Kadõrov kontrollib raha ja hirmuga Tshetsheeniat

Mööda Tshetsheeniat ringi liikudes ei jää kahtlusi, kes on siin peremees. Selleks on 30aastane Ramzan Kadõrov, Tshetsheenia peaminister. Kui teisiti pole võimalik seda tajuda, siis juba üksi tema ja ta hukkunud isa lugematud portreed kõikjal üle Tshetsheenia peaksid andma piisava vihje Kadõrovi ambitsioonidele.

Viibisin Tshetsheenias läinud pühapäeval ja esmaspäeval Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni koosseisus. Meie ülesanne oli (nagu aasta tagasigi) leida võimalusi reaalseks poliitiliseks lepitusprotsessiks.

Ei saa salata, seekordne Tshetsheenia sõit (minu jaoks oli see alates 1995st juba kuues) oli mõneti üllatav. Poleks tõepoolest osanud arvata, et Kadõrov on oma "iskliku armee" ja Venemaa föderaaltoetuse najal suutnud kehtestada kontrolli sisuliselt kogu "vabariigi" üle.

Juba ainuüksi see, et aasta algusest on Tshetsheenias vähendatud kontrollpostide arvu 400lt 20le viitab põhimõtteliselt julgeolekuolukorra muutumisele. Veendusime selles ise, kui liikusime autodega Groznõi, Gudermesi ja mis kõige olulisem, mägedesse jääva Shatoi vahel. Veel aasta tagasi oli see võimatu. Ka on Kadõrov suutnud meelitada amnestiaga alla andma sellel aastal üle 250 sissi. Pole üleliigne meenutada, et Kadõrov ise võitles aastaid tagasi dudajevlaste ridades föderaaljõudude vastu.

Teiste sõnadega võib öelda, et Tshetsheenia vastupanuliikumine Venemaa föderaaljõududele on vähemalt mõneks ajaks ajalugu. Muidugi, pole välistatud, et piiramatut võimu ja jõudu nautiv Kadõrov ei või ühel päeval Moskvale selja pöörata.

Täna on ta aga ustav president Putini ja Allahi teener. Vähemalt nii ta rõhutas kohtumisel meiega, andes märku, et on valmis täitma Venemaa presidendi ükskõik millise käsu. Näiteks kaitsma Georgia rahvast "USA marioneti Mihhail Saakashvili" eest. Kuigi islami fundamentalismi (eriti vahhabismi) suhtes kriitilisena ei jäta ta aga mainimata, et kes mõnitab Allahi, see saab tema põlisvaenlaseks.

Kadõrovi edu valemiks on brutaalne jõud, Putini toetus ning piiramatuna näivad finantsressursid. Viimase olemasolu on tõepoolest märgatav nii Groznõis kui Gudermesis eriti viimastel kuudel tehtud taastustööde kaudu. Inimesed on tänulikud, kuigi hirmul. Teist arvamust Kadõrov ei salli. Kes julgeb iitsatada, see võib kaotada elu. Seetõttu ei ole inimröövid, piinamistel väljapekstud ülestuinnistused ja salavanglatesse heidetud saatused tänases Tshetsheenias mingi haruldus.

Aitäh Kristiina Ojuland!

Tänud heale kolleegile Kristiinale, kes tänases Foorumi saates kenasti siinsele blogile viitas. Ma loodan ka edaspidi pakkuda siin arvamusi, mis võiks kasuks tulla meie ühistes debattides.

Aga kui asjast, siis tänane välispoliitika arutelu Foorumis oli nagu ikka ilma teravate nurkade ja vastandumisteta. Täitsa ehtsalt nii, nagu see ka reaalselt Riigikogus välja näeb.

Samas loodan, et välis- ja julgeolekuteema tuleb algavas valimiskampaanias sisulise arutelu alla. Eesti on parajasti oma arengus jõudnud sinnamaale, et enam kui paariaastane kogemus NATOs ja Euroopa Liidus annab meile alust teha tõsine inventuur meie välispoliitika tööriistakuuris.

Bushi kordaläinud viisakusvisiit

Nagu eeldada võis, oli president Bushi visiit Tallinna eeskätt viisakusavaldus ning tunnustus heade liitlassuhete eest. Olulisemad kohtumised mõistagi leiavad Bushi seekordsel välismaisel ringkäigul aset pärast Tallinnat - NATO tippkohtumine Riias ning Bushi kohtumine Jordaania pealinnas Ammanis Iraagi peaministri al Malikiga.

Kuid vaatamata Tallinna kohtumise heas mõttes paraadsusele on nüüd ka Eesti nende riikide hulgas, kus ametis olev Ühendriikide president on leidnud mahti läbi astuda. Tõsi, mõneti kahju, et selle näitaja juures oleme Leedu ja Läti varjus. Eks see räägi pisut meie viimaste aastate tagasihoidlikumast välispoliitikast. Igatahes on Läti eeskuju võtta endale NATO tippkohtumise korraldamise vaev ja valu väärt ära kannatada.

Vähemalt turvaprobleeme ei peaks küll kellelgi Tallinnas olema:)

FSBst, Litvinenkost ja ajaloost I

Veendusin tana ise, et FSB peakorterist Moskvas on siiski voimalik parast teejoomist puutumatult valjuda... Moistagi on see kurb nali, kui on yleval sedavord suur rahvusvaheline skandaal, kui Aleksandr Litvinenko surm Londonis.

Paev enne lendu Tshetsheeniasse oli meil siin Moskvas terve rida kohtumisi, millest yks leidis aset toepoolest FSB peakorteris. Asedirektor Juri Gorbunov jattis kyll sellise mulje, et teab koike, kuid raagib mittemillestki, et sinust kiiremini vabaneda. Olgu. Litvinenkost me seal ei raakinud. Kuid yldine arvamus siin Moskva eliidi hulgas on, et tegemist on Putini vastase vandenouga. Ehk siis peamine osundus Berezovski suunal. Asja juures on parim see, et uurimine on Scotland Yardi kaes. Kui nemad ei suuda tode selgitada, siis ei suuda seda mitte keegi.

Kuid luban endale pisut aega selle teema juurde tagasi tulla. Siis, kui Tshetsheenias kaidud. Nimelt homme varahommikul stardime kolleegidega Euroopa Noukogust lounasse, et kohapeal saada pisutki aimu, mis Tshetsheenias synnib. Moistagi voib ette arvata, et kohtumised Kadyroviga ning Alhanoviga (Tshetsheenia Moskva meelne president, keda kohtasime tana Putini administratsiooni koridoris) on vaid yhe poole arvamus. Kuid eks vaatame, mis synnib.

Ajaloost aga niipalju, et tanasel kohtumisel Riigiduuma valiskomisjoni esimehe Konstantin Kossatshjoviga kinkisin talle Max Jakobsoni komisjoni koostatud mahuka raamatu Eesti saatuseaastatest 1940-1945. Kui midagi muud, siis vahemalt ei saa ta nyydsest vaita, et tal puudub ettekujutus meie ajaloovaatest.

Kuid luban, et tulen nende teemade juurde uuel nadalal tagasi. Ja siis juba loodetavasti koos tappidega...

Poola jäi vetole kindlaks

Viimaste uudiste põhjal Brüsselist on selge, et homsel Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumisel jääb peamine küsimus arutamata. Ehk teisisõnu homme ei alustata uusi läbirääkimisi ELi ja Venemaa vahelise uue koostööleppe üle.

Poola jäi kuni lõpuni oma nõudmiste juurde kindlaks ning vetostas lõplikult teema tõstatamise Helsingis. See on kahtlemata ootamatu pööre Venemaa ja Euroopa Liidu suhetes, mis võib tuntavalt halvendada Brüsseli ja Moskva suhteid lühemas perspektiivis. Samas pole kaugeltki kindel, kes sellest seisust parima tulemusega väljub.

Kui seda metsa ees ei oleks...

Nii võiks tõesti ohata, vaadates, kui passiivselt meie välisministeerium ja valitsus tervikuna suudab reageerida olulisimatele maailma mõjutavatele sündmustele. Jääb mulje, et elame metsatalu vaikuses, kus puudub ühendus maailmaga.

Teisipäeval mõrvati Liibanonis üks sealse kristliku kogukonna juhte, tööstusminister Pierre Gemayel. Kui keeruline ning plahvatusohtlik olukord valitseb selles Lähis-Ida väikeriigis ning regioonis tervikuna, võime igapäevaselt jälgida ka meie enda meedia vahendusel.

Gemayeli mõrv lihtsalt ei saa jätta külmaks kedagi, kes on huvitatud rahvusvahelist elu nii jõuliselt mõjutavast Lähis-Idast. Selle kinnituseks on läänemaailma jõuline ja kiire reageering katsele pingestada olukorda Liibanonis.

Sellise sündmuse puhul on elementaarne, et riigid, eriti aga Euroopa Liidu või ka NATO liikemsriigid ütlevad välja oma ametliku seisukoha. Mida aga pole, see on taaskordselt Eesti välisministeeriumi seisukoht. Võrrelge kasvõi huvi pärast, mida ja kuidas meie lõunanaabrid maailma asjadest arvavad. Vahe on tuntav.

Kahjuks pole see mitte esimene kord, kui Eestil puudub aktiivne positsioon maailma mõjutavate sündmuste suhtes. Meile ei lähe korda, et Põhja-Korea katsetab tuunmarelva, et Iraani tuumaprogrammil on hulk küsitavusi ja nii edasi.

Sellest on kahju. Meie vaieldamatuks eesmärgiks välispoliitikas peab olema Eesti usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse kasvatamine. See pole aga võimalik, kui me pole osavõtlikud meid otseselt või kaudselt mõjutavate maailmasündmuste suhtes. Nii võibki jääda meist mulje, et ärkame üksnes siis, kui meie ukse all vahetult midagi juhtub.

Eesti Raudtee, Savisaar ja Vene huvid

Väike väljavõte Riigikogu kolmapäevase istungi stenogrammist, kus majandusminister Savisaar kaitses Eesti Raudtee tagasiostu. Lihtsalt ilma kommentaarideta:

/…/
Esimees T. Varek Palun, kolleeg Marko Mihkelson.

M. Mihkelson Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja ja esineja. Kahtlemata selle teema puhul tuleb mängu ka majandusjulgeoleku poliitiline aspekt. Teie ettekandest jäi nüüd mulje, et see samm, mida Eesti valitsus teeb, on otsapidi seotud sellega, et hoida ära Eesti Raudtee müük idapoolsetele kosilastele. Samas on teie enda sõsarpartei tipp-poliitikud viimastel nädalatel ja kuudel väga jõuliselt tegelikult tundnud huvi selle protsessi positiivse - ehk siis selles mõttes positiivse, nagu teie seda näete - protsessi vastu. Mis te arvate, mis selle taga võiks küll olla?

E. Savisaar Vaat, vaat, vaat! Seda küsimust ma ootasin, ma kirjutasin sellele pika vastuse, aga et anda võimalus kõigil küsida, kes seda soovivad, siis ma jätan selle kõrvale ja vastan teile lühidalt. Tähendab, tõepoolest me ostsime mitte selleks, et Vene firmadele edasi müüa. Me ostsime Vene firmade e e s t , seda võib ka öelda. Mis puutub Vene kaarti, millega te siin praegu vehite, siis vaadake, härra Mihkelson, Keskerakonda ei ole kunagi toetanud ükski Vene ärimees, kes on Kremlile nii lähedal, et ta kuulub lausa ühe Vene valitsusasutuse ametliku delegatsiooni koosseisu, kui see Eestit külastab, ning ta istub teisel pool lauda, kui mina istun siinpool ja kaitsen Eesti riigi huvisid. Res Publicat on küll niisugused ärimehed toetanud. Nii et ma viskaksin selle palli tagasi ja kui te püüate midagi eitama hakata, siis võtke internetist Res Publica 2003. aasta 3. kvartali toetajad. Järjekorranumbri 10 all teie leiate selle ärimehe. Aitäh!

/…/
Esimees T. Varek Palun, kolleeg Marko Mihkelson, teine küsimus.

M. Mihkelson Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister, härra Savisaar, püüaks tulla tagasi selle esimese minu küsimuse juurde ehk kordamine on ikka tarkuse ema. Kui see esimene küsimus sai selgelt demagoogilise vastuse, mille suhtes te äsja väga sellist negatiivset hoiakut üles näitasite, siis ehk proovite maha lugeda selle vastuse, mis teil sellele küsimusele on sinna ette kirjutatud. Ehk miks viimastel kuudel on teie sõsarpartei Ühtse Venemaa tipp-poliitikud nõnda palju huvi tundnud selle vastu, et Eesti Raudtee taasriigistatakse? Aitäh!

E. Savisaar Vaadake, teate mis, küsige seda õige Indrek Raudse käest. Tema käib mööda transiidiärimehi ja kuulutab kõigile, et pärast järgmise Riigikogu valimisi saab just temast majandusminister. (Sumin saalis) Las tema vastab sellele küsimusele, las poiss harjutab. Kusjuures ma tahaksin öelda härra Mihkelson seda, et ma ei tee üldse nalja. Ma arvan, et Raudsest võiks saada hea majandusminister, sellepärast et sõpru Vene transiidiärimeeste hulgas on tal rohkem kui tervel Keskerakonnal kokku.

Esimees T. Varek Kolleeg Eiki Nestor, kas protseduuriline küsimus? Palun.

E. Nestor Austatud juhataja, mul on protseduuriline palve. Kas te oleks nii hea ja tuletaks ministrile meelde, et ta on Riigikogu ees, mitte karjapoiste koosolekul. Aitäh!

Esimees T. Varek Aitäh. Ma loodan, et minister teab isegi, et ta on Riigikogu ees.

E. Savisaar Kas ma võin vastata?

Esimees T. Varek Palun järgmine. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

L. Laasi Aitäh! Austatud minister, kolleeg Marko Mihkelson viitas siin võimalikele julgeoleku ohtudele, et kas raudtee praegune staatus on julgeolekuohtudest vaba? Aitäh!

E. Savisaar Kindlasti ei ole. Kui me püüdsime mõista, et kes on huvitatud, kes on huvitatud raudtee ülesostmisest, siis firmasid oli tõesti nii läänest kui ka idast. Nagu ma oma kõnes juba vihjasin, sellest võib tulla oht, et üks või teine huvigrupp haarab enda kätte kokku transiidiahela ja siis on tal tõesti võimalus survestada Eestit ja kaasaarvatud ka Eesti valitsust. Selles on kindlasti oht olemas. Nüüd seoses härra Mihkelsoni väitega, et Jedinaja Rossia juhid püüavad, väga soovivad, et raudtee tuleks Eesti kätte. Ma ei tea seda, aga ma tean ühte teist asja. Esiteks, ma tean päris mitmeid Vene firmasid, kes ei põlanud ära vaeva sõita siia Eestisse ja osaleda läbirääkimistel BRS-ga ja püüda osta ikkagi seda raudteed. Kusjuures BRS on meile tunnistanud, et hinnad, mida pakuti olid kõrgemad kui see, mida valitsus on kompensatsioonina nõus maksma. Nii et järelikult ikkagi Venemaal on ka mitmesuguseid jõude ja huvisid. Mitte kõik ei ole ühte väravasse. Mulle jäi täiesti arusaamatuks, kui härra Käo ühes oma intervjuus teatas, et ei, nemad ei ole Severstaltransiga mingeid kõnelusi pidanud. Tule taevas appi! Kui te lehitsete natuke Eesti lehti, siis te leiate sealt mitmete BRS-i ja Severstaltransi tegelaste kinnitusi, et need läbirääkimised on toimunud, et neid kõnelusi on peetud. Ma võin teile öelda, et meie ministeeriumi tulid kahel korral selle firma esindajad pärast seda, kui nad olid lõpetanud parajasti kõnelused BRS-iga. Ma isegi ei saa aru, see on nii avalik saladus, et ma ei saa aru, milleks seda üldse eitatakse või salata püütakse. Nii et muidugi on need julgeolekuohud olemas. Aitäh!

Mõned muljed Moskvast

Kaks päeva vaikust siin blogis ei tähenda paraku midagi muud, kui et seekordne Moskva sõit võttis oma intensiivsusega vähimagi aja pisikeseks veebitäienduseks. Aga parandame selle vea kohe ära.

Minu seekordne Moskvas käik (viimasel kuul oli see juba kolmas ja reedel olen taaskord Moskva kaudu Tshetsheeniasse teel) oli seotud siingi blogis juba kirjeldet energiajulgeoleku raportiga ning selle ettevalmistamisega. Kohtusin nii Venemaa energeetika aseministri Andrei Dementjeviga kui Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatshjoviga. Ka sai käidud Gazpromi peakorteris rahvusvahelisel foorumil "Venemaa Gaas 2006". Lisaks veel kokkusaamine Venemaa ühe tuntuima energeetikaspetsialisti Vladimir Miloviga.

See, et energiatemaatika on Venemaa räägitumaid teemasid, pole mingi üllatus. Eksperdid püüavad olla kõik, sest Venemaa president on ju aasta tagasi välja kuulutanud riigi pürgimise energia supervõimuks. Mida see sisuliselt tähendab, teavad vähesed.

Aga olgu. Vaid kaks vihjet paarile arengule, mis võivad lähikuudel mõjutada nii Venemaa sisemist seisu kui suhteid väljapoole. Esiteks on Venemaa seismas silmitsi tõsise energiadefitsiidiga. Eriti kummitav on see talve haripunktis, kui tarbimine mõistetavalt tipneb. Juba eelmisel aastal oli -30kraadiste päevade ajal Moskvas olukord, kui alajaamad töötasid 25protsendilise ülekoormusega ning kus evakueerimisohus oli üle miljoni inimese. Selle talve hakul on kartused veelgi suuremad. 16 regiooni, sealhulgas Moskva ja Peterburg, on kuulutet võimalikeks ohupiirkondadeks. Olukorda hästiteadvad inimesed väidadvad, et seekordse külmalaine tulekul on suuremad elektrikatkestused peaaegu vältimatud.

Teine kuum teema samast vallast tundub praegu olevat kasvav suhete kriis gaasitarnete küsimuses Moskva ja Minski ning Moskva ja Tbilisi vahel. Gazpromi enda inimesed ei varja, et 1. jaanuaril 2007 võib korduda nii Valgevene kui Georgia suunal sama, mis juhtus aasta tagasi Ukrainaga. Kusjuures näib, et Moskva suhtub sellisesse võimalusse külma rahuga. Kuid siin ei ole jäänud kaua oodata, eks lähemad nädalad näita, kas Venemaa annab veelkord etenduse teemal - kas kõik või mitte midagi. Huvitav kuidas käib see kokku Putini tänaste mõtetega, mida võis lugeda Postimehest?

Georgia ja Ukraina said USA Senati toetuse

USA Senat võttis reedel ühehäälselt vastu dokumendi, millega sisuliselt toetati Georgia, Makedoonia, Albaania ja Horvaatia liitumist NATOga. Sama viide tehti ka Ukraina suunal, kui viimane peaks soovima alliansiga liituda.

NATO Vabaduse Konsolideerimise Akt 2006, nagu see dokument kõlab, on kahtlemata jõuliseks poliitiliseks sõnumiks läheneva Riia tippkohtumise eel.

Senati välissuhete komitee lahkuv vabariiklasest esimees Richard Lugar, kes on olnud ka Eesti aktiivne toetaja NATO liikmelisuse saavutamisel, ütles pärast hääletust, et Ühendriigid peavad võtma initsiatiivi alliansi laiendamise nimel.

Eesti valitsus peab koos teiste partneritega Riia tippkohtumise eel ja ajal aktiivselt toetama nii alliansi laienemist tervikuna kui konkreetsete riikide või äärmisel juhul piirkondade mainimist, kellest võiksid saada lähemas tulevikus NATO liikmesmaad.

Eesti välispoliitika üheks strateegiliseks eesmärgiks on olnud demokraatia ja vabade riikide arengu toetamine, mis osas just NATO liikmelisuse konkreetne perspektiiv on tänasel päeval eriti Georgiale ülioluline sõnum.

Meie aktiivne toetus on sama vajalik, kui Balti piirkonna esmakordne mainimine samas kontekstis 1997. aasta suvel NATO Madriidi tippkohtumisel. Toonase kohtumise asjaosalised mäletavad väga hästi, kui keeruline selle pealtnäha väikese sõnastuse sissesaamine oli ning millise efekti ta hiljem andis.

Euroopa liidripuudus ja Prantsusmaa presidendiralli

Pole mingi saladus, et Euroopa Liit (aga laiemalt terve làànemaailm) vaevleb juba mònda aega tòsises liidrinappuses. Vàhegi suurema kaaluga liikmesmaades on poliitilised liidrid kas tòsise sisetule all vòi pole ise vòimelised veenvalt rahvusvahelisel tasandil poliitikat kujundama.

Nii Suurbritannia leiboristist peaministri Tony Blairi kui Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci puhul on kòigile ammu teada, et nende taandumiseni tipp-poliitikast on jàànud loetud kuud.

Hispaania ja Itaalia on sotsialistide juhtimisel jàànud selgelt varju. Ei Zapatero ega Prodi pole need figuurid, kes suudaks olla praeguses Euroopas initsiatiivi pakkuvad. Hispaaniaga sama kaalu omav Poola on kaksikute juhtimisel pigem kaotanud kui vòitnud usaldusvààrsust ja mòjujòudu.

Saksamaa liidukantsleril Angela Merkelil on ehk suurimad vòimalused vòtta praegu selgem liidripositsioon, eriti kui arvestada Saksamaa algavat eesistumist Euroopa Liidus. Samas ei anna tallegi kodune Suur Koalitsioon ning korporatsioonide survehuvid laiemat mànguruumi.

Seepàrast on Euroopa tulevikule vàga olulise kaaluga Prantsusmaal hoogu koguv presidendiralli. Pàrast sotsialistide eilset sisehààletust on enam kui kindel, et tuleva aasta 22. aprillil on presidendivalimiste esimeses voorus peakandidaatideks Segolene Royal (sotsialist) ja siseminister Nicolas Sarkozy (UMP).

Mida tàhendaks Prantsusmaale ja laiemalt Euroopale yhe vòi teise vòit, seda on veel vara òelda. Samas on kindel, et nii Prantsusmaa esimeseks naispresidendiks pyrgiv nelja lapse ema Royal kui hetkel ehk suuremaid edulootusi omav Sarkozy vòivad oluliselt raputada Prantsusmaa tarduma kippuvat positsiooni Euroope otsustevàljal.

Pisike San Marino ja tema suur eesistumine

Maailma vàikseim ja vanim vabariik - San Marino on Venemaa jàrel asumas juhtima Euroopa Nòukogu Ministrite Komitee tòòd jàrgmise poole aasta jooksul. Seks puhuks on tànaseks ja homseks ka siia kokku kutsutud Euroopa Nòukogu parlamentaarse assamblee rahvusdelegatsioonide juhid.

Tavaliselt on eesistujariikides kogunevad alalise komitee istungid pigem pehmemat sorti turismiyritused, kui et tòsisemate poliitiliste arutelude paigad. ENPA pòhitòò tehakse ikkagi àra kas Strasbourgi istungite ajal (neli korda aastas) vòi komiteede tòòs, millest just paar pàeva tagasi siin blogis kirjutasin.

Seekord on aga siiski oodata paari meie jaoks tàhtsa raporti heakskiitmist, mis tegelikult sundis ka San Marinosse kohale sòitma. Esiteks peaks oma tubli tòò vilju nàgema hea kolleeg Katrin Saks, kes enne Euroopa Parlamenti lahkumist vedas assamblees raportit soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal. Reedel on see siin lòpphààletusel ning tundub, et suuri yllatusi sellega ei peaks tulema.

Teine teema on seotud meie lòunanaabritega. Làti rahvusvàhemuste kysimustes on rumeenlasest sotsialist Adrian Severin pannud kokku vàga kriitilise ning selgelt Venemaa soovide poole kaldu raporti. Pyyame koostòòs kolleegidega teha kòik, et selle sisu saaks vàhegi vastavusse tegeliku pildiga.

Aga tòsiasi, et San Marino pole eestlastele vòòras paik, rààgib seik, et eile òhtul siinses ainukeses lahti olnud restoranis teadis horvaadist ettekandja tàpselt òelda kuidas eestlased oma riiki ise nimetavad - Eesti.

NATO liigub energiaturvamise suunas

Äsjane leke Financial Timesi esikaanel, kus oli jutuks NATO majanduskomitee tehtud salajane ettekanne gaasitootjate kartelli (nn gaasi OPECi) oletatavast loomisest Venemaa eestvedamisel, on oluline viide sellele, et kaitseorganisatsioonis on tekkimas kasvav strateegiline huvi energiajulgeoleku teemade vastu.

Ajalehes avaldatu ei ava midagi enneolematut. Sosinad kardetavast gaasikartellist on liikunud varemgi, kuid siiani pole suudetud esile tuua yhtegi tegelikku liitvat arengut suuremate gaasitootjate huvides.

Maailma suurimate maagaasi varudega Venemaal vòib isegi olla tahtmine liita Alzheeria, Katari, Iraani, Liibya ja ehk veel teistegi suuremate gaasitootjate huvid, kuid praegusel hetkel tundub see suurema illusioonina.

Samas on aga ilmne, et NATO on asunud viimastel kuudel senisest palju tòsisemalt mòtlema, millised vòivad vòi saavad olema kaitseorganisatsiooni strateegilised huvid oluliste energiavoogude turvamisel.

Kui arvestada yhelt poolt làànemaailma kasvavat sòltuvust nafta- ja gaasiimpordist ning teisalt mitmete autoritaarse valitsemiskorraga riikide ambitsioone kasvatada energitarnete kontrolli kaudu oma mòjujòudu maailmas, siis on pàris ilmne, et strateegilisest kontrollist energiavoogude yle hakkavad yha rohkem huvituma peale USA ka teised NATO liikmesmaad.

PS: vabandan pisut vigase teksti eest. Siin San Marinos, kus homme koguneb ENPA alaline komitee, on mul kahjuks kasutada vaid kohaliku hotelli arvuti. Teadagi, see ju pakub ainult kohalikku alfabeeti:)

Energiajulgeoleku raport: esimene vaatus

No nii. Esimene temperatuurikontroll on selleks korraks tehtud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee istungil Pariisis oli täna esimest korda päevakorras minu raporti "Oht energia kasutamiseks poliitilise survevahendina" seletuskirja projekt.

Kiirelt lahti seletades on tegemist raportiga, mis algatati enam kui 20 ENPA saadiku poolt aasta algul pärast Vene-Ukraina gaasikriisi. Märtsis valis poliitikakomitee mind Euroopa Rahvapartei esindajana selle raporti kirjutajaks. Sellest ajast peale olen ennast päris pingsalt teemasse sisse töötanud, külastades raporti ettevalmistamiseks ka Poolat, Georgiat, Ukrainat, Venemaad ja OPEQi peakorterit. Tuleval nädalal tuleb veel korraks käia Moskvas.

Raporti üldine sisu (kahjuks ei saa selle täistekstile veel viidata, kuna paber töös ja kinnine) on kajastus olulisimatest arengutest energiajulgeoleku vallas Euroopa Nõukogu liikmesriikides (neid kokku 46) ning nendest ohtudest, mis eeskätt energia importijaid võib ees oodata.

Probleemid puudutavad nii Euroopa kasvavat energiasõltuvust, Venemaa investeerimispuudulikkuse tõttu võimalikku energiadefitsiiti, energiatarnete sidumist poliitilise või majandusliku survega, Euroopa ühtse energiapoliitika võimalikkust ja kujundamist.

Nagu võis eeldada, võttis kõige teravamalt teema kohta sõna Venemaa esindaja, seekord Leonid Slutski. Ta oligi ainus omade hulgast, kes täna Pariisis kohal oli. Slutski terav kriitika (peaasjalikult keskendus ta numbritele, mitte sisule) aga veenab, et raport on õigel teel. Samas ootasin kolleegidelt pisut sisukamat arutelu. Soome sotsiaaldemokraadist saadik ei osanud midagi muud öelda, kui vaid seda, et loota Euroopa ühtsele energiapoliitikale on mõttetu.

Vaatamata Slutski katsele raporti ettevalmistamist pidurdada, jäi tema ettepanek tähelepanuta. Eks vaatame, mis edasi saab. Igatahes on lootus, et juba jaanuari lõpul peaks raport jõudma Strasbourgis suurde saali heakskiitmisele. Selleks tuleb aga läbida raporti kinnitamise teine vaatus veidi vähem kui kuu aja pärast, 11. detsembril Bakuus. Koht on igatahes päris sümboolne.

Poola veto ja Euroopa abitus

Poola otsus eilsel Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel asetada veto uute partnerlusläbirääkimiste alustamisele Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on kindlasti taktikaliselt uudne samm. Nii jäika positsiooni Venemaa suunal pole ühenduse ükski liikmesmaa veel kasutanud. Paraku pole väga kindel, et poolakate sarnane liitlasteta käik suurt edu võiks tuua. Küll aga suurendab see sisevastuolusid Euroopa Liidus endas.

Kõik on ju mõistetav - Poolale Venemaa poolt tehtavad kaubandustakistused ning energiajulgeoleku teemad on väga tundlikud küsimused, mis peaksid leidma Euroopa Liidus laiemat solidaarsust.

Ometi on Poola oma muredes justkui üksi. Isegi Balti riikidelt, sealhulgas Eestilt, ei kosta mõistmist. Kurb, kuid Poola siseprobleemid on nüüdki segamas tegelikult Euroopa Liidule väga põhimõtteliste valikute tegemist. Venemaa agressiivset käitumist on Brüssel viimastel aastatel suurema osavõtmatusega lihtsalt pealt vaadanud.

Kõige selle juures peaks meid aga tegema jätkuvalt ettevaatlikuks see, millele järjekordselt viitas eilne The Wall Street Journal Europe: Lääne-Euroopa diplomaatide meelest olla Balti riigid Venemaa suhtes lihtsalt paranoilised. Ehk teiste sõnadega: ärge võtke neid tõsiselt kui nad Venemaast räägivad. Siit tõuseb loomulik küsimus: mida teeb meie valitsus selle kuvandi muutmiseks?

Venemaa järjekordne emotsioonipuhang

Venemaa Riigiduuma liikmete avaldustes suhete võimalikust katkestamisest Riigikoguga pole midagi sensatsioonilist. Sarnase emotsionaalsustasemega avaldusi on Moskvast viimastel aastatel kostunud pidevalt. Olgugi, et nüüd on sihtmärk ja vahend justkui uus (suhete katkestamine kahe parlamendi vahel), on eesmärk ikka sama - näidata Eestit natsimeelse ning ajalugu ümber hindava riigina, kelle usaldusväärsus ei kannata kriitikat.

Vene kolleegid eesotsas väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšjoviga, kellega on mul võimalus juba teisipäeval (ehk siis mõne tunni pärast) siin Pariisis ENPA poliitikakomitee raames kohtuda, viitavad paraku selliste väljaütlemistega asjaolule, et meie riikide kahepoolsed suhted on jätkuvalt kantud Venemaa poolsest soovist vältida normaalset ja heanaaberlikku läbikäimist.

Eesti positsioon peaks siin olema selge: taolised emotsionaalsed avaldused lihtsalt ei vääri tähelepanu ega ka ametlikke vastureaktsioone.

Küll aga peaks olema piinlik Keskerakonnal oma kallite lepingupartnerite (Ühtne Venemaa) sekkumise pärast Eesti siseasjadesse. Või on lugu hoopis nii, et Keskerakond oma vastuseisuga kahele seaduseelnõule teenib üksnes Ühtse Venemaa huve?

Kas Euroopa Liidu välispoliitika prügikastis?

Uskumatu, kuid näib olevat tõsi. Hispaania populaarne nädalakiri Interviu avaldas oma viimases numbris kuuel leheküljel äratrüki Hispaania välisministeeriumi erineva salastusastmega memodest, mis ajakirjanikul läks korda kätte saada sõna otseses mõttes prügikastist.

Asja teeb eriti jahmatavaks see, et terves ulatuses säilinud dokumentides on juttu päevakajalistest ning väga tundlikest rahvusvahelise elu teemadest. Üks memodest kirjeldab näiteks Euroopa Liidu liidrite hiljutist kohtumist Lahtis, kus valmistuti õhtusöögiks Venemaa presidendi Putiniga.

Nagu memodes ikka, on siingi ära toodud riikide positsioonid ja arvamused. Kõik lahti ja avatud nagu kandikul. Mida enamat soovida nendel, kes püüavad Euroopa Liidu keerulise köögipoolega tutvust teha. Luurajatel igatahes kõvasti tööd vähem.

Lisaks nn Lahti memole on ajakirjanike kätte sattunud dokumentide hulgas Hispaania peaministri kirjavahetus Euroopa Komisjoni juhtidega, NATO liikmemaksu kohta käiv aruandlus, suursaadikute ettekanded erinevatest riikidest, analüütilised ülevaated olukorrast Kuubal ja Afganistanis, diplomaatide finantsaruandlus ja muu.

Muide, täna hommikul BBC venekeelses raadioprogrammis osaledes tuli Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest kõneledes veelkord veenduda, et jutt Moskva vaatevinklist käib ikka ja ainult lähtuvalt võitja-kaotaja mudelist.

Hispaania välisministeeriumi "prügikastiskandaal" on kahjuks tõsiseks viiteks, millises logisevas seisus on Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika. Paraku annab see juhtum veelkord innustust nendele, kellele oleks kasulik hoida Euroopat lõhestatuna ning strateegiliselt nõrgana.

Iraagis ametliku reisijana

Kui välisministri delegatsioon läinud pühapäeval Bagdadi sõjaväelennuväljal maandus, oli Saddam Hussein juba surma mõistetud. Siis me veel ei teadnud, et kokku kolmepäevane reis möödub ühegi tõsisema vahejuhtumita. Tõsi, kui välja jätta tagasilennu viibimine ühe päeva võrra.

Mõistagi on suur vahe, kas külastada Iraaki ajakirjanikuna või ametliku delegatsiooni liikmena. Viimasel juhul on peaaegu välistatud, et pääsed kaugemale sealt, kus algab kohapealne reaalsus või vahetu oht. Seetõttu piirduvad taolised käigud ikka sõjaväebaaside või kaitstud alade külastamisega. Baasivälist elu näeb vaid Black Hawki pardalt mõnekümne meetri kõrguselt. Kuid isegi selline pisut steriilse võitu käik andis palju, mõistmaks, mis Iraagis toimub ning millised võiksid olla lähikuude arengud.

Kohtumised koalitsioonijõudude brigaadikomandöriga, Eesti kontingendi liikmetega (ESTPLA-13), Iraagi peaministri al Maliki, USA suursaadiku Khalilzadi ja teistega veensid, et kiireid lahendusi Iraagis lihtsalt ei eksisteeri.

Viimastel kuudel eskaleerunud usuvägivald, mida on soosinud kõige muu hulgas ka Iraagi naabrid Süüria ja Iraan, hoiab keskprovintse (kus just shiitide ja sunnide segunemine suurim) eesotsas Bagdadiga pidevas keemisprotsessis. Julgeolekuolukord on väga habras, kuid vähemalt Iraagi valitsuse soov ise kontrolli ja haaret riigi üle laiendada, sisendab lootust.

Koalitsioonivägede kohalolek on vajalik kasvõi seepärast, et kuidagigi toetada Iraagi valitsuse jaluletõusmist. Kui lahkuda praegu, tähendaks see sisuliselt riigi kokkuvarisemist ning vägivalla laienemist mitte üksnes kohapeal, vaid ka kaugemal. Ja siin ma ei pea üldse silmas üksnes Lähis-Ida. Samas on selge, et vähegi stabiilse võimukeskkonna loomine võtab Iraagis väga pika aja.

Kuningas Faisal I, kes kutsuti Iraaki valitsema läinud sajandi esimesel poolel Saudi Araabiast, ütles veidi enne surma 1933. aastal mõtlemapanevad sõnad: "Ütlen kurbusega, et ei eksisteeri Iraagi rahvast, vaid inimeste seletamatu mass, kes on eemale hoitud igast praktilisest ideest, sisse võetud religioossetest traditsioonidest ja absurdist, ühendatud mitte ühtse nimetajaga, kes on andnud voli kurjusele, vabaduse anarhiale, ning kes on pidevalt valmis vastu hakkama ükskõik millisele valitsusele."

Tere hea kaasamõtleja!

Teen täna algust oma blogiga. Tean juba ette, et see saab olema paras katsumus. Eks blogi mõte ole ju ikka tema võimes ajaveebi näol pakkuda kiiret ja vahetut informatsiooni, arvamusi või lihtsalt tundmusi sellest, mis sinuga või sinu ümber toimub.

Eesti poliitikud pole senini olnud väga usinad oma tegemisi ja arvamusi selle minu arvates väga põneva meediumi kaudu edastama. Saan sellest aru. Piirab aeg (see on suurim hirm ka siinkirjutajale blogimist alustades) kui ka võimalus sageli nüanssidest rääkida-kirjutada.

Kuid ometi elame ju avatud maailmas, kus poliitika kujundamine ning selle elluviimine pole võimalik ilma avaliku ning vahetu aruteluta. Seepärast usun, et just interneti vahendusel on võimalik avada palju sellest, mis ametlike esinemiste, lühikeste intervjuude või raamidesse surutud arvamusartiklite kõrval jääb kasutamata.

Püüan oma blogis olla nii operatiivne ja vahetu kui võimalik. Samas ütlen juba ette, et keskendun siin peamiselt välis- ja julgeolekupoliitilistele teemadele. Viimased viisteist aastat, alguses ajakirjanikuna ja nüüd poliitikuna, olen püüdnud mõista ja mõtestada just selle poliitikavaldkonna allhoovuseid, aidates vähemal või rohkemal määral kaasa ka Eesti välispoliitiliste otsuste kujundamisele.

Maailm meie ümber on täna sedavõrd dünaamiline, et selle tundmine ja pidev mõtestamine on hädavajalik meie endi sisemise turvalisuse ning eduka ja konkurentsivõimelise arengu kindlustamiseks. Loodan, et suudan pakkuda oma blogiga ideid ning mõtteid või ka vahetuid kogemusi, mis aitaksid avardada pidevat mõttetööd Eesti välis- ja julgeolekupoliitiliste sammude astumisel.

Kuna blogi mõtteks pole ju ühe inimese pealesurutud monoloog, siis loodan olla partneriks mõttetöös nendele, kellel on huvi ja tahtmine kaasa rääkida või vaielda teemade üle, mis otseselt või kaudselt puudutavad meid kõiki. Seepärast pole midagi paremt, kui põnev, aktiivne ja sisukas arutelu.

Aga laseme aja liikuma!