava loo sellest, kuidas kõige kõrgemal tasemel on Venemaal alustatud ajaloo ümberkirjutamist või täpsemini uue patriotismiideoloogia sihikindlat kujundamist.

Kunagise marksismi-leninismi õppejõu Poljakovi kirjutatud käsiraamat on ehe näide sellest, millist äraspidist maailmavaadet Venemaal praegu evitakse ning mida uuele põlvkonnale õpetada soovitakse.

Demokraatlikust läänemaailmast, eriti aga Ameerika Ühendriikidest, püütakse järjekindlalt luua kuvandit kui Venemaa suurimatest ohustajatest. Väärtused, mis omased vabale maailmale, kuulutatakse pehkinuteks, ülistades samas Venemaa "suveräänset" demokraatiat. Ühendriikide ja läänemaailma soov olevat üksnes Venemaa lõhkumine ja energiaressursside üle kontrolli saavutamine.

Korratakse Putini mõtet, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim katastroof. Samas arvatakse, et Jossif Stalin oli Nõukogude perioodi suurim liider, kes pani aluse tööstusele ja viis riigi võidule Teises maailmasõjas. GULAGi ja terrorit põhjendatakse Stalini sooviga muuta riik tugevamaks. Ehk siis tapmine teeb tugevaks - hirmuäratav loogika.

21. juuni kohtumisel ajaloolastega Novo-Ogarjovos tunnistas Putin, et 1930ndate aastate terror oli hirmus, kuid veelgi hirmsamad olevat olnud Ühendriikide tuumarünnakud Jaapanile ning hilisemad keemiaründed Vietnamis. Ei mingit sisemist kahetsust.

Kuigi nii Putin ise kui ka teised asjamehed on rõhutanud, et Poljakovi manuaal on vaid üks võimalikke valikuid, ei jäta ametlik hoiak vähimatki kahtlust. Kui juba Venemaa president ise on seda esile tõstnud, leiab see kiiresti pimedat järgimist. Ning tulemuseks on üha suurenev väärtuslõhe läänemaailma ja Venemaa vahel, mis omakorda võib kahepoolsed suhted muuta üha pingelisemaks. Paraku puudutab see meid kõige otsesemal moel.

Kuid vaatamata kõigele sellele arvan, et Eesti ja Vene ajaloolased peaksid leidma võimaluse tegeliku ja sisulise koostöö tegemiseks. Ma ei pea siin silmas Poljakovi suguseid käsutäitjaid. Leedu hiljutine kogemus näitab, et soovi korral on siiski võimalik koostöö loomine.

teisipäev, 10. juuli 2007

Halonen võiks anda Putinile korvi

Asjaolu, et Venemaa president on tulevaks nädalaks Mordvasse soome-ugri festivalile kutsunud Soome presidendi ja Ungari peaministri, aga mitte Eesti riigijuhi, peaks olema selgeks signaaliks meie Euroopa Liidu partneritele kutse tagasi lükata.

Nii president Tarja Halonen kui peaminister Ferenc Gyurcsany paneksid tõsise kahtluse alla Euroopa Liidu solidaarsuse, kui läheksid sellele üritusele ilma Eesti kolleegita.

Venemaa president on mõistagi teadlikult kutsutute nimistust välja jätnud Eesti presidendi, et vaadata, kas Soomet ja Ungarit on võimalik omatahtsi Tallinnast eemaldada. See on märkide keel, millele ei peaks meie hõimuvelled küll alluma. Vastasel juhul on jutt Euroopa Liidu solidaarsusest sattumas kerge kahtluse alla. Vähemalt Soome ja Ungari liidrite hoiakus.

Muidugi võivad nii Halonen kui Gyurcsany arvata, et võtavad selle teema Mordvas üles ning avaldavad tõsist protesti Putinile, kuid siis on juba hilja. Lõhe on löödud ning eesmärk saavutatud.

Moskva võib olla ärritatud, et Eesti on olnud ehk isegi aktiivsem kui Soome ja Ungari oma hõimurahvaste õiguste eest seismisel. Kuid kaines rahvusvahelises maailmas ei saaks see olla aluseks kutse mitteesitamisele.

Ka näitab Venemaa selle sammuga, et ei soovi suhete normaliseerimist Eestiga. Kõik need jutud, mida oleme kuulnud viimasel ajal Venemaa diplomaatide suust, et kahepoolsete suhete parandamine sõltub vaid Eestist, on sellise käiguga muudetud täielikult alusetuks.

pühapäev, 8. juuli 2007

Freiberga fenomen

Vaira Vike-Freiberga on tänasest Läti ekspresident. Nagu Postimees eile kirjutas, on tema poliitiku tee tõepoolest kirjeldatav "musta hobuse" tõusuga rahvusvaheliseks staariks. Freiberga fenomen ei kindlustanud mitte ainult Lätit maailmakaardil, vaid aitas kaas kogu regiooni esindamisele ning huvide kaitsmisele.

Nii nagu Lennart Meri tegi Eesti tõeliselt rahvusvaheliseks riigiks, nii täitis Läti puhul sama rolli Vaira Vike-Freiberga. Ja tegi seda väga edukalt. Mul on raske hinnata, kuidas hindab ajalugu president Freibergat sisepoliitilistes küsimustes, kuid välispoliitikas oli ta silmapaistev ning tugeva rahvusvahelise autoriteediga.

Usutavasti saab Freiberga tänagi, presidendiametist priina, olla kasulik korraga nii Läti kui regiooni huvide esindamisel juba uues positsioonis. Pole välistatud, et temast võib saada ka esimene Balti poliitik, kes võiks kanda ka rahvusvahelisemat ametit.

Ühel viimasel pressikonverentsil arvas Freiberga siinse blogipidaja mõttele viidates, et Lätit on veel vara maha kanda ning et Eesti esiletõusu president Ilvese kui regiooni kõneisiku näol peab näitama aeg. Loomulikult ei saa ühtegi riiki maha kanda pelgalt presidendivahetuse tõttu. Siis oleks asi ikka väga mäda.

Kuid luban endale jääda siiski oma varasema arvamuse juurde küsimuses, mis puudutab Eesti presidendi võimalusi kujuneda sama tugevaks rahvusvaheliseks autoriteediks ja kõneisikuks kui seda oli president Freiberga.

Nii nagu Freiberga oli rahvusvaheliselt löögivõimelisem kui president Rüütel, nii nähtavasti on president Zatlersil tunduvalt keerulisem sesosas kõrvutuda president Ilvesega. Aga usutavasti ajavad mõlemad mehed poliitikat, mis naabrite edukust ja julgeolekut vaid kasvatavad.

neljapäev, 5. juuli 2007

Punasekarva Vene-konverents Vilniuses

Euroopa sotsialistliku partei ning selle Leedu sõsara poolt korraldatud tänane seminar Vilniuses, mille teemaks oli Euroopa Liidu ja Venemaa suhete seis, jättis siinkirjutajale otsesõnu masendava mulje. Ma ei tea, võib olla oli organisaatorite eesmärk tahtlikult olukorda ilustada ning positiivsusele rõhuda, kuid tegelikest probleemidest ja julgeolekuohtudest kippus jutt kauge kaarega mööda käima.

Tunnistan, et konservatiivina sattusin sellele puansekarva üritusele mõneti juhuslikult. Kuid seda enam oli huvitav jälgida, kuidas Leedu ja Euroopa sotsid käsitlevad Euroopa Liidu ja Venemaa suhete tänast seisu.

Vaid mõned viited esinemistele ja väljaütlemistele. Kunagine kolleeg Leedu seimi väliskomisjoni esimehe kohal ja nüüdne peaminister Gediminas Kirkilas (pildil) püüdis kõigiti jätta muljet, et paljud probleemid Venemaa ja Euroopa Liidu (sealhulgas Leedu) suhetes on tingitud kahest asjaolust: esiteks postimperiaalne reaalsus ning lähenevad valimised. Kui esimese arvamusega saaks veel nõustuda, siis näiteks Euroopa ähvardamine rakettidega kipub küll olema midagi enamat kui valimistest ajendatu.

Euroopa Parlamendi sotside grupi asepresidendid Jan Marinus Wiersma ja Hannes Swoboda tutvustasid kahasse kirjutatud neljaleheküljelist paberit, mille sisuks oli partnerlussuhte möödapääsmatus Brüsseli ja Venemaa vahel.

Mõistetav soov, kuid vähemalt ühes küsimuses jäi esitatu arusaamatuks. Hollandlane Wiersma ütles otsesõnu, et kuna Venemaa ei soovi saada Euroopa Liidu liikmeks, siis me ei peaks ka nn Kopenhaageni kriteeriume neile nii palju peale suruma. Ehk siis piltlikult öeldes, las Venemaa tapab Tshetsheenias palju tahab ning suukorvistab ühiskonda, meid see ei puuduta. Puudutab küll. Ja kuidas veel. Rakettidega ähvardamine või naaberriikide siseasjadesse sekkumine on paljuski just sellest tingitud, et Venemaa sisemine areng on suunatud konkureerivate poliitiliste ideede ja arvamuste lämmatamisele.

Leedu välisminister Petras Vaitiekunas (kes pole küll sots), keda nägin esimest korda rääkimas, jättis küll uskumatult hajali mulje. Minul jäi tema pikast ja hüplevast kõnest meelde vaid kaks teesi. Esiteks, Venemaa ei saa enam kunagi olema totalitaarne riik. Teiseks, kui Euroopas on demokraatia liberaalne, siis Venemaal suveräänne. Kes vähegi tänast Venemaad tunneb, jäävad need kaks teesi küll pisut soovmõtlemise kilda. Eriti viimane tees.

Venemaa esindajad (Vassili Lihhatshjov Riigiduumast, Boriss Guseletov Õiglasest Venemaast ja endine Gorbatshovi nõunik Andrei Gratshjov) ajasid tüüpilist juttu: mõistke, et Venemaa on midagi erilist ning demokraatia arenemine käib omamoodi. Pealegi on Venemaa suur ja võimas, mis vajab lugupidavat suhtumist. Ehk üksnes Gratshjov oskas hoiatada, et kujunenud on olukord, kus Külma sõja võtted rahvusvahelistes suhetes võivad muutuda reaalsuseks.

PS: see, et Leedu on ikka parajalt maas internetiseerituselt, tunned kõikjal. Kirjutan seda blogilugu praegu seminari lõputunnil Leedu parlamendis, kus kahjuks puudub WiFi levi (tõsi Riigikogus on WiFi vaid paari-kolme aasta vanune). Polnud seda ega „jämeühendust” ka hotellis. Nüüd lõpuks siin Vilniuse lennujaamas siiski miski funkab. Proovime!

kolmapäev, 4. juuli 2007

Kas nafta asendub veega?

Kui tänasel päeval on paljud pinged maailmas tingitud sellest, kes ja kus kontrollib energiaressursse nagu nafta näiteks, siis õige varsti võib tõsiste konfliktide allikaks muutuda kontroll värske vee üle. Ja oh imet, maailma suurim potentsiaalne konfliktikolle sesosas on ... Lähis-Ida.

Soovitan siinkohal väga põnevat analüüsi, mille esitas läinud kuul Washingtonis Lähis-Ida ekspert Dr. Nimrod Raphaeli. Tema järeldused on masendavad. Mõned isukamad näited. Kui globaalne maailma veetarbimine on umbes 8900 kuupmeetrit vett aastas inimese kohta, siis Lähis-Idas on see kõigest 1200 kuupmeetrit. Aastaks 2050 on see number poole väiksem.

Üle 60 protsendi Lähis-Ida veevarudest on nn piiriülesed, mis muudavad enamiku riikidest sõltuvaks naabrite tegevusest. Suurimas sõltuvuses on Egiptus (96 %), Süüria (80 %), Iraak (53 %) ja Jordaania (23 %). Ka on Lähis-Ida maailma suurim ebaefektiivne veekulutaja.

Kuigi naftarikkad riigid (nagu näiteks Araabia Ühendemiraadid) on asunud aktiivselt investeerima mereveest magevee tegemisse, on kiirelt kasvav rahvaarv, linnastumine ning piiriülesed probleemid tekitamas kiirelt kasvavaid pingeid.

teisipäev, 3. juuli 2007

Kennebunkporti mõistatused

Just nii võiks esiotsa arvata Venemaa ja USA presidentide kahepäevasest privaatsest kohtumisest Bushide perehäärberis Kennebunkportis.

Eks kohtumise tegelikud tulemused ilmne peatsetes sammudes elik retoorikas, kuid esmapilgul jäid paljud otsad sama lahtiseks nagu nad olid enne presidentide kokkusaamist.

Suurimat üksmeelt näis ilmnevat tuumarelvastust ning selle levikut puudutavates küsimustes. Tõenäoliselt saavutati kokkulepe strateegilise ründerelvastuse piiramise leppe tuleviku üle, mis ammendub 2009. aastal. Samuti andsid Putin ja Bush mõista, et võivad edendada koostööd Iraani tuumaprobleemidega tegelemisel.

Suureks teemaks olnud raketikilbi küsimuses jäid pooled selgelt eriarvamustele. Bush kinnitas, et Ida-Euroopale pole asendust. Putin pakkus aga veel ideid just Ida-Euroopa tõrjumiseks. Näib, et suurema eduta.

Ka Kosovo või demokraatlike reformide teema Venemaal ei toonud pooli teineteisemõistmisele lähemale. Putin kinnitas taaskord, et mentorlikud toonid, veelvähem siseasjadesse sekkumine, on Venemaale täielikult vastuvõetamatud. Mõistatuseks jäi ka Putini järglusküsimus, mis viimasel ajal näib ameeriklasi tõsiselt huvitavat.

Nii või teisiti, kuid Kennebunkporti kohtumine ("Lobster summit") läheb ajalukku. Igatahes on Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhetes ees tõsised katsumused ning vaid aeg näitab, millise mõjutuse andis tulevikule see kohtumine.

esmaspäev, 2. juuli 2007

Euroopa suurte kummaline ohuhinnang

Financial Timesi eile avaldatud lühiuudis räägib sellest, et USA on Euroopa suurriikide (Hispaania, Itaalia, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa) avalikkuse jaoks jätkuvalt kõige suurem rahvusvahelise stabiilsuse ohustaja. Seevastu näiteks Ameerika Ühendriikides peetakse suurimateks ohustajateks Põhja-Koread ja Iraani.

Ühest küljest pole ju midagi imestada, sest halvasti ettevalmistatud ning savijalgadele toetunud põhjendus Iraagi invasiooniks on president Bushile ja laiemalt Ameerika Ühendriikidele andnud suure löögi. Avalikkus näeb pidevalt veriseid pilte Iraagist ning seepärast on kiirelt levinud arvamus, et just USA on kõiges selles süüdi.

Samas on ikka väga kummaline, et Euroopa suhtes viimasel ajal selgelt vaenuliku hoiaku võtnud Venemaa on läänepoolsete suurriikide elanikele enam kui kuus korda ohutum kui USA. Küüniline öelda, kuid ilmselt on avalikkuse mõjutamiseks ja äratuskelladeks vaja üksnes verd ja pisaraid. Kurb.

See on ikka paras kõverpeegel, mis teeb ka poliitikute elu oma valikuid seades parajalt keeruliseks. Pole siis ime, et Euroopa Liidu loomuliku partneri ja liitlase Ameerika Ühendriikidega on suhted venitatud ning transatlantiline koostöö käib teinekord üle kivide ja kändude.

Samas, kui sarnane küsitlus viia läbi Euroopa idapoolsetes riikides, siis nähtavasti on vastused vastupidised. Järeldus on ilmne: Euroopa ühtsus on ohtlikult murendatav ning läänemaailma stabiilsuse tegelikud ohustajad võivad rahulikult oma plaane pidada.

Siiski võib loota, et nii Euroopa uued liidrid (Merkel, Sarkozy, ka Brown) ning eelseisvad presidendivalimised USAs toovad sellesse ohtlikult lõhestavasse tunnetuspilti kiire muutuse.

pühapäev, 1. juuli 2007

Putin andis ennetavat kahurituld

Täna Washingtoni privaatsele randevuule Bushide "dünastiaga" lennanud Venemaa president Vladimir Putin andis kodus paraja ennetava kahuritule. Kuidas teisiti hinnata Putini sõbralikku kohtumist Venetsueela presidendi Hugo Chaveziga või siis uut "gaasirünnakut" Euroopale (lepe Itaalia ENIga South Streami rajamiseks ning Balkani haaramine).

Olgugi, et Putin hoidis oma retoorika madalamatel toonidel, kõlas Moskvas ikkagi Chavezi USA-vastane hüsteeria: "Me peame hävitama impeeriumi hegemoonia, mis on suunatud meie vastu, või me liigume barbaarsuse suunas. Me hävitame imperialismi või imperialism purustab maailma. Impeerium peab mõistma, et ta ei saa domineerida maailma."

Mõneti üllatuslikult keeldus Riigiduuma siiski viimasel hetkel külla kutsumast Chavezi, kuid sellele vaatamata jääb õhku küsimus: kui suur on Moskva roll Venetsueela "revolutsionääri" relvastamisel ning USA vastu välja mängimisel.

Senini on Venetsueela ostnud Venemaalt relvastust enam kui 3 miljardi dollari eest (sealhulgas 53 sõjaväe helikopterit ja 24 ründelennukit SU-30). Chavezi seekordne visiit pidi andma lepped ka 5 Project 636 Kilo-klassi diiselallveelaeva ehitamiseks (pluss neli veel tulevikus). Samuti olevat Venetsueela huvitatud õhukaitsesüsteemide muretsemisest.

Samuti polnud kindlasti päris juhuslik Putin äsjane jõuline tuur Balkanil ning Türgis, kus tehti teatavaks mitu uut olulist energialepet. Esiteks keeras Gazprom ümber oma näpu nii Itaalia valitsuse kui selle riikliku kompanii ENI (läbi Musta mere rajatav South Stream). Samuti räägiti pehmeks Bulgaaria, et viimane võtakse gaasijaotuse Lõuna-Euroopas oma kontrolli alla (loe: Gazpromi kontrolli alla). Ka ei jäänud Putini päevakorrast välja Kosovo teema.

Täna alanud Bushi ja Putini kohtumine Kennenbunkportis pole lihtsalt kena kalalkäik, nagu on plaanis, vaid väga tõsiste, ka meid kaudselt puudutavate küsimuste väga privaatne arutelu. Ekspresident Bush nähtavasti usub, et sellises perekondlikus õhkkonnas on võimalik rääkida "südamest-südamesse" Iraani, Kosovo, Põhja-Korea, raketikilbi, Euroopa tavarelvastusleppe ja strateegilise ründerelvastuse leppe tuleviku üle. Võib-olla. Kuid loodetavasti on Bush-noorem siiski õppinud Ljubljana vigadest. Venemaa presidendi hinge pole võimalik vaadata...

Kõige muu hulgas võib olla loodab Venemaa president ka USA toele Sotši valimisel 2014. aasta taliolümpia linnaks. Aga just Washingtonist lendab Putin Guatemaalasse, et osaleda Rahvusvahelise Olümpiakomitee aastakongressil, kus valitakse uus olümpialinn.