Huvitav lugemine Hiinast ja Afganistanist

Vahelduseks üks väike lugemissoovitus. Äsja Berliinis käies võtsin lennukis lugeda selle aasta Foreign Affairsi esimest numbrit (jaanuar-veebruar). Kuigi peateema on neil seekord globaalsest tervishoiust, siis minu suuremat tähelepanu paelusid põhjalikud lood Afganistanist ja Hiinast.

New Yorgi ülikooli õppejõud Barnett R. Rubin annab oma artiklis Afganistani päästmine minu arvates väga hea läbikõike tegelikest ja tõsistest probleemidest, mille ees NATO missioon seal seisab.

Seejuures pole Rubin kirjutanud oma lugu kabinetivaikuses, vaid käinud ise 2006. aastal neli korda Afganistanis kohal. Pealegi on ta olnud ÜRO eriesindaja nõunikuks samades küsimustes, mis annab talle hea silla akadeemilise ning tegeliku maailma vahel.

John Hopkinsi rahvusvaheliste suhete kooli Hiina spetsialist David M. Lampton võtab aga oma loos Hiina võimu näod üle käia peamised pidepunktid, mille abil tänast Hiinat ning tema rahvusvahelisi ambitsioone analüüsida.

Samas numbris on lugemist veelgi: Fidel Castro järgne Kuuba, Dominique Moisi emotsioonide kokkupõrkest, Tony Blair globaalsete väärtuste kaitsest ja veel mõne muud. Nagu ikka, Foreign Affairs pakub alati head lugemist. Nende uusim number, mis netis nähtav, keskendub olukorrale Iraagi ja Iraani ümber.

Steinmeieri ja Ahtisaariga Bundestagis

Tänane päev Berliinis Bundestagis Euroopa Liidu parlamentide väliskomisjoni juhtide traditsioonilisel kohtumisel oli üle pika aja huvitav omalaadsete hulgas. Nii Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri kui ka ÜRO eriesindaja Martti Ahtisaari esinemised ning sellele järgnenud diskussioonid oli haaravad. Püüan mõne sõnaga siin tagasilennul Berliinist Tallinna öeldu ja arvamused kokku võtta.

Steinmeier käis oma kõnes üle Saksamaa eesistumise tähtsamad välispoliitilised teemad. Ta alustas ja lõpetas oma jutu sellega, et Euroopa edu on võimalik vaid läbi ühtsema käitumisega. Hea kuulda mehelt, kes ise on olnud ekskantsler Schröderi lähim nõuandja.

Huvitav oli tähele panna, millises järjestuses tulid peast kõnelenud Steinmeieri teemad: Iisraeli-Palestiina konflikt, Iraani tuumaambitsioonid, Kosovo staatus, naabruspoliitika, Kesk-Aasia, Venemaa PCA ja Poola veto kontekstis, lähenev ülemkogu ning Berliini deklaratsioon (viimasest küll sisusse minemata).

Mõistagi on eesistuja päevakord laiem, kui need küsimused, mida Steinmeier pidas vajalikuks rõhutada. Tähenduslik oli näiteks see, et Venemaast rääkides ei maininud ta Kremli vastuolulist tegevust, vaid pigem Poola vastuseisu PCA kõneluste alustamiseks.

Kaukaasia suhtes oli Steinmeier kõhklev, kas seal on piisavat tahet koostööks Euroopaga. Külmutatud konfliktidest pidas olulisimaks Mägi-Karabahhiale lahenduse leidmist. Ukraina, Valgevene ja Moldova ei mahtunud aga üldse "pearadarile". Suhetest Ühendriikidega rääkis Steinmeier vaid minu küsimusele vastates.

Ahtisaari ei saanud mõistetavalt detailidesse minna, kuid oli siiski piisavalt konkreetne ja siiras. Eks kohal olnud Serbia parlamendi esindajate kindel "ei" tema Kosovo staatuse plaanile lisas pisut elu arutellu.

Ahtisaari peasõnum oli, et suure tõenäosusega ei nõustu ei Kosovo ega Serbia esindajad tema plaaniga ning märtsi lõpul viib ta küsimuse ÜRO julgeolekunõukogusse. Mis edasi saab, ei tahtnud ta mõistagi ennustada.

"Näotud Eesti värdjad"

Mitte ei saa vaiki olla. See, milline vihkamisest nõretav propagandaspami laviin on tabanud viimastel päevadel minu ja teiste Riigikogu liikmete e-postkaste, on muljetavaldav. Otsustasin siin blogis ära tuua ühe nendest e-kirjadest, mis on saadetud aadressilt juniks@gmx.de. Jätan selle targu kommentaarideta. See lihtsalt ei vaja neid. Küll aga loodan, et KAPO hoiab silmad lahti.

Тупорылые эстонские ублюдки!

Согласно гитлеровскому план «Ост» все прибалты , особенно эстонцы, которые относятся к неполноценной финно-угорской народности, подлежали превращению в немецких слуг и рабов и полному онемечиванию уже через двапоколения.

Именно так бы все и произошло, если бы не русские солдаты которые освободили ваше поганое и неблагодарное племя. Может вам не по нраву был СССР, но во всяком случае, вам в нем жилось нехуже, а лучше, чем русским, и вам дали возможность сохраниться как народу.

Мы не превратили вас в нацию прачек, свинопасов и дворников, какэто сделали бы немцы. Если бы не русские парни, которые лежат в вашей земле, которые отдали жизнь за то чтобы ваш вонючий народец сохранился вистории, то вы бы сейчас вообще не имели возможность сносить памятники изаседать в своих парламентах.

Запомните одно тупые эстонские ублюдки: Россия с вами соседствует больше тысячи лет и большую часть этого времени не было никакой Америки, которая вас теперь защищает. Лет через 50 и Америки не будет, у нее уже много проблем, она уберется в свое полушарие, где ей и место. И вот тогда мы снова останемся с вами один наодин. И вот тогда, суки, вам пиздец! Всякому терпению есть предел, подумайте о ваших внуках, которых мы будем топить в море как котят за то, что вы сейчас тревожите могилы наших предков!

Andres Herkeli Vene mõistatus

Täna õhtul tutvustas hea kolleeg Andres Herkel Eesti majas oma uut raamatut "Vene mõistatus". Kirjastuse Ilmamaa poolt välja antud raamat on väga väärtuslik ja äärmiselt aktuaalne lisandus meie igapäevasesse välispoliitilisse diskursusesse.

Eestlased peavad ennast tõsisteks Venemaa tundjateks. Paljud näivad teadvat Venemaast justkui kõik. Samas on tihti tundmine vaid pindmine. Sisemisi tõukejõudusid ning nende omavahelisi seoseid suudavad tajuda vähesed. Andress on kindlasti üks nendest, mistõttu tema uus raamat on kohustuslik kõigile, kes püüavad aru saada idanaabri vingerpussidest.

Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Andrese raamat on üks väheseid meie oma Venemaa käsitlusi. Tõsi, artikleid on ilmunud palju, kuid raamatuni on jõudnud mõni üksik. Andrese raamatu ilmumine peaks olema tegelikult omamoodi üleskutseks nendele, kes võiksid, kuid pole kas aega leidnud või tähtsaks pidanud oma teadmiste raamatuks vormimise.

Andrese töökus ja samas põhjalikkus on muljetavaldav. Olen temaga koos töötanud neli aastat Euroopa Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsioonis ning pean tunnistama, et kui Eestis oleks poliitikud kasvõi osagi nii asjatundlikud ja pühendunud, kui Andres, siis oleks meie poliitiline kultuur kõvasti parem.

Eesti peaminister võiks Prodilt õppida

Mitte väga sageli ei kuku valitsused välispoliitika tõttu. Kuid just nii see juhtus äsja Itaalias. Romano Prodi juhitud kirju vasakpoolne valitsus ei suutnud kokku leppida, mida teha missiooniga Afganistanis ja ning kuidas suhtuda USA sõjaväebaasi Põhja-Itaalias. Hääletus Senatis lõi koalitsiooni lõhki.

Valitsuskriisid pole Itaalias ju mingi haruldus, kuid sellest viimasest võiks näiteks Eesti peaminister siiski midagi kõrva taha panna. Ühe riigi rahvusvaheline maine ning võime sihikindlalt tegutseda pole mängukannid. Sellest sai kogenud Prodi aru ning palus presidendil valitsus laiali saata.

Kahjuks on Eestis viimasel ajal antud liiga palju indulgentse koalitsiooni kuuluvate erakondade avalikele sahkerdamistele ning vassimistele, mistõttu tundub pidev valitsusesisene vastuolu riigi välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes lapsemänguna. Kahju, selline kanapimedus võib meile väga kurvalt kätte maksta.

Ainus hea lootus on siiski, et veidi enam kui nädala pärast on valimised:)

Eesti peab seisma Euroopa väärtuste eest

Tänane välispoliitika arutelu Riigikogu suures saalis oli oma sisult mitte kõige elavam ja inspireerivam, kuid eks valimiste lähedus vajutas oma pitseri. Kes soovib lähemalt lugeda, nendele lisasin siia ka lingi stenogrammile.

Kuuldavasti on mõne erakonna esindajad hilisemates meediakommentaarides tunduvalt raevukamad olnud, kuid eks vaatame, mida siis õhtused telesaated näitavad. Allpool aga toon enda ettekande, mille pidasin Isamaa ja Res Publica Liidu nimel:

"Pole mõistagi üllatus, et viimastel aastatel on maailm muutunud ohtuderikkamaks ning paljud arengud on lahenduste asemel pigem tekitamas uusi pingeid. Uue Külma sõja või suurema vastasseisu hingus pole kaugeltki enam üksikute analüütikute hoiatus, vaid üha rohkem leviv arusaam asjade tegelikust seisust rahvusvahelistes suhetes.´

Seejuures on olukord tunduvalt keerulisem, kui see oli viimase suurema globaalse murranguhetke ajal – Teise maailmasõja lõpul. Kui siis tõusis vaba ja demokraatliku maailma suurohustajaks sõjas võitjate poolele kuulunud Nõukogude kommunistlik totalitaarrežiim, siis nüüd on Külma sõja võitnud vabale maailmale vastandumist pooldavaid jõukeskusi palju rohkem.

Freedom House’i äsja avaldatud järjekordne analüüs vabaduse olukorrast maailmas näitab, et vaba maailma riikide arv - aga selliseid on 90 riiki ehk 47 protsenti - on viimasel kümndendil püsinud muutumatuna. Ehk siis võime öelda - vabadus kipub stagneeruma.Selliste riikide nagu Venemaa, Hiina, Venetsueela, Iraani ja teiste autoritaarsed võimusüsteemid on viimastel aastatel suutnud märkimisväärselt sisemiselt tugevneda ning laiendada ka oma mõju väljapoole. Paljuski on sellele kaasa aidanud energiavajaduse üleilmne kasv ning sellest tingitud soodne hinnakonjunktuur.

Seepärast võib küsida, kas vabaduse stagneerumine või ka kohatine sisemine õõnestumine tähendab ühtlasi autoritaarse ning inimõigusi ja demokraatiat tõrjuda üritavate süsteemide uut esiletõusu.

See, kui jõuliselt on Hiina näiteks võtnud ette mõjujõu kasvatamise Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Lähis-Idas , kuidas Iraan surub peale regionaalset võidurelvastumist, kuidas islamiäärmuslus imbub Euroopasse ning kuidas Venemaa mängib läänemaailma vastuoludel, on vaid viited väga olulistele arengutele, mis eraldi või ka koosmõjul võivad juba lähitulevikus seada tõsiselt ohtu vabaduse idee paljudes riikides.Kuna ka Eesti on sarnasel piirialal, kus meie naabriks on mitte vaba riik, siis on ilmne, et lähiaastatel üksnes süveneb lõhe väärtusskaalal. See on väga tõsine teema, mida me ei tohiks oma sisedebattides märkamata jätta.

Suure välise surve tingimustes on alati kaks teed – kas järeleandlikult konformeeruda (mõned nimetavad seda ka soometumiseks) või jääda oma põhimõtete juurde. Teiste sõnadega on valik heaolu tagava näilise, kuid hapra stabiilsuse ning lühemaajalisi pingeid tekitava, kuid siiski pikemaajalist turvalisust tootva väärtuspõhimõtetest lähtuva järjekindla poliitika vahel.

Kahjuks on seda valikut tunda ka Eesti sisemises arutelus. Kohati jääb mulje, et mõned meie poliitikud elavad soovunelmates ega taju maailmas valitsevaid reaalseid ohtusid. Eesti pole enam ammu neutraalne riik, mistõttu meie seotus läänemaailma väärtusruumiga ei ole ainult mõtteline.

Ma arvan, et on tulnud aeg nii meil kui Euroopal tervikuna kindlalt järgida omaaegse Külma sõja äraarvaja, Winston Churchilli üleskutest kartmatult rääkida ja kuulutada inimese vabaduste ja õiguste suuri põhimõtteid. Ta uskus, et läänemaailma põhiväärtused on selleks nurgakiviks, mida peab tingimata kaitsma ning mida ei tohiks muuta peenrahaks.

Eesti sugusel väikeriigil, kelle taju läänemaailma väärtusruumi tähendusest pole jõudnud hajuda heaolu ning poliitilise korrektsuse tingimustes, on mängida suur roll just nimetet põhimõtete kaitsel. Eestil on kõik võimalused tõusta Euroopa põhiväärtuste tunnustatud kaitsjate esirinda ning hinnatud partneriks demokraatia ja vabaduste edendamisel nii meie lähinaabruses kui kaugemalgi.

Just seepärast on Isamaa ja Res Publica Liit veendunud, et Eesti välispoliitiline missioon Euroopas ja laiemalt maailmas peab lähtuma eeskätt vabaduse ja vastutuse tasakaalust ning teadmisest, et tugevama kohus on kaitsta nõrgemaid ning vaba rahva kohus on kaitsta neid, kelle vabaduspüüdlusi ahistatakse.

Meie välispoliitiline tegevus peab olema kantud kindlast soovist luua kiirelt muutuvas maailmas Eestile pidevalt võime ja võimalus omaenda tulevikku puudutavate küsimuste otsustamisel kaasa rääkida. Meie eesmärgiks on luua Eestile maailmasuhtluses aktiivse ning tõsiselt arvestatava riigi tuntus, kelle sõna maksab.

Kuidas seda saavutada? Alustada tuleb valitsusest, kes seda mitte ainult sõnades ei soovi, vaid ka tegutseb ühtse meeskonnana selle eesmärgi nimel. Eesti välispoliitikal pole lihtsalt antud aega sisemiseks lõhestumiseks. Isegi, kui seda keegi väljastpoolt väga soosiks või koguni seda mahitada püüaks.

Eesti peab koos kõigi oma partneritega töötama väsimatult selle nimel, et läänemaailma põhiväärtused ei satuks mingilgi hetkel nõrkade poliitikute mängikanniks. Meie huvides on ühtne ja tugev Euroopa, kes oskab ja tahab seista oma liikmesmaade huvide eest ning tajub, mis peaks olema strateegilise partnerluse tegelikuks sisuks.

Saavutamaks paremat positsiooni Euroopa otsustajate hulgas, peab Eesti üha sihikindlamalt arendama ja avardama oma välispoliitilist võimekust. Kui tahame, et meie enda otsesed huvid oleksid kaitstud, peame suutma tajuda ning kaitsta ka oma Euroopa partnerite huve.

Eesti välispoliitikale on äärmiselt oluline, et juba lähiaegadel toimuks sisuline edasiminek Euroopa sisemise otsustusmehhanismi ajakohastamisel. Mida kiiremini luuakse Euroopa välisministri ametikoht, seda käegakatsutavamaks muutub ka tegelikult ühtne ja järjekindel Euroopa välispoliitika.

Kuid ühtset poliitikat on raske kujundada, kui meie – see tähendab Euroopa enda identiteet on väljastpoolt kergesti haavatav. Pean siin silmas Euroopa ühtse narratiivi hägusust. Just see on teinud võimalikuks katsed mängida Euroopa idaranda lääneranna vastu.

Eelmise aasta algul Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kommunismi kuritegusid hukkamõistvat resolutsiooni kaitstes nägin, kui vähene või vastuoluline on Euroopa riikide parlamendisaadikute hulgas arusaam Teise maailmasõja traagilistest järelmõjudest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele ja rahvastele.

Ma olen ajaloolasena nõus nendega, kes arvavad, et pole olemas täiesti ühtset narratiivi. Kuid siiski on olemas väärtuspõhiselt konsensuslik lugu meist ja meie minevikust, mis ei peaks olema sugugi võimatu saavutada ühtsemat Euroopat ihkavate riikide hulgas. Berliini müüri ju enam ammu ei ole!"

Putini vangerduste tagamõte

Venemaa presidendi Vladimir Putini eilsed kaadrimuudatused valitsuses ning Tšetšeenias on tõlgendatavad kui osa käimasolevatest ettevalmistustest lähenevaks "valimishooajaks". Seda mõistab üheselt ka Venemaa meedia, mis täna on laialt teemat käsitlenud.

Senise kaitseministri ning Putini "korporatsioonikaaslase" Sergei Ivanovi nimetamine esimeseks asepeaministriks on paljude arvates selge viide niinimetatud jõugrupeeringu (siloviki) positsioonide tugevnemisest. Seda nii sise- kui ka välispoliitikas.

Rääkisin täna ühe oma Moskva tuttavaga, kes varem on töötanud Venemaa kindralstaabis. Ta on veendunud, et viimased arengud viitavad kindralstaabi (Juri Balujevski) rolli suurenemisele Venemaa strateegilistes küsimustes. Muide Balujevski äsjased kommentaarid ballistiliste rakettide taasrakendamise osas on kiiresti Venemaal toetust leidnud.

Leningradi kunagise mööblipoe nr 3 osakonnajuhataja Anatoli Serdjukovi määramine uueks kaitseministriks on aga vastu võetud väga erinevate tunnetega. Esiteks on mees täiesti tundmatu kindralkonnale, kuigi ilmselt Putini "petrograadide" usaldusisik. Teisalt jääb hetkel arusaamatuks selle tüüpilise bütsantsliku sammu tegelik taust. Ametlik seletus sellest, et Serdjukov oskab maksuametnikuna raha lugeda, ei vääri erilist tõsiseltvõetavust. Pigem on ta varipersoon. Vähemalt praegu tundub nii.

Mis aga puutub Tšetšeenias aset leidnud kaadrimuutusele, siis seda oli juba ammu oodata. President Alu Alhanovi toomine Venemaa justiitsministri asetäitjaks ning 30aastase Ramzan Kadõrovi määramine Tšetšeenia liidriks oli vormistamise küsimus.

Olen kohtunud korduvalt nii Alhanovi kui Kadõroviga. Kui esimene on tüüpiline, kuigi sõnaosav miilits, siis Kadõrov on lihtsalt bandiit. Tšetšeenia tulevikku silmas pidades on Kadõrov küll praegu saavutanud kontrolli selle paljukannatanud vabariigi üle, kuid see põhineb terroril ning diktatuuril. Pole kuigi jätkusuutlik. Kuid see, et ta usub korraga nii Allahi kui Putinisse, tähendab nähtavasti Kremlile piisavalt palju.

Rootsi välispoliitikal palju ühist Eestiga

Eilne välispoliitika debatt Rootsi parlamendis oli esimene kord, mil moderaadist välisminister Carl Bildt (pildil) oma seisukohti tutvustas. Tõsi, juba eelmise aasta lõpul pidas ta programmilise kõne Rootsi välispoliitika instituudis, kuid nüüdne kõne oli ikkagi valitsuse positsioonide esitamine Riksdagi ees.

Bildti seekordne esinemine oli süntees Rootsi välispoliitika prioriteetidest ning globaalsetest probleemidest. Kõne lõpus tõi Bildt välja Rootsi praeguse valitsuse kümme olulisemat välispoliitilist punkti, mis minu arvates suuresti kattuvad ka Eesti huvidega välispoliitikas.

Rootsi suurima opositsioonipartei, sotsiaaldemokraatide välispoliitika eestkõneleja Urban Ahlin kurtis eelmisel nädalal Tallinnas, et Bildt ise ning tema juhitud välisametkond pööravat liiga harva tähelepanu Venemaale.

Tõepoolest, kui detsembris peetud kõnes läks Bildt Venemaast vaikides mööda, siis eile ei jätnud ta teemat õhku. Tema seisukohad Nõukogude impeeriumi lagunemisest ning järelmõjudest leidsid tähelepanu ka Vene meedias.

Rootsi suursaadik Tallinnas Dag Hartelius, kes on minu teada ka selle blogi üks regulaarsetest lugejatest, käis hiljuti välja hea mõtte. Arvestades Eesti ja Rootsi välispoliitiliste hoiakute suurt kattuvust võiks näiteks ühendada jõudusid välispoliitiliste mõttekodade, nende analüüside ja poliitiliste otsustajate kokkuviimisel. Minu arvates väga hea mõte, mida peaks kindlasti edasi arendama. Ahliniga said mõned teemad juba läbi arutatud.

Muide, tuleval teisipäeval leiab Riigikogus aset selle koosseisu viimane välispoliitika täiskogu arutelu. Otseülekande teeb ka ETV. Loodan, et sellest ei kujune valimisüritus, vaid sisuline arutelu. Seda on valimiskampaanias siiani kõvasti nappinud.

Aljoša annab Euroopale uue võimaluse

Kes vähegi on viitsinud jälgida viimaseid kuid veninud sõnasõda pronksmehe ümber, see mõistab, et asi pole kaugeltki monumendis. Tegemist on väga oskusliku provokatsiooniga Eesti Vabariigi vastu, mida kas teadlikult või kaudselt on juhitud meie sisemist rahu ning rahvusvahelist usaldusväärsust kõigutada püüdvate jõudude poolt.

Paar aastat tagasi saatis Venemaa välisministeerium memo Riigiduuma liikmetele, milles viitas Teise maailmasõja temaatika propagandistliku kasutamise olulisust eriti suhetes Eesti ja Lätiga. Ka mitmed minu endised kolleegid Moskva päevilt (olin Postimehe korrespondent Venemaal 1994-97) on korduvalt eravestlustes kinnitanud, et Vene väljaannete toimetustes on antud selgeid korraldusi Eesti näitamiseks natsimeelse ning sisemistes vastuoludes vaevleva riigina.

Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov viitas veel novembris meie omavahelisel kohtumisel Moskvas üleolevalt, et teil eestlastel endil pole selge, kes oli 1944 vabastaja ja kes vallutaja. Selle jutu jätkuks andis ta mulle tookord SVRi avaldatud dokumendiraamatu, mille üheks eesmärgiks oli näidata - Eesti on kogu aeg olnud suurte käes peenraha.

Venemaa ei tegele selle küsimusega nii aktiivselt mitte sellepärast, et talle läheks väga korda, mis on ühe või teise monumendi saatus. Eriti, kui arvestada, millises seisus on nende endi sõjahauad ning paljud monumendid. Eesmärk on ilmne: sekkudes Eesti siseasjadesse (ka eelmise aasta 9. mai oli osa sellest) püütakse kasvatada oma otsest mõjujõudu siinsete poliitiliste jõudude üle ning ühes sellega ka võimet kujundada Eesti poliitilisi hoiakuid vastavalt Moskva soovidele.

Teiseks eesmärgiks on süvendada Eestist rahvusvaheliselt kuvandit, kui riigist, kes ei taju Euroopa ühtset väärtusruumi ning kellel on pidev paranoia Venemaa suunal. Sõnaga - kui Eesti midagi arvab Venemaast, siis pole Euroopa või NATO partneritel mõtet seda tõsiselt võtta, on Moskva lootus.

Olgugi, et pronksmehe saagas on vigu tehtud ka Eesti poolelt (eeskätt peaminister Andrus Ansipi ratsarünnak eelmise aasta mais), on siiski põhjust arvata, et Venemaa üldine soov suhteid pingestatuna hoida kumab läbi nende katkematust negatiivsest retoorikast. Venemaa pole 16 aasta jooksul kahjuks kordagi näidanud üles soovi seada suhteid Eestiga normaalseid, heanaaberlikke põhimõtteid arvestades.

Tõenäoliselt jätab president Ilves täna Riigikogus vastu võetud seaduse välja kuulutamata. Kahjuks ei taanda see otsus aga eelpool kirjeldet laiemat küsimust päevakorralt. Ükskõik kui palju me ka ei sooviks vabaneda mineviku taagast, jääb see meiega senikaua, kui Venemaale on ajaloorelv kasulikuks nuiaks ning ka seni, kuni Euroopa enda ajalooline narratiiv on lõhestatud.

Ma olen ajaloolasena nõus nendega, kes arvavad, et pole olemas täiesti ühtset narratiivi. Kuid siiski on olemas väärtuspõhiselt konsensuslik narratiiv, mis ei peaks olema sugugi võimatu saavutada ühtsemat Euroopat ihkavate riikide hulgas. Berliini müüri ju enam ammu ei ole!

Eelmise aasta algul Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kommunismi kuritegusid hukkamõistvat resolutsiooni kaitstes nägin, kui vähene või vastuoluline on parlamendisaadikute (eriti vasakpoolsete poliitikute) hulgas arusaam Teise maailmasõja traagilistest mõjudest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele ja rahvastele. Samas õnnestus siis resolutsioon vastu võtta ning sellega esimest korda ka rõhutatult Euroopa tasandil öelda välja arvamus kommunistlike kuritegude hukkamõistust.

Mulle tundub, et ajal, mil räägitakse jälle külma sõja võimalikkusest ning Venemaa murettekitavatest arengutest, on Euroopal vajalik enesele otsa vaadata ning küsida - kas me oleme ajaloost õppinud ning mida peaksime tegema selleks, et juba läbielatud tragööidaid vältida. Suurem üksmeel ja solidaarsus meie ühtse identiteedi nurgakivi - ajalootunnetuse üle on hädavajalik.

Just sellepärast - lootuses Euroopa ühtse narratiivi järele, hääletasin ka mina täna selle seaduse poolt.

Soome ja Rootsi mures Venemaa pärast

Viimasel ajal on nii Soome kui Rootsi kaitseministeeriumid avaldanud muret Venemaa arengusuundade üle ning sellest lähtuda võivast ohust lähinaabritele. Eriti on tähele pandud, et Venemaa võib kasutada Läänemerre rajatavat gaasijuhet ning kasvavat naftatransiiti oma sõjalise kohaloleku suurendamiseks regioonis.

Asjaolu, et kaitseküsimustes tinglikult neutraalsed riigid Rootsi ja Soome on piisava avameelsusega osundanud Venemaa ohu kasvule, peaks rääkima juba iseenda eest. Pole kahtlust, et energiatarnete turvamine on muutumas strateegiliselt oluliseks küsimuseks ning seda globaalses tähenduses. Kirjutasin eelmine aasta ka siin blogis, et NATO peab suurendama oma tähelepanu energiaturvamisele.

Siis sai kirjutatud ka ühest NATO salajasest raportist, mis rääkis võimaliku gaasikartelli loomisest Venemaa eestvõttel. Tänaseks on see juba nii avalik, et isegi president Putin ei eitanud seda oma äsjase kiirivisiidi ajal Katari (üks maailma suurimaid maagaasitootjaid muide), Saudi Araabiasse ja Jordaaniasse.

Rootsi parlamendis täna peetud välispoliitika arutelu üks teemasid oli Läänemerre rajatav gaasijuhe ning sellest lähtuvad julgeolekuriskid Rootsile. Venemaa suursaadik Stockholmis on juba jõudnud nimetada Rootsi hirme gaasijuhtmega seoses "idiootseteks". Mitte väga veenev vastuargument, kas pole.

Arvestades seda, et NATOsse mittekuuluvad Rootsi ja Soome on oma murest mõista andnud, ei tohiks Eesti ja teised Balti riigid siin kuidagi sõnaahtraks jääda. Küsimus eeldaks sisulist arutelu nii meie parlamendi välis- kui riigikaitsekomisjonis, aga ka professionaalset analüüsi meie kaitseametkonnas. Valitsus on siiani kogu selles temaatikas olnud silmanähtavalt tagasihoidlik.

Minu arvates peaks Eesti töötama juba praegu selle nimel, et Läänemerest ei kujuneks strateegilist pingetekitajat. Sellest sõltub kõige otsesemalt Eesti ja kogu Põhjala julgeolek.

Külm sõda pole ajalugu

Venemaa presidendi Vladimir Putini eilne kõne ning sellele järgnenud diskussioon Müncheni julgeolekukonverentsil (Wehrkunde) on kahjuks korduma kippuvaks kinnituseks sellest, et Külm sõda selle kaasaegses tähenduses on võtmas üles uusi tuure.

Putini esinemine polnud üllatuseks nendele, kes jälgivad ning mõistavad Venemaal toimuvaid arenguid. Vastandumine eeskätt Ameerika Ühendriikidele ning läänemaailma väärtustele tervikuna on Kremli praegusele liidrile täielikult paratamatu.

See on otsati loomulik kaitse nende mõjude eest, mis võimaluse saades annaksid Putini loodud süsteemile surmahoobi. Soovitaks siin lugeda kasvõi näiteks Carnegie Moskva keskuse analüütiku Lilja Ševtsova hiljutist intervjuud raadjojaamale Vabadus.

Kui panna ritta kasvõi sellised Venemaaga seonduvad sõnumid või teemad kui polloonium 210 rünnak Londonis (Litvinenko mõrvamine); relvamüük Iraanile, Süüriale ja väidetavalt ka Hezbollah'le; demokraatias (Gruusia) ohu ning despootias (Valgevene) stabiilsuse nägemine; üldine surve naaberriikidele (sealhulgas Eestile); energia kasutamine poliitilise survevahendina; töö gaasikartelli loomise nimel; strateegilise relvastuse täiustamine (Topol M) ja nii edasi, siis võib kindlalt väita, et pärast Berliini müüri langemist pole Venemaa ja Lääne suhted on olnud nii halvad ja umbusklikud kui nüüd.

Lääs, eeskätt Euroopa Liit on tõsise valiku ees - kas finlandiseeruda (soovitan siin Mart Laari blogilugu hiljutisest Londonis peetud ajurünnakust) ning ühes sellega loobuda väärtuste rõhutamisest välispoliitikas või siis läbi ühispoliitika esitada Venemaale selge perspektiiv - strateegiline partnerlus pole võimalik ilma väärtusruumide kasvõi osalise kattumiseta.

Kuigi ma kardan, et tänases heaolust ning poliitilisest korrektsusest kohati mugavaks muudetud Euroopa Liidus seisavad poliitikud pigem majandushuvide ning näilise stabiilsuse eest, on siiski just praegu hea võimalus (kui mitte viimane) Venemaale oma ühtsust ja sirgeseljalisust demonstreerida.

Peagi ehk algavad kõnelused uue partnerlus- ja koostööleppe üle võiksid olla näiteks selliseks raamistuseks, kus Euroopa peaks välja tooma oma selge ühispositsiooni - koostöö Venemaaga ei anna häid tulemusi, kui meie väärtusruumid kaugenevad iga päevaga.

Eesti välispoliitika vajab mõttekodasid

Alates eilsest on Eesti välispoliitiline mõttekeskkond taaskord rikkam ühe väljaande poolest. Ilmus esimene number ajakirjast "Maailma Vaade". Tegemist on Euroopa Rahvapartei toetusel neli korda aastas ilmuma hakkava üllitisega, mille eesmärgiks on aidata kaasa meie koduse välispoliitilise arutelu elavdamisele ja rikastamisele.

Kellel huvi ajakirjaga lähemalt tutvuda või ka kaastööd teha, võtke ühendust toimetusega (anneli.kivisiv@irl.ee). Ajakirja peatoimetajaks on Mart Helme.

Minu artikkel "Maailma Vaate" esimeses numbris on pühendet Eesti välispoliitiliste mõttekodade arendamise vajalikkusele. Kuna ajakirjal puudub hetkel oma kodulehekülg, siis toon selle artikli siinkohal täies mahus:

"Eesti on jõudnud aega ja seisu, kus on hädavajalik teha tõsine inventuur meie välis- ja julgeolekupoliitilises tööriistakuuris. Varsti pea kolmeaastane kogemus Euroopa Liidus ja NATOs on päramine aeg tajumaks, et meie rahvuslike huvide kaitse edasine edukus sõltub meie endi võimest näha maailma avaramalt ning olla osavõtlikum küsimustes, mis ei käi tingimata kokku meie vahetute huvidega.

Eriti aktuaalne on see küsimus ajal, kui Euroopa Liidus pole just kõige kergemad ajad. Äsjane laienemine Bulgaaria ja Rumeenia võrra surub ühendust tõsise valiku ette: kas jätkata ekstensiivset arengut (loe: laienemine) või pöörata kõik jõupingutused sisemise otsustusmehhanismi paremaks töölerakendamiseks.

Saksamaa eesistumine on rõhumas just viimasele suunale ning arvata võib, et Euroopa Liit ei pruugi enne laieneda, kui sisemiselt on Nice’i lepingust edasi liigutud.Just sellises olukorras muutub eriti oluliseks ja tähelepandavaks liikmesriikide panus.

Eestil on siin palju võita, aga ka kaotada. Senine kogemus kinnitab, et Eestil on läinud korda suhteliselt valutult ja kiirelt sulanduda Euroopa otsustusprotsessi. Hästi toimib koostöö valitsuse ja parlamendi vahel. See on hea pinnas uue sammu astumiseks.

Eesti eesmärgiks sellel uuel arenguetapil peaks kujunema usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse ning osavõtlikuse kasvatamine Euroopa ühispoliitikate, antud juhul välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel.

Et siin kaugemat eesmärki parimal moel saavutada, ei piisa üksnes keskendumisest meie vahetutele huvidele. Ehk siis teiste sõnadega on küll oluline jätkata reformitoetust lähinaabruses nagu Georgias, Ukrainas ja Moldovas, kuid samas tuleb hakata kohandama ennast ka mõttega, et peame suutma hakkama andma sisendeid teistel Euroopa Liidule olulistel teemadel.

Euroopa Liidu välisministrite kohtumistel võtavad tavapäraselt suure osa tähelepanust teemad, millega Eestil on siiani olnud väga minimaalne või katkendlik kokkupuude. Need puudutavad eeskätt rahvsuvaheliste suhete suurimaid mõjutajaid nagu sündmused Lähis-Idas või Kagu-Aasias, aga ka Aafrikas, mis on Euroopa Liidu doonorabi suurim sihtpiirkond.

Mõistagi ei suuda Eesti kunagi saavutada suurriigile kohast võimekust ja haaret, kuid samas tuleks olla suuteline kasvõi ligilähedaselt sellelegi lähenemisele, mis on meie lähimatel naabritel Põhjalas. Üksi teadmine, et Eestil tuleb varem või hiljem (praegu 2018) olla Euroopa Liidu eestvedaja, sunnib meid pisutki pingutama oma teadmiste ning kohaloleku suurendamiseks olulisimates sõlmküsimustes.

Tõsi, ei saa öelda, et tehtud poleks midagi. Eesti osalemine NATO missioonil Afganistani tulises lõunaprovintsis Helmandis on hea näide sellest, et suudame ka kaugemal kohanduda alliansile tähtsate strateegiliste valikutega. Iraagi missioon, olgugi et erinev Afganistani omast, viitab samale võimekusele.

Kaitsekoostöö näited veenavad, et Eesti on võimeline avardama julgelt oma strateegilist mõtet ning visiooni. Mõistetavalt on diplomaatilises tegevuses seda raskem saavutada ning tulemused on märgatavad alles aastate pärast.

Seepärast ongi oluline strateegilise vaate avardamisega alustada võimalikult vara. Ressursiplaneerimine ei peaks keskenduma üksnes küsimusele, kus ja millal avada uus saatkond, vaid ka sellele, millisel teemal ja suunal soovime suurendada oma võimekust Euroopa ühispoliitikate kujundamist silmas pidades.

Siin on väga oluline komponent sisemise analüüsivõime oluline kasvatamine. Seda nii välis- kui kaitseministeeriumis, aga ka iseseisvate ajutrustide näol. Vaid tihe ja kompetentne ideedesõel annab suurtes valikutes parima tulemuse.

Välis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevad mõttekojad on Eestis alles oma tee alguses. Eelmisel aastal riigi abiga loodud Rahvsuvaheliste Kaitseuuringute Keskus on hea näide sellest, kuidas üks tulevikuasutus käivitada. Loodetavasti saab juba lähemal ajal samasuguse toe aastaid suuresti vaid formaalselt eksisteerinud Eesti Välispoliitika Instituut ja teised mõttekojad.

Loomulikult pole ka siin meie ressursid, eriti inimeste näol, piiramatud. Küsimus pole mõistagi mõttekodade arvukuses, vaid nende võimes olla ideedegeneraator nii Eesti kui ka rahvusvahelises debatis. See on suur potentsiaal meie tõsiseltvõetavuse kasvatamisel, mida me pole veel kaugeltki suutnud kasutada.

Siin on muuseas oluline roll mängida riigil. Riigikogu väliskomisjonis on näiteks muutunud viimase kolme aasta jooksul tavaks tellida mõttekodadelt analüüse ning arvamusi, et aidata kaasa poliitikate kujundamisele. See omakorda sunnib ka ajutruste suuremale pingutusele ning enesearendamisele.

Samas võiks järgmiseks sammuks olla Põhjala regioonis asuvate mõttekodade ning poliitikute parem omavaheline koostöö, mis lõpptulemusena võib kasu tuua kõigile osapooltele. Nii on paremini võimalik jaotada ja luua teadmist, mis võib kaasa aidata kogu regiooni välis- ja julgeolekupoliitiliste huvide edendamisel.

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et ka käesoleva ajakirja näol on tegemist ühe olulise sammuga meie välispoliitilise mõtte edendamisel."

Vajalik abiline Lähis-Ida mõistmiseks

Lähis-Ida sündmustel järje hoidmine ning nende mõtestamine pole sugugi kerge ülesanne. Eriti, kui teema on meie jaoks piisavalt uudne ning otsati kauge. Samas olen veendunud, et kui me ei asu juba täna sihipäraselt oma teadmisi kasvatama nii poliitikute kui diplomaatide seas, siis on raske ka eeldada meie suuremat valmisolekut kaasarääkimiseks Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel.

Samas ei saa päris öelda, et meil poleks midagi tehtud. Läinud aasta novembris Iraagi ja Kuveidi külastamise ajal oli näiteks meeldiv tõdeda, et meie diplomaatide hulgas on inimesi, kes juba praegu on väga hea keelelise ettevalmistuse kui ka Lähis-Ida tundmisega. Pean siin silmas näiteks noort diplomaati Kadri Jõgi, kes lisaks kõigele sai väga hästi hakkama Iraagi peaministri Nouri al-Maliki tõlkimisega.

Lisaks on meie välisteenistus asumas laienema Lähis-Itta, võttes eesmärgiks saatkondade loomise Egiptuses ja Iisraelis. Juba praegu on meie diplomaat Toomas Kahur tööl Afganistanis. Seoses sellega tahaks oponeerida Siim Kallasele, kes tänases Diplomaatias suhtub pisukese ettevaatlikkusega saatkonnavõrgustiku laiendamisse.

Kallase meelest peaks tugevdama kohalolekut rahvusvahelistes organisatsioonides ja Brüsselis. Viimane on kahtlemata õige, kuid siiski esmaallika informatsioon ning sündmuste vahetu mõistmine pole võimalik vahetu kohalolekuta. Seepärast tuleb maailma olulisimates riikides ja piirkondades meie saatkondi tugevdada ning kus vaja, ka uusi luua. Nagu Lähis-Idas näiteks. Vastasel juhul muutuvad meie Brüsseli diplomaadid paljalt teiste riikide kiiluvees ujujateks.

Lisaks diplomaatilise võimekuse kasvatamisele Lähis-Ida suunal on kahtlemata vajalik ka poliitikute huvi ja teadmiste suurendamine. Juba praegu on poliitikute hulgas tõusmas esile neid, kes tunnevad seda piirkonda süviti. Hea kolleeg Sven Mikser on kahtlemata Eesti poliitikute hulgas üks parimaid regiooni mõistjaid ja mõtestajaid.

Tunnistan, et püüan ka ise pidevalt juurde lugeda ning oma teadmisi selles vallas kasvatada. Selle bloginupu kirjutamiseks ajendas mind tegelikult aga soov jagada üht allikat, mis minu arvates on päris hea abiline sündmustega kursis olemiseks. Ühendriikides tegutsev MEMRI ehk siis Lähis-Ida meedia uurimise instituut võimaldab pidevalt kursis olla regiooni poliitiliste ja usuliidrite tekstide ja esinemistega. Need annavad vaate, mida ei kohta igapäevaselt harjumuspärases Lääne pressis.

Brüssel võttis arvamuse kuulda

Kuulsin täna oma Brüsseli sõpradelt, et esmaspäeval euobserver.com-is avaldet minu arvamuslugu Venemaast ja energiajulgeolekust, millele tegin viite ka ühes varasemas bloginupus, on leidnud kiiret tähelepanu ja vastukaja Euroopa Parlamendi liikmete hulgas.

Väliskomisjoni uus esimees Jazek Saryusz-Wolski, kes on üks tuntumaid nimesid Poola saadikutest Brüsselis, pühendas oma eilses esinemises Euroopa rahvapartei energiajulgeoleku seminaril päris mitu lõiku minu artiklis esitatud mõtete kordamisele. Seejuures mõnes osas olid tekstid peaaegu kattuvad.

Energiajulgeolek näib püsivat lausa 24 tundi kõikvõimalike kohtumiste ja arutluste päevakorras, mida praegu Euroopas peetakse. Ka oma tänasel lõunasöögil Rootsi parlamendi väliskomisjoni aseesimehe Urban Ahliniga rääkisime suurema osa ajast just nimelt energiateemadel, sealhulgas Läänemere kurikuulsast gaasitrassist.

Gaasijuhtme teema on taas muutumas väga aktuaalseks, sest Euroopa Investeerimispanga president Philippe Maystadt ütles tänasel pressikonveentsil, et seoses mitme Euroopa Liidu liikmesriigi vastuseisuga sellele projektile ei saa pank seda finantseerida. "Me vajame üksmeelt," olla öelnud Maystadt.

Gaasijuhtme ehituse üks ristiisasid, ekskantsler Gerhard Schröder tulistas vastu, et projekt viiakse tingimata ellu ning sellel pole ei keskkonnaalaseid ega poliitilisi takistusi. Samas on siiski selge, et projekti tegelik ellurakendamine saab olema oodatust tunduvalt keerulisem, aeganõudvam ja kulukam. Mida aeg edasi, seda suuremaks võib kasvada ka Läänemere äärsete riikide vastasseis sellele.

Soome parlamendi välisasjade komisjon juhtis neil päevil samuti tähelepanu asjaolule, et Vene sõjaväe liikumine ja kontroll Soome lahel ja Läänemerel suureneb pidevalt. Põhjuseks nii Peterburi ümbrusse rajatud naftaterminalide läbilaskevõimsuse suurenemine kui ka kavandatav gaasijuhe.

Siinkohal on paslik meenutada kadunud president Lennart Meri, kes juba paari aasta eest hoiatas, et Venemaa kasutab gaasijuhtme ehitust ka oma strateegilise ja sõjalise kohaloleku kindlustamiseks Läänemerel. Kui see peaks teostuma, siis oleme tõepoolest taas omalaadses kotis.

Ülaltoodu peaks olema piisavaks põhjuseks sellele, et ka Eesti vaatamata valimishullusele siiski suudaks teema kohta arvata enamat mõminast. Tõstan selle küsimuse taaskordselt homme väliskomisjonis. Kohal on ka välisminister Urmas Paet.

Välispoliitika sai läbi vaieldud, osaliselt

Esimene valimisdebatt ETVs on siis nüüdseks seljataga. Stuudios olid seitsme erakonna esindajad. Lisaks siinkirjutajale väitlesid välis- ja julgeolekupoliitika üle Sven Mikser, Enn Eesmaa, Toomas Alatalu, Urmas Paet, Aleksander Einseln ja Aleksei Lotman.

Teemadeks olid välispoliitika üldine seis, lahkuvas valitsuses valitsevad vastuolud, suhted Venemaaga ning muidugi puuslik Tõnismäel, Iraagi missiooni tulevik ning kaitseväe korraldus.

Saatejuhid Aarne Rannamäe ja Peeter Kaldre andsid esinejatele piisavalt vabad käed, mistõttu minu arvates oli tegemist ühe viimaste aastate elavama välispoliitika alase debatisaatega. Mõned Foorumid on küll olnud parajalt uimased ning igavad.

Samas on seitse inimest stuudios pisut palju. Ega seda sisulist ütlemist oli ikka vähevõitu. Aga usun, et valija sai siiski pisutki konkse, mille kaudu ühe või teise erakonna suhtes oma arvamust kujundada. Esiotsa võib poolteist tundi olla justkui piisavalt pikk, kuid tegelikult jäi ikka ajaliselt kitsaks. Mõned teemad, nagu Euroopa Liidu tulevik, energiapoliitika ja muud jäid üldse puudutamata.

Väike jälg Euroopa arvamuses

Kellel kogemus, see teab, kui keeruline on pääseda oma arvamuslooga rahvusvahelise meediasse. Sesosas on mul täna põhjust head meelt tunda, sest pärast paarinädalast ootamist otsustas Euroopa Liidu üks mõjukamaid netiväljaandeid euobserver.com avaldada minu arvamusartikli energiajulgeolekust. Otsati on see samal teemal, millest kirjutasin ka mõni aeg tagasi Eesti Päevalehes.

Mul on varemgi õnnestunud pääseda arvamuslugudega rahvusvahelisse meediasse (The Moscow Times ja The Washington Times näiteks). Samas on ikka paganama keeruline konkurentsi- ja meeletust pakkumissõelast läbi murda, kui sul pole kasvõi ministrikatet või kaasautorlust suurriigi nimega.

Samas on päris selge, et mida rohkem Eesti arvamusliidreid pääseb Euroopa või maailma väljaannetesse kirjutama, seda usaldusväärsem ning tõsiseltvõetavam on ka meie väikeriik.

Ansipi avaldused on vastutustundetud

Kui eelmises blogiloos esitasin pealkirja küsimusega (Kas valitsusel on ühtne välispoliitika?), siis pärast tänast Riigikogu istungit võib sõna "kas" ja küsimärgi ära kustutada. Peaminister Ansipi küünilised ning vastutustundetud vastused Eesti välis- ja julgeolekupoliitika päevaprobleeme puudutavatele küsimustele on tõsiselt murettekitavad.

Tänasest jäi küll mulje, et Ansip ja Savisaar on juba enne valimisi sõlminud uue koalitsioonileppe. Selle sisuks näib aga olevat Eesti rahvusliku julgeoleku tegelike probleemide eitamine ning ühes sellega riigi rahvusvahelise maine ja usaldusväärsuse kahjustamine.

Ansipi tänastest vastustest meie küsimustele võib aru saada, et ta ei tunnista tõsiseid probleeme, mis valitsevad Venemaa hoiakutes Eesti suhtes ning kiidab varajamatult heaks koalitsioonipartneri koostööleppe Ühtse Venemaaga.

Kahjuks ei ole Eesti välispoliitika ühtne ega tõsiseltvõetav ka seepärast, et praegune valitsus on nagu vürstiriikide kogum, kus käib pidev maadejagamine nii otseses kui kaudses tähenduses.

Täiesti arusaamatu või ka asjatundmatu on peaministri osundus, kui ta näiteks seab võrdlustes sisuliselt ühele pulgale Eesti poliitikute kohtumised Euroopa poliitikutega Brüsselis ja Savisaare salajased kohtumised Kremli võimupartei ladvikuga Moskvas.

Ka Ansipi viis parlamendiga suhelda on taunimisväärne – peaminister väldib kõigiti parlamendiliikmetele sisuliste vastuste andmist ja suhtub küünilise üleolekuga Eesti välis- ja julgeolekupoliitika probleemidesse.

Tänaseks on juba kahetsusväärselt palju märke sellest, et Ansipi poliitiline kanapimedus kahjustab Eesti rahvusvahelist mainet – ka tänased telegrammistiilis vastused tõsistele küsimustele, mis kantud murest Eesti välispoliitika tuleviku pärast, on selle veelkordseks kinnituseks.

Esitan siinkohal väljavõtte tänasest stenogrammist, kus Ansip kulutas vähem kui kaks minutit kuuele küsimusele vastamiseks. Siin see on, puust ja punane:):

Esimees T. Varek. Arupärijate nimel palun kõnepulti kolleeg Marko Mihkelsoni. Palun!
M. Mihkelson Lugupeetud Riigikogu esimees, austatud peaminister, kolleegid! Ma tuletan meelde, et ajendiks selle arupärimise esitamisel oli arupärijate mure Eesti välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse ja rahvusvahelise maine pärast, mis meie arvates on sattunud viimastel kuudel päris tõsise löögi alla ja paljuski just läbi peaminister Ansipi juhitud valitsuse tegevusetuse tõttu või täpsemini öeldes, selles valitsuses puuduva üksmeele tõttu. Me tihti räägime sellest, kui oluline on Eestile see, kui ühtselt Euroopa ajab oma välis- ja julgeolekupoliitikat, sealhulgas ka suhetes Venemaaga. Aga samas valitseb meie endi keskel, meie enda valitsuses täiesti selgelt segadus ja eriarvamus sellest, milline peaks olema Eesti käitumine Venemaa suunal. Üheks suurimaks probleemiks, mis meie arvates on tõsiselt kahjustamas Eesti rahvusvahelist mainet, on küsimus, et üks koalitsioonipartneritest ehk Keskerakond on juba kaks aastat väga ametlikes koostöösuhetes Venemaa ainuparteiks pürgiva, seal kodanikuvabadusi ning õigusriikluse põhimõtteid allasuruva ning ka viimasel ajal avalikult Eesti vastast tegevust soosiva poliitilise jõuga Ühtne Venemaa. Iseenesest pole ju midagi eriskummalist, kui erinevate riikide poliitilised jõud omavahel suhtlevad, kuid sellisel, ma ütleksin, bütsantslikul viisil, nagu seda teeb Keskerakond, me Euroopas eriti ei kohta. Kui Euroopa Parlamendis istub Keskerakonna esindaja koos Reformierakonnaga liberaalide grupis, siis Venemaal toetatakse koostööleppe kaudu poliitilist jõudu, kelle huvides on just nimelt sellesama liberaalse poliitilise jõu hävitamine, nagu see viimasel ajal on juhtunud näiteks sellise poliitilise jõuga nagu Jabloko. Ma tahan rõhutada, et nii nagu see teema oli aktuaalne eelmise aasta detsembris, vahetult enne jõule, on see, kui me arupärimise esitasime, on see paraku kahjuks aktuaalne ka täna või isegi rohkem aktuaalne, kui see oli veel poolteist kuud tagasi. Piisab, kui meenutada Ühtse Venemaa juhtivpoliitikute reageeringuid Riigikogus vastuvõetud sõjahaudade kaitse seadusele, nn Filatovi kodakondsuse skandaali, Eesti Raudtee tagasiostmise hämaraid taustasid või siis kas või näiteks Ühtse Venemaa noorteorganisatsiooni Noor Kaardivägi soovi, kasutada Keskerakonda oma protesti edastamiseks. Me teame, et peaminister Ansip on korduvalt avaldanud muret arengute pärast Venemaal, samas aga kahjuks jäävad peaministri avaldused õõnsaks ja isegi silmakirjalikuks, kui avalikult soositakse Keskerakonna koostöölepet Ühtse Venemaaga. Veelgi enam, selle asemel et probleemi tunnistada ning midagi selle lahendamise nimel ette võtta, püüab peaminister Ansip oma otsustamatust varjata kirjadega Kapo poole. Seepärast, härra peaminister, ma tean, et teie juhitud valitsuse liikmetel on komme parlamendisaadikute küsimustele vastates pehmelt öeldes udu ajada. Ma juhin tähelepanu, et antud juhul me räägime Eesti riigi välis- ja julgeolekupoliitikast, Eesti riigi rahvuslikest huvidest, mitte üksikute poliitikute sulitempudest. Seepärast ootame teilt sisulisi, valitsusjuhile väärikaid ning Eesti rahvuslikke huve silmaspidavaid vastuseid. Aitäh!
Esimees T. Varek Aitäh! Palun, härra peaminister, arupärimisele vastamiseks kõnetooli.
A. Ansip Austatud Riigikogu esimees, austatud Riigikogu, head arupärijad! Vastan esitatud küsimustele. Esiteks, Eesti on tõsiselt võetav Euroopa Liidu ja NATO liige. Oleme täitnud neis organisatsioonides endale võetud kohustusi ning poliitikute omavahelised kohtumised on rahvusvahelises suhtlemises igati normaalsed. Vastus teisele ja kolmandale küsimusele. Olen juhtinud majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaare tähelepanu vajadusele jagada parlamendi väliskomisjoniga informatsiooni ja anda ülevaateid oma töövisiitidest. Pean informatsiooni ja arvamuste vahetamist Riigikogu ja väliskomisjoniga äärmiselt oluliseks. Vastus neljandale küsimusele. Ma usun, et nii majandus- ja kommunikatsiooniminister kui ka teised ministrid suhtuvad austusega Riigikogu töösse ning töötavad teiega heas koostöös. Vastus viiendale küsimusele. Igal erakonnal Eestis on õigus teha koostööd erakondadega väljaspool riiki. Ükski erakondadevaheline leping ei muuda riiklikku poliitikat. Ja vastus kuuendale küsimusele. Eesti rahvuslik julgeolek on tagatud. Aitäh!

Kas valitsusel on ühtne välispoliitika?

Täna on Riigikogu istungi päevakorras minu ja minu kolleegide arupärimine peaminister Ansipile, mille andsime menetlusse eelmise aasta lõpul. Teemaks Eesti välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse küsimus Ansipi valitsuse tegevuse valguses.

Mõistagi on küsimuse teravik suunatud Eesti valitsuse liikme Savisaare ning tema juhitud erakonna koostööle Venemaal demokraatlikke vabadusi ning õigusriigi põhimõtteid allasuruva ning Eesti-vastast tegevust toetava Ühtse Venemaaga.

Kas Eesti saab nõuda Euroopa Liidult ühtset välispoliitikat, kui meie enda valitsus on keskaegsete vürstiriikide kombel killustatud ning pidev maadejagamine (otseselt ja kaudselt:)) ei viita ühtse meeskonna ja poliitika olemasolule.

Kel soov vahetult osa saada selle arupärimise käsitlemisest, siis jälgige Riigikogust otseülekannet. Küsimuse arutamine algab kell 15.00.

Venemaa mõju Eestis kasvuteel

Nendel päevadel on ilmumas Isamaa ja Res Publica Liidu järjekordna lehenumber. Võtsin selles kirjutada lühikommentaari Vene mõjude kasvust Eestis ning praeguse valitsuse tegevusetusest. Esitan selle siin tervikuna:

"Hiljutisel kohtumisel poetas üks Venemaa nimekas poliitik mulle, et „meil läks kenasti korda Eesti raudtee tagasi osta”. See tuli nii siiralt ning vahetult, et jäi mulje, et tegemist oli mitte Venemaa, vaid Eesti valitsuserakonna esindajaga. See on paraku vaid üks ilmekas viide viimaste kuude arengutele, mille ühisnimetajaks on Venemaa üha kasvav mõju Eesti sisepoliitilistele otsustele.

Eesti praegune valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipi ja välisminister Urmas Paetiga on korduvalt eiranud tõsiasja, et ühe koalitsioonierakonna – Keskerakonna leppeline seos Venemaa ainuparteiks pürgiva Ühtse Venemaaga mõjutab kui mitte otseselt, siis kaudselt kogu valitsuse otsustusruumi.

Ansip võib küll kuulutada, et ta ei ole allunud välisele survele, kuid samas jätab valitsuse tegevus(etus) mulje vastupidisest. Filatovi kodakondsusskandaal, Severstaltransi jõuline laiutamine meie strateegilises transiidisektoris, Ühtse Venemaa varjamatu huvi raudtee tagasiostu vastu ja nii edasi ja nii edasi.

Loomulikult on väikeriigil suurte mõjutajate vastu raske seista. Siin ei maksa illusioone teha, et tänases maailmas suudab olla keegi täiesti sõltumatu. Samas on päris selge, et ka sellises mõjuda maailmas on otsuste tegemisel jätkuvalt aktuaalsed ühe või teise riigi rahvuslikud huvid. Ma ei ole lõpuni kindel, et praegune valitsus seab meie rahvuslikud huvid kõrgemale erakondade kitsastest kasuplaanidest.

Kurb on siin see, et nende võimalike kasuplaanide hinnaks on Eesti iseolemise ning suveräänsuse suhtes selgelt vaenuliku tegevuse soosimine või sellest mitte väljategemine. Osati võib see olla tühine ning nähtamatu, kuid samas ajapikku strateegilist eesmärki teeniv – hoida Eesti Euroopa tuumikust eemal ning suurendada Venemaa mõju.

Samas ei ole viimastel kuudel tõsise surve alla sattunud Eesti paraku erand. Venemaa välispoliitika on eriti viimasel paaril aastal muutunud nii vahetute naabrite kui näiteks läänemaailma suhtes pigem vastandeid kui partnerlust otsivaks. Venemaa tunnetab jõudu ning ei malda seda kasutamast.

Selletõttu on äärmiselt oluline, et Eestis peagi vahetuv valitsus moodustuks kõigele lisaks ka selle äratundmise järgi, mis on oluline meie rahvuslikule julgeolekule. Isamaa ja Res Publica Liidul on siin anda kaalukas panus."

Kas vabadus on stagneerumas?

Freedom House väljastas hiljuti oma järjekordse pingerea maailma riikidest viimaste vabadusastet hinnates. See ülevaade on saadaval Freedom House'i koduleheküljel.

Kuigi tegemist on ehtameerikaliku lihtsustustehtega, näitab see siiski trende maailmas viimase kolmekümne aasta jooksul. Üks järeldustest on see, et niinimetatud vaba maailma riikide arv on viimasel kümndendil püsinud muutumatuna. Ehk siis - vabadus on stagneerumas.

Venemaa, Hiina, Venetsueela ja Iraani autoritaarsed võimusüsteemid on viimastel aastatel suutnud märkimisväärselt sisemiselt tugevneda ning laiendada ka oma mõju väljaspool. Seejuures nimetatud riikide üheks ühendavaks jooneks on kas suur energiavajadus (Hiina) või siis energiaressursside olemasolu.

Seepärast võib küsida, kas vabaduse stagneerumine tähendab ühtlasi autoritaarse ning inimõigusi ja demokraatiat allasuruvate süsteemide uut esiletõusu. See, kuidas Hiina on näiteks võtnud ette Aafrika sisuliselt uue koloniseerimise, kuidas Iraan surub peale võidurelvastumist Lähis-Idas, kuidas islamiäärmuslus imbub Euroopasse ning kuidas Venemaa mängib läänemaailma vastuoludel, on vaid viited väga olulistele arengutele, mis eraldi või ka koosmõjul võivad juba lähitulevikus seada tõsiselt ohtu vabaduse idee paljudes riikides.

Kuna ka Eesti on sarnasel piirialal, kus meie naabriks on mitte vaba riik, siis on ilmne, et lähiaastatel üksnes süveneb lõhe väärtusskaalal. See on väga tõsine teema, mida me ei tohiks oma sisedebattides märkamata jätta.