Lexus jäi täna võitmata

Et siinkirjutaja elu ei keerle ainult ümber (välis)poliitika, siis väike tõestus tänaselt golfivõistluselt Jõelähtmelt. Teist aastat järjest peetud Lexus Open pakkus mängijatele närvikõdi mitte üksnes heade tulemuste jahil, vaid ka võimalust ühe löögiga Lexuse omanikuks saada.

Kes Jõelähtmel mänginud, see teab, et 5. rada (par 3) on päris kaval. Kollastelt tiidelt pisut enam kui 130 meetrit ei ole teab kui keeruline distants, kuid pisutine mäkkeliikumine muudab lipu piirkonna tabamise keerulisemaks kui võiks arvata.

Nii ka täna. Päris kena Lexus IS punast karva masin oli vaid ühe svingi kaugusel, kuid saamata jäi see mul ja teistel Lexus Openil olsalejatel (kokku 95 mängijat). 5. rajal pole muuseas siiani veel Hole in One'i mängitudki.

Väga hea ilmaga (vaid paar korda vihma ning tuul peaaegu olematu) peetud võistlus venis küll 5,5 tunniseks, kuid oli vähemalt mulle kordaläinud. Oma klassis (19-36 HCP) neljandat-viiendat kohta jagades sain hakkama tähtsamaga - sai pisut oma händikäppi langetatud. Nüüd siis kusagil 23, 3 kandis. Kui aasta lõpuks jõuaks 18 sisse, siis võiks arenguga rahule jääda. See annaks mängida ka Eesti meistrivõistlustel.

Kuna eriti viimase paari aasta sees on Eestis avatud mitmeid uusi golfiväljakuid, siis vääriks see golf iseenesest Eestis suuremat avalikku tähelepanu. Minu arvates võiks Eesti televisioon näiteks võtta eetrisse ühe neljast suurturniirist (näiteks Mastersi või US Openi), et siis hea kommentaari kaudu seda väga põnevat ning sisuliselt kõigile (kõigis vanustes) võimetekaohast mängu populariseerida.

Kui Soome ja eriti Rooti on tugevad golfimaad, siis miks ei võiks selleks saada ka Eesti. Igatahes soovitan kõigile, kes pole veel seda spordiala enese jaoks avastanud, vähemalt korra proovida. Hoiatan, et nauditav sõltuvus on kiire tulema:)

Ilves värskendas Eesti välispoliitikat

President Ilvese äsjane visiit Washingtoni oli kui sõõm värsket õhku Eesti välispoliitikale. Viimati suutis sama ehk president Lennart Meri, kelle karismaatiline figuur ning ideederikkus tõmbasid loomulikku laia tähelepanu.

Ma ei tahaks kuidagi öelda, et meie välisametkonnal oleks olnud viimasel ajal raskusi oma ülesannete täitmisel. Kaugel sellest. Küll on aga puudu olnud särast ning ideedest. Täpsemini nende esitamisest ja ka läbilöögivõimest. Viimane on tihti kinni pisikestes detailides. Kuid see on omaette teema.

Alustuseks on oluline see, et kohtumine Valge Maja Ovaalkabinetis oli meie jaoks esmakordselt niiöelda võrdsete kohtumine. Viimati Valges Majas samuti kahepoolsel kohtumisel osalenud Siim Kallas esindas 2002. aastal peaministrina riiki, kes polnud veel ei NATO ega Euroopa Liidu liikmesmaa. Ka koostöö rahvusvahelistel missioonidel seisis alles ees.

Tänaseks on Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetel selline positiivne kogemuspagas, mis lubab meil märgatavalt enesekindlamalt ja selgemalt ideid ning mõtteid ka esitada. Olgu see siis küberkaitsekeskuse loomise idee või soov viisaküsimuse kiiremast lahendamisest.

Samuti on minu arvates oluline mõista, et president Ilvese visiit sattus olema vahetult enne president Bushi personaalset randevuud Venemaa presidendiga. Seega polnud meil võimalus mitte üksnes kahepoolsete suhete teemal rääkida, vaid arutleda ka laiemate rahvusvaheliste mureteemade üle. Loodetavasti sai Bush sellelt kohtumiselt kaasa ideid või seisukohti, mis aitavad kujundada Washingtoni hoiakuid Venemaa ambitsioonide ohjamiseks.

Viisiidiga Ühendriikidesse kinnistas president Ilves iseenda kuvandit kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üks mõjukaim poliitiline arvaja, mis näituseks ilmnes nii meie naabruspoliitika kui viisaküsimuste arutelul.

President Ilvese rahvusvahelise autoriteedi kasvades on samas oluline, et Kadrioru ja välisministeeriumi vahel ei kujuneks nn ebatervet konkurentsi. Seda on näituseks praegune president ise tunnetanud kunagises välisministri rollis olles. Eesti võidab vaid siis, kui kõik välispoliitilises tegevuses osalejad tunnetaksid sünergia vajalikkust ning seda ka teadlikult rakendaksid. Täna on selleks olemas väga head võimalused.

Venemaa jätkab vaikset nügimist

Kuigi ametlikus retoorikas on Moskva andnud Eesti-vastaste hoiakute levitamises pisut järele, jätkub vaiksem nügimine laial rindel. Üheks kinnituseks sellest on näiteks homme pärastlõunal Euroopa Parlamendis kavandatud nn kuulamine, kuidas Eesti politsei on piinanud aprillisündmuste ajal kümneid inimesi.

Ilmselgelt Venemaa (ja mitte roheliste ega Läti) huvides tegutsev Eruoopa Parlamendi liige Tatjana Zhdanoka on juba kuid tegutsenud selle nimel, et Eesti "vastupanuliikujad" saaksid rahvusvahelist tähelepanu.

Aprillis, vahetult enne Tallinna sündmusi, organiseeris Zhdanoka Strasbourgi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ajaks "Öise vahtkonna" kolmeliikmelise piketi. Viimane ei leidnud küll suuremat tähelepanu, kuid ometi oli Venemaa delegatsioonil võimalus inimõiguste rikkumisest ja "ajaloo ümberkirjutamisest" "faktidele" osundades rääkida.

Homsest üritusest, mis on kavandatud rahvusvahelisele piinamise vastu võitlemise päevale, kirjutas juba ka läinudnädalane Postimees. Nagu selgub, on üks rääkima kutsutud "ohvritest" pronksöö vandaale. 34aastane Juri Zhuravljov on sellelt lingilt leitavas "värvikas" pildireas alt 17ndal ülesvõttel.

Siinkohal võiks pisukese ääremärkusena, kui tohin, vihjata headele kolleegidele Roheliste Riigikogu fraktsioonist, kes võiksid oma rahvusvahelisi kontakte kasutades siiski osundada Zhdanoka tegevuse tegelikele motiividele.

Ühe märkimisväärse viite Venemaa praegustele hoiakutele annab ka eelmisel nädalal Washingtonis aset leidnud kohtumine Riigiduuma ja Esindajatekoja väliskomisjonide vahel. Sellel esitas duuma komisjoni esimees Konstantin Kossatshjov mõtte, et venelased ja ameeriklased võiksid üheskoos külastada maailma pingekoldeid: Kosovot, Iraani ja ... Balti riike.

Kuigi esmapilgul võib see tunduda täiesti absurdse reana (nii see ju tegelikult ongi), ei tohi me jätta mingitki tõlgendusruumi Tom Lantosile ja tema kolleegidele. Usun, et president Ilvesel on nii täna kui homme Washingtonis võimalik edukalt kinnitada Eesti kui Ameerika Ühendriikdie partneri ja liitlase rolli.

Muide, Kossatshjovi väljaütlemisest ei kuma otsati läbi seda positiivi, mida viimasel ajal on Moskvast viidatud Läti suunal. Eriti piirileppe allakirjutamise kontekstis. Vaatamata justkui "parematele" suhetele on Läti jätkuvalt Riigiduuma mõjuka poliitiku hinnangul "kriisikolle".

Kui rikkad oleme ja kui vanaks elame?

Otsisin täna statistilist materjali ühe oma juulikuise loengu tarbeks ning sattusin taas lugema Luure Keskagentuuri (CIA) faktiraamatut. Netis hästi kättesaadavana on see aastaid olnud üheks paremaks allikaks esmatarbe statistikale nii eraldi riikide kui maailma kohta tervikuna.

Pidevalt täienev andmebaas annab tõepoolest hea, kiire ja interaktiivse ülevaate erinevatest arengutest. Seega hea ja tõhus abimees kiire info hankimisel.

Et siin mitte jääda pelgalt suunaviidaks, siis võtsin kiirelt vaadata, kuidas näiteks Eesti selles andmebaasis välja paistab.

Mõned huvitavad ränkingud. Territooriumi poolest on Eesti 141. (268st) ja rahvaarvu poolest 154. (235st) riik ehk administratiivne üksus, mida CIA arvestab oma statistikas.

Dünaamilisemalt muutuvas statistikas oleme näiteks eluea kestvuse poolest veel alles 112. (222st) kohal ning HIV viiruse kandjate poolest ikkagi väga kõrgel 55. (168st) kohal. Kui Andorras elatakse keskmiselt 83aastaseks, siis meil pisut enam kui 72aastaseks. HIV statistikas oleme aga Euroopa Liidu "juhtivriik", surutuna Gambia ja Venemaa vahele.

Maailma riikide rikkuse edetabelis oleme oma väiksusele vaatamata siiski 106. (229st) kohal, vahetult ees nafta- ja gaasirikkast Katarist. SKP kasvu poolest oleme ehk parimal väljapaistval kohal - 10. (216st). Ka SKP inimese kohta (20300 USD) pole tegelikult laita - koht 55. (229st). Euroopa Liidu lähimad konkurendid eespool on näiteks Malta (21000 USD), Tshehhi (21900 USD), Küpros (23000 USD) ja Sloveenia (23400 USD). Seljataha on aga jäänud ka Euroopa Liidu järgmine eesistuja Portugal (19800 USD).

Kuid eks statistikaga ole tihti ikka nii: ilu on vaataja silmades. Pelgad numbrid ei pruugi sageli kajastada sügavamaid taustsüsteeme. Ometi on see väheseid mõõdupuid, mille järgi oma edu või ebaedu hinnata.

Merkeli ja Euroopa suurvõit

Tänase varahommikuni väldanud Euroopa Liidu Brüsseli tippkohtumine andis lõpuks tulemuse, mis on eeskätt Euroopa enda kui terviku huvides. Suureks võitjaks võib ennast julgelt pidada ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kelle jõuline liidriroll oli kahtlemata üks määravaim tegur edu saavutamisel.

Diplomaatiliselt keerulised läbirääkimised ja ristveenmised (lisaks Poolale oli muresid mitmetel riikidel, sealhulgas Suurbritannial) andsid kokkuleppe ehk täpse mandaadi, mille alusel peaks järgmine eesistuja Portugal valitsustevahelise konverentsi kaudu juba aasta lõpuks uuendatud alusleppe teksti lõplikult kokku seadma. Seejärel läheks see tekst siis ratifitseerimisele liikmesriikidesse.

Eks toimunu ja kokkulepitu põhjalikum analüüs seisab alles ees, eriti mõistagi Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis, kuid mõningad järeldused on tehtavad juba praegu.

Esiteks on veelkord oluline rõhutada, et kokkuleppele jõudmine on väga heaks signaaliks Euroopa Liidu võimest ühtselt ja tugevamalt edasi liikuda. Need, kes lootsid murenemist või kriisi taasteket, peavad pettuma. Ka 27-liikmelisena on Euroopa Liit võimeline väga keerulistes küsimustes ühismeelt leidma, pealegi ajal, kus nii sisemised kui välised tegurid lausa sunnivad peale kiiremat sisearengut.

Teiseks, eelmisest lähtuvalt on tähtis, et peale jäi kompromissimeelsus. Vetostamist on Euroopa Liidus viimasel ajal lihtsalt liiga palju olnud. Tähtis seegi, et esmamulje järel on kokkuleppega rahul kõik. Ka Poola, kes ehk kõige jõulisemalt oma järge ajas (uue hääletussüsteemi rakendamine lükati kümne aasta võrra edasi).

Kolmandaks, Euroopa Liidu välisküsimustes, mis ka meile väga oluline teema, tehti selle kokkuleppega oluline edasiminek. Senine segadus kaksikjuhtimise osas (Solana vs Ferrero-Waldner) saab arukama lähenemise (Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja näol), mis lubab ka suuremat selgust ühenduse ühtsema positsiooni esitamisel.

Neljandaks, kokkulepitu pole mõistagi imerohi Euroopa Liidu efektiivsemaks muutmisel, kuid selleta oleks 2009. aasta suurmuutused ning teised olulised küsimused (Euroopa Parlamendi valimised, komisjoni määramine, uue eelarve ettevalmistamine, laienemine jm) saanud tõsise tagasilöögi või vähemalt kriisiseguse varjundi.

Viiendaks, kuigi praegu on veel vara ennustada uuendatud alusleppe käekäiku liikmesriikide parlamentides, võib siiski eeldada, et sellel on väga suur võimalus saavutada lõplik heakskiit ratifitseerimise näol. Vähemalt kinnitas näiteks Briti lahkuv peaminister Blair, et kokkulepitu ei vaja tema kodumaal referendumit.

Ja lõpetuseks veelkord, Brüsseli ööistungi üks suurimaid võitjaid on mõistagi Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Tema liidriroll nii selle tippkohtumise kui kogu Saksamaa eesistumise ajal on olnud muljetavaldav. Sisuliselt kõik sammud, mida Merkel ette võttis, kandsid vilja ning töötasid ühtsema ja tugevama Euroopa nimel.

Senati väliskomisjoni põnev kuulamine

USA Senati väliskomisjon pidas täna kindlasti ka meile väga tähelepanuväärse kuulamise Washingtoni ja Moskva suhete strateegilisest hindamisest.

Tunnistajate ehk arvamusandjatena olid kutsutud Daniel Fried välisministeeriumist, endised presidendi julgeolekunõunikud Zbigniew Brzezinski ja erukindralleitnant Brent Scowcroft.

Hetkel on avalikult veebis saadaval vaid demokraadist esimehe Joseph Bideni (pildil) ja aseesimehe Richard Lugari sissejuhatavad sõnavõtud. Loodetavasti juba mõne tunni pärast on ka teiste esinemised avaldatud.

Mõistagi on kuulamine ajastatud vahetult enne president Bushi kohtumist Venemaa presidendiga, mis peaks tuleval nädalal aset leidma Bushide privaatses rannikuhäärberis Kennebunkportis.

Biden ja Lugar tõstsid esile Venemaa tähtsuse nii tuumariigi kui ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena. Samas ei jätnud eriti Biden rõhutamata, et Ameerika Ühendriigid ei tohi lasta Venemaal "pullitseda" oma vahetus naabruses väikeste või nõrkade demokraatiate kallal.

Igatahes on järgmisel kahel nädalal just Washingtonist oodata uudiseid, mis ka meile üpris olulised. Esmalt siis president Ilvese visiit ning seejärel Putini randevuu Bushiga.

Aga lõpetuseks hoopiski olulisem sõnum: head suve algust kõigile!

Londonis britte briifimas

Aprillisündmused Tallinnas on äratanud paljudes meie partnerriikides huvi Eesti positsioonide ning arvamuste vastu. Üks sellistest näidetest on Briti parlamendiliikmete idee kutsuda Londonisse kohtumistele Riigikogu väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehed.

Nii olimegi täna koos Sven Mikseriga Londonis, et vahetada Briti kolleegidega mõtteid kahepoolse koostöö laiendamisest ning Euroopa Liidu ühiskäitumisest suhetes kolmandate riikidega, sealhulgas Venemaaga.

Mõningate asjaolude kokkulangemisel oli meie kohtumiste ajastatus suurepärane. See toimus paar päeva enne väga olulist Euroopa Ülemkogu, nädal enne Tony Blairi lahkumist peaministriametist ning Litvinenko mõrvajuhtumi tõttu selgelt jahenenud Briti-Vene suhete taustal.

Niisiis, tänase päevaga (enne lennukile minekut) jõudsime kohtuda parlamendi alamkoja väliskomisjoni esimehe Mike Gapesi (leiborist), Briti-Eesti sõprusgrupi juhi Gordon Marsdeni (liberaal) ja liikmetega (nende seas ka Lembit Öpik), konservatiivide esindajate Daniel Kawczynski, Lord Bownessi ja Lord Howelliga, samuti Briti välisministeeriumi Euraasia osakonna juhataja Michael Davenporti ja Venemaa büroo juhi Nick Lattaga. Mitte just vähe ühe pooliku päeva kohta!

Kõigil kohtumistel olid suuresti teemadeks eelseisev Euroopa Ülemkogu ning suhted Venemaaga. Mõistagi on britid euroskepsises esirinnas ning seda oli sisuliselt tunda ka kõigil kohtumistel.

Eriti tugevat pessimismi väljendasid konservatiivid. Kuid eks siin ole ka suur osa sisepoliitilistel huvidel. Kui poliitikud arvasid, et kokkuleppe saavutamise ruum ülemkogul on väga väike (Gapes tugines näiteks päev varem toimunud kohtumisele välisminister Margaret Beckettiga), siis välisministeeriumi esindajad olid pisut optimistlikumad.

Kui aga kokkulepe isegi sünnib, siis jäi küll mulje, et vähemalt konservatiivid teevad kõik, et küsimus ikkagi referendumile suruda ja seeläbi see Britimaal läbi kukutada. Leiboristide meelest kujunevad siin võtmetegelasteks liberaaldemokraadid, kuid viimased hoidsid eile oma hoiaku veel enda teada.

Mis puutub Venemaasse, siis vaatamata üldisele hoiakule - Venemaa on oluline partner, kelle suunal tuleb positiivset hõlvamist teostada, saadakse päris hästi aru võimalikest ohtudest ning väärarengutest. Mike Gapes oli just oma komisjoniga naasnud Moskvast, mistõttu olid tal ka värsekd muljed jagada. Mõistagi oli juttu ka aprillisündmustest ning Eesti vastu suunatud küberrünnakutest.

Loodetavasti saab juba varsti teoks jätk Eesti ja Briti parlamentide suhetes. Igatahes sellele viitasid positiivselt nii väliskomisjoni esimees Gapes kui sõprusgrupi juht Marsden.

Aga kõigi nende kohtumiste teokssaamisele andsid suurima panuse ikkagi meie Londoni saatkonna juhtivjõud eesotsas suursaadik Margus Laidre ja diplomaat Eerik Marmeiga, kelle siinkohal ka suurimad tänud!

Poola riskib enda ja Euroopaga

Poola välisministri äsjane avaldus, et tema valitsus võib Euroopa Liidu uuendatud põhiseadusleppe põhja lasta, peaks tegema tõsiselt murelikuks eeskätt poolakaid endid. Kui tõepoolest peaks minema nii, et sellel nädalal jääb Euroopa Ülemkogul kokkulepe saavutamata üksnes Poola vastuseisu tõttu, siis siin on korraga mitu negatiivset järelmit.

Esiteks ohustab Poola enese jäämisega tõsisesse isolatsiooni. Poola veto Venemaa suunal partnerlus- ja koostööleppe kõneluste osas leidis Euroopa solidaarse toetuse, olgugi, et eravestlustes on paljud diplomaadid üpris mürgised Varssavi liigjäiga hoiaku peale. Teine veto järjest oleks lihtsalt liiga palju.

Teiseks võib poolakate põikpäisus avaldada mõju Ida-Euroopa kuvandile tervikuna. See on eriti ohtlik ajal, kui Venemaa vastupidi surub peale mõjuväljade poliitikat ning üheks sihtmärgiks näib taaskord olevat seesama Kesk- ja Ida-Euroopa.

Kolmandaks ja kõige olulisemks probleemiks saab aga olema Euroopa Liidu enda langemine oma ajaloo võib olla ehk kõige tõsisemasse sisekriisi. Arvestades neid väliseid ohtusid ja väljakutseid, mis Euroopat varitsevad (Venemaa ambitsioonikusest Iraani tuumaprobleemideni ja energiajulgeolekuni), oleks edasilükatud sisereform ehk isegi ettearvamatute tagajärgedega. Sealhulgas kuni selleni välja, et Euroopa Liit võib meie jaoks ohtlikult mureneda.

Lõpuks jääb siiski loota, et poolakate avaldus on pigem taktikaline positsioonivõtt ülemkogul eesseisvateks läbirääkimisteks ning et lõpuks jääb siiski peale kompromissivalmidus.

Head uudised Prantsusmaalt

Tänased Prantsusmaa parlamendivalimised annavad tõenäoliselt president Nicolas Sarkozyle selge topeltvõidu. Tema juhitud parempoolne UMP jätab sotsialistidele lähemateks aastateks ilmselt vaid kõrvaltvaataja rolli. Omades toetust rahvusassamblees, võib Sarkozylt eeldada nüüd aktiivsemat sise- ja välispoliitikat.

Just viimasest, Sarkozy välispoliitikast tahtsingi tegelikult siin korraks kirjutada. Minu arvates oli lõppeva nädala väga märgiliseks sündmuseks Sarkozy kolmapäevane kohtumine Elysee palees Gruusia presidendi Mihhail Saaakashviliga.

See, et just Gruusia president sai sedavõrd kiire kutse Elyseesse, näitab Sarkozy soovi ennast kiiresti lahti raputada eelkäija kommetest ja taagast. Saakashvili kulutas kolm aastat Elysee ust, kuid ei pääsenud Chiraci jutule. Nüüd siis kiire kohtumine, mis kindlasit oli parajaks ninanipsuks Kremlile.

Kuni viimase ajani oli just Prantsusmaa üks nendest riikidest, kes seisis aktiivsemalt vastu Gruusia integreerumisele NATOga. Nüüd aga olevat Sarkozy lausa kaks korda kohtumisel Saakashviliga rõhutanud, et ei luba Venemaal takistada Gruusia liitumist NATOga. Tõenäoliselt veel sellel aastal külastab Sarkozy ka Tbilisit, et süvendada Pariisis sõlmitud kokkuleppeid (koostöö Gruusia relvajõudude edendamisel ja võimaliku tuumajaama ehitusel).

Selle kohtumise taustal on meeldetuletavalt tähenduslik üks varasem detail. Venemaa oli Sarkozy võidu üle sedavõrd pettunud, et president Putin venitas demonstratiivselt kolm päeva, enne kui söandas Prantsusmaa uut liidrit õnnitleda. Nüüd siis tulemasued käes. Tõsi, Sarkozy on Putiniga juba korra kohtunud. G8 tippkohtumisel Saksamaal, kuid Elysee uks avanes siiski esimesena just Putini ühele suurimale välisoponendile.

Sarkozy julge suunamuutus pole märkamatuks jäänud kellelegi. Kuigi veel praegu on paljud analüütikud ooteseisundis ega söanda kindlalt Sarkozy käitumismudelit ennustada, võib siiski ühes olla kindel - ta teeb kõik, et vabaneda Chiraci viimatisest mitte-midagi-tegemisest ja liigselt reaalpoliitiliste sammude taagast.

See on meile mõistagi väga hea uudis. Aktiivsem ning atlantilisem Prantsusmaa, kelle president usub suhetes Venemaaga põhimõtete ehk väärtuste tähtsusele, on kahtlemata suureks toeks Kesk- ja Ida-Euroopa riikide püüdlustele kindlustada oma iseseisvust olukorras, kus Venemaa püüab jätkuvalt edendada mõjuväljade ning jaga-ja-valitse poliitikat.

Ka on Prantsusmaa tugev liider pigem kasuks kui kahjuks Euroopa enda tugevadamisel. Loodetavasti suudab Sarkozy olla üheks eestvedajaks kokkuleppe saavutamisel tuleval nädalal toimuval Euroopa ülemkogul.

Tokyost Berliini kaudu Budapesti

Just sellise "väikese" ringi (kokku 28 tundi lendamist) olen pidanud viimase seitsme päevaga ära tegema. Kolm linna, kolm konverentsi, kolm esinemist. Kui hästi läheb, toob hilinev lennuk mind siit Prahast vastu hommikut ka Tallinna tagasi.

Aga kui Tokyost sai juba varem siin kirjutatud, siis Berliini subsidiaarsuskonverents (appi!) ja Budapesti energiakonverents olid iseenesest kaks täiesti erinevat üritust.

Saksamaa Bundesrati saalis peetud konverents oli sõna otseses mõttes juurainimeste pidupäev. Euroopa asjadest enda arust siiski piisavalt kursis oleva inimesena pean tunnistama, et Berliini konverentsi enamik sõnavõtte olid kohati hirmutavalt teoreetilised.

Jutt oli peaasjalikult sellest, kuidas rahvusvparlamendid võiksid oma rolli Euroopa küsimustes kasvatada ning sellega rahvast rohkem Euroopa asjaajamisest huvituma panna. Sellised konverentsid on kindlasti vajalikud, kuid on parem, kui nende sisu jääb spetsialistide kuulda-lugeda. Vastasel juhul võiks küll karta, et inimesed mitte ei lähene Euroopa Liidu institutsioonidele, vaid vastupidi.

Seevastu tänane konverents Budapestis oli elavam ning vähemalt mulle endale kordades huvitavam. Ungari opositsiooniline Fidesz eesotsas sealse parlamendi väliskomisjoni esimehe Zsolt Nemethiga oli kokku kutsunud energiajulgeolekust rääkima lisaks siinkirjutajale Ariel Coheni Heritage fondist, Adrian Kendry NATOst, Stanley Morrise Euroopa Komisjonist, Monika Michaliszyni Poola peaministri büroost ning Aserbaidzhaani asespiikri Valeh Alasgarovi. Kuulamas veel ligi 200 inimest.

Kuigi energiajulgeolekust on viimasel paaril aastal nii palju räägitud, et raske on millegagi üllatada, siis vaatamata sellele oli Fideszi konverents päris põnev. Esiteks juba seetottu, et Ungari istuv valitsus on teinud viimasel ajal mitmeid kaheldavaid samme Euroopa energiajulgeoleku kriimustamiseks. Eriti, mis puudutab näiteks Nabucco gaasijuhtmele (Euroopa julgeolekule oluline) Gazpromi Blue Streami esialgset eelistamist.

Enne konverentsi oli mul võimalus kohtuda ka Fideszi liidri, Ungari ekspeaministri Viktor Orbaniga, kellega rääkisime samuti eeskätt energiajulgeolekust ning Ungari sisepoliitikast. Kui valimised leiaksid aset praegu, võidaks need kindlalt Fidesz eesotsas Orbaniga. Paraku on valimisteni aga pikk maa minna.

Ilvese sõnum Bushile

Juuni lõpul Valges Majas asetleidev kohtumine Eesti ja Ameerika Ühendriikide presidentide vahel on meile suurepärane võimalus kasvõi veidigi mõjutada maailmapoliitika kulgu.

President Ilvese kohtumine president Bushiga ei peaks jääma üksnes viisakuskohtumiseks. Võttes arvesse, et vaevalt nädal pärast Ilvest võtab Bush väga isiklikul moel vastu president Putini, siis oleks meil vähemalt võimalus osundada nii Eesti ja kogu Ida-Euroopa julgeolekule murettekitavatele arengutele.

Eeskätt pean silmas Venemaa välispoliitika üha rohkem ilmsiks tulevat joont, mille eesmärgiks on suruda Ameerika Ühendriigid ja NATO võimalikult vaguraks Ida- ja Kesk-Euroopas, sealhulgas siis Eestis. Venemaa püüab jõuliselt elustatud mõjuväljade poliitikaga saavutada vähemalt taktikalist edu oma lähinaabruses, mille kaugemaks eesmärgiks võib arvata olevat läänemaailma kontrolli järjekindla väljasurumise või tasalülitamise endise Nõukogude impeeriumi satelliitaladelt.

Ilmekaks näiteks siin on Venemaa viimase aja suisa hüsteeriline vastuseis Ühendriikide plaanidele luua Poola ja Tshehhi territooriumile raketitõrje süsteemid. Putin pole pidanud paljuks ka kõige räigema Külma sõja aegse retoorika kohaselt hirmutada kogu Euroopat oma tuumarakettidega. Samas on Kreml nõus raketikilbi üksuste olemasoluga kas Suurbritannias (see kava on nii või teisiti olemas) või siis G8 üllatusettepaneku näol Aserbaidzhaanis, Türgis või koguni Iraagis. Aga mitte mingil juhul Ida-Euroopas.

Minu arvates peaks president Ilves väga selgelt mõista andma, et Putini taolisele santaazhile ei tohiks Ühendriigid mingil juhul alluda. See annaks otsemaid taktikalise edu Venemaale oma valimatut sekkumist Ida-Euroopa siseasjadesse suurendada.

Ma toon vaid mõned olulisemad viited Venemaa aktiivsuse kasvust Ida-Euroopa suunal:

1. Püüd takistada demokraatlikke reforme naabrite seas, eeskätt Gruusias ja Ukrainas.
2. Lihatüli Poolaga ning püüd Euroopa Liitu lõhestada.
3. Energiatarnete kasutamine poliitilisel eesmärgil (Ungari eemaldamine Nabuccost, meie sulustamine Läänemere gaasitrassiga, kontrolli püüdlemine Kesk-Aasia gaasitarnete üle jm)
4. Ajaloorelva valiv kasutamine naabrite, eeskätt Eesti ja Poola vastu.
5. Kübersõda Eesti vastu.
6. Venemaa osalemise külmutamine Euroopa tavarelvastusleppes.
7. Jäik vastuseis Kosovo staatuse määratlemisele.

Need on vaid esmapilgul silma jäävad arengud, mis kõik viitavad vaid sellele, et Kremli praegusele juhtkonnale justkui ohtliku viirushaigusena mõjuvat demokraatia ja vabadusvööndit oma piiridelt tagasi suruda.

Eesti president peaks samuti toetama Ühendriikide Senati hiljutist otsust NATO edasisest laienemisest, sealhulgas ka näiteks Gruusia liitumist kaitsealliansiga. Kui siin alluda mõnel pool Euroopas maad võtvale arvamusele, et me ei peaks Venemaad ärritama NATO lubamisega Ukrainasse või Gruusiasse, siis oleks see saatuslik järeleandmine Moskva geopoliitilistele ambitsioonidele. Ka meie liitumist NATOga saatsid ju samasugused virinad.

Sõnaga, Eesti presidendil on head võimalused oma eelseisval kohtumisel president Bushiga rääkida väga aktuaalsetel teemadel, mille edasised arengud võivad kõige otsesemal moel puudutada Eesti julgeoleku tulevikku.

PS: Olin hommikul siin Berliinis juba jõudnud loo postitada, kui lugesin tänasest Financial Times'ist USA senaatori John McCaini arvamuslugu Venemaast. Vabariiklaste üks presidendikandidaate McCain on tuntud kui Putini rezhiimi järjekindel kriitik, mistõttu ka see artikkel on ülimalt adekvaatse hoiaku ja heade ettepanekutega. Muide, ka eilses International Herald Tribune'is oli väga hea teemakohane kolumn John Vinocurilt. Praegu ei möödu tõesti päevagi, kui Venemaa välispoliitika agressiivsus ei leia kajastamist rahvusvahelises arvamusmeedias.

Katastroofi ootel

Just sellist pealkirja kannab Venemaa presidendi endise majandusnõuniku ja nüüdse Putini ühe suurima kriitiku Andrei Illarionovi suurepärane sliadipresentatsioon Venemaad ees ootavatest probleemidest, mille ta esitas läinud nädalal Moskvas.

Osasid sellest ettekandest on Illarionov varemgi kasutanud. Üht sellistest kuulsin ise pooleteise aasta eest CATO instituudi seminaril Washingtonis, kus Illarionov on sisuliselt poolemigratsioonis. Kuid sedavõrd põneva (otsati iroonilise) pilgu alt ning talle ikka omase majandusstatistilise analüüsi kaudu esitatud vaadet pole juba ammu, kui üldse, näinud.

102 slaidi on kõik nagu rosinad, mis peaksid ka kõige pimedamale ja illusioone täis inimesele avama Putini Venemaa tegelikku palet. Ja mitte üldse justkui "russofoobsete" eestlaste või poolakate pilgu läbi. Eriti hea ja kontrastne on seda lugeda kontekstis, kui käib vähemalt retooriliselt Venemaa kui superjõu taastamine. Muuseas, täna on ka Venemaa suveräänsuspäev.

Minul on Illarionoviga tulnud viimase 15 aasta jooksul erinevatel situatsioonides kokku puutuda, mistõttu saan kinnitada, et tegemist on väga põhimõttekindla inimesega, kes siiralt usub Venemaa vabanemise võimalusse. 90ndate aastate keskpaigas temaga Postimehe tarbeks Moskvas üht intervjuud tehes teatas Illarionov muuhulgas, et Eesti peaks tegema kõik endast sõltuva, et kiiremini liituda NATOga. Ta justkui tundis ohtlikke muutsi ette. Kas ka nüüd?

Eesti ei ole Hiinast ja Jaapanist kaugel

Põhjala riigid on edumeelsed internetiriigid. Nagu Eestigi. Ometi ei ole Skandinaavia lennukompanii SAS ajaga sammu pidanud. Kui Lufthansa pakub juba teist aastat pikkadel lendudel head ja taskukohast WiFi teenust, siis SAS reklaamib vaid seda, et saad oma laptopi laadidaL Ja kõik, kuid hea seegiJ Seepärast pean päevasel tagasilennul Tokyost Kopenhaagenisse (täna kestis see 11 tundi) ootama selle postituse aktiveerimist. Aga olgu. Siin see tuleb.

Nagu eilses blogiloos kirjutasin, jättis seekordne üritus Jaapanis väga hea mulje ning loob kindlasti hea eelduse nii poliitiliste kui akadeemiliste kontaktide laiendamiseks tõusva päikese maaga. Ja seda mitte üksnes Eesti-Jaapani kontekstis, vaid laiema Põhjala ja Jaapani kontekstis. Iseenesest on see tundmus otsapidi seotud ka Jaapani keisri äsjase visiidiga Rootsi ning kolme Balti riiki.

Samal lennul tagasi koju Euroopasse on ka Läti välisminister Artis Pabriks, kellega mul oli 2004. aastal võimalus koos veeta Eesti ja Läti ühinemispäev Euroopa Liiduga. Seda jäid muuseas meenutama kenad hõbekuused Riia ooperiteatri esises pargis...

Enam kui nädala Kagu-Aasias (Singapur ja Jaapan) veetnud Pabriks, keda tunnen aktiivse ja ideederikkalt mõtleva välispoliitikuna, pidas Jaapanis mitu kohtumist, sealhulgas ka välisminister Taro Asoga. Jaapani liberaaldemokraatliku partei ühe tiiva juhina on Aso kahtlemata väga mõjukas figuur saareriigi poliitikas.

Pabriks kutsus Aso veel selle aasta teisel poolel Riiga. Ideeks oleks kokkusaamine Eesti, Läti, Leedu ja Jaapani välisministrite vahel. Kui see teoks saaks, oleks see kasuks kõigile. Jaapani ministrid on tuntud kui vähesed reisijad, mistõttu tuleks iga antud võimalust kasutada. Ehk osutub võimalikuks ka Eesti välisministri visiit veel sellel aastal Jaapanisse.

On suur õnn, et kunagine meie välisministeeriumis ringelnud uitmõte sulgeda Eesti esindus Tokyos läks vett vedama. Tänasel päeval on mõeldamatu, et Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigil puuduks diplomaatiline kohalolek Jaapanis.Tänaseks oleme nüüd kohal jälle suursaadiku näol. Hea Jaapani tundjana on Peeter Milleril suurepärane võimalus vedada Eesti pisut enam Jaapani radariekraanile. Minul pole kahtlust, et Peeter saab sellega lähematel aastatel ka hästi hakkama. Täpselt samuti, nagu Mait Martinson on edukas olnud viimastel aastatel Hiinas!

Kuid selleks on vaja ka riigi enda pisut süvenenumat tähelepanu ühest küljest Jaapanile, kuid tervikumalt kogu kiirelt kasvavale Kagu-Aasia mõjupiirikonnale. Aasta tagasi Hiinat külastanud väliskomisjoni visiidi järel võtsime Riigikogus tõsisema analüüsi alla Eesti-Hiina suhete tänase ja võimaliku homse päeva.

Kuna Kagu-Aasias jäävad nähtavasti veel pikaks ajaks meie diplomaatilisteks kohalolekukeskusteks Hiina ja Jaapan, siis oleks ilmselt mõtekas laiendada juba lähemal ajal analüütilist tähelepanu korraga mõlemale. Ma ei välistaks väliskomisjoni visiiti Jaapanisse sarnaselt Hiina väisamisega 2006. aastal.

Millised tegevused oleksid vajalikud? Esiteks tuleb heas mõttes silmas pidada, et Eesti kahasse oma naabritega on geograafiliselt kõige lähemad Euroopa riigid nii Jaapanile kui ka Hiinale. Meid lahutab vaid Venemaa. Olgugi, et mõõtmatult suur. Neid ridu kirjutades lendame muuseas just üle Baikali järve põhjatipu. Veel on lennuaega järel oma seitse tundi...

Miks mitte võiks ka Tallinna lennujaam mõelda oma tulevikustrateegias otseühenduse loomisele Hiina ja Jaapaniga. Kuuldavasti on vähemalt Jaapanis pisukest huvi juba tuntud. Loodetavasti ei mõelda Tallinna lennujaamas vaid SASi huvides...

Saatkondade laiendamine nii Hiinas kui Jaapanis on mitte ainult vajadus, vaid ka reaalsus. Rajamisel olev uus saatkonnahoone Pekingis annab hea eelduse töö laiendamiseks ja uute võimaluste loomiseks Hiina suunal. Jaapanis võiks samuti leida pisut avaramad tööruumid, kuid juba praegune olukord ühe töökoha lisandumisel annab võrreldes veel paari aasta taguse seisuga suuremaid võimalusi.

Väga oluliseks osaks Kagu-Aasia suunalises tegevuses peaks meile olema välismajanduspoliitika. Rõõmustav on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) julgem haare. Kui veel mõned aastad tagasi räägiti, et Eesti ettevõtjatel pole asja kaugemale 2000-kilomeetrisest raadiusest, siis nüüd näib julgus tasapisi kasvavat Nüüd on EASi kaardile ilmunud muuseas ka Jaapan ja Hiina.

Samas veendusin ka Jaapanis, et EASi tegevus peaks olema pisut enam suunatud koostööle ka meie diplomaatiliste jõupingutustega. Vähemalt esmapilgul pole päris kindel, kui läbimõeldud on EASi välisesindajate töö ning tegelikud eesmärgid. Soome eeskuju näiteks Hiina suunal veenab, et hea koostöö ühiste eesmärkide nimel tagab riigile ja ettevõtjatele hoopis parema läbilöögivõime.

Äsjase Jaapanis peetud sümpoosiumi näitel on meil head eeldused valitsusväliste organisatsioonide koostöö laiendamiseks. Kattuvaid huve või kokkupuutepunkte on küllaga ning seda peaks julgelt ära kasutama. Sama kehtib ka vastastike haridus- ja kultuuriprogrammide edendamisel. Sealhulgas oleks minu arvates paslik mõelda ka meediakanalitel selle üliolulise maailmanurga lähemale tundmaõppimisele oma korrespondendipunkti loomise kaudu.

Kõige lõpuks on siiski oluline, et Jaapan ja Hiina meie välispoliitilises diskursuses muutuksid hoopis enam räägitumaks ja analüüsitumaks. Meid eraldab ju üksnes vähem kui poolepäevane lend:)

Väike Balti "invasioon" Tokyos

Midagi sarnast, mis leidis aset sellel nädalalõpul siin Tokyos, pole vähemalt minu teada varem juhtunud. Tokyo Fondi, Sasakawa Rahufondi ja Eesti Välispoliitika Instituudi korraldatud sümpoosium "Ajalugu ja kogemused loovad tulevikku: Venemaa ja tema naabrite suhted" tõi neljapäevaks ja reedeks Jaapani pealinna esmakordselt ühise laua taha kokku poliitikud ja analüütikud Balti riikidest, Norrast, Soomest ning mõistagi Jaapanist.

Esinejate hulgas olid näiteks Mart Laar (pildil, vaata allkirja viimasest lõigust), endine Jaapani välisminister Nobutaka Machimura, Läti välisminister Artis Pabriks, Jaapani parlamendi liige Taro Kono, Soome panga analüütik Pekka Sutela ja paljud teised.

Räägiti Venemaast ning suhetest Venemaaga. Nii majandusest kui poliitikast, julgeolekust ja diplomaatiast. Esimest korda said siis kokku Jaapani ja Balti riikide, aga ka Soome ja Norra kogemused.

Ehk olulisema järeldusena vähemalt mulle jäi teadmine, et vaatamata kohatisele illusoorsusele tunnetavad Jaapani poliitikud ja analüütikud päris hästi Venemaa tänaseid arenguid. Näiteks minuga samas paneelis esinenud majandusanalüütik Shoichi Itoh andis väga adekvaatse ning isegi Euroopa kolleegidele silmi ettetegeva ülevaate Venemaa energiapoliitikast.

Loodetavasti ei jää see ettevõtmine viimaseks, sest ühiseid kokkupuutepunkte on Jaapanil ja läänepoolsetel naabritel, sealhulgas Eestil, päris mitmeid. Alates piiriprobleemidest ning lõpetades ajalooga - kõik see tegelikult vajaks veelgi põhjalikumat koosanalüüsi. Igatahes leidis üritus siinses pressis ka päris head kajastust.

Olgugi, et sümpoosiumil oli külalistena osalejaid 5 riigist, langes pisut rohkem tähelepanu Eestile. Põhjus lihtne, sest ürituse üheks Jaapani poolseks korraldajaks oli Tokyos oma doktoritööd tegev ning Jaapani parlamendiliikme nõunikuna töötav eestlanna Monika Reinem. Suur tänu sulle Monika väga hea idee ja selle teostamise eest!

Loo juures olev pilt on tehtud täna Jaapani ajaloolises pealinnas Kamakuras asuvas Gosho pühamus. Sümpoosiumil osalejatele korraldatud väljasõidul puhastab üks peakõneleja Mart Laar kohaliku kombe kohaselt käsi enne templisse sisenemist.

Venemaa suurendab Euroopa solidaarsust

Kui keegi vääriks erilist tänu Euroopa Liidu ühtsuse kasvatamisel, siis on selleks Venemaa ning tema president, maailma ainus demokraat (muidugi tema enda arvates) Vladimir Putin. Pane või ausammas selliste teenete eest:):(

Tõepoolest, viimase paari aasta jooksul on Venemaa kasvav läänevastasus surunud ka kõige illusoorsemaid Euroopa liidreid ja liikmesmaid arusaamisele, et vaid ühtsema ja järjekindlama hoiakuga võiks Euroopa Liit Venemaa segasevõitu ambitsioonikust tõrjuda ehk taltsutada.

Kui veel mõned aastad tagasi oli Euroopa Liidu ühtne välispoliitiline hoiak eeskätt Venemaa suunal suuresti soovmõtlemine (Schröderi ja Berlusconi eelistasid varjamatult nn küünarnukipoliitikal), siis täna räägivad sisuliselt kõik Euroopa riigid ühispoliitikast kui ainukesest töötavast instrumendist Venemaa suunal. Iseenesest on mõistetav, et kasvav välissurve ei jäta Euroopale endale valikuid - globaalkonkurentsis püsimiseks ning julgeoleku tagamiseks tuleb rohkem koonduda.

Moskvas ollakse ilmselgelt hämmingus. Mida tähendab see solidaarsus? Kas nüüdsest on "jaga ja valitse poliitika" Euroopa suunal läbi kukkumas? Samas ei ole erilisi märke näha, et Venemaa kujunenud olukorras oma taktikat (19. sajandist tuntud mõjusfääride poliitika) muudaks. Isegi, kui Poola suunal lõpetatakse "lihasurve", ei taganeta nähtavasti lootusest Euroopat lõhestada. Kosovo staatuse küsimus ning raketitõrjesüsteemid on siis peateemadeks, mida Moskva hetkel püüab enda huvides rakendada.

Homme-ülehomme peetakse Tokyos (kuhu just ise teel olen) üks huvitav konverents, kus kõne all on Venemaa naabrite kogemused suhtlemisel Moskvaga. Saab päris põnev kogeda, milline on see vaade tänasele Venemaale Jaapanist vaadatuna.

Venemaa krutib arutut pinget

Kes veel pole pimesikk, sellele on ilmne, et Moskva jõuline Lääne-vastane retoorika on jõudmas peagi piirini, kust algab sõna otseses mõttes Külmale sõjale iseloomulik, sisulist partnerlust välistav vastasseis. Pilt on palju laiem ja sügavam, kui meie võib olla siit oma künka otsast suudame veel tajudagi.

Vaadakem kasvõi korraks viimaste kuude sündmusi. Kusjuures see loetelu, mille allpool toon, pole ritta seatud ei tähtsuse ega ka kronoloogilisuse põhjal. Lihtsalt pelgad viited:

* Aleksandr Litvinenko mõrvamine eelmise aasta novembris Londonis ning sellele järgnenud sündmuste ahel - Venemaa ja Suurbritannia suhete kiire jahenemine;

* President Putini kõne Münchenis selle aasta veebruaris - andis põhjus spekulatsioonideks Külma sõja võimalikule kordumisele;

* Sekkumine lähemate naabrite siseasjadesse (nt Gruusia, Valgevene, Ukraina, Leedu, Eesti, Poola);

* Energiapoliitika mängud ning püüd seeläbi Euroopat lõhestada (Nabucco põhjalaskmiskatse, TNK-BP ilmajätmine Kovõtka gaasiväljast, Kesk-Aasia sidumine);

* Võidurelvastumise sisuline alustamine (tavarelvastusleppe külmutamine, raketikatsetused USA-vastase retoorika saatel, arutu raketikilbi ründamine);

* Suhete kiire jahenemine eeskätt Ameerika Ühendriikidega (näiteks viimane kohtumine Putini ja Rice'i vahel Moskvas oli ülimalt pingeline ja äärmiselt terav, nagu räägivad kohtumisel osalenud inimesed);

Ilmselt võiks seda loetelu veel jätkata detailsemalt ning teistegi vihjetega. Igatahes on ilmne, et Venemaa on kas tahtlikult või tahtmata valinud kokkupõrkekursi läänemaailmaga. Mõistagi pole olukord veel lootusetu ning illusoorselt ehk võiks isegi loota, et peatsed valimised jahutavad Moskva tegevust. Kuid see on vaid illusoorne lootus. Tegelikkus nähtavasti räägib teist keelt.

Praegusele Venemaa eliidile on sedavõrd suurelt küljes arvamus, et Lääs ei hooli Venemaast, tahab teda allasurutuna hoida ning kujutab seeläbi reaalset ohtu Kemli võimugrupeeringutele. Sic! - paduhirm kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ees. Seepärast on avalikku arvamust jõuliselt manipuleerides ning seda vaenlasekuju ümber koondades asutud vasturünnakule. Kardan, et sellel taktikal on raske näha strateegilist eesmärki. Venemaa lihtsalt ei ole suuteline ka tänaste energiahindade taustal olema läänemaailma arutu survestaja.

Sellel nädalal Saksamaal peetav G8 tippkohtumine saab olema osalistele tõsiseks katsumuseks. Venemaa on lühikese ajaga suutnud sellest kohtumisest kujundada vastasseisu foorumi. Kas tänaste arengute kontekstis pole siiski aeg mõelda senaator John McCaini paari aasta tagusele soovitusele peatada Venemaa osalemine G8s? Moskva kipub paraku korduvalt tõendama, et mõistab üksnes jõu keelt.